Viimsi matk

 

Matkarada: Tädu loodusõpperada + Kuradi koobas

Asukoht: Randvere küla, Viimsi vald, Harju maakond, Eesti

Kuupäev: 01.05.2023

Läbitud km: 3.77 km

Aeg: 1:39

Mäealuse maastikukaitsealal asuv Tädu loodusõpperada on suurepärane võimalus teha tutvust Viimsi poolsaare eriilmelise ja rikkaliku loodusega. Üheks omanäolisemaks vaatamisväärsuseks on näiteks rändrahnudel kasvavad kuused. Tädu 3,1 kilomeetri pikkune õpperada pakub informatsiooni nii siinsete metsaelanike kui ka erinevate loodusnähtuste kohta. Tädu õpperajale minnes tee oma metsaretk veelgi põnevamaks ja pane oma teadmised proovile nutimängus Seiklus Tädu loodusõpperajal. (https://loodusegakoos.ee)

Nutimängus osalesime kuna meile on need eelnevalt meeldima hakanud. Tegelikult on nutimäng kahetine. Ühelt poolt see muudab retke elavamaks ja lisaks jalgadele pead rohkem kasutama ka aju, et nuputada erinevaid küsimusi. Tänu nendele saab ka veidi tarkust juurde. Samas teisest küljest jälle on suur osa tähelepanust hoopis nutitelefonil selle asemel, et ümbritsevat loodust jälgida. Aga kuna loodus ikka vahel suutis võitu saada, siis õnnestuski mõnest kontrollpunktist küsimust märkamata mööduda ja pidime tegega väikese edasi-tagasi lisa jalutuskäigu. 

Sammaldunud kivid ja tuulemurrud - need olid väga sagedased matkateel

Sipelgapesa

Sattusime kellegi tualettruumi kogemata

Kivid, kivid, kivid - sammaldunud ja sammaldumata, aga igal pool suuri ja veel suuremaid kive.

Metsakoll irevil kihvaga piilumas ühe silmaga

Kuulsa suure kivi otsas kasvanud Tädu kuuse jäänused

Aga neid kivi otsas kasvavaid puid seal ikka oli. Mis teha kui maapinnal pole kivivaba ala piisavalt.

 Peale Tädu matkarada suundusime koopa juurde, kus ka varasemalt pole käinud. 

Viimsi Kuradikoobas on inimese kaevatud koobas Harju maakonnas Viimsi vallas Lubja külas Viimsi Lubjamäe kirdetipus. Koobas on arvele võetud kui ürglooduse objekt ja kaitstav looduse üksikobjekt. Oletatavasti Liivi- vôi Pôhjasôja ajal sôjaliseks otstarbeks liivakivisse kaevatud koobas. See on kahest otsast avatud kaarekujuline tunnel, mille pikkus on 18 m, kôrgus 1,2 m ja laius 2-2,5 m. Pôhjapoolne ava on 2 m lai ja 1,3 m kôrge, lôunapoolne - 4 m lai ja 2,3 m kôrge. Seintes on vaadata harvade püriidi pesakestega kollakasvalge Tiskre kihistusse kuuluv kambriumi liivakivi. Kuradikoobas oli juba möödunud sajandil üks Tallinna turismiobjektidest. Hiljem on seda kasutatud laoruumina. Rahvapärimuste järgi on krahv Buxhoewden hoidnud siin röövitud varandust. Koopa juures olevat öösel vaime nähtud-kuuldud.

 

Koopa ümbruses ajab maapind rauda sisaldavat vett välja

Mull mull väiksed kalad, kus on teie väiksed jalad

Kus: Kadrioru Jaapani aed

Millal: 23.aprill 2023

Muusika taustal: "A Sad Fish"  Ziv Grinberg

Loomade mõtlemisest ja tunnetest

 

8./92. Loomade mõistatus

Sari Looduse lood 

Autor Karsten Brensing

Tõlkinud Kersti Kaljuvee 

Kirjastus Tänapäev  2018

338lk./1814lk./20154lk.

 

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#3)

 

Karsten Brensingi raamat uurib loomade mõtteprotsesse ja emotsioone. Autor analüüsib erinevaid loomaliike ning selgitab, kuidas nad mõtlevad ja tajuvad oma keskkonda. Raamat rõhutab, et loomad on keerukad olendid, kellel on erinevad emotsioonid ja vajadused ning kes suudavad mõelda ja õppida. Brensing selgitab, kuidas loomade käitumist võib tõlgendada nende emotsioonide ja vajaduste alusel ning kuidas nende käitumine võib muutuda vastavalt nende keskkonna tingimustele. Brensing tutvustab ka teaduslikke uuringuid, mis on tehtud loomade intelligentsuse ja emotsioonide uurimiseks ning toob välja huvitavaid näiteid loomade käitumisest, mis näitavad nende tundeid ja mõtteprotsesse. Raamat annab palju huvitavat teavet loomade kohta ning paneb lugeja mõtlema sellele, kuidas me saaksime loomade elu paremaks muuta, arvestades nende vajadusi ja emotsioone. Autor võrdleb loomi inimestega, eriti lastega. Samuti võrdleb ta erinevaid liike, kellega on tehtud sarnaseid katseid. Ei olnud kõige ladusam ja kergem lugemine, vajas süvenemist, aga oli huvitav ning väga avardas mõtlemist loomadest, just eriti inimese arust sellistest väiksematest ja rumalamatest.

 

Kuidas saavad uued liigid omale nime

5./89. Charles Darwini nuivähk ja David Bowie ämblik

Sari Elav teadus #40

Autor Stephen B. Heard

Tõlkinud Lauri Laanisto 

Kirjastus Argo kirjastus 2023

262lk./950lk./19290lk.

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#2)

Alates sellest, kui Carl von Linné pakkus 18. sajandil välja binominaalsete liiginimede süsteemi, on teadlased pannud liikidele isikute nimedest inspiratsiooni saanud ehk eponüümseid nimesid, mis võivad avaldada nii austust kui ka autust. Sissevaade selliste nimede ajalukku ja tänapäeva pakub lugejale üllatavaid, liigutavaid ja kohati skandaalseid lugusid teaduslike liiginimede taga. Autori silmis on uutele liikidele nime andmise protsess teadlase jaoks loominguline võimalus. Tema raamat aitab mõista liiginimede taga peituvaid inimesi, nende huvisid ja nõrkusi, mis omakorda laseb teha üldistusi, kuidas inimesed üleüldse loodust näevad ja mil moel nad seda oma vaimusilmas süsteemidesse paigutada püüavad. 

Kas olla meelitatud kui sinu nimi pannakse mõnele jäledale või koledale liigile? Mõnele jäledale või imepisikesele putukale? Näiteks kui saad omanimelise täi? Kahetine asi, ikkagi oled ära märgitud, kuigi ega neid ladinakeelseid nimesid ju eriti keegi ei uuri kui just selle valdkonna teadlane või hobiharrastaja ei ole. Raamat selgitab ilusti, kelle nimesid läbi ajaloo on millistele liikidele pandud ning miks. Täitsa huvitav lugemine oli kuna pole varasemalt nagu sellele teemale üldse mõelnud ja ega suuremast hulgast seal kirjutatud liikidest ka midagi kuulnud. Kellel looduse vastu sügavam huvi, tal kindlasti soovitaks lugeda. 

 

Uhkeid loomi maailmas jagub

4./88. Minu elu uhkemad loomad

Autor Hendrik Relve  

Kirjastus Varrak 2020

328lk./688lk./19028lk.

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#1)

Raamatusse on koondatud eredaid elamusi kokkupuudetest maailma loomadega. Autor jutustab põnevatest loomajuhtumitest Antarktikas, Arktikas, Aasias, Aafrikas, Austraalias ja Ameerikas. Valiku peamiseks aluseks on olnud seigad, kus mõnele huvitavale olendile õnnestus pääseda tavatult lähedale, nii füüsilises kui vaimses mõttes. Piltide ja sõnade abil on autor püüdnud edasi anda veendumust, et sõltumata sellest, kas inimene seda tunnistab, kuulub ta loodusega ühte, on osa loodusest.  

Raamatust saab teada paljude loomade kohta, nende elust looduses aga sellest kuidas autor nendega kohtus. Seal on ka palju autori enda tehtud fotosid just nendest hetkedest ja kohtumisetest loomadega, millest ta jutustab. Lugedes kõlas kogu aeg tema hääl kusagil kuklas, nagu autor oleks ise jutustanud seda oma muhedal moel. Mitmetel kordadel tuli mõte, appi, ma küll poleks julgenud minna suurtele metsikutele loomadele nii lähedale kuigi ka autor rääkis alati ohutusest. Raamat, mis annab teadmisi, aga mida on ka niisama mõnus lugeda nagu ühte seiklusjuttu looduses.  

Nastikute video

 Keila-Joa matka nastikute video.

Videotöötlus: DaVinci Resolve

Kevadine Keila-Joa

 

 

Matkarada: Keila-Joa pargi loodusrada + ümbruse rajad

Asukoht: Keila-Joa, Harju maakond, Eesti

Kuupäev: 16.04.2023

Läbitud km: 6,88 km

Aeg: 2:40

 

Ilus soe päikseline pühapäev. Loodusrada ja joa ümbruskonna rajad olid ülerahvastatud, kõik nautisid kevade tulekut. Loodusraja täpne rada oli natuke arusaamatu, seega sattusime tihti mingitele muudele radadele, aga mis iseenesest polnud mingi probleem. Meeldisid väga raja ääres olnud koomiksid, mis rääkisid paiga ajaloost lõbusas võtmes. 

Jõgi ja kärestikud

Pardipere sulistas vees

Rippsildu oli mitmeid. Tagaplaanil on metallsüda, kuhu saavad abiellujad oma lukke panna

Sinilill

Sinililledest oli kohati metsaalune sinine

Mesimummud tegutsesid ka juba

Rohi ainult sahises kui nastikud pulmi pidasid

Mõisa kabel ja surnuaed

Jõgi muudkui voolab

Meri

Meretäis kivisid

Keila-Joa loss

Juga

Juga

Juga

Keila-Joa loss ja hüdroelektrijaam

 

Loodus versus tehisintellekt

 

13./48. Tehisintellekt. Loomadest ja masinatest

Autor Andres Laan

Kirjastus Koolibri  2017

176lk./2404lk./10344lk.

 

Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#5)

Tehisintellekt on väga huvitav valdkond ja igapäevaga järjest rohkem ja rohkem meie ellu tungiv. Lasin erinevatel tehisintellekti kasutavatel programmidel joonistada, kuidas näeb nende arust välja tehisintellekt. Tulemused on siinsel pildil. Lisaks küsisin kurikuulse ChatGPT käest, mis see tehisintellekt on. Vastuseks sain: "Tehisintellekt ehk AI (inglise keeles Artificial Intelligence) on arvutisüsteemide võime lahendada ülesandeid, mis vajavad inimlikku intelligentsust. Tehisintellekti kasutatakse mitmetes valdkondades, nagu näiteks tervishoid, transport, finantssektor, haridus ja meelelahutus.Tehisintellekti algoritmid ja süsteemid on võimelised õppima ja arendama ennast, lähtudes kogutud andmetest ja vastustest, mis tulevad välismaailmast. Masinõppes õpivad algoritmid ennast automaatselt andmete kaudu ja süvendatud õpe võimaldab neil end ise juurde õpetada.Tehisintellekti rakendusi on palju, näiteks võimekas pildituvastus, ennustavad tekstianalüüsid, autonoomsed sõidukid, suured andmeanalüüsi lahendused ja muud valdkonnad. Tehisintellekti kasutamine võib aidata suurendada tootlikkust, parandada tõhusust ja luua uusi võimalusi, mis võiksid kaasa tuua ka majanduslikku kasu.Samas on ka tehisintellekti rakendamisel väljakutseid. Näiteks võivad algoritmid olla ebaõiglased, kui nad tuginevad piiratud või vääratele andmetele. Lisaks võib tehisintellekti kasutamine viia inimtöökohtade kaotamiseni ning tekkida võib ka mure privaatsuse ja andmete kaitse pärast.Kokkuvõtlikult on tehisintellekt võimas tehnoloogia, mis võib tuua palju kasu, kuid nõuab ka ettevaatlikku ja vastutustundlikku kasutamist."

Ühe raamatuarvustuse kirjutamine ei ole alati just kõige kergem töö. Kas võib ka selle hoopis tehisintellekti vaevaks jätta? Mida arvab ChatGPT käesolevast raamatust? "Andres Laane raamat "Tehisintellekt. Loomadest ja masinatest" on põnev ja hariv lugemine neile, kes soovivad saada paremat arusaamist tehisintellekti arengust ja selle mõjust meie igapäevaelule. Raamatus antakse ülevaade tehisintellekti erinevatest valdkondadest, sealhulgas masinõppe algoritmide tööpõhimõtetest, loomuliku keele töötlemisest, kujutise töötlemisest ja robootikast. Autor selgitab keerukaid teemasid lihtsalt ja arusaadavalt, mistõttu on raamat sobilik ka neile, kes ei ole tehnoloogia valdkonnas pädevad. Laane raamat eristub teistest tehisintellekti käsitlustest oma fookuse poolest loomade ja masinate võrdlemisel. Autor toob välja, kuidas tehisintellekti tehnoloogia on saanud inspiratsiooni loomade loomulikust käitumisest ja kuidas see on aidanud meil luua tõhusamaid tehisintellekti lahendusi. Raamatu üks olulisemaid punkte on selle rõhuasetus tehisintellekti mõjule meie igapäevaelule. Autor arutleb, kuidas tehisintellekt võib muuta töökohti, majandust ja isegi inimestevahelisi suhteid. See teeb raamatust mitte ainult huvitava tehnoloogiaraamatu, vaid ka mõtlemapaneva lugemise. Kokkuvõttes võib öelda, et Andres Laane "Tehisintellekt. Loomadest ja masinatest" on suurepärane sissejuhatus tehisintellekti valdkonda neile, kes soovivad paremat arusaamist selle tehnoloogia arengust ja mõjust meie igapäevaelule. Raamatus esitatud teemad on hästi struktureeritud ja esitatud arusaadavalt, mis muudab selle raamatu sobilikuks kõigile huvilistele, olenemata nende tehnoloogia taustast." Mulle tundub, et pisikeste mööndustega sai tehisintellekt selle kirjutamisega hakkama. Ja mis kõige olulisem, ta tegi seda täitsa normaalses eesti keeles! Muidugi seda peamist, kuidas see raamat lugejale meeldis, tehisintellekt veel rääkida ei oska. 

Lõpuks siis kirjutaks ka ise, mida ma sellest raamatust arvan. Üpriski kerge lugemine. Autor suudab hästi arusaadavalt rääkida teemast. Leidsin palju, millest polnud varasemalt üldse mõelnud. Seda eelkõike, kuidas loomad ja inimesed on tegelikul eeskujuks tehisintellekti loomisel. Et miski ei ole tekkinud tühjale kohale, vaid eeskujuks on võetud ikka emakese looduse poolt loodu.

Kuidas on see raamat aga seotud teemaga mälu ja aeg? Intellektuaalsete tehnoloogiate mõju inimeste mõtlemisele on murettekitav. Intellektuaalsete tehnoloogiate suurrevolutsioone on inimajaloos seni olnud vähemalt kolm. See jada algas kirja ja lugemise leiutamisega, jätkus trükipressi ja kartograafia arenguga ning leidis oma kulminatsiooni raadio, televisiooni ja arvutitehnoloogilises revolutsioonis. Igale revolutsioonile on järgnenud intellektuaalsete võimete teisenemine, inimmälumahu kahanemine. Kirjaliku mäluta ühiskonnas sai põlvkondade vaheline tarkus edasi kanduda vaid suulisel teel ja selle aluseks oli rikkalik mälu. Kalkulaatorite levik kahandas koolilaste arvutusoskusi. Tehisintellekt ja arvutid on praeguseks hetkeks löögi alla seadnud inimeste mälu, loomingulisuse ja keskendumisvõime. Samas füüsilise informatsiooni kirjapanek vabastas inimkultuuri bioloogilise mälu puudujääkidest. Bioloogiline mälu on kirjamäluga võrreldes piiratud mahuga, raskesti transporditav, kopeeritav ja säilitatav ning vigade rohke. Kirjakunsti areng aitas eelnevate põlvkondade saavutustel säilida täpselt. Interneti positiivseks tagajärjeks on informatsiooni leviku kiirenemine ja digitaalne mälu. Samas kiiretempoline virtuaalne elu muudab inimesed kannatamatuks ja kahandab nende valmidust püsivaks pühendumuseks. Tehisintellekti kolm põhikomponenti on sensorid, eesmärgikriteeriumid ja mälu. Aga need on ka inimeste ja loomade kolm põhikomponenti. Sarnaste probleemidega silmitsi seistes on loomad ja masinad jõudnud sarnaste lahendusteni. Selle raamatu suureks plussiks minu jaoks oligi võrdluse toomine loomade või inimeste ja tehisintellekti vahel. Sageli sellised vaatenurgad, millele nagu mõelnudki ei ole. Mulle meeldis ja võin soovitada neile, kel asja vastu huvi, aga kardavad, et teema on väga keeruline ning arusaamatu neile.

Kas emotsioonid on vaid inimestel või ka loomadel?

14./32. Loomade hingeelu 

Sari Looduse lood 

Autor Peter Wohlleben 

Tõlkinud Eve Sooneste 

Kirjastus Tänapäev  2017

224lk./3202lk./7558lk.

Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#7)

Hoolitsevad oravad, truult armastavad rongad, kaastundlikud metshiired, leinavad hirvelehmad – kas need tunded polegi mitte ainult inimeste jaoks? Kirglik metsnik ja menukas looduskirjanik Peter Wohlleben räägib loomariigi senitundmatust tahust. Uusimate teaduslike uuringute ja illustratiivsete lugude varal viib ta lugeja maailma, mis on seni üsna tundmatu: metsa- ja koduloomade keeruka käitumise, nende emotsionaalse ja teadliku elu maailma. Ning näitab, et loomad seisavad meile lähemal kui aimatagi oskasime.

Kolm Wohllebeni raamatut peaaegu järjest - hakkas juba veidi korduma. Samas eks need raamatud ju kattusidki osaliselt teemadelt. Selles siis autor uurib ja kirjutab oma kogemuste põhjal loomade käitumist, nende emotsionaalsust, nende tundeid, väljanäitamisi. Mis on oluline inimeste maailmas, kas see on samaväärselt oluline ka loomade seas? Kas loomad tunnevad sarnaseid tundeid? Kas neile on omased ematunded, tänulikkus, argsus, julgus, valetamine, petmine, varastamine, himu, lein, häbi, kahetsus, kaastunne, abivalmidus, kasvatus, mugavus ja veel palju muud. Peatükk peatüki järel saab lugeja selgeks, et loomad ei ole pelgalt loomad, vaid nad täiesti võrdsed olendid inimesega. Ainult mõtlemise osas tundub, et seda oskavad inimesed kõige paremini. Väga meeldis mõttekäik, et kui inimesed on sedavõrd üle loomadest või siis nad vähemalt arvavad seda, siis miks nad üritavad suhtlemiseks õpetada loomadele omi märke ja sõnu, mitte ei õpi ära kasutama seda, mida loomad kasutavad? Kuna paljud loomad on näidanud oma intelligentsi ning õppinud ära inimese keele märkides või sõnade väljaütlemise ning inimese poolsete sõnade tähendustest arusaamise, siis kas hoopis inimene on rumalam, et ta ei suuda loomade keelt selgeks saada? Kui loomade osas autor ei too esile midagi eriti uut ja üllatavat, siis tema suhtumine ja arvamine puude osas oli küll minu jaoks midagi, millele ma pole varasemalt mõelnud. Kindlasti plaanin lugeda veel Wohllebeni ülejäänud raamatud, mis on eesti keelde tõlgitud ka kunagi läbi, hetkel väike paus, ootan ära järgmiste kuude teemad kõigepealt.

Ka väga väike võib ajaloos suuri tegusid teha

Fotod: Pixabay

 

13./31. Viiskümmend looma, kes muutsid ajalugu 

Sari ... muutsid ajalugu  

Autor Eric Chaline 

Tõlkija  Raivo Hool  

Kirjastus Koolibri 2012

224lk./2978lk./7334lk.

Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#6)

Taas üks raamat, mida ei plaaninud lugeda, aga mis kätte sattus ja kuna sobis nii kenasti just selle kuu väljakutsesse, siis trügis lugemisse väljaspool järjekorda. Täitsa asjalik raamat. Palju tihedat infot ja oli ka seda, millest polnud varasemalt kuulnud. Seega sain jälle veidi targemaks. Raamat oli ülevaatlik ja muidu kergesti loetav, aga kuna oli väga palju infot, siis väga palju järjest ei olnud võimalik lugeda, aju sai ülekoormuse. Kohati üllatas alguses nende loomade valik sinna, aga iga looma juures oli selgitus, miks just see sinna jõudis ja kuidas ta on mõjutanud inimese eluolu sajandite vältel. Mõni ei olegi otseselt mõjutanud inimtegevust vaid on kaasaaidanud suurel määral looduse mõistmisele ning teaduse arengule. Raamatusse on jõudnud üpris palju putukaid ja seda nende olulisuse pärast ajaloos. Kui mõnel loomaliigil on kunagi peaaegu õnnestunud inimrass maamunalt pühkida, siis on selleks troopiline rotikirp, kes on põhjustanud nii tõsise haiguse epideemiaid, et seda tõbe tuntakse musta surma või suure katku nime all. See laastas maailma 6. ja 20. sajandi vahel nõudes miljoneid inimohvreid ning muutes seeläbi ajaloo kulgu. Suurimatest loomadest, kes esmapilgul tunduvad hirmuäratavad, on aga inimkond pigem jagu saanud ja need on väljasurnud või väljasuremise äärel. Seevastu pisikesed on kanged ja nendest nii kergesti inimene jagu ei saa. Hariv raamat, mida silmaringi avardamiseks soovitaks lugeda küll.

  

 

99 protsenti maakeral elanud liikidest on väljasurnud

 11./29. Üksildane Jüri ehk liikide kadumine 

Sari Imeline Teadus 

Autor Lothar Frenz  

Tõlkija Anu Wintschalek

Kirjastus Äripäev  2013

302lk./2370lk./6726lk.

Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#5)

Selle raamatu võtsin kohe oma riiulist välja kui lugesin selle kuu teemat ja nüüd siis trügisid järjest teised raamatud siia väljakutsesse vahele. Aga ikkagi sain loetud ka selle. Ootas oma õiget aega üsna pikalt mul riiulis. Liikide kadumisest on viimastel aastakümnetel väga palju räägitud ja kõik ju teavad, et dinosaurused, mammutid ja dodod on välja surnud. Aga kui palju teisi, eriti just väiksemaid liike on ka välja surnud, seda üldiselt ei teadvustatagi. Ja mitte ainult loomad, vaid ka taimed, putukad, kalad... Teadlased kardavad, et järgmise 50 aasta jooksul võib maakeralt kaduda tervelt pool kõigist looma- ja taimeliikidest ning praegune massiline väljasuremine on võrreldav sellega, mis toimus dinosauruste ajastu lõpus. Sealjuures ei tea me täpselt isegi maakeral elavate liikide arvu. Mõne liigi puhul inimesed võivad olla isegi õnnelikud, et need välja surevad, aga seda soovides ei teadvustata endale, kuidas kõik on kõigiga seoses ökosüsteemis ja ühe tüütu putuka väljasuremine võib põhjustada mõne teise liigi väljasuremise, sest oli sellele tähtsaks toidu või muuks allikaks. Samas paljud liigid kaovad tänu inimestele, kas siis nende elukeskkondade hävitamise tõttu, tänu inimestele levivate haiguste, keskkonna muutuste või hoopiski mõtlematuse tõttu. Kui palju liike on hävitanud võõrliigid, keda inimene on teadlikult või tahtmatult (näiteks rotid laevadelt) asustanud kuhugi, kus ei ole nende õige elukoht ja seega nad hävitavad seal looduslikult elunevad liigid. Kui metsikult on omal ajal tapetud erinevaid loomi, kas siis söögiks, hirmust või lõbuks. Selles raamatus on juttu vaid vähestest liikidest erinevate mandrite kaupa, kes on loodusest väljasurnud ja keda ei ole õnnestunud ka loomaaedades elus hoida. 

Raamatu epiloog on üsna intrigeeriv. Seal väidetakse, et loodusele on täiesti ükskõik, mis toimub, kas liigid surevad välja või ei. Väljasuremine on algusest peale asjade loomuliku käigu juurde kuulunud, Ühed organismid tulevad, teised lähevad - mõnikord nii, et ühed lähevad teisteks üle, mõnikord nii, et ühed peavad teistele ruumi tegema. Mõnikord tuleb ette ka massilist väljasuremist. Esimene suur liikide väljasuremine toimus 440 miljonit aastat tagasi, kui elu oli valdavalt meres. Planeedi ajaloo suurim liikide väljasuremine leidis aset 250 miljonit aastat tagasi kui kadus üle 90 protsendi kõigist meres ja maismaal elanud liikidest. Viimane ja kõige tuntum massiline väljasuremine toimus ligikaudu 65 miljonit aastat tagasi kui surid välja dinosaurused. Loodusel oli sellest ükskõik. Aeg läks lihtsalt edasi ja elu leidis taas lihtsalt uue tee. Igale massilisele väljasuremisele järgneb evolutsioonihüpe ja peale seda saab planeet täiesti uue, varasemast erineva ilme tänu uutele elanikele, kes on hoopis teistsugused , kuid ometi väljaarenenud ellujäänud liikidest. Inimkond on sisse juhatanud kuuenda massilise väljasuremise. Liikide väljasuremise koefitsient on 1000 kuni 10000 korda kõrgem kui enne inimese sekkumist. Loodusele on täiesti ükskõik, kas tänapäeva liigid surevad massiliselt välja, maastikud kaovad, terved ökosüsteemid varisevad kokku ning maakera pale pööratakse põhjalikult pea peale. Rohkem kui 99 protsenti liikidest, mis kunagi meie planeedil eksisteerisid, on nii või teisiti juba välja surnud. 

Loodusel võib ju sellest ükskõik olla, aga kas inimkonnal võib ka ükskõik ikka olla või siiski mitte? Loodusel on tegelikult ju ka täiesti ükskõik, kas inimene elab või on väljasurnud. 

 

Kas puud on sotsiaalsed olendid?

10./28. Puude salapärane elu 

Sari Looduse lood 

Autor Peter Wohlleben

Tõlkinud Olav Renno

Kirjastus Tänapäev 2016

220lk./2068lk./6424lk.

 

Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#4)

 

Kui eelmine Peter Wohllebeni raamat sattus mulle lugemisse juhuslikult, siis selle raamatu võtsin juba teadlikult kohe ette, kuna esimene raamat sedavõrd meeldis. See raamat meeldis ka, aga kriipsukese ehk vähem, aga väga hea raamat seegi. Puud - seisavad paigal, tuul vahel liigutab oksi või vahel murrab maha, kevadel lähevad lehte ja sügisel kukutavad lehed maha kuni ära kuivavad või maha raiutakse. Aga kas nad on sotsiaalsed ja suhtlevad omavahel, abistavad üksteist, mõtlevad ja tunnevad? Metsnik ja kirjanik Peter Wohlleben tõestab veenvalt, et tõesti, mets on sotsiaalvõrgustik. Ta kirjeldab põhjapanevatele uutele teaduslikele avastustele toetudes, kuidas puud on nagu inimperekonnad: puuvanemad elavad koos oma lastega, suhtlevad nendega, toetavad neid kasvamisel, jagavad toiteaineid nendega, kes on haiged või vaevatud, ja isegi hoiatavad üksteist ähvardavast ohust. Wohlleben jagab ka oma sügavat armastust metsade ja laante vastu, seletades elu, surma ja taastumise protsesse, mida on jälginud oma hoolealustes metsades. Taas kerge ja huvitav lugemine ning paneb mõtlema nii mitmeski asjas. Pärast selle raamatu lugemist enam nii kergekäeliselt ühtegi oksa enam murdma ei lähe. Saab ka teada puude olulisusest ökosüsteemis ning kuidas nad on seotud nii putukate, loomade kui teiste taimedega. Ja muidugi inimetegvus ning puud... Soovitan lugeda, kel huvi taimede vastu või kes armastavad käia metsas jalutamas. Hea raamat. Nüüd veel juba üks tema kirjutatud raamat lugemise ootel.  

 

 

 

Ökosüsteemis on kõik kõigega seotud

 

 

8./26. Looduse salajane võrgustik 

Sari Looduse lood 

Autor Peter Wohlleben

Tõlkinud Eve Sooneste 

Kirjastus Tänapäev 2020

214lk./1528lk./5884lk.

 

Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#2)

See raamat jõudis mu lugemisse täiesti juhuslikult. Tekkis ootamatult passimise aeg ja ühtegi paberraamatut polnud käepärast. Seega pidi digimaailm abiks asuma ja otsisin kiiresti mõnda e-raamatut. Kuna otseselt mingit raamatut lugeda ei tahtnud, siis otsustasin uurida, mis raamatuid elavast teadusest võiks e-raamatuna pakkuda olla ning sattusin juhuslikult sellele raamatule ökosüsteemidest. Ma polegi varem mõelnud kuidas ikkagi kõik on omavahel niivõrd suures seoses. Seda jah, et metskitsede ja huntide arvukus on omavahel seotud. Karmid talved ja metskitsed on seotud. Jahimehed ja loomade arvukus on seotud. Taimed ja putukad on seotud. Aga kuidas on seotud jõgede sängid ja hundid? Esmapilgul tundub, et ei kuidagi, aga raamatus selgus, et vägagi palju. Lihtsalt tuleb märgata neid vahelülisid, mis jäävad nende vahele, kuidas toimib looduses doominoefekt. Kui üks kivi langeb, siis hakkavad järjest langema ka teised või siis mõni kivi hoopis tõuseb ootamatult ning sellega lükkab teise doominokivide rea sassi.

Loodus on nagu suur kellavärk. Kõik on loogilises ühenduses ja omavahel seotud, igal elusolendil oma koht ja ülesanne. Kõik taimed ja loomad elavad tundlikus tasakaalus, igal neist ökosüsteemis oma mõte ja ülesanne. Kas loodus pole palju keerulisem kui kellavärk? Looduses ei haaku ju mitte ainult üks hammasratas teisega, vaid palju enamat. See võrgustik on nii peente harudega, et me ei hakka tõenäoliselt kunagi selle täit ulatust mõistma. Ja nii ongi hea, sest siis suudame taimede ja loomade üle jätkuvalt imestada. Tähtis on vaid mõista, et isegi väikesel sekkumisel on suured tagajärjed ja seepärast on parem hoida käed eemale sealt, kus ei ole hädavajalik tegutseda.

Raamat jõudis minuni küll täiesti juhuslikult, aga meeldis väga nii autori stiil kui ka see, millest ta kirjutas. Pani mitmetele asjadele mõtlema ja nägema seoseid veidi teise nurga alt. Igatahes lõppes see raamatulugemine sellega, et uurisin, mida autorilt on veel eesti keeles olemas ning samas sarjas on temalt ilmunud veel mitu raamatut. Järgmise raamatu, puude salapärasest elust, võtsin juba täiesti teadlikult lugemisse ning juba esimesed leheküljed taas üllatasid...

   

Lasteraamatupäkapikk 11.12

 

26./173. Kolm oravat
Autor: Elmar Õun

Kirjastus: Eesti Raamat 1968

48.lk/2600lk./33070lk.

Nooremale koolieale

K./Ü. «Loodus» 1936. aasta lastekirjanduse võistluse auhinnateos. Raamat räägib kolmest oravakesest, kelle ema ühel päeval lihtsalt kaob - pahad poisid püüavad ta kinni ja panevad puuri. Kuidas siis oravakesed, kes siiani enamuse ajast viibisid vaid pesas ja ootasid ema toodud sööki, peavad ise hakkama saama, leidma omale söögi ja magamisasememe ning tutvuma mitmete ümbritsevate lindude ja loomadega. Südamlik jutt loodusest, hästi lastepärane ja täiesti ajatu lugu.

Luulepäkapikk 01.12

 

1./148. Kahekesi vikerkaarel

 Autor: Ninell Koit

 Kirjastus: Kodutrükk 1996

70lk./70lk./30540lk.

Luulekalender 01.12.2022

Hästi paljud luuletused olid religioosse taustaga, aga oli ka loodus ja armastusluulet.

Ei midagi erilist, aga täitsa loetavad enamuses.

***

Iga hetk elus ainulaadne,

ei iialgi kordu see.

Kuigi olukord sama ehk ollagi võib -

on su mõtted ja tunded teised.

Hoia hetki, mis kaunid su elus,

nende soojus jäta endasse sa

ja kui vahel on raske ja valus -

neist hetkedest jõudu siis saad.

                                       apr.95

Kõndimine on parim, tee seda!

 

9./144. Samm. Tee meeleteadlikuma elu poole

Autor Sholto Radford

Tõlkinud Kristiina Kirss

Kirjastus Sinisukk 2020

144lk./1672lk./29450lk.

Lugemise väljakutse: 51. Raamat, milles kirjutatakse jooksmisest, käimisest, matkamisest

Kõndimine avaldab head mõju nii meie kehale kui vaimule. Kõikidest viisidest, kuidas me, inimesed, liigume, on aja maha võtmiseks kõndimine kõige parem. Raamat „Samm“ sisaldab harjutusi ja näpunäiteid, mis aitavad meil läheneda jalutamisele teadlikult.

Jalutamas saab ikka käidud, sageli ka just ainult jalutamise pärast, mitte liikumiseks ühest punktist teise. Samas vaatan, et see ühest punktist teise liikumine jala on paljus just peas kinni. Kui Haapsalus ei tule mõttessegi bussiga sõita, siis Tallinnas ei tule nagu mõttesse jala minna. Kui Haapsalus on teekond 2-4 km - see ju siinsamas, siis Tallinnas on samad kilomeetrid - see ju kaugel. Antud raamat aga soovitab ja õpetab just kõndima spetsiaalselt kõndima minemise pärast, tervise, nii füüsilise kui vaimse, tervendamise jaoks. Jalutades tuleb üritada igasugused mõtted panna luku taha ja keskenduda just nimelt jalutamisele, selle tunnetamisele, looduse tunnetamisele enda ümber. Eks seal raamatus oli nii mõndagi, millega nõustun, aga ka minu jaoks liigset. Minu arust ongi jalutamine just hea aeg oma mõtete mõtlemiseks. Samas mulle meeldis selle raamatu juures, et autor ei surunud ennast peale, et vat just nii ja ei kuidagi teisiti, ainult nii on õige kuidas mina ütlen. Vastupidi, ta soovitas kohaldada just vastavalt endale seda kõike, lihtsalt teha kõigepealt see esimene samm kõndima minekuks. Aga kui raske seda esimest sammu toast välja teha on...

"Tavaliselt peavad inimesed imeks vee peal või õhus kõndimist. Ent mina arvan, et tõeline ime pole mitte vee peal ega ka õhus , vaid maapinnal kõndimine. Saamata sellest ise aru, kogeme imesid iga päev: sinist taevast, valgeid pilvi, rohetavaid lehti, tumedaid, uudishimulikke lapsesilmi - meie endi silmi. Kõik on ime." Thich Nhat Hahn

"Kui proovid igas olukorras näha midagi head, avastad, et äkitselt on su elu täidetud tänulikkusega, tundega, mis on hingetoiduks." Rabi Harold Kushner

"Probleemidele ei saa leida lahendusi samade teadmistega, mis need loonud on." Albert Einstein

"Tõeline avastusretk ei seisne uute maastike otsingus, vaid oskuses vaadata vanu värske pilguga," Marcel Proust

Angerjas - müstiline kala

 

6./141. Angerjaevangeelium

Sari Looduse lood

Autor Patrik Svensson

Tõlkinud Endla Lõhkivi

Kirjastus Tänapäev 2020

220lk./1096lk./28874lk.

Raamatukogude aasta väljakutse: Põhjala kirjanduse kuu! Põhjala looduse teemadel lugeda ja kirjutada milline osa Põhjala loodusest on lemmikuks.

Põhjala nädala kooslugemise raamatutest üheks oli see angerja raamat ja tundus huvitav, seega saigi lugeda võetud. Kui palju siis on võimalik kirjutada angerja kohta? Tuleb välja, et üsna palju kuigi autor pikkis sisse ka teavet muu looduse kohta lisaks angerjatele ning samuti sai raamatust ühte-teist teada autori ja tema perekonna kohta, eelkõige isa kohta, kellega ta lapsepõlves käis koos angerjaid püüdmas.

Minu kohtumised angerjaga kui kalaga, mitte kui söögiga, jäävad lapsepõlve kui mõned korrad ilmus meie kööki üks tuttav kalamees koos angerjatega. Igatahes lapsele oli see üsna õudne vaatepilt - maod vingerdasid mööda kööki ringi. Ma ei tea, palju nende veest välja tõmbamisest aega mööda oli läinud, aga kindlasti tunde. Seega isiklik kogemus, et angerjad on visa hingega. Lugedes raamatust kuidas angerjas oli omal ajal lihtrahva söök, kergelt kättesaadav ja odav, siis meie ühiskonnas on see alati olnud pigem delikatess, mida igaüks isegi kätte ei saa või rahakott ei võimalda. Ega ma väga suur angerja austaja ka pole, minu jaoks liiga rasvane kala siiski. Minu lemmikuks lapsepõlves oli peipsi tint (tomatis). Aga lugemine oli väga huvitav ja kuigi põhilist ma teadsin, siis ega ma eriti sellele mõelnud ei olnud, kuidas ta täpselt sünnib, elab ja sureb ning tänu kellele me üldse midagi teame. Üllatav oligi, et ikka veel kõike ei teada, võiks ju arvata, et tänapäeval tänu tehnikale enam nii salapäraseid elusolendeid ei ole olemas. Angerjas, Anguilla anguilla, on üks kõige mõistatuslikumaid loomi, kelle loodus on loonud. Kala, kes on loodusteaduses omaette müsteerium. Kala, kellest kõik alates Aristotelesest kuni Sigmund Freudini on püüdnud aru saada, aga edutult. Kala, kes on nüüdseks väljasuremise äärel, ilma et me mõistaksime, miks.

Põhjala looduses meeldib kõige enam just kargus, tagasihoidlikkus ja visadus. Ei ole sellist lopsakust nagu lõunamaa loodusel, aga kõik on tasukaalukalt siiski olemas. Põhjala taimed kasvavad ka seal, kus paremate tingimustega lõunamaised taimed välja sureksid kiiresti. Põhjala loodus on nagu põhjala inimene - visa ja kinnitab ennast ka raskesse pinnasesse.

Skugga-Baldur

 

3./138. Virvarebane

Sari: Pegasuse väike sari

Autor: Sjón

Tõlkija: Askur Alas

Kirjastus: Pegasus 2013

108lk./636lk./28414lk.

Islandi kirjanduse väljakutse november: Kirjandusauhinna saanud kirjaniku raamat

Artikkel 23.veebruarist 2005: Põhjamaade Nõukogu tänavuse kirjandusauhinna võitis Islandi kirjanik Sjon ehk Sigurjón Birgir Sigudsson romaaniga Skugga-Baldur (eesti k. Virvarebane). Auhinna pälvib kord aastas ilukirjanduslik teos, mis on kirjutatud ühes Põhjamaade keeltest. Tegu võib olla nii romaani, lühijutu-, luule- kui esseekogumiku või muu teosega, mis on kõrgel kirjanduslikul ja kultuurilisel tasemel. Töö peab olema esmakordselt ilmunud viimase kahe aasta jooksul, või juhul kui tegu pole taani, norra või rootsi keelega, siis viimase nelja aasta jooksul.

Raamatus on kaks erinevat lugu, mis jooksevad kokku alles viimastel lehekülgedel. Autor kirjeldab, kuidas pastor Baldur Skuggason jahib mägedes ja lumetormis eluga riskides haruldast, lausa maagilist sinirebast. Paralleelselt jutustab Sjón botaanik Fridrik B. Fridjónssoni sulnist suhtest Downi sündroomiga Hafdísiga. Teose originaalpealkiri „Skugga-Baldur“ viitab ühelt poolt müütilisele loomale ja teiselt poolt pastorile. Millal muutub inimene loomaks ja loom inimeseks? Kergesti loetav, aga kiiresti lugemisel ja esmapilgul võib jääda palju lugemata, sest see kõik on kusagil ridade vahel salajas. Kui lugu on lõpuks kokku tõmmatud ja kõik on paika loksunud, siis saad aru, et mõnigi asi jäi kahe silmavahele või ridade vahele peitu. Ühelt poolt väga maine raamat, teisalt jälle väga müstiline. Lugeda soovitan küll.