Blogi raamatutest, teatrist, kinost, näitustest, muudest tegemistest
Kui Soome president Eestis käis
Põhjamaa, me sünnimaa, nii võib laulda mitmel maal
Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#6)
Põhjanaabriks ei pea eestlane vaid Soomet, ikka ka teisi põhjamaid, eeskätt Rootsit, aga ka Norrat. Selles raamatus oli lisaks eelpoolmainitutele ka Taani koos Gröönimaa ja Fääri saarte ning Islandiga. Vaatepilt, mis nendes riikides avaneb sakslase pilgu läbi. Sarnasused ja erinevused, kummalisus ja tuttavsus. Peatükid igast riigist eraldi ja peatükid mingist eripärast või suhtumisest teatud asjadesse, näiteks loodusesse. Lisaks ka lühidalt nende riikide ajaloost. Usun, et eestlase jaoks ei olnud midagi eriti ahhetama panevat võrreldes sakslasest või lõunaeurooplasest või muu maailma lugejast. Meil on ikka palju suhtumisi ellu sarnased põhjamaadele. Raamat oli ladusalt kirja pandud ja lugedes igav ei hakanud kuigi midagi väga põrutavat ka teada ei saanud.
„Kaks suurt, kaks väikest ja üks hoopis kaugel eemal. Nii võiks lühidalt
iseloomustada Põhjalas sajandeid kehtinud võimusuhteid. Kui Taani ja
Rootsi kuulusid Euroopa võimumängudes pikka aega suurtegijate hulka, oli
Norra – ja veelgi enam Soome – 20. sajandi alguseni oma võimsa naabri
ripatsiks. Island asub aga nii kaugel eemal, et teda puudutasid Põhjala
sündmused vaid tinglikult – eelkõige siis, kui ta Taani juurde kuuluvana
selle saatusest sõltus.“
Kunagile merede valitsejanna, kes nüüdseks on Euroopa ääreala
Autor: Barry Hatton
Ei saa me läbi Soometa
Mustpeade maja labürindis
Ekskursioon: Mustpeade maja
millal: 03.juuni 2023
Vanalinna päevade teine ekskursioon majja, kus küll käidud kontserte kuulamas, aga ülejäänud majast polnud aimugi. Tegelikult polegi üks maja, vaid viiel krundil olev maja, mis on teiste majadega kokku-, ümber- ja juurdeehitatud. Väga huvitav maja ning sai küllalt palju teada ka mustpeadest lisaks arhitektuurile ja muule majaga seonduvale.
Olevi saal |
Vaadata on igasse nurka ja keskele ka |
Ukse ülemine osa |
Kohati on alles ehedat keskaega |
Raamatukogutuba |
Maalide toas harjutavad täna orkestrandid |
Maale on seal ikka omajagu |
Skulptuur ja turist |
Direktori töökabinet |
Keskaegne kraanikauss |
Kunagi oli siin läbi selle seina keeglisaal |
Keldris on söögikoht |
Läbi tänapäeva maja kulges kunagi tänav. Valge maja uksekohast välja. |
Ekskursioon lõppes võimalusega kuulata kuidas orkester ja ooperisolistid Tõnu Kaljuste juhatusel harjutavad uueks ooperiks.
Kes sa ikkagi tegelikult olid, Lucrezia Borgia?
15./79. Lucrezia Borgia. Paavsti tütre elu renessansiajal
Väljakutse punktiir2023 aprill: Kuulsad naised (#8)
Kes ei viitsi seda suurt "Lucrezia Borgia. Hiilgus ja halastamatus" raamatut lugeda, aga sellegi poolest sooviks teada saada, kes see naine oli, siis soovitan seda raamatut. Lühikokkuvõte Lucrezia elust. Ja selles on enamuses just vaid see, milles Lucrezia on osaline, kas siis vabatahtlikult või isa-venna võimumängude osalisena. Siin ei ole pikki kirjeldusi tema pereliikmete tegevustest ega Itaalia tolleaegse ajaloo sündmustest. Samas Lucrezia kohta käiv täiesti kattub. On mitmeid Borgiate kaasaegseid, kelle ülestähendusi ja kirju võib
uskuda hoopis enam kui vaenlaste dokumente või kirjanikke, kes tundsid
Borgiaid vaid kuulu järgi. Johann Burchard, paavstide
tseremooniameister talletas kirjalikult oma päevikusse kõik
teadmisväärse alates 1483. aastast kuni surmani 1506. aastal. Lisaks on arvukalt säilinud Lucrezia enda ning tema perekonnaliikmete kirju ja dokumente. Üsna kergelt loetav, lisaks ka küllaltki palju pilte, mis küll kahjuks vaid must-valged. Mulle täitsa meeldis. See kuu on mul üpris Lucrezia kuu - kaks raamatut täiesti temast, "50 klasikut Naised" raamatus oli ta sees ja jõudsin lugeda veel raamatu, mille peategelaseks oli tema neljanda mehe õde, aga möödaminnes oli ka temast juttu seal.
Kes sa tegelikult olid, Lucrezia Borgia?
10./74. Lucrezia Borgia. Hiilgus ja halastamatus
Väljakutse punktiir2023 aprill: Kuulsad naised (#5)
See ei olnud esimene raamat, mida olen lugenud sellest naisest. "Lucrezia Borgia XV sajandi huvitavaim naine" Heinrich Büttnerilt sai loetud 2016.aastal. Ja hetkel märkasin, et on veel üks raamat temast ilmunud eesti keeles. Seega, kes oli see naine, kellest isegi eesti keeles on ilmunud sedavõrd palju raamatuid?
Lucrezia Borgiat, renessansiaja femme fatale’i on saatnud abielurikkuja, mürgitaja ja verepilastaja kuulsus: ta olevat jaganud voodit nii oma isa kui ka vennaga, vabanenud vaenlastest osava mürgisegamise abil ning külvanud enda ümber hukku ja hävingut. Paavst Aleksander VI abieluväline tütar Lucrezia Borgia (1480–1519) sattus elama Itaalia ja Euroopa ühel kõige tormilisemal ajajärgul, kui Itaaliast oli kujunenud suurte sõdade tallermaa. Keerulistes oludes kasutasid teda oma võimumängudes ära nii tema isa kui ka vend. Poliitiliste eesmärkide nimel mitu korda mehele pandud, oli Lucrezia esialgu mängukann eri võimuliitudega seotud isa käes, pärast viimase surma juba Ferrara hertsoginnana aga üks väheseid Borgiate klanni liikmeid, kes suutis ajastu pained üle elada.
Selle raamatu lugemisel tekkis mul üsna lõppu jõudes mõte, et miks selle raamatu pealkiri on Lucrezia Borgia, sest tegelikult on see raamat pigem Itaalia ajaloost, meeste võimuvõitlusest ja sõdadest. Raamatus on eredalt kirjeldatud Lucreziat ümbritsenud mehi, nende tegemisi, ambitsioone, suhtumist naistesse. Lucreziast endast jäi pigem selline kahvatu pilt, kes tegutses kusagil taustal ja kellest nagu otseselt ei teatudki, kas oli just nii, nagu kirja sai või arvatakse. Samas eks muidugi selle aja kirjalikud allikad rääkisid ikka peamiselt meestest, sest naiste roll oli rohkem lapsi sünnitada ja niisama ilusad olla meeste jaoks. Üllatas, et Lucrezial oli 8 last ja hulk nurisünnitusi, mida ma varasemalt ei teadnud. Vaatamata sellele, kas olid kõrgemast või madalamast soost, siis naine oli suurema osa oma elust rase, tema peamiseks tööks oligi sünnitamine. See oli aeg, kus rohkem lapsi suri imikuna kui neid ellu jäi. Tegelikult tänapäeval vaadates väga kurb. Kuigi otseselt selles raamatus on Lucreziat vähe, siis lugemise lõppedes saad aru, et ta kogu raamatu jooksul oli olemas, mitte eesliinil, aga kusagil tagalas, suuresti nähtamatuna, aga olulisena. Samas ma nüüd ikka ei tea täiesti, kes ta siis täpselt oli, kas femme fatale või pigem üks õnnetu meestemaailma poolt ahistatud naine.
Haruldused trükikuradi vangis
Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#13)
Mäluasutus on asutus, mis tegeleb peamiselt info kogumise, säilitamise, töötlemise ja edastamisega. Mäluasutuste hulka kuuluvad traditsiooniliselt raamatukogud, arhiivid ja muuseumid. Mäluasutuste ülesanne ühiskonnas ongi teadmiste ning kogemuste talletamine, korrastamine ja kättesaadavaks tegemine. Mäluasutused koguvad üldistatult teabekandjaid, mis tagavad ühiskonna adekvaatse toimimise nii tänapäeval kui ka tulevikus, sest mäluta inimest on raske aidata ning mäluasutusteta ühiskond on määratud hukkumisele. (Vikipeedia)
Eesti ühiskond ei ole määratud hukkumisele, sest meil on mäluasutused olemas ja need töötavad väga edukalt. Paljudes raamatukogudes ja muuseumides on säilitatud dokumente, mis on haruldased. Eriti haruldane on, et need on säilunud sajandite jooksul. On ju teada, et inimesed armastavad tihti koristada ja enda arust mittevajalikku pahna ära visata. Aga eks tänapäeval olegi seda mittevajalikku paberipahna tunduvalt enam kui oli seda sajandite tagusel ajal, kui paberile sai ikka pigem tähtis dokument kui niisama sirgeldus. Vanim originaaldokument ülikooli raamatukogus on (vähemalt oli 1980) maavalduse kinkekiri 1239.aastast. Sellest on pilt ka selles raamatus. Lisaks muidugi pildid paljudest haruldastest dokumentidest ja raamatutest, mis pärit sajandite tagusest ajast. Ainus, mis sellele raamatule võib etteheita, et kvaliteet on alla igasugust arvestust. Muidugi on see välja antud nõuka ajal, aga ka siis oli võimalik trükkida ikka tunduvalt kvaliteetsemalt raamatuid. Mustvalged fotod on veel kuidagi arusaadavad, aga need värvifotod! Erinevad värvid on kokkutrükitud ju kolmest põhitoonist, aga nendel piltidel on kõik kolm kihti nihkes! Muidu on väga huvitav raamat ja oleks asjakohane teave ka tänasel päeval. Nüüd läks tagasi riiulisse uut uurimiskorda ootama või siis uut sarnast väljaannet ootama.
Ajast, mil kahe keisririigi väed kohtusid Borodino all
23./58. Kahe keisri kaardivägi. Borodino
Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#11)
Illustreeritud jutustus Napoleoni sõdade ühest tuntumast ja dramaatilisemast sõjakäigust Vene keisririigi vastu 1812. aastal. Üksikasjaliselt käsitletakse Borodino lahingut ning antakse ülevaade Aleksander I ja Napoleoni kaardivägede kujunemisest ja mundritest. Me kõik oleme seda lahingut koolis õppinud. Kuid kui paljud meist mäletavad seda? Aeg on enamuselt selle mälust eemaldanud kui ebahuvitava või mittevajaliku teabe. Jah, me võime mäletada, et selline lahing toimus ja ehk isegi kus, millal ja kes võitis, aga vaevalt sellest otseselt mittehuvituv inimene, kes ei tegele ka mälumänguga, teab täpseid fakte kuidas kõik toimus, millised mundrid olid seljas kummalgi armeel ja seda veel ametite ning auastmete järgi. Selletõttu on siiski hea, et on olemas inimesi, keda see niivõrd huvitab, et nad tegelevad teemaga süvitsi, uurivad ning jäädvustavad uuritu tulemused ka tulevastele põlvedele. Kas siis raamatu näol või nagu selle raamatu autor - mõlemast armeest tehtud osavõtjate miniskulptuurid täpsete mundritega, mis loovad elava ettekujutuse kahesaja aasta eest käibel olnud sõjaväevormidest ja relvastusest.
Ajalugu annab õiguse võidetuile, mitte aga vallutajaile
22./57. Uusi fakte ja hüpoteese Muinas-Peruust
Väljakutse punktiir2023 jaanuar - Võõrad taevad (#4)
Viimasel ajal on saanud lugeda asteekidest, maajadest, inkadest. Aga nendel aladel oli elu ka enne nende impeeriumite tekkimist. Selles raamatus ongi vaatluse all tsivilisatsioonid, kes elasid Peruu territooriumil enne Inkade impeeriumi tekkimist. Ja need rahvad ei olnud sugugi metsrahvad, kellel ei olnud mingit kultuuri ega ehitisi.
Caral-Supe ehk Norte Chico tsivilisatsioon: Andide rannikul asuva Norte Chico kultuuri jäänused on vanemad kui Inka impeerium ning ulatuvad ajavahemikku 3000 eKr kuni 1800 eKr. Selle kultuuri rahvas ehitas muldkuhjatisi, mida nimetatakse kioskiteks, ning neil oli ka suur hulk looduslike materjalidega kauplemiseks vajalikke tehnilisi teadmisi.
Sechini kultuur: Sechini kultuur on üks varasemaid kultuure, mis eksisteeris Andide rannikul umbes 1800-1300 eKr. Seda kultuuri tuntakse nime järgi Sechini linnast, mis asub tänase Peruu põhjaosas. Sechini kultuur oli tuntud oma muldkuhjatiste, kivist tööriistade ja keraamika poolest. Sechini keraamika oli tuntud oma keerukate kujunduste ja graveeringute poolest. Paljud nende keraamikatööd kujutasid inimesi ja loomi, samuti geomeetrilisi kujundeid ja sümboleid.
Chavini kultuur: Chavini kultuur, mis asus Andide keskosa mägistes piirkondades, oli laialt levinud umbes 900-200 eKr. Selle kultuuri rahvas ehitasid suuri ja keerukaid templiehitisi, millel oli tõenäoliselt usuline ja poliitiline tähtsus.
Moche kultuur: Moche kultuur, mis asus Andide rannikualadel, oli levinud umbes 100 eKr kuni 700 pKr. Selle kultuuri rahvas oli tuntud oma keraamika, metallitöö, tekstiili ja arhitektuuri poolest.
Tiahuanaco tsivilisatsioon: Tiahuanaco tsivilisatsioon, mis asus Andide kõrgmäestikes, eksisteeris umbes 400-1100 pKr. Selle tsivilisatsiooni rahvas ehitas suuri monoliitseid kujusid ja tempelkomplekse, millel oli tõenäoliselt usuline ja poliitiline tähtsus.
Wari impeerium: Wari impeerium eksisteeris umbes 600-1100 pKr ja see hõlmas suurt osa Andide keskosast. Selle impeeriumi rahvas oli tuntud oma tehniliste teadmiste poolest, näiteks maaparanduse ja veekogude juhtimise osas.
Ei tohi unustada, et nendest tsivilisatsioonidest teame me ainult läbi arheoloogiliste leidude. Sealse piirkonna ajalugu ja kultuur on mitmekesine ning huvitav ka enne Inkade impeeriumi tekkimist. Kuid tänaseni teatakse sellest siiski üpris vähe, seal on veel palju avastamata ja uurimist vajavat.
Aga kõige rohkem üllatas mind selle raamatu autori poolne eessõna eesti keelsele väljaandele. Ei tohi unustada, et väljaandmise aasta 1986 ja autoriks venelane. "Eesti kultuuris on alati olnud iseloomulik huvi teiste rahvaste, eriti selliste vastu, kes, olles ebavõrdses võitluses vallutajatega iseseisvuse kaotanud, on oma eneseteadvuse ja eripära säilitanud. Juba 120 aasta eest ilmus L.Koidulalt raamat "Viimane Inka". Indiaanlasi on selles teoses üle idealiseeritud. Kuid milliseid eemaletõukavaid jooni inkade riigil ka ei olnud, meie sümpaatia kuulub ikkagi indiaanlastele, mitte konkistadooridele, sest ajalugu annab õiguse võidetuile, mitte aga vallutajaile."
Jaapani ajaloost ja kristluse levikust sinna
7./42. Vaikus
Lugemise väljakutse: 28. Raamat kirjanikult, kelle sünnist möödub 2023.a 100 aastat
Endō Shūsaku 23. märts 1923 Tōkyō – 29. september 1996 Tōkyō. Ta õppis prantsuse kirjandust Keiō Ülikoolis ja täiendas end Prantsusmaal. Ta oli usutunnistuselt katoliiklane ning käsitles oma teostes ida ja lääne suhteid kristlase vaatevinklist. Romaan keskendub perioodile 1540–1650, mida on Jaapani ajaloos peetud “kristluse sajandiks“. Kristlus jõudis Jaapanisse nn Sõdivate riikide ajastu (1467–1603) keskpaigas, mil lõhestatud riiki juhtis nõrk keskvalitsus. Perioodi lõpul toimus Jaapani ühendamine, mille nimel tegutsesid kolm väejuhti Oda Nobunaga, Toyotomi Hideyoshi ja Tokugawa Ieyasu, kes kõik olid esialgu võrdlemisi heades suhetes portugali jesuiitidega. Nende motivatsiooniks ei olnud mitte niivõrd usk, vaid ühelt poolt vajadus kristlastega kaasneva kaubavahetuse järele, teisalt – eelkõige Nobunaga ja Hideyoshi puhul – põlgus budismi vastu. Ent koos kristluse levikuga nende suhtumine nii jesuiitidesse kui ristiusku muutus.
Isa Rodrigues on idealistlik jesuiidipreester Portugalist, kes rändab 1640ndatel salaja Jaapanisse kavatusega aidata tagakiusatud jaapani kristlasi. Ta võetakse peagi kinni ja temast saab tunnistaja jaapani kristlaste erakordselt piinarikastele kannatustele. Ka isa Rodrigues ise pannakse valiku ette – loobuda elust või oma Jumalast. Lisaks sõltuvad tema valikust ka tema kaaslaste elud. Ta on kaotamas usku nii endasse kui Jumalasse. Miks Jumal lubab süütutel nii palju kannatada? Millise piirini on võimalik oma väärtuste seista? Kas pealesunnitud avalik taganemine neist on ikka reetmine? Kas sellise reetmisega on endaks jäädes võimalik leppida, isegi kui Jumal vaikib?
Polnud päris minu maitse raamat. Kuigi siin raamatus on peategelaseks portugallane, mitte jaapanlane, siis minu jaoks on see Jaapani ühiskond, kultuur ja elu ikka täiesti mõistetamatu. Olenevalt kas siis tegu on kauge ajaloo või tänapäevaga. Peamine muidugi oli siin hoopis oma usule ja veendumustele truuks jäämine ka oma ning teiste inimeste elu hinnaga. Kas usust taganemine on õige otsus, kui sellest ei sõltu ainult sinu elu ja piinamine vaid ka paljude teiste inimeste elu ja piinamine. Kuidas võib muutuda ajas ja oludes inimese arvamine endast ja teistest inimestest kui ta seisab silmitsi erinevate olukordadega. Teoses üritatakse paralleele tõmmata Jeesuse ja Peetruse looga, looga salgamisest ja argusest. Lugu inimestest, kes küll soovivad olla julged ja kartmatud, kuid nad oma sisimuselt ei ole seda ja kas on võimalik ennast sedavõrd muuta, käituda ennastsalgavalt kui iseloomult oled loodud araks. Mõtteainet see raamat igatahes andis.
Tallinna algusaegadest
17./35. Rafala. Idateest ja Tallinna algusest
Autor Marika Mägi
Kirjastus Argo 2015
190lk./3584lk./7940lk.
Lugemise väljakutse: 38. Eesti ajaloost kõnelev raamat, ükskõik mis periood või alateema, aga mitte ilukirjandus
Selles raamatus käsitletakse Tallinna tekke ja viikingite Idatee küsimusi teiste Läänemereäärsete maade ajaloo taustal. Laiem kontekst ja uued paralleelid naabermaadega toovad kaasa uusi tõlgendusi. Muuhulgas selgitatakse, miks pole muinaslinna jäänuseid leitud Toompea ja Tallinna vanalinna alalt, ning kust seda otsida tuleks.
Olen lugenud kahte Mauri Kiudsoo raamatut, kus käsitleti sama ajaperioodi ning kaubateid ning kontakte sel ajal. Tema raamatud meeldisid natuke enam kui see. Rafala oli täis infot ja oletusi, aga jäi minu jaoks väga kuivaks. Kõik nagu oli olemas, skelett oli tugev, aga oleks tahtnud rohkem liha sinna skeletile, sest tegu ei ole ju siiski teadusliku tööga vaid tavalugejatele mõeldud teosega. Enamusega, millest see raamat kirjutas, olen juba varasemalt kursis, kas siis raamatutest või vanalinnas toimunud paljudel ekskursioonidel räägitust. Mis koht siis täpselt oli see Rafala (Rävala), mida mainitakse, millal tekkis asustus Tallinna ümbrusse ning mis oli tähtsam kaubanduskeskus, kas tulevane Tallinn või Iru. Kus oli vana eestlaste linnus, kas Toompeal või Tõnismäel ning kuidas linn alguse sai ning kust kuhu arenema hakkas. Kõigest sellest on raamatus juttu.
Ka väga väike võib ajaloos suuri tegusid teha
Fotod: Pixabay |
13./31. Viiskümmend looma, kes muutsid ajalugu
Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#6)
Taas üks raamat, mida ei plaaninud lugeda, aga mis kätte sattus ja kuna sobis nii kenasti just selle kuu väljakutsesse, siis trügis lugemisse väljaspool järjekorda. Täitsa asjalik raamat. Palju tihedat infot ja oli ka seda, millest polnud varasemalt kuulnud. Seega sain jälle veidi targemaks. Raamat oli ülevaatlik ja muidu kergesti loetav, aga kuna oli väga palju infot, siis väga palju järjest ei olnud võimalik lugeda, aju sai ülekoormuse. Kohati üllatas alguses nende loomade valik sinna, aga iga looma juures oli selgitus, miks just see sinna jõudis ja kuidas ta on mõjutanud inimese eluolu sajandite vältel. Mõni ei olegi otseselt mõjutanud inimtegevust vaid on kaasaaidanud suurel määral looduse mõistmisele ning teaduse arengule. Raamatusse on jõudnud üpris palju putukaid ja seda nende olulisuse pärast ajaloos. Kui mõnel loomaliigil on kunagi peaaegu õnnestunud inimrass maamunalt pühkida, siis on selleks troopiline rotikirp, kes on põhjustanud nii tõsise haiguse epideemiaid, et seda tõbe tuntakse musta surma või suure katku nime all. See laastas maailma 6. ja 20. sajandi vahel nõudes miljoneid inimohvreid ning muutes seeläbi ajaloo kulgu. Suurimatest loomadest, kes esmapilgul tunduvad hirmuäratavad, on aga inimkond pigem jagu saanud ja need on väljasurnud või väljasuremise äärel. Seevastu pisikesed on kanged ja nendest nii kergesti inimene jagu ei saa. Hariv raamat, mida silmaringi avardamiseks soovitaks lugeda küll.
Salapärased paigad, seletamatud artefaktid ja mõistatuslikud inimesed kõik koos ühes raamatus
14. Varjatud ajalugu. Kadunud tsivilisatsioonid. Salajased tarkused. Iidsed mõistatused
Autor: Brian Haughton
Tõlkija: Maia Planhof
Kirjastus: Ersen 2007
288lk./3148lk.
Lugemise väljakutse: 26. Raamat, mille pealkiri lõpeb sõnaga "ajalugu"
Kui palju on maailmas seda, mida me ei tea. Veel ei tea. Enam ei mäleta. On palju asju, mille otstarvet me ei tea, sest pole säilinud/tehtud dokumentatsiooni ja juhendeid nende kohta. On ehitised, mida me ei mõista, kes, miks, millal ja kuidas ehitas. On müüdid ja lood, mis on aegade jooksul muutunud ja keegi ei tea, millest need tegelikult alguse said, kui palju on neis tõtt ja kui palju fantaasiat. On küll ka kirjalikke dokumente sündmustest, aga alati pole kindel kui täpne ja õige on kirjapanek, sest sageli on tehtud seda alles sajandeid hiljem. Meieni on jõudnud lood kangelastest, kuid kas nad olid kunagi ka reaalselt olnud ja tegid just seda, millest lood räägivad. Kes olid tegelikult need inimesed, kes elasid sajandeid tagasi. Küsimusi on rohkem kui vastuseid ning seetõttu on läbi aegade võetud kasutusele ka fantaasia, et seletada endale tundmatut. Aeg ajalt kujutatakse asju oma teadmiste seisukohast, aga kas see ikka oli samuti ka ajal, mil asjad loodi. Ajalugu pakub meile väga palju saladusi ja müsteeriume, sest me veel ei oska minna ajas reaalselt tagasi ja näha kõike seda just siis ja just nii, nagu see ajaloos toimus. Seega üritatakse suurt pilti panna kokku pisikestest tükkidest oma teadmiste ja fantaasia seisukohast. Raamatule otsa vaadates kartsin, et see võib olla täis müstikat ja fantaasiat, et üritataksegi mõistatusi läbi ajaloo selgitada pigem ebateaduslikult kui teaduslikult. Kuid autor oli siiski väga realistlik ja kuigi ta kohati rääkis ka fantastilistest hüpoteesidest läbi ajaloo, siis enamasti ta tõmbas neile suure musta risti peale ning selgitas, miks see ikka ei saa olla tõde ning lähtus pigem teaduslikest arusaamadest. Autor üritas kaevata kirjalikes dokumentides kuni selguseni, aga paraku pidi ta ka ise kahtlema sageli isegi kirjalikes lugudes, sest need olid kirja saanud sajandeid hiljem ja polnud kindlad, et esimene, kes selle kirja pani, ei olnud kirja pannud mingit kuulujuttu, millel ei olnud tõest alust.
Raamat koosneb kolmest osast: salapärased paigad, seletamatud artefaktid ja mõistatuslikud inimesed. Esimene osa oli mulle kõige enam tuttavam, sest suur osa sellest oli teada juba varasemalt. Stonehenge on oma silmaga üle vaadatud ja teised kohad filmidest ning piltidelt enamuses nähtud - Egiptuse püramiidid ja Sfinks, Lihavõtte saare kujud, Trooja hobuse lugu, Knossose labürint, Petra kaljulinn, inkade, maiade ja asteekide linnad ja püramiidid, erinevad kiviringid ning muud salapärased künkad või ehitised. Samuti on küllalt loetud nii Atlantisest, Lemuuriast kui Eldoradost. Teises osas oli juba rohkem sellist, millest polnud kuulnud või ei mäletanud enam: Phaistose ketas, Costa Rica kivikerad, Talos, Coso artefakt, Nebra taevaketas, Antikythera mehhanism, Voynichi käsikiri. Lisaks need, millest olid juba mingid teadmised olemas, varasemalt nende kohta raamatuid loetud: Surnumere käsikirjad, Maiade kalender, Noa laev, Torino surilina, Inglismaa mäefiguurid ja Nazca kujundid. Kolmandas osas oli taas rohkem tuttavaid tegelasi, kellest loetud nii ühte kui teist: Robin Hood, kuningas Arthur, Seeba kuninganna, druiidid, templirüütlid, amatsoonid, Tutanhamon. Kuid minu jaoks suurimaks üllatuseks selles raamatus olid muumiad. Mitte need Egiptuse omad, neist palju räägitud, aga teised, millest on vähe juttu olnud või olen ise lihtsalt neist mööda osanud vaadata: rabamuumiad Taanis, Iirimaal ja mujal, Tarini europiidsed muumiad Lääne-Hiinas, Ötztali Alpide jäämees. Tegelikult pani selle raamatu lugemine mõtlema, kui palju saladusi veel võib maapind, meresügavikud, rabad, mäestikud, koopad, džunglid ja muud paigad veel endas hoida. Kui palju arusaamasid tänaseks leitust, nähtust või teatust, mingite aegade pärast muutub. Kui palju ajaloost on inimkond ise hävitanud, kas teamatusest või vihast, hirmust, hoolimatust. Kui palju rohkem me võiks teada kui sajandeid tagasi oleks olnud võimalik kasutada tänapäeva tehnoloogiaid ja suhtumisi.
Täitsa loetav raamat, loetav ka neile, kes ei ole varasemalt antud kohtadest, asjadest, isikutest teadlikud. Tekst on üsna lihtne ja arusaadav. Meeldis, et autor tõi välja mitmeid seisukohti, mitte ei öelnud, et ainult nii ja ei mitte kuidagi teisiti. Sageli jäigi ka peatüki lõpus küsimus õhku või tekkis rohkem küsimusi kui enne, sest maailm on ja jääb täis olema ajaloo saladusi ja müsteeriume.