Need erilised lehmad ja nende salajane elu

16./100. Lehmade salajane elu 

Sari Looduse lood  

Autor Rosamund Young  

Tõlkinud Marie Kuri 

Kirjastus Tänapäev 2017

144lk./3410lk./21750lk.

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#8)

Kite’s Nesti farmis uitavad lehmad (ning lambad, kanad ja sead) vabalt ringi. Nad otsustavad ise, kuidas järglasi kasvatada, mida süüa ja kus magada. Kui lehmad saavad rahus oma lehmaelu elada, tuleb nähtavale iga looma isikupära, mis on neil kõigil erinev – nagu inimestelgi. Raamatust selgub, et lehmad armastavad, mängivad, kiinduvad ja loovad sõprussuhteid, mis kestavad elu lõpuni. Nad hoiavad üksteise lapsi, leiutavad mänge, peavad vimma ja leinavad. Enamik meist ei tea, et midagi sellist on võimalik, sest tänapäeva põllumajanduses ei ole ruumi loomade loomuliku elukorraldusega arvestamisele. 

Autor armastab oma loomi, ta tunneb kõiki nime ja nägupidi ning arvestab nende eripärade ja soovidega. Selles farmis on inimene teisejärguline, ainult loomadele abiandja kui need seda küsivad. Ja tundub et perenaine saab aru nende keelest, mõistab sõnatuid vestlusi kehakeeles. Raamatus ei ole üldistusi lehmade kohta sest nad on kõik autori jaoks vaieldamatult isiksused, erinevad oma soovide ja iseloomude poolest. Pigem ongi see autori mälestusraamat oma loomadest, mitte sedavõrd lehmade ja natuke ka teiste koduloomade üldistav tutvustus. 

Kohati oli huvitav lugemine, kohati läks veidi igavaks, eriti see järjepidamine milline lehm oli milliste lehmade esiema. Autor muidugi teadis peast oma veiste sugupuid. 

Kakskümmend asja, mida võiks teada lehmadest:

Lehmad armastavad üksteist … vähemalt mõned neist.
Lehmad hoiavad üksteise lapsi.
Lehmad peavad vimma.
Lehmad mõtlevad mänge välja.
Lehmad saavad pahaseks.
Lehmad oskavad inimestega suhelda.
Lehmad oskavad probleeme lahendada.
Lehmad loovad eluaegseid sõprussuhteid.
Lehmadel on toidu suhtes eelistused.
Lehmad võivad olla ettearvamatud.
Lehmad võivad olla head seltsilised.
Lehmad võivad olla igavad.
Lehmad võivad olla targad.
Lehmad armastavad muusikat.
Lehmad võivad olla õrnad.
Lehmad võivad olla agressiivsed.
Lehmad on usaldusväärsed.
Lehmad võivad olla andestavad.
Lehmad võivad olla kangekaelsed.
Lehmad võivad olla arukad.
           

Agnes ja kummitused tegutsevad taas

 

15./99. Agnes ja vari aknal 

Sari: Agnes #3

Autor Tuutikki Tolonen 

Tõlkinud Helena Lemendik  

Kirjastus Eesti Raamat 2023

168lk./3266lk./21606lk.

 

Lugemise väljakutse: 37.    Tõeliselt tore lasteraamat (ilmunud 2020 või hiljem)

Tegemist on jah ühe toreda lasteraamatusarja viimase, kolmanda osaga. Kuigi minu jaoks natuke nagu iga osaga läks nõrgemaks ja vähem põnevamaks, siis tore raamat igatahes. Parajalt müstikat, parajalt laste tegemiste reaalsust, parajalt perekonnaprobleeme, parajalt põnevust, parajalt ajalugu ja parajalt tänapäeva. Üks raamat, kus on palju erinevaid kihte ja ma arvan, et täiskasvanu loeb sellest raamatust erinevaid asju välja kui laps. Soovitan aga mõlematele, nii lastele kui täiskasvanutele.

Agnes ja tema ema on kolinud salapärasesse villasse. Käes on suvi ning villas otsustatakse korraldada kunsti- ja fotograafiakursused. Ühel päeval ilmuvad maalikursuse joonistuste hulka tööd, mida keegi enda omaks ei tunnista. Lisaks jäädvustab Agnese kaamera kummalise varju: keegi justkui seisaks Hugo tühja toa aknal. Kas Rauhala villal on rääkida veel mõni saladus? 

Sipelgad vallutavad maailma

14./98. Lugusid sipelgate maailmast 

Sari Elav teadus #38

Autor Edward O. Wilson 

Tõlkinud Tanel Saimre 

Kirjastus Argo kirjastus 2023

168lk./3098lk./21438lk.

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#7)

Maailma tuntumaid loodusteadlasi Edward O. Wilson jutustab sipelgate kireva maailma kaudu oma eluloo alates poisipõlve kohtumistest nende imeliste putukatega Alabama metsades kuni tunnustatud teadlasena tehtud uurimisreisideni kogu maailmas. Wilson viib lugeja avastusretkedele nii kaugetesse paikadesse nagu Mosambiik, Paapua Uus-Guinea ja Dauphini saar Mehhiko lahes, aga ka oma vanemate rohtunud aeda, ja uurib lähemalt 25 sipelgaliiki.  

Raamatus "Lugusid sipelgate maailmast" tutvustab Wilson lugejale sipelgate sotsiaalset struktuuri, kommunikatsioonisüsteeme, tööjaotust ning nende kolooniate keerukat ja organiseeritud eluviisi. Ta avab sipelgate maailma saladused, sealhulgas nende uskumatud kohanemisvõimed, võitlused teiste kolooniate vastu, toidujahi strateegiad ja isegi sipelgate sõdivad käitumismustrid. Raamat pakub mitmeid põnevaid lugusid ja näiteid sipelgate käitumisest ning kuidas sipelgad oma keskkonnas toimivad. Wilson viib otsekui sipelgate maailma, kus saab näha ja mõista nende putukate keerukat ja hämmastavat käitumist. Raamat pakub põnevaid teadmisi sipelgate kohta, pakkudes samal ajal ka sügavamat arusaama looduse mitmekesisusest ja sotsiaalsetest struktuuridest. Raamatut ilmestavad Kristen Orri illustratsioonid ning hulk fotosid Wilsoni noorusajast ja teaduslikelt ekspeditsioonidelt.

Sipelgad on ühed huvitavad putukad ning siit sai palju nende kohta uut teada. Eriti üllatas, et igal pool polegi sipelgad need head putukad ning vahel on vaja nende levikule piir panna, et nad teisi liiki ei lämmataks. Sipelgaliigid võivad samuti olla mõnes kohas võõrliigid, kes tulevad ja vallutavad ning anastavad seal algselt olnute territooriumid ning põhjustavad algsete liikide hukku. Võõrliigid paraku tekitavad kahju ka põllumajandusele ja inimestele, mitte vaid teistele putukatele. Hariv ja huvitav raamat, üsna kerge lugemine. 

Mütoloogia, inimesed ja loomad

 13./97. Teekond urust templisse ehk märk on vaataja silmades 

 Sari Looduse lood 

 Autor Aleksei Turovski, Marcus Turovski 

 Kirjastus Tänapäev 2016

 252lk./2930lk./21270lk.

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#6)

Miks on hakatud erinevates kultuurides teatud loomi pidama pühaks ja miks neile omistatakse erinevaid tähendusi ja omadusi? Kui palju on neis müütides tegelikkust ja mida leiab maailma eri paigus ühist ja erinevat? Selles raamatus on põimitud legendid zooloogiaga. Sissejuhatavale loole järgneb pikemalt ja põhjalikumalt loomade psühholoogia, nende olemine, inimese arusaamised loomadest. Raamatus on juttu nii putukatest, kaladest, lindudest, imetajatest, eriti ahvidest kui ka draakonitest. Saab teada kui tähtsad on loomade jaoks kuulmine, nägemine, haistmine, kompamine. Raamat oli iseenesest huvitav, ainus mida võiks ette heita, et aeg ajalt oli kasutatud termineid, mis zooloogile on iseenesest mõistetavad tavaväljendid, aga mis zooloogiast mitte nii teadlikule inimesele on võõrad ning neid termineid oleks võinud lahti seletada kasvõi märkustena. 

"Mütoloogia on inimese elu lahutamatu osa. See ei ole kunagi olnud midagi välist, kõrvalist või teistsugust. Uurides inimese liigi ja inimkonna evolutsiooni, tuleb kindlasti pöörata tähelepanu ka müüdi evolutsioonilisele arengule. Inimene on ainus loom, kes sotsialiseerub müüdi abil. Sotsiaalsus ja sellega otseselt seotud unikaalne keele ja kõne abil suhtlemine ja mõtlemine on mütoloogiliste süsteemide evolutsioonis esmatähtis. Pärisinimesel on ilmselt lõputu hulk ökoloogilisi nišše ehk elukutseid. Me suudame võimsa empaatia ja kontseptuaalse mõtlemise najal õppida igalt loomaliigilt. Seda on inimkond kümnete ja võib-olla sadade tuhandete aastate vältel ka teinud. Nende õpingute kestel on inimene oma „tõelistesse” lugudesse – müütidesse, mille järgi inimkond elas, kaasanud väga palju erinevaid loomaliike, kelle positsioonid on muutunud ja arenenud koos inimühiskondade arenguga. Inimeste võrdlemine teiste loomaliikidega on tõesti võimas demagoogilise propaganda võte ning see praktika on levinud iidsetest aegadest tänapäevani. „Nemad (teine rahvas, teine partei, teine riik jne) on elajad; see või teine on siga, eesel, metsloom”. Või siis: „Need lendurid on meie hiilgavad kotkad ja pistrikud, vaarao on oma rahva võimsaim pull (Hapi). Töökas kui sipelgas või mesilane; liiderlik nagu kõuts või ahv”. Iga selline võrdluse vorm kas vastandab või samastab loomaliike inimesega. Kui see võte on suunatud vastaste pihta, lülitatakse nood justkui inimese liigist välja, neid samastatakse kahjuritega. Kui selline võrdlus on aga positiivne, siis esitatakse reeglina juhti või juhte kui meid, kes me ise tunneme end inimestena, heade, kindlate ja võimsate vanematena." (Turovski)

 

Ka putukatest on legende loodud

12./96. Legendiloomad

Autor Jaak Põder, Urmas Tartes 

Kirjastus Varrak 2008

244lk./2678lk./21018lk.

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#5)

Pealkiri lubab küll rääkida legendiloomadest, aga tegelikult räägib putukatest. Seega õige pealkiri oleks legendiputukad. Raamat putukate elust, inimeste suhtumisest putukatesse ning nende osast rahvapärimuses ja legendides. Putukatel, mutukatel, matikatel, sitikatel, ussikestel ja teistel väikestel loomadel on meie pärimustes ja ilmaennustustes sama auväärne koht nagu lindudel, imetajatel ja taimedel. Raamatus on välja toodud erinevate rahvuste pärimused ja legendid sama putuka kohta. Autorid on omalt poolt välja toonud ka loodusteadusliku seletuse. Raamatus on ka palju suurepäraseid lähivõtte fotosid erinevatest putukatest. Suurt osa nendest putukatest polegi kunagi sedavõrd lähedalt näinud. Loodus ja putukahuvilisele kindlasti väga huvitav ja uusi teadmisi andev raamat. Neile, kellel on mingi putukate seotud foobia, vist mitte, sest fotodel on putukad väga elavad. Või siis just abiraamat foobiast lahti saamiseks, sest need putukad sealt piltidelt ei hüppa, lenda ega hammusta. 

Hispaania lumi?

 

11./95. Lumes on tühjus

Sari: Loomingu Raamatukogu 3-4/2015

Autor: Benjamín Prado

Tõlkija: Lembit Liivak

Kirjastus: Kultuurileht 2015

120lk./2434lk./ 20774lk.

Hispaaniakeelse kirjanduse väljakutse mai: Elus oleva Hispaania kirjaniku raamat

Hispaania kirjaniku (sünd. 1961) näiliselt kerges ja mänglevas laadis kriminaalromaan, mis lisaks mõrvaloole jutustab lugude sepitsemise käänulisest teest. 

Tegelikult ma isegi ei tea, kas tegu ikka oli päris kriminaalromaaniga. Ok, mõrv toimus, ju siis oli. Rohkem pigem psühholoogiline romaan manipulatsioonist, üksindusest, armastusest, kirjaniku loomevaevadest, üksinduse tragöödiast. Kohe alguses lubatakse, et toimub mõrv, aga sa ei saa teada, kes on kes, kes kogu loo jutustab, kas mõrvar või kõrvalseisja. Tegelikult ka peale raamatut jääb kohati mõte, et kas see juhtus tegelikult või oli see loos, mida üks tegelane kirjutas. Kogu lugu muudkui kruttis ja kruttis, kord ühest kohast, siis järsku juba järgmisest kohast. Kord said spiraalid oma teel kokku, siis läksid taas lahku. Või äkki oligi kogu lugu lihtsalt üks järjekordne väljamõeldud lugu, millest kolm meest kohvikus arutasid? Igatahes selline psühholoogiline raamat pigem, kes päris korralikku kriminulli otsib, see kindlasti siit ei leia.

 

Mingi koletis kusagil millegipärast ärkab

10./94. Koletis Esimene osa Ärkamine 

Sari Koletis 

Autor Marjorie Liu

Illustreeritud Sana Takeda 

Tõlkinud Maarika Luts   

Kirjastus Kirjastus Loeb 2022

208lk./2314lk./20654lk.

 

Ulmekirjanduse väljakutse mai: Tiina Sulg soovitab

Graafiline romaan. Tegevus leiab aset alternatiivses maailmas, kus kohtuvad art déco ilu ja aurupungi õudus, pajatab eepilise loo Maika Poolhundist – inimeste ja arkaanlaste vahelise murrangulise sõja üle elanud teismelisest. Ahistamise ja kohutava ohuga silmitsi seistes on Maika ühtlasi nii kütt kui ka saak, kes otsib vastuseid oma salapärase mineviku kohta. Samal ajal kui need, kes üritavad teda ära kasutada, jäävad temast ainult ühe sammu maha. Ja kogu selle aja jooksul on koletis ta sees ärkamas...

No ei haakunud ma kuidagi selle looga. Ja sain taas kinnitust, et graafiline romaan pole ikka minu jaoks. Ma eelistan lugeda, mitte piltide järgi poolt teksti aimata. Mulle meeldib kui mu peas moodustavad sõnad pildi. Tundub, et pildist sõnade moodustamise variant on mu peas veidi rikkis. Võib olla sellepärast ei meeldi mulle eriti ka filme vaadata. Lugu iseenesest jäi mulle üpris arusaamatuks, kes on kes ja kellest parasjagu jutt ning mis toimub. Järgmisi osi ei plaani küll lugeda enam.

 

 

Vanalinna tuur

 

Matkarada: Muusikalinna giidituur Vanalinna keldrid

Asukoht: Tallinn, Eesti

Kuupäev: 15.05.2023

Läbitud km: 2,29 km

Aeg: 1:21

 

Tuur kohtadest (baaridest), kus 90ndatele ja uue sajandi alguses noored kogunesid, et eelkõige kuulata muusikat, kus olid erinevad live kontserdid aga ka makimuusika taustaks. Muusika, mis oli underground stiilides, mis meeldis noortele. Ma arvan, et see pakkus rohkem inimestele, kelle jaoks oli see nostalgia, kes olid ise ka sel perioodil noortena nendes kohtades pidudel käinud või niisama seal hänginud ja muusikat kuulanud. Tallinna tolleaegse baarinduse ja muusikaga mittetuttavale inimesele see tuur sedavõrd ei pakkunud kuna kusagil sees ei käidud ning paljud kohad on hetkel üldse kinni või siis tegutsevad hoopis teised baarid/asutused. Aga piltidele klõpsiti meid ikka üsna ohtralt seekord. 

 

 

Fotod: Betti Sare (Facebooki ürituse lehelt)

 

Aegna saart avastamas

 

Matkarada: Aegna saar

Asukoht: Aegna saar, Tallinna kesklinn, Harju maakond, Eesti

Kuupäev: 13.05.2023

Läbitud km: 15,38 km

Aeg: 5:00

 

Tallinna päeva puhul tegi Kesklinna valitsus tasuta matka Aegna saarele, mis kuulub Tallinna kesklinna alla. Panin küll enda arust teekonna jälgimise sisse, aga midagi läks valesti ja gps ei jäädvustanud teekonda, on vaid km ja aeg. Joonistasin kaardile enam-vähem selle teekonna, mille läbisime. 

 

Linnahalli kailt algas teekond saarele.

 

Aegna saare ja Viimsi poolsaare vahele jäävad Kräsuli ja Kumbli saar, mida ühendab Aegnaga Suursalmi väin. Aegnast loode poole jäävad Sillikrunn ja Vullikrunn. Saarest lääne pool on Punakivi kari. Aegna kirdeosas on kitsas poolsaar, mis lõpeb Lemmiku ninaga. Saare põhiosa põhjatipp on Eerikneem. Eerikneeme ja Lemmiku nina vahele jääb laht. Läänerannikul on Kurikneem ning lõunarannikul Talneem, kus asub jahisadam. Aegna on valdavalt tasane, saare looduslikud kõrgemad kohad on loodeosas asuvad luited. Lemmiku nina siseosa ulatub kõrgus 4,7 meetrit üle merepinna. Rannikupatareide piirkonnas on maapinda kunstlikult täidetud. Kogu saarel on rannavalle, saare idarannikul asub rannaastang. Saarel leidub suuri rändrahne nagu näiteks Eerikukivi ja Tulekivi. Aegna saarest on ligi 70% kaetud metsaga. Valdavalt leidub saarel männikuid, kuusikuid, sanglepikuid ja kaasikuid. Aegna on saanud rohke metsa ja liivaranna pärast puhke- ja väljasõidukohaks. 

 

Selle laevaga tulime ja nüüd algas giidiga matk mööda saart.

 

Mis teil siin saarel head on? Eks ikka meri...

... ja mets.

Kui meri ja mets kokku saavad, aga kumbki ei taha alla anda.

Kui nii edasi kulgeb, siis varsti saab sellest saarest poolsaare moodi saar.

Giid on kivikuningas

Päkapikk kivikese kõrval

Reisisell uurib mälestusplaati

Eesti Wabariigi aegne mälestusplaat, mis elas üle ka nõukogude armee poolse okupatsiooni saarel.

Kivikülv jääajast

Aegna muinasaegse asustuse tõendiks on saare idaosas asuv kultusekivi. Samuti on kultusekive teada Hundipea nukilt. Vanimad kirjalikud andmed Aegna saare kohta pärinevad 1297. aastast, mil Taani kuningas Erik Menved keelas Aegnal ja Naissaarel metsaraie. Aegna saar oli tõenäoliselt osa Viimsi küla kogukonnamaast. Saare püsiasustusest pärinevad varasemad teated 1469–1470. 1557 toetas Tallinna linn Aegna elanikke Jurgen Sani ja Katrynit raha ning teraviljaga. 1681. aasta talumeeste loendi järgi oli saarel 10 talu. Aegnal oli tollal eesti ja rootsi segarahvastikuga püsiasustus. Kalapüük tõi kohalikele elanikele vähe tulu ning saare liivase pinnase tõttu oli seal võimalik kasvatada ainult heina, kuid sedagi pidi mandrilt juurde tooma. Aegna saar läks koos mitme teise saarega 1689. aastal Tallinna alluvusest riigi haldusse. Saare elu hakkas sellest ajast peale korraldama riigile kuuluv Viimsi mõis. 1726. aastal oli Aegnal 3 talu, neist suurima peremees oli rootslane Hansfarre Dier. 1736. aastal on esmamainitud Aegna kalmistut. 1782 hingerevisjoni järgi elas Aegnal 31 inimest ja saarel asus 4 talu. 19. sajandi viimasel veerandil hakkas elanike elujärg veidi paranema. Elanike põhiline tegevusala oli kala- ja hülgepüük, samuti kuulus iga talu juurde väike põllulapp. 20. sajandi alguses oli saarel 7 talu.

Aegna kalmistu

See kõikse suurem kivi ehk Tulekivi. Selle kivi ette mahtus kogu 25 inimeseline matkaseltskond ühispildile.

1931. aastal avastati saarelt kivilabürint.

Esimese maailmasõja ajal rajati Aegnale rannikupatareisid ning 3 km pikkune Aegna kindlusraudtee, mis oli osa Peeter Suure merekindlusest. Suurima patarei betoonehitis oli 200 m pikk ning selle mõlemas osas paiknes soomustorn kahe 12-tollise kahuriga. See patarei lasti osaliselt 1918. aastal sakslaste eest taganevate punaväelaste poolt õhku. Vabadussõja ajal suudeti need riigikaitse seisukohast väga olulised rannikukahurid taastada. Aegna saarele asutati 1922. aastal Aegna Komandantuur ning 1923. aastal asutati senised tsiviilelanikud Kräsuli saarele ja mandrile. Juunis 1930 oli komandantuuri koosseisus 331 sõjaväelast, sõjaaegne koosseis oli plaanitud ligi kolm korda suurem. Saarel tegutsesid erinevad sõjaväelaste seltsid, mitu orkestrit ning näite- ja spordiring. 1930. aastatel oli saarel üle 150 ehitise. Saarel asusid Aegna sõjaväelinnaku elumajad, suur kasarm, Aegna ohvitseride kasiino, staap, elektrijaam, leivakoda, raamatukogu, ambulatoorium, saun jm. Eesti annekteerimisel 1940. aastal läks saar Nõukogude vägede kätte. Eestist taganev Punaarmee hävitas 1941. aastal jällegi kõik rannikukahurid, laskemoonalaod ja osa elumaju. Aegnale asus hiljemalt 1947. aastal Balti mere laevastikule allutatud õhutõrjeväeosa, kus teenis umbes 100 mereväelast. Kõik Nõukogude mereväega seotud isikud lahkusid saarelt 1957. aastal ning nende asemele asusid piirivalvurid ja mõned eraisikud. Endisi sõjaväehooneid hakati andma ettevõtetele puhkemajadeks. 1964. aastal oli kokku 23 ettevõttel saarel puhkemaju ja suvilaid. Aegnale hakati turiste lubama 1960. aastate algul. Saar allutati 1975. aastal Tallinna Mererajoonile.

Tallinna rannakaitse keskkomandopunkt Aegnal

Tallinna rannakaitse keskkomandopunkt Aegnal, sissepääs punkti.

Saare põhjatipus

Meri oli hästi madal

Adru ja liiva taga oli mets, kuhu minna ei tohtinud merikotkaste pesitsemise pärast.

Vana ja noor

Kui peaaegu 15 kilomeetrit matkatud, siis on hea pikali visata ja pilvitust taevast pilvi otsida.

Ja seal ta paistab - Tallinn

Rõduaiandus

Kevade lähenemisl hakkavad tahtmatult näpud sügelema mulla järele. Kui muud pole, siis tuleb muuta rõdu ja aknalauad aiamaaks. Pellargoonid on talve toas edukalt üle elanud ja õitsevad kui segased. Seemned ja sibulad on mulda saanud ja osalt juba kasvavad mühinal, osalt veel üritavad imavalguse kätte jõuda. 

12.mai 2023

Emadepäev

 14.mai 2023

Euroopa päeva orienteerumismäng

 

Mis: Euroopa päeva orienteerumismäng 

Matkarada: Tallinna vanalinn

Asukoht: Tallinn, Eesti

Kuupäev: 07.05.2023

Läbitud km: 5,89 km

Aeg: 2:45

Taas üks traditsiooniks muutuv tegevus. Kolmandat aastat järjest sai osaletud Euroopa päeva orienteerumismängus Tallinna vanalinnas. Kuigi peab tõdema, et iga aastaga jääb see mäng aina lahjemaks, seda nii punktide arvu, kilomeetrite kui küsimuste osas. Aga sellegi poolest sai rada läbitud. Kaks küsimust näitab, et on valesti vastatud - tegelikult pärast selgus, et üks oli neil endil valesti pandud ja me siiski vastasime õigesti. Seekord siis vedasin ka sõbranna kaasa, temale oli selline matk esmakordne. Ja esimest korda said kõik, kes raja läbisid ning selle tõendust Euroopa Elamuskeskuses käisid ette näitamas ka valida mingit nänni. Meie pere sai siis tänu mängule kahe pudeli võrra rikkamaks.

 

Kaks matkaselli vanalinna tänaval orienteerumas

Kui juba Toompeale viis tee, siis tuli kõik vaateplatvormid ka lisaks ikka läbi käia ja see jäädvustada

Kuberneri aias Hermannil külas

Matkaks väga ilus pilvitu päikeseline päev

Elamuskeskus andis autasu eduka orienteerumismängu läbimise eest

Putukad ründavad

9./93. Kurjad putukad

Sari Looduse lood 

Autor Amy Stewart

Tõlkinud Krista Kallis

Kirjastus Tänapäev  2018

292lk./2106lk./20446lk.

 

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#4)

 

Milline foobia teil on?  Akarofoobia, apifoobia, arahnofoobia, entomofoobia, helmintofoobia, isopterofoobia, katsaridafoobia, knidofoobia, leptidopterofoobia, mürmekofoobia, parasitofoobia, pedikulofoobia, sfeksofoobia, skoletsifoobia? Igatahes putukaid on inimesed läbi ajaloo kartnud ja sageli põhjusega. Hea fanataasiaga inimesele võib seda raamatut soovitada õuduskirjanduse aseaineks. Ma arvan, et õudukad ei olegi nii õudsad kui see raamat ettekujutades täpselt kuidas need putukad toimivad. Just need, kes vajavad inimest või tema verd, et elus püsida ja paljuneda. Ja putukad oskavad olla kurjad, vahel ise seda ettekujutamatagi, sest nemad ju lihtsalt toituvad ja paljunevad. Ühe raamatus ära toodud putukaga olin ka ise eelmisel suvel püsti hädas, ei aidanud üksi tõrjevahend. Nüüd raamatust sain teada, et oleksin vajanud parasiitherilase liiki Encarsia formosa't omale appi. Hetkel on kogu lootus talvekülmal, mis peaks mu rõdu taimeaia kurjade karilaste rünnaku jätkumise eest sel aastal päästma. 

Raamat oli põnevalt kirjutatud, ladus lugemine. Minu jaoks oli kohati põnevam ja õudsam kui mõni õuduspõnevik. Täitsa soovitan lugeda.

 

Viimsi matk

 

Matkarada: Tädu loodusõpperada + Kuradi koobas

Asukoht: Randvere küla, Viimsi vald, Harju maakond, Eesti

Kuupäev: 01.05.2023

Läbitud km: 3.77 km

Aeg: 1:39

Mäealuse maastikukaitsealal asuv Tädu loodusõpperada on suurepärane võimalus teha tutvust Viimsi poolsaare eriilmelise ja rikkaliku loodusega. Üheks omanäolisemaks vaatamisväärsuseks on näiteks rändrahnudel kasvavad kuused. Tädu 3,1 kilomeetri pikkune õpperada pakub informatsiooni nii siinsete metsaelanike kui ka erinevate loodusnähtuste kohta. Tädu õpperajale minnes tee oma metsaretk veelgi põnevamaks ja pane oma teadmised proovile nutimängus Seiklus Tädu loodusõpperajal. (https://loodusegakoos.ee)

Nutimängus osalesime kuna meile on need eelnevalt meeldima hakanud. Tegelikult on nutimäng kahetine. Ühelt poolt see muudab retke elavamaks ja lisaks jalgadele pead rohkem kasutama ka aju, et nuputada erinevaid küsimusi. Tänu nendele saab ka veidi tarkust juurde. Samas teisest küljest jälle on suur osa tähelepanust hoopis nutitelefonil selle asemel, et ümbritsevat loodust jälgida. Aga kuna loodus ikka vahel suutis võitu saada, siis õnnestuski mõnest kontrollpunktist küsimust märkamata mööduda ja pidime tegega väikese edasi-tagasi lisa jalutuskäigu. 

Sammaldunud kivid ja tuulemurrud - need olid väga sagedased matkateel

Sipelgapesa

Sattusime kellegi tualettruumi kogemata

Kivid, kivid, kivid - sammaldunud ja sammaldumata, aga igal pool suuri ja veel suuremaid kive.

Metsakoll irevil kihvaga piilumas ühe silmaga

Kuulsa suure kivi otsas kasvanud Tädu kuuse jäänused

Aga neid kivi otsas kasvavaid puid seal ikka oli. Mis teha kui maapinnal pole kivivaba ala piisavalt.

 Peale Tädu matkarada suundusime koopa juurde, kus ka varasemalt pole käinud. 

Viimsi Kuradikoobas on inimese kaevatud koobas Harju maakonnas Viimsi vallas Lubja külas Viimsi Lubjamäe kirdetipus. Koobas on arvele võetud kui ürglooduse objekt ja kaitstav looduse üksikobjekt. Oletatavasti Liivi- vôi Pôhjasôja ajal sôjaliseks otstarbeks liivakivisse kaevatud koobas. See on kahest otsast avatud kaarekujuline tunnel, mille pikkus on 18 m, kôrgus 1,2 m ja laius 2-2,5 m. Pôhjapoolne ava on 2 m lai ja 1,3 m kôrge, lôunapoolne - 4 m lai ja 2,3 m kôrge. Seintes on vaadata harvade püriidi pesakestega kollakasvalge Tiskre kihistusse kuuluv kambriumi liivakivi. Kuradikoobas oli juba möödunud sajandil üks Tallinna turismiobjektidest. Hiljem on seda kasutatud laoruumina. Rahvapärimuste järgi on krahv Buxhoewden hoidnud siin röövitud varandust. Koopa juures olevat öösel vaime nähtud-kuuldud.

 

Koopa ümbruses ajab maapind rauda sisaldavat vett välja