Matkarada: Majakivi-Pikanõmme loodusõpperada
 |
| Fotod: Siim Vahur VATteater |
Näitlejad: Katrin Saukas, EMTA lavakunstikooli XXXI lennu tudengid: Markus Andreas Auling, Karl Birnbaum, Richard Ester, Lauren Grinberg, Laurits Muru, Hele Palumaa, Herman Pihlak, Kristina Preimann, Kristin Prits, Emili Rohumaa, Alice Siil, Juhan Soon, Astra Irene Susi, Rasmus Vendel, Edgar Vunš
"1987, juulikuu
Vene väed Afganistanis. Perestroika. Keeluseadus. Eelmisel aastal Tšernobõli katastroof. Kevadel jalgrattamatkad: “Fosforiidile ei!” Hirvepargini on kuu aega.
Pirgu arenduskeskus loodi 24. veebruaril 1987. Sotsioloogide töörühm jagunes kaheks, “päris” sotsioloogid ja “emotsionaalsed uuringud”, nagu meid alguses nimetati. Siis olime Pirgu mälusektor, hiljem Pirgu Laulu- ja Näitemängu seltskond. Põhikoosseis: Katrin Saukas, Jaak ja Mart Johanson, Marko Matvere.
Meie esimene lavastus oli “Aruanne” – tavalise inimese tavaline elulugu läbi võimuvahetuste, okupatsioonide, mobilisatsioonide, sõja, küüditamise, Siberiaastate, kolhoosiaastate… Ja laulud, laulud, laulud läbi muutuva aja.
Neid laule tollal ei lauldud: keelatud, kardetud, unustatudki. See oli mälutõkete aeg. Elulood olid maha salatud. Vanade viiside jahil leidsime töö- ja sõjaveteranide laulupeolt 73-aastase Agnes Riimaa.
Agnes töötas sanitarina Kernu invaliidide kodus ja õpetas omal algatusel hoolealused laulma. Laulmine hoidis “laululapsed“ vaos. Tabletid alati agressiivsust alla suruda ei suutnud.
Arengupeetusega laste tavalugu: vanemad jätavad tänavale, vastavalt vanusele liiguvad ühest lastekodust teise kuni jõuavad Kernu. Paljud õpivad alles siin, oma viimases kodus, veerima. Kui sugulased teadmata, siis lõpuks ridamatus Tallinna Liiva kalmistul.
Meid jahmatas, kuidas need, kel arengupeetust polnud, oskasid laulda ja luuletusi lugeda. Olid eelmisest elust kaasa toonud oma anded ja õpitu.
Sellest ongi meie lugu – kroonikutest ja psühhokroonikutest ja muidugi Agnesest, kes meid läbi vanade laulude mõneks ajaks ühte liitis.
1987. aastal kirjutas Jaak Johanson laulu:
Hei, poisid, kas olete valmis
Siis lükkame korraga"
Merle Karusoo, lavastaja, Pirgu mälusektori eestvedaja
Ei osanud sllest etendusest midagi arvata, sest Pirgu ei ütle minu minevikus mulle mitte midagi. Aga kuna sõbrannale ütles ja väga palju, siis ta vedas ka meie pere teatrisse. Sakala 3 teatrimaja oli minu jaoks täiesti uus koht, esmakordne külastus. Muidu tore, aga isetekohad väga kitsad, eriti jalgadel oli kohutav ruumipuudus. Nii pika etenduse jooksul oleks tahtnud ikka veidi jalgu sirutada ka. Eelnevalt olin saanud teavituse, et etendus on natuke liiga pikk. Oli ka. Oleks saanud laulude osas kärpeid teha. Saan aru, et tegijaile olid need laulud väga olulised ja nii ei tahetud midagi välja jätta, aga vaatajale, kes asjas sees ei ole olnud, oleks piisanud ka vähemast. Seda, et nad laulda oskasid sai publik juba ka vähesema arvu laulude juures edukalt aru. Nüüd aga hakkas asi veidi venima. Tundub, et peale kasvab väga edukas ja andekas uus lend näitlejaid. Terve selle pika etenduse jooksul olla tugevalt oma rollis, kes mispidi kõver või vildakas ja seda suuta edukalt hoida. Samuti mängida puudega inimest sedasi, et kohe tunned, et ta on selline, mitte ei mängi tola. Ja saan aru, et tegelaskujud ei olnud neil välja mõeldud, vaid reaalsete inimeste pealt kopeeritud, kes tol ajal elasid seal hooldekodus. Ja muidugi need Pirgu tegelased olid nii hästi mängitud, et ei pidanud teadmagi, keda nad mängivad, kõik olid piisavalt äratuntavad esmestest olemistest, rääkimistest. Ning selle noorteparve keskel oli Katrin Saukas oma hiigelvormis. Täielik elamus, kuidas ta mängis! Soovitan väga seda etendust, eriti just neil, kellel nõukaaegne elukogemus olemas. Aga usun, et ka nooremad saavad mõtteainet ja aimu, kuidas siis elu oli.
 |
| Fotod: Gabriela Urm (Teater Endla lehelt) |
Näitlejad: Priit Loog, Kati Ong, Karin Tammaru, Karl-Andreas Kalmet, Meelis Rämmeld, Ireen Kennik, Tambet Seling, Carita Vaikjärv, Märt Avandi, Ott Raidmets, Kleer Maibaum, Jane Napp, Enn Keerd, Sten Karpov
"Suvi
maal. Puhkus suvitusrajoonis. Lõpuks ometi on aega, et lõõgastuda ja elu üle
järele mõelda, igatseda ja otsida, armuda ja armastada, muutuda paremaks
inimeseks. Just siin, just nüüd saavad kokku tahe ja aeg, et midagi muuta! Ja
nemad, need noored, ilusad ja haritud inimesed selles suves räägivad nii
veendunult, nii tulihingeliselt armastusest ja elust, muutuste vajalikkusest,
soovist teha midagi olulist. Nad teavad, et vaidlustes sünnib tõde ja nad on
valmis oma hääled kähedaks vaidlema, sest nad on kindlad, et veel pisut ja see
enesega rahulolematuse tunne läheb ära, elu omandab mõtte, saabub õnn ja kogu
maailm muutub paremaks! Aga
ometi ei tule neil midagi välja. Ei tule, sest nad on vaid suvitajad -
argielust põgenejad, ootamatud ja ajutised. Nad söövad ja joovad, suudlevad ja
kaklevad, kurdavad ja vestlevad, laulavad ja laaberdavad, igavlevad ja
igatsevad. Ja kaovad siis nagu tuhk tuulde.
Maksim
Gorki kirjutas „Suvitajad“ 1904. aastal, mil suri teine suur vene kirjanik
Anton Tšehhov. Lavastaja Ingomar Vihmari sõnul on tegu kirgliku ja
revolutsioonilise näidendiga, milles Gorki on ära tabanud midagi inimeseks olemisele
igiomast ning mis on oma traagilisuses ülikoomiline. Ja vastupidi."
Esialgu oli paras segadus, sest osalisi oli palju, nimed võõrad ja läks ikka tükk aega, et aru saada, kes on kellega abielus, kes kelle vend või õde või kes on üldse kes ning mis toimub. Hulk inimesi, rohkem või vähem omavahel seotud, igal oma koorem kanda, omad puudused ja voorused. Kes lepib oma saatusega rohkem, kes vähem, kes igatseb muutusi, kes rutiini. Kes peidab oma mõtted ja soovid sügavale oma sisemusse ja kes laotab need kõigile nähtavale. Kes uputab argipäeva pudelisse ja kes armastusse. Nalja ja humoorikaid repliike oli ning kõik kohe kindlasti ei olnud Gorki kirjutatud. Kihte ja mõtteid oli, aga lõpptulemusena jäi siiski veidi liiga kaootiliseks ning lahenduseta. Samas, eks ta oli üks katke elust. Vaadata võis, aga ei midagi hiilgavat. Näitlejate mäng oli ühtlane ja hea. Endla trupp meeldibki selletõttu, et nad on ühtlaselt head tugevad näitlejad. Üllatas Kleer Maibaumi lauluhääl. Võiks edukalt lauljana esineda, parem kui nii mõnedki lauljad.
Autor Mauri Dorbek
Kirjastus Jes Kirjastus 2022
296lk./296lk./13934lk.
Väljakutse punktiir2023 aprill: Kuulsad naised (#1) või märts: Mälu ja aeg (#18). Läks märtsi kuu alla, sest sinna sobis paremini.
See raamat sai alustatud märtsis ja lõpetatud aprillis. Ja tegelikult sobib nagu mõlema teema alla. Kui Kristi Ojasaarest veel tema elu ajal paljud ei olnud kuulnud, siis peale oma surma on ta üpriski kuulus. Kuigi kuidagi kurb, et inimese surm muudab ta kuulsamaks kui elu ajal oli. Ka mina olin üks, kellele see nimi oli üsna tundmatu. Seevastu, kes on Mauri Dorbek, ma teadsin hästi. Kunagi oli ta mu ülemus, mitte küll otsene, aga paar kihti ülevalpool. Sellegi poolest oli ka isiklikke kokkupuuteid. See oli aeg, millal oli tal isiklikus elus veel kõik korras, tragöödiast polnud mingeid märke. Ma tegelikult alguses olin kindel, et ma seda raamatut ei loe, sest tundsin ette, et minu pilt temast selle raamatu pildiga kokku ei lähe. Aga kuna see raamat otse surus ennast raamatukogus mulle pihku, siis mõtlesin, et annan võimaluse. Jah, mu arvamus pidas paika. Aga eks see ole vana tõde, et kriitilistes olukordades ja seistes surmaga silmitsi inimesed mitte ei muutu, aga neis tulevad esile küljed, mida muidu teised ehk ei näe. Ma mõtlen siin just kaugemalseisvad inimesed, mitte need kõige lähedasemad. Raamat on muidugi väga emotsionaalne ja valu õhkavad raamatulehed kaugele. Minu jaoks oli eriti raske lugeda neid lehekülgi, kus ta kirjeldas oma laste tundeid. See valu oli väga ränk. Ma olin neljakümnendates, kui oma ema kaotasin, aga kaotada ema nii noores eas... see on väga kurb ja valus ka kõrvalseisjatele, sest lohutada pole millegagi. Me kõik teame, et vähk on üks kole haigus. Ka need, kes sellega ise otseselt kokku puutunud oma lähikonnas pole. Aga see raamat andis aimu, kui raskelt see haigus ikka kulgeb, kuidas sureb lootus, kuidas annab alla esmalt keha, siis hing. Minu jaoks oli selle raamatu aga peamine iva selles, et kuigi me mõtleme, et me jõuame, meil on veel palju aega, siis pahatihti tuleb välja, et aeg sai otsa. Ega vanarahvas ilmaasjata ei ütle, et tänasida toimetusi ära viska homse varna. Seega ärge unustage elada tänases päevas, olla olemas oma lähedastele igapäevaselt, teha asju ja öelda sõnu kohe, niikaua kui kuulaja ja tegija on veel kõrvalk, sest vahel võib juhtuda, et ootamatult peab ütlema häid sõnu vaid pilvepiirile, kus inglid meid vaatavad. See raamat peaks minu arust olema just edukate ja töösse mattunud ärimeeste/ülemuste lugemislaual, ehk see raamat tekitaks neile rohkem empaatiat mitte ainult oma pereliikmete vaid kõigi ümbritsevate inimeste, ka oma alluvate suhtes.
Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#17)
Õed Hilde ja Ylva Østby –
kirjanik ja neuropsühholoog – viivad meid uskumatule seiklusele inimmälu
sügavustesse, näidates, kui keerukas, kaunis ja peen süsteem see on. Raamat, mis uurib mälu toimimist ja selle olulisust meie elus. Raamatus
käsitletakse mitmeid teemasid, alates ajaloo- ja kultuurimälust kuni
mäluhäireteni. Õed Østby tutvustavad lugejatele mälu erinevaid aspekte, nagu näiteks kuidas mälu tekib, kuidas seda hoitakse ja kuidas seda taaskasutatakse. Raamat keskendub ka sellele, kuidas meie mälu mõjutab meie identiteeti ja millised on selle praktilised rakendused igapäevaelus, näiteks õppimise ja töö osas. "Mäluseiklused" sisaldab mitmeid huvitavaid lugusid, ajaloolisi fakte, teaduslike uuringute tulemusi ja isiklikke kogemusi. Arutatakse miks me mäletame seda, mida me mäletame, ja kuidas mälu on kujundanud meie minevikku ja tulevikku. Eraldi peatutakse valemälestustel, miks need tekivad ja kui suures osas need tekivad. Raamatus on hästi palju näiteid inimestest, kelle lugu räägitavale teooriale annavad praktilise väljundi, tänu kelle juhtumile arenesid edasi teadlaste teadmised ning sageli hakatigi selle järel põhjalikumalt probleemi uurima. Hästi kirjutatud raamat, lihtsalt loetav ja huvitava sisuga. Ei kujuta ettegi kuidas oleks elada ilma mäluta.
Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#16)
Jan Kaus on öelnud, et kirjandus on talle alati tundunud suure vabaduse territooriumina. Kirjanduses on võimalik liikuda aegadesse ja kohtadesse, kuhu kehal pole lihtsalt võimalik ulatuda. Kirjutades või lugedes saab ta olla inimene, kes ta kunagi pole olnud, või inimene, kelleks ta kunagi ei saa. Oma raamatus räägib ta kaasahaaravalt nii kirjanikest kui ka lugejatest, kes teda enim on mõjutanud: Juku-Kalle Raid, Hasso Krull, Doris Kareva, Kalev Kesküla, Timo Lappalainen, Jürgen Rooste, Indrek Koff, Urmas Vadi.
Raamatus oli nii mälestusi teistest kirjanikest, kellega on Kaus kokku puutunud. Kui eelnevalt loetud Kaplinski raamatus oli nagu kataloogis hästi palju nimesid, kellega ta kokku oli üldse puutunud, siis Kausi raamatus olid vaid need, kes talle olid väga olulised. Seetõttu oli võimalik pikemalt ja süvenenumalt nendest kirjutada. Kohati tundus, et kirjanik avastas kirjutamise käigus kui palju tegelikult need inimesed talle tähendavad, kui palju ta on nendega seotud. Raamatus olid nii mälestused kui ka mõtisklused. Viimane peatükk oli lugeja tähtsusest kirjaniku elus. Sest kui pole lugejaid, pole ju ka kirjanike tööl mingit mõtet. Hetkel selles sarjas loetutest kõige ladusam ja mõnusam lugemine.
Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#15)
Aju on su isiksuse ja taibu
asukoht. Aju õpib keeli, loob mälestusi ja tõlgendab keerulisi mustreid.
Ühtlasi vastutab ta halbade otsuste eest ning premeerib sõltuvusi. Aju
on ainulaadne ‒ see on ainus asendamatu organ, mida ei ole võimalik
välja vahetada. Kui meditsiin ühel päeval seda suudaks, oleksid ikkagi
tulemuseks täiesti teine teadvus, teised mõtted ja unistused. Raamat keskendub eelkõige ajule kui indiviidi isiksuse alusele ning
kuidas erinevad aju osad ja nende vahelised ühendused mõjutavad meie
käitumist ja tajusid. Nordengen toob oma raamatus välja huvitavaid näiteid selle kohta, kuidas
aju toimimine võib mõjutada meie otsustusvõimet, emotsioone ja
isiksuseomadusi ning millised on sellel praktilised tagajärjed meie
igapäevaelule. Raamatu peatükid käsitlevad muu hulgas teemasid nagu mälu, tähelepanu,
hirmud, sõltuvused ning vaimuhaigused.
Autor kirjeldab ka erinevaid uuringuid ja katseid, mida on tehtud aju
toimimise uurimiseks ning tutvustab lugejale kaasaegseid neuroteaduse
meetodeid ja tehnoloogiaid. Raamat on lihtsalt kirjutatud, arusaadav tavalisele lugejale. Kuna viimasel ajal on saanud lugeda järjest erinevaid raamatuid ajust, siis hakkas minu jaoks juba jutt korduma, samuti näited uuringutest. Aga muidu väga asjalik ja hariv lugemine.
Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#14)
Raamatus antakse ülevaade fennougristika arengust Eestis. Ühe osa
sellest moodustavad Tallinna Kunstiülikooli uurimisretked eestlastele
lähemate ja kaugemate soomeugrilaste juurde, kust on kaasa toodud
väärtuslikke ülevaateid inimeste elulaadist, uskumustest, käsitööst,
ehitistest ja muustki. Raamatus tutvustatakse järgmisi rahvaid: saamid, handid, udmurdid, komid, neenetsid, eestlased, mansid, karjalased, mordvalased ja ungarlased. Iga rahva kohta on eraldi peatükk asukoha, keele, peamise eluolu ja kultuuri kohta koos fotode ja joonistustega, mis on tehtud nende uurimisreiside käigus. Raamatu lõpus on lisaks kogutud pildimaterjali. Selline hästi kiire ja põgus ülevaade nii rahvustest kui uurimisreisidest. Raamatu alguses peatükk Soome-Ugri keelte ja kultuuri uurijatest. Raamaturiiulis ootab oma aega veel Argo kirjastuse poolt välja antud Kaugelt näeb lähemale, mis kajastab ka Eesti Kunstiakadeemia uurimisreise Soome-Ugri rahvaste juurde. Kahjuks sel kuul enam seda lugeda ei jõua, aga plaanis lähitulevikus see raamat kätte võtta.
Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#13)
Mäluasutus on asutus, mis tegeleb peamiselt info kogumise, säilitamise, töötlemise ja edastamisega. Mäluasutuste hulka kuuluvad traditsiooniliselt raamatukogud, arhiivid ja muuseumid. Mäluasutuste ülesanne ühiskonnas ongi teadmiste ning kogemuste talletamine, korrastamine ja kättesaadavaks tegemine. Mäluasutused koguvad üldistatult teabekandjaid, mis tagavad ühiskonna adekvaatse toimimise nii tänapäeval kui ka tulevikus, sest mäluta inimest on raske aidata ning mäluasutusteta ühiskond on määratud hukkumisele. (Vikipeedia)
Eesti ühiskond ei ole määratud hukkumisele, sest meil on mäluasutused olemas ja need töötavad väga edukalt. Paljudes raamatukogudes ja muuseumides on säilitatud dokumente, mis on haruldased. Eriti haruldane on, et need on säilunud sajandite jooksul. On ju teada, et inimesed armastavad tihti koristada ja enda arust mittevajalikku pahna ära visata. Aga eks tänapäeval olegi seda mittevajalikku paberipahna tunduvalt enam kui oli seda sajandite tagusel ajal, kui paberile sai ikka pigem tähtis dokument kui niisama sirgeldus. Vanim originaaldokument ülikooli raamatukogus on (vähemalt oli 1980) maavalduse kinkekiri 1239.aastast. Sellest on pilt ka selles raamatus. Lisaks muidugi pildid paljudest haruldastest dokumentidest ja raamatutest, mis pärit sajandite tagusest ajast. Ainus, mis sellele raamatule võib etteheita, et kvaliteet on alla igasugust arvestust. Muidugi on see välja antud nõuka ajal, aga ka siis oli võimalik trükkida ikka tunduvalt kvaliteetsemalt raamatuid. Mustvalged fotod on veel kuidagi arusaadavad, aga need värvifotod! Erinevad värvid on kokkutrükitud ju kolmest põhitoonist, aga nendel piltidel on kõik kolm kihti nihkes! Muidu on väga huvitav raamat ja oleks asjakohane teave ka tänasel päeval. Nüüd läks tagasi riiulisse uut uurimiskorda ootama või siis uut sarnast väljaannet ootama.
 |
| Foto: FB Helgi Sallo lehelt |
Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#12)
Kes meist siis Helgi Sallot ei tea. Me enamuses mäletame teda juba oma lapsepõlvest. Siin raamatus räägib Helgi asjadest, mis on meile kõigile olulised. Need on armastus, lapsed, kodu, kaaslased, elu ja teater. Meil on võimalus elada kaasa loole, kuidas sai lummava lauluhäälega noorukesest naisest see Helgi Sallo, keda me kõik tunneme ja teame. Ma ei ole eriti elulugude fänn, aga selle raamatu tõin kunagi koju just Helgi Sallo pärast, kes on minu arust väga võrratu. Mäletan tema osatäitmisi erinevates rollides juba lapsepõlvest saadik. Olen näinud teda Estonia laval tema hiilgeaegadel ja ka hiljem, kui ta hiilgas endiselt seal. Ning loomulikult ka televiisori vahendusel. Ka need, kes ei jälgi Õnne tänava lugusid (nagu näiteks mina), teavad täpselt, kes see Alma selline seal on. Ta on minu arust mitte ainult väga hea näitleja ja laulja, vaid ka väga särav isiksus. Ning raamat on väga mõnusalt ja soojalt kirjutatud. Mõnus lugemine.
Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#11)
Illustreeritud jutustus Napoleoni sõdade ühest tuntumast ja dramaatilisemast sõjakäigust Vene keisririigi vastu 1812. aastal. Üksikasjaliselt käsitletakse Borodino lahingut ning antakse ülevaade Aleksander I ja Napoleoni kaardivägede kujunemisest ja mundritest. Me kõik oleme seda lahingut koolis õppinud. Kuid kui paljud meist mäletavad seda? Aeg on enamuselt selle mälust eemaldanud kui ebahuvitava või mittevajaliku teabe. Jah, me võime mäletada, et selline lahing toimus ja ehk isegi kus, millal ja kes võitis, aga vaevalt sellest otseselt mittehuvituv inimene, kes ei tegele ka mälumänguga, teab täpseid fakte kuidas kõik toimus, millised mundrid olid seljas kummalgi armeel ja seda veel ametite ning auastmete järgi. Selletõttu on siiski hea, et on olemas inimesi, keda see niivõrd huvitab, et nad tegelevad teemaga süvitsi, uurivad ning jäädvustavad uuritu tulemused ka tulevastele põlvedele. Kas siis raamatu näol või nagu selle raamatu autor - mõlemast armeest tehtud osavõtjate miniskulptuurid täpsete mundritega, mis loovad elava ettekujutuse kahesaja aasta eest käibel olnud sõjaväevormidest ja relvastusest.
Väljakutse punktiir2023 jaanuar - Võõrad taevad (#4)
Viimasel ajal on saanud lugeda asteekidest, maajadest, inkadest. Aga nendel aladel oli elu ka enne nende impeeriumite tekkimist. Selles raamatus ongi vaatluse all tsivilisatsioonid, kes elasid Peruu territooriumil enne Inkade impeeriumi tekkimist. Ja need rahvad ei olnud sugugi metsrahvad, kellel ei olnud mingit kultuuri ega ehitisi.
Caral-Supe ehk Norte Chico tsivilisatsioon: Andide rannikul asuva Norte Chico kultuuri jäänused on vanemad kui Inka impeerium ning ulatuvad ajavahemikku 3000 eKr kuni 1800 eKr. Selle kultuuri rahvas ehitas muldkuhjatisi, mida nimetatakse kioskiteks, ning neil oli ka suur hulk looduslike materjalidega kauplemiseks vajalikke tehnilisi teadmisi.
Sechini kultuur: Sechini kultuur on üks varasemaid kultuure, mis eksisteeris Andide rannikul umbes 1800-1300 eKr. Seda kultuuri tuntakse nime järgi Sechini linnast, mis asub tänase Peruu põhjaosas. Sechini kultuur oli tuntud oma muldkuhjatiste, kivist tööriistade ja keraamika poolest. Sechini keraamika oli tuntud oma keerukate kujunduste ja graveeringute poolest. Paljud nende keraamikatööd kujutasid inimesi ja loomi, samuti geomeetrilisi kujundeid ja sümboleid.
Chavini kultuur: Chavini kultuur, mis asus Andide keskosa mägistes piirkondades, oli laialt levinud umbes 900-200 eKr. Selle kultuuri rahvas ehitasid suuri ja keerukaid templiehitisi, millel oli tõenäoliselt usuline ja poliitiline tähtsus.
Moche kultuur: Moche kultuur, mis asus Andide rannikualadel, oli levinud umbes 100 eKr kuni 700 pKr. Selle kultuuri rahvas oli tuntud oma keraamika, metallitöö, tekstiili ja arhitektuuri poolest.
Tiahuanaco tsivilisatsioon: Tiahuanaco tsivilisatsioon, mis asus Andide kõrgmäestikes, eksisteeris umbes 400-1100 pKr. Selle tsivilisatsiooni rahvas ehitas suuri monoliitseid kujusid ja tempelkomplekse, millel oli tõenäoliselt usuline ja poliitiline tähtsus.
Wari impeerium: Wari impeerium eksisteeris umbes 600-1100 pKr ja see hõlmas suurt osa Andide keskosast. Selle impeeriumi rahvas oli tuntud oma tehniliste teadmiste poolest, näiteks maaparanduse ja veekogude juhtimise osas.
Ei tohi unustada, et nendest tsivilisatsioonidest teame me ainult läbi arheoloogiliste leidude. Sealse piirkonna ajalugu ja kultuur on mitmekesine ning huvitav ka enne Inkade impeeriumi tekkimist. Kuid tänaseni teatakse sellest siiski üpris vähe, seal on veel palju avastamata ja uurimist vajavat.
Aga kõige rohkem üllatas mind selle raamatu autori poolne eessõna eesti keelsele väljaandele. Ei tohi unustada, et väljaandmise aasta 1986 ja autoriks venelane. "Eesti kultuuris on alati olnud iseloomulik huvi teiste rahvaste, eriti selliste vastu, kes, olles ebavõrdses võitluses vallutajatega iseseisvuse kaotanud, on oma eneseteadvuse ja eripära säilitanud. Juba 120 aasta eest ilmus L.Koidulalt raamat "Viimane Inka". Indiaanlasi on selles teoses üle idealiseeritud. Kuid milliseid eemaletõukavaid jooni inkade riigil ka ei olnud, meie sümpaatia kuulub ikkagi indiaanlastele, mitte konkistadooridele, sest ajalugu annab õiguse võidetuile, mitte aga vallutajaile."
 |
| Fotod: Draamateater |
21./56. Salgamata ilusaim linn. Tallinn 17.–19. sajandi illustratsioonidel
Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#10)
Väljaandesse on koondatud Tallinna piltkujutised, mis on ilmunud 17.-19. sajandi raamatutes ja ajakirjades nii Eestis kui ka Hollandis, Saksamaal, Venemaal, Prantsusmaal, Inglismaal ja Ameerika Ühendriikides. Tallinna vaateid kohtab reisiraamatutes, ajaloolis-geograafilistes ülevaadetes, vaimuliku sisuga teostes ja ka tarbetrükistes. Raamat annab ülevaate Talllinna vaadetest, millest osade kohta käiv teave on olnud laiali paisatud ja raskesti leitav. Mitmed vaated pärinevad unikaalsetest ainsa eksemplarina säilinud trükistest ning osasid pilte pole varem Eestis avaldatud. Teosest leiab ka vanima Tallinna kujutava pildi, milleks on 1619. aasta reisikirjas ilmunud vasegravüür. Väljaande ülesehitus on kronoloogiline, rohkete illustratsioonide, kommentaaride ja registritega. Välja on toodud illustratsiooni tehnika, mõõdud, asukoht raamatus ja selle kirje. Digitaalsel kujul on raamat kättesaadav digitaalarhiivist DIGAR.
Me mäletame kõik midagi oma linnades, mida enam ei ole kuigi veel mõned aastad tagasi oli. Või midagi, mida alles ei olnud. Või midagi, mis on hoopis teistsugune nüüd. Meie lapsepõlve linn on sageli hoopis teistsugune kui see, milles me hetkel elame. Ja seda vaid mõned aastakümned tagasi. Aga kui palju on linn muutunud sajandite jooksul? Tänapäeval pole raske leida jäädvustust ühest või teisest kohast - keegi ikka on sealt mõne pildi klõpsinud, kasvõi taustana. Aga kaugetel aegadel, kui veel fotograafiast ei teatud unistadagi? Ka siis tahtsid inimesed mäletada võõraid kohti, kus nad viibinud on ning tutvustada neid ka teistele sest reisimisvõimalusi sel ajal ju praegusega võrreldes peaaegu polnudki. Me peame olema tänulikud neile kunstnikele, kes sel ajal rändasid ja jäädvustasid maalidele, joonistustele, gravüüridele kohti, kus nad viibisid. Või ka neid paiku, kus elasid. Tänu sellele on säilinud meie päevini kuidas nägi välja linn minevikus, kuidas see arenes. Väga huvitav raamat koos põhjaliku teabega.
Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#9)
Pärast onu Arthuri surma
kolib Phyllida pisikesse Ardentinny külakesse Šotimaal, et hoolitseda
oma ema Mego eest. Võrratult hajameelse Mego puhul polnud varemgi ime,
kui tema sukad olid külmikus ja peekon sokisahtlis, kuid ühel hetkel
hakkas mälu teda tõsisemalt alt vedama. Raamat on südamlik ja aus lugu, mis kirjeldab dementsuse mõju ema ja
tütre suhtele. Law räägib oma kogemusest hooldajana ning jagab palju
mõtlemapanevaid mõtteid elu, armastuse ja perekonna kohta. Ta annab
lugejale aimu dementsuse raskustest ja kuidas sellega toime tulla. Raamat on kirjutatud humoorikas võtmes, kuigi aeg ajalt kumab sellest läbi ahistama panev tunne, et asjad lähevad muudkui allamäge ja ei ole võimalik seda kuidagi peatada, et asjad ei taha kuidagi minna plaanipäraselt, et elu keskpunkt on dementsuse alla kannatava inimese hooldamine, mitte enda elu ja teostamine. Eks see võib olla eriti raske kui olla loominguline inimene, näitleja, kes ei saa oma tööga tegeleda koduseinte vahel hooldustöö kõrvalt. Kuid raamatust kumab kui ühtehoidev ja hooliv oli kogu pere, kuidas üritati üksteist aidata, kuidas suhelda ka dementse inimesega, kaasata teda ellu. Kuigi kohati oli see raamat veidi hüplev, alati ei saanud aru, millest või kellest, või millisest ajast on jutt, siis see raamat meeldis tunduvalt enam kui Märkmed minu ämmale. See raamat hakkas juba mälestuste raamatu mõõtu välja andma. Ja sain ka teada, et kui ajalugu oleks läinud veidi teisiti, siis me ei kardaks hetkel Alzheimeri tõbe vaid hoopis Kraepelini haigestumist.
Eesti Raamatu väljakutse märts: Naised
Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#7)
Nick Bostromi raamat "Superintellekt: teed, ohud, strateegiad" on põhjalik uurimus tehisintellekti (AI) võimaliku tuleviku kohta ning selle mõju inimkonnale. Ta alustab inimesest, kas kuidagi oleks võimalik muuta inimese intellekti veel paremaks. On ju inimese mälu, oskused, teadmised, intellekt aegade jooksul kõvasti arenenud. Me pole ju enam need, kes me olime kiviajal. Ja iga aastaga areng järjest kiireneb. Aga kas ka piisava kiirusega? Tehisintellekt on ju samuti inimese väljamõeldu. Kuid kas inimese aju suudab võistelda tehisintellekti ajuga? Inimmälu on piiratud. Paratamatult me pidevalt unustame midagi, et talletada uut. Tehisintellekti mälu piiranguks on vaid riistvara, mida saab aga järjest suurendada, uut mälu lisada. Inimesele kahjuks seda teha ei saa. Vähemalt mitte hetkel veel. Inimaju on sedavõrd keeruline ja keegi ei tea täpselt veel, kuidas see 100% toimib. Tehisintellekti on ülevõetud palju inimese aju toimimisest, aga kas tehisintellekt areneb/arendatakse edasi ainult nagu inimaju toimib või on mingeid muid võimalusi. Bostrom arutleb, millised võivad olla AI arengu erinevad stsenaariumid, sh võimalus, et superintellekt tekib ja võtab üle inimkonna juhtimise. Raamat uurib, millised võiksid olla superintellekti eesmärgid, milline võiks olla selle suhe inimestega ja millised tagajärjed võivad sellel olla inimkonna tulevikule. Kuidas õpetada tehisintellekti nii nagu me seda tahaksime, et ta areneb? On ju hetkel meil programmidega kogemus, et need ei tee alati seda, mida me soovisime sest me ei osanud programmile öelda täpselt seda, mida tahtsime. Kuidas öelda tehisintellektile, et tee inimesed õnnelikuks kui inimesed ise ei tea, mis asi see õnn täpselt on? Bostromi argumentatsioon on väga selge ja loogiline ning põhineb ulatuslikul teaduslikul uurimistööl. Ta kirjeldab erinevaid stsenaariume superintellekti arenguks ning annab hinnangu nende tõenäosusele ja mõjudele. Raamat ei ole lihtne lugemine, kuid see on väga huvitav ja oluline teema, mis on aktuaalne tänapäeval. Kui palju on selle raamatu kirjutamisest 2014 aastast toimunud juba arenguid! Kui palju on isegi arengut olnud juba napi kolme viimase kuu jooksul! Ja see järjest vaid kiireneb. Kuidas, me ei tea, aga selles raamatus on teaduslikult uuritud, mis võiksid olla need ohud ja teed, kuidas superintellekt areneb. Selles, et see kunagi juhtub ja superintellekt jõuab maailma, autor ei kahtle. Küsimus on, kas inimesed, kes selle superintellekti loovad suudavad jääda peremeesteks sellele. Või tuleb võidurelvastuse strateegia, kus erinevad riigid üritavad võimalikult kiiresti enda oma valmis saada mõtlemata selle ohutusele ning tagajärgedele nagu tuumarelvaga juhtus? Kuid ühte võib öelda, saja aasta pärast oleme me kõik, kes seda hetkel loeme ja sellest mõtleme, surnud, kuid seda ei tea hetkel keegi, kas superintellekt selleks ajaks on juba pead tõstnud või veel mitte. Igatahes põnev lugemine oli, aga veidi keeruline ja kuiv. Raamat pakub sügavat arutelu ja mõtlemapanevaid ideid, mis aitavad mõista tehisintellekti potentsiaali ja selle mõju meie tulevikule.
Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#6)
Neuroteadlane Marc Dingman
annab raamatus ülevaate meie kolju sisemuses paikneva alla pooleteise
kilo kaaluva veidralt kortsus koemassi – aju – iseloomust ja
veidrustest. Raamat on jagatud 10 peatükiks, millest igaüks tegeleb aju eri funktsiooniga. Milline aju osa on tegev millega. Mis juhtub, kui see ajuosa läheb rikki. Millised on hirmu, mälu, une, keele, kurbuse, liikumise, nägemise, mõnutunde, valu ja tähelepanu põhitõed. Kuidas on avastatud, milline ajuosa nendega seotud on. Mis siis juhtub, kui midagi on liiga palju või liiga vähe või pole üldse. Huvitavad näited patsientidest, kelle aju ei tööta nii, nagu see peaks olema. Kuigi ega pelgalt lugedes ei saa ikka täiesti aru, mis tunne on inimesel, kes ei suuda midagi unustada ja teab täpselt kõiki päevi oma elus. Või inimesel, kes on kaotanud mälu ja minuti pärast enam ei mäleta, mida tegi või ütles. Kõige kummalisem minu jaoks oli mehe lugu, kes suutis kõndida vaid siis, kui nägi oma jalgu ja keskendus vaid kõndimisele, oma jalgade liigutamisele. Kui ta oma jalgu või käsi ei näinud, siis ta ei suutnud neid liigutada. Või inimene, kelle üks käsi teeb kõik vastupidi kui teine käsi, nagu see ei oleksi tema enda käsi - üks käsi valab tassi kohvi ja teine samal ajal kallab selle tassi ümber! Need inimesed on ikka õnneseened, kelle aju toimib nii, nagu see on toimima mõeldud. Raamatust saab teada ka aju eripäradest, miks me vahel ei näe asju, mis on selgelt me silme ees või ei kuule, mida meie kõrval räägitakse. Raamat oli väga lihtsalt ja arusaadavalt kirjutatud. Juures olid ka pildid, et tekiks visuaalne ettekujutus, millisest ajuosast siis parasjagu jutt on. Kuigi enamust selles raamatus kirjutatust ma teadsin juba ka varem, lihtsalt see teema on mind huvitanud tänu läbitud psühholoogia kursusele, siis uusi teadmisi sain ikka. Ja üks kõige olulisem asi mälu juures - kui teadmisi ei värskenda, kui mälu ei värskenda, siis need asjad kaovad aegamööda mälust. Aga kuidas täpselt inimaju töötab ei tea tegelikult veel maailmas mitte keegi, ka kõige targem neuroteadlane mitte.
Saatusesepp vol.2 väljakutse märts:
Puhkusereisil Egiptusesse leiavad ärimees Thor ja filoloog Lee iidvana üriku, mis salapärasel viisil seob muistse Põhjala ja Muinas-Egiptuse salateadmisi. Ometi pole nad ainsad, kes soovivad mõistatust lahendada. Algab pöörane kihutamine läbi erinevate riikide ja müstiliste paikade. Samal ajal saladuse võtme leidmisega tuleb mehel ja naisel lahendada ka nende endi vahel toimuv ning mitte vähem keeruline müsteerium.
Siia raamatusse oli üritatud minu arust natuke liiga palju müstilist kokku suruda. Ja kohati oli veidi ebausutav see nende leidude leidmise ning seikluste/põgenemiste lugu. Kuigi ega nüüd samalaadsetele välismaa põnevikele ka alla ei jäänud ja lõpuks kiskus ikka parajalt põnevaks, et kuidas kirjanik olukorra lahendab, eriti kui leheküljed üha vähenesid ning lõpplahendust ei paistnud ega paistnud tulevat. Lõpp oligi minu jaoks see, mis selle raamatu üldmulje alla kiskus. No ei olnud usutav see kohe kuidagi mu jaoks. Aga üldiselt muidu loetav ja natuke sai ka lugeja midagi vanal ajal toimunust teada kui Lee jälle Thorile loengut pidas. Thor oli minu jaoks usutavam tegelane kui Lee. Ja kes seda aega enne meie ajaarvamist nii täpselt teab, kuidas maailm oli omavahel seotud. Põhjala on ikka vägev kant ju olnud. Lugeda võib, Da Vinci koodi stiilis, aga Dan Brownile jääb siiski alla. Samas oma kodumaised tegelased ja tegemised annavad jälle plusspunkte juurde.