Tõeline pisarakiskuja ja südamemurdja

 

7. Valgus, mille lasime käest 

Autor Jill Santopolo

Tõlkinud Inna Feldbach

Kirjastus Eesti Raamat 2017

288lk./1482lk.

 

Eesti Raamatu väljakutse jaanuar: Uued algused

 

Jill Santopolo on Philomel Booksi peatoimetaja ja New Schooli kaunite kunstide magistriprogrammi abiprofessor ning samuti mitme populaarse lasteraamatu autor. See on tema esimene romaan täiskasvanutele.

Lucy on silmitsi valikuga. Aga enne kui ta saab midagi otsustada, peab ta alustama oma lugu – nende lugu – päris algusest. Lucy ja Gabriel kohtuvad New Yorgi Columbia Ülikoolis päeval, mis muudab nende elu. Ja selles päris algusest alatud lool on omakorda veel sees mitmed uued algused kuni selleni, et raamatu lõpus on arvutis fail nimega "Uued algused", seega väga hästi siia teemasse sobituv raamat. Armastuslugu, aga väga hea armastuslugu. Lugu mitte ainult armastusest vaid ka eneseteostusest, olemisest keegi, valikutest ja valedest valikutest, teelahkmetest, kus mõlemad teed tunduvad head, aga mõlemat pidi minna ei saa. Armumisest ja armastusest, arvestamisest teisega, kompromissidest ja kompromissitusest, sisemistest heitlustest ja otsustest, mis on elus kõige olulisem ja tähtsam. Kolmteist aastat kestev teekond täis unistusi, ihasid, armukadedust, reetmist, vabandamist ja andestamist – ja üle kõige armastust. Kas see oli saatus, mis nad kokku viis, ja nende omad valikud, mis neid lahus hoidsid? Üllatava emotsionaalse lõpplahendusega romaan inimsüdame sügavatest otsingutest, südant murdev kiituselaul vahemaadele, mida me läbime, et järgida oma unelmaid, ja uurimus ohvritest, mille toome armastuse nimel. 

Tasub lugeda, aga hoiatan, on täielik pisarakiskuja raamat. 

 

 

Uue aasta esimene

 

1. Lia ja mehed

Sari: Looduse kroonine romaan #62 
Autor: Grazia Deledda
Tõlkija: Meta Grünfeldt
Kirjastus: Loodus 1934

222lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse jaanuar: Oma nime tähtedest koosneva autori perekonnanimi

Kuna 1.jaanuaril on raamatukogu kinni, siis tuli alustada väljakutsetest, millesse leidsin raamatu oma koduselt riiulilt. Saatusesepa seekordne ülesanne oli huvitav, mitte väga kerge, aga ka mitte väga raske. Neid kirjanikke oli veelgi mu riiulis, aga alustasin kõige vanemast sobilikust raamatust. See sobis kuidagi väga hästi ka mu eelmise aasta lõpuga kokku. Lõpetasin 222. raamatu ja alustasin 222 leheküljelise raamatuga, lõpetasin 1937. aasta raamatuga ja alustasin veidi vanema, 1934. aasta omaga, aga ajastu on ikka sama. Lõpetasin ja alustasin raamatutega, mille sisust ma midagi ei teadnud enne, kui raamatu lahti lõin ja lugema hakkasin. Kui 2022 viimane raamat osutus seiklusjutuks, siis 2023 esimene liigitub armastusromaani alla. 

Grazia Deledda (27. september 1871 Sardiinia – 15. august 1936) oli itaalia kirjanik, kes pälvis 1926. aastal Nobeli kirjandusauhinna.  Deledda looming põhineb armastuse, valu ja surma teemadel, sageli kajastatakse patukahetsust ja vältimatut saatust. Deledda romaanides on omavahel tugevalt seotud paigad ja inimesed, tunded ja keskkond.

Kuigi selle raamatu peategelaseks on Lia, noor neiu/naine ja peateemaks armastus, siis ma ei liigitaks seda naistekaks, sest minu jaoks ei ole kõik armastusromaanid kohe kindlasti naistekad. Naistekad on pigem sellised ühekihilised armastusromaanid, aga selles raamatus oli mitu kihti. Siit sai pildi tolleaegsest Itaaliast ja sealsest eluolust, naiste olukorrast ja seisusest ühiskonnas, perekondlikest suhetest, ühe naise sisemistest mõtetest ja vastuoludest, soovidest ja ihalustest, pettumistest ja armastustest. Pigem oli see tõesti raamat tunnetest ja keskkonnast, kuidas need omavahel kokku sobisid ja kuidas teineteist mõjutasid, üks naine ja mõned mehed selle keskmes, mõni naine ja laps veel lisaks ka meestele veel. Üldiselt mu jaoks oli üpriski hea lugemine ning lõpp oli miskit muud, kui ma nüüd oleks arvanud teiste armastusromaanide alusel.

 

pilt: tehisintellekt

Väga köitev arstiromaan

 

12./147. Tsitadell

Autor: Archibald Joseph Cronin

Tõlkija: Mati Soomre

Kirjastus: Eesti Raamat 1987

352lk./2692lk./30470lk.

Lugemise väljakutse: 6. Raamat, mis ilmus aastal, kui su laps sündis

Täiesti ilmetu välimusega raamat, ma isegi ei mäleta kuidas see üldse minu riiulisse on sattunud. Aga nüüd kui oli vaja leida siia teemasse raamatut, siis see oli ainus sellel aastal trükitud raamat mu riiulis. Seega läks käiku.

Inglise romaanikirjaniku A. J. Cronini (1896-1981) tähtteos, mille tegevus toimub eelmise sajandi 20-ndate aastate Inglismaal. Peategelane on noor arst Andrew Manson, kelle tõusu, langust ja armastuslugu kujutatakse autorile omases paeluvas stiilis. Lugu oli tõesti paeluv. Väga hästi kirjutatud. Elasid täiesti sisse ja vahel vaid tõmbasid paralleele saja aasta taguse arstiabi ja tänapäevase vahele. Tegevust raamatus jätkub pikemaks, saab peategelase tõusud ja mõõnad ning võitlused kõik läbi elada. See raamat vääriks küll palju ilmekamat kaant. Kellele sellised psühholoogilised romaanid meeldivad, neile soovitan väga. Ja saja aasta tagusest meditsiinisüsteemist Inglismaal saab ka ühte ja teist teada, lisaks inimeste eluolust tol ajal.

Õhtused majad. Teine osa

 

5./140. Õhtused majad

Sari: Klassikalised lood

Autor: Eduard von Keyserling

Tõlkija: Tiiu Relve

Kirjastus: Eesti Raamat 1989

176lk./876lk./28654lk.

Käisin pojaga balletti vaatamas. Teadsin vaid, et pealkiri on Õhtused majad, lavastaja/koreograaf Tiit Härm ja Gustav Mahleri muusika. Eelkõige Mahleri muusika pärast läksingi, sest ballett ei ole just mu kõige esmane valik. Ei lugenud isegi tutvustust, millest ballett räägib, sest see on minu jaoks esmane balletti headuse mõõdupuu - saan aru, mis seal toimub, on hea. Mitte midagi ei saa aru kuigi on ilus vaadata - no siis on tantsuetendus, mitte ballett. Vaheajal selgus pojaga rääkides, et see on raamatu ainetel. Ma olen vist lapsepõlvest saadik hüpnotiseeritud - päästiksõnaks raamat. Igatahes ma kohe pean siis lugeda saama kui ma kusagil seda sõna kuulen. Nägin ka raamatu pilti - olin just hiljuti terve peotäie Klassikalised lood sarjas ilmunud raamatukesi T1 tasuta riiulilt endale koju toonud. Koju jõudes sirvisin need läbi ja üllatus - Õhtused majad ka nende seas. Seejärel tegin lahti Lugemise väljakutse grupi Facebookis ja esimene postitus, mis mulle sealt vastu vaatas - Õhtused majad. No kui sedavõrd ikka see raamat tahab, et ma teda loeksin, siis muud üle ei jäänud ja sai kohe järjekorraväliselt samal ööl alustatud. Üldjoontes sain balletis aru toimunust, armastusloost ja armunurkadest, aga see taustalugu, mis ja miks jäi selgusetuks. Selles suhtes oli väga hea seda raamatut lugeda, et andis ka balletielamusele juurde. Nüüd tegelikult tahaks isegi minna uuesti seda vaatama - oskaks detaile paremini tähele panna. Raamat ise on hea, hästi kirjutatud. Baltisaksa päritoluga kirjaniku jutustus elust baltisaksa mõisates, noorte ja vanade vastuoludest, armastusest, jõudeelust, masendusest, eluolust. Vanad tahavad, et siin maailmas midagi ei muutuks, kõik kulgeks aeglaselt ja rahulikult, rutiinselt nii, nagu on see kulgenud juba enne neid ja nende terve eluaja. Noored ihkavad elu, muutusi, sündmusi, võõraid paiku, aga nad on sõltuvuses vanadest ning seetõttu suures osas sunnitud elama just vanade kehtestatud reeglite järgi, alla surutult kuni ühel hetkel nad muutuvad ka ise vanadeks ja kõik jätkub. Kui muudmoodi sellest tardelust ei pääse, siis on vähemalt armastus ja armuintriigid need, mis toovad vaheldust. See raamat räägib küll armastusloo, aga samas ma pole päris kindel, kas ja kui palju selles oli päris tegelikku ja sügavat armastust, palju lihtsalt selle ettekujutamist. Igatahes soovitan lugeda, aga hoiatan, tõsine ja kurb raamat on.

Õhtused majad. Esimene osa

 

Foto: Rünno Lahesoo / Estonia veebileht

Ballett:Õhtused majad

Teater: Rahvusooper Estonia

vaadatud: 05.november 2022

autor: Eduard von Keyserlingi samanimelise jutustuse ainetel

muusika: Gustav Mahler

koreograaf ja lavastaja: Tiit Härm

Esietendus 18. märtsil 2022  Rahvusooperis Estonia (Maailmaesietendus)

Peaosades: Jevgeni Grib, Laura Maya, Madeline Skelly, Vitali Nikolajev, Nelson Pena 

Draamaballett sügavatest tunnetest, nende ilust ja valust ning hingelisest ja meelelisest armastusest.

Estonia lehelt: Tiit Härmi loojakreedo on alati olnud inspireeritud usust ilu lohutavasse jõusse ja ballett on tema jaoks selle ilu üks selgemaid avaldumisvorme. Soov küündida reaalsest ja argisest, ajuti labasestki maailmast kõrgemale, püüelda suurte tunnete ning ülima ilu poole on iseloomustanud Härmi nii tantsija kui lavastajana. 

„Õhtused majad“ räägib baltisaksa põlistes mõisates valitsevast eleegilisest ilust eelmise sajandi vahetusel. Ballett kõneleb tunnetest, nende ilust ja valust ning hingelisest ja meelelisest armastusest. See on lugu kahest kirgliku elusädemega noorest, kes teineteise poole püüeldes loodavad koos ületada baltisaksa aadli meele- ja elulaadi sumbunud inertsi ning elada julgelt ja vabalt.

Padureni mõisa noor paruness Fastrade saabub koju pärast pikemat äraolekut. Kodus on kõik endine, kinnistunud kombeid ja elurütmi järgiv. Naabermõisa noor parun Dietz lahutab meelt prassimisega, jahilkäikude, kaardimängu ja salasuhtega parun Dachhauseni naise Lydiaga, leidmata millestki kestvamat rahuldust. Ta korraldab lõbustusi ümberkaudsete mõisate noortele, vastukaaluks nende igavale vegeteerimisele. Ühele sellistest koosviibimistest ilmub ootamatult Fastrade. Mõlemas tärkab lootus, et teineteisega koos võib midagi nende elus määravalt muutuda. Dietz teeb spontaanse otsuse siduda oma elu Fastradega. Nende suhtes kohtuvad ennastohverdav armastus ja taltsutamatu eluenergia...

Mahleri ja Keyserlingi loomingut ühendavad ühine elu- ja tegevusaeg ja kummagi sügav pühendumine oma maailmataju perfektsele väljendamisele kunstis. Mahleri muusika dramaatiline kirglikkus maalib balletilavale sügavad tunded, kire ja armastuse.

Foto: Rünno Lahesoo / Estonia veebileht

Kui keegi oleks mulle veel mingi viis aastat tagasi öelnud, et ma lähen ise vabatahtlikult raha eest balletti vaatama, siis ma poleks teda kuidagi uskunud. Aga tõsi ta on, ise, vabatahtlikult ja pileti eest ka veel maksin. Läksin ilma lugemata sisututvustust, seega olin täiesti valge leht ja üritasin aru saada, millest nad seal tantsivad. Et kui saan asjast aru, siis on hea etendus, kui ei, siis kesisem. Sain aru. Vaheajal poeg ütles, et peaks raamatu läbi lugema, see pidada olema parem veel. Mulle tundub, et mind on lapsepõlves hüpnotiseeritud ja päästiksõnaks on raamat. Igatahes peale seda aju suudab ainult lugemisest mõelda. Aga hetkel ikka balletti ülevaade. Tantsisid. Ilusasti tantsisid. Ilus oli vaadata. Videokunst oli tagaseinal ka esindatud, mulle meeldis, andis palju juurde võrreldes tavalise lavaehitusega. Mulle meelis, võiks peale raamatu lugemist uuesti vaadata, siis saaks veel rohkem aru kes on kes ja mis rolli ta mängib ning mis parasjagu täpselt sünnib.