Ammused ajad Tartu Ülikoolis

6./193. Tartu – minu ülikoolilinn 1922-1926

Sari: Litteraria #14

Autor: Elsbet Parek

Kirjastus: Virgela 1998

94lk./1186lk./42452lk.

 

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#2)

 

Elsbet Parek oli minu jaoks täiesti tundmatu nimi. Nimega Parek, tuli kohe ette Lagle Parek. Ja raamatust sain esimese faktina teada, et ta oligi Lagle ema. Aga see polnud siiski ainus. Ta oli veel kunstiajaloolane. Töötas Pärnu Muuseumi direktorina kuni küüditamiseni. Kirjutanud mitmeid raamatuid, nii kunstist kui mälestusi. Minu lugemisse sattuski üks osa tema mälestustest, mis kirja pandud 60ndatel, aga räägib tema ülikooliõpingute aastatest. Raamatus on kirjeldatud üliõpilaste tolleaegseid nõudeid, aineid, mida ta õppis ja ka eluolu - kortereid, söömist, omavahelist lävimist. Kuna eestlastest õppejõude polnud suures osas võtta, siis käis suur osa loengutest endiselt saksa keeles. Erinevaid üliõpilasorganisatsioone ja nende tegevust ning omavahelisi läbisaamisi. Kuna ta käis ka arheoloogia aines ning õppejõududega koos arheoloogilistel väljakaevamistel, siis oli ka nendest küllaltki pikalt juttu. Samuti oli väga palju juttu kirjandusest, või õigem oleks öelda, kirjanikest. Paljud kirjanikud, keda me täna teame, kes kuuluvad Eesti kirjanduse klassikasse, olid samal ajal noored ning nad lävisid omavahel. Lisaks oli Gustav Suits tema õppejõuks. See osa oli minu jaoks väga huvitav, sest surnud klassikute juures me kipume unustama, et kunagi olid ka nemad noored ning algajad. Raamat oli küll üpris õhuke, aga lugemist oli siin üsna palju. Mulle meeldis. Ja taas raamat, mis sattus lugemisse ainult tänu sellele väljakutsele. 

Mida tõi endaga kaasa Eesti Wabariik?

 4./191. Moodsa elu õppetunnid

Autorid: Anu Kannike, Madle Uibo

Kirjastus: Argo 2022

304lk./956lk./42222lk.

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#1)

Eesti Wabariigi tulekuga muutus ka elu Eestis. Toiduharjumused ja etikett, puhtus ja ilu ning arusaamad õigest ja korralikust kodust sünnitasid esimesel iseseisvusajal elavat avalikku arutelu. Survet viisipäraselt välja näha, käituda ja tarbida avaldasid nii riik kui kodanikuühendused, aga järjest enam ka äri ning reklaam. Nii mõnedki algul uudsed ja harjumatud maitsed, seltskondliku suhtluse vormid või kehaharjutused said ajapikku enesestmõistetavaks. Ometi püsisid visalt vana eluviisi „saarekesed“ ja kihistused. Hõõrdumised moodsa elulaadiga kohanemisel peegeldasid nii sotsiaalseid kui põlvkondlikke erijooni. Uute ja vanade moraalsete tõekspidamiste põrkumine väljendus eriti selgelt naiste kuvandi ja eneseteadvuse muutumises ning sellega kaasnenud kultuurilahingutes.

Raamatus ongi peamine tähelepanu toitumuse muutumisel/muutmisel, kodumajanduse õppimisel, seltskonnaelu kujunemisel, viisakal käitumisel, kodusisustusel, isiklikul hügieenil ning tervisespordiga tegelemisel. Raamatut lugedes tuli nii mõnigi asi tuttav ette ja siis jõudis minuni, et see on ju minu ema (s.1928) lapsepõlv, minu vanavanemate (s.1897 ja 1901) nooruspõlv ja ma olen kodus neist asjust kuulnud räägitavat küll ning mõned asjad on ju ka meil alles sellest ajastust. Pealegi on meie kapid vanaisa tehtud, kes just 20-30ndatel töötas mööblitislerina. Mööblile on pühendatud mitmed peatükid selles raamatus. Mõnda asja oli aga kummaline lugeda, pole kas enne ostselt sattunud seda lugema või siis pole osanud asju sedamoodi vaadata ja saadud teabetükke omavahel ühendada. Raamat on väga ladusalt loetav ning huvitavalt kirjutatud. Kõikides peatükkides on infot piisavalt, mitte liiga vähe, aga ka mitte liiga palju kokku surutud nagu sageli juhtub. Mulle meeldis ja soovitan isegi siis kui otsest ajaloohuvi ei ole.

Mittediskrimineerimine diskrimineerib

3./190. Diskrimineerimine ja erinevused

Sari: Postimehe Raamat 

Autor: Thomas Sowell

Tõlkija: Margus Enno

Kirjastus: Postimehe Kirjastus 2022

260lk./652lk./41918lk.

Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#9)

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #5 (vabatahtlik)

Sotsiaalteadus on elav teadus, selle taga on elavad inimesed. Lugemisse jõudis see raamat kuna koolis on aine "Vanuselise diskrimineerimise vähendamine" ja oli vaja kirjutada essee enesediskrimineerimisest. Avastasin, et kuigi diskrimineerimine on tänapäeval populaarne sõna, siis eesti keelseid raamatuid selle kohta polegi. On küll mingid Euroopa Liidu brošüürid ning Eesti uurimused, seadused jne ning paar raamatut, kus käsitletakse soolist diskrimineerimist, aga sellist üldharivat raamatut ongi vaid see üks, mille läbi lugesin. Selle sarja raamatutes ei ole kunagi veel pettunud. Ja kõik on pannud asjade üle järele mõtlema, vahel ka teise nurga alt nägema kui üldiselt tavaks on. Selle raamatu autor on mustanahaline USA majandusteadlane ja sotsiaalteoreetik, seega raamat on veidi Ameerika ning mustanahaliste keskne, aga on välja toodud ka sarnased jooned Euroopa valgete kogukondadega. Kui ühe lausega raamat kokku võtta, siis mittediskrimineerimine on vahel diskrimineerivam kui diskrimineerimine. Vaatluse all siin raamatus on just see, et Ameerikas püütakse igas valdkonnas võrdsusele ja suures hirmus rassismi ja diskrimineerimise süüdistuse saamisel tehakse otsuseid, mis pealtnäha tunduvad võrdsed, aga kui hakata võrdlema tegelikke numbreid (neid, mida üks majandusteadlane igati armastab), siis tuleb välja, et asi on hoopis vastupidine. Tema seisukoht oli, et kõik ei peagi kõiges võrdsed olema. Nii isikute piires kui ühiskondlikult. Selleks et olla edukas, ei ole vaja vaid ühte eeldust, selleks on vaja, et oleks mitu erinevat eeldust ning need teeksid kõik omavahel koostööd ühes kindlas edu suunas. Lisaks tuleks arvestada ka erinevate rahvusrühmade huvide ja tradistioonidega. Ameerikas üritatakse kõrvaldada erinevaid rahvusrühmade lõhesid tegevusalades, st. et oleks võrdselt nii valgeid, mustanahalisi kui asiaate. Autor küsib: "Miks peaks lõhede kõrvaldamine olema eesmärk, kui eri inimesed ja rühmad ei taha samu asju või ei tähtsusta neid lõhesid ühtemoodi? Miks peaks Ameerika asiaatide tohutu "alaesindatus" profikorvpallis olema "lõhe", mis tuleb tingimata likvideerida, kui asiaadid ei ole selle spordiala vastu kaugeltki nii suurt huvi kui mustanahalistel?" Autor toob hästi palju erinevaid näiteid nii sellest, kui likvideeriti mustanahaliste edukas kool, kus olid paremad tulemused kui segakoolides, sest võrdselt pidi koolides olema ju rasse! Kuidas mõned Ameerika ettevõtted kulutavad miljoneid, et pääseda alusetustest ebavõrdsuse ja rassismilise diskrimineerimise süüdistustest. Juba varasemalt on kõrvu jäänud just see Ameerika hirm saada süüdistus rassismis, eks see ole neil ajalooline taak. Samas autor toob välja ka ajaloost üllatavaid fakte, mis ei ole sugugi kooskõlas tavakäsitlusega. Kui raamatu autor oleks valge, siis oleks ta kindlasti saanud süüdistuse rassismis ja seda raamatut poleks avaldatud. Jälle üks diskrimineerimise vorm! Raamat oli lihtsalt loetav, keerulistest asjadest oli autor suutnud kirjutada arusaadavalt ja ka mingeid kuivi majanduse arve ja võrrandeid seal pole. Mõtlema paneb see raamat kindlasti ja nägema veidi teistmoodi asju isegi siin Eestimaa pinnal, kus sellist ajaloolist rassismi taaka ei ole. Soovitan lugeda, minu üks selle aasta topi ülemisse otsa jõudev raamat.

Kes need baltisaksa mõisnikud siis ikka olid?

15./187. Baltisaksa aadel Eesti- ja Liivimaal

Autor: Alo Särg

Kirjastus: Argo kirjastus 2018

256lk./2932lk./41266lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#8)

Kuna teise kohustusliku raamatu, Revali ja Peterburi vahel lugemine kohe kuidagi ei tahtnud edeneda (eks ma järgmine kuu üritan ikka selle läbi kuidagi saada), siis võtsin vahele teise Argo kirjastuse baltisaksa seeriasse kuuluva raamatu. Selle lugemine edenes kenasti ja mulle see raamat väga meeldis.

Eesti alale 13. sajandi alguses saabunud ristisõdijatest, kaupmeestest ja vaimulikest kujunes aegamööda siinne ülemkiht – baltisaksa aadel. Järgnevate sajandite vältel valitsesid nad Eesti- ja Liivimaad ning kujundasid siinset elu, loobumata oma eesõigustest ka siis, kui need alad läksid Rootsi riigi ja hiljem Vene impeeriumi valdusse.  

Alguses oli üldine jutt mõisatest, mõisaelust, aadelkonna elukorraldusest, matmiskommetest ja paljust muust, mis oli omal ajal mõisaelu ja baltisakslaste igapäevaellu kuuluv. Seejärel räägiti kuulsatest baltisaksa suguvõsadest. Mitte neist, kus oli mõni üksik kuulus kuju, vaid neist, kus ikka põlvkondade kaupa oli neid, kes paistsid silma. Peatükid suurte suguvõsade – Pahlenite ja Fersenite, Bergide ja Uexküllide, Buxhoewedenite ja Grünewaldtide ning mitmete teiste kohta. Kuulsad eelkõige just oma sõjamehe tee poolest kuuludes kas Rootsi või Venemaa kõrgemasse sõjaväelisse juhtkonda olenevalt siis, milline riigikord Eestimaal parasjagu valitses. Enamus siis tsaaririigi truud alamad ja sõdisid mitmetel rinnetel Venemaa eest. Selles osas oligi mulle natuke arusaamatu, et kelleks nad ennast pidasid. Saan aru, et eestimaalasteks, aga kui palju nad ennast sakslasteks pidasid, sest suguvõsad olid ju enamuses pärit ikkagi Saksamaalt, mis sellest, et käesolevad põlvkonnad olid sündinud ja kasvanud Eestimaal. Õppimas käidi ju suures osas Saksamaa kõrgkoolides ja kodune keel oli saksa keel. Aga sõjas võideldi Saksamaa vastu Venemaa koosseisus. Paljud baltisaksa aadlisuguvõsad said omale muidugi ka vene harud, sest abielluti venelannadega kui oldi Peterburis sõjaväes. Ja nii mitmelgi kuulsal venelasel on mingi haru baltisaksa päritolu. On saanud küll lugeda või kuulda mõnest silmapaistvast suguvõsa liikmest siin või seal, aga selliselt sugupuuna ritta pandult kõigist kuulsatest ja vähem kuulsatest järgemööda, oli väga huvitav lugeda, tekkisid seosed ja arusaamad neist suguvõsadest. Minu jaoks olid põnevad mõlemad osad, nii üldine kui suguvõsade kaupa. Soovitan lugeda, kellel veel baltisakslaste vastu huvi. Ladus lugemine.
 

Eesti kullasepakunst

13./185. Eesti kullassepakunsti suurkuju Joseph Kopf 

Autorid: Kaalu Kirme, Anu Mänd

Kirjastus: Eesti Keele Sihtasutus 2004

208lk./2482lk./40816lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#7)
 

Raamat jäi juhuslikult raamatukogus silma, kohe kontrollisin, jee, baltisakslane! 

Joseph Kopf oli 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi esimese kolmandiku silmapaistvaim kullassepp Tallinnas. Kopfi kullassepatööstuse hiilgeajad jäid esimese Eesti Vabariigi aastatesse. Töökoda sai tuntuks eelkõige lauahõbeda, ehete, aga ka ordenite masstootmisega. Kõige enam tõid siiski kuulsust individuaaltellimused. Kopfilt telliti sageli kingitusi Tallinna ja Eesti Vabariigi külalistele. Kopfi kuulsaimate tööde hulka kuulub ka Vene troonipärija Aleksei hõbeportree aastast 1915, mis oli kavas kinkida tsaar Nikolai II-le tema 1917. aastaks plaanitud visiidi puhul. Kopfi töökojas valmistati ka EV presidendi ametitunnus – Riigivapi teenetemärgi ordeni kett, mille kavandas kunstnik Paul Luhtein.

Lisaks Kopfi eluloole ja tema töökoja tutvustusele oli raamatus väga palju tema tööde näidiseid koos parameetrite ja kirjeldusega. Jäi silma, et algusaastatel ta kasutas palju Venemaal tehtud toorikuid (pokaale jne), millele ta siis lisas kaunistused ja graveeringud. Hilisemast ajast tööd olid juba tervenisti valminud tema töökojas. Oli lihtsamaid, aga ka väga uhkeid ja ilusaid töid.

Tutvustava teksti lõpus sai mulle selgeks, miks see raamat nii kangesti kippus raamatukogus mu lugemisse. Ma ju alguses aadressi järgi üldse ei mõelnud, mis majast jutt käib ja siis jõuti tänapäeva, et pragu on seal majas... oi ma olen ju korduvalt seal tema töökoja ruumides viibinud! Seal nendes ruumides on juba astaid olnud ka minu poja ateljee. Ta küll kulla ja hõbedaga eriti ei tegutse, rohkem rauaga mässab. Aga tore, et maja on endiselt ehte ja muid kunstnikke ning seppasid täis ja võib olla mõnest saab ka mingil alal kunagi Eesti suurkuju, nagu sellest baltisaksa kullassepast.

Mida õppida looduselt, et elu oleks pikem ja parem

12./184. Meduusid vananevad tagurpidi

Autor: Nicklas Brendborg

Tõlkija: Eva Velsker

Kirjastus: Rahva Raamat 2022

320lk./2274lk./40608lk.

Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#8)

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #2 (vabatahtlik)

Molekulaarbioloog Nicklas Brendborg viib meid reisile maakera kaugeimatest nurkadest teadusuuringute viimase sõna juurde, et selgitada kõike, mida loodusel ja teadusel on pakkuda vananemise müsteeriumi lahendamiseks.  Miks inimese organism vananeb ja kas kõik looduse poolt loodu vananeb samamoodi või on looduses müsteeriume, mis ei ole tavapärane vananemine. Kes elavad kauem kas suured või väikesed (hüpotees: naised elavad kauem, sest nad on väiksemad kui mehed kuna liigisiseselt elavad kauem väikesed, samas kui liikidena elavad kauem just suured). Autor lahkab erinevaid teaduslikke eksperimente, mida on aegade jooksul üle maailma teaduslabaratooriumides tehtud. Massiliselt on oma elu jätnud hiired, rotid, paljastuhnurid ja muud loomad ning putukad. Mõned varem kui looduse poolt oleks määratud, kuid mõned seevastu elasid kauem. Kuid ikkagi ei ole leitud seda ühte, millest oleneb vananemine, mida saaks inimkonna juures muuta, et nad elaksid kauem ja mitte ainult kauem vaid ka tervematena. Sest paljud haigused suudab noor organism tõrjuda kuid vananev, juba pidurduv organism enam mitte nii edukalt. Hästi palju juttu DNAst, rakkudest, mikrobioomist ja muust pisikesest. Üllatavalt lihtsalt ja arusaadavalt oli sellest kõigest kirjutatud. Aga mis oli lõpptulemuseks? Et kuigi teadlased otsivad palehigis seda, mis peataks vananemise, siis selle komponente on leitud, aga organism on tervik ning kui muuta midagi paremaks, siis kindlasti kõrvalnähuna muutub samas midagi halvemaks. Näiteks suureneb vähirisk. Seega tuleb rahulikult oodata, ehk mõned põlvkonnad edasi on teadus juba piisavalt arenenud või siis ikkagi polegi mõtet taga ajada surematust. Olgu, surematust ei aetudki selles raamatus taga, pigem ikka võimalust tervemana ja täisväärtuslikumana elada pikemalt. Seega hetkel pole muud soovitada, nii mul kui autoril, et sööge tervislikult, eriti palju puu- ja köögivilju, magage piisavalt, liikuge palju ja intensiivselt, vältige nakkuseid, hoiduge pikaajalise stressi, depressiooni ja üksinduse eest, hoidka vaim virge ning lugege palju raamatuid. Ka seda raamatut võib täitsa lugeda kuigi see ühtegi retsepti mida te ei tea, ei anna. Olgu, ühe tegelikult andis: vanusega tekkivat ohtlikku vererõhutõusu on võimalik ära hoida. Pole vaja teha muud, kui džunglisse kolida ja toitu odaga küttida. ;)

 

Eestlaste kõrval ja eestlaste vastu vabadussõjas

11./183. Baltisakslaste mälestusi Eesti Vabadussõjast

Autor: Heinrich von Dehn, Oswald Hartge, Alexander Stenbock-Fermor

Tõlkija: Agur Benno

Kirjastus: Argo 2023

328lk./1954lk./40288lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#6)

Sel aastal olen vist Vabadussõjast lugenud rohkem kui kogu oma eelneval elul kokku. Seekordselt siis kolme baltisakslase silme läbi. Kolm erinevat lugu. Esimene Heinrich von Dehni meenutused Balti pataljoni ratsaeskadroni sõjateest aastail 1918–1920 saavad alguse pataljoni eelkäija, Eesti rahvaväe 5. polgu ratsakuulipildujate komando moodustamisega Rakveres ning päädivad sõja lõpukuudel positsioonilahingutega Narva all. Kui eelnevalt loetud lõpetasid Eestimaalt venelaste väljatõrjumisega, siis selles raamatus oli palju kirjutatud ka lahingutest Venemaa territooriumil. Uus info minu jaoks. Küll oleks kangesti tahtnud näha kõrvale mingeid kaarte, mis külas või kohas tegevus toimub. Need külanimed ei öelnud midagi. Seega läks lugemine ka vaevalisemalt ja üldse oli minu jaoks veidi kuivavõitu see jutt, ei tahtnud kuigi ladusalt lugemine minna. Teine osa läks juba emotsioonirikkamaks mu jaoks ja kohe edenes lugemine paremini. Oswald Hartge, tollal õigusteadusüliõpilane, liitus formeeritava Balti pataljoniga 1918. aasta jõulude eel, enne kui enamlased jõudsid Tartu hõivata, ja tegi selle koosseisus kaasa kogu Vabadussõja. Kolmas osa oli aga hoopis erinev. Kui teised kaks sõdisid eestlastega koos, siis krahv Alexander Stenbock-Fermor astus Riia reaalgümnaasiumi kõigest kuueteistkümneaastase õpilasena vabatahtlikuna Landeswehri ridadesse ja temal tuli eestlastega kohtuda lahinguväljal kui vastastega. Aga eelnevalt oli pikalt kirjas Läti vabadussõda bolševike vastu, kus Landeswehril oli suur roll. Kirja oli pandud väga emotsioonikalt, lugedes oli tunda tema tundeid ühes või teises olukorras: õudust, hirmu, eufooriat, segadust, arusaamatust, tüdimust. Just selle viimase osa tõttu tasub seda raamatut lugeda! Ja palju me ikka Läti Vabadussõjast teame? 

Puhtaim aadlimaa terve maamuna peal

10./182. Eesti mõisad. Herrenhäuser in Estland. Estonian Manor Houses.

Koostanud Ants Hein

Kirjastus: Tänapäev 2004

272lk./1626lk./39960lk.

 

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#5)

Eestis on kunagi mõisaid olnud: 874 era- ehk rüütlimõisat, 165 kroonumõisat, 22 linnamõisat ja 13 rüütelkondade valduses seisnud mõisat, lisaks veel sadakond pastoraati ehk kirikumõisat. Tegu on olnud maaga, kus Esimese maailma- sõja eelõhtulgi püsis suurem osa varast ja võimust ikka veel mõisnike käes, või nagu on tõdenud baltisaksa ajaloolane Reinhard Wittram: "Eestimaa provints - too puhtaim aadlimaa terve maamuna peal." Eesti ajalukku on mõisad ja mõisnikud jätnud sügava jälje. Mõisad kui baltisaksa kultuuri iseloomulikemad mälestised. Kes teab, milliseks oleks mõisate saatus kujunenud kui neid ei oleks 1919. aasta maaseadusega riigistatud ning 1939. aastal ei oleks baltisakslased suures osas Eestist lahkunud. Nõnda leidub ka praeguses Eestis vaevalt mõnd teist liiki arhitektuurimälestisi, mida aeg oleks rohkem räsinud kui endisi mõisasüdameid. Enamik käesolevaraamatu fotosid pärineb ajast, kui taevas mõisate kohal püsis veel üpris pilvituna, sest muidu oleks pidanud panema raamatusse väga palju pilte varemetest. Kuigi oleks tahtnud näha tolleaegsete piltide kõrval siiski ka seda, millises seisus need olid raamatu väljaandmise ajal. Eriti kuna nii mõnegi mõisa kohta on teadmised, et peale raamatu väljaandmist 20 aasta jooksul on nii mõnigi mõisasüda taastatud ja ülesehitatud. Kuid kindlasti on ka neid, mis on rohkem hävinenud. Iga pildi juures on tutvustus, kelle omand see mõis on olnud, millal on teada olevalt esmane mainimine ja mis sellest mõisast sai peale 1919.aastat ning mis seisus on see raamatu väljaandmise ajal. Nendest jutukestest jäi veidi väheks, väga kuiv info oli ainult, aga eks see oligi üldine raamat vaid 250st mõisast jaotatult maakondade kaupa. Kel rohkem huvi saabki lugeda teistest mõisate raamatutest.

Baltisakslased - kes nad ikkagi olid?

 7./179. Baltisakslased Eestis ja Lätis : baltisakslaste ajaloo lühiülevaade

Autorid: Arved von Taube, Erik Thomson

tõlge: K. Uustalu

Kirjastus: Baltisaksa Kultuuri Selts 1996

46lk./766lk./39100lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#4)

Raamatuke sisaldab katkendeid umbes 100-leheküljelisest tööst pealkirjaga «Baltisakslased», mille on koostanud kaks baltisakslast - ajaloolane vabahärra Arved von Taube (1905-1978) ja publitsist Erik Thomson (1915-1990). Pealkirja all «Ühe omapärase kogukonna saatus ja traditsioonid» ilmus teos 1973. ja 1991. aastal. Autorid püüdsid selgitada baltisakslaste eripäraste omaduste väljakujunemist ajaloolise arengu taustal. Raamat on muidugi kirjutatud sakslaste nägemuse kaudu, millega eesti nägemus kohati vastuoluliselt põrkub. Meie nägemus Saksa orduvägede maabumisest on ikka midagi muud kui sakslaste oma. Ning ka mõisate äravõtmine Eesti Vabariigi alguses peale Vabadussõda puudutab eestlasi ning sakslaseid vägagi erinevatelt poolustelt. Kuid vahel ongi huvitavam näha tuttavat ajalugu ka veidi teise vaatenurga alt. Raamat on sedavõrd hästi lühendatud, et pole aru saadagi, et midagi oleks puudu selles. Kõik on peatükkide kaupa kajastatud alates keskajast kuni teise maailmasõjani. Ja eks neid kuulsaid ning edukaid baltisakslasi ikka siia Eestimaale on jätkunud. Kusjuures baltisakslased kutsusid ennast eestimaalasteks, mitte sakslasteks. Eestlased ja eestimaalased ja venelased. Lühike lugemine, aga väga kontsentreeritud ja andis kenasti lühiülevaate mitte ainult baltisakslastest vaid üldse Eestimaa ajaloost. Teavet oli selles raamatus tunduvalt rohkem kui arvata võis. Soovitan täiesti lugeda.

Kuus tundmatut kunstnikku said tuntuks

6./178. Kuus baltisaksa kunstnikku

Koostaja: Anne Untera

Kirjastus: Baltisaksa Kultuuri Selts 2008

112lk./720lk./39054lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#3)

Artiklikogumik koondab peamiselt 2006. aasta sügisel korraldatud kunstiajaloo seminari «Keskplaanil» ettekandeid. Raamat tutvustab baltisaksa kunstnikke: Johannes Hau (1771-1838), August Matthias Hagen (1794-1878), Konstantin von Kügelgen (1810-1880), Carl Alexander von Winkler (1860-1911), Sally von Kügelgen (1860-1928) ja Erna Brinkmann (1899-1967). Tutvustatakse nende elulugusid ja loomingut. Lisas on iga kunstniku mõnede maalide pildid. Pean taas tõdema, et peale Johannes Hau olid teised nimed mulle võõrad ja Haust teadsin ka põhiliselt just eelmisel kuul loetud panoraamade raamatu põhjal. Kõik tutvustatud kuus kunstnikku olid vaieldamatult andekad ja nende maale oli meeldiv vaadata. Hea oli ka neist rohkem teada saada. Kõige enam meeldisid mulle Carl von Winkleri tööd, ka raamatu kaanel on just tema töö - Pühavaimu kiriku hoov 1900.aastast. Samas jäin mõtlema, et kui olen vaadanud Eestist tehtud maale või siis ka muid, mida Eestis on muuseumides saanud vaadata või isegi välismaa kunstimuuseumides, ega ma ei mõtle kunagi kunstniku rahvusele. Sest pole ju vahet, kas mõne imeilusa Eestimaast tehtud maali autor on nüüd eestlane, baltisakslane, sakslane või venelane. Tähtis on minu jaoks, et ta on seda teinud hästi ja mulle meeldib. Eks see meeldivus ole subjektiivne igal inimesel, aga mulle siiski meeldivad eelkõige realistlikud maalid ja joonistused, kus on võimalikult täpselt kujutatud originaal. Ja need siinses raamatus kajastatud baltisaksa kunstnikud on just selle stiili esindajad.

 

Esemed tutvustavad ajalugu

5./177. Baltisaksa esemed Eestis muuseumikogudes 

Autorid: Olev Liivik, Ants Hein, Tõnis Liibek

Kirjastus: Baltisaksa Kultuuri Selts Eestis 2016  

96lk./608lk./38942lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#2) 

Raamat keskendub baltisaksluse kõrgajale 18. ja 19. sajandile ning 20. sajandi algusele. Väljaande lehekülgedele on valik muuseumikogudes olevatest esemetest, mille puhul on teada, et eseme tellijateks ja omanikeks, loojateks ja tarbijateks on olnud baltisakslased, eelkõige siis erinevatest mõisatest pärit olevad esemed. Kui on teada kindel ajalooline isik, kelle oma mingi ese oli, siis on juures lühidalt, kes ta oli. Juhul kui ese on seotud mingi mõisaga, siis kes olid seal mõisnikud ja milline oli mõisa saatus. Lisaks on iga eseme juures tema teekond muuseumi ja millises muuseumis hetkel seda säilitatakse. Esemed võivad vahel vägagi palju jutustada olles ise tummad. Hea, et ikka säilivad esemed ja kirjad kaugetest aegadest, sest näha esemeid reaalselt on ikka midagi muud, kui vaid lugeda nende kirjeldusi. Isegi pilt ajab asja ära. Raamat oli asjalik, aga jäi minu jaoks liiga õhukeseks, oleks tahtnud hulga rohkem esemeid näha ja samas ka iga eseme juures veidi rohkem lugeda. 

Ernst Kühnert, arhitekt

Pilt: Eesti Rahva Muuseumi pildiait

 4./176. Baltisaksa arhitekte Eestis: Ernst Kühnert

Autor: Karin Hallas-Murula

Kirjastus: Eesti Arhitektuurimuuseum 2010

96lk./512lk./38846lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#1)

Väljaanne annab põhjaliku ülevaate peamiselt Tallinnas tegutsenud silmapaistva baltisaksa arhitekti Ernst Gustav Kühnerti loomingust, mille põhiosa langeb 1920.–1930. aastatesse. Ajaloohuviline Kühnert kohandas kaasajale vastavaks palju Tallinna vanalinna maju ning oli aktiivne kirikute jt. muinsuskaitseobjektide restaureerija. Kühnerti kodu oli Süda tänava alguses, kuhu tema isa istutas Tallinna kultuurilukku põlistunud hõlmikpuu. 1930. aastate alguses katsetas Kühnert moodsama arhitektuuriga, projekteerides Rakvere saksa koolimaja. Ta on ka Merivälja ja Klooga aedlinnade planeerija ning Nõmme laiendusplaani autoreid. 

Miks ma siis neid maju Tallinnas ei tea, millest siin raamatus juttu oli, ikka enamust tean. Arhitekti nime aga kuulsin lugedes esimest korda. Nagu minu käest peale raamatu lugemist autori või tõlkija nime ei tasu eriti küsida, nii, ei tasu ka arhitektidede või restaureerijate nimesid küsida, mulle lihtsalt ei taha nimed kuidagi meelde jääda. Aga kui ma nüüd järgmine kord selle arhitekti nimega kokku puutun, siis ma vähemalt tean, et lugesin temast raamatut. Raamatus oligi tema tööd, nii need, mis eluvalgust nägid, kui need, mis vaid paberile jäid ja kirjeldus tema tööelust, isiklikust elust oli vähem. Raamat oli hariv ja ehk ikka midagi jäi külge ka.

Kängurud hüppavad pea alaspidi

 17./172. Austraalia Down Under

 Autorid: Kairi Fimberg ja Ann Hannula

 Kirjastus: Pegasus 2008

 200lk./3842lk./38334 lk.

Väljakutse punktiir2023 august: rännud laias ilmas (#10)

See on lugu Austraaliast ja austraallastest – maast, mille suurim rikkus on selle looduslik ilu: lõputu päikesepõlenud horisont, paksud troopilised vihmametsad, jahedad lõunarannad; ja inimestest, kellele on omane lihtsus ja sõbralikkus. See on lugu kahe reisihimulise noore avastusretkest ja ühest hoopis teistmoodi veedetud aastast maakera kuklapoolel Austraalias. Ei rohkem ega vähem kui üheteist kuu jooksul sõideti lõunamanner läbi risti-põiki põhjast lõunasse ja idast läände, tehti tutvust nii Kullaranniku paradiisirandade, idarannikule laialipaisatud pulbitsevate metropolide, läänekalda metsiku outback'i, sisemaa kuiva kõrbekuumuse kui ka põhjaosa troopikaga.
Austraaliast sai väga palju teada. Tegelikult oli minu jaoks veidi tasakaalust väljas isegi. Oleks rohkem tahtnud lugeda tüdrukute seiklustest, elu-olust, juhtumitest, emotsioonidest, kohtumistest kohalikega, nende elust eestlaste silmadega ja vähem turismiinfot paikade kohta. Ja kuigi pilte oli üksjagu, siis oleks tahtnud veel rohkem neid näha, kuna usun, et sinna mandrile minu jalg iilalgi ei satu. Raamat ise oli minu jaoks küllaltki huvitav, kuigi jah, juba veidi aegunud infoga kohati (kroone me ju ei mäleta enam keegi). Usun, et ka Austraalia on jõudnud veidi vahepeal muutuda, aga sellegi poolest loetav raamat ja mitte halvasti kirja pandud.

Laevakapten Pitka pajatab

16./171. Orkaanis ja džunglis. Minu mälestused IV

Autor: Johan Pitka

Kirjastus: Vikerlane 1939

240lk./3642lk./38134lk.

Väljakutse punktiir2023 august: rännud laias ilmas (#9)

Nüüd õnnestus mul lugeda ühte salajast raamatut. Igatahes selle raamatu tiitellehel on tempel Salajane. Sain selle raamatu kevadel Rahvusarhiivi tasuta raamatute laadalt. Ju ta autori pärast oli salajaseks kuulutatud, sest midagi muud salajast nüüd küll selles raamatus ei olnud. Oli meremehe raskest tööst ja võitlusest ilmaga, oli erinevatest maadest ja rahvastest, kuhu merereisid viisid. Oli laevapere elust ja olust, võitudest ja kaotustest, tormidest ja tuulevaikusest. Johan Pitka oli purjeka "Lilly" kapten ja raamatu jooksul jõudsid nad ikka väga mitmetesse sadamatesse mitmel mandril. Atlandi ookean ületati nii rahuliku veega kui orkaaniga. Raamatust jooksis läbi aastaarv 1898, mis oli üks aasta, kui tegevus toimus, kuid ajavahemik, millest räägiti oli pikem kui aasta. Juba Lõuna-Ameerikast Euroopasse jõuti 42 päevaga ja seda ta pidas kiireks sõiduks. Lisaks meresõidule oli raamatus ka laevale kauba leidmise probleemid, laadimised, bürokraatia. Pitkal oli reisil kaasas vahepeal naine ja pisike poeg, aga pikemalt elas laevas ta õde. Raamat oli minu jaoks põnev, sest ega ma palju tolleaegsest meresõitmisest ei tea, seda just mitte väljaspoolt vaatleja silmade läbi, vaid selles sees olija nägemus ja mõtted ning kirjeldused. Raamatut oli mõnus lugeda, kui lugesin lainetest orkaani ajal ning laevukesest nende käes, siis tekkis merehaiguse tunne vaatamata, et olin turvaliselt kodus voodis. Mõned seisukohad on muidugi ajaga muutunud, aga üldiselt väga hea ja põnev lugemine. Teada sai ka erinevatest maadest, rahvastest ja purjelaevajuhtimisest. Lõpus oli ka lugu kuidas ta oli Vene sõjalaeval kohustuslikul õppusel ja kuidas sealne olukord oli. Ütleme, et see oli ikka nii, nagu Vene kord on ajast aega olnud. 
 
 

Ka toas saab kaugetele maadele reisida

 

13./168. Reisides toas. Pano-, kosmo- ja dioraamadest Tallinnas ja Tartus (1826-1850)

Autor: Moonika Teemus

Kirjastus: Tartu Ülikooli Kirjastus 2005

136lk./2676lk./37168lk.

Väljakutse punktiir2023 august: rännud laias ilmas (#7)

Arvate, et toas olles ei saa kaugetele maadele reisida? Saab kindlasti, kui mitte füüsiliselt siis vaimselt küll. Teada olevalt olla Jules Verne kõik oma reisi seiklusjutud kirjutanud toast lahkumata. Mõned päevad tagasi vestlesin ühe 80-aastase prouaga, kellel liikumisraskused ja seega eriti toast välja ei pääse. Kuid ta on omale leidnud alternatiivi reisimiseks, ta reisib google mapsiga, selle tänavavaatega. Ja kui lapselapsed kuhugi sõidavad, siis pidid nad olema samal ajal vestluses ja tema sõidab kodus google mapsiga sama teed kaasa. Selles raamatus kirjeldatud reisimiseks aga veel arvuteid ja televiisoreid polnud leiutatud ning reisimine ise oli veel suurtele massidele kättesaamatu. Kuid inimeste huvi võõraste maade kohta oli olemas. Seega oli lihtsam tuua erinevad kohad inimesteni kui viia inimesed erinevatesse kohtadesse üle maailma kohale. Selleks leiutatigi panoraamad, kosmoraamad ja dioraamad. 

Panoraama on ringjalt kulgev maal ümara hoone siseseinal. Kosmoraama on toapanoraama, st. väiksem, ei vajanud eraldi hoonet. Efekti saamiseks vaadeldakse läbi optilise seadme, aga pildid ise on siiski mitme meetri pikkused, paigutatud kaarjalt kasti. Dioraamas on lisaks maalile ka valguse ja heliefektid, sageli on maalid läbipaistvaks tehtud ja valgus sellele taha pandud. 

18. sajandi lõpul sai Inglismaal alguse uus linnakultuurile omane meelelahutuslik kunstivorm – panoraama. Järgmise sajandi alguses võitis see populaarsust kogu Euroopas ning kaugemalgi. Raamat annab lühiülevaate panoraama ja selle teisendite tekke- ja arenguloost, põhjalikumalt käsitletakse tollase Lääne-Euroopa vallutanud moehulluse ilminguid Tallinnas ja Tartus: kes olid kosmoraamade esimesed ja olulisemad sissetoojad, mida siinsele publikule näidati, kas ja kuidas see mõjutas kohalikke kunstnikke ning milles seisnes nende menu põhjus.

Arvatavasti jõudis sedavõrd palju kosmoraamasid Tallinna ja Tartu tänu sellele, et need asusid teel Peterburist Riiga ning kosmoraamad liikusid Euroopast Peterburi. Lisaks linnavaadetele oli ka mõningate losside, muuseumide jne sisevaateid ning maale tähtsatest sündmustest, eriti tsaaridega toimuvatest (matus, kroonimine). Ka mõned kohalikud hakkasid selliseid pilte maalima ning oma teoseid eksponeerima. Panoraamade ja kosmoraamadega seoses ei reisinud küll vaatajad, aga reisisid maalid ning kunstnikud, kes neid maale tegid. Seega reisimisega on see toas vägagi seotud. Huvitav lugemine oli.
 

Üks reisikiri aastast 1656, kui Moskvasse ja Pärsiasse viis tee läbi Eestimaa

12./167. Uus Pärsia reisikiri

Autor: Adam Olearius Ascanius

Tõlkija: Ivar Leimus

Kirjastus: Olion 1996

148lk./2540lk./37032lk.

Väljakutse punktiir2023 august: rännud laias ilmas (#6)

Täielik pealkiri: Täiendatud uus reisikiri Moskoovia ja Pärsia teekonna kohta. Mis toimunud Holsteini saatkonna lähetamisel Vene tsaari ja Pärsia kuninga juurde. Milles leida läbi käidud paikade ja maade, nimelt Liivimaa, Venemaa, Tataaria, Meedia ja Pärsia kirjeldus; koos nende elanike iseloomu, eluviisi, kommete, koduste, ilmalike ja vaimulike oludega hoolsasti üles tähendatud ja paljude enamasti elust joonistatud piltidega kaunistatud, Mille annab teistkordselt välja Adam Olearius Ascanius, Schleswig-Holsteini võimuloleva valitseja bibliotekaarius ja õukonna-matemaatikus. Raamat ei ole täielikult tõlgitud, sest originaal on üle 700 leheküljeline. Siia raamatusse on kogutud eelkõige need peatükid, kus on kirjas Eestiga seonduv. Esimene raamat, kus mindi Moskavasse on täielikumalt kirjas, seda nii Eestist läbisõit kui Moskvas toimunu. Teine raamat on ainult algusest, kus alustati teist reisi ja jõuti Eestisse, seal aga toimus laevahukk ning nad jäid pikemaks ajaks paigale enne kui suundusid edasi Moskva ja Pärsia peale. See Pärsia teekond sellest raamatust täielikult puudu. Alustasin raamatut juba kevadel ühe teise teema alla, aga jäi pooleli. Nüüd siis lõpetasin sellesse teemasse. Raamat on kirjutatud 1656 aastal, õigemini juba selle raamatu teine trükk. Sel ajal polnud reisimine kõige lihtsam ja kättesaadavam. Tallinnast Narva sõideti juba 5 päeva, rääkimata siis teekonnast kaugematele maadele. Autor ei kajasta ainult reisiseltskonda, nendega juhtunut ja reisikronoloogiat. Ta kirjeldab ka oma nägemust ja arusaamist kohalikest elanikest, annab teavet läbitud riikide eluolu kohta. Raamatus on hulk must-valgeid gravüüre illustreerimaks reisikirja, et lugejal tekiks parem arusaam, millest jutt. Igatahes Eestimaal viibimine tuli nii mitmelegi mehele reisiseltskonnast kasuks, sest nad leidsid siit omale naised kohalikest mõisaperedest. Raamat oli muidu huvitav, aga raskendas selle lugemist, et oli üritatud tolleaegset arhailisemat keelt jäljendada ning trükikiri tahtis jäljendada gooti kirja, samas see olemata. Oleks olnud päris gooti tähed, oleks mul lugemine igatahes hulga kiiremini sujunud kui nüüd selles kirjas, mis polnud ei üks ega teine. Kuidagi ei haaranud silm seda kuni lõpuni. Ajaloo huvilisel võib olla täitsa huvitav lugeda, niisama nagu tänapäevast reisikirja, ei ole mõtet seda lugema hakata, pigem on see ikka raamat ajaloost, mitte reisikiri.
 

Kus lõppeb maailm?

9./164. Kusagil maailma lõpus

Autor: Silvia Pärmann

Kirjastus: Varrak 2021

176lk./2068lk./36560lk.

Väljakutse punktiir2023 august: rännud laias ilmas (#5)

See reisiraamat viib ööd veetma ühe mungaga kloostri torkivale diivanile Põhja-Makedoonia mägedes; papaiamoosiga pannkooke sööma Myanmari; tiirule ümber kõrvakujulise järve Hiinas, matusepeole Sulawesi saarel; maailma peaaegu kõige põhjapoolsema Lenini kuju juurde Teravmägedel, vahepeal GULAGi laagrina tegutsenud kloostrisse keset Valget merd ja veel hulka paikadesse, mille kaardilt leidmine on paras väljakutse. Kohtadesse, kus vanad traditsioonid on veel elus juba kohale jõudnud moodsa maailma kõrval – küladesse, kus isa on veel kalur, poeg aga juba lohesurfitreener; ema toob sajandite pikkust traditsiooni hoides paljaste kätega ookeani põhjast välja mereande, tütar peab ilusalongi või trendikat kassikohvikut. Raamat kohtadest, kuhu naljalt üks tavaline turist ei satu. Raamat kohalikest, kellega tavaline turist enamasti ei suhtle. Lugeda on huvitav, aga samas ma ikka armastan sedavõrd mugavust, et ma oma reisidel sellistesse paikadesse ei roni. Seega on väga tervitatav, et on inimesi, keda sellised kohad võluvad ning nad tahavad ja viitsivad seda ka teistele jagada. Neile, kes turvaliselt seda raamatut oma kodus diivanil loevad ja siis autoriga koos kusagil maailma lõpus kaasa seiklevad. Olen lugenud sama autori teist reisiraamatut ja mulle ta kirjutamise stiil meeldib. Parajas tasakaalus on tema enda seiklused ning reisitava paiga tutvustust. Maailma lõppu ma igaks juhuks siiski ei rända, mine tea, kukub veel üle serva alla. 😃
 

Sambia ja Namiibia

8./163. Reisid Lõuna-Aafrikas

Autor: Indrek Jääts

Kirjastus: Argo 2020

288lk./1892lk./36384lk.

Väljakutse punktiir2023 august: rännud laias ilmas (#4)

Oh, igale poole neid eestlasi ka ikka jagub. Samas, miks ka mitte, kui võimalused on olemas. Võib olla oleks isegi nooruses rohkem eksootilisematesse kohtadesse läinud, aga siis olid reisimise võimalused väga piiratud osaga maailmast. Nüüd olen küll suure osa Euroopa riikidest läbi käinud, aga eelistan pigem selliseid mugavamaid ja turvalisemaid kultuurireise. Peale järjekordse Aafrika reisimise raamatu läbi lugemist tõden taaskord. Sinna mandrile mind ei kutsu mitte üks raas. Ma pigem vaataks neid loomi kodus mugavas tugitoolis istudes televiisorist. Indrek Jäätsi raamatus ei tähenda Lõuna-Aafrika riiki, vaid tervet kultuuripiirkonda, mis hõlmab Sambiat ja Namiibiat. See tähendab vorstipuu vilus tukkuvaid lõvisid, keerukate patsidega tonga tüdrukuid, Barotsemaa kuninga külamehe-välimusega aukandjaid, vihmaperioodi esimesi sabinaid ootavaid loomakarju, sütel küpsevate buuri vorstide hõngu ja palju-palju muud. Tegelikult oli küll loodusel ja loomadel selles raamatus oma osa, aga siiski huvitas autorit pigem inimene, tema etnoloogia. Kuidas nad on elanud läbi ajaloo ja kuidas nad elavad praegusel ajal, nende igapäevaelu ja elu turismi jaoks. Lisaks oli raamatus terve hulk nende piirkondade ajalugu kirja pandud. Ega neist kaugetest maadest eriti ei teagi. Minevik on kirju ja peale seda kui valge mees selle kontinendi avastas, siis ta abistas igati pärismaalasi. Abistas orjusega, viletsusega, mahasurumisega, vaesusega, enda ülemvõimuga. Ja eks mingil määral sõltuvad nad ju tänapäevalgi valgest mehest ja tema rahast. Lugeda oli üpris huvitav, aga ise sinna mineku tahtmist küll üldse ei tekkinud.
 

Mereröövel, kes purjetas ümber maailma

6./161. Kuningriigi otsingul. Francis Drake, Elizabeth I ja Briti impeeriumi ohtuderohke sünd

Autor: Laurence Bergreen

Tõlkija: Matti Piirimaa

Kirjastus: Argo 2023

392lk./1336lk./35828lk.

Väljakutse punktiir2023 august: rännud laias ilmas (#3)

Francis Drake'i nimi on tuttav juba kooliajast. Peamiselt ikka nagu mereröövel. Vähem on teada, et ta oli ka ümbermaailmareisija. See raamat pani mind mõtlema, et me teame Magalhãesi ümbermaailmareisist kuigi ta tegelikult hukkus ja ei jõudnudki tagasi. Nüüd lugesin Drake'i ümbermaailmareisist. Aga nad ei teinud ju neid reise üksi. Magalhãesi reisilt jõudsid tagasi 18 meest, nemad ju olid ümbermaailmareisi sooritajad, aga me ei tea, kes nad olid. Samuti me ei tea, kes tegid kaasakogu reisi Drake'iga ja olid samuti esimeste ümbermaailma purjetajate seas. Ajalugu vaikib neist, aga samas olid nad väga olulised inimesed, sest ilma nendeta ei oleks Drake kuigi kaugele jõudnud, rääkimata ümbermaailmreisist. Siiski teame Drake'i peamiselt õhe suurima ja edukaima mereröövlina. Sealjuures samuti, me ei tea, kes olid need mehed, kes tegelikult tema eest väljas olid ning laevu ja sadamaid ründasid oma elu ohtu panemata. See on nagu tänapäevane mingi suur edukas firma, kelle bosse kiidetakse hea töö eest vaatamata, et tegeliku töö teevad ära hoopis väikesed tavainimstest sipelgad, kelle sissetulekud pole kaugeltki bossi omadega pärast võrreldavad. Drake röövis Uuest Maailmast hõbeda- ja kullakoormatega naasvaid Hispaania aardelaevu ning krabas oma kuningannale – ja iseendale – kokku tohutu varanduse. Elizabethi heaks tegi Drake teoks võimatu: aitas vormida Inglismaast, sellest vaesunud ja isoleeritud saareriigikesest, üleilmse impeeriumi. Meil on mingid teadmised nii Elizabethist kui Drake'ist, aga see raamat annab ülevaate ka selles osas, milline oli nende omavaheline suhe, mis ajaendas Drake mereröövliks olema, Inglismaa ühe ajajärgu ajaloost. Raamat oli huvitav ning üsna kergesti loetav ning jälgitav. Jälgitud oli siiski ühte küllaltki lühisest perioodi Inglismaa ajaloos, seega jäid need paljud erinevad ühenimelised kuningad ja kuningaks soovijad seekord välja, kes mul alati Inglismaa ajaloo raamatute juures pea huugama panevad. Ajaloo ja eriti mereajaloo huvilistele kindlasti soovitatav raamat.

Vabatahtlikuna Aafrikas

5./160. Kättpidi Keenias. Ehk kümme lugu läbikukkunud vabatahtlikult Ida-Aafrikas

Autor: Peeter Vihma

Kirjastus: Eesti Ekspress 2009

176lk./944lk./35436lk.

 

Väljakutse punktiir2023 august: rännud laias ilmas (#2)

 

Mulle väga meeldis selles raamatus lause: "Pealegi, paigad ei ole ju avastatud, kui valge inimene ei ole neid oma silmaga näinud". Vahel ununeb ajaloos ära, et inimesed elasid Aafrikas, Aasias, Austraalias ja Ameerikas ka enne kui Euroopa valge mees need mandrid "avastas". Aga samas eks ka meie endi jaoks on mõned paigad avastamata seni, kuni me ise pole nendele mandritele või riikidesse sattunud. Võime ju küll lugeda või filme vaadata, aga päriselt avastame ikka võõrad maad alles siis, kui ise siina jõuame. Raamatud ja filmid võimad aga anda ettekujutuse, kas me üldse tahamegi neid paiku avastama tõtata. Reisida on ka võimalik mitut moodi: rikkurina turvaliselt kõik täpselt ettevalmistatult, seljakotiga rännates või siis nende kahe vahel olevalt piisavalt organiseeritult ja piisavalt spontaanselt üheaegu. Peeter Vihma valis aga hoopis vabatahtliku töö, mis on veel üks võimalus kohaliku eluga sügavamat tutvumiseks ning uute paikade ja inimeste avastamiseks. Ta kirjutas sellest ühe eheda raamatu. Koos slum-mide, hašiši, puskari, pohmelli ja mõttetu tööga. Peetri juttudes ilmub meie ette galerii värvikaid mustanahalisi ning õlut lürpivaid või maailma parandavaid valgeid õnneotsijaid. Ja need kaks maailma - must ja valge - on endiselt teineteisest nii pagana kaugel. Oma raamatule alapealkirja pannes on Vihma - elukogemuse võrra rikkam ja mõnegi illusiooni võrra kibedalt vaesem - leidnud, et ta kukkus vabatahtlikuna läbi. "Kuskil kehvemas kohas vabatahtlikuks käimist võiks võtta kui noore inimese ettevõtmist, mis tuleb lihtsalt ühel eluperioodil ära teha," kirjutab ta samas. Ühelt poolt on see rändamise raamat, samas on see kogemuste raamat. Mõnusalt lahedalt ja humoorikalt kirja pandud, kerge lugemine, aga paneb mõtlema, kui erinevad me ikka oleme siin maailmas.