Kui unistused muutuvad kohustusteks.

 

Fotod: Draamateater

Etendus: Meister Solness

Teater: Draamateater

vaadatud: 25.märts 2023

autor: Henrik Ibseni järgi

dramaturg: Siret Campbell

lavastaja: Mehis Pihla

Esietendus 22. oktoobril 2022

Näitlejad: Tõnu Oja, Laine Mägi, Kersti Heinloo, Märten Metsaviir, Helena Lotman ja Guido Kangur

 

Tunnustatud arhitekt Halvard Solness soovib oma karjääri suursuguselt lõpetada ning ehitada midagi, millest ta on unistanud kogu elu – linna kõrgeima torni. Ehitus on alanud, aga läheb plaanitust tunduvalt kallimaks ja ähvardab Solnesside pereettevõtte pankrotti ajada. Vanameister on otsustanud ehituse maksku mis maksab lõpuni viia. Solnessi poeg Ragnar ihkab isa varjust välja rabeleda ja end teostada iseseisva arhitektina, Solnessi abikaasa Aline püüab aga perekonda ühe katuse all koos hoida. Solnessi lugu on sellest, kuidas me inimestena käitume siis, kui elu justkui pudeneks peos peeneks ja järele ei jää midagi. Vana arhitekt hakkab teostama seda, mida ta on terve elu teha tahtnud, kuid aeg ja pere on muutunud, mitte miski enam ei soosi teda. Kõik üritavad ennast tõestada. Kõik igatsevad elu. Noored tahavad olla paremad kui vanad. Ja vanad… ei taha olla lihtsalt „vanad”. Igavene põlvkondade konflikt, kus on siiski lootust ja armu. 

Kõigil on omad nooruseunistused, nägemused, kuid paratamatult elu tõmbab tihti neile vee peale. Tihti unistused muutuvad argisteks rutiinideks, kohustusteks. Lavastusest kajabki läbi, millal see muutus kõik kohustuseks? Unistus oma arhitektuuribüroost, oma loomingust, edust, meeldivast tööst ja hall argipäev oma ehitusel tekkivate probleemidega, rahamuredega, loomingu õhulosside maisteks majadeks muutumisega. Võib ju unistada suurelt, aga kui kopp lüüakse maasse, siis muutuvad unistused reaalsusteks ning tihti need pole enam kaugeltki need, mis olid unistustes. 

Põlvkondade konflikt on ellu sisse kirjutatud. Tihti see ongi elu edasiviivaks jõuks kui noored ei taha enam nii, nagu kogu aeg on olnud, tahavad muutusi. Noortel on oma nägemus, vanadel oma. Noored tahavad lennata, jah hoolimata kukkumistest, on siiski vaja noortel lennata üritada ja oma katsumused kätte saada. Vanadel on mälestused enda noorpõlve raskustest ja nad nii kangesti tahaks oma järeltulevat põlvkonda sellest säästa. Elada edasi oma unistustes ja mõelda, et nad pole veel vanad ja mahakantud. 

Väga head näitlejatööd nii vanadelt kui noortelt näitlejatelt. Väga tõetruu. Kõik tegelased olid omaette karakterid, kõik oma vooruste ja puudustega. Kõik mängisid oma osa väga usutavaks, et jah, just nii võiski see elu seal olla. Etendus, mis paneb mõtlema ja kaasaelama nii noortele kui vanadele.

 

 

Milline on ilusaim linn maakeral?

 

 21./56. Salgamata ilusaim linn. Tallinn 17.–19. sajandi illustratsioonidel

Koostanud: Ruth Hiie, Larissa Petina ja Urve Sildre  

Kirjastus Eesti Rahvusraamatukogu 2020

160lk./4426lk./12366lk.

Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#10)

Väljaandesse on koondatud Tallinna piltkujutised, mis on ilmunud 17.-19. sajandi raamatutes ja ajakirjades nii Eestis kui ka Hollandis, Saksamaal, Venemaal, Prantsusmaal, Inglismaal ja Ameerika Ühendriikides. Tallinna vaateid kohtab reisiraamatutes, ajaloolis-geograafilistes ülevaadetes, vaimuliku sisuga teostes ja ka tarbetrükistes. Raamat annab ülevaate Talllinna vaadetest, millest osade kohta käiv teave on olnud laiali paisatud ja raskesti leitav. Mitmed vaated pärinevad unikaalsetest ainsa eksemplarina säilinud trükistest ning osasid pilte pole varem Eestis avaldatud. Teosest leiab ka vanima Tallinna kujutava pildi, milleks on 1619. aasta reisikirjas ilmunud vasegravüür. Väljaande ülesehitus on kronoloogiline, rohkete illustratsioonide, kommentaaride ja registritega. Välja on toodud illustratsiooni tehnika, mõõdud, asukoht raamatus ja selle kirje. Digitaalsel kujul on raamat kättesaadav digitaalarhiivist DIGAR. 

Me mäletame kõik midagi oma linnades, mida enam ei ole kuigi veel mõned aastad tagasi oli. Või midagi, mida alles ei olnud. Või midagi, mis on hoopis teistsugune nüüd. Meie lapsepõlve linn on sageli hoopis teistsugune kui see, milles me hetkel elame. Ja seda vaid mõned aastakümned tagasi. Aga kui palju on linn muutunud sajandite jooksul? Tänapäeval pole raske leida jäädvustust ühest või teisest kohast - keegi ikka on sealt mõne pildi klõpsinud, kasvõi taustana. Aga kaugetel aegadel, kui veel fotograafiast ei teatud unistadagi? Ka siis tahtsid inimesed mäletada võõraid kohti, kus nad viibinud on ning tutvustada neid ka teistele sest reisimisvõimalusi sel ajal ju praegusega võrreldes peaaegu polnudki. Me peame olema tänulikud neile kunstnikele, kes sel ajal rändasid ja jäädvustasid maalidele, joonistustele, gravüüridele kohti, kus nad viibisid. Või ka neid paiku, kus elasid. Tänu sellele on säilinud meie päevini kuidas nägi välja linn minevikus, kuidas see arenes. Väga huvitav raamat koos põhjaliku teabega.

 

 

Kognitiivse seisundi kiirtest - kas suudame seda läbida?

 20./55. Kui palju kaameleid on Hollandis? Dementsus, ema ja mina 

 Autor Phyllida Law 

 Tõlkinud Tiina Tarik 

 Kirjastus Argo kirjastus 2023

152lk./4266lk./12206lk.

 Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#9)

Pärast onu Arthuri surma kolib Phyllida pisikesse Ardentinny külakesse Šotimaal, et hoolitseda oma ema Mego eest. Võrratult hajameelse Mego puhul polnud varemgi ime, kui tema sukad olid külmikus ja peekon sokisahtlis, kuid ühel hetkel hakkas mälu teda tõsisemalt alt vedama. Raamat on südamlik ja aus lugu, mis kirjeldab dementsuse mõju ema ja tütre suhtele. Law räägib oma kogemusest hooldajana ning jagab palju mõtlemapanevaid mõtteid elu, armastuse ja perekonna kohta. Ta annab lugejale aimu dementsuse raskustest ja kuidas sellega toime tulla. Raamat on kirjutatud humoorikas võtmes, kuigi aeg ajalt kumab sellest läbi ahistama panev tunne, et asjad lähevad muudkui allamäge ja ei ole võimalik seda kuidagi peatada, et asjad ei taha kuidagi minna plaanipäraselt, et elu keskpunkt on dementsuse alla kannatava inimese hooldamine, mitte enda elu ja teostamine. Eks see võib olla eriti raske kui olla loominguline inimene, näitleja, kes ei saa oma tööga tegeleda koduseinte vahel hooldustöö kõrvalt. Kuid raamatust kumab kui ühtehoidev ja hooliv oli kogu pere, kuidas üritati üksteist aidata, kuidas suhelda ka dementse inimesega, kaasata teda ellu. Kuigi kohati oli see raamat veidi hüplev, alati ei saanud aru, millest või kellest, või millisest ajast on jutt, siis see raamat meeldis tunduvalt enam kui Märkmed minu ämmale. See raamat hakkas juba mälestuste raamatu mõõtu välja andma. Ja sain ka teada, et kui ajalugu oleks läinud veidi teisiti, siis me ei kardaks hetkel Alzheimeri tõbe vaid hoopis Kraepelini haigestumist.

Jaan Kaplinski mälestused kirjanikest

 19./54. Söödist Econi 

Sari Kirjanikud omavahel  

Autor Jaan Kaplinski  

Kirjastus Hea Lugu 2018

128lk./4114lk./12054lk.

 

Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#8)

Jaan Kaplinski (1941-2021) sai kõigepealt tuntuks intellektuaalse, humanistliku luuletajana, hiljem on avaldanud ka proosat: romaane, mälestusteraamatuid ja artiklikogumikke. Ta on võtnud sõna paljudel olulistel teemadel, kirjutanud filosoofilisi tekste, tõlkinud eesti keelde luulet ja proosat. Jaani suveräänne mõte, tema huvi põlisrahvaste ning nende kultuuri, looduse ning maailma usundite ja filosoofia vastu on teinud tast nüüdisaja rahvusvaheliselt tuntuima eesti luuletaja ning esseisti, ühe juhtivatest arvamusliidritest. Siinses raamatus meenutab Jaan oma puutumisi paljude teiste Eesti ja maailmakultuuri kujundajatega läbi aastakümnete: Karl Eduard Söödist Umberto Econi. Alates ajast, kui ta oli viiene ja tõstis üles ühe mehe mahakukkunud kindad, kelle kohta pärast vanaema ütles, et ta on Karl Eduard Sööt kuni ajani, millal see raamat sai kirjutatud. Kirjanikke, keda selles raamatus rohkem või vähem on nimetatud on väga suur hulk ja lisaks neid, kes on veel nimetatamata, sest nendega kokkupuude oli põgusam. Minu jaoks jäi see raamat veidi kondiseks, oleks tahtnud rohkem teada saada paljudest kirjanikest, mitte vaid, et Kaplinski millalgi nendega kohtus ja ta arvab, et see kirjanik oli kas hea inimene, suurepärane luuletaja või kehv kirjanik ja halb inimene. Neid viimaseid arvamusi oli kuulda just pigem nõukaaegsete tutvuste kohta. Paljudest inimestest, keda raamatus on mainitud, on vaid paar lauset. Mulle oleks rohkem huvi pakkunud, kui ta oleks kirjutanud nendest sündmustest või kokkupuudetest sügavamalt. Meenutanud erinevaid seiku, mis seoses nende inimestega meenus. Hetkel ei olnud minu maitse raamat ja ei andnud juurde teadmisi erinevatest kirjanikest, seda just selles osas, et millised nad olid inimestena. Sest millised nad olid kirjanikena või ajalooliste isikutena, seda saab ju igaüks ise lugeda, kas siis nende enda kirjutatut lugeda või biograafiaid ja ajaloomaterjale nende tegemistest. Seetõttu tahakski pigem lugeda, mida keegi mäletab nendest aegadest ja inimestest, keda meie hulgas enam ei ole.

 

 

 

Kriminull teismelise tüdruku kadumisest

 18./53. Nähtamatu tüdruk 

 Autor Lisa Jewell 

 Tõlkinud Nele Mikk 

 Kirjastus Eesti Raamat 2022

 318lk./3986lk./11926lk.

 Eesti Raamatu väljakutse märts: Naised

Naisautor V

Pealkirjas on mainitud naist V

Peategelane on naine V

Krimiraamat. Noor neiu Saffyre Maddox, Fourside perekond - ema kodune, isa lastepsühholoog, poeg ja tütar, Owen Pick, nende naaber, õpetajaametist väärkäitumise pärast vallandatud poissmees. Nende teed ristuvad, nende saladused tulevad avalikuks, kahtlustused ja vääritimõistmised paiskavad segi nii mõndagi. Ühel valentinipäeva õhtul kaob Saffyre, miks ta kadus, kellele langeb kahtlustus, kes selles süüdi on, kelle saladused tulevad päevavalgele, seda tuleb ise lugeda. Tegelaste karakterid on hästi välja kirjutatud ning täiesti tõepärased kuigi ehk esmapilgul võib tunduda, et liiga karaktne pilt on neist loodud. Kuid tegevuse käigus tegutsevad nad vastavalt oma iseloomule ja oludele täiseti loogiliselt, või vähemalt lugejale tundub, et nad peaksidki nii käituma ja ei kuidagi teisiti. 

Täitsa põnev lugemine oli, kiire ja kerge, ei puudu ootamatud pöörded. Raamat sobib kõigile neile, kes armastavad pingelisi lugusid, kus on palju salapära ja intriige. See sobib ka neile, kes ei armasta veriseid kriminulle. Mulle täitsa meeldis.

Superintellekt - maailma tulevik?

 17./52. Superintellekt. Teed, ohud, strateegiad 

 Autor Nick Bostrom 

 Tõlkinud Andreas Ardus 

 Kirjastus Postimees Kirjastus 2021

440lk./3668lk./11608lk.

Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#7)

Nick Bostromi raamat "Superintellekt: teed, ohud, strateegiad" on põhjalik uurimus tehisintellekti (AI) võimaliku tuleviku kohta ning selle mõju inimkonnale. Ta alustab inimesest, kas kuidagi oleks võimalik muuta inimese intellekti veel paremaks. On ju inimese mälu, oskused, teadmised, intellekt aegade jooksul kõvasti arenenud. Me pole ju enam need, kes me olime kiviajal. Ja iga aastaga areng järjest kiireneb. Aga kas ka piisava kiirusega? Tehisintellekt on ju samuti inimese väljamõeldu. Kuid kas inimese aju suudab võistelda tehisintellekti ajuga? Inimmälu on piiratud. Paratamatult me pidevalt unustame midagi, et talletada uut. Tehisintellekti mälu piiranguks on vaid riistvara, mida saab aga järjest suurendada, uut mälu lisada. Inimesele kahjuks seda teha ei saa. Vähemalt mitte hetkel veel. Inimaju on sedavõrd keeruline ja keegi ei tea täpselt veel, kuidas see 100% toimib. Tehisintellekti on ülevõetud palju inimese aju toimimisest, aga kas tehisintellekt areneb/arendatakse edasi ainult nagu inimaju toimib või on mingeid muid võimalusi. Bostrom arutleb, millised võivad olla AI arengu erinevad stsenaariumid, sh võimalus, et superintellekt tekib ja võtab üle inimkonna juhtimise. Raamat uurib, millised võiksid olla superintellekti eesmärgid, milline võiks olla selle suhe inimestega ja millised tagajärjed võivad sellel olla inimkonna tulevikule. Kuidas õpetada tehisintellekti nii nagu me seda tahaksime, et ta areneb? On ju hetkel meil programmidega kogemus, et need ei tee alati seda, mida me soovisime sest me ei osanud programmile öelda täpselt seda, mida tahtsime. Kuidas öelda tehisintellektile, et tee inimesed õnnelikuks kui inimesed ise ei tea, mis asi see õnn täpselt on? Bostromi argumentatsioon on väga selge ja loogiline ning põhineb ulatuslikul teaduslikul uurimistööl. Ta kirjeldab erinevaid stsenaariume superintellekti arenguks ning annab hinnangu nende tõenäosusele ja mõjudele. Raamat ei ole lihtne lugemine, kuid see on väga huvitav ja oluline teema, mis on aktuaalne tänapäeval. Kui palju on selle raamatu kirjutamisest 2014 aastast toimunud juba arenguid! Kui palju on isegi arengut olnud juba napi kolme viimase kuu jooksul! Ja see järjest vaid kiireneb. Kuidas, me ei tea, aga selles raamatus on teaduslikult uuritud, mis võiksid olla need ohud ja teed, kuidas superintellekt areneb. Selles, et see kunagi juhtub ja superintellekt jõuab maailma, autor ei kahtle. Küsimus on, kas inimesed, kes selle superintellekti loovad suudavad jääda peremeesteks sellele. Või tuleb võidurelvastuse strateegia, kus erinevad riigid üritavad võimalikult kiiresti enda oma valmis saada mõtlemata selle ohutusele ning tagajärgedele nagu tuumarelvaga juhtus? Kuid ühte võib öelda, saja aasta pärast oleme me kõik, kes seda hetkel loeme ja sellest mõtleme, surnud, kuid seda ei tea hetkel keegi, kas superintellekt selleks ajaks on juba pead tõstnud või veel mitte. Igatahes põnev lugemine oli, aga veidi keeruline ja kuiv. Raamat pakub sügavat arutelu ja mõtlemapanevaid ideid, mis aitavad mõista tehisintellekti potentsiaali ja selle mõju meie tulevikule.

Müstiline inimaju

16./51. Kuidas inimaju töötab 

Autor Marc Dingman  

Tõlkinud Krista Kallis 

Kirjastus Tänapäev 2020

328lk./3228lk./11168lk.

Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#6)

Neuroteadlane Marc Dingman annab raamatus ülevaate meie kolju sisemuses paikneva alla pooleteise kilo kaaluva veidralt kortsus koemassi – aju – iseloomust ja veidrustest. Raamat on jagatud 10 peatükiks, millest igaüks tegeleb aju eri funktsiooniga. Milline aju osa on tegev millega. Mis juhtub, kui see ajuosa läheb rikki. Millised on hirmu, mälu, une, keele, kurbuse, liikumise, nägemise, mõnutunde, valu ja tähelepanu põhitõed. Kuidas on avastatud, milline ajuosa nendega seotud on. Mis siis juhtub, kui midagi on liiga palju või liiga vähe või pole üldse. Huvitavad näited patsientidest, kelle aju ei tööta nii, nagu see peaks olema. Kuigi ega pelgalt lugedes ei saa ikka täiesti aru, mis tunne on inimesel, kes ei suuda midagi unustada ja teab täpselt kõiki päevi oma elus. Või inimesel, kes on kaotanud mälu ja minuti pärast enam ei mäleta, mida tegi või ütles. Kõige kummalisem minu jaoks oli mehe lugu, kes suutis kõndida vaid siis, kui nägi oma jalgu ja keskendus vaid kõndimisele, oma jalgade liigutamisele. Kui ta oma jalgu või käsi ei näinud, siis ta ei suutnud neid liigutada. Või inimene, kelle üks käsi teeb kõik vastupidi kui teine käsi, nagu see ei oleksi tema enda käsi - üks käsi valab tassi kohvi ja teine samal ajal kallab selle tassi ümber! Need inimesed on ikka õnneseened, kelle aju toimib nii, nagu see on toimima mõeldud. Raamatust saab teada ka aju eripäradest, miks me vahel ei näe asju, mis on selgelt me silme ees või ei kuule, mida meie kõrval räägitakse. Raamat oli väga lihtsalt ja arusaadavalt kirjutatud. Juures olid ka pildid, et tekiks visuaalne ettekujutus, millisest ajuosast siis parasjagu jutt on. Kuigi enamust selles raamatus kirjutatust ma teadsin juba ka varem, lihtsalt see teema on mind huvitanud tänu läbitud psühholoogia kursusele, siis uusi teadmisi sain ikka. Ja üks kõige olulisem asi mälu juures - kui teadmisi ei värskenda, kui mälu ei värskenda, siis need asjad kaovad aegamööda mälust. Aga kuidas täpselt inimaju töötab ei tea tegelikult veel maailmas mitte keegi, ka kõige targem neuroteadlane mitte.

Põhjala ja Muinas-Egiptuse salateadmised tulevad avalikuks!

 15./50. Elu võti 

 Autor Inga Raitar 

 Kirjastus Ajakirjade Kirjastus 2010

272lk./2900lk./10840lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse märts:  

 Kui lugesin veebruari raamatut, siis nähes kaant, tuli mõte, et oli kui Eesti lipuvärvides kaanepilt! Ja saatusesepp vist kuulis seda ning märtsi teemaks tuligi lipuvärvide järgi riigi leidmine. Seega siis seekord läks lugemisse Eesti naiskirjaniku raamat. Elu võti on juba pikemat aega mul riiulis ootel olnud. 

Puhkusereisil Egiptusesse leiavad ärimees Thor ja filoloog Lee iidvana üriku, mis salapärasel viisil seob muistse Põhjala ja Muinas-Egiptuse salateadmisi. Ometi pole nad ainsad, kes soovivad mõistatust lahendada. Algab pöörane kihutamine läbi erinevate riikide ja müstiliste paikade. Samal ajal saladuse võtme leidmisega tuleb mehel ja naisel lahendada ka nende endi vahel toimuv ning mitte vähem keeruline müsteerium.

Siia raamatusse oli üritatud minu arust natuke liiga palju müstilist kokku suruda. Ja kohati oli veidi ebausutav see nende leidude leidmise ning seikluste/põgenemiste lugu. Kuigi ega nüüd samalaadsetele välismaa põnevikele ka alla ei jäänud ja lõpuks kiskus ikka parajalt põnevaks, et kuidas kirjanik olukorra lahendab, eriti kui leheküljed üha vähenesid ning lõpplahendust ei paistnud ega paistnud tulevat. Lõpp oligi minu jaoks see, mis selle raamatu üldmulje alla kiskus. No ei olnud usutav see kohe kuidagi mu jaoks. Aga üldiselt muidu loetav ja natuke sai ka lugeja midagi vanal ajal toimunust teada kui Lee jälle Thorile loengut pidas. Thor oli minu jaoks usutavam tegelane kui Lee. Ja kes seda aega enne meie ajaarvamist nii täpselt teab, kuidas maailm oli omavahel seotud. Põhjala on ikka vägev kant ju olnud. Lugeda võib, Da Vinci koodi stiilis, aga Dan Brownile jääb siiski alla. Samas oma kodumaised tegelased ja tegemised annavad jälle plusspunkte juurde.

Reisijad! Tähelepanu, valmis olla! Ööekspress alustab reisi!

 

 

14./49. Ööekspress 

Autor Karin Erlandsson 

Tõlkinud Kadri Okas  

Illustreeritud Peter Bergting 

Kirjastus Sinisukk 2021

224lk./2628lk./10568lk.

Ulmekirjanduse väljakutse märts: Meelis Graft soovitab

Enne jõule kolib Danja ja tema perekond alati vanaema juurde, kes elab vanas jaamahoones. Kuid sel korral on kõik teisiti. Vanaema pole enam üldse enda moodi, ta on hajameelne ja räägib alatasa mingist võtmest. Kui vanaema detsembripeol ühtäkki kadunuks jääb, on Danja väga mures. Samal ööl kuuleb Danja kolksumist ja rongivilet, kuid ometi pole rongijaamast juba aastaid ühtegi rongi mööda sõitnu. Ööekspress viib Danja põnevale seiklusele, kus aeg ja ruum järgivad oma reegleid.

See raamat on just selline, tänu millele ma omal ajal üldse hakkasin vaatamagi ulme raamatute suunas. Fantaasia, mis tundub samas täiesti reaalne. Saad aru, et seda ei saa olla, aga samas tundub kõik nii realistlik, et miks mitte. Ka realistlikus elus võib ju olla salapära ja maagiat kusagil peidus. Kui kaotame oma elus kellegi väga kalli, kas me ei ole nõus uskuma mõistusele arusaamatut fantastilist maailma, kui meil on lootus selle kalli inimesega taas kohtuda. Ja öö on koht, kus see on kõige kergemini teostatav. Mis päeval ilmsi võimatu, see pole sugugi võimatu öösel oma unenägudega. Raamatus on põnevust, erinevaid tundeid, tunnetega hakkamasaamist, unistusi, uskumist, lootust. Raamat täis kurbust kuid samas ka helgust ja lootust. Ja muidugi fantastilised illustratsioonid. See on üks raamat, milline üks laste fantaasiaraamat peaks olemagi minu arust. Aga soovitan täiesti samuti lugeda täiskasvanutel. Sest liiga sageli täiskasvanud kaotavad võime unistada ja uskuda.

Loodus versus tehisintellekt

 

13./48. Tehisintellekt. Loomadest ja masinatest

Autor Andres Laan

Kirjastus Koolibri  2017

176lk./2404lk./10344lk.

 

Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#5)

Tehisintellekt on väga huvitav valdkond ja igapäevaga järjest rohkem ja rohkem meie ellu tungiv. Lasin erinevatel tehisintellekti kasutavatel programmidel joonistada, kuidas näeb nende arust välja tehisintellekt. Tulemused on siinsel pildil. Lisaks küsisin kurikuulse ChatGPT käest, mis see tehisintellekt on. Vastuseks sain: "Tehisintellekt ehk AI (inglise keeles Artificial Intelligence) on arvutisüsteemide võime lahendada ülesandeid, mis vajavad inimlikku intelligentsust. Tehisintellekti kasutatakse mitmetes valdkondades, nagu näiteks tervishoid, transport, finantssektor, haridus ja meelelahutus.Tehisintellekti algoritmid ja süsteemid on võimelised õppima ja arendama ennast, lähtudes kogutud andmetest ja vastustest, mis tulevad välismaailmast. Masinõppes õpivad algoritmid ennast automaatselt andmete kaudu ja süvendatud õpe võimaldab neil end ise juurde õpetada.Tehisintellekti rakendusi on palju, näiteks võimekas pildituvastus, ennustavad tekstianalüüsid, autonoomsed sõidukid, suured andmeanalüüsi lahendused ja muud valdkonnad. Tehisintellekti kasutamine võib aidata suurendada tootlikkust, parandada tõhusust ja luua uusi võimalusi, mis võiksid kaasa tuua ka majanduslikku kasu.Samas on ka tehisintellekti rakendamisel väljakutseid. Näiteks võivad algoritmid olla ebaõiglased, kui nad tuginevad piiratud või vääratele andmetele. Lisaks võib tehisintellekti kasutamine viia inimtöökohtade kaotamiseni ning tekkida võib ka mure privaatsuse ja andmete kaitse pärast.Kokkuvõtlikult on tehisintellekt võimas tehnoloogia, mis võib tuua palju kasu, kuid nõuab ka ettevaatlikku ja vastutustundlikku kasutamist."

Ühe raamatuarvustuse kirjutamine ei ole alati just kõige kergem töö. Kas võib ka selle hoopis tehisintellekti vaevaks jätta? Mida arvab ChatGPT käesolevast raamatust? "Andres Laane raamat "Tehisintellekt. Loomadest ja masinatest" on põnev ja hariv lugemine neile, kes soovivad saada paremat arusaamist tehisintellekti arengust ja selle mõjust meie igapäevaelule. Raamatus antakse ülevaade tehisintellekti erinevatest valdkondadest, sealhulgas masinõppe algoritmide tööpõhimõtetest, loomuliku keele töötlemisest, kujutise töötlemisest ja robootikast. Autor selgitab keerukaid teemasid lihtsalt ja arusaadavalt, mistõttu on raamat sobilik ka neile, kes ei ole tehnoloogia valdkonnas pädevad. Laane raamat eristub teistest tehisintellekti käsitlustest oma fookuse poolest loomade ja masinate võrdlemisel. Autor toob välja, kuidas tehisintellekti tehnoloogia on saanud inspiratsiooni loomade loomulikust käitumisest ja kuidas see on aidanud meil luua tõhusamaid tehisintellekti lahendusi. Raamatu üks olulisemaid punkte on selle rõhuasetus tehisintellekti mõjule meie igapäevaelule. Autor arutleb, kuidas tehisintellekt võib muuta töökohti, majandust ja isegi inimestevahelisi suhteid. See teeb raamatust mitte ainult huvitava tehnoloogiaraamatu, vaid ka mõtlemapaneva lugemise. Kokkuvõttes võib öelda, et Andres Laane "Tehisintellekt. Loomadest ja masinatest" on suurepärane sissejuhatus tehisintellekti valdkonda neile, kes soovivad paremat arusaamist selle tehnoloogia arengust ja mõjust meie igapäevaelule. Raamatus esitatud teemad on hästi struktureeritud ja esitatud arusaadavalt, mis muudab selle raamatu sobilikuks kõigile huvilistele, olenemata nende tehnoloogia taustast." Mulle tundub, et pisikeste mööndustega sai tehisintellekt selle kirjutamisega hakkama. Ja mis kõige olulisem, ta tegi seda täitsa normaalses eesti keeles! Muidugi seda peamist, kuidas see raamat lugejale meeldis, tehisintellekt veel rääkida ei oska. 

Lõpuks siis kirjutaks ka ise, mida ma sellest raamatust arvan. Üpriski kerge lugemine. Autor suudab hästi arusaadavalt rääkida teemast. Leidsin palju, millest polnud varasemalt üldse mõelnud. Seda eelkõike, kuidas loomad ja inimesed on tegelikul eeskujuks tehisintellekti loomisel. Et miski ei ole tekkinud tühjale kohale, vaid eeskujuks on võetud ikka emakese looduse poolt loodu.

Kuidas on see raamat aga seotud teemaga mälu ja aeg? Intellektuaalsete tehnoloogiate mõju inimeste mõtlemisele on murettekitav. Intellektuaalsete tehnoloogiate suurrevolutsioone on inimajaloos seni olnud vähemalt kolm. See jada algas kirja ja lugemise leiutamisega, jätkus trükipressi ja kartograafia arenguga ning leidis oma kulminatsiooni raadio, televisiooni ja arvutitehnoloogilises revolutsioonis. Igale revolutsioonile on järgnenud intellektuaalsete võimete teisenemine, inimmälumahu kahanemine. Kirjaliku mäluta ühiskonnas sai põlvkondade vaheline tarkus edasi kanduda vaid suulisel teel ja selle aluseks oli rikkalik mälu. Kalkulaatorite levik kahandas koolilaste arvutusoskusi. Tehisintellekt ja arvutid on praeguseks hetkeks löögi alla seadnud inimeste mälu, loomingulisuse ja keskendumisvõime. Samas füüsilise informatsiooni kirjapanek vabastas inimkultuuri bioloogilise mälu puudujääkidest. Bioloogiline mälu on kirjamäluga võrreldes piiratud mahuga, raskesti transporditav, kopeeritav ja säilitatav ning vigade rohke. Kirjakunsti areng aitas eelnevate põlvkondade saavutustel säilida täpselt. Interneti positiivseks tagajärjeks on informatsiooni leviku kiirenemine ja digitaalne mälu. Samas kiiretempoline virtuaalne elu muudab inimesed kannatamatuks ja kahandab nende valmidust püsivaks pühendumuseks. Tehisintellekti kolm põhikomponenti on sensorid, eesmärgikriteeriumid ja mälu. Aga need on ka inimeste ja loomade kolm põhikomponenti. Sarnaste probleemidega silmitsi seistes on loomad ja masinad jõudnud sarnaste lahendusteni. Selle raamatu suureks plussiks minu jaoks oligi võrdluse toomine loomade või inimeste ja tehisintellekti vahel. Sageli sellised vaatenurgad, millele nagu mõelnudki ei ole. Mulle meeldis ja võin soovitada neile, kel asja vastu huvi, aga kardavad, et teema on väga keeruline ning arusaamatu neile.

Mõrv Palmse mõisas!

 12./47. Kolme kaardi mõistatus

 Sari Sagadi paruni mõrvalood #4

 Autor Ain Kütt 

 Kirjastus Hea Lugu 2023

288lk./2228lk./10168lk.

Lugemise väljakutse:  1. Täiesti uus! Raamat, mis ilmub 2023.aastal.

Kui tihti kipuvad sarja raamatud vaikselt kehvemaks minema, siis selle sarja raamatud lähevad minu arust vastupidi iga raamatuga järjest põnevamaks ja paremaks. Aasta 1830. Sagadi mõisahärra Paul Alexander Eduard von Focki karjäär on saanud tagasilöögi, korralistel valimistel on ta üllatuslikult taandatud kohaliku meeskohtu eesistuja ametikohalt teiseks assessoriks. Ja see on väga suur hoop eneseuhkuse pihta. Loo kulgemise ajaks on küll mõisahärra taas alkoholi kütkest välja pääsenud, aga raamatus on väga hästi tunda tema fustratsiooni, suurt kibestumist, eneseuhkuse valusat pihtasaamist. Seetõttu on naabermõisnikud võtnud nõuks Fockile Palmse mõisa piduüritusel üks vingerpuss mängida, kuid kõik läheb viltu, ning toimub mõrv, mille peasüüdlane näib olevat Sagadi mõisavalitseja Gerhard Wagner. Keerukaks teeb selle uus kohtu eesistuja, Idavere härra Gernet, kes ametlikku juurdlust läbi viies kipub Fockist ikka sammu võrra ees olema. Lisaks keerutavad segadust nii päästetud merehädalised, salakuulajad kui topeltelu elavad kohalikud mõisnikud ja nii on Fockil tükk tegemist taipamaks, et tegelikult on tapatööde taga hoopis suurem vandenõu. 

Autor on õppinud ajalugu ülikoolis, suunitlusega Eesti ajaloole ning töötanud mitmes muuseumis. Seetõttu on  raamatul tugev ajalooline taust ning see tundub olema kirjeldatud väga autentselt, tegelased on väga usutavad. Välja arvatud muidugi salapärane preili Maria Juliana von Nottbeck, kes tundub olema ebatüüpiline mõisapreili, lisaks on tema kapis ikka omajagu luukeresid, mida autor iga raamatuga natukese haaval paista laseb. Aga mis selles loos on tõde, mis vale, pole selge enne kui kirjanik sarjale punkti paneb. Selles raamatus läks Maria Juliana lugu vaid segasemaks ning tekib kahtlus, et see lugu, mille ta rääkis eelmistes raamatutes Fockile, pole sugugi täis tõde. Aga kuidagi peab ju põnevust sarja kulgedes üles kruttima ja kui Fock on selline üpris tüüpiline mees ja küllaltki läbinähtav oma tegemistes ja olemises, siis peab ju üks naistegelane see salapära ja põnevust tekitav tegelane olema. Igatahes paluks nüüd kiiresti järgmist osa sellele sarjale, lõpp jäi nii segase ja põneva koha peale...

Mälestusteraamat

 

11./46. Pühendused. Mälestusi eesti kirjanikest 

Sari Kirjanikud omavahel 

Autor Sirje Kiin 

Kirjastus Hea Lugu  2018

192lk./1940lk./9880lk.

 Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#4)

Kusagil raamatus oli mõte, et inimene (tema hing) on elav seni kuni elab veel keegi, kes teda mäletab. Kirjanik on elav siis niikaua kuni veel keegi tema teoseid loeb ja temast mälestusi kirjutab/räägib. Selles mälestusteraamatus on kirjanikke, kes rohkemal või vähesemal määral elavad oma teoste kaudu ja muidugi ka kirjanikke, kes ka päriselt elavad meie keskel. Autor meenutab oma kokkupuuteid erinevate kirjanikega, kellega elu teda kokku on viinud. Läbi selle raamatu jõuab lugejani, et kirjanik ei ole vaid see, mida ta on kirja pannud, vaid ta on ka täiesti tavalist elu selle kõrval elav inimene koos oma vooruste ja puudustega. 1980. aasta autentsed päevikumärkmed avavad ajaloolise 40 kirja sünniloo taustu. Teatakse neid, kes kirjale alla kirjutasid, aga siin on ära toodud ka suur hulk nimesid, kes seda ei teinud, kas siis oma põhimõtete või julguse puudumise tõttu. Ja nendel aegadel polnudki nii lihtne olla julge. Tutvustatakse ka Wellesto kirjandusrühmitust ning avalikustatakse, kes peitus mõnede varjunimede taga ning miks. Palju on juttu elust Nõukogude Eestis ja salajasest võitlusest vabaks saamise nimel, selle nimel, et muu maailm saaks teada, mis siis tegelikult siin raudse eesriide taga toimub. Sageli annab alles aeg tegeliku pildi toimunust kui keegi selle pildi oma ja teiste mälu järgi mälestusteks kokku kirjutab.

 

Aju vajab aega olla ajuvaba

 10./45. Meele aeg 

 Autorid Michel Chaskalson, Megan Reitz 

 Tõlkinud Kaja Riikoja 

 Kirjastus Äripäev 2019

 208lk./1748lk./9688lk.

 Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#3)

"Meel näeb valgel paberil musti märke ja annab neile vaevata tähenduse. Seesama meel, mis muudab sõna „päikeseloojang“ sujuvalt värvi- ja varjuküllaseks kujutluspildiks. Ilma vähimagi pingutuseta. Meelel, mis tuleb toime selliste saavutustega, on suurem infotöötlusvõime kui kõigil Maal leiduvatel arvutitel, ruuteritel ja internetiühendustel kokku. Aju tillukeses, umbes liivaterasuuruses tükikeses on sada tuhat neuronit ja miljard sünapsi, mis kõik omavahel infot vahetavad. Aju on meele superarvuti, mis võib siduda sada triljonit bitti infot. Me teadvustame vaid murdosa sellest, mida mõtleme, tunneme ja tajume, seepärast me enamasti ei märkagi, kuidas käitume ja miks just ühel või teisel moel. Seda võiks võrrelda olukorraga, kus meie käsutuses on suur moodne kruiisilaev, kuid ookeanireisi asemel popsutame sellega ainult sadama läheduses."

Selle raamatu lugemisel olid kahetised tunded. Esmalt, need suunamised mediteerimisharjutustele, mis iga natukese aja pärast jälle meelde tuletati, see häiris lugemist, sest see on midagi, mis pole päris minu jaoks. Kuigi ma usun, et paljusid võib see aidata, eriti kui nende elu ongi nagu orav rattas. Lihtsalt aeg enda jaoks, aeg puhastada oma aju igapäevastest mõtetest ning õppida tundma ja arusaama ümbritsevast. Õppida, et on asju, mida tuleb lasta lihtsalt olla või minna ja pole mõtet selle peale oma närvirakke kulutada, pigem suunata oma mõtted ja tegemised hoopis muudele radadele. Kui istud kusagil ummikus, siis ei aita sind kuidagi edasi see, et sa ärritud ja sõimled. Kuna hetkel sinust endast midagi ei sõltu, siis lepi olukorraga ja tegele millegi muuga. Saada teade, et hilined, kuula midagi kasulikku, loe midagi, mõtle positiivsetest asjadest, tee plaane, unista. Kasuta see aeg ära kasvõi niisama puhkamiseks. Ummikus jõuab ühtemoodi edasi nii see, kes on ärritunud kui see, kes on rahulikuks jäänud. Aga peale ummikust pääsemist on ärritunud inimese edasine päev ka ärrituse tähe all möödumas, vastupidiselt rahulikuks jäänud inimesele. Võib olla selleks on jah alguses vaja ka teadlikult oma meelega tegeleda ja selleks sobib ka autorite toodud mediteerimine. Ei tohi unustada, et autoriteks on ameeriklased, kes räägivad enda keskkonnast, mis on palju ületöötanum ja ärritunum kui siinne põhjamaine väikeriigi elu. Teisalt kõik mõtted ja arvamused, mis raamatus olid toodud, need langevad kokku minu arvamuste ja seisukohtadega, minu enda elu kogemustega. Mõnele asjale polnud varasemalt mõelnud, aga jah, ka nendega nõustusin. Raamatus on ka mitmeid illustreerivaid näiteid, et asi selgem oleks. Kui autorid väidavad, et inimene kes töötab nädalas 70 tundi on sama tootlikusega kui inimene, kes töötab 56 tundi, siis võid mõelda, et kuidas nii. Aga kui kujutada ette meest tavalise saega metsas viis tundi ühte väga jämedat puud saagimas. Kui talle öelda, et tee paus ja puhka, siis ta vastab, et mul ei ole aega, ma pean saagima. Aga kumb mees jõuab kiiremini eesmärgile, kas see, kes väsinuna jätkab nüri saega nühkimist või see, kes teeb pausi, puhkab, sööb-joob ja teritab saetera ning siis jätkab? Või kes meist ei ole tundnud, et kui me kardame midagi järgmisel päeval olevat, et äkki me ei saa hakkama, et äkki läheb nässu, siis vägagi tõenäoliselt nii just juhtubki? Aga kui endale sisendada, et kindlasti saan hakkama kuigi ma kõike ei tea, sisendada endale enesekindlust, optimismi, siis on tulemiseks kordaminek. Samuti mõtleme ja tajume ühes meeleseisundis mingit sündmust ühel moel ja teises teisiti. Kui meil on hea tuju, siis ärritavad meid kõrvalised asjad palju vähem kui siis, kui oleme väsinud ja ärritunud. Meie aju on evolutsiooni käigus arenenud nii, et hoiab negatiivseid kogemusi nagu takjapaelaga kinni, positiivsed aga libisevad maha nagu teflonilt. See tähendab, et meil on kalduvus negatiivsusele. Kalduvust negatiivsusele saab kompenseerida, kui otsida ja nautida positiivseid kogemusi: armastust, rõõmu, tänulikkust, rahu, huvi, lootust, uhkust, lõbu, vaimustust. Ja sellega ühtib ka minu kunagi ühest lasteraamatust võetud moto: "tuleb näha kõiges midagi head, ka kõige halvemas". Kannatus jaguneb kaheks: primaarseks ja sekundaarseks. Primaarne kannatus on vältimatu. Elus juhtub alati asju, mida me ei soovi. Kui me ei luba asjadel olla nii, nagu need on, siis need võimenduvad ja lisandub veel täiendavaid mittevajalikke kannatusi. Kannatusi ei saa maailmast kõrvaldada, kuid me saame arendada võimet teele sattuvate kannatustega loovamalt toime tulla. Kogu maailma pole vaja nahaga katta, piisab ka sandaalide kandmisest. India vana legend jutustab kuningast, kelle meelest oli konarlikul maapinnal kõndimine tema õrnadele jalgadele liiga piinarikas. Nii saatis ta laiali teate, et kogu tema kuningriik tuleb katta nahaga. Kuningriigis polnud selleks aga piisavalt nahka ja kuningas sai väga vihaseks. Õnneks päästis alamad kuninga raevu eest üks tark mees, kes pakkus teise lahenduse: kuningale valmistati paar sandaale. Nii sai ta kõikjal, kuhu tee teda viis, astuda siledal nahal. 

Kokkuvõtteks võin öelda, et mulle see raamat meeldis, pani mõtlema ja aru saama kuidas meie meel, mõte ja mälu töötavad. Kuidas on vaja aega, mitte ainult tegemiseks vaid ka järelmõtlemiseks, iseendaga olemiseks. Kuidas aeg näitab, mis on tegelikult mis, ega vanasõna ilmaasjata ei ütle, et aeg annab arutust.

Vanadus ei ole meelakkumine ei talle endale ega pereliikmetele

 9./44. Märkmed minu ämmale 

 Autor Phyllida Law 

 Tõlkinud Tiina Tarik 

 Kirjastus Argo kirjastus 2022

112lk./1540lk./9480lk.

Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#2)

Märtsi kuu kohustuslik kahe punkti raamat. Tahaks nüüd veidi kriitiline olla. Kui võrrelda eelmise kuu kahepunkti raamatut Supervulkaanid, siis see on küll lati alt läbi jooksmine seekord. Raamat, mida pidi süvenenult lugema, kohati isegi läbinärima, et aru saada, raamat, mis andis juurde suure hulga uusi teadmisi ning pigem ilukirjanduslik raamat, mitte populaarteaduslik või ajalooline. Vähemalt mitte minu jaoks ja paljudes raamatukogudes on ka ilukirjanduse all see raamat. Raamat, mille läbilugemine ei andnud mitte mingeid teadmisi juurde. Raamat, mis pani õlgu kehitama ja minu jaoks oli täiesti igav. Ma olen pikalt elanud koos oma ema ja vanaemaga, kes mõlemad lahkusid siit ilmast väga eakatena, seega olen näinud pealt ja tunda saanud, mida tähendab vananemine, mida tähendab elada koos erinevate haigustega, elada koos vanuriga, kes on mitu aastat enne lahkumist olnud voodihaige ja seda mitte hooldekodus vaid kodus, igapäevaselt tema kõrval elades ja teda abistades (tõsi, suurema raskuse sai tookord kaela mu ema, mitte mina). Kurdiks jäämise või seniilsusega ei ole kokku puutunud, aga muude vananemise nähtustega küll. Minu jaoks paraku see raamat ei olnud kiidetult humoorikas. Ma arvan, et sellisena võivad seda raamatut näha pigem inimesed, kes pole selle protsessi keskel ise olnud. Jah, autor armastas oma ämma ning üritas igati tema elukvaliteeti tõsta ning pigem võttis asja humoorikalt jäädes rahulikuks ka kõige hullemates olukordades. Hea, kui oma elu kõrges eas inimestel on kõrval sellised toetajad, paraku kõigil seda pole ja sageli peavad vanurid oma elulõpu veetma kusagil võõras paigas oma armastatud inimestest ja kodusest keskkonnast eemal. Seega selles suhtes oli hea ja positiivne raamat ja seda võiks lugeda ning eeskujuks võtta kõik, kel sarnane olukord on kunagi ees. Et saab rahulikult ja südamlikult ja armastusega elada koos oma eakate lähisugulastega, koos nende puuduste ja voorustega, koos paremate ja halvemate päevadega nende elus. Saab välja mõelda nippe, mis võib neid aidata ennast paremini tunda, tunda täisväärtusliku osana perekonnas.  

Kuuba eluolust krimiraamatu taustal

 8./43. Havanna tuuled 

Autor Leonardo Padura 

Tõlkinud Maarja Paesalu 

Sari Neli aastaaega  #2

Kirjastus Toledo kirjastus 2021

228lk./ 1428lk./ 9368lk.

Hispaaniakeelse kirjanduse väljakutse märts: Raamat, mille tegevus toimub XX sajandi Hispaanias või mõnes Ladina-Ameerika riigis

Tegevus toimus Kuubas, Havannas. Mario Conde on keskealine Havanna politseinik, kes tegelikult eelistaks olla kirjanik. Ta jagab oma kodu vanaisa järgi nime saanud tapluskala Rufinoga ning oma üksildasi õhtuid ülekaalulise ratastoolis sõbraga. Ühel põrgulikult palaval ja tuulisel päeval armub Conde pööraselt ja pöördumatult tänaval kohatud naisesse, kes kõigi tema muusikaliste fantaasiate kulminatsioonina armastab džässi ja mängib saksofoni. Samal ajal aga peab nostalgitsemisele kalduv armunud politseinik jälile saama, kes on tapnud noorukese laitmatu iseloomustusega kooliõpetaja.

Sellesse raamatusse on üritatud kokku panna väga mitmed žanrid. Krimiromaan. Armastusromaan. Eluolu kirjeldus Kuubas  1980ndatel. Romaan sõprusest. Romaan lapsepõlve ja noorukiea nostalgiast. Kõike on ja samas pole see otseselt neist ükski. Krimiromaani alla vist kuulub, aga minu arust see uurimine jäi kohati vägai tahaplaanile ja pigem ma nimetaks seda suhteromaaniks. Sest ka selles krimiloos oli olulisem just taust, miks selline asi jutus, miks tapeti noor kooliõpetaja, kes ta tegelikult oli. Kohati olid minu jaoks jube lohisevad laused. Ühest lausest oleks kohe mitu saanud teha, aga ma olen tähele pannud, et seda esineb ka teiste Ladina-Ameerika autorite juures. Kriminullina ei olnud see minu maitse, aga kui võtta seda rohkem Kuuba eluolu ja suhteid kirjeldava teosena, siis oli täiesti loetav ja kohati isegi huvitav. Just see, kuidas vaatamata elusaatusele säilis koolipoiste sõprus tugevalt ka siis, kui positest olid saanud mehed. Ma ausalt ei teagi, kas olen kunagi midagi lugenud Kuuba kirjanikult, pigem vist isegi mitte, seega tuli väljakutse kasuks ja sain ka sealse elustiili ja olemisega tuttavamaks. Eriti kontrastne oli lugemine kuna lugesin samal ajal paralleelselt ka Jaapani eluolu.

 

Jaapani ajaloost ja kristluse levikust sinna

 7./42. Vaikus 

 Autor Endō Shūsaku

 Tõlkinud Margit Juurikas

 Kirjastus Gallus 2016

 240lk./1200lk./9140lk.

Lugemise väljakutse:  28. Raamat kirjanikult, kelle sünnist möödub 2023.a 100 aastat

Endō Shūsaku 23. märts 1923 Tōkyō – 29. september 1996 Tōkyō. Ta õppis prantsuse kirjandust Keiō Ülikoolis ja täiendas end Prantsusmaal. Ta oli usutunnistuselt katoliiklane ning käsitles oma teostes ida ja lääne suhteid kristlase vaatevinklist. Romaan keskendub perioodile 1540–1650, mida on Jaapani ajaloos peetud “kristluse sajandiks“. Kristlus jõudis Jaapanisse nn Sõdivate riikide ajastu (1467–1603) keskpaigas, mil lõhestatud riiki juhtis nõrk keskvalitsus. Perioodi lõpul toimus Jaapani ühendamine, mille nimel tegutsesid kolm väejuhti Oda Nobunaga, Toyotomi Hideyoshi ja Tokugawa Ieyasu, kes kõik olid esialgu võrdlemisi heades suhetes portugali jesuiitidega. Nende motivatsiooniks ei olnud mitte niivõrd usk, vaid ühelt poolt vajadus kristlastega kaasneva kaubavahetuse järele, teisalt – eelkõige Nobunaga ja Hideyoshi puhul – põlgus budismi vastu. Ent koos kristluse levikuga nende suhtumine nii jesuiitidesse kui ristiusku muutus.

Isa Rodrigues on idealistlik jesuiidipreester Portugalist, kes rändab 1640ndatel salaja Jaapanisse kavatusega aidata tagakiusatud jaapani kristlasi. Ta võetakse peagi kinni ja temast saab tunnistaja jaapani kristlaste erakordselt piinarikastele kannatustele. Ka isa Rodrigues ise pannakse valiku ette – loobuda elust või oma Jumalast. Lisaks sõltuvad tema valikust ka tema kaaslaste elud. Ta on kaotamas usku nii endasse kui Jumalasse. Miks Jumal lubab süütutel nii palju kannatada? Millise piirini on võimalik oma väärtuste seista? Kas pealesunnitud avalik taganemine neist on ikka reetmine? Kas sellise reetmisega on endaks jäädes võimalik leppida, isegi kui Jumal vaikib?

Polnud päris minu maitse raamat. Kuigi siin raamatus on peategelaseks portugallane, mitte jaapanlane, siis minu jaoks on see Jaapani ühiskond, kultuur ja elu ikka täiesti mõistetamatu. Olenevalt kas siis tegu on kauge ajaloo või tänapäevaga. Peamine muidugi oli siin hoopis oma usule ja veendumustele truuks jäämine ka oma ning teiste inimeste elu hinnaga. Kas usust taganemine on õige otsus, kui sellest ei sõltu ainult sinu elu ja piinamine vaid ka paljude teiste inimeste elu ja piinamine. Kuidas võib muutuda ajas ja oludes inimese arvamine endast ja teistest inimestest kui ta seisab silmitsi erinevate olukordadega. Teoses üritatakse paralleele tõmmata Jeesuse ja Peetruse looga, looga salgamisest ja argusest. Lugu inimestest, kes küll soovivad olla julged ja kartmatud, kuid nad oma sisimuselt ei ole seda ja kas on võimalik ennast sedavõrd muuta, käituda ennastsalgavalt kui iseloomult oled loodud araks. Mõtteainet see raamat igatahes andis.

 

Sügav etendus emadusest

Fotod: Ugala teater

Etendus: Ema

Teater: Ugala (külalisetendus Kumu auditooriumis)

vaadatud: 07.märts 2023

autor: Florian Zeller

lavastaja: Tanel Jonas

Esietendus 01. oktoober 2021

Näitlejad: Terje Pennie, Margus Tabor, Oskar Punga, Klaudia Tiitsmaa

 

Kogu elu on ema Anne hoolitsenud oma poja, tütre ja abikaasa eest. Nüüd, kus lapsed on pesast välja lennanud ja maja on tühi ning kõle, tundub talle järjest enam, et elu on kaotamas maitset, värvi ja lõhna. Mida peab tegema naine, kes on oma pesakonna suureks kasvatanud ja maailma saatnud? On tema elul veel mingi eesmärk, mille suunas liikuda või on rong juba pöördumatult läinud? Kuid ühel päeval naaseb ootamatult koju Anne’i poeg Nicolas ja alguse saab lugu armastusest, mis on nii tugev, et võib lämmatada nii poja kui ema enda.

Florian Zeller (s 1979) on prantsuse romaani- ja näitekirjanik. Ta on hetkel üks mängitumaid autoreid kogu maailmas. 2010. aastal Pariisis esietendunud „Ema“ on mõttelise näidenditriloogia esimene osa, sellele järgnenud „Isa“ ja „Poeg“ on Eestis lavale jõudnud Theatrumis.

Omapärane lavastus, sest ühte stseeni mängiti läbi mitu korda ja igakord erinevalt. Ei saanudki aru, mis oli siis tegelikult, mis oli fantaasias, mis kellegi mälestuses. Üks oli positiivsem ja teine negatiivsem lahendus. Natuke depressiivseks läks see etendus, aga samas teema oligi selline - lapsed kasvavad suureks ja lendavad pesast välja, aga vanematele jäävad nad endiselt lasteks ja nad klammerduvad nende külge. Eriti kui aastaid ongi inimese ainus elu olnud lastekasvatamine ja nende eest hoolitsemine. Täiesti koduperenaiste elusaatus, kes polegi kunagi ennast väljaspool kodu saanud teostada ja sel hetkel, kui lapsed on suured ja neid enam sedavõrd ei vaja, siis nad ei oskagi enam midagi peale hakata oma eluga, kusagilt uuesti alustada. Sedasi on kerge depressioonil tekkida ning leida lohutust tablettidest ning alkoholist. Kui kogu aeg on oldud keegi, keda on vajatud, kelle najal on kodu püsti seisnud, siis ühel hetkel ollakse mittekeegi, keegi enam ei vaja. Ja mida enam klammerdutakse lastesse, mida enam neile peale käiakse, mida enam end neile peale surutakse, seda enam nad põgenevad ja üritavad kütketest lahti pääseda, seda vähem nad helistavad ja külla tulevad. Kui raske on ühel emal lasta lahti pojast, lasta ta iseseisvalt elama, ise tegema oma vigu ja kordaminekuid, mitte sekkuma tema ellu ka siis, kui kõik ei ole hästi, kui emasüda valutab, kui minia ei ole see, kes emale meeldiks. Kui alguspoole pani etendus õlgu kehitama, siis mida edasi, seda sügavamaks mõju muutus ja etenduse lõppedes võin öelda, et väga hea ja mõtlema panev etendus. Ning muidugi Terje Pennie võrratu osatäitmine, teised olid ka head muidugi.

 

Mäletada või unustada, selles on küsimus.

 6./41. Mäletamine. Mäluteadus ja unustamise kunst 

Autor Lisa Genova  

Tõlkinud Kalle Klein

Kirjastaja Vesta Raamatud 2022

240lk./960lk./8900lk.

Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#1)

Mälu on kõik ja mitte midagi. Mälu on väga oluline, kuid samas mitte nii oluline. Mälu on vaja peaaegu kõigeks, mida te teete. Need kolm lauset on sellest raamatust. Raamatus räägitakse millised mälud on inimesel olemas. Kuidas need toimivad. Millised aju piirkonnad sellega tegelevad. Kuidas mingi mälestus või õpitu üldse meile meelde jääb. Natuke ka mälutehnikatest. kui tahad, et miski meelde jääks kuidas peaks toimima. Kas see, mida me mäletame on ikka see, mis tegelikult toimus. Tegelikult on enamus inimeste mälestused valed või väga piiratud selles osas, mis kõik ikka päriselt toimus. Miks mäletavad inimesed ühte ja sama erinevalt. Eksperimentidest inimeste mälu ja meeldejätmise võime kohta. Miks me unustame ja kas see on loomulik või haiguslik nähe. Mis vahe on tavapärasel vananemisel ja alzhaimerisse haigestunutel. Mida saab teha, et kaitsta oma mälu. 

Selles raamatus uurib neuroteadlane ja tunnustatud kirjanik Lisa Genova, kuidas mälestused tekivad ja kuidas me neid meenutame. Saab teada, kas ununenud mälestused on üksnes ajutiselt kättesaamatud või igaveseks kustutatud ning õpib selgelt eristama normaalset unustamist Alzheimeri tõve põhjustatud unustamisest. Lisaks on selgitatud, kuidas mõjutab mälu emotsioon, uni, stress ja kontekst.

Sain teada, et olen vähemalt 16 aastat oma elust lihtsalt maha maganud, aga kui tähtis on olnud see magamine minu mälu seisukohast. Kui keeruline on inimaju ning üldse meelespidamine ja mälestuste talletamine. Ajju ei saa nagu arvuti kõvakettale panna järjest mingeid teadmisi või mälestusi ning siis ühe klikiga need üles leida ning lugeda täpselt sellistena nagu need said salvestatud. Aju salvestab, aga paraku mitte alati saja protsendilise täpsusega ning seda, mida me ei korda või mälust välja ei võta, mälu vaikselt kustutab. Kui palju on ühel tavalisel õpilasel meeles mitmekümne aasta pärast see, mida kunagi sai koolis hiilgavalt kontrolltöödes teatud, kuid mida pole peale seda kunagi tarvis läinud ning mälust üles otsitud? Väga vähe või on nii sügaval peidus, et iseenesest see enam välja ei tule, ainult uuesti nähes võib tulla mõte, et jah, seda ma ju kunagi teadsin. Kergesti ja loetavalt kirjutatud keerulistest asjadest. Minu jaoks oli väga huvitav. 

  

Laste ja kummituste detektiivitööd

 2./37. Vanalinna detektiivid. Mustpeade maalid 

Sari: Vanalinna detektiivid #1 

Autor Reeli Reinaus 

Kirjastus Tänapäev 2018

144lk./288lk./8228lk.

3./38. Vanalinna detektiivid. Verega kirjutatud kirjad 

Sari: Vanalinna detektiivid #2
Autor Reeli Reinaus 

Kirjastus Tänapäev 2018

144lk./432lk./8372lk.

4./39. Vanalinna detektiivid. Neitsitorni meedium

Sari: Vanalinna detektiivid #3

Autor Reeli Reinaus 

Kirjastus Tänapäev 2020

144lk./576lk./8516lk.

5./40. Vanalinna detektiivid. Niguliste muumia ja nõiamärgid 

Sari: Vanalinna detektiivid #4

Autor Reeli Reinaus 

Kirjastus Ronk Ronk 2021

144lk./720lk./8660lk.

Lastekirjanduse väljakutse märts: Ristsõna vastus (Kisub kriminaalseks)

Tänapäeval on neid laste kriminulle ikka ohtrasti, oleks minu lapsepõlves neid ka sedavõrd palju olnud, siis seikles vaid Kalle Blomkvist oma kambaga ringi. Eks nüüd tuleb tagant järgi neid lugeda. Otsisin, mida seekord võtta ja sattusin sarja peale, mida polegi veel lugenud. Tundusid veidi asisemad lood olema, mitte väga titekad ja seega saigi kõik neli osa kohe korraga ette võetud. 

Rebeka ja Gregor kohtuvad juhuslikult Tallinna vanalinnas asuvas Mustpeade majas ning nad saavad ülesandeks uurida välja, miks kaovad sealt salapäraselt maalid. Selgub, et lapsed näevad kummitusi ning saavad nendega ka vestelda ning seega küsivadki nad abi nendelt. Ka järgmistes raamatutes ning salapäraselt saadavates ülesannetes on tihedalt kummitustega seotud lood. Teises osas peavadki kindlaks tegema, kas vanalinna korterites kummitab. Kolmandas uurima Neitsitornis toimuvaid üleloomulikke seansse, kas tegu on pettusega või mitte. Neljandas kohtutakse Niguliste muumia vaimuga ning saadakse temalt abi. Uurima asuvad küll kaks last, aga uurimiste kestel nende kamp suureneb veel ühe tüdruku ja kahe poisi võrra. Viimased kolm küll kummitusi ei näe ja nendega ei suhtle vaid aitavad kaasa muudmoodi. Minu jaoks suureks plussiks on neis raamatutes, et märkamatult räägitakse loo kõrvalt lastele Tallinna vanalinna ajalugu ning erinevaid lugusid nii kummitustest kui kunagi elanud isikutest. Mulle olid küll kõik lood juba ajalootuuridelt vanalinnas tuttavad, aga huvitav oli ikka lugeda. Ma arvan, et ainult nendest ajaloolistest asjadest paljud lapsed ei viitsiks lugeda, kuid nüüd seikluste vahelt, saavad juurde ka Tallinna ajaloo teadmisi. Uurimislood ise on ka täitsa põnevust pakkuvad ja lastepärased. Viimane raamat lõppeb nii, et kindlasti on kirjanikul plaanis seda sarja veel edasi kirjutada. Loen kindlasti veel, kui järjed ilmuvad.

 

Igas Inglismaa väikelinnas on mõni mõrvaohver

 1./36. Mõni luiskab, mõni sureb

Sari: Mirabilia 

Autor: Ruth Rendell

Tõlkija: Ralf Toming, Harald Rajamets

Kirjastus: Eesti Raamat 1993

144lk./144lk./8084lk.

Lugemise väljakutse: 23. Raamatu tegevus toimub Inglismaal asuvas väikeses linnas või külas

Inglismaal ikka jagub neid väikelinnu ja asulaid, kus toimuvad mõrvad. Seekordne lugu toimub Kingsmarkhami väikelinnas, kus noorte popmuusika festivali lõpus leitakse festivaliala kõrvalt ühe noore naisterahva laip. Vanaldane elutark ja südamlik peainspektor Wexford asub mõrva uurima ja lõpptulemuseks on muidugi midagi muud, kui algul kõik arvasid. Selline aeglase kulgemisega uurimislugu, kohati minu jaoks liiga aeglane ja uimane. Kahtlusaluseid nagu polnudki või siis pigem olid kõik kahtlusalused, lugu oli parajalt segane ja eks tunnistajad andsid ka valeinformatsiooni, et asi veel segasemaks läheks. Lõpuks siiski selgus tõde nii inspektori kui lugejate jaoks. Olen ka muid Rendelli raamatuid lugenud ja ütleks, et see ei ole tal kõige parem teos, aga vahelduseks täiesti loetav. Pigem küll aeglase krimi austajatele.

Veebruari kokkuvõte

 

Pilt: tehisintellekt

Raamatuid: 17

Lehekülgi: 3584

 

Keskmiselt lehekülgi päevas: 128

Keskmiselt lehekülgi raamatus: 211

 

Kõige õhem raamat: 62

Kõige paksem raamat:384

 

Lugemise väljakutse teemasid loetud:5

Muid väljakutseid loetud:

. Lastekirjandus 1

. Punktiir 7

. Saatusesepp 1

. Eesti Raamat 1

. Ulmetark 1

. Hispaania kirjandus1

Väljakutse vabasid loetud: 0

Loetud kirjanikke: 15

Enim loetud kirjanik: Peter Wohlleben (3)

Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 11

Enim loetud kirjastus: Argo (4)

Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 8

Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Eesti (4), Saksa (4)

 

Vanim raamat ilmunud: 1899

Uusim raamat ilmunud: 2022

 

Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 6

Raamatukogust laenutatud: 7

Loetud e-raamatuid: 4

 

Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 8,82

10 palli saanud raamatud: Urikivist ristimisastjani, Lennud unes ja ilmsi, Looduse salajane võrgustik, Maja metsa varjus, Amfitrüon

Tallinna algusaegadest

 17./35. Rafala. Idateest ja Tallinna algusest 

 Autor Marika Mägi 

 Kirjastus Argo 2015

190lk./3584lk./7940lk.

Lugemise väljakutse: 38. Eesti ajaloost kõnelev raamat, ükskõik mis periood või alateema, aga mitte ilukirjandus

Selles raamatus käsitletakse Tallinna tekke ja viikingite Idatee küsimusi teiste Läänemereäärsete maade ajaloo taustal. Laiem kontekst ja uued paralleelid naabermaadega toovad kaasa uusi tõlgendusi. Muuhulgas selgitatakse, miks pole muinaslinna jäänuseid leitud Toompea ja Tallinna vanalinna alalt, ning kust seda otsida tuleks.

Olen lugenud kahte Mauri Kiudsoo raamatut, kus käsitleti sama ajaperioodi ning kaubateid ning kontakte sel ajal. Tema raamatud meeldisid natuke enam kui see. Rafala oli täis infot ja oletusi, aga jäi minu jaoks väga kuivaks. Kõik nagu oli olemas, skelett oli tugev, aga oleks tahtnud rohkem liha sinna skeletile, sest tegu ei ole ju siiski teadusliku tööga vaid tavalugejatele mõeldud teosega. Enamusega, millest see raamat kirjutas, olen juba varasemalt kursis, kas siis raamatutest või vanalinnas toimunud paljudel ekskursioonidel räägitust. Mis koht siis täpselt oli see Rafala (Rävala), mida mainitakse, millal tekkis asustus Tallinna ümbrusse ning mis oli tähtsam kaubanduskeskus, kas tulevane Tallinn või Iru. Kus oli vana eestlaste linnus, kas Toompeal või Tõnismäel ning kuidas linn alguse sai ning kust kuhu arenema hakkas. Kõigest sellest on raamatus juttu.