 | |
| Fotod: Ugala teater |
Kogu elu on ema Anne hoolitsenud oma poja, tütre ja abikaasa eest.
Nüüd, kus lapsed on pesast välja lennanud ja maja on tühi ning
kõle, tundub talle järjest enam, et elu on kaotamas maitset, värvi
ja lõhna. Mida peab tegema naine, kes on oma pesakonna
suureks kasvatanud ja maailma saatnud? On tema elul veel mingi
eesmärk, mille suunas liikuda või on rong juba pöördumatult läinud?
Kuid ühel päeval naaseb ootamatult koju Anne’i poeg Nicolas ja alguse
saab lugu armastusest, mis on nii tugev, et võib lämmatada nii poja kui
ema enda.
Florian Zeller (s 1979) on prantsuse romaani- ja näitekirjanik. Ta on hetkel üks mängitumaid autoreid kogu maailmas. 2010. aastal Pariisis esietendunud „Ema“ on mõttelise näidenditriloogia esimene osa, sellele järgnenud „Isa“ ja „Poeg“ on Eestis lavale jõudnud Theatrumis.
Omapärane lavastus, sest ühte stseeni mängiti läbi mitu korda ja igakord erinevalt. Ei saanudki aru, mis oli siis tegelikult, mis oli fantaasias, mis kellegi mälestuses. Üks oli positiivsem ja teine negatiivsem lahendus. Natuke depressiivseks läks see etendus, aga samas teema oligi selline - lapsed kasvavad suureks ja lendavad pesast välja, aga vanematele jäävad nad endiselt lasteks ja nad klammerduvad nende külge. Eriti kui aastaid ongi inimese ainus elu olnud lastekasvatamine ja nende eest hoolitsemine. Täiesti koduperenaiste elusaatus, kes polegi kunagi ennast väljaspool kodu saanud teostada ja sel hetkel, kui lapsed on suured ja neid enam sedavõrd ei vaja, siis nad ei oskagi enam midagi peale hakata oma eluga, kusagilt uuesti alustada. Sedasi on kerge depressioonil tekkida ning leida lohutust tablettidest ning alkoholist. Kui kogu aeg on oldud keegi, keda on vajatud, kelle najal on kodu püsti seisnud, siis ühel hetkel ollakse mittekeegi, keegi enam ei vaja. Ja mida enam klammerdutakse lastesse, mida enam neile peale käiakse, mida enam end neile peale surutakse, seda enam nad põgenevad ja üritavad kütketest lahti pääseda, seda vähem nad helistavad ja külla tulevad. Kui raske on ühel emal lasta lahti pojast, lasta ta iseseisvalt elama, ise tegema oma vigu ja kordaminekuid, mitte sekkuma tema ellu ka siis, kui kõik ei ole hästi, kui emasüda valutab, kui minia ei ole see, kes emale meeldiks. Kui alguspoole pani etendus õlgu kehitama, siis mida edasi, seda sügavamaks mõju muutus ja etenduse lõppedes võin öelda, et väga hea ja mõtlema panev etendus. Ning muidugi Terje Pennie võrratu osatäitmine, teised olid ka head muidugi.
