Rootsimaal neid mõrvatuid jagub

22./155. Pealtnägija

Sari: Lervikeni mõrvad #1

Autor: Anna Bagstam

Tõlkija: Ruth Laidmets

Kirjastus: Rahva Raamat 2020

384lk./5440lk./34492lk.

Lugemise väljakutse: 3. Mine raamatukokku, seisa näoga raamaturiiuli vastu. Aja käed kahele poole külgedele maksimaalselt laiali: võta nüüd parema käega üks raamat ja vasaku käega teine raamat ning loe need läbi! - vasaku käe raamat

Harriet on noor sotsiaaltööharidusega politseitöötaja. Soovides kogeda midagi uut, otsustab ta teha kannapöörde ning kolib pealinnast isa juurde väiksesse Lervikeni-nimelisse kalurikülla maalilises Lõuna-Rootsis. Olles jõudnud end vaevu sisse seada, alustab ta Skåne politseis kriminaaluurija põneva tööga. Kolleegide seas tunneb ta ennast tõrjutuna, samuti ei aita kaasa ülemuse üleolev hoiak. Harrieti esimesele tööpäevale eelnenud ööl pannakse Lervikeni lähedal mõisas toime jõhker mõrv. Ta tunneb mõrvatut kogu oma elu. Nüüd peab ta hakkama uurima saladusi külas, kus möödus ta lapsepõlv ja suur osa inimesi on tuttavad. Samuti on hakanud ta vend kahtlaselt käituma. Kes on kes ja kelle saladused on ta enda omad ja kelle omad püüavad varjata kellegi teise omi. Kas kõik, keda ta tunneb on ikka need, millisena ta neid teab? Küsimusi on palju ning Harrietil puuduvad veel kogemused uurijana, seega oskab ta astuda nii mõnesegi kahtlasesse seika, mida professionaalselt saab valeks hinnata. Kuid nagu iga lugu, saab see ka oma lõpplahenduse ning see pole muidugi see, mida esmalt arvati. Väga kiire lugemine, soravalt kirja pandud. Verd on, aga mitte väga jõhker. Pole super kriminull, aga täitsa korralik ja loetav. Ning lõpeb nii, et vaja on ka järgmist osa lugeda, mis seal siis toimuma hakkab...

 

143 aastane ilukirjanduslik eesti keelne raamat

21./154. Härmann ja Doora

luulenud Göthe (Johann Wolfgang Goethe)

Eesti keelde ümberpannud A. Kurrikoff

Kirjastus: Trükkitud K. Mattieseni jures 1880

66lk./5056lk./34108lk.

Lugemise väljakutse:  21.  Üks vana raamat kodusest raamaturiiulist. Piibli jätame välja

 

Ma armastan vanu raamatuid ja eriti kui näen veel gooti kirjas raamatuid, siis nende järgi kohe näpud eriti sügelevad. Viimastel aastatel ongi raamatud sünniaastaga enne 1940 olnud ainsad, mille ostmiseks ma raatsin raha kulutada. teisi raamatuid saab niigi tasuta raamatute riiulitest või raamatukogust. Ja neid vanu raamatuid on ikka üksjagu mu koju riiulisse kogunenud. Ning järjest ikka üritan neid väljakutsetesse sobitada, et lugeda. Kuigi need lood tunduvad sageli väga naiivsed või primitiivsed võrreldes tänapäevastega, siis nendes raamatutes on ajaloo hõngu ning nende lugemistempo on ka teine, keel on teine. Kui veel selle väljakutse väljakuulutamisel oli siia teemasse kuuluv raamat 1902. aastal ilmunu, siis mõned päevad tagasi õnnestus raamatuvahetuses panna käpp peale kahele sellest vanemale raamatule. Mu riiulis on küll ka varasemalt kaks raamatut 19.sajandi viimastest aastatest, mis mõlemad on loetud, aga nüüd on mu vanimaks raamatuks 1880 ilmunu. Kohe lugesin ka selle läbi. 

Raamatu sissejuhatuses on kirjas:

"See luuletus on esimest korda trükitud aastal 1798. Tema põhjaks on üks tõeste sündinud lugu. Üks jõukas kodanik manitses oma poega mitu korda, et ta naest võtaks, aga asjata. Sääl hakkas poeg ühte neiut armastama, keda ühe põgeneja hulga seas nägi, kes oma isamaalt, Saltsburgist usu pärast ära oli aetud. isa ei ole rahul ja katsub kahe sõbra, õpetaja ja aptekri isanda, läbi pojale paremid mõttid anda. Viimaks arvab õpetaja, et Jumalal on ehk iseäranis nõu sääl juures, mis nii hästi pojale kui tüdrukule hääks tuleb. Isa annab järele. Aga poeg palkab esiteks tüdruku teenijaks.Kui tüdruku majasse tuleb, küsib isa kuidas poiss tema meele järele on ja kas ta tahab temale minna.Tüdruku meel saab haiget ja ta arvab, et teda pilgatakse. Kui ta aga kuuleb, et jutt tõsine on, on ta rahul ja lubab teda hoida "nagu silmatera". Kaasarahaks toob ta veel kakssada tukatit ligi, mis ta peastnud on."

Tegu pole siis luuletuse vaid värsivormis teosega, aga tänu eestistamisele on see pigem värsiridades proosateos, sest riimi ja rütmi pole sinna enam järgi jäänud. Kusjuures lugeda ei olnudki väga keeruline, olen lugenud grammatiliselt praegusest keelest hulga kaugemaid variante. Lugu ise oli lihtne armastuslooke. Nüüd ootab järge vanuselt järgmine raamat aastast 1900, mille omanikuks mul ka õnnestus saada.

Ma reisin üksinda taevastele radadele

7./140. Ma reisin üksinda 

Sari Mia ja Munch #1

Autor Samuel Bjørk 

Tõlkinud Elvi Lumet 

Kirjastus Eesti Raamat 2017

384lk./1500lk./30552lk.

Lugemise väljakutse: 36. Raamat, mis võlus sind kaanepildi tõttu

Kaanepilt on just selline, mis ühe põneviku juures tekitab kõhedust. Ja sai seda lugema hakatud just ajal kui akna taga muudkui marutas ning vihma kallas. Raamat ise on vägagi põnev, aga samas liiga õõvastav. Mul pole muidu vägivallast ja tapmisest raske lugeda, aga laste vastane vägivald ja veel enam nende tapmine, on midagi, mis mulle vastu hakkab.  Ei lugenud raamatut haarates sisututvustust, seal oli küll hoiatus, mis toimuma hakkab. Norras leitakse metsast kuueaastane kummalistesse nukurõivastesse riietatud tüdruk, kes on elutult puu otsa riputatud. Tema kaelas ripub silt „Ma reisin üksinda”. Kas mõrvar on kuidagi seotud kuus aastat varem röövitud lapsega, keda tollal ei suudetud leida, või on tapmise taga eraklik kogukond, kes elab lähedal metsas? Peagi kaob ka teine, seejärel kolmas ja neljaski tüdruk. Kõik nad leitakse tapetuna. Raamatus on mitu suurt läbivat teemat - laste hooletusse jätmine nende vanemate poolt, narkomaania, religioosne ajupesu, vanurite raha väljapetmine neid manipuleerides, vägivald, mis on suunatud laste vastu, lastetus, psüühilised häired. Kihte oli siin raamatus mitmeid, erinevaid keerdkäike ka, ka kõrvalliine, mis lõpuks ei osutunud oluliseks. Ka uurijad olid omaette isiksused, oma mineviku probleemidega, mis neid kohati rõhusid. Uurijad ei olnud pelgalt politseinikud, nad olid eelkõige kõik inimesed, kõik, kogu tiim. Kohati oli minu jaoks kummaline kuidas info omavahel ei liikunud, kuidas ei saadud vajadusel peauurijaid kätte, ei teatud, kus nad parasjagu on ja millega tegelevad. Põnev raamat, aga soovitada ei julge, jääb painama see lugu ajukurdude vahele pärast. 

Kui üks väike kogenematu hiir sattub suurte kogenud kasside mängu

6./139. Agendi mäng 

Autor John le Carré 

Tõlkinud Allan Eichenbaum 

Kirjastus Varrak  2020

272lk./1116lk./30168lk.

Lugemise väljakutse: 4. Mart Juur soovitab...

Nat, 47-aastane Briti salaluureteenistuse kauaaegne töötaja, usub, et tema päevad agenditalitajana on möödas. Ta on tagasi Londonis oma naise juures, kes on pidanud kaua üksinda hakkama saama. Korraga aga paistab, et tööandjatel on Natile siiski veel viimane ülesanne ja ta peab võtma üle Rahusadama, allakäinud alambüroo juhtimise. Rahusadama äraaetud ametnike argipäeva elavdab vaid noor praktikant Florence – ta on võtnud sihikule ukraina oligarhi, kelle näpud on sügaval Vene piruka sees.
Nat ei ole aga ainult spioon, ta on ka kirglik sulgpallimängija. Tema vastaseks esmaspäevaõhtustel mängudel on temast poole noorem Ed, kes vihkab Brexitit, vihkab Trumpi ja vihkab oma tööd hingetus meediaagentuuris. Ed on mõtlik ja üksildane tüüp ning paistab suhtlevat vabalt ainult oma sõbra Natiga, kes hoiab oma tegelikku ametit kiivalt saladuses. Õige pea selgub aga, et Nat pole ainus, kellel on saladusi.  

Läheb tükk aega, enne kui aru saada, kes on hiir ja kes kass ning kes püüab keda. Ja lõpuks selgub, et neid kasse on ikka rohkesti ning kas mõni neist saab ka hiire saagiks või lipsab see kõikidel käest. Sulgpallil on selles loos üpriski oluline osa, seda mängitakse ikka üksjagu. Samas kas sulgpall on vaid kattevari või siiski hoopis tähtsusetum tegevus, mida lihtsalt harrastatakse. Agente on selles raamatus rohkesti ning mängu veel rohkem. Mitmetasandilist mängu. Kas ja kes hammustab läbi mis tegelikult toimub üldpildilt. Ja kõige selle taustapildiks on Brexiti aegne Suurbritannia. Kas ma ka soovitaks... just otseselt ei tea, aga üpriski huvitav ja kohati mõtlemapanev oli küll - et mis põhjused võivad mõjutada, et ühest ametnikust saab agent.

Kehvade mõrvade raamat Tartust

1./134. Heade mõrvade linn 

Sari Kriminaalne raamatukogu #1

Autor Indrek Hargla  

Kirjastus Raudhargla OÜ 2023

184lk./184lk./29236lk.

Lugemise väljakutse: 22. Raamat kooli kohustuslikust kirjandusest, mis sul pooleli jäi või mida sa läbi ei lugenudki

Selle teemaga on nüüd nii, et seda ma nagu ei saaksi lugeda, sest ma olin selline ülikorralik koolilaps (vähemalt mis lugemisse puutus), et ma lugesin kõik kohustuslikud raamatud otsast lõpuni läbi, vaatamata, mis raamatuga tegemist oli. Ja sel ajal kui mina koolis käisin oli suur kallak igasugu vene ja nõukogude kirjanduse poole asi kaldu. Aga ma vist olen siiski parajal määral kõikesööja, mis lugemisse puutub, et polnud probleeme ei Balzaci, Tammsaare, Tolstoi, Breznevi ega Hugo lugemisega, teistest rääkimata. 

Tiina aga andis hea idee, mida selle väljakutse teema alla lugeda. Ta kirjutas oma postituse juurde: Teemasse sobitumisest — See kohustusliku kirjanduse teema on mu meelest nii tüütu ja ma kaeblen selle teema üle igal aastal kõva häälega. Ma omal ajal lugesin enamvähem nõutud osa ära ja see, mis lugemata, jäägugi nii … No võtsin siis, et tänapäeva lapsukestele on Hargla üks neist “soovituslikeist” autoritest, ehk ma saaksin tänapäeva koolis selle raamatu lugemisega mingid punktid kätte ka.

Ma siis käin seekord Tiinaga ühes klassis ja loen sama "kohustuslikku" raamatut. Huvitav, kui mina koolis käisin, siis Harglat üldse veel ei loetud. Äkki oli asi selles, et kui mina kooli lõpetasin, siis oli tema 14 aastane...

Raamatust aga. Selle raamatu kohta on olnud väga erinevad arvamusi. Nii laitvaid kui kiitvaid. Minu arvamus jääb kusagile sinna kahe vahele. Raamatus on kolm lugu, kaks esimest lühemad, kolmas pikem. Esimese loo juures hakkas mul kohe kusagil kuklas kerima, et Harglal oli mingi kana kitkuda Kirjanike Liiduga. Googeldasin ja leidsin kinnituse, ta astus välja sealt liidust 2015.aastal. Seega oli see lugu autori poolse fustratsiooni väljendus. Minul on ka veidi nüüd temaga kana kitkuda, sest Tammelinnast oli tehtud see kõikse hullem paik Tartu linnas, aga suur osa minu lapsepõlvest möödus just Tammelinnas vanaema ja vanaisa juures. Urr. Teine lugu oli minu arust täielik saast. Igav, pingutatud, üritatud väga vaimukas vist olla, aga sellega ülepingutatud ja nagu sageli kui naljaga üle pingutad, siis see ei ole enam nali, vaid labasus. Kaks esimest lugu võib sellest raamatust minu arust lugemata jätta. Tavalugeja vähemalt. Ulmekurudele võib olla sobib, sest nemad teavad ehk, mis või kes nende lugude taga on. Ilma taustata ei ole need suurt midagi väärt. Kolmas lugu on selline küll ülevindi pingutatud, aga siiski võis lugeda ja tänu sellele loole sai raamat ikka koolipoisi kolme pika miinusega kätte. Aga kokkuvõttes oli see minu arust Hargla kõige kehvem raamat ja ma olen need vist peaaegu kõik läbi lugenud. Aga mulle meeldib siiski siiani enim tema varajane ulmelooming. Lugedes seda, siis oleks nagu tunne, et fantaasiaallikas on veidi tühjaks saanud nüüd, kui on vaja midagi kirjutada, et leivaraha ikka lauale jõuaks. 

Laibalill

17./127. Laibalill

Autor Anne Mette Hancock  

Tõlkinud Kadri Okas  

Kirjastus Rahva Raamat AS 2022

350lk./3912lk./27948lk.

 

Lugemise väljakutse:  33. Raamat, mille kohta on LV grupis huvitav tutvustus, olgu positiivne või negatiivne. Märgi postituses ära, kelle arvustust lugesid.

 

Inimeste maitsed on erinevad, kellele meeldivad pikad, põhjalikud ja analüüsivad tutvustused, kellele lühikesed. Tean, et paljud kiidavad pikki arvustusi, aga isiklikult ma neid lugeda ei viitsi. Pigem loen selle asemel raamatut. Seega minu jaoks on huvitavad tutvustused pigem need, mis suudavad kuni kümne lausega asjast rääkida. Ja kindlasti on minu jaoks huvitav lugeda nende inimeste raamatututvustusi, keda ma reaalselt tunnen. Seega jäi mulle selles grupis silma Krista postitus antud raamatust. See on nüüd aga üks selline olukord, kus raamat tahtis, et ma seda loeks. Istusin tööl raamatukogus saalis, mille juures on tagastusluuk. Tegin kasti tühjaks ja viisin raamatud laenutussaali ära. Hakkasin siis saali ust lugejatele avama ja võtsin kasti ära ning üks raamat oli ennast peitnud kasti ja ukse vahele kuidagi. Ja kui raamatut nägis, siis tuli meelde, et ma just lugesin ju selle kohta Krista arvustust. Kuna see oli positiivne ja plaanis oli otsida mingi kergem krimka vahelduseks lugeda, siis nii see raamat minuni jõudis. 

Ajakirjanik Heloise Kaldanil on keerulised ajad: tema majandusministeeriumi salajane allikas on edastanud talle võltsitud dokumente ja nüüd ähvardab naist tööst ilma jäämine. Samal ajal hakkavad Heloisele saabuma krüptilised kirjad Anna Kielilt, naiselt, kes on juba kolm aastat olnud tagaotsitav noore advokaadi mõrva eest. Veidral kombel sisaldavad kirjad väga isiklikke fakte Heloise enda kohta, kuigi ta naist ei tunne. Heloise ja politseiuurija Erik Schäfer, kelle laual on ikka veel sulgemata mõrvatoimik, hakkavad asja paralleelselt uurima, aeg ajalt nende teed muidugi selle juures ristuvad. Kas kõik on ikka need, kellena nad tunduvad ja kes on mõrvar ning miks mõrvati noor advokaat? Debüütromaani kohta täitsa kobedalt kirjutatud kuigi arenemisruumi on veel kõvasti. Hästi kiiresti ja kergelt loetav kuigi seal tuleb välja nii mõndagi üsna õõvastavat.

Seiklejad seiklevad ning päästavad aardeid kurikaelte eest

12./122. Seiklejad ja äraneetud loss 

13./123. Seiklejad ja aarete tempel

14./124. Seiklejad ja saladuste linn 

Sari Seiklejad

Autor Jemma Hatt 

Tõlkinud Jüri Kolk  

Kirjastus Eesti Raamat 2021, 2022, 2023

176lk. + 176lk. + 176lk./2990lk./27026lk.

 

Lugemise väljakutse: 34. 2023 on liikumisaasta. Raamatu kaanel inimene liigub - kõnnib, jookseb, ujub, sõidab jalgrattaga

Lugemise väljakutse: 43. Raamat, mille kaanel on transpordivahend

Lugemise väljakutse: 47. Veereta täringut. Loe raamatut, mille pealkirjas on vastav arv sõnu. Julgemad võivad veeretada ka kahte täringut.

Kolm raamatut lastele mõeldud seiklusjuttude sarjast. Kolm lugu, kus lastel tuleb rinda pista kurikaeltega, kes on Egiptuse aarete jahil, aga kelle lootused lapsed kustutavad oma osava ja julge tegutsemisega. Lara, Rufus, Tom ja koer Barneyga lahendavad esmalt oma vanaonu lossi mõistatuse ning leiavad vihjete kaudu aarde, millest on räägitud legende juba pikalt, aga mida eriti ei uusutagi, et olemas on. Nad peavad aga tegutsema kiiremini kui kaks ebameeldivat külalist Briti muuseumist, kes on kindlalt otsustanud jõuda aardeni esimestena.Teises raamatus jõuavad nad välja Egiptusse ning kohaliku tüdruku abiga üritavad leida tee ajaloo ühe suurima aardevaramuni, mille kohta jättis vihjed Lara surnud isa, kes oli egüptoloog. Kolmandas osas toimub tegevus Londonis ja nendega liitub Lara sõbranna Daisy. Lapsed satuvad aarete röövimisele pühendunud jõugu teele ning peavad takistama kurikaelte tegevust need aarded maalt välja viia. Seiklusi on kõvasti ning lastel leidlikkust jagub. Täiskasvanule kohati segab muidugi reaalse elu piirid vahele, et kas ikka niisama lihtsalt saavad lapsed ilma vanemate teadmata lennata teise riiki või kui nad ühest kohast maa alla lähevad mingi ametniku saatel, siis kas ei teki sellel küsimust, kui lapsed jõuavad välja kusagilt mujalt ning mitte ei välju uksest koos temaga jne. Aga lustlik raamat oli, mõnus vaheldus populaarteaduslikule kirjandusele, mida viimasel ajal põhiliselt õnnestub lugeda. 

Ballett sunnib raamatuid lugema

1./111. Klaasist loomaaed ja teisi näidendeid

Autor: Tennessee Williams

Tõlkija: Jaak Rähesoo

Kirjastus: Eesti Riiklik Kirjastus 1976

340lk./340lk./24376lk.

Lugemise väljakutse: 40. Raamat, mis on seotud teatriga (näidendiraamat, tegevus toimub teatris, näitleja elulugu jne)

See raamat on nüüd väga seotud teatriga. Nimelt ilma teatrita poleks ma iialgi seda lugenud. Nädal tagasi käisin Estonia teatris vaatamas balletti "Tramm nimega iha" (https://trekseklugemine.blogspot.com/2023/05/tramm-nimega-iha.html). Ja nagu balleti puhul ikka peale etendust on esmane küsimus, kas ma sain kõigest aru? Kas ma sain õigesti aru? Kas balletis suudeti väljendada kõike, mis näidendis kirjas? Kes oli ikka kes ja mis roll tal näidendis oli? Seega lõppeb tavaliselt minu balleti vaatamine sellega, et otsin koheselt üles raamatu, mille järgi see ballett loodud on (juhul kui on muidugi) ja loen läbi enne kui hakkab ununema see, mida laval nägin. Kuna selles raamatus oli ka teisi näidendeid lisaks "Tramm nimega iha"-le, siis lugesin läbi ka need. Kolm pikemat ja neli lühemat näidendit. Üsnagi ühtlased näidendid minu arust.

Näidend "Klaasist loomaaed" on Williamsi üks tuntumaid näidendeid ja seda lavastati esmakordselt 1944. aastal. "Klaasist loomaaed" räägib perekonnast, kus on ema, Amanda Wingfield, tema poeg Tom ja tema tütar Laura. Näidend keskendub perekonna dünaamikale ja igatsusele põgeneda reaalsusest. Peamine süžee jälgib Tomi, kes on näidendi jutustaja ja Laura vend. Tom soovib põgeneda oma igapäevasest rutiinist ja vastutusest perekonna eest. Laura on aga tagasihoidlik ja pelglik noor naine, kes elab omaenda fantaasiamaailmas, kogudes klaasist loomakesi. Amanda, nende ema, on idealistlik ja romantiline naine, kes püüab leida Laura jaoks sobiva abikaasa."Klaasist loomaaed" käsitleb teemasid nagu unistused, reaalsuse põgenemine, illusioonid ja perekondlikud suhted. 

"Tramm nimega Iha" on üks Tennessee Williamsi tuntumaid näidendeid, mis esmakordselt lavastati 1947. aastal. "Tramm nimega Iha" jälgib peategelast Blanche DuBois'i, kes saabub New Orleansi, et elada oma õe Stella ja tema abikaasa Stanley Kowalski juures. Näidend uurib Blanche'i järkjärgulist vaimset langust ja tema vastastikust konflikti Stanleyga, kes esindab primitiivset ja seksuaalset jõudu. Blanche'i romantiline ja kujutlusvõimeline maailm põrkub Stanley realistliku ja brutaaalse olemusega. Näidendi jooksul tulevad välja Blanche varasem elu, tema armastus, valu, allaandmised, saatuselöögid, ideaalid. Näidend käsitleb teemasid nagu illusioon versus reaalsus, üksildus, seksuaalsus ja sotsiaalne klass. "Tramm nimega Iha" võitis Pulitzeri auhinna draama kategoorias ning seda peetakse üheks olulisemaks Ameerika teatriteoseks. 

"Iguaani öö" võitis New Yorgi näitekirjanduskriitikute Circle Awardsi parima uue näidendi kategoorias aastal 1962. See näidend räägib loo endisest vaimulikust, kes töötab ekskursioonijuhina Mehhikos. Lisaks on seal veel mitmeid väga erilisi karaktereid, igal oma saatus, mis kõik põrkuvad kokku ühel päeval Mehhiko mägedes olevad väikeses hotellis. Näidend käsitleb teemasid nagu süütunne, kaotus, identiteet ja inimese suhe jumalikkusega. 

Ei kahetse, et neid näidendeid lugema sattusin. Psühholoogilised ja mitmekihilised näidendid.

Kuuba krimi

 

21./105. Laitmatu minevik 

Sari Neli aastaaega  #1

Autor Leonardo Padura 

Tõlkinud Maarja Paesalu 

Kirjastus Toledo kirjastus  2019

234lk./4564lk./22904lk.

 

Lugemise väljakutse: 39. Toledo kirjastuse väljaantud raamat

Ühel nädalavahetusel 1989. aasta Havannas raputab politseinik Mario Conde pohmelusest üles telefonikõne. Helistajaks on Vana, tema ülemus, kes annab lahendamiseks saladusliku ja pakilise juhtumi: tööstusministeeriumi kõrge ametnik Rafael Morín pole mitu päeva koju ilmunud. Juhuse tahtel on kadunud mees Conde koolivend, kes juba tollal järgis eeskujulikult reegleid ning paistis silma enesekontrolli poolest. Kõige krooniks tuleb Condel juhtumit lahendades seista silmitsi oma noorusarmastuse Tamaraga, kes nüüd on kadunud mehe abikaasa. Conde toob hiilgava karjääri teinud Rafael Moríni näiliselt laitmatust minevikust päevavalgele muret tekitavaid varje. Raamatu tegevus annab elutruu kirjelduse 1980-ndate Kuuba olustikust ja ühiskonnast, mida iseloomustas veel suhteline sotsiaalne võrdsus (kuigi oli teistest võrdsemaid). Kriminullina on see raamat minu jaoks veidi nõrk, aga Kuuba elust kaheksakümnendatel andis küll mingigi pildi. Varasemalt olen lugenud sarja teist osa ja minu arust teine osa oli tugevam natuke. Pole päris minu maitset mööda raamat, liiga aeglane ja uimane, aga lugeda võib ja kuna kolmas osa on ka juba tõlgitud, siis arvatavasti loen ka selle läbi.

Agnes ja kummitused tegutsevad taas

 

15./99. Agnes ja vari aknal 

Sari: Agnes #3

Autor Tuutikki Tolonen 

Tõlkinud Helena Lemendik  

Kirjastus Eesti Raamat 2023

168lk./3266lk./21606lk.

 

Lugemise väljakutse: 37.    Tõeliselt tore lasteraamat (ilmunud 2020 või hiljem)

Tegemist on jah ühe toreda lasteraamatusarja viimase, kolmanda osaga. Kuigi minu jaoks natuke nagu iga osaga läks nõrgemaks ja vähem põnevamaks, siis tore raamat igatahes. Parajalt müstikat, parajalt laste tegemiste reaalsust, parajalt perekonnaprobleeme, parajalt põnevust, parajalt ajalugu ja parajalt tänapäeva. Üks raamat, kus on palju erinevaid kihte ja ma arvan, et täiskasvanu loeb sellest raamatust erinevaid asju välja kui laps. Soovitan aga mõlematele, nii lastele kui täiskasvanutele.

Agnes ja tema ema on kolinud salapärasesse villasse. Käes on suvi ning villas otsustatakse korraldada kunsti- ja fotograafiakursused. Ühel päeval ilmuvad maalikursuse joonistuste hulka tööd, mida keegi enda omaks ei tunnista. Lisaks jäädvustab Agnese kaamera kummalise varju: keegi justkui seisaks Hugo tühja toa aknal. Kas Rauhala villal on rääkida veel mõni saladus? 

Närvid ja juuksed tõusevad püsti lugedes

7./91. Karu magab 

Sari: Jana Berzelius #7

Autor Emelie Schepp 

Tõlkinud Ruth Laidmets 

Kirjastus Eesti Raamat 2023  

244lk./1476lk./19816lk.

Lugemise väljakutse: 24. Raamat, mille tõlget oled kaua oodanud 

See sari on sedavõrd põnev, et igat järgmist raamatut saab ikka oodatud. Nüüd tundub, et järgmisega läheb rohkem aega, sest kõik ilmunud on tõlgitud ja peab ootama kuni kirjanik saab uue osa valmis. Loodetavasti ikka kiiresti, sest sari hakkab vaikselt lõpu suunas tüürima mu arust. Juba lekib saladus mitmest kohast ja kui kaua suudetakse seda veel saladuses hoida pole kindel. Kui kuues osa oli hinge kinnihoidma panevalt põnev, siis seekordne laskis rohkem hingata kuigi põnevust ja pinget jagus igale leheküljele ning mõlemas suunas, nii käesoleva tapmise uurimisse kui ka Jana loosse. Lisaks oli tõuse ja mõõne ka teiste uurijate - Mia ja Henriku isiklikus elus ning nagu eelmiseski raamatus, oli neil ka selles raamatus üsna tähtis osa. Tõesti soovitan verisema krimi austajatele. Mäletan kui alustasin, siis oli tunne, et mis see nüüd on, sedasi ei saa ju olla! Aga järgmiste raamatutega loksus juba asi paika ja nüüd on läinud ainult põnevamaks ja pingelisemaks järjest.

Norrköpingi lähedalt kõrvalisest majast leitakse tapetud mees. Räsitud surnukeha kõhtu on topitud kaisukaru. Kaisukas juhatab kriminaalkomissar Henrik Levini ja kriminaalinspektor Mia Bolanderi Filippa Falkini, endise politseinikuni, kellel on kaitstud identiteet. Teda on elus tabanud raske tragöödia ja ta on ainus, kellel on kurjategijaga mingi seos.Samal ajal, kui Jana Berzelius püüab tapja jälgi ajada, tuletab ta tume minevik ennast meelde. Ta võtab tarvitusele kõik meetmed, et kaitsta meest, keda armastab. Kuid mees on tema saladusele jälile saanud ning otsustanud tõe välja uurida, mis see ka ei maksaks. Mitmeid ootamatuid pöördeid on aga mõlemas.

Üks võigas lugu politsei töömailt

 3./87. Topeltmõrv Paunveres 

Autor Rauno Võsaste  

Kirjastus Varrak 2023

240lk./360lk./18700lk.

Lugemise väljakutse: 18. Raamat autorilt, keda sa veel lugenud ei ole

1997. aasta esimestel päevadel leitakse Palamuse lähedalt talumajast kahe vanuri vägivallatunnustega surnukehad. Esmapilgul ei näi tapetute majanduslik seisund ega ükski muu asjaolu andvat põhjust raske kuriteo toimepanemiseks. Öine tuisk on hävitanud kõik võimalikud jäljed. Topeltmõrva avastamisega peavad hakkama saama Jõgeva politseiprefektuuri kriminaalpolitseinikud. Väljamõeldud tegelaste ja kohandatud sündmustega romaani idee pärineb tõsielust. Raamatu autor töötas Jõgeva kriminaalpolitseis ja seepärast võib raamatust leida tegelike sündmustega sarnaseid jooni.

Minu jaoks tunduski see raamat pigem tolleaegse politsei kirjeldusena rohkem kui kriminullina. Samas, kas ikka kõik oli nii, nagu kirjeldatud või on aeg mälus korrektuure teinud ning mõned asjad on eredamalt meeles kui teised. Arvan, et need, kes tolleaegset Jõgeva politseid mäletab, tunneb tegelaste taga olevad isikud ära, sedavõrd tõesed kirjelduses minu arust, lihtsalt nende väljamõtlemiseks oleks vaja väga eredat fantaasiat. Töötingimused olid muidugi võrreldes tänapäevastega väga algelised. Polnud veel arvuteid ega tehnika muid abivahendeid. Info saamiseks tuli teha kirjalik päring teise ausutusse, sealt käsitsi see välja otsida ning kirjalikult tagasi saata - kokkuvõttes aeg kulus ja kulus, selle asemel tänapäeval arvutis kulub vaid sekundid. Mõrv ise oli võigas ja tegija alguses veidi uskumatu, et tema võis seda olla. Aga eks ka uurijad ise olid üllatunud kui lõpuks mõrvar selgus. Loetav, aga mitte üle keskmise minu jaoks. Minu jaoks oligi liiga palju neid politsei tegelasi ja nende joomisi sinna sisse kirjutatud kuigi nad ei olnud üldse olulised selle mõrvaloo juures. Nagu kunstlikult venitatud raamatut, krimkasid on paremaid raamatuid, mida lugeda, aga eesti algusaegade politsei eluga tutvumiseks sobib.

Raamat, mis võib tänapäeval ajada nii naerma kui nutma

20./84. Kokkuvõtlik kamasuutra 

Autor Anne Johnson Sir Richard Burtoni originaaltõlke alusel

Kirjastus: Viola 2001

192lk./4702lk./18340lk.

Lugemise väljakutse: 50. Raamat, milles esineb erootikat

"Kamasuutra" on Vana-Indias umbes 5. sajandil Vātsjājana koostatud seksuaalelu käsiraamat. See koosneb umbes 1250 värsireast ning on jagatud 7 osaks, 36 peatükiks ja 64 lõiguks. Kokkuvõtliku Kamasuutra  raamatus on valitud katked koos illustratsioonidega india erootilisest kunstist. Tänapäevane tõlgendus koos 64 kuulsa naudingudoktriiniga, ettekirjutustega kosilastele ja kurtisaani elule. Kamasuutra on tuntud oma põhjaliku ja detailse kirjelduse poolest seksuaalaktidest ning on mõeldud paarisuhe tugevdamiseks, mitte ainult seksi nautimiseks. Tekstis rõhutatakse armastuse, austuse ja üksteise vajaduste mõistmise tähtsust, samuti on seal palju teavet naiste ja meeste anatoomia ning psühholoogia kohta. Teose põhieesmärki on nähtud kui õpetust elukunstist hästikasvatatud ja tsiviliseeritud kodanikule. 

Tänapäeval lugedes on see raamat, mis ajab kohati naerma ja kohati vihaseks (mõlemal juhul mõtled samal ajal meie ühiskonnas naiste iseteadvusele ja praegustele tavadele), kuid kohati võib isegi sellest olla kasu. Kusjuures see oli õpetus meestele, naistel ei leitud vajadust seda lugeda. 

Renessansi aegne Itaalia naiste elu

18./82. Isabella d'Este. Renessansi särav täht

Sari: Ajalooline romaan
Autor: Jetta Sachs-Collignon

Tõlkija: Ilme Rebane, Lehte Hainsalu

Kirjastus: Kunst 1999

280lk./4286lk./17924lk.

   Lugemise väljakutse: 49. Ilukirjanduslik raamat ajaloolisest isikust 

     Aprilli lugemine sattus mul Lucrezia Borgia tähe alla kuigi ma seda selliselt ei plaaninud. Selle raamatu leidsin oma riiulist ja esialgu plaanisin lugeda punktiiri väljakutsesse, kuid lugedes hakkas tunduma, et see vist võib järsku ka hoopis ilukirjanduslik olla, liiga ladus ja ilmekas lugemine. Tõesti ester.ee andis üheks märksõnaks ilukirjandus. Lugema hakates ei mõelnud üldse, et see võib Lucreziaga seotud olla, aga siis järsku hakkasid tegelased vägagi tuttavaks eelmistest raamatutest muutuma. Viisin siis asjad kokku, tõesti tegemist oli sama ajajärguga ja sama kambaga - Isabella oli Lucrezia neljanda mehe õde. 

Sünnipäev ja -koht: 19. mai 1474, Ferrara, Itaalia

Surmakuupäev ja -koht: 13. veebruar 1539, Mantova, Itaalia

Abikaasa: Francesco II Gonzaga, Marquess of Mantua (abiell. 1490)

Lapsed: Eleonor Gonzaga, Duchess of Urbino, Margherita Gonzaga, Federico II, Duke of Mantua, Livia Gonzaga, Ippolita Gonzaga, Ercole Gonzaga, Ferrante Gonzaga, Livia Gonzaga

Õed-vennad: Beatrice d'Este, Alfonso I d'Este, Duke of Ferrara, Ippolito d'Este, Ferrante d'Este, Sigismondo d'Este

Vanemad: Ercole I d'Este, Duke of Ferrara, Eleanor of Naples, Duchess of Ferrara

Isabella d'’Este oli armastav abikaasa ja ema, kunstide austaja, ajastu juhtiv moedaam, kelle uuenduslikku riietumisstiili järgisid paljud naised. Ent ka naissoost Machiavelliks hüütud tark diplomaat, kellel õnnestus hoida Mantova peaaegu puutumatuna laastavatest sõdadest. Kui avarad olid erakordse naise eneseteostuse võimalused renessansiaegses Itaalias? Millist rolli mängisid Isabella elus ta abikaasa – Mantova valitseja Francesco II Gonzaga ning ajastu suurkujud Leonardo da Vinci, Mantegna, Michelangelo, Ariosto ja Paracelsus, paavstid Aleksander VI ja Julius II, kurikuulus Cesare Borgia ja muidugi Lucrezia Borgia...

Ladusalt kirjutatud, sai rohkem aimu tolleaegsest ühiskonnast ja naise seisundist seal kui eelmistest kuivemalt kirjutatud biograafiatest. Kuidas juba laste vahel sõlmiti abielu kokkuleppeid, laste endi käest ei küsinud keegi midagi. Nooreks naiseks sirgununa pidid abielluma, kelle vanemad olid sulle välja vaadanud poliitilisest olukorrast lähtuvalt, hoolimata, kas sa üldse suutsid taluda seda meest. Ja kuidas see kõik uuesti jätkus sinu lastega. Kuidas esmasündinud poisslapsi võeti pantvangi st. kasvatada teises kojas, et nende perekondadel ei tekiks soovi hoopis poliitiliste vastastega liituda kuna Itaalia oli jagunenud väikesteks riikideks, kes kõik madistasid omavahel lisaks Prantsusmaa ja Hispaania vallutustele. Kuidas mehed suhtusid ettevõtlikesse naistesse ja kuidas nad suutsid ennast teostada vaatamata meeste ülemvõimule nii perekonnas kui riigis. Minu jaoks väga huvitav lugemine.

Üks iidvana lugu Jaapanist

 7./71. Vana bambuseraiduri lugu

Sari Loomingu Raamatukogu #6/2023

Autor teadmata

Tõlkinud Alari Allik  

Kirjastus Kultuurileht 2023

56lk./1730lk./15368lk.

Lugemise väljakutse: 20. 2023. aastal ilmunud Loomingu Raamatukogu raamat  

Keegi ei tea, kui vana on jaapani lugu vanast bambuseraidurist, kes ühel heal päeval metsast helendava kuuprintsessi leiab. Jutuvestjad on seda kunstmuinasjuttu ajast aega publiku huvide järgi kohandanud. Säilinud anonüümsetest tekstivariantidest on näha, et vastavalt jutuvestja kujutlusvõimele ja kuulajate ootustele muutub nii kosilaste arv kui ka nende ülesannete iseloom. See on lugu, millel pole algset kuju ega autorit; lugu, mis sünnib igal jutustamisel uuesti.

Tegelikult on siin raamatukeses selle loo kaks varianti ja lisaks ka tõlkija poolt selgituseks ja saateks sellele loole, mis on pärit iidsest minevikust. Ega ma eriti ei oskagi selle jutukese kohta midagi öelda. Mulle jääb ikka Jaapan väga kaugeks ja arusaamatuks, eriti veel kui tegemist iidsete aegadega. Lugesin, oli kah, aga ausalt öeldes mingeid emotsioone ei tekitanud.

Mõrv Palmse mõisas!

 12./47. Kolme kaardi mõistatus

 Sari Sagadi paruni mõrvalood #4

 Autor Ain Kütt 

 Kirjastus Hea Lugu 2023

288lk./2228lk./10168lk.

Lugemise väljakutse:  1. Täiesti uus! Raamat, mis ilmub 2023.aastal.

Kui tihti kipuvad sarja raamatud vaikselt kehvemaks minema, siis selle sarja raamatud lähevad minu arust vastupidi iga raamatuga järjest põnevamaks ja paremaks. Aasta 1830. Sagadi mõisahärra Paul Alexander Eduard von Focki karjäär on saanud tagasilöögi, korralistel valimistel on ta üllatuslikult taandatud kohaliku meeskohtu eesistuja ametikohalt teiseks assessoriks. Ja see on väga suur hoop eneseuhkuse pihta. Loo kulgemise ajaks on küll mõisahärra taas alkoholi kütkest välja pääsenud, aga raamatus on väga hästi tunda tema fustratsiooni, suurt kibestumist, eneseuhkuse valusat pihtasaamist. Seetõttu on naabermõisnikud võtnud nõuks Fockile Palmse mõisa piduüritusel üks vingerpuss mängida, kuid kõik läheb viltu, ning toimub mõrv, mille peasüüdlane näib olevat Sagadi mõisavalitseja Gerhard Wagner. Keerukaks teeb selle uus kohtu eesistuja, Idavere härra Gernet, kes ametlikku juurdlust läbi viies kipub Fockist ikka sammu võrra ees olema. Lisaks keerutavad segadust nii päästetud merehädalised, salakuulajad kui topeltelu elavad kohalikud mõisnikud ja nii on Fockil tükk tegemist taipamaks, et tegelikult on tapatööde taga hoopis suurem vandenõu. 

Autor on õppinud ajalugu ülikoolis, suunitlusega Eesti ajaloole ning töötanud mitmes muuseumis. Seetõttu on  raamatul tugev ajalooline taust ning see tundub olema kirjeldatud väga autentselt, tegelased on väga usutavad. Välja arvatud muidugi salapärane preili Maria Juliana von Nottbeck, kes tundub olema ebatüüpiline mõisapreili, lisaks on tema kapis ikka omajagu luukeresid, mida autor iga raamatuga natukese haaval paista laseb. Aga mis selles loos on tõde, mis vale, pole selge enne kui kirjanik sarjale punkti paneb. Selles raamatus läks Maria Juliana lugu vaid segasemaks ning tekib kahtlus, et see lugu, mille ta rääkis eelmistes raamatutes Fockile, pole sugugi täis tõde. Aga kuidagi peab ju põnevust sarja kulgedes üles kruttima ja kui Fock on selline üpris tüüpiline mees ja küllaltki läbinähtav oma tegemistes ja olemises, siis peab ju üks naistegelane see salapära ja põnevust tekitav tegelane olema. Igatahes paluks nüüd kiiresti järgmist osa sellele sarjale, lõpp jäi nii segase ja põneva koha peale...

Jaapani ajaloost ja kristluse levikust sinna

 7./42. Vaikus 

 Autor Endō Shūsaku

 Tõlkinud Margit Juurikas

 Kirjastus Gallus 2016

 240lk./1200lk./9140lk.

Lugemise väljakutse:  28. Raamat kirjanikult, kelle sünnist möödub 2023.a 100 aastat

Endō Shūsaku 23. märts 1923 Tōkyō – 29. september 1996 Tōkyō. Ta õppis prantsuse kirjandust Keiō Ülikoolis ja täiendas end Prantsusmaal. Ta oli usutunnistuselt katoliiklane ning käsitles oma teostes ida ja lääne suhteid kristlase vaatevinklist. Romaan keskendub perioodile 1540–1650, mida on Jaapani ajaloos peetud “kristluse sajandiks“. Kristlus jõudis Jaapanisse nn Sõdivate riikide ajastu (1467–1603) keskpaigas, mil lõhestatud riiki juhtis nõrk keskvalitsus. Perioodi lõpul toimus Jaapani ühendamine, mille nimel tegutsesid kolm väejuhti Oda Nobunaga, Toyotomi Hideyoshi ja Tokugawa Ieyasu, kes kõik olid esialgu võrdlemisi heades suhetes portugali jesuiitidega. Nende motivatsiooniks ei olnud mitte niivõrd usk, vaid ühelt poolt vajadus kristlastega kaasneva kaubavahetuse järele, teisalt – eelkõige Nobunaga ja Hideyoshi puhul – põlgus budismi vastu. Ent koos kristluse levikuga nende suhtumine nii jesuiitidesse kui ristiusku muutus.

Isa Rodrigues on idealistlik jesuiidipreester Portugalist, kes rändab 1640ndatel salaja Jaapanisse kavatusega aidata tagakiusatud jaapani kristlasi. Ta võetakse peagi kinni ja temast saab tunnistaja jaapani kristlaste erakordselt piinarikastele kannatustele. Ka isa Rodrigues ise pannakse valiku ette – loobuda elust või oma Jumalast. Lisaks sõltuvad tema valikust ka tema kaaslaste elud. Ta on kaotamas usku nii endasse kui Jumalasse. Miks Jumal lubab süütutel nii palju kannatada? Millise piirini on võimalik oma väärtuste seista? Kas pealesunnitud avalik taganemine neist on ikka reetmine? Kas sellise reetmisega on endaks jäädes võimalik leppida, isegi kui Jumal vaikib?

Polnud päris minu maitse raamat. Kuigi siin raamatus on peategelaseks portugallane, mitte jaapanlane, siis minu jaoks on see Jaapani ühiskond, kultuur ja elu ikka täiesti mõistetamatu. Olenevalt kas siis tegu on kauge ajaloo või tänapäevaga. Peamine muidugi oli siin hoopis oma usule ja veendumustele truuks jäämine ka oma ning teiste inimeste elu hinnaga. Kas usust taganemine on õige otsus, kui sellest ei sõltu ainult sinu elu ja piinamine vaid ka paljude teiste inimeste elu ja piinamine. Kuidas võib muutuda ajas ja oludes inimese arvamine endast ja teistest inimestest kui ta seisab silmitsi erinevate olukordadega. Teoses üritatakse paralleele tõmmata Jeesuse ja Peetruse looga, looga salgamisest ja argusest. Lugu inimestest, kes küll soovivad olla julged ja kartmatud, kuid nad oma sisimuselt ei ole seda ja kas on võimalik ennast sedavõrd muuta, käituda ennastsalgavalt kui iseloomult oled loodud araks. Mõtteainet see raamat igatahes andis.

 

Igas Inglismaa väikelinnas on mõni mõrvaohver

 1./36. Mõni luiskab, mõni sureb

Sari: Mirabilia 

Autor: Ruth Rendell

Tõlkija: Ralf Toming, Harald Rajamets

Kirjastus: Eesti Raamat 1993

144lk./144lk./8084lk.

Lugemise väljakutse: 23. Raamatu tegevus toimub Inglismaal asuvas väikeses linnas või külas

Inglismaal ikka jagub neid väikelinnu ja asulaid, kus toimuvad mõrvad. Seekordne lugu toimub Kingsmarkhami väikelinnas, kus noorte popmuusika festivali lõpus leitakse festivaliala kõrvalt ühe noore naisterahva laip. Vanaldane elutark ja südamlik peainspektor Wexford asub mõrva uurima ja lõpptulemuseks on muidugi midagi muud, kui algul kõik arvasid. Selline aeglase kulgemisega uurimislugu, kohati minu jaoks liiga aeglane ja uimane. Kahtlusaluseid nagu polnudki või siis pigem olid kõik kahtlusalused, lugu oli parajalt segane ja eks tunnistajad andsid ka valeinformatsiooni, et asi veel segasemaks läheks. Lõpuks siiski selgus tõde nii inspektori kui lugejate jaoks. Olen ka muid Rendelli raamatuid lugenud ja ütleks, et see ei ole tal kõige parem teos, aga vahelduseks täiesti loetav. Pigem küll aeglase krimi austajatele.

Tallinna algusaegadest

 17./35. Rafala. Idateest ja Tallinna algusest 

 Autor Marika Mägi 

 Kirjastus Argo 2015

190lk./3584lk./7940lk.

Lugemise väljakutse: 38. Eesti ajaloost kõnelev raamat, ükskõik mis periood või alateema, aga mitte ilukirjandus

Selles raamatus käsitletakse Tallinna tekke ja viikingite Idatee küsimusi teiste Läänemereäärsete maade ajaloo taustal. Laiem kontekst ja uued paralleelid naabermaadega toovad kaasa uusi tõlgendusi. Muuhulgas selgitatakse, miks pole muinaslinna jäänuseid leitud Toompea ja Tallinna vanalinna alalt, ning kust seda otsida tuleks.

Olen lugenud kahte Mauri Kiudsoo raamatut, kus käsitleti sama ajaperioodi ning kaubateid ning kontakte sel ajal. Tema raamatud meeldisid natuke enam kui see. Rafala oli täis infot ja oletusi, aga jäi minu jaoks väga kuivaks. Kõik nagu oli olemas, skelett oli tugev, aga oleks tahtnud rohkem liha sinna skeletile, sest tegu ei ole ju siiski teadusliku tööga vaid tavalugejatele mõeldud teosega. Enamusega, millest see raamat kirjutas, olen juba varasemalt kursis, kas siis raamatutest või vanalinnas toimunud paljudel ekskursioonidel räägitust. Mis koht siis täpselt oli see Rafala (Rävala), mida mainitakse, millal tekkis asustus Tallinna ümbrusse ning mis oli tähtsam kaubanduskeskus, kas tulevane Tallinn või Iru. Kus oli vana eestlaste linnus, kas Toompeal või Tõnismäel ning kuidas linn alguse sai ning kust kuhu arenema hakkas. Kõigest sellest on raamatus juttu.

 

Jumalatele on kõik lubatud

 16./34. Amfitrüon

 Autor: Molière

 Tõlkija: August Sang

 Kirjastus: Eesti Riiklik Kirjastus 1962

112lk./3394lk./7750lk.

Lugemise väljakutse: 32. Raamat, mille esmailmumisest on vähemalt 200 aastat (on ilmunud enne 1823).

Olen ka varasemalt sama sarja Moliere näidendeid lugenud ja need on meeldinud, seega nähes minu jaoks uut, lugemata raamatukest, võtsin tasuta raamaturiiulist kohe kaasa. Ma isegi ei tea, kumba ma nende näidendite juures rohkem naudin, kas Moliere või August Sanga tõlget. Igatahes nende kahe koostöö on väga nauditav. 

1668.aastal mängiti seda näidendit esmakordselt. Moliere teater oli allakäigus, tal olid erinevad probleemid. Madalseisust aitas välja uus komöödia Amfitrüon, mis osutus väga edukaks ning tõi nii publiku kui kassarekordeid. Moliere loomingus on see aga erandlik teos, kus ta kasutab antiikkirjanduse ainet, pealegi mütoloogilist, mis võimaldas jumalate ilmumisel ja lahkumisel mängu tuua efektse lavamasinavärgi. Muinaskreeka müüt jutustab, kuidas väepealik Amfitrüoni abikaasasse Alkmenesse armunud Zeus (Jupiter) Amfitrüoni sõjasolekul tema kuju võttis ja Alkmene juurde pääses. Nende armuühendusest sündis Herakles. Komöödiaks on kirjutatud olukord kui Amfitrüon ja tema teener Sosia põrkavad kokku nendeks maskeerunud jumalatega ning tekkinud segaduses üritatakse aru saada, kes on kes. Lõbus ja kerge lugemine.