11./75. Maaloomaarsti juhtumised
Blogi raamatutest, teatrist, kinost, näitustest, muudest tegemistest
11./75. Maaloomaarsti juhtumised
Väljakutse punktiir2023 aprill: Kuulsad naised (#5)
See ei olnud esimene raamat, mida olen lugenud sellest naisest. "Lucrezia Borgia XV sajandi huvitavaim naine" Heinrich Büttnerilt sai loetud 2016.aastal. Ja hetkel märkasin, et on veel üks raamat temast ilmunud eesti keeles. Seega, kes oli see naine, kellest isegi eesti keeles on ilmunud sedavõrd palju raamatuid?
Lucrezia Borgiat, renessansiaja femme fatale’i on saatnud abielurikkuja, mürgitaja ja verepilastaja kuulsus: ta olevat jaganud voodit nii oma isa kui ka vennaga, vabanenud vaenlastest osava mürgisegamise abil ning külvanud enda ümber hukku ja hävingut. Paavst Aleksander VI abieluväline tütar Lucrezia Borgia (1480–1519) sattus elama Itaalia ja Euroopa ühel kõige tormilisemal ajajärgul, kui Itaaliast oli kujunenud suurte sõdade tallermaa. Keerulistes oludes kasutasid teda oma võimumängudes ära nii tema isa kui ka vend. Poliitiliste eesmärkide nimel mitu korda mehele pandud, oli Lucrezia esialgu mängukann eri võimuliitudega seotud isa käes, pärast viimase surma juba Ferrara hertsoginnana aga üks väheseid Borgiate klanni liikmeid, kes suutis ajastu pained üle elada.
Selle raamatu lugemisel tekkis mul üsna lõppu jõudes mõte, et miks selle raamatu pealkiri on Lucrezia Borgia, sest tegelikult on see raamat pigem Itaalia ajaloost, meeste võimuvõitlusest ja sõdadest. Raamatus on eredalt kirjeldatud Lucreziat ümbritsenud mehi, nende tegemisi, ambitsioone, suhtumist naistesse. Lucreziast endast jäi pigem selline kahvatu pilt, kes tegutses kusagil taustal ja kellest nagu otseselt ei teatudki, kas oli just nii, nagu kirja sai või arvatakse. Samas eks muidugi selle aja kirjalikud allikad rääkisid ikka peamiselt meestest, sest naiste roll oli rohkem lapsi sünnitada ja niisama ilusad olla meeste jaoks. Üllatas, et Lucrezial oli 8 last ja hulk nurisünnitusi, mida ma varasemalt ei teadnud. Vaatamata sellele, kas olid kõrgemast või madalamast soost, siis naine oli suurema osa oma elust rase, tema peamiseks tööks oligi sünnitamine. See oli aeg, kus rohkem lapsi suri imikuna kui neid ellu jäi. Tegelikult tänapäeval vaadates väga kurb. Kuigi otseselt selles raamatus on Lucreziat vähe, siis lugemise lõppedes saad aru, et ta kogu raamatu jooksul oli olemas, mitte eesliinil, aga kusagil tagalas, suuresti nähtamatuna, aga olulisena. Samas ma nüüd ikka ei tea täiesti, kes ta siis täpselt oli, kas femme fatale või pigem üks õnnetu meestemaailma poolt ahistatud naine.
Jõgi ja kärestikud |
Pardipere sulistas vees |
Rippsildu oli mitmeid. Tagaplaanil on metallsüda, kuhu saavad abiellujad oma lukke panna |
Sinilill |
Sinililledest oli kohati metsaalune sinine |
Mesimummud tegutsesid ka juba |
Rohi ainult sahises kui nastikud pulmi pidasid |
Mõisa kabel ja surnuaed |
Jõgi muudkui voolab |
Meri |
Meretäis kivisid |
Keila-Joa loss |
Juga |
Juga |
Juga |
Keila-Joa loss ja hüdroelektrijaam |
"Arthur C. Clarke'i ulmeromaan "Lapsepõlve lõpp" on üks tema tuntumaid teoseid, mis ilmus esmakordselt 1953. aastal. See on lugu Maale saabuvatest välismaalastest, keda tuntakse kui ülemvalitsejaid. Nad võtavad kontrolli Maa üle ja hakkavad juhtima inimkonda uuele tasemele evolutsioonis. Raamatu keskmes on Maal elavate inimeste lugu, kes peavad kohanema uue maailmakorraga, kus nende vabadused ja harjumuspärased eluviisid on täielikult muutunud. Ülemvalitsejad näivad olevat rahumeelsed ja headusele suunatud, kuid inimestel on raske usaldada neid võõraid, kes on nii palju võimsamad ja targemad kui nemad ise. Clarke kirjutab peenelt ja põhjalikult Maal elavate inimeste emotsioonidest ja mõtetest, kui nad püüavad mõista ülemvalitsejate kavatsusi ja muutunud maailma. Autor esitab lugejatele küsimusi inimloomuse ja evolutsiooni kohta, ning annab tõsiselt mõtlemisainet, kuidas inimkond tulevikus areneda võiks. "Lapsepõlve lõpp" on kaunilt kirjutatud ja haarav lugu, mis pakub lugejatele põnevust, mõistatusi ja filosoofilisi mõtteid. See on üks tuntumaid teoseid ulmekirjanduse ajaloos, mis on inspireerinud paljusid teisi kirjanikke ja loojaid."
Ma arvan, et ulmekurude arvamus sarnaneb tehisintellekti omale, minu jaoks paraku jäi see raamat igavaks. Ma nagu saan pointist aru küll, aga see jääb minu jaoks sellisele tasandile, millel ma ise ei ole. Minu jaoks jäi veidi põnevust väheks ja mu fantaasia ei suutnud seda lõpplahendust kuidagi mulle ettemanada. Ma kaldun arvama, et ma lihtsalt olen selle kõrgema ja kosmilisema ulme jaoks liiga maine ja realistliku fantaasiaga. Aga lugemiskogemus taas olemas ja lisaks teaduslikule tehisintellekti poolt ähvardavale inimkonna lõpule (raamat Superintellekt, loetud eelmine kuu) nüüd ka ulmekirjaniku inimkonna lapsepõlve lõpu variant teadmiseks võetud.
Fotod: Are Tralla, Vanemuise veebilehelt |
etendus: Linda di Chamounix
"Külaühiskond, pattu langemine, noore naise otsustusõigus, äratundmine ja petta saamine – humoorika, romantilise ja sentimentaalse ooperi tegevus leiab aset 18. sajandi keskpaigas väikeses Alpide orus asuvas Chamounix’ külas ja tormilises Pariisis.
Rahalistes raskustes talupoeg Antonio ja tema naine Maddalena loodavad markii de Boisfleury’ eestkostele, et maaomanik neid paljaks ei kooriks. Ent markii nõuab vastuteenet – kaunist peretütart Lindat. Elurõõmus Linda aga markiiga ühte heita ei taha, sest tema süda tuksub hoopis vaesele kunstnikule Carlole …
Itaalia helilooja Gaetano Donizetti (1797–1848) on Giuseppe Verdi ja Richard Wagneri kaasaegne ning oli 19. sajandi publiku jaoks armastatud autor. 1950. aastatel taasavastati tema kuulsaimad teosed „Lucia di Lammermoor“, „Armujook“ ja „Don Pasquale“ ning hakati jälle hindama tema teoste vaimukust ja emotsionaalsust. Ooper „Linda di Chamounix“ jõuab Eesti teatrilavale esmakordselt."
Tõsine ja koomiline tükk korraga. Natuke tuhkatriinu loo moodi. Paar kohta jäid etenduses segaseks, pärast süžee lugemine aitas aru saada. Avamäng oli väga pikk, oleks tahtnud juba kiiremini tegevuseni jõuda. Lauljad olid head, näitlemisel oleks võinud ehk veidi suurem kaal olla ja ei tundnud nii suurt armastust Linda ja Carlo vahel nagu sõnades üritati näidata. Kuidagi ei tundunud nende vahel seda keemiat olema, mis näiteks eelmises, Romeo ja Julia etenduses peaosatäitjate vahe ka sõnatult toimis. Aga piisavalt tõsine ja piisavalt koomiline ja mis oluline - ooper, mille lõpus ei olegi keegi surnud.7./71. Vana bambuseraiduri lugu
Lugemise väljakutse: 20. 2023. aastal ilmunud Loomingu Raamatukogu raamat
Keegi ei tea, kui vana on jaapani lugu vanast bambuseraidurist, kes ühel heal päeval metsast helendava kuuprintsessi leiab. Jutuvestjad on seda kunstmuinasjuttu ajast aega publiku huvide järgi kohandanud. Säilinud anonüümsetest tekstivariantidest on näha, et vastavalt jutuvestja kujutlusvõimele ja kuulajate ootustele muutub nii kosilaste arv kui ka nende ülesannete iseloom. See on lugu, millel pole algset kuju ega autorit; lugu, mis sünnib igal jutustamisel uuesti.
Tegelikult on siin raamatukeses selle loo kaks varianti ja lisaks ka tõlkija poolt selgituseks ja saateks sellele loole, mis on pärit iidsest minevikust. Ega ma eriti ei oskagi selle jutukese kohta midagi öelda. Mulle jääb ikka Jaapan väga kaugeks ja arusaamatuks, eriti veel kui tegemist iidsete aegadega. Lugesin, oli kah, aga ausalt öeldes mingeid emotsioone ei tekitanud.
4./68. Hertsoginna-krahvinna. Naine, kes vapustas Inglismaad
etendus: Romeo ja Julia
Osades: Kristel Pärtna, Nico Darmanin (Malta), Heldur Harry Põlda, Tamar Nugis, Kim Sargsyan, Janne Ševtšenko, Aule Urb, Raiko Raalik, Janari Jorro, Priit Volmer, Jassi Zahharov, Urmas Põldma ja teised
Matkarada: Majakivi-Pikanõmme loodusõpperada
Fotod: Siim Vahur VATteater |
Näitlejad: Katrin Saukas, EMTA lavakunstikooli XXXI lennu tudengid: Markus Andreas Auling, Karl Birnbaum, Richard Ester, Lauren Grinberg, Laurits Muru, Hele Palumaa, Herman Pihlak, Kristina Preimann, Kristin Prits, Emili Rohumaa, Alice Siil, Juhan Soon, Astra Irene Susi, Rasmus Vendel, Edgar Vunš
"1987, juulikuu
Vene väed Afganistanis. Perestroika. Keeluseadus. Eelmisel aastal Tšernobõli katastroof. Kevadel jalgrattamatkad: “Fosforiidile ei!” Hirvepargini on kuu aega.
Pirgu arenduskeskus loodi 24. veebruaril 1987. Sotsioloogide töörühm jagunes kaheks, “päris” sotsioloogid ja “emotsionaalsed uuringud”, nagu meid alguses nimetati. Siis olime Pirgu mälusektor, hiljem Pirgu Laulu- ja Näitemängu seltskond. Põhikoosseis: Katrin Saukas, Jaak ja Mart Johanson, Marko Matvere.
Meie esimene lavastus oli “Aruanne” – tavalise inimese tavaline elulugu läbi võimuvahetuste, okupatsioonide, mobilisatsioonide, sõja, küüditamise, Siberiaastate, kolhoosiaastate… Ja laulud, laulud, laulud läbi muutuva aja.
Neid laule tollal ei lauldud: keelatud, kardetud, unustatudki. See oli mälutõkete aeg. Elulood olid maha salatud. Vanade viiside jahil leidsime töö- ja sõjaveteranide laulupeolt 73-aastase Agnes Riimaa.
Agnes töötas sanitarina Kernu invaliidide kodus ja õpetas omal algatusel hoolealused laulma. Laulmine hoidis “laululapsed“ vaos. Tabletid alati agressiivsust alla suruda ei suutnud.
Arengupeetusega laste tavalugu: vanemad jätavad tänavale, vastavalt vanusele liiguvad ühest lastekodust teise kuni jõuavad Kernu. Paljud õpivad alles siin, oma viimases kodus, veerima. Kui sugulased teadmata, siis lõpuks ridamatus Tallinna Liiva kalmistul.
Meid jahmatas, kuidas need, kel arengupeetust polnud, oskasid laulda ja luuletusi lugeda. Olid eelmisest elust kaasa toonud oma anded ja õpitu.
Sellest ongi meie lugu – kroonikutest ja psühhokroonikutest ja muidugi Agnesest, kes meid läbi vanade laulude mõneks ajaks ühte liitis.
1987. aastal kirjutas Jaak Johanson laulu:
Hei, poisid, kas olete valmis
Siis lükkame korraga"
Merle Karusoo, lavastaja, Pirgu mälusektori eestvedaja
Ei osanud sllest etendusest midagi arvata, sest Pirgu ei ütle minu minevikus mulle mitte midagi. Aga kuna sõbrannale ütles ja väga palju, siis ta vedas ka meie pere teatrisse. Sakala 3 teatrimaja oli minu jaoks täiesti uus koht, esmakordne külastus. Muidu tore, aga isetekohad väga kitsad, eriti jalgadel oli kohutav ruumipuudus. Nii pika etenduse jooksul oleks tahtnud ikka veidi jalgu sirutada ka. Eelnevalt olin saanud teavituse, et etendus on natuke liiga pikk. Oli ka. Oleks saanud laulude osas kärpeid teha. Saan aru, et tegijaile olid need laulud väga olulised ja nii ei tahetud midagi välja jätta, aga vaatajale, kes asjas sees ei ole olnud, oleks piisanud ka vähemast. Seda, et nad laulda oskasid sai publik juba ka vähesema arvu laulude juures edukalt aru. Nüüd aga hakkas asi veidi venima. Tundub, et peale kasvab väga edukas ja andekas uus lend näitlejaid. Terve selle pika etenduse jooksul olla tugevalt oma rollis, kes mispidi kõver või vildakas ja seda suuta edukalt hoida. Samuti mängida puudega inimest sedasi, et kohe tunned, et ta on selline, mitte ei mängi tola. Ja saan aru, et tegelaskujud ei olnud neil välja mõeldud, vaid reaalsete inimeste pealt kopeeritud, kes tol ajal elasid seal hooldekodus. Ja muidugi need Pirgu tegelased olid nii hästi mängitud, et ei pidanud teadmagi, keda nad mängivad, kõik olid piisavalt äratuntavad esmestest olemistest, rääkimistest. Ning selle noorteparve keskel oli Katrin Saukas oma hiigelvormis. Täielik elamus, kuidas ta mängis! Soovitan väga seda etendust, eriti just neil, kellel nõukaaegne elukogemus olemas. Aga usun, et ka nooremad saavad mõtteainet ja aimu, kuidas siis elu oli.
Fotod: Gabriela Urm (Teater Endla lehelt) |
Näitlejad: Priit Loog, Kati Ong, Karin Tammaru, Karl-Andreas Kalmet, Meelis Rämmeld, Ireen Kennik, Tambet Seling, Carita Vaikjärv, Märt Avandi, Ott Raidmets, Kleer Maibaum, Jane Napp, Enn Keerd, Sten Karpov
"Suvi
maal. Puhkus suvitusrajoonis. Lõpuks ometi on aega, et lõõgastuda ja elu üle
järele mõelda, igatseda ja otsida, armuda ja armastada, muutuda paremaks
inimeseks. Just siin, just nüüd saavad kokku tahe ja aeg, et midagi muuta! Ja
nemad, need noored, ilusad ja haritud inimesed selles suves räägivad nii
veendunult, nii tulihingeliselt armastusest ja elust, muutuste vajalikkusest,
soovist teha midagi olulist. Nad teavad, et vaidlustes sünnib tõde ja nad on
valmis oma hääled kähedaks vaidlema, sest nad on kindlad, et veel pisut ja see
enesega rahulolematuse tunne läheb ära, elu omandab mõtte, saabub õnn ja kogu
maailm muutub paremaks! Aga
ometi ei tule neil midagi välja. Ei tule, sest nad on vaid suvitajad -
argielust põgenejad, ootamatud ja ajutised. Nad söövad ja joovad, suudlevad ja
kaklevad, kurdavad ja vestlevad, laulavad ja laaberdavad, igavlevad ja
igatsevad. Ja kaovad siis nagu tuhk tuulde.
Maksim
Gorki kirjutas „Suvitajad“ 1904. aastal, mil suri teine suur vene kirjanik
Anton Tšehhov. Lavastaja Ingomar Vihmari sõnul on tegu kirgliku ja
revolutsioonilise näidendiga, milles Gorki on ära tabanud midagi inimeseks olemisele
igiomast ning mis on oma traagilisuses ülikoomiline. Ja vastupidi."
Esialgu oli paras segadus, sest osalisi oli palju, nimed võõrad ja läks ikka tükk aega, et aru saada, kes on kellega abielus, kes kelle vend või õde või kes on üldse kes ning mis toimub. Hulk inimesi, rohkem või vähem omavahel seotud, igal oma koorem kanda, omad puudused ja voorused. Kes lepib oma saatusega rohkem, kes vähem, kes igatseb muutusi, kes rutiini. Kes peidab oma mõtted ja soovid sügavale oma sisemusse ja kes laotab need kõigile nähtavale. Kes uputab argipäeva pudelisse ja kes armastusse. Nalja ja humoorikaid repliike oli ning kõik kohe kindlasti ei olnud Gorki kirjutatud. Kihte ja mõtteid oli, aga lõpptulemusena jäi siiski veidi liiga kaootiliseks ning lahenduseta. Samas, eks ta oli üks katke elust. Vaadata võis, aga ei midagi hiilgavat. Näitlejate mäng oli ühtlane ja hea. Endla trupp meeldibki selletõttu, et nad on ühtlaselt head tugevad näitlejad. Üllatas Kleer Maibaumi lauluhääl. Võiks edukalt lauljana esineda, parem kui nii mõnedki lauljad.
Autor Mauri Dorbek
Kirjastus Jes Kirjastus 2022
296lk./296lk./13934lk.
Väljakutse punktiir2023 aprill: Kuulsad naised (#1) või märts: Mälu ja aeg (#18). Läks märtsi kuu alla, sest sinna sobis paremini.
See raamat sai alustatud märtsis ja lõpetatud aprillis. Ja tegelikult sobib nagu mõlema teema alla. Kui Kristi Ojasaarest veel tema elu ajal paljud ei olnud kuulnud, siis peale oma surma on ta üpriski kuulus. Kuigi kuidagi kurb, et inimese surm muudab ta kuulsamaks kui elu ajal oli. Ka mina olin üks, kellele see nimi oli üsna tundmatu. Seevastu, kes on Mauri Dorbek, ma teadsin hästi. Kunagi oli ta mu ülemus, mitte küll otsene, aga paar kihti ülevalpool. Sellegi poolest oli ka isiklikke kokkupuuteid. See oli aeg, millal oli tal isiklikus elus veel kõik korras, tragöödiast polnud mingeid märke. Ma tegelikult alguses olin kindel, et ma seda raamatut ei loe, sest tundsin ette, et minu pilt temast selle raamatu pildiga kokku ei lähe. Aga kuna see raamat otse surus ennast raamatukogus mulle pihku, siis mõtlesin, et annan võimaluse. Jah, mu arvamus pidas paika. Aga eks see ole vana tõde, et kriitilistes olukordades ja seistes surmaga silmitsi inimesed mitte ei muutu, aga neis tulevad esile küljed, mida muidu teised ehk ei näe. Ma mõtlen siin just kaugemalseisvad inimesed, mitte need kõige lähedasemad. Raamat on muidugi väga emotsionaalne ja valu õhkavad raamatulehed kaugele. Minu jaoks oli eriti raske lugeda neid lehekülgi, kus ta kirjeldas oma laste tundeid. See valu oli väga ränk. Ma olin neljakümnendates, kui oma ema kaotasin, aga kaotada ema nii noores eas... see on väga kurb ja valus ka kõrvalseisjatele, sest lohutada pole millegagi. Me kõik teame, et vähk on üks kole haigus. Ka need, kes sellega ise otseselt kokku puutunud oma lähikonnas pole. Aga see raamat andis aimu, kui raskelt see haigus ikka kulgeb, kuidas sureb lootus, kuidas annab alla esmalt keha, siis hing. Minu jaoks oli selle raamatu aga peamine iva selles, et kuigi me mõtleme, et me jõuame, meil on veel palju aega, siis pahatihti tuleb välja, et aeg sai otsa. Ega vanarahvas ilmaasjata ei ütle, et tänasida toimetusi ära viska homse varna. Seega ärge unustage elada tänases päevas, olla olemas oma lähedastele igapäevaselt, teha asju ja öelda sõnu kohe, niikaua kui kuulaja ja tegija on veel kõrvalk, sest vahel võib juhtuda, et ootamatult peab ütlema häid sõnu vaid pilvepiirile, kus inglid meid vaatavad. See raamat peaks minu arust olema just edukate ja töösse mattunud ärimeeste/ülemuste lugemislaual, ehk see raamat tekitaks neile rohkem empaatiat mitte ainult oma pereliikmete vaid kõigi ümbritsevate inimeste, ka oma alluvate suhtes.