Lähedalt näeb kaugemale, kaugemalt näeb lähemale

15./170. Kaugelt näeb lähemale. Eesti Kunstiakadeemia uurimisreisid soome-ugri rahvaste juurde 1978-2012

Koostaja Kadri Viires

Kirjastus: Argo kirjastus 2019

336lk./3402lk./37894lk.

Väljakutse punktiir2023 august: rännud laias ilmas (#8)

See raamat on mul olemas tänu kirjastusele Argo ja tema väljakutsetele, milles osalemise eest on igal aastal saadud uhke autasu raamatu näol. Tänan! 

Sel aastal lugesin juba raamatut "Kümme soome-ugri uurimisreisi", mille autor Kaljo Põllu on Kunstiakadeemia soome-ugri reiside mõtte ja teostuse autor. Tolles raamatus oli juttu esimesest kümnest reisist. Selles raamatus aga kõik toimunud reisid aastatel 1978-2012. Esimeses raamatus oli ehk põhirõhk rohkem nendel rahvastel, kellel külas käidi, nende traditsioonidel ja elu-olul, vähem uurimisreisist osavõtjatest ning nende mälestustest. Siinses raamatus olid kirjas kõik, kes neil reisidel osalenud ja igast reisist muljetas keegi seal reisil osalenutest. Seega olid tekstid vägagi erinevad. Mõned rääkisid rohkem kohalikest, mõned ekspeditsiooni liikmete tegemistest ja juhtumistest. Samas oli see vist isegi põnevam lugeda, igatahes sai ikka ka mingi pildi nendest soome-ugrilastest seal kaugel ja lähemal. Kui räägitakse soome-ugrist, siis läheb mõte kohe Siberi rahavaste peale, aga samas kipub ununema, et ka ungarlased kuuluvad sinna seltsi. Ja eriti ei mõtle, et ungari kogukondi võib olla ka mujal riikides kui Ungaris endas. Raamatus oli ka küllalt palju fotosid, seega täitsa huvitav raamat oli. Targemaks sain ja reisiseiklusi kogesin läbi üliõpilaste silmade. 

Üks reisikiri aastast 1656, kui Moskvasse ja Pärsiasse viis tee läbi Eestimaa

12./167. Uus Pärsia reisikiri

Autor: Adam Olearius Ascanius

Tõlkija: Ivar Leimus

Kirjastus: Olion 1996

148lk./2540lk./37032lk.

Väljakutse punktiir2023 august: rännud laias ilmas (#6)

Täielik pealkiri: Täiendatud uus reisikiri Moskoovia ja Pärsia teekonna kohta. Mis toimunud Holsteini saatkonna lähetamisel Vene tsaari ja Pärsia kuninga juurde. Milles leida läbi käidud paikade ja maade, nimelt Liivimaa, Venemaa, Tataaria, Meedia ja Pärsia kirjeldus; koos nende elanike iseloomu, eluviisi, kommete, koduste, ilmalike ja vaimulike oludega hoolsasti üles tähendatud ja paljude enamasti elust joonistatud piltidega kaunistatud, Mille annab teistkordselt välja Adam Olearius Ascanius, Schleswig-Holsteini võimuloleva valitseja bibliotekaarius ja õukonna-matemaatikus. Raamat ei ole täielikult tõlgitud, sest originaal on üle 700 leheküljeline. Siia raamatusse on kogutud eelkõige need peatükid, kus on kirjas Eestiga seonduv. Esimene raamat, kus mindi Moskavasse on täielikumalt kirjas, seda nii Eestist läbisõit kui Moskvas toimunu. Teine raamat on ainult algusest, kus alustati teist reisi ja jõuti Eestisse, seal aga toimus laevahukk ning nad jäid pikemaks ajaks paigale enne kui suundusid edasi Moskva ja Pärsia peale. See Pärsia teekond sellest raamatust täielikult puudu. Alustasin raamatut juba kevadel ühe teise teema alla, aga jäi pooleli. Nüüd siis lõpetasin sellesse teemasse. Raamat on kirjutatud 1656 aastal, õigemini juba selle raamatu teine trükk. Sel ajal polnud reisimine kõige lihtsam ja kättesaadavam. Tallinnast Narva sõideti juba 5 päeva, rääkimata siis teekonnast kaugematele maadele. Autor ei kajasta ainult reisiseltskonda, nendega juhtunut ja reisikronoloogiat. Ta kirjeldab ka oma nägemust ja arusaamist kohalikest elanikest, annab teavet läbitud riikide eluolu kohta. Raamatus on hulk must-valgeid gravüüre illustreerimaks reisikirja, et lugejal tekiks parem arusaam, millest jutt. Igatahes Eestimaal viibimine tuli nii mitmelegi mehele reisiseltskonnast kasuks, sest nad leidsid siit omale naised kohalikest mõisaperedest. Raamat oli muidu huvitav, aga raskendas selle lugemist, et oli üritatud tolleaegset arhailisemat keelt jäljendada ning trükikiri tahtis jäljendada gooti kirja, samas see olemata. Oleks olnud päris gooti tähed, oleks mul lugemine igatahes hulga kiiremini sujunud kui nüüd selles kirjas, mis polnud ei üks ega teine. Kuidagi ei haaranud silm seda kuni lõpuni. Ajaloo huvilisel võib olla täitsa huvitav lugeda, niisama nagu tänapäevast reisikirja, ei ole mõtet seda lugema hakata, pigem on see ikka raamat ajaloost, mitte reisikiri.
 

Kontaktid üle Soome lahe 19.sajandil

10./143. Rändajad Soome sillal

Autor: Seppo Zetterberg

Tõlkija: Sirje Olesk

Kirjastus: Varrak 2017

360lk./2504lk./31556lk.

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#4) 

Raamat räägib inimestest, kes liikusid üle Soome lahe ehk Soome sillal, ja nende kogemustest 19. sajandi Soomes ja Eestis. Liikusid nii soome ja eesti rahvusliku liikumise tegelased kui ka hõimutöö aktivistid. Niimoodi liikusid Soome sillal näiteks Elias Lönnrot, August Ahlqvist, Yrjö Koskinen, Julius Krohn, C.R. Jakobson, Lydia Koidula ja paljud teised. Liikusid inimesed, kuid liigutati ka muid asju, eriti raamatuid. Tihenevad sidemed panid innukamad unistama juba nende maade ja rahvaste ühendamisest. Soome oli ikka see suurem ja targem. Soomlased jõudsid ka Eestisse rohkem kui eestlased Soome. Lönnrot arvas, et eesti keel on soome keele rikutud õde, mitte rikutud tütar, aga oli ka neid kes arvasid vastupidi. Üleüldine arvamus oligi, et soome keel on ikka see õigem keel ning tuleks Eestimaal ka see kasutusele võtta, eriti soome keele õigekiri, sest sel ajal oli eesti keele kirjakeel tugevalt saksapärane - panid ju kirja asju ikka baltisakslased, mitte talurahvast eestlased. Suures osas leidsidki soomlased, et Eesti probleemiks on saksa rõhumine kuna Soome oli küll rootslaste võimu all pikalt olnud, aga Soome talupoeg oli siiski vaba ja tal oli oma maa. Tsaarivalitsuse all olles, siis oli ka iseseisvuse olukord siiski erinev, Soomes ei venestatud sedavõrd kui Eestis ja liikudes Soomest Peterburi - oleks nagu liigutud ühest riigist teise oma tollikontrollide ja muuga. Kuid rahvuslik ärkamine oli jõudnud juba mõlemasse riiki ning laulupidude tärganud traditsiooniga anti Soomele silmad ette. Raamatust sai just rohkem ettekujutust kuidas 19.sajandil reisiti, mis olid hõimutöö aktivistide ideed, kuidas suheldi omavahel (sageli saksa keeles), kuidas oli erinev tsensuur Soomes ja Eestis. Ka trükikiri oli Soomes ja Eestis erinev. Kui Soomes kasutati juba tänapäevaseid tähti, siis Eestis alles gooti tähti. Kui oli jutuks Kalevipoja trükkimine Soomes, siis Kreutzwaldi soov oli, et raamat laotaks gooti, mitte ladina tähtedega, sest viimaseid oskavad Eestis vaid vähesed lugeda. Tänapäeva on asi täiesti vastupidiseks muutunud. Raamat oli huvitav, aga kuidagi raskelt loetav mu jaoks, isegi ei saanud aru, milles viga oli.

Salakaubavedajad veavad seda kaupa, mis parasjagu vaja salaja vedada

8./141. Põgenemine üle Soome lahe. Inimeste salavedu Eestist Soome 1940–1944

Autor: Eero Haapanen

Tõlkija: Elle Vaht

Kirjastus: Argo 2022

286lk./1786lk./30838lk.

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#2) 

Kõik teavad massilist põgenemist Nõukogude vägede eest 1944. aasta sügisel, enamasti Rootsi. Aga tegelikult põgeneti Eestist ka enne seda ja sellest teadsin väga vähe. Teise maailmasõja ajal põgenes Nõukogude ja Saksa okupatsiooni jalust Eestist Soome tuhandeid inimesi. Pageti terrori ja võõrasse väkke sundvõtmise eest, paadipõgenike seas olid ka tulevased „soomepoisid“. Väikeste, enamasti lahtiste paatide sihtkohad olid Soome rannik ja Helsingist itta jäävad skäärid. Ohtlikke öiseid paadireise üle Soome lahe korraldasid enamasti endised salapiirituse vedajad. Randlased mõlemal pool lahte olid juba aastasadu omavahel läbi käinud, hoolimata piiridest või nende puudumisest, ning toimetanud ühele või teisele poole nii inimesi kui kaupa, ka salakaupa. Nüüd kasutati sedasama võrgustikku. Soome poolel püüti kõik saabujad kindlatesse vastuvõtupunktidesse koguda ja arvele võtta. Põgenike ülekuulamisprotokollides on kirjas erakordseid, vahel lausa uskumatuid lugusid. Raamat räägib nendest, kes selle salaveo ette võtsid. Miks põgeneti, selle kohta on vähem teada. Kui alguses põgenesid pigem noored mehed, kes suundusid Soome sõdima, siis hiljem põgeneti tervete perekondade kaupa, kaasas ka vaid mõnekuised imikud. Kuid teekond oli üpriski vaevaline, sest meri oli tihti tormine ning mindi ju üsnagi pisikeste paatide-laevadega. Ja suurim põgenikevool oli 1943. aasta sügissuvest 1944. aasta veebruarini. Põgenikud istusid paadis paigal külma ja märja käes. Kuid üsnagi vähe hukkus sel teekonnal, ka rannikul toimunud haarangute ajal. Soome pool teatas paljudel juhtudel laevameestest Eestis võimul olijatele, kas siis Saksa või Vene okupatsioonivägedele ning nii mitmedki paadimehed lõpetasid oma elu vanglas või hukati. Hilisemal perioodil tehti retki pigem Soome poolelt Eestisse. Raamatust jäi siiski teadmata, mis ajendas neid paadimehi neid retki tegema, kas tõesti vaid raha. Põgenike käest võeti küllaltki suuri summasid ja kellel raha polnud anda, need maksid ka ehete ja muude asjadega. Samas pääsesid aeg ajalt ka need, kellel midagi eriti anda polnud. Raamatu lõpus on autorile teada olevad paadimehed, kes tegelesid salapõgenike veoga üle lahe, mõni kord-kaks, teised pikemat aega. Minu jaoks oli selles suhtes huvitav, et ma varasemalt suurt midagi sellest ei teadnud, Põhja-Eesti rannaalad on minu jaoks üpris võõrad alad. Kohati oli aga raske jälgida, kellest nüüd jutt ja kas see on vaid kord mainitud isik või on see olulisem tegelane selles loos. Ja vahepeal jõuti ajas tagasi, et anda tausta tegelastele. Ning muidugi oli väga palju minu jaoks võõraid nimesid ning aeg ajalt läks sassi, kellest nüüd jutt on.

Mälestused Vabadussõjast

22./132. Priius, kallis anne 

Autor Alo Lõhmus  

Kirjastus Hea Lugu 2014

336lk./4840lk./28876lk.

 

Väljakutse punktiir2023 juuni: Relvade tärin (#11) 

Nüüd sai loetud Vabadussõjast ka veidi rohkem emotsionaalsemalt, seal osalenud inimeste mälestuste ja kirjade kaudu. Mälestusi oli erinevatelt rinnetelt, erinevatelt sõjaetappidelt. Kuid kõigest jäi kumama, et tihti ei saadud aru, kas vastas on omad või vaenlased, kõik nägid sarnased välja, mõlemal poolel võitles eestlasi. Ja mida kauem sõda kestis, seda enam oli tülpimust, tüdimust, kurnatust, pääsemise igatsust. Kõige enam mõjukad olid minu jaoks viimaseks toodud kaks kirjavahetust kodustega. Esimeses kirjavahetuses nii mehe kui naise kirjad, kus mõlematel olid oma raskused. Ühel sõjaväljal, teisel hakkama saamine kodu, laste ja loomadega kui mees, kes teenis muidu raha oli juba kuid sõjas ja polnud millegi eest osta perele ja loomadele süüa. Teises kirjavahetuses olid rindel olija kirjad oma armastatule. Kuidas kirjeldas igapäevaseid olusid - kui suur sündmus oli kui õnnestus ennast pesta! Isegi selline elementaarne tegevus nagu käte ja näopesemine oli kirjades välja toodud, sest seda õnnestus vahel vaid korra nädalas. Kuidas magati täisriides, kasukates ja kotid olid seljas, sest igal hetkel võis tulla mineku käsk. Väikestes taludes 40-50 meest põrandatel õlgedel magamas, linnades polnud veel õlgigi alla kusagilt võtta. Kujutage ette, et teie korteris magaks öösel 40 meest, kõik nädalaid pesemata ja riideid kordagi seljast võtmata... Võrreldes eelmiste Vabadussõjast loetud raamatutega, siis sellest ei saanud nii head selget ülevaadet sõja käigust, kuid seevastu väga palju sõja taustast juurde, millised olud valitsesid, mis meeleolud, kuidas oli eluolu.  

Sõda, kus ka minu vanaisa sõdis

20./130. Eesti Vabadussõda : 1918-1920

Autor: Jaan Soots

Kirjastaja: Haridusministeerium 1925

40lk./4304lk./28340lk.

Väljakutse punktiir2023 juuni: Relvade tärin (#9) 

Teadsin lapsena, et selline pilt on olemas, kus vanaisa sõduririietes, aga ei taibanud siis uurida, mis ajaga tegemist või veel enam, mis sõjaga. Hiljem kui vanaisa enam ei olnud, siis tuli välja, et tegemist Vabadussõja aegse 2. jalaväepolgu 5.roodu pildiga jaanuarist 1919.aastast. Vanaisa märkisin fotol punase ringiga. Vabadussõda algas minu vanaisa sünnipäeval. Päeval kui ta sai 21. Ohh, kuidas tahaks nüüd kuulda tema mälestusi, nüüd, kui nendest võib avalikult rääkida taas. 

Raamat on küll välja antud haridusministeeriumi poolt, aga pole lasteraamat ega õpik. Lühike ja selge kokkuvõte Vabadussõjast koos paljude selgitavate skeemidega, milline väeosa kus paiknes ja kuidas lahingud arenesid. Samuti on välja toodud väeosade suurused ja tehnika arvud. Kui eelmiste raamatutega olen sattunud lugema järjest Vabadussõja algusest kuni punktini, kus enamlased aeti välja Eesti territooriumilt, siis selles raamatus on kogu Vabadussõja käik, ka see, mis hilisemalt toimus Lätis ja Venemaal kuni sõja eduka lõpuni. Minu jaoks huvitav lugemine. Tegelikult loeks veel just sellest teisest sõja poolest täpsemalt ja põhjalikumalt, ehk kunagi satub kätte ka mõni EW aegne raamat, kus on kirjeldatud sõja teist poolt. Selle raamatuga said otsa minu sajandi vanused raamatud Vabadussõjast, aga hetkel on veel pooleli üks e-raamat Vabadussõja aegsete mälestustega. 

Nii algas vabadussõda

 16./126. Vabadussõja algus. Narva lahing. 28. novembril 1918

 Autor: Georg Leets

 Kirjastus: Postimehe kirjastus 1939

102lk./3562lk./27598lk.

 

Väljakutse punktiir2023 juuni: Relvade tärin (#6)

Narva lahing toimus 28. novembril 1918 Narva linna juures sellest lahkuvate Saksa väeüksuste, 4. jalaväepolgu ja Nõukogude Venemaa Punaarmee, sealhulgas selle koosseisus olnud Eesti kütivägede vahel, millega algas Eesti Vabadussõda. Lahingu käigus vallutas Punaarmee Narva ja Jaanilinna. Lahingule eelnes 22. novembril 1918 toiminud katse linn vallutada, mis linnas olevate Saksa vägede poolt tagasi löödi. Selles raamatus ongi tund tunnilt kirjas koos skeemide ja tabelitega täpselt lahingukäik. Tegelikult on see pigem uurimustöö, mitte raamat laiadele lugejate hulkadele. Esimene variant uurimusest ilmus 1929, teine Vene poolsete andmetega täiendatud 1933 ja nüüd kolmas, mis trükiti raamatuna, 1939 ja sinna lisandusid siis veel Saksa poole andmed juurde. Väga põhjalik, aga täiesti kuiv uurimustöö.

Stenbocki maja külastus

 

Valitsuse pressikonverentside saal

Ekskursioon: Stenbocki maja

Millal: 02.juuni 2023

Vanalinna päevade raames lubati inimesi Stenbocki maja vaatama seestpoolt. Esmane külaskäik sinna majja. Kaja Kallas oli majas, aga rahva asemel võõrustas välismaa ajakirjanikke. Sai kuuldud nii maja ajaloost kui valitsuse tegemistest.

Vastuvõtu saal

Riigivanemad

Vastuvõtusaal

Kell

Rõdult näeb maja sellisena

Stenbocki maja rõdu

Vaated Stenbocki maja rõdult

Valitsuse istungite saal

Gaasikambrite tärin

 

11./121. Timukas ja tema maagiline ihuarst. Himmleri ja Felix Kersteni lugu 

Autor Tapio Tamminen  

Tõlkinud Katrin Kurmiste 

Kirjastus Varrak 2019

288lk./2462lk./26498lk.

Väljakutse punktiir2023 juuni: Relvade tärin (#4)

Teine maailmasõda. Aeg, mil tärisesid relvad väga intensiivselt. Aeg, millal tapeti mitte ainult sõjaväljal vaid ka tagalas. Seal tärisesid ka teistsugused relvad - gaasikambrid, mürgitamised, näljutamine jne. Koonduslaagrite aeg. Ja üks väikest kasvu äbariku olemisega mees, kes tappis käskides, kelle tõttu koonduslaagrid olid suures osas sellised, nagu nad tollel ajal olid. Selle mehe nime teavad ka tänapäeval vist kõik, kes vähegi ajalugu õppinud. Aga kes oli Felix Kersten, seda teavad vähesed. Eestis sündinud, aga mitte eestlane. Arst, kes pole lõpetanud arstiteaduskonda. Imeravitseja, keda Himmler nimetas oma maagiliseks Buddhaks. Mees, kes oma massažidega vaieldamatult abistas inimesi. 

"Kas Kersten oli seikleja, šarlatan ja fantaseerija või hoopis tõsiseltvõetav ravitseja, suure rahvusvahelise poliitika mõjutaja ja kümnete tuhandete elude päästja? Ilmselt oli ta natuke kõike. Kuigi tal puudus arstidiplom, doktorikraadist rääkimata, suutis ta massööri ja ravitsejana aidata paljusid inimesi, alates Hollandi kuningakoja liikmetest ja lõpetades Heinrich Himmleriga. Kuivõrd ta mõjutas rahvusvahelist poliitikat, jääb osaliselt saladuseks, kuid asjaolu, et temale ei pööranud tähelepanu mitte ainult ajalooraamatute autorid, vaid ka mitme riigi salateenistused, räägib tema kui taustamõjutaja kasuks. Tõsi, salateenistuste argipäevas polnud Kersteni-taolised avantüristid või lihtsalt sündmuste keerisesse sattunud inimesed sugugi haruldased ning isiklike kontaktide kaudu saadud kahtlase väärtusega teabekübemete või lihtsalt kuulduste abil tervikpildi kokkupanek oli osa luureteenistuste tööst. Kindel on, et ta päästis hulga inimelusid Hitleri režiimi tapamasina küüsist – Kersteni tegevust selles vallas tunnustasid juudiorganisatsioonid ning märkisid mitme riigi kõrged autasud"

Tegelikult ei saa ka selle raamatuga vastuseid, kes siis Felix Kersten oli, ajalugu ei ole paraku jäädvustatud dokfilm, et kerid õigesse kohta ja vaatad järgi. Mitte ainult suulised mälestused ei pruugi valetada, valetavad tihti ka kirjalikud allikad, sest kirja panija võis olla kallutatud mingis suunas ja segasel ajal ei pruukinud õigesti kirja pandagi kuna sellest võis sõltuda mitte ainult ühe vaid ka väga paljude elud. Kindlasti oli ta aga mees, kes tõmbas niite sellel kurjal ajal kui väga palju mitmesuguseid relvi tärises ja inimesed massiliselt hukkusid või hukati.

 

Soomusrongid Vabadussõjas

10./120. Soomusrongide diviis vabadussõjas I osa

Autor Eduard Laaman

Kirjastus Ühiselu 1923

200lk./2174lk./26210lk.

Väljakutse punktiir2023 juuni: Relvade tärin (#3) 

Alapealkiri: Punaväe sissetungimine ja väljatõrjumine. Taas esimene osa vaid minul olemas. Saan aru, et teine osa ilmus ka, 3 ja 4 osa jäid vaid käsikirjaliseks. Raamat on väljaantud ka uustrükis 2009.aastal koos teise osaga. Raamatu kohta öeldakse: Kõige põhjalikum ning süsteemsem Soomusrongide diviisi ajalooteos. Selle esimene osa käsitleb võitlusi sõja algusest kuni 1919. a veebruarikuu alguseni.  

Taas selline kronoloogiline, hästi faktitihe ja väheste emotsioonidega raamat. Siiski võrreldes eelmise Viru väerinde raamatuga, oli siin vähem arve ja otseseid rindekäske ning rohkem tegevuse kirjeldusi. Samas olid need kirjeldused emotsioonitud tegevuste kajastused. Raamatus oli käsitletud nii laiarööpmelise kui kitsarööpmelise raudtee soomusrongide tegevust, lisaks Kalevi Maleva, Kuperjanovi väesalga ja skaudipataljoni ning soomusmasinate tegevust ning tähtsust Vabadussõja käigus. Kajastatud oli kogu rinde tegevus, nii põhja- kui lõunasuunal. Raamat lõppes enamlaste taganemisega ja kogu Eesti vabastamisega. Soomusrongidel oli väga oluline roll vabadussõjas ja tänu neile ka suudeti venelased taganema sundida vaatamata, et eestlaste vägi oli tunduvalt väiksemaarvuline kui vastaste oma. Sain jälle palju huvitavaid detaile teada, mida varasemalt pole lugenud. Üllatus kui kiiresti suudeti parandada lõhutud raudteed ja sildasid vaatamata, et samal ajal oldi sageli vastase tule all. Ajaloohuvilisele soovitaks küll, teistele jääks liiga kuivaks ja faktiliseks. 

Vabadussõda Põhja-Eestis toimunud lahingtegevus

 5./115. Viru väerind vabadussõjas I osa

Autor: Alfred Vaga

Kirjastus: Odamees 1923

156lk./886lk./24922lk.

Väljakutse punktiir2023 juuni: Relvade tärin (#1)

Muuseumiööl sai käidud Rahvusarhiivis ja osaletud nende programmis (https://trekseklugemine.blogspot.com/2023/05/muuseumioo-rahvusarhiivis.html). Lõppes see suure hunniku raamatute koju tassimisega. Nad nimelt jagasid ülearuseks muutunud esimese Eesti Vabariigi aegseid raamatuid ning teadagi on mul ülisuur nõrkus nende raamatute vastu. Kojutoodute hulgas on terve peotäis vabadussõjast rääkivaid raamatuid. Olen ju sellest põlvkonnast, kellele kooli ajal seda ei õpetatud ja seega mõtlesin, et võiks ennast veidi harida. Pealegi sain täiskasvanuna teada, et mu vanaisa osales ka vabadussõjas, kahjuks oli selleks ajaks juba vanaisa lahkunud koos oma mälestustega, mida oleks võinud jagada. Ju ma sõnusin selle kuu teema ära, sest just mõtlesin, et vahelduseks võiks ju punktiiri nüüd sõja või ajaloo teema tulla, loodusest loetud ju küll juba.

Aga siis esimene raamatuke, välja antud 1923, seega üsna varsti peale vabadussõda. Raamat on hästi kronoloogiline ja faktiline, vähe on emotsioone. Raamat tugineb kirjalikul materjalil, telegrammidel, kirjadel, väekäskudel, mis on sõnasõnaliselt raamatusse kirja pandud. Nende kaudu ka tungivad esile mõningad emotsioonid, aga autor ise neid kirja pannud ei ole, pigem selline kuiv kroonika stiilis kirjutis. Aga ehk isegi kohati andsid rohkem aimu need kuivad numbrid kui oleks andnudki emotsionaalselt kirja pandud kui kehv oli vabadussõja alguses ikka olukord eestlaste poolel. Kuidas mehed saadeti sõtta, aga veerandile väesalgale polnud relva kaasa anda, rääkimata, et osa mehi ei saanud välja saata kuna neil polnud midagi jalga ega selga anda ning teadagi, oli siis talvised tingimused. Taganemine kuni 1919 jaanuarini on väga üksikasjalikult sageli tund tunnilt kirjas, edasitung pärast ei olegi nii detailselt. Ja kajastatud on siis Viru väerinnet, st. Põhja-Eestis toimunut alates Narvast kuni taganemiseni Harju ja Järvamaal. Vaid ühes peatükis on veidi juttu ka Tartu väerindest. Kuna ma ei ole vabadussõja lahingutesse varasemalt  nii põhjalikult süvenenud, siis minu jaoks oli isegi see kronoloogiline raamat väga huvitav lugeda. II osa mul kahjuks ei ole, aga on mõned teised raamatud sel teema, mis ka lugemisse kohe võtan. 

See raamat on kunagi kuulunud Tallinna Keskvangla raamatukokku ning raamatu sisekaanel on huvitav manitsus vangla ülema poolt lugejale. Selline manitsus kõlbaks ka tänapäeva raamatukogu raamatute sisse, mitte ainult vangla raamatukogu omasse...

 

Üks võigas lugu politsei töömailt

 3./87. Topeltmõrv Paunveres 

Autor Rauno Võsaste  

Kirjastus Varrak 2023

240lk./360lk./18700lk.

Lugemise väljakutse: 18. Raamat autorilt, keda sa veel lugenud ei ole

1997. aasta esimestel päevadel leitakse Palamuse lähedalt talumajast kahe vanuri vägivallatunnustega surnukehad. Esmapilgul ei näi tapetute majanduslik seisund ega ükski muu asjaolu andvat põhjust raske kuriteo toimepanemiseks. Öine tuisk on hävitanud kõik võimalikud jäljed. Topeltmõrva avastamisega peavad hakkama saama Jõgeva politseiprefektuuri kriminaalpolitseinikud. Väljamõeldud tegelaste ja kohandatud sündmustega romaani idee pärineb tõsielust. Raamatu autor töötas Jõgeva kriminaalpolitseis ja seepärast võib raamatust leida tegelike sündmustega sarnaseid jooni.

Minu jaoks tunduski see raamat pigem tolleaegse politsei kirjeldusena rohkem kui kriminullina. Samas, kas ikka kõik oli nii, nagu kirjeldatud või on aeg mälus korrektuure teinud ning mõned asjad on eredamalt meeles kui teised. Arvan, et need, kes tolleaegset Jõgeva politseid mäletab, tunneb tegelaste taga olevad isikud ära, sedavõrd tõesed kirjelduses minu arust, lihtsalt nende väljamõtlemiseks oleks vaja väga eredat fantaasiat. Töötingimused olid muidugi võrreldes tänapäevastega väga algelised. Polnud veel arvuteid ega tehnika muid abivahendeid. Info saamiseks tuli teha kirjalik päring teise ausutusse, sealt käsitsi see välja otsida ning kirjalikult tagasi saata - kokkuvõttes aeg kulus ja kulus, selle asemel tänapäeval arvutis kulub vaid sekundid. Mõrv ise oli võigas ja tegija alguses veidi uskumatu, et tema võis seda olla. Aga eks ka uurijad ise olid üllatunud kui lõpuks mõrvar selgus. Loetav, aga mitte üle keskmise minu jaoks. Minu jaoks oligi liiga palju neid politsei tegelasi ja nende joomisi sinna sisse kirjutatud kuigi nad ei olnud üldse olulised selle mõrvaloo juures. Nagu kunstlikult venitatud raamatut, krimkasid on paremaid raamatuid, mida lugeda, aga eesti algusaegade politsei eluga tutvumiseks sobib.

Kuulsaim naine kristlikus kultuuris

 6./70. Neitsi Maarja. Naine, ema, kuninganna

Autor Merike Kurisoo

Kirjastus Eesti kunstimuuseum 2022

144lk./1674lk./15312lk.

Väljakutse punktiir2023 aprill: Kuulsad naised (#3)

 

Neitsi Maarja on kõige tähtsam ja armastatum naine kristlikus kultuuris. Tema kohalolu on kestev – nii minevikus, olevikus kui ka tulevikus. Ta saadab meid piltides, lugudes, mõtetes, palvetes ja lauludes. Ühtaegu suursugune ja majesteetlik kuninganna, hooliv ja armastav ema, õrn ja tagasihoidlik neiu – neitsi Maarja kui Jumalaema ühendab endas taevase ja maise. Paljude sajandite jooksul on ta olnud eestkostja ja vahendaja siin- ja teispoolsuse vahel, armulik ja halastav ema, keda me kõik teame, aga kelle lugu meie mälus vahel tuhmub.

Käesolev raamat on pühendatud neitsi Maarjale ja tema kujutamisele keskaegse Liivimaa kunstis ja visuaalkultuuris. Raamatu teljeks on Jumalaema lugu, mida täiendatakse nii Eesti kui ka Läti kirikute ja muuseumide kogudesse kuuluvate uhkete Põhja-Saksa ja Madalmaade altariretaablite, pühakujude, maalide ning väiksemate arheoloogiliste esemete piltidega. Raamatu aluseks on 2019-2020 Niguliste muuseumis olnud näitus. 

Kes oli Neitsi Maarja võiks teada ka religioonidest mitteteadev inimene, ta lihtsalt on kultuuriloosse kuuluv isik ja pealegi me elame ju Maarjamaal. Neitsi Maarja on kindlasti kõige enam kunstis kujutatud naine. Raamat on väga soravalt kirjutatud ja piltide juures on selgitused, mis ja kus. Lisaks tekstid Maarjast erinevatel eluetappidel, tema olulisusest sel hetkel olevas rollis, lisaks kuidas on teda sel hetkel kunstis tüüpiliselt kujutatud. See on väga ilus kunsti ja religiooni raamat, mis sobib ka kunsti ja religioonivõhikutele uute teadmiste saamiseks. Mulle meeldis ja kuigi ma tean tema lugu varasemalt ning olen ka paljudel teostel tema kujutist näinud, siis mõned uued mõtted ja teadmised sain siiski.

Naine, kes vapustas Inglismaad, aga jõudis ka Eestimaale

4./68. Hertsoginna-krahvinna. Naine, kes vapustas Inglismaad 

Autor Catherine Ostler 

Tõlkinud Lii Tõnismann 

Kirjastus Argo kirjastus 2023

526lk./1338lk./14976lk.

 

Väljakutse punktiir2023 aprill: Kuulsad naised (#2)

Kui alustasin selle raamatu lugemist, siis läks see ikka väga vaevaliselt. Korra oli mõte, et kui kõik 500 lehekülge nii vaevaliselt lähevad, siis jään seda kuu lõpuni lugema. Tegelaste nimekiri oli juba viis lehekülge pikk. Ja juba varasemalt Inglismaa ajaloo raamatute lugemisel olin hädas sellega, et kõrgseltskonnas oli väga eesnimesid kasutusel. Kui ühes peatükis on ikka mitmed Elizabethid, siis saa aru, kellest nüüd jutt. Aga õnneks varsti läks lugemine ladusamaks ja ka veidi põnevamaks, et kuidas see lugu siis ikka läheb. Minu jaoks oli väga huvitav lugemine ka milline oli lahutamise ja abiellumise süsteem tolleaegsel Inglismaal. Ja mõte läks kohe tänapäevase maailma peale. Kuna proua jõudis lõpuks välja ka Eestimaale ja omandas siis Toila, Voka ja Oru mõisad, siis oleks tahtnud rohkem lugeda selles ajaperioodist, aga selge, et inglasele polnud raamatu kirjutamisel see maailmalõpus asunud piirkond just prioriteetne ja ehk on sellest perioodist ka vähem kirjalikke allikaid säilunud. Huvitav, kas Elizabeth ise ka täpselt teadis millises riigis ja millises linnas tal midagi on. Mitte kinnisvara vaid vallasvara (mööbel, maalid, ehted jne), neid ta ju puistas üle Euroopa laiali. Ja arvestades tolleaegseid reisiolusid, siis võib öelda, et ta oli ikka suur maailmarändur.  

Hertsoginna, krahvinna, õukondlane, seltskonnatäht, kinnisvaraarendaja, ajakirjandusega manipuleerija, kahemehepidaja: Elizabeth Chudleigh oli Inglismaa George’ide ajastu mõjuvõimas antikangelanna. Kõrgeauline Elizabeth Chudleigh, Kingstoni hertsoginna, Bristoli krahvinna, mõisteti süüdi bigaamias, ent selle asemel, et veeta ülejäänud elupäevad vaguras patukahetsuses, suundus ta reisile mööda Euroopat. Roomas sai ta sõbraks paavstiga, Peterburis Katariina Suure endaga. Eestis ostis ta Voka, Toila ja Oru mõisad, arendas inglise stiilis põllumajandust, põletas viina ja asutas talupoegade orkestri. See on jutustus naisest, kes söandas trotsida ajaloolist paratamatust. Elizabeth Chudleigh oli isemeelne naine, kellega aeg, millesse ta sündis, ei jaksanud sammu pidada. Ta kasutas oma ilu, taipu ja kasulikke tutvusi enda positsiooni tugevdamiseks ning vaatas häbitult mööda nii naisele ette kirjutatud rollist kui ka selle seatud kitsendustest.

Jaan Kaplinski mälestused kirjanikest

 19./54. Söödist Econi 

Sari Kirjanikud omavahel  

Autor Jaan Kaplinski  

Kirjastus Hea Lugu 2018

128lk./4114lk./12054lk.

 

Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#8)

Jaan Kaplinski (1941-2021) sai kõigepealt tuntuks intellektuaalse, humanistliku luuletajana, hiljem on avaldanud ka proosat: romaane, mälestusteraamatuid ja artiklikogumikke. Ta on võtnud sõna paljudel olulistel teemadel, kirjutanud filosoofilisi tekste, tõlkinud eesti keelde luulet ja proosat. Jaani suveräänne mõte, tema huvi põlisrahvaste ning nende kultuuri, looduse ning maailma usundite ja filosoofia vastu on teinud tast nüüdisaja rahvusvaheliselt tuntuima eesti luuletaja ning esseisti, ühe juhtivatest arvamusliidritest. Siinses raamatus meenutab Jaan oma puutumisi paljude teiste Eesti ja maailmakultuuri kujundajatega läbi aastakümnete: Karl Eduard Söödist Umberto Econi. Alates ajast, kui ta oli viiene ja tõstis üles ühe mehe mahakukkunud kindad, kelle kohta pärast vanaema ütles, et ta on Karl Eduard Sööt kuni ajani, millal see raamat sai kirjutatud. Kirjanikke, keda selles raamatus rohkem või vähem on nimetatud on väga suur hulk ja lisaks neid, kes on veel nimetatamata, sest nendega kokkupuude oli põgusam. Minu jaoks jäi see raamat veidi kondiseks, oleks tahtnud rohkem teada saada paljudest kirjanikest, mitte vaid, et Kaplinski millalgi nendega kohtus ja ta arvab, et see kirjanik oli kas hea inimene, suurepärane luuletaja või kehv kirjanik ja halb inimene. Neid viimaseid arvamusi oli kuulda just pigem nõukaaegsete tutvuste kohta. Paljudest inimestest, keda raamatus on mainitud, on vaid paar lauset. Mulle oleks rohkem huvi pakkunud, kui ta oleks kirjutanud nendest sündmustest või kokkupuudetest sügavamalt. Meenutanud erinevaid seiku, mis seoses nende inimestega meenus. Hetkel ei olnud minu maitse raamat ja ei andnud juurde teadmisi erinevatest kirjanikest, seda just selles osas, et millised nad olid inimestena. Sest millised nad olid kirjanikena või ajalooliste isikutena, seda saab ju igaüks ise lugeda, kas siis nende enda kirjutatut lugeda või biograafiaid ja ajaloomaterjale nende tegemistest. Seetõttu tahakski pigem lugeda, mida keegi mäletab nendest aegadest ja inimestest, keda meie hulgas enam ei ole.

 

 

 

Põhjala ja Muinas-Egiptuse salateadmised tulevad avalikuks!

 15./50. Elu võti 

 Autor Inga Raitar 

 Kirjastus Ajakirjade Kirjastus 2010

272lk./2900lk./10840lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse märts:  

 Kui lugesin veebruari raamatut, siis nähes kaant, tuli mõte, et oli kui Eesti lipuvärvides kaanepilt! Ja saatusesepp vist kuulis seda ning märtsi teemaks tuligi lipuvärvide järgi riigi leidmine. Seega siis seekord läks lugemisse Eesti naiskirjaniku raamat. Elu võti on juba pikemat aega mul riiulis ootel olnud. 

Puhkusereisil Egiptusesse leiavad ärimees Thor ja filoloog Lee iidvana üriku, mis salapärasel viisil seob muistse Põhjala ja Muinas-Egiptuse salateadmisi. Ometi pole nad ainsad, kes soovivad mõistatust lahendada. Algab pöörane kihutamine läbi erinevate riikide ja müstiliste paikade. Samal ajal saladuse võtme leidmisega tuleb mehel ja naisel lahendada ka nende endi vahel toimuv ning mitte vähem keeruline müsteerium.

Siia raamatusse oli üritatud minu arust natuke liiga palju müstilist kokku suruda. Ja kohati oli veidi ebausutav see nende leidude leidmise ning seikluste/põgenemiste lugu. Kuigi ega nüüd samalaadsetele välismaa põnevikele ka alla ei jäänud ja lõpuks kiskus ikka parajalt põnevaks, et kuidas kirjanik olukorra lahendab, eriti kui leheküljed üha vähenesid ning lõpplahendust ei paistnud ega paistnud tulevat. Lõpp oligi minu jaoks see, mis selle raamatu üldmulje alla kiskus. No ei olnud usutav see kohe kuidagi mu jaoks. Aga üldiselt muidu loetav ja natuke sai ka lugeja midagi vanal ajal toimunust teada kui Lee jälle Thorile loengut pidas. Thor oli minu jaoks usutavam tegelane kui Lee. Ja kes seda aega enne meie ajaarvamist nii täpselt teab, kuidas maailm oli omavahel seotud. Põhjala on ikka vägev kant ju olnud. Lugeda võib, Da Vinci koodi stiilis, aga Dan Brownile jääb siiski alla. Samas oma kodumaised tegelased ja tegemised annavad jälle plusspunkte juurde.