Vastuoluline mees Soome ajaloos

 

15./148. Gustaf Mannerheim. Aristokraat maavillases

Autor: Henrik Meinander

Tõlkija: Andres Adamson

Kirjastus: Argo kirjastus 2018

302lk./3838lk./32890lk.

 

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#8) 

 

Lugedes raamatut "Peakorter - Soome õukond" tekkis küsimus, kes siis oli Mannerheim. Seega otsustasin lugeda ühe raamatu temast, ta elulooga tutvuda. 

Gustaf Mannerheim (1867–1951) on kõige teenekam ja vastuolulisem tegelane Soome 20. sajandi ajaloos. Ta oli sõjaväelane, strateegiline mõtleja ja riigimees, kes tundis end rahvusvahelise suurpoliitika mänguväljakuil nagu kodus. Pärast metsikut noorust suundus see rootsikeelse aristokraatliku perekonna võsu Vene impeeriumi pealinna Sankt-Peterburgi oma õnne otsima. Seal tõusis ta ratsakaardiväeohvitseri teenistusredelil ülespoole ja sattus Peterburi hiilgavasse kõrgseltskonda. Pärast Vene-Jaapani sõda juhtis Mannerheim kaheaastast, 14 000-kilomeetrist luureekspeditsiooni Sise-Aasias. Sealt edasi jõudis tema karjäär tsaariarmees kiiresti seniiti. Esimesele maailmasõjale järgnenud revolutsioonis varises maailm tsaarikindrali ümber kokku. Mannerheim pöördus tagasi Soome. Ta juhatas valgete armeed Soome kodusõjas 1918 ja Soome armeed Teises maailmasõjas Nõukogude Liidu vastu. Need sõjad ja tema lühike presidendiaeg kinnistasid Mannerheimi positsiooni rahvuslikul panteonil. 

Tegelikult ma ei tea ka pärast selle raamatu lugemist, kes ta siis tegelikult oli. Temas oli nii palju vastuolu ja osaliselt ka minu jaoks täiesti arusaamatust. Soomlased armastasid teda, aga samas ta ei osanud hästi isegi soome keelt, ta oli pärit rootsi keelsest perekonnast. Ta võitles Venemaa ja Nõukogude Liidu vastu, aga mitte sellepärast, et ta tahtis Soome iseseisvust vaid, et kukutada võimult bolševikud ja taastada tsaari võim Venemaal. Ta hoidis elu lõpuni oma korteris Vene viimase tsaari portreed! Teises maailmasõjas oli ta sakslastega mestis küll hoides, et sellest ei jääks mingeid kompromiteerivaid ametlikke dokumente, aga sõjakohtu alla läks hoopis tollane Soome president ja tema saadeti ära puhkusele Euroopasse selleks ajaks kui Soomes kohut mõisteti sõjakuritegevuse suhtes, et ta kuidagi sõjakohtu alla ei satuks. Ta oli auahne, ambitsioonikas, kohati hoolimatu, jõhker oma alluvatega. Tegi oma strateegias vigu, aga lõpuks tema vigade osas pigistati silm kinni ning ta oli ülistatud, samas kui vähemad mehed said karistada. Ta oli rahatu, elas oma onude, naise, naistuttava ja Soome riigi või rahva rahade peal kuni suri rikkana kuna talle annetati sedavõrd palju raha. Peale selle raamatu lugemist ma ei saa aru, miks tema kultus tekkis Soomes? Ta polnud ju üldse sedavõrd Soomemeelne ja keelne isik, et see oleks mõistetav. Vähemalt mitte mulle. Igatahes peale selle raamatu lugemist tekkis mul hulga enam küsimusi kui selle raamatuga ma vastuseid sain. Aga ju ma siis olen lihtsalt natuke mõistmatu isik.  

 

Põhjamaa, me sünnimaa, nii võib laulda mitmel maal

13./146. Põhjamaad. Ühe regiooni portree

Autor: Rasso Knoller

Tõlkija: Hanna Miller

Kirjastus: Argo kirjastus 2019

192lk./3236lk./32288lk.

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#6) 

Põhjanaabriks ei pea eestlane vaid Soomet, ikka ka teisi põhjamaid, eeskätt Rootsit, aga ka Norrat. Selles raamatus oli lisaks eelpoolmainitutele ka Taani koos Gröönimaa ja Fääri saarte ning Islandiga. Vaatepilt, mis nendes riikides avaneb sakslase pilgu läbi. Sarnasused ja erinevused, kummalisus ja tuttavsus. Peatükid igast riigist eraldi ja peatükid mingist eripärast või suhtumisest teatud asjadesse, näiteks loodusesse. Lisaks ka lühidalt nende riikide ajaloost. Usun, et eestlase jaoks ei olnud midagi eriti ahhetama panevat võrreldes sakslasest või lõunaeurooplasest või muu maailma lugejast. Meil on ikka palju suhtumisi ellu sarnased põhjamaadele. Raamat oli ladusalt kirja pandud ja lugedes igav ei hakanud kuigi midagi väga põrutavat ka teada ei saanud. 

„Kaks suurt, kaks väikest ja üks hoopis kaugel eemal. Nii võiks lühidalt iseloomustada Põhjalas sajandeid kehtinud võimusuhteid. Kui Taani ja Rootsi kuulusid Euroopa võimumängudes pikka aega suurtegijate hulka, oli Norra – ja veelgi enam Soome – 20. sajandi alguseni oma võimsa naabri ripatsiks. Island asub aga nii kaugel eemal, et teda puudutasid Põhjala sündmused vaid tinglikult – eelkõige siis, kui ta Taani juurde kuuluvana selle saatusest sõltus.“
 

Kes oli Soome tähtsaim mees teise maailmasõja ajal?

 9./142. Peakorter - Soome õukond

 Autor: Paavo Haavikko

 Tõlkija: Elle Vaht

 Kirjastus: Argo 2021

 358lk./2144lk./31196lk.

 Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#3) 

Mannerheimi nimi on muidugi tuttav, aga ega ma midagi sellest mehest eriti ei teadnud. Sellest raamatust saab veidike temast aimu, sest kohati jäi tunne, et raamat on temast, mitte niivõrd Mikkelis asunud peakorteri (päämaja) rollist ja tegemistest. Raamat räägib Soome valikutest Teise maailmasõja ajal, sõjasündmustest ning suhetest Saksamaa, Nõukogude Liidu, Rootsi ja teiste lääneriikidega. Autor kirjeldab nii otsest sõjategevust kui ka peakorteri igapäevast rutiini, sealseid koloriitseid tegelasi ja nende omavahelisi suhteid, kohati pingelisi vahekordi valitsusega Helsingis.Autor heidab ette tolleaegsele valitsusele nii mitmegi otsuse või otsustamatuse tegemist, ettenägelikkuse puudumist. Muidugi on hiljem palju kergem kritiseerida kui juba ajaloo käik on teada. Autori lemmik on aga vaieldamatult Mannerheim, talle ei heideta midagi ette, vaid kiidetakse ainult. Tema tugevuseks oli muidugi kunagine teenimine Vene armees - ta tundis juba oma vastast. Samas minu jaoks veidi küsitavust tekitab Hitleri ootamatu saabumine Mannerheimi 75. sünnipäevale ja tema otsesed sidemed Hitleriga - kas ikka kõik oli nii soomemeelne kui üritatakse nüüd kirjutada? Igatehes see raamat pani huvi tundma, kes siis oli Mannerheim. Temast kirjutatud raamat juba ootab oma lugemisjärge. Peakorteri raamat oli kergem ja ladusam lugemine, kui ma kartsin. Ainus etteheide - tavaliselt on Argo kirjastuse raamatud väga kvaliteetsed just trükivigade osas, siin raamatus oli neid ikka küllaltki palju sisse lipsanud. Tähevead veel, aga kas kool sai 1941. aastal dateeritud kirjas ikka anda aru 1943-44. õppeaastal koolis õppinute edusammudest aru? Veidi kahtlen selles. Aga sellegi poolest loetav raamat ja julgustan lugema, kes kahtleb. Kui vähegi ajaloo huvi, siis täitsa põnev ja teadmisi juurde andev raamat.

Salakaubavedajad veavad seda kaupa, mis parasjagu vaja salaja vedada

8./141. Põgenemine üle Soome lahe. Inimeste salavedu Eestist Soome 1940–1944

Autor: Eero Haapanen

Tõlkija: Elle Vaht

Kirjastus: Argo 2022

286lk./1786lk./30838lk.

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#2) 

Kõik teavad massilist põgenemist Nõukogude vägede eest 1944. aasta sügisel, enamasti Rootsi. Aga tegelikult põgeneti Eestist ka enne seda ja sellest teadsin väga vähe. Teise maailmasõja ajal põgenes Nõukogude ja Saksa okupatsiooni jalust Eestist Soome tuhandeid inimesi. Pageti terrori ja võõrasse väkke sundvõtmise eest, paadipõgenike seas olid ka tulevased „soomepoisid“. Väikeste, enamasti lahtiste paatide sihtkohad olid Soome rannik ja Helsingist itta jäävad skäärid. Ohtlikke öiseid paadireise üle Soome lahe korraldasid enamasti endised salapiirituse vedajad. Randlased mõlemal pool lahte olid juba aastasadu omavahel läbi käinud, hoolimata piiridest või nende puudumisest, ning toimetanud ühele või teisele poole nii inimesi kui kaupa, ka salakaupa. Nüüd kasutati sedasama võrgustikku. Soome poolel püüti kõik saabujad kindlatesse vastuvõtupunktidesse koguda ja arvele võtta. Põgenike ülekuulamisprotokollides on kirjas erakordseid, vahel lausa uskumatuid lugusid. Raamat räägib nendest, kes selle salaveo ette võtsid. Miks põgeneti, selle kohta on vähem teada. Kui alguses põgenesid pigem noored mehed, kes suundusid Soome sõdima, siis hiljem põgeneti tervete perekondade kaupa, kaasas ka vaid mõnekuised imikud. Kuid teekond oli üpriski vaevaline, sest meri oli tihti tormine ning mindi ju üsnagi pisikeste paatide-laevadega. Ja suurim põgenikevool oli 1943. aasta sügissuvest 1944. aasta veebruarini. Põgenikud istusid paadis paigal külma ja märja käes. Kuid üsnagi vähe hukkus sel teekonnal, ka rannikul toimunud haarangute ajal. Soome pool teatas paljudel juhtudel laevameestest Eestis võimul olijatele, kas siis Saksa või Vene okupatsioonivägedele ning nii mitmedki paadimehed lõpetasid oma elu vanglas või hukati. Hilisemal perioodil tehti retki pigem Soome poolelt Eestisse. Raamatust jäi siiski teadmata, mis ajendas neid paadimehi neid retki tegema, kas tõesti vaid raha. Põgenike käest võeti küllaltki suuri summasid ja kellel raha polnud anda, need maksid ka ehete ja muude asjadega. Samas pääsesid aeg ajalt ka need, kellel midagi eriti anda polnud. Raamatu lõpus on autorile teada olevad paadimehed, kes tegelesid salapõgenike veoga üle lahe, mõni kord-kaks, teised pikemat aega. Minu jaoks oli selles suhtes huvitav, et ma varasemalt suurt midagi sellest ei teadnud, Põhja-Eesti rannaalad on minu jaoks üpris võõrad alad. Kohati oli aga raske jälgida, kellest nüüd jutt ja kas see on vaid kord mainitud isik või on see olulisem tegelane selles loos. Ja vahepeal jõuti ajas tagasi, et anda tausta tegelastele. Ning muidugi oli väga palju minu jaoks võõraid nimesid ning aeg ajalt läks sassi, kellest nüüd jutt on.

Soome vabatahtlikud Saksa SS-vägede koosseisus

23./133. Tänukaart Hitlerilt. SS-lase Jorma Laitineni päevaraamat 1941–1943 

Autor Jari Vilén, Markku Jokisipilä 

Tõlkinud Andres Adamson 

Kirjastus Argo kirjastus  2021

176lk./5016lk./29052lk.

 

Väljakutse punktiir2023 juuni: Relvade tärin (#12)  

 

Selle kuu relvade tärisemise lõpetab raamat Soome ajaloost. Tegelikult ma polegi varem mõelnud, mis toimus Soomes teise maailmasõja ajal. Soome riik andis Talvesõja järgses pingelises olukorras vaikse õnnistuse soomlastest vabatahtlike minekule Saksamaale sõjalist väljaõpet saama ja pärast Jätkusõja puhkemist nende osalusele idarinde lahinguis Saksa SS-vägede koosseisus. Laitineni päevikuga paralleelselt kulgeb raamatus laiem kirjeldus sõjast ja soomlastest SS-vabatahtlikest. SS-lase Jorma Laitineni päevaraamatud pakuvad sissevaate ühte keerulisse ja vastuolulisse ajalooperioodi üksikisiku vaatepunktist. Päevaraamatud on kommenteeritud autorite poolt ja vajadusel lisatud pikemad selgitused, et lugeja, kes tausta ei tea, ka sellest aru saaks. Päevikud on täielikul kujul, just nii nagu ta need kirja pani. Minu jaoks oligi väga üllatav, et üks noor mees pidas päevikuid, tõsi küll sageli vaid paari-kolmerealised sissekanded terve sõjaaja vältel, ka olles eesrindel vastaste tule all ning ta jõudis nendega tagasi Soome ning säilitas järeltulevatele põlvedele. Võiks ju arvata, et sõduril oli sel ajal muud asjad meeles ja kotis ning lahinguolukordades võisid isiklikud asjad kergesti kaduma saada. Tegelikult ongi üks poole aastane lünk vahel, tundub, et üks päevaraamat on siiski kaduma saanud. Nendest sissekannetest selgub, mis oli siis kõige olulisem ühele sõdurile. 1. magamine - kirjas pea igapäevaselt, millal tõusis, millal magama sai, kuidas magada oli. Ja eraldi veel need harvad juhud, kui õnnestus voodis magada. 2. toit - palju, mida, kust sai. Enamasti oli vaja käia organiseerimas - st. varastamas, võtmas, kohalike käest küsimas. Üllatas, palju ja mida ta ise seal keetis või küpsetas. Varasemalt on ikka nagu tunne olnud, et söödi ühiskatlast või näriti lihtsalt külmalt midagi. 3. kirjad - kõik saadud kirjad on täpselt kirjas, kellelt ja millal saadetud. Samuti millal kellelegi kirja saatis. 4. kohtumised teiste soomlastega - täpselt samuti kirjas kellega ja kus 5. päevategevus, lahingtulistamised - Laitinen oli autojuht, kirjeldab oma sõitusid, auto probleeme (rikked, kuhugi kinni jäämine jne), läbitud km jne. Osadel päevadel ka pommitamistest ja tulistamistest. 

Minu jaoks oli väga huvitav lugemine. Lõpus oli autorite poolne kommenteerimine nii selle vabatahtlike väeosa kohta kui ka nende uurijate kohta, kes läbi ajaloo on andnud hinnangu väeosa tegevusele. Põhiküsimus kas need soomlased olid süüdi sõjakuritegudes või mitte? 

Sõjad jätkuvad ka tänasel päeval

 21./131. Uue Venemaa sõjad 1991-2019

Autor: Boriss Sokolov

Tõlkija: Peeter Villmann

Kirjastus: Argo kirjastus 2021

200lk./4504lk./28540lk.

Väljakutse punktiir2023 juuni: Relvade tärin (#10) 

Kahjuks tärisevad relvad ka tänasel päeval kuigi võiks arvata, et inimkond on sedavõrd arenenud, et suudavad ka rahumeelselt oma asju ajada. Kuid paraku mõned riigid olid, on ja jäävad agressorriikideks. 

Raamatus on kirjeldatud sõdu Lõuna-Osseetias, Tranistrias, Tadžikistanis, Abhaasias, Ingušias, Tšetseenias, Gruusias, Donbassis ja Süürias. Kõige pikemalt on peatatud sõjal Donbassis ja veel kirjutamise hetkel oli autor veendunud, et mingit Ukraina-Vene sõda ei tule. Kahjuks läks siiski teisiti. Olen ju kõikidest nendest sõdadest kuulnud, aga nii mõndagi oli uut mu jaoks. Eriti vähe teadsin Süüria sõja kohta. Autor püüdis võimalikult täpselt välja arvutada toetudes erinevatele allikatele palju langes ja sai haavata kummalgi poolel antud sõdade käigus. Minu jaoks oli see arutelu, vahel lehekülgi pikk, kõige igavam osa raamatust ja lõpupoole lugesin juba diagonaalselt selle üle. Ei anna ju teadmine palju täpselt seal hukkus midagi kui isegi üks on sellisel juhul juba liiga palju.

Issanda sõdalasmunkade tõus ja langus

 

15./125. Templirüütlid. Issanda sõdalasmunkade tõus ja langus 

Autor Dan Jones  

Tõlkinud Ivika Arumäe 

Kirjastus Argo kirjastus 2022

470lk./3460lk./27496lk.

Väljakutse punktiir2023 juuni: Relvade tärin (#5)

Kindlasti väga põhjalik ja asjalik raamat. Kronoloogiline, mitte teemade alusel nagu tavaliselt raamatud templirüütlitest. Teema on minu jaoks huvitav, sest nendega seoses on väga palju müstikat ja saladusi, mis jäävadki ajaloo poolt varjatuks, kuna tolleaegseid dokumente on vähe. Lugeda polnud raske, aga millegipärast ma üldse ei haakunud selle raamatuga. Ma ei suutnud sellesse sisse minna, sellesse süveneda. Mul oli lugedes kogu aeg tunne, et raamat on küll templirüütlitest, aga samal ajal on nad kusagil taustal, mitte kirjutatu märklaua keskfookuses. Kusjuures ma ei oskagi oma tundeid sõnastada, miks just selline tunne. Muidugi tegelasi oli ka kohutavalt palju ning aegajalt süvenemisraskuste tõttu ei saanud täpselt arugi, kes nüüd keda ründas, kes oli kelle poolel, kus ja mis linnad/kindlused olid kelle käes. Ehk oleks abiks olnud kui neid skeeme oleks tihedamalt olnud. Aga üldiselt sain veel kinnitust, et need ristisõjad seal olid ikka ühed tapatalgud ning mõttetud asjad. Ei olnud neid mingeid korralikke strateegiaid ega sõjajuhte. Kui keegi sada kord suuremat väge lihtsalt otsejoones ründama ei kippunud, siis nimetati teda niikaua argpüksiks kuni ta läks ja laskis ennast ja kogu oma väge maha tappa. Ja kui palju mehi hukkus kuna mingi kuningas, kuninga vend või muu enda arust tähtis isane läks oma ambitsioone teostama. Igatahes mul on hea meel, et see ajajärk on lõppenud. Kuigi ka hetkel on ikka aeg ajalt mõnedel suurushullustused või religioonisõjad teoksil, kus siis taas lihtsõdur või tavainimene kannatab. Veidi rohkem oleks tahtnud lugeda templirüütlitest väljaspool ristisõdu, sellele osale oli vähem tähelepanu pööratud, aga ehk sellest ongi vähem dokumentatsiooni alles.
 

Duell õigluse selgitamiseks

7./117. Viimane duell 

Sari Historia Magistra Vitae  

Autor Eric Jager 

Tõlkinud Kristjan Tedre

Kirjastus Argo 2008

234lk./1418lk./25454lk.

Väljakutse punktiir2023 juuni: Relvade tärin (#2)   

1386. aasta külmal detsembripäeval kogunes uudishimulik rahvahulk Pariisi Saint-Martin-des-Champs’ kloostri juurde, et olla tunnistajaks kahe mehe duellile elu ja surma peale. Dramaatilised sündmused, mille peaosas kaks prantsuse aadlikku, Jean de Carrouges ja Jacques le Gris, rulluvad lahti Prantsusmaa ja Inglismaa vahel peetud Saja-aastase sõja taustal. Naasnud sõjakäigult Šotimaale, leiab normanni rüütel de Carrouges eest õnnetu abikaasa Marguerite’i, kes süüdistab vana peresõpra le Gris’d enese vägistamises. Pärast kohtuprotsessi ummikussejooksmist laseb teismeline kuningas Charles VI õigluse jaluleseadmiseks korraldada duelli, mille võitja mõistetakse Jumala palge ees õigeks. Vaekausil on ka Marguerite’i saatus: kui tema abikaasa peaks võitluses alla jääma, hukatakse naine tuleriidal kui valevanduja. De Carrougesi ja le Gris’ kahevõitlus oli viimane sanktsioneeritud duell Prantsusmaal. 

Kuna ma pole filmi näinud, siis ei seganud miski mu lugemist. Lugu ise ja lõpplahendus olid ette teadmata kuigi ma arvasin ära, kumb osapooltest võidukas võib olla. Pikalt oli kirjeldatud raamatus ka tolleaegset Prantsusmaa elu ja ajalugu. Huvitav oli ka lugeda duelli korraldusest ja reglemendist. Kui reeglid ei lubanud pealtvaatajatel teha häält, siis vaadati vaikuses. Kujutasin ette kui see oleks olnud tänapäeval - kui oleks öeldud, et mobiiltelefonid peavad olema vaigistatud ja pealtvaatajad tasa, siis mingil hetkel oleks kindlasti kellegi mobiiltelefon helisenud (täisvaljusel), mõni teinud pilte trügides peaaegu võitlejate vahele, mõni köhinud, mõni kaasavõetud imik nutnud või koer haukunud või lihtsalt mõni endaarust alfa nõmedaid märkusi loopinud või nokastanud sell lällanud. Raamat ise oli aga huvitav ja kergelt ladusalt loetav. Selline ajalooline raamat, mis kui ei oleks kirja pandud olnu faktide põhjal, võiks olla täiesti ilukirjanduslik raamat, loetav ajaloolise romaanina. Aga nagu ikka aeg ajalt reaalne ajalugu on põnevam kui väljamõeldud ajalugu. 

Lasteraamatuid lugeda on lust ja lõbu

 2./112. Kade lehm ja tige lumehang

Autor: Markus Saksatamm

Illustreerija: Katrin Ehrlich

Kirjastaja: Tallinna Keskraamatukogu 2020

70lk./410lk./24446lk.

 

3./113. Kuidas vanaemad lõhki lähevad ehk igaltpooltlood 

Sari: ...lood #9

Autor: Mihhail Stalnuhhin  

Tõlkija: Andres Adamson

Illustreerija: Anna Ring

Kirjastus: Argo Kirjastus 2021

176lk./586lk./24622lk.

Lastekirjanduse väljakutse juuni: Ristsõna vastus (Lust ja lõbu)

Lasteraamatuid on ikka üsna raske teemasse valida, ikka kipub olema valikus rohkem kui üks raamat, mille hulgast ei oska kuidagi valida ja seega taas kaks raamatut siia. 

Kade lehm ja tige lumehang sisaldab erinevaid luuletusi ja lühijutte. Lood ise on sõnamängulised, togides ja surkides eesti keelt siit poolt ja sealt poolt ja vaadates, mida kõike võib nendest sõnadest, sünonüümidest ja kõnekäändudest välja võluda. Lõbu ja lusti on nii väikesel kui suuremal lugejal ja tundub, et seda oli küllaga ka autoril, kes neid luuletusi ja tekste välja mõtles, vähemalt raamatust õhkub kirjutamise lõbu, mitte vaevapisarate läbi kokkupingutatut. Lõbus raamat ja soovitan nii lastele kui suurete.

Kuidas vanaemad lõhki lähevad... on autori üheksas sarjas ilmunud raamat, mis räägib kutsika ja kassikese seiklustest ning nende arusaamisest inimeste maailmas. Raamatud tutvustavad loomi ning nende tegevusi, vahel ikka paraja kiiksuga ning ka inimeste maailma tegemisi näevad loomakesed kõverpeeglis sageli. Raamatud on kerge huumoriga, kohati ka musta huumoriga, kergete käänakutega, kergelt absurdikad. Üpris mõnus lugemine. Ja sarja ei pea järjest lugema, saab täiesti aru, kui lugeda ka mõnda raamatut üksikult. Peategelased on toredad sellid, kes oskavad sattuda erinevatesse olukordadess, vahel oma uudishimu või tarkuse tõttu, vahel inimeste tegevuse sunnil. Nad lustivad seal täiega nii, et lugejal on lõbus lugeda. Täiesti soovitan seda sarja lastele ettelugeda, aga sobib ka suurematel inimestel lugeda kui otsivad midagi kergemat ja lahedamat. 

Sipelgad vallutavad maailma

14./98. Lugusid sipelgate maailmast 

Sari Elav teadus #38

Autor Edward O. Wilson 

Tõlkinud Tanel Saimre 

Kirjastus Argo kirjastus 2023

168lk./3098lk./21438lk.

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#7)

Maailma tuntumaid loodusteadlasi Edward O. Wilson jutustab sipelgate kireva maailma kaudu oma eluloo alates poisipõlve kohtumistest nende imeliste putukatega Alabama metsades kuni tunnustatud teadlasena tehtud uurimisreisideni kogu maailmas. Wilson viib lugeja avastusretkedele nii kaugetesse paikadesse nagu Mosambiik, Paapua Uus-Guinea ja Dauphini saar Mehhiko lahes, aga ka oma vanemate rohtunud aeda, ja uurib lähemalt 25 sipelgaliiki.  

Raamatus "Lugusid sipelgate maailmast" tutvustab Wilson lugejale sipelgate sotsiaalset struktuuri, kommunikatsioonisüsteeme, tööjaotust ning nende kolooniate keerukat ja organiseeritud eluviisi. Ta avab sipelgate maailma saladused, sealhulgas nende uskumatud kohanemisvõimed, võitlused teiste kolooniate vastu, toidujahi strateegiad ja isegi sipelgate sõdivad käitumismustrid. Raamat pakub mitmeid põnevaid lugusid ja näiteid sipelgate käitumisest ning kuidas sipelgad oma keskkonnas toimivad. Wilson viib otsekui sipelgate maailma, kus saab näha ja mõista nende putukate keerukat ja hämmastavat käitumist. Raamat pakub põnevaid teadmisi sipelgate kohta, pakkudes samal ajal ka sügavamat arusaama looduse mitmekesisusest ja sotsiaalsetest struktuuridest. Raamatut ilmestavad Kristen Orri illustratsioonid ning hulk fotosid Wilsoni noorusajast ja teaduslikelt ekspeditsioonidelt.

Sipelgad on ühed huvitavad putukad ning siit sai palju nende kohta uut teada. Eriti üllatas, et igal pool polegi sipelgad need head putukad ning vahel on vaja nende levikule piir panna, et nad teisi liiki ei lämmataks. Sipelgaliigid võivad samuti olla mõnes kohas võõrliigid, kes tulevad ja vallutavad ning anastavad seal algselt olnute territooriumid ning põhjustavad algsete liikide hukku. Võõrliigid paraku tekitavad kahju ka põllumajandusele ja inimestele, mitte vaid teistele putukatele. Hariv ja huvitav raamat, üsna kerge lugemine. 

Kuidas saavad uued liigid omale nime

5./89. Charles Darwini nuivähk ja David Bowie ämblik

Sari Elav teadus #40

Autor Stephen B. Heard

Tõlkinud Lauri Laanisto 

Kirjastus Argo kirjastus 2023

262lk./950lk./19290lk.

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#2)

Alates sellest, kui Carl von Linné pakkus 18. sajandil välja binominaalsete liiginimede süsteemi, on teadlased pannud liikidele isikute nimedest inspiratsiooni saanud ehk eponüümseid nimesid, mis võivad avaldada nii austust kui ka autust. Sissevaade selliste nimede ajalukku ja tänapäeva pakub lugejale üllatavaid, liigutavaid ja kohati skandaalseid lugusid teaduslike liiginimede taga. Autori silmis on uutele liikidele nime andmise protsess teadlase jaoks loominguline võimalus. Tema raamat aitab mõista liiginimede taga peituvaid inimesi, nende huvisid ja nõrkusi, mis omakorda laseb teha üldistusi, kuidas inimesed üleüldse loodust näevad ja mil moel nad seda oma vaimusilmas süsteemidesse paigutada püüavad. 

Kas olla meelitatud kui sinu nimi pannakse mõnele jäledale või koledale liigile? Mõnele jäledale või imepisikesele putukale? Näiteks kui saad omanimelise täi? Kahetine asi, ikkagi oled ära märgitud, kuigi ega neid ladinakeelseid nimesid ju eriti keegi ei uuri kui just selle valdkonna teadlane või hobiharrastaja ei ole. Raamat selgitab ilusti, kelle nimesid läbi ajaloo on millistele liikidele pandud ning miks. Täitsa huvitav lugemine oli kuna pole varasemalt nagu sellele teemale üldse mõelnud ja ega suuremast hulgast seal kirjutatud liikidest ka midagi kuulnud. Kellel looduse vastu sügavam huvi, tal kindlasti soovitaks lugeda. 

 

Kes sa tegelikult olid, Lucrezia Borgia?

 10./74. Lucrezia Borgia. Hiilgus ja halastamatus 

Autor Friederike Hausmann 

Tõlkinud Tea Vassiljeva 

Kirjastus Argo kirjastus 2021

272lk./2314lk./15952lk.

Väljakutse punktiir2023 aprill: Kuulsad naised (#5)

See ei olnud esimene raamat, mida olen lugenud sellest naisest. "Lucrezia Borgia XV sajandi huvitavaim naine" Heinrich Büttnerilt sai loetud 2016.aastal. Ja hetkel märkasin, et on veel üks raamat temast ilmunud eesti keeles. Seega, kes oli see naine, kellest isegi eesti keeles on ilmunud sedavõrd palju raamatuid? 

Lucrezia Borgiat, renessansiaja femme fatale’i on saatnud abielurikkuja, mürgitaja ja verepilastaja kuulsus: ta olevat jaganud voodit nii oma isa kui ka vennaga, vabanenud vaenlastest osava mürgisegamise abil ning külvanud enda ümber hukku ja hävingut. Paavst Aleksander VI abieluväline tütar Lucrezia Borgia (1480–1519) sattus elama Itaalia ja Euroopa ühel kõige tormilisemal ajajärgul, kui Itaaliast oli kujunenud suurte sõdade tallermaa. Keerulistes oludes kasutasid teda oma võimumängudes ära nii tema isa kui ka vend. Poliitiliste eesmärkide nimel mitu korda mehele pandud, oli Lucrezia esialgu mängukann eri võimuliitudega seotud isa käes, pärast viimase surma juba Ferrara hertsoginnana aga üks väheseid Borgiate klanni liikmeid, kes suutis ajastu pained üle elada.

Selle raamatu lugemisel tekkis mul üsna lõppu jõudes mõte, et miks selle raamatu pealkiri on  Lucrezia Borgia, sest tegelikult on see raamat pigem Itaalia ajaloost, meeste võimuvõitlusest ja sõdadest. Raamatus on eredalt kirjeldatud Lucreziat ümbritsenud mehi, nende tegemisi, ambitsioone, suhtumist naistesse. Lucreziast endast jäi pigem selline kahvatu pilt, kes tegutses kusagil taustal ja kellest nagu otseselt ei teatudki, kas oli just nii, nagu kirja sai või arvatakse. Samas eks muidugi selle aja kirjalikud allikad rääkisid ikka peamiselt meestest, sest naiste roll oli rohkem lapsi sünnitada ja niisama ilusad olla meeste jaoks. Üllatas, et Lucrezial oli 8 last ja hulk nurisünnitusi, mida ma varasemalt ei teadnud. Vaatamata sellele, kas olid kõrgemast või madalamast soost, siis naine oli suurema osa oma elust rase, tema peamiseks tööks oligi sünnitamine. See oli aeg, kus rohkem lapsi suri imikuna kui neid ellu jäi. Tegelikult tänapäeval vaadates väga kurb. Kuigi otseselt selles raamatus on Lucreziat vähe, siis lugemise lõppedes saad aru, et ta kogu raamatu jooksul oli olemas, mitte eesliinil, aga kusagil tagalas, suuresti nähtamatuna, aga olulisena. Samas ma nüüd ikka ei tea täiesti, kes ta siis täpselt oli, kas femme fatale või pigem üks õnnetu meestemaailma poolt ahistatud naine.

 

Naine, kes vapustas Inglismaad, aga jõudis ka Eestimaale

4./68. Hertsoginna-krahvinna. Naine, kes vapustas Inglismaad 

Autor Catherine Ostler 

Tõlkinud Lii Tõnismann 

Kirjastus Argo kirjastus 2023

526lk./1338lk./14976lk.

 

Väljakutse punktiir2023 aprill: Kuulsad naised (#2)

Kui alustasin selle raamatu lugemist, siis läks see ikka väga vaevaliselt. Korra oli mõte, et kui kõik 500 lehekülge nii vaevaliselt lähevad, siis jään seda kuu lõpuni lugema. Tegelaste nimekiri oli juba viis lehekülge pikk. Ja juba varasemalt Inglismaa ajaloo raamatute lugemisel olin hädas sellega, et kõrgseltskonnas oli väga eesnimesid kasutusel. Kui ühes peatükis on ikka mitmed Elizabethid, siis saa aru, kellest nüüd jutt. Aga õnneks varsti läks lugemine ladusamaks ja ka veidi põnevamaks, et kuidas see lugu siis ikka läheb. Minu jaoks oli väga huvitav lugemine ka milline oli lahutamise ja abiellumise süsteem tolleaegsel Inglismaal. Ja mõte läks kohe tänapäevase maailma peale. Kuna proua jõudis lõpuks välja ka Eestimaale ja omandas siis Toila, Voka ja Oru mõisad, siis oleks tahtnud rohkem lugeda selles ajaperioodist, aga selge, et inglasele polnud raamatu kirjutamisel see maailmalõpus asunud piirkond just prioriteetne ja ehk on sellest perioodist ka vähem kirjalikke allikaid säilunud. Huvitav, kas Elizabeth ise ka täpselt teadis millises riigis ja millises linnas tal midagi on. Mitte kinnisvara vaid vallasvara (mööbel, maalid, ehted jne), neid ta ju puistas üle Euroopa laiali. Ja arvestades tolleaegseid reisiolusid, siis võib öelda, et ta oli ikka suur maailmarändur.  

Hertsoginna, krahvinna, õukondlane, seltskonnatäht, kinnisvaraarendaja, ajakirjandusega manipuleerija, kahemehepidaja: Elizabeth Chudleigh oli Inglismaa George’ide ajastu mõjuvõimas antikangelanna. Kõrgeauline Elizabeth Chudleigh, Kingstoni hertsoginna, Bristoli krahvinna, mõisteti süüdi bigaamias, ent selle asemel, et veeta ülejäänud elupäevad vaguras patukahetsuses, suundus ta reisile mööda Euroopat. Roomas sai ta sõbraks paavstiga, Peterburis Katariina Suure endaga. Eestis ostis ta Voka, Toila ja Oru mõisad, arendas inglise stiilis põllumajandust, põletas viina ja asutas talupoegade orkestri. See on jutustus naisest, kes söandas trotsida ajaloolist paratamatust. Elizabeth Chudleigh oli isemeelne naine, kellega aeg, millesse ta sündis, ei jaksanud sammu pidada. Ta kasutas oma ilu, taipu ja kasulikke tutvusi enda positsiooni tugevdamiseks ning vaatas häbitult mööda nii naisele ette kirjutatud rollist kui ka selle seatud kitsendustest.

Kognitiivse seisundi kiirtest - kas suudame seda läbida?

 20./55. Kui palju kaameleid on Hollandis? Dementsus, ema ja mina 

 Autor Phyllida Law 

 Tõlkinud Tiina Tarik 

 Kirjastus Argo kirjastus 2023

152lk./4266lk./12206lk.

 Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#9)

Pärast onu Arthuri surma kolib Phyllida pisikesse Ardentinny külakesse Šotimaal, et hoolitseda oma ema Mego eest. Võrratult hajameelse Mego puhul polnud varemgi ime, kui tema sukad olid külmikus ja peekon sokisahtlis, kuid ühel hetkel hakkas mälu teda tõsisemalt alt vedama. Raamat on südamlik ja aus lugu, mis kirjeldab dementsuse mõju ema ja tütre suhtele. Law räägib oma kogemusest hooldajana ning jagab palju mõtlemapanevaid mõtteid elu, armastuse ja perekonna kohta. Ta annab lugejale aimu dementsuse raskustest ja kuidas sellega toime tulla. Raamat on kirjutatud humoorikas võtmes, kuigi aeg ajalt kumab sellest läbi ahistama panev tunne, et asjad lähevad muudkui allamäge ja ei ole võimalik seda kuidagi peatada, et asjad ei taha kuidagi minna plaanipäraselt, et elu keskpunkt on dementsuse alla kannatava inimese hooldamine, mitte enda elu ja teostamine. Eks see võib olla eriti raske kui olla loominguline inimene, näitleja, kes ei saa oma tööga tegeleda koduseinte vahel hooldustöö kõrvalt. Kuid raamatust kumab kui ühtehoidev ja hooliv oli kogu pere, kuidas üritati üksteist aidata, kuidas suhelda ka dementse inimesega, kaasata teda ellu. Kuigi kohati oli see raamat veidi hüplev, alati ei saanud aru, millest või kellest, või millisest ajast on jutt, siis see raamat meeldis tunduvalt enam kui Märkmed minu ämmale. See raamat hakkas juba mälestuste raamatu mõõtu välja andma. Ja sain ka teada, et kui ajalugu oleks läinud veidi teisiti, siis me ei kardaks hetkel Alzheimeri tõbe vaid hoopis Kraepelini haigestumist.

Vanadus ei ole meelakkumine ei talle endale ega pereliikmetele

 9./44. Märkmed minu ämmale 

 Autor Phyllida Law 

 Tõlkinud Tiina Tarik 

 Kirjastus Argo kirjastus 2022

112lk./1540lk./9480lk.

Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#2)

Märtsi kuu kohustuslik kahe punkti raamat. Tahaks nüüd veidi kriitiline olla. Kui võrrelda eelmise kuu kahepunkti raamatut Supervulkaanid, siis see on küll lati alt läbi jooksmine seekord. Raamat, mida pidi süvenenult lugema, kohati isegi läbinärima, et aru saada, raamat, mis andis juurde suure hulga uusi teadmisi ning pigem ilukirjanduslik raamat, mitte populaarteaduslik või ajalooline. Vähemalt mitte minu jaoks ja paljudes raamatukogudes on ka ilukirjanduse all see raamat. Raamat, mille läbilugemine ei andnud mitte mingeid teadmisi juurde. Raamat, mis pani õlgu kehitama ja minu jaoks oli täiesti igav. Ma olen pikalt elanud koos oma ema ja vanaemaga, kes mõlemad lahkusid siit ilmast väga eakatena, seega olen näinud pealt ja tunda saanud, mida tähendab vananemine, mida tähendab elada koos erinevate haigustega, elada koos vanuriga, kes on mitu aastat enne lahkumist olnud voodihaige ja seda mitte hooldekodus vaid kodus, igapäevaselt tema kõrval elades ja teda abistades (tõsi, suurema raskuse sai tookord kaela mu ema, mitte mina). Kurdiks jäämise või seniilsusega ei ole kokku puutunud, aga muude vananemise nähtustega küll. Minu jaoks paraku see raamat ei olnud kiidetult humoorikas. Ma arvan, et sellisena võivad seda raamatut näha pigem inimesed, kes pole selle protsessi keskel ise olnud. Jah, autor armastas oma ämma ning üritas igati tema elukvaliteeti tõsta ning pigem võttis asja humoorikalt jäädes rahulikuks ka kõige hullemates olukordades. Hea, kui oma elu kõrges eas inimestel on kõrval sellised toetajad, paraku kõigil seda pole ja sageli peavad vanurid oma elulõpu veetma kusagil võõras paigas oma armastatud inimestest ja kodusest keskkonnast eemal. Seega selles suhtes oli hea ja positiivne raamat ja seda võiks lugeda ning eeskujuks võtta kõik, kel sarnane olukord on kunagi ees. Et saab rahulikult ja südamlikult ja armastusega elada koos oma eakate lähisugulastega, koos nende puuduste ja voorustega, koos paremate ja halvemate päevadega nende elus. Saab välja mõelda nippe, mis võib neid aidata ennast paremini tunda, tunda täisväärtusliku osana perekonnas.  

Tallinna algusaegadest

 17./35. Rafala. Idateest ja Tallinna algusest 

 Autor Marika Mägi 

 Kirjastus Argo 2015

190lk./3584lk./7940lk.

Lugemise väljakutse: 38. Eesti ajaloost kõnelev raamat, ükskõik mis periood või alateema, aga mitte ilukirjandus

Selles raamatus käsitletakse Tallinna tekke ja viikingite Idatee küsimusi teiste Läänemereäärsete maade ajaloo taustal. Laiem kontekst ja uued paralleelid naabermaadega toovad kaasa uusi tõlgendusi. Muuhulgas selgitatakse, miks pole muinaslinna jäänuseid leitud Toompea ja Tallinna vanalinna alalt, ning kust seda otsida tuleks.

Olen lugenud kahte Mauri Kiudsoo raamatut, kus käsitleti sama ajaperioodi ning kaubateid ning kontakte sel ajal. Tema raamatud meeldisid natuke enam kui see. Rafala oli täis infot ja oletusi, aga jäi minu jaoks väga kuivaks. Kõik nagu oli olemas, skelett oli tugev, aga oleks tahtnud rohkem liha sinna skeletile, sest tegu ei ole ju siiski teadusliku tööga vaid tavalugejatele mõeldud teosega. Enamusega, millest see raamat kirjutas, olen juba varasemalt kursis, kas siis raamatutest või vanalinnas toimunud paljudel ekskursioonidel räägitust. Mis koht siis täpselt oli see Rafala (Rävala), mida mainitakse, millal tekkis asustus Tallinna ümbrusse ning mis oli tähtsam kaubanduskeskus, kas tulevane Tallinn või Iru. Kus oli vana eestlaste linnus, kas Toompeal või Tõnismäel ning kuidas linn alguse sai ning kust kuhu arenema hakkas. Kõigest sellest on raamatus juttu.

 

Vulkaanid maas, vees ja kosmoses

 

9./27. Supervulkaanid. Mida need räägivad Maast ja kaugetest maailmadest 

Sari Elav teadus  #37

Autor Robin George Andrews 

Tõlkinud Triin Olvet  

Kirjastus Argo kirjastus  2022

320lk./ 1848lk./ 6204lk.

Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#3)

Kui kahte eelmist raamatut ("Lennud unes ja ilmsi" ja "Looduse salajane võrgustik") sai lugeda nagu ilukirjanduslikku raamatut, need olid hästi lihtsalt loetavad, siis selle raamatu lugemine enam nii lihtsalt ja kiiresti ei läinud. Mitte, et see kehv raamat oleks, lihtsalt siin oli ääretult palju tihedat materjali, millest oli vaja ennast läbi närida. Eriti kuna eelnevad teadmised vulkaanide kohta piirdusid sellega, et nad purskavad või ei purska, või siis järsku jälle purskavad. Ja kui purskavad, siis on väga tuline ning laava ning tuhk hävitavad oma teel kõik elava ning väga kiiresti. Arvasin, et raamat räägib ühest suurest vulkaanist teise järel, mis maakeral kunagi on pursanud, kuid suurema osa raamatust oli vaatluse all hoopis vulkaanid teistel planeetidel või kuudel. Ja sellest ei olnud mul veel üldse aimu. Seega väga teadmistevulkaaniline raamat ja loodan, et nendest pursetest mu ajusse ikka kasu ka on. Igatahes hetkel sain küll väga palju uut ja huvitavat teada. 

Vulkaanid ei ole hävitajad, vaid hoopis loojad: vägagi tõenäoliselt on just tulemäed loonud Maal nii lopsaka ja mitmekesise elu. Nad toovad planeedi sügavustest pinnale materjali, mis aitab teadlastel lahti harutada planeetide tekkelugu ja ehk isegi vaadata tulevikku.  Kas Maa vulkanismi mootoril töötav, Päikesesüsteemis ainulaadne laamtektoonika ongi see ime, mis lubas elul tekkida ja püsida? Kui elu suudab eksisteerida isegi vulkaanis, ehk võiks naaberplaneedilgi leiduda mõni veider eluvorm? Vulkaanid on sama värvikad ja vaheldusrikkad nagu nende looming – nad purskavad musta vesist magmat, ehitavad merepõhja klaaslinnu ja Kuu peal tardunud laavajärvi, aga see pole veel kõik. Päikesesüsteemi suurimad vulkaanid suudavad oma koduplaneedi suisa pea peale keerata!

 

Kassike ja koerake seiklevad loomaias

 

6./24. Hambuline portfell ehk loomaaialood 

Sari: ...lood #6

Autor Mihhail Stalnuhhin  

Tõlkija Helle Tiisväli

Illustreeritud Anna Ring 

Kirjastus Argo kirjastus 2019

128lk./1134lk./5490lk.

 

Lastekirjanduse väljakutse veebruar: Ristsõna vastus (Loomalood)

Kassipoeg ja kutsikas satuvad koos oma peremehega, kes töötab loomaaias, loomaia territooriumile ja kuigi peremees loeb pisikestele tegelastele sõnad peale, et nad auto juurest kuhugi ei läheks, siis tehakse loomaias üks paras pirakas ringkäik ja satutakse kokku erinevate loomadega. Kohtutakse nii sõbralike kui kurjade kavatsustega loomadega ja leitakse üles oma kodumetsast tuttav mõmmik. Läbi selle raamatu saavad lapsed tuttavaks nii mõnegi loomaia asukaga ning teadmisi, mida võib ja mida mitte teha loomaias. Lõbus ja heasüdamlik seiklusjutt kahest väikesest koduloomast ning loomaiaelanikest. Ja nagu lasteraamatus peabki, siis lõppeb kõik ilusti ja õnnelikult ning seiklevad loomalapsed jõuavad kõik ilusti oma koju tagasi. Pildid on ka väga toredad. Soovitan lugeda ja sobib nii eelkooliealistele kui algklassilastele ning ka suurtel täiesti loetav lasteraamat.

   

Evolutsioon pani lendama nii linnud, loomad kui inimesed

 4./22. Lennud unes ja ilmsi. Tehnoloogia ja evolutsiooni võit raskusjõu üle 

 Autor Richard Dawkins 

 Tõlkinud Kadri Koik 

 Illustreeritud Jana Lenzová 

 Kirjastus Argo kirjastus 2022

286lk./862lk./5218lk.

 

Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#1)

 

Selle raamatu panin juba eelmisel aastal lugemise nimekirja, aga nendel populaarteaduslikel ja ajaloo raamatutel on viimastel  aastatel veidi raskusi niisama lugemisse jõudmisega - igaks juhuks tuleb ju Argo väljakutse jaoks hoida, järsku läheb just seda teemat mõnel järgneval kuul vaja... Õnneks selle raamatu lugemise järg jõudis üpris kiiresti kätte. Ja see oli üks sedavõrd hea raamat, ei peaaegu sain läbi ühe vaba päevaga, täiesti neelasin seda, ei saanud kuidagi käest nagu oleks mingi põnevikuga tegemist. Tegelikult oligi. Autor suutis teha teema väga põnevaks seda samal ajal väga lihtsalt ja arusaadavalt seletades. Kui pahatihti populaarteaduslike raamatute juures tuleb ohata, et oli jah huvitav, aga kohati pidi suurte raskustega läbi närima, sest autor on küll väga tark ja teemat valdav, aga ei oska lihtsate inimeste jaoks lihtsalt ja arusaadavalt seda kirjutada. Eks mõned teemad on keerulisemad selgitada võhikutele kui teised. Aga selle raamatu puhul seda probleemi ei olnud. Autor valdas teemat ja suutis seda väga ladusalt ja kergelt ka lugejale selgeks teha ning teda selle teemaga haarata. Jah, me teame, et linnud, putukad ja mõned loomad lendavad või lendlevad ja inimene on leiutanud erinevaid lennumasinaid. Ja mõned linnud ei lenda kuigi neil on tiivad. Aga kuidas linnud lendavad ja kas nad on seda alati teinud? Miks mõned linnud ei lenda. Kuidas on evolutsioon siin rolli mänginud? Putukate tohutu maailm ja kuidas taimed lendavad või teiste lendamist ära kasutavad? Ja kas evolutsioon on ka lennumasinate juures? Väga põnev ja huvitav raamat, soovitan kõigile lugeda.

 

Kui tähed said lugudeks...

17.Tähelood. Tähtkujud ja inimesed 

Sari Elav teadus  #25

Autor Anthony Aveni 

Tõlkija Tiina Randus

Kirjastus Argo kirjastus  2020

168lk./3956lk.

Väljakutse punktiir2023 jaanuar - Võõrad taevad (#3) 

Tähtkujudega mul väga suurt tutvust ei ole. Neid kõige tavalisemaid ikka on keegi kunagi näidanud, aga selles osas mul küll fantaasiat napib, et näha neis tähtede kogumikes midagi muud kui lihtsalt kaootiliselt asetsevaid tähti. Aga aegade jooksul on inimestel ikka fantaasiat jagunud ning nad on näinud taevas tähtedest moodustuvaid isikuid või esemeid. Ja fantaasiarikkamad inimesed on loonud sinna juurde ka jutte, mis on põlvkondade kaupa tänapäeva välja jõudnud. Kindlasti on ka lugusid, mis on aegade jooksul kaduma saanud. Siin raamatus olid mõningad nendest lugudest. Huvitav oli just see, et kuidas inimesed üle maailma seostasid tähekogusid mingite lugudega, kusjuures need lood olid täiesti erinevad. Näevad ju tähtkujusid inimesed erinevatel pikkus ja laiuskraadidel ka erinevalt. Ja kuidas osati lugeda taevatähtede paiknemist ajal, kui polnud veel mõõteriistu ja täpseid kellasid. Tänapäeval kipub see oskus küll kaduma. Ütle mõnele purjetajale, et ta peab vaid taevatähtede järgi orienteeruma ookeanil, sõitma ilma gps-ide ja muude navigeerimisriistadeta ja jõudma välja täpselt õigesse kohta, kuhu teel oli. Tänapäeval ei saa paljud enam mindud mõne tänava kauguselegi ilma navigeerimata telefonis. Või peaks mingeid põllutöid alustama just siis, kui tähed on mingis kindlas asendis, mitte vaatama kalendrist järele, mis päev on.  Huvitav oli lugeda, aga ega ma sellegi pärast ei suuda taevas tähtkujusid paremini ära tunda ega näha neis muud, kui hunnikut tähti.