Lasteraamatupäkapikk 14.12.

 

34./181. Võlusõrmus

Autor: Andrei Platonov
Tõlkija: Raul Kilgas
Kirjastus: Eesti Raamat 1982

32lk./3482lk./33952lk.

Nooremale koolieale

Kolm lugu: Nikita, Põuavili ja Võlusõrmus

Nikita - 5 aastane poisike, kes jäetakse üksi päeval koju ja keda siis kõik hirmutab, ta näeb nagu kõik elutud asjad ärkaksid ellu. Põuavili - taas pisike poiss, kes läheb emale appi kui näeb, et vili põllul hakkab otsi andma, sest muld on kuumusega paakunud ning kaste ei jõua taimedeni. Ta kobestab mulda. Võlusõrmus - poiss saab omale võlusõrmuse, teeb sellega omale lossi ja võtab tsarinna naiseks, kes siis laseb koos sõrmusega jalga. 

Keskpärane.

Luulepäkapikk 14.12.

 

33./180. Relvarahu

Autor: Merike Hanni

Kirjastus: Kentaur 2005

64lk./3450lk./33920lk.

Luulekogu «Relvarahu» toob autori sõnul lugejani «luuletusi sõjast ja rahust, armastusega.» Kõik need kolm -- sõda, rahu ja armastus -- on autori jaoks sagedased motiivid. Tõsi küll, luuletaja ei astu ise sõtta, pigem registreerib ta tõe -- et sõditakse.
Ja suudab, ehkki sõda mitte heaks kiites, kõiki sõdijaid omal kombel armastadagi. Kättemaksu, mis relvadeni ulatuks, ta ei tunnista. Tema sõjarelvaks on sõnad. Luuletaja liigub kohati maailmas, kus kehtivad pisut vanatestamentlikud seadused -- kui ühiskaevus vesi lõpeb, aetakse eemale vanad inimesed. Ja mida teeb pika puuga eemale aetud luuletaja? Läheb Delfisse oraakliks... Interneti põhjatud sügavused on luuletajale üsna turvaline maa. Seal on kergem sõja ja rahu üle filosofeerida ning eri pooltesse mõistmise ja armastusega suhtuda. Luuletaja pole sõdur ega partisan, tema töömaaks jäävad armastus ja andeksand. Sõltumata sellest, kas sõda toimub paarisuhtes, loomeliidus või riikide vahel.

Polnud päris minu maitse luulekogu. Kõige kehvem ka ei olnud. 

Päikesepoegade riik

32./179. Päikesepoegade riik

Sari: A-sari (Seeria A)

Autor: Vladimir Kuzmištšev

Tõlkija: Tarmo Kumar, Aivar Kriiska

Kirjastus: Valgus 1985

232lk./3386lk./33856lk.

Argonaudi väljakutse detsember: Riik, mida enam või veel ei ole.

Riikidest, mida veel ei ole lugesin juunis. Nüüd siis riik, mida enam ei ole. Jutustus inkade impeeriumi loomisest, hiilgusest ja langusest. Raamat kõneleb ajaloolisest kõrgkultuuriga rahvast Lõuna-Ameerikas - inkadest, ketšua-indiaanlaste esivanematest - ning nende riigi langemisest hispaania konkistadooride vallutuste ohvriks. Kes siis poleks kuulnud: maiad, asteegid, inkad. Sai kunagi koolis neid õpitud ja ka pärast on ühte teist loetud või kuuldud, aga ausalt öeldes need rahvad olid mu jaoks parajalt segi, üks kompott. Tänu sellele raamatule said inkad veidi rohkem selgemaks. Ja kuigi me kasutame sõna inka rahvusena, siis tegelikult olid inkad ainult need isikud, kes valitsesid, nagu nende valitsejanimi, nagu tsaariperekond. Ja valitseja amet oli pärandatav esimesele seaduslikule pojale.

Erinevalt maiadest ja asteekidest ei asunud inkade tsivilisatsioon mitte Mesoameerikas, vaid Lõuna-Ameerikas. Inkad arenesid mööda Lõuna-Ameerika läänekülge, mööda Vaikset ookeani kallast. See hõlmas Andide karmi mägesid ja kõrgeid platoosid, samuti rannikukõrbeid ja Amazonase džunglit. Inkaimpeerium ulatus oma kõrgusel Kolumbia piirist Tšiilis Santiagosse! Sellel massiivsel impeeriumil oli üle kümne miljoni inimese ja see hõlmas tänapäevast Peruut, Ecuadori lääneosa, Boliivia lääne- ja keskosa, Argentina loodeosa ja Tšiili põhjaosa. Impeeriumi pealinn oli 12. sajandil asutatud Cuzcos. Inkad arendasid laialdase teedevõrgu, et ühendada kõik oma impeeriumi vallutatud rahvad. Nad rajasid maanteid piki rannikut ja läbi mägede. Nad olid meistrid sügavate kanjonite ja kaljudega ulatuvate rippsildade ehitamisel. Inkad ehitasid ka akveduktid, et tuua mägedest vett läbi mägede ja orgude inimestele. Üks akvedukt oli 360 miili pikk! Nagu maiad ja asteegid, ehitasid ka inkad massiivseid paleesid, templeid ja kindlustusi. Nad kasutasid "kuiva kivi" tehnikat, mis sobis kivid omavahel nii ideaalselt, et neil polnud mörti vaja. Ja tänu sellele on vaatamata maavärinatele säilinud nende ehitused tänapäevani. Inkade keel on ketšua keel, mida Peruus räägivad tänapäevalgi miljonid inimesed. Inkadel puudus aga kirjutamissüsteem. Nad pidasid sündmuste ja tehingute arvestust, kasutades keerulist sõlmede ja värviliste nööride süsteemi ehk kiput. Inkat valitses imperaator Sapa Inka, keda nõustas ülempreester, tavaliselt tema vend. Religioon oli inkade kultuuri ja igapäevaelu peamine osa. Nad uskusid paljudesse jumalatesse nagu maiad ja asteegid. Nende peamine jumal oli päikesejumal Inti. Nad uskusid, et Sapa Inka oli Inti järeltulija ja seetõttu kummardati ka teda jumala moodi. Ja siis tulid hispaanlased, kes nägid vaid kulda... Vaatamata, et raamatul on juba vanust, siis oli täitsa huvitav lugemine.

 

Kaart. Kohe jaanuaris hakkasin enda jaoks märkima käidud riigid kaardile, sest kartsin, et muidu ei jaksa meeles pidada, mis riigid on käidud ja millistesse võisin veel selle väljakutse raames liikuda. Ei hakanud seda nüüd väljakutse lõppedes ümber ilusamaks ja kunstilisemaks tegema. Sai tegelikult palju rohkem maid läbitud kui väljakutses teemasid oli, sest paljudesse teemadesse sai loetud raamatuid, mis kajastasid paljude riikide tegemisi. Välajkutse oli huvitav ja lõpupoole oli vaikselt juba veidi raskusi raamatute leidmisel, samas enamuse leidsin siiski oma riiulist, vaid kolm sai raamatukogust toodud. Kokku 12 teemasse lugesin 15 raamatut. Kokku sai loetud 3302 lehekülge, õhem raamat 64lk ja paksem 408lk. Vanim ilmunud 1976 ja uusim sel aastal. 8 riigi autorite raamatuid, enim 4 eesti autoritelt. Olen sel aastal osalenud paljudes väljakutsetes, lisaks suurele väljakutsele kuues igakuises ja kahes isiklikus detsembri väljakutses. Aga pean nentima, et see Argo kirjastuse väljakutse on ikka minu lemmikväljakutse, milles olen osalenud kõik aastad. Väljakutse, tänu millele loen ka muud kirjandust kui ilukirjandust ja tänu millele olen küllaltki palju uusi teadmisi saanud juurde.

Lasteraamatupäkapikk 13.12.

 

31./178. Kivisüsi
Autor: Semjon Garin
Tõlkija: Karin Tajur
Kirjastus: Eesti Raamat 1981

32lk./3154lk./33624lk.

Mudilastele.

Raamat annab lastele lihtsa teabe kivisüsist ja selle kaevandamisest. Seda küll eelmisel sajandil ja Venamaal. Aga eks mingi teabe ja ülevaate saab ikka. Ja kas ongi väga suurel määral see kaevandmine muutunud? Ikka käivad kaevurid maa all seda sütt välja ajamas.

 

Luulepäkapikk 13.12.

 

30./177. Värviliste liblikate lend
Autor: Edgar Kask

Luuletajad: Minni Nurme, Henrik Visnapuu, Toomas Liiv, Jaan Kross, Viivi Luik, Kersti Merilaas, Eha Lättemäe, Aleksander Suuman, Muia Veetamm, Hendrik Adamson, Lilli Promet, Leili Andre, Juhan Liiv
Kirjastus: Eesti Raamat 1978

94lk./3122lk./33592lk.

Fotoraamat luuletustega. Jagatud neljaks aastaajaks, fotole sobiv luuletus kõrval. Sobisid hästi kokku. Fotod olid head. Tekkis mõte, et kui ilus ja hea see raamat oleks veel siis võinud olla, kui foto- ja trükitehnika tase oleks tänapäevane. Kuigi ka tolleaegsest oli suudetud võtta maksimum, hästi tehtud. Kohati olid küll fotod teralised, aga see tehnika süü, mitte tegija. Luuletused meeldisid ka väga, ikka eesti luule koorekihist olid need valitud.

Lasteraamatupäkapikk 12.12.

 

29./176. Oma olemine, turteltulemine

Autor: Ellen Niit

Illustreerinud Edgar Valter
Kirjastus: Eesti Raamat 1979

104lk./3028lk./33498lk.

Nooremale koolieale. Luuletused. Ellen Niit oma tuntud headuses. Enamus luutuse juba korduvalt ja korduvalt loetud või kuuldud. Osa ka selliseid, millele taha tekib kohe meloodia ja lastelaul, lihtsalt neid kuuldud pigem lauluna laste suust. Edgar Valteri pildid, küll must valged, annavad palju raamatule juurde. Aegumatu eesti lasteluule klassika. 

Luulepäkapikk 12.12

 

28./175. Päikese poolel

Autor Renna Aretha Ali

Kirjastus Miliuseum ry 2020

68lk./2924lk./33394lk.

Käesolev on autori kolmas raamat ja teine luulekogu. Eesti filoloog, meedik, ema ja vanaema Renna Aretha Ali arutleb luulevormis ühiskondlike ja igavikuliste teemade üle. Päikese poolel olemine viitab loodud ja loomatule valgusele.

Enamus luulest riimis ja rütmis. Mitmetel teemadel, isiklikemaid ja üldisemaid. Üldiselt sellest, mida luuletaja on läbi elanud ja tundnud. Loetav, isegi täiesti hea võib öelda.

  

2023 väljakutse

 Esimene linnukene juba kirjas. Kindlasti hakkan osalema.

Luulepäkapikk 11.12

 

27./174. Laulud

 Autor: Pierre Jean Béranger

 Tõlkija: Jaan Kross

 Kirjastus: Eesti Riiklik Kirjastus 1963

256lk./2856lk./33326lk.

Pierre Jean Béranger on satiirilise laulu, poliitilise šansooni suurim meister maailmakirjanduses.
Belinski nimetas teda omal ajal kaasaegse Prantsusmaa tõeliseks suurpoeediks, Hippolyte Taine arvas ta viie-kuue suurima prantsuse kirjaniku hulka, Karl Marx nimetas teda surematuks.

Enamuses olid tõesti laulud, mitte luuletused, sest iga salmi tagant kordus refään. Lugedes muutus see isegi veidi tüütavaks, nii sageli lõpupoole jätsingi need vahele ja lugesin refääni vaid koos esimese ja viimase salmiga. Lood olid pikad ka, ikka vähemalt viis-kuus salmi.

Kupleedena kuulates oleks ehk isegi tugevama mulje jätnud kui nüüd lugedes. Hästi palju tolleaegset poliitikat, õigemini satiiri selle pihta. Aga ega väga palju polegi muutunud siin poliitilises elus.

Lasteraamatupäkapikk 11.12

 

26./173. Kolm oravat
Autor: Elmar Õun

Kirjastus: Eesti Raamat 1968

48.lk/2600lk./33070lk.

Nooremale koolieale

K./Ü. «Loodus» 1936. aasta lastekirjanduse võistluse auhinnateos. Raamat räägib kolmest oravakesest, kelle ema ühel päeval lihtsalt kaob - pahad poisid püüavad ta kinni ja panevad puuri. Kuidas siis oravakesed, kes siiani enamuse ajast viibisid vaid pesas ja ootasid ema toodud sööki, peavad ise hakkama saama, leidma omale söögi ja magamisasememe ning tutvuma mitmete ümbritsevate lindude ja loomadega. Südamlik jutt loodusest, hästi lastepärane ja täiesti ajatu lugu.

Üks vägga hea õppetus aegade taggant

 

25./172. Juttud ja Teggud kui ka Monningad Õppetussed mis maiapiddamisse pärrast tarwis lähtwad. Eestima-rahwale heaks on üllespannud, Reedik Willem Willmann, Õppetaia Karja-Kirriko peäle, Saaremaale.

Sari: Loomingu Raamatukogu 47-52/1975

Autor: Friedrich Wilhelm Willmann

Kirjastus: Perioodika 1975

256lk./2552lk./33022lk.

Loomingu Raamatukogu väljakutse detsember: raamat, mille pealkirjas on kohanimi

Ikka ilusaid pikki pealkirju osati omal ajal raamatute peale panna, et ikka täpselt teaks millega tegemist. Esmatrükk antud raamatul oli 1782. Autoriks saksa kirikuõpetaja, aga teose pani kirja selges eesti keeles Eestimaa rahvale. Üllatavalt vaevaliselt hakkas alguses selle raamatu lugemine minema. Mitte sellepärast, et gooti kirjas. Seda ma loen üldiselt vabalt. Isegi mitte sellepärast, et kohati oli trükk natuke kehva ja tähtedest oli raske aru saada, on nüüd o või p, k või s. Aga see keelepilt! No pidevalt lugesid sõna kokku ja siis pidid tõlkima omale eesti keelde, sellesse tänapäevasesse eesti keelde. Kohati hakkas mulle juba tunduma, et kõik tähed, mida meie kahekordselt kirjutame nagu näiteks kass ja kukk, kirjutasid nemad ühekordselt kas ja kuk. Kõik tähed, mida me ühekordselt kirjutame nagu näiteks kana või tema, need kirjutasid nemad kindlasti kahekordselt kanna ja temma. Pärast lugesin järelkirjast, et päris õige tolleaegse grammatika järgi polegi raamat kirjutatud, sest autor oli sakslane, kes õppis alles täiskasvanuna eesti keele ära ning tõlkis sõnaraamatu abiga. Seega tekitas ta juurde neid erinevate väldetega mitmekordseid tähti ning osa vorme oli valesti, eriti eituse puhul (epole oli mu lemmikuks) ja ka tegutsesid seal kaks koerad ning kuus hiirid. Aga kui silm ja aju harjusid, siis lõpupoole läks juba libedamalt. Raamat koosneb kolmest osast. Esimeses osas on 90 juttu koos õpetusega. Ikka alguses jut ja siis õppetus, et talurahvas aru saaks, millest jutt oli ja kuidas peab käituma. Muidugi olid need õpetused suures osas mõisnike ja kirikuõpetaja mätta otsast ning kutsusid rahvast üles alandlikkusele. Jutud viksis aus kirikuõpetaja maha lätlase Gotthard Friedrich Stenderi raamatust "Kenad valmis ja jutud" (1766). Suur osa loomavalmidest, mis selles raamatus toodud, on ka tänapäeval hästi teada. Üllataski, et need on juba sedavõrd eakad lood. Teine osa raamatust oli: "Õppetus kuida keik ma rahvas voib, ilma sure vaevata, linnopuud piddada, ja se läbbi rikkaks saada. Küsimiste ja kostmise sannadega üllespantud, sest õppetaialt nimmega: Willmann." Ma ei tea, kas seeläbi hakati rohkem mesilasi pidama, aga propageeris ta seda küll. Põhiline jutt käis pereheitmise kohta ja kuidas aru saada, et pere on tugev ja korras. Kolmandaks oli kirja pandud "Õppetus kuida Ma-rahvas peab ommad ellaiad hoidma, et nemmad ei saa tõbbiseks, ning kui ellaiad tõbbiseks on saanud, kuida abbi peab saama.". Eks selles osas oli tal tuline õigus, et kui loom haige, siis hoia teda nii, et teiste loomade, nende sööda ja kõige muuga kokku ei puutuks, et haigus edasi ei kanduks. Aga ravi ja profülaktika osas olevad soovitused, need seespidised, nende osas tekkis küll mõte, et kui haigus seda looma ei tapnud, siis ravi kindlasti.

Aga soovitan palavalt seda lugeda, saate ikka omajagu muiata, et oleks vaene mees teadnud, kuidas see ilmaelu 240 aasta pärast välja näeb ja et tema raamatut loetakse ka siis.

Sellega on see väljakutse tehtud.

Kokku 12 raamatut, 1370 lehekülge, õhem 56lk. ja paksem 256lk., vanim aastast 1966, noorim 2021, 8 maa autorit. Lemmikuteks Corey Fordi "Mõtlemise õpetus" ja seesama täna tutvustatud raamat.

Lasteraamatutepäkapikk 10.12

 

24./171. Kloun Korgitsa kodune elu

Autor: Asta Kass

Kirjastus: Eesti Raamat 1979

44lk./2296lk./32766lk.

Nooremale koolieale

Lõbus lasteraamatuke kloun Korgitsast. Kloun on veidi kiiksuga tegelane, aga sõbralik ja heasüdamlik. Kerge, lihtne, humoorikas lugemine, võiks lastele ka meeldida.

Luulepäkapikk 10.12.

 

23./170. Valgus rahnude all

Autor: Arved Viirlaid

Kirjastus: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1990

96lk./ 2252lk./32722lk.

Rootsis välja antud luulekogumik. Väga erinevad luuletused. On kirjeldavaid ja on jutustavaid. Pikki ja liiga pikki. Kodumaast ja elust. Üsnagi loetavad. Imestama pani, et 1990 trükiti Rootsis raamat nii, et pidi lehti ise lahti lõikama. Aga noh, nüüd saan vähemalt öelda, et üks raamatusüütus taas võetud. 

Ja juba sel ajal oskas autor panna oma hoiatusse sellised luuleread:

...

Kreml ju pole ühtki rahvast

lasknud vabaks ahelatest!

Ainult surnuaiarahu

laikub Kremli kellades.

Vene kägistavas kaisus

jäävad rahvaist ainult nimed -

märgid sünges ajaloos.

...

Lasteraamatupäkapikk 09.12

 

22./169. Nupumees Ati
Autor: Elar Kuus

Kirjastus: Eesti Raamat 1980

32lk./2156lk./32626lk.

Koolieelikutele

Ati on ürgmees. Lastele hästi lihtsalt ja selgelt kuidas oli elu ürgajal ja kuidas inimsugu arenes. Võttis kasutusele noa, kirve, oda, nooled, tule, paadi, ahingu, maja. Hakkas kasvatama vilja, kodustas koera, hobuse, muud loomad. Ehitas maja. Pikk aeg, aga kokku pandud ühe mehe ellu, näidates, kuidas ta tuli üldse sellele, et antud asjadeni jõuda. Hea raamat.

Luulepäkapikk 09.12

 

21./168. Lapsepõlv

Autor: Adolf Rammo

Kirjastus: Eesti Riiklik Kirjastus 1957

84lk./ 2124lk./32594lk.

Luuletused on jagatud järgmistesse alateemadesse: Meie tänav, Mängud, Looduses, Vanaema, Vanaisa, Ema koob. Juba enne kui linna nimi otseselt kirja sai, pakkusin, et kirjaniku lapsepõlv möödus Narvas, nii ka oli. Mõnusad luuletused, mulle meeldisid väga.

Lasteraamatupäkapikk 08.12

 

20./167. Ema Luule jõulukaardid

 Autor(id): Loo kirjutas Leelo Tungal, pildid joonistas Kirke Kangro

Kirjastus: Ilo 1995

20lk./2040lk./32510lk.

Väikelastele värviraamat

Sellest raamatust leiab mitu head asja: jõulujutu, juttu saatvad pildid värvimiseks ja väljalõikamiseks ilusad jõulukaardid, mida on hea saata oma sõpradele.

Ema Luule peab kirjutama jõulukaardid, sest lapsed oskavad alles ainult E tähte kirjutada ja isa peab tööd tegema. Muude toimetuste ja laste kõrvalt, siis ema muudkui kirjutab neid kaarte. Et igav ei oleks, siis mõtleb igale kaardile ka luuletuse välja. Ja kui lõpetab selle suure kirjutamise, siis on kalendrisse ette keerdunud Aprill... Selline südamlik ja armas jõululooke. Lapsed saavad pilte ka värvida ja keskel on kaardikesed. Need oleks tegelikult võinud olla tavamõõdus, et postiga oleks parem saata olnud, ei oleks vaja olnud ümbrikku kasutada. Aga hea meeldetuletus, et jõulukaardid ongi vaja juba teele saata kaugematesse maadesse ja peatselt ka kodumaale. 

Soovin sulle...

Et su sussi sisse teeks

pesa jõulupäkapikk!

Seal on apelsin ja keeks,

õun ja kommirida pikk.

Mõtteid ilusaid ja häid

toogu sulle aasta uus -

sama palju olgu neid

nagu okkaid kuusepuus!

Luulepäkapikk 08.12

 

19./166. Valgus valusvaikselt väreleb

Autor: Virve Osila

Kirjastus: Põhjarannik 1990

68lk./2020lk./32490lk.

Heliseva loodus- ja armastuslüürika kõrval on pidevalt tuntavad ka elu tumedad trummilöögid.

Raamatus on tõesti väga mitmekülgset luulet, on kirjeldusi, on jutustusi. On armastust, on leina. On loodust ja on inimesi. Ja sel on väga hea pealkiri, väga sobiv just sellele luulekogule, see tõesti väreleb nii valguses, varjus kui valus.

Lasteraamatupäkapikk 07.12

 18./165. Napakad jutud 

Autor Henno Käo

Illustreeritud Henno Käo 

 

Kirjastus Ilo 2003

96lk/ 1856lk./ 32326lk.

Henno Käo nimetab „Napakaid jutte” maailma esimeseks postpõdernistlikuks raamatuks, mis pakub äratundmisrõõmu nii lastele kui ka täiskasvanutele. Tegevus toimub metsas ja tegelasteks on metsaelanikud, kuid seal elab ka teisi olendeid, näiteks Punamatsike, mobla ja lukuauk. Juttude peategelaseks on aga omnibuul, kelle kohta ei tea isegi autor, kuidas ta välja näeb. Ometi on ta olemas ja temaga juhtub kõiksugu veidraid asju. Mõned jutud on naljakad, teised jälle kurvad. Henno Käo on nende kõrvale joonistanud ka värvikad pildid.

Kas Sa tead, kes on omnibuul? Ei tea? Mina ka ei tea. Lugesin raamatu läbi, aga ikkagi ei tea. Lõpuks hakkas tunduma, et ega kirjanikki ei teadnud, kes ta selline on. Mitte ainult, et kuidas ta välja nägi. Aga ega see ei seganud autoril kirjutada 37 juttu temast. Mõni napakam ja mõni vähem napakam. Mõni naljakas ja mõni vähem naljakas. Ma arvan, et lastele, kellel on elav kujutlusvõime ja parem huumorisoon, neile võib see raamat väga meeldida. Mulle meeldis nii keskmiselt, Käol on paremaid raamatuid olnud. Aga mulle meeldivad tema joonistused ja need andsid raamatule palju juurde. 

 

Luulepäkapikk 07.12

 

 

17./164. Armastus vaikib mind maha 

 Autor Aleksandra A. T.(Aleksandra Tšoba)

Kirjastus Hea Tegu kirjastus  2014

86lk./1856lk./32326lk.

Kaanelt: Tema luuletused kirjeldavad intiimselt, isiklikult suhteid isa ja emaga, armastatutega, kuid neis tekstides on oma münt, mis võimaldab lugeda üldisemalt, näha üldinimlikku.

No mulle need luuletused ei meeldinud ja seda münti ma sealt ka kuidagi üles ei leidnud, Minu jaoks olid sisutühjad sõnade read lihtsalt. Ju siis ma polnud õige lugeja või õigel ajahetkel lugeja. 

 

 

Jõulud juba hiilivad lähemale

 

Hommik ja õhtu. 09.detsember 2022

Päkapikuaeg on täiega käes

Kuritöö keskkaegses Vilniuses

16./163.Veretöö kingsepa töökojas

Timuka õpipoisi esimene kohtuasi

Autor Gina Viliūnė

Tõlkinud Tiina Kattel

Kirjastus Hea Lugu 2022

240lk./1770lk./32240lk.

Raamatukogude aasta väljakutse detsember: Astu raamatukokku ja laenuta esimene raamat, mis silma jääb! Lisaks kirjuta, mida põnevat seal aastal toimus ja millest osa võtsid.

Vilniuses ei tegutse apteeker, vaid timuka õpipoiss. 16.sajand. Noormees on kahekümnendate eluaastate alguses. Ja selle looga seoses puutub esmakordselt kokku kuriteoga. Ja ega ta vist polekski seda uurima kukkunud, kui süüaluseks ei oleks olnud ilus piiga, kellele ta silma heitis.

Lapsepõlves unistas Adas, et suureks saades õpib ta Bologna ülikoolis ja temast saab õigusteadlane, kuid saatus viis ta hoopis Vilniuse timuka Ignatiuse majja õpipoisiks. Peagi puutub Adas kokku oma esimese kohtuasjaga, ja armub kõrvuni. Kingseppade tsunfti vanema, meister Kleopase tapmises süüdistatav teenijatüdruk Benigna on süütu – seda usub noormees kindlalt. Tal tuleb välja selgitada, kes tegelikult pussitas õelat kingseppa, ja Vilniuse kohtufoogtile Augustus Rotundusele ümberlükkamatud süütõendid esitada.

Alguses kulges jutt mu jaoks veidi liiga aeglaselt, poiss pigem kobas ja ei osanud õigeid niidiotsi leida. Hiljem läks paremaks ja lõpuks oli ikka keerdkäik ka sees, aga kokkuvõttes jäi ikka Melchiori lugudele alla ning minu jaoks oli veidi igav, pigem neile, kes armastavad kerget krimi. Ajaloost oleks ka tahtnud veidi rohkem lugeda, samas tavalugejale ehk piisavalt. Olen Vilniuses mitmeid, mitmeid kordi käinud ja mulle see linn meeldib. Kui tavaliselt inimestele meeldib rohkem Kaunas kui Vilnius, siis esmasest korrast koolilapsena kui sai käidud, hakkas mulle kohe Vilnius meeldima enam kui Kaunas ja seda tänaseni.

Minu hetke raamatukogu on Rahvusraamatukogu. Toimub seal iga kuu mitmeid üritusi. Ise pean tunnistama, et olen kole laisk igasugu rääkimise üritustel käima. Eriti on viimased aastad mu selles osas mugavaks muutnud - milleks peaks minema kuhugi kohapeale, kui väga mugav on igasuguseid selliseid üritusi jälgida kodus arvutiekraanilt. Plaan oli minna Krimiklubisse, aga lõppes ikka nii, nagu tavaliselt - ma kohale ei jõudnud, kuigi oleks huvi olnud, mis seal toimub. Aga ehk kunagi tulevikus...

 

Raamatukogude aasta väljakutse kokkuvõte: 13 raamatut, 2954 lehekülge, kui alguses tundus, et tuleb väga Eesti autorite keskne, siis viimases kvartalis jõudsid väljakutsesse ameeriklane, rootslane ja leedukas. Kõige vanem raamat oli välja antud 2002 ja uusim 2022, 8 kirjastuse raamatud, enim jõudis siia lugemisse Tänapäeva raamatuid, 4. Põnevamaks teemaks oli raamatukogu seina värvi raamatu otsimine. Parimaks raamatuks loetutest ehk Pax, mille lugesin siinse grupi raamatukoguhoidja soovituse alusel.

 

Lasteraamatupäkapikk 06.12

15./ 162. Linnake tubakatoosis
Autor: Vladimir Odojevski
Tõlkija: Lea-Muti Anderson
Kirjastus: Eesti Raamat 1986

32lk./1530lk./32000lk.

Koolieelikutele

Sisaldab kahte juttu: Linnake tubakatoosis ja Külmataat

Esimene räägib väikesest poisist, kes näeb mängivat toosi ning jälgib selle tööst arusaamiseks seda nii pingsalt, et "satub" toosi sisse ning kõnnib seal mööda heli ja liikumise tekkimise teekonda. Teine lugu on sarnane 12 kuud loole, ainult, et seal pole kuid, vaid üks külmataat, keda siis virk piiga hoolsasti teenib ja saab suure tasu, laisk piiga aga laseb hoopis külmataadil ennast teenida ning saab lõpuks karistuse. 

Loetavad lood ja täiesti asjakohased ka tänapäeval.

Luulepäkapikk 06.12

 

14./161. Ma kasvasin suureks

Autor:  Koits

Kirjastus: Hea Tegu 2016

84lk./ 1498lk./31968lk.

Eelmine õhtu sattusin telerist kogemata nägema just saadet, kus hingelt katkised lapsed rääkisid täiskasvanutena endast. Nende purunenud lapsepõlvest ning pääsemisest oma algsest elust tänu inimestele, kes võtsid nad enda juurde kasvama ning hoolitsesid ja armastasid neid kuni neist said terve hingega inimesed. Samas need lapsepõlve haavad küll armistusid, kuid armid jäid ja aeg ajalt annavad tunda, tuletavad end ikka meelde. Selle raamatu on kirjutanud samasugune katki tehtud hingega laps saades suuremaks. 

Autor ütleb ise saateks: "Luuletamine on minu jaoks üks viis, mille kaudu ennast maailmast eraldan ja hingelist valu leevendan. Siin raamatus olevad tekstid on tugevalt seotud lapsepõlvemälestustega ja samuti ka armastusega, mis viimastel aastatel mu ellu vaikselt voolanud on ning päevad päikselisemaks muutnud.Olen tüdruk, kes kirjutab luuletusi selleks, et enese seest välja pääseda ja maailma teistmoodi näha."

Valus lugemine, aga luuletused ise on hästi kirjutatud, tüdrukul on annet. Kahjuks ainult on need tunded suures osas väga valusad, mida ta on kogenud ja mida vajab endast väljakirjutamiseks. Loodetavasti ta edaspidi saab kirjutada rohkem armastusest kui valust.

 

Lasteraamatupäkapikk 05.12

 

13./160. Rõõmuraamat

 Autor: jutud kirjutas ja pildid joonistas Margit Saluste

Kirjastus: Varrak 2003

32lk./ 1414lk./31884lk.

Trükitähtedega lasteraamat

Mõnusad, lastepärased lood erinevatest rõõmudest. Saab teada, mis rõõm on sünnipäevarõõm, millest tuleb loomisrõõm, mida tähendab silmarõõm, kuidas leida elurõõmu ja kas kahjurõõmu saab ikka üldse päris rõõmuks nimetada. Armsate piltidega. Tore lugemine.

 

Luulepäkapikk 05.02

 

12./159. Uni : hea uni ja teadmine, et läheb veel paremaks 

 Autor: Robin Veikko Metsaots

Kirjastus: pole, ilmumisaega pole

30lk./ 1382lk./31852lk.

Ega eriti muud ei oskagi öelda kui et, hea, et seda nii vähe oli. Autori arvates on kõva mees kui suudab roppusi kirja panna. Ja roppuste kõrval oli ka paras õudus unenägu. Soovitus, hoidke sellest üllitisest küll hästi kaugele. Parim oli see luuletus, sellised oleks võinud olla ka kõik ülejäänud, oleks parem arvustus tulnud.

Ilmateade

Pole