 |
| Valitsuse pressikonverentside saal |
Ekskursioon: Stenbocki maja
Millal: 02.juuni 2023
Vanalinna päevade raames lubati inimesi Stenbocki maja vaatama seestpoolt. Esmane külaskäik sinna majja. Kaja Kallas oli majas, aga rahva asemel võõrustas välismaa ajakirjanikke. Sai kuuldud nii maja ajaloost kui valitsuse tegemistest.
 |
| Vastuvõtu saal |
 |
| Riigivanemad |
 |
| Vastuvõtusaal |
 |
| Kell |
 |
| Rõdult näeb maja sellisena |
 |
| Stenbocki maja rõdu |
 |
| Vaated Stenbocki maja rõdult |
 |
| Valitsuse istungite saal |
 |
| Fotod: Siim Vahur, Estonia teatri lehelt |
Operett: Orpheus põrgus
Väljakutse punktiir2023 juuni: Relvade tärin (#4)
Teine maailmasõda. Aeg, mil tärisesid relvad väga intensiivselt. Aeg, millal tapeti mitte ainult sõjaväljal vaid ka tagalas. Seal tärisesid ka teistsugused relvad - gaasikambrid, mürgitamised, näljutamine jne. Koonduslaagrite aeg. Ja üks väikest kasvu äbariku olemisega mees, kes tappis käskides, kelle tõttu koonduslaagrid olid suures osas sellised, nagu nad tollel ajal olid. Selle mehe nime teavad ka tänapäeval vist kõik, kes vähegi ajalugu õppinud. Aga kes oli Felix Kersten, seda teavad vähesed. Eestis sündinud, aga mitte eestlane. Arst, kes pole lõpetanud arstiteaduskonda. Imeravitseja, keda Himmler nimetas oma maagiliseks Buddhaks. Mees, kes oma massažidega vaieldamatult abistas inimesi.
"Kas Kersten oli seikleja, šarlatan ja fantaseerija või hoopis tõsiseltvõetav ravitseja, suure rahvusvahelise poliitika mõjutaja ja kümnete tuhandete elude päästja? Ilmselt oli ta natuke kõike. Kuigi tal puudus arstidiplom, doktorikraadist rääkimata, suutis ta massööri ja ravitsejana aidata paljusid inimesi, alates Hollandi kuningakoja liikmetest ja lõpetades Heinrich Himmleriga. Kuivõrd ta mõjutas rahvusvahelist poliitikat, jääb osaliselt saladuseks, kuid asjaolu, et temale ei pööranud tähelepanu mitte ainult ajalooraamatute autorid, vaid ka mitme riigi salateenistused, räägib tema kui taustamõjutaja kasuks. Tõsi, salateenistuste argipäevas polnud Kersteni-taolised avantüristid või lihtsalt sündmuste keerisesse sattunud inimesed sugugi haruldased ning isiklike kontaktide kaudu saadud kahtlase väärtusega teabekübemete või lihtsalt kuulduste abil tervikpildi kokkupanek oli osa luureteenistuste tööst. Kindel on, et ta päästis hulga inimelusid Hitleri režiimi tapamasina küüsist – Kersteni tegevust selles vallas tunnustasid juudiorganisatsioonid ning märkisid mitme riigi kõrged autasud"
Tegelikult ei saa ka selle raamatuga vastuseid, kes siis Felix Kersten oli, ajalugu ei ole paraku jäädvustatud dokfilm, et kerid õigesse kohta ja vaatad järgi. Mitte ainult suulised mälestused ei pruugi valetada, valetavad tihti ka kirjalikud allikad, sest kirja panija võis olla kallutatud mingis suunas ja segasel ajal ei pruukinud õigesti kirja pandagi kuna sellest võis sõltuda mitte ainult ühe vaid ka väga paljude elud. Kindlasti oli ta aga mees, kes tõmbas niite sellel kurjal ajal kui väga palju mitmesuguseid relvi tärises ja inimesed massiliselt hukkusid või hukati.
Väljakutse punktiir2023 juuni: Relvade tärin (#3)
Alapealkiri: Punaväe sissetungimine ja väljatõrjumine. Taas esimene osa vaid minul olemas. Saan aru, et teine osa ilmus ka, 3 ja 4 osa jäid vaid käsikirjaliseks. Raamat on väljaantud ka uustrükis 2009.aastal koos teise osaga. Raamatu kohta öeldakse: Kõige põhjalikum ning süsteemsem Soomusrongide diviisi ajalooteos. Selle esimene osa käsitleb võitlusi sõja algusest kuni 1919. a veebruarikuu alguseni.
Taas selline kronoloogiline, hästi faktitihe ja väheste emotsioonidega raamat. Siiski võrreldes eelmise Viru väerinde raamatuga, oli siin vähem arve ja otseseid rindekäske ning rohkem tegevuse kirjeldusi. Samas olid need kirjeldused emotsioonitud tegevuste kajastused. Raamatus oli käsitletud nii laiarööpmelise kui kitsarööpmelise raudtee soomusrongide tegevust, lisaks Kalevi Maleva, Kuperjanovi väesalga ja skaudipataljoni ning soomusmasinate tegevust ning tähtsust Vabadussõja käigus. Kajastatud oli kogu rinde tegevus, nii põhja- kui lõunasuunal. Raamat lõppes enamlaste taganemisega ja kogu Eesti vabastamisega. Soomusrongidel oli väga oluline roll vabadussõjas ja tänu neile ka suudeti venelased taganema sundida vaatamata, et eestlaste vägi oli tunduvalt väiksemaarvuline kui vastaste oma. Sain jälle palju huvitavaid detaile teada, mida varasemalt pole lugenud. Üllatus kui kiiresti suudeti parandada lõhutud raudteed ja sildasid vaatamata, et samal ajal oldi sageli vastase tule all. Ajaloohuvilisele soovitaks küll, teistele jääks liiga kuivaks ja faktiliseks.
Ulmekirjanduse väljakutse juuni: Marko Kivimäe soovitab
Hmm mis ma selle kohta öelda oskan? Poole raamatu peal tekkis kahtlus, kas loen ulme väljakutsesse või porno väljakutsesse nüüd. No lõpuks läks ikka natuke ulme žanri poole ka see värk oma nanobotidega. Aga nagu Marko isegi märkis, siis teos, mida kas armastatakse või kirutakse. No ma vist siiski olen selles kirumise poolses osas. Igatahes minu hinnang aitas kaasa Goodreadsis selle raamatu hinde keskmise allapoole liikumisel. Samas oleks huvitav teada meeste ja naiste keskmist hinnet seal eraldi. Tegelikult ma kartsin seda juba algusest peale, lihtsalt juba kaanepilt oli sedavõrd roosa. Eriti ulme jaoks roosa. Aga paraku oli see ainus raamat, mis tema soovitustest mul ei olnud veel loetud ja oli kättesaadav minu raamatukogudest. Aga eks seal raamatus oli ka mõtlemisainet tagaplaanilt, sest inimesed on manipuleeritavad ka ilma nanobottide organismis ringi liikumisetagi.
Nooruke juristihakatis Penny
Harrigan on alati tahtnud eriline olla. Kui ihaldatud poissmees ja
megamiljardär Corny Maxwell ta õhtusöögile kutsub, tundub, et kõik neiu
unistused on tõeks saamas. Astudes mehe käevangus kõrgklassi hulka, uude
ellu, mis on täis disainerrõivaid, eralennukeid, punaseid vaipu...ja
meeletutes kogustes senitundmata seksuaalseid tegevusi, hakkab Penny
mängima rolli, mis muudab nii tema kui peaaegu kogu maailma naiste
elusid jäädavalt.
Võttes appi tantrismi, nanotehnoloogia ja endale
ainuomase süsimusta huumori, maalib Chuck Palahniuk lugejale pildi
pseudofeministlikust maailmast, mis pööratakse pea peale kärtsroosas
plastikrahulduse jahis ning kus halvaendeliselt kuulutatakse: „Miljard
abikaasat asendatakse üsna pea...“
Saatusesepp vol.2 väljakutse juuni:
Allison põgeneb kodust ja
avastab, et on lageda taeva alla jäänud. Peavarju otsides leiab ta maja,
mis tundub mahajäetuna. Kuid ei, majas elab üksinda mälu kaotanud vana
naine, kes Allisoni nähes peab teda oma noorpõlvesõbrannaks Iiriseks. Raamatus tuleb lahti Allisoni lugu, miks ta kadust põgenes, mis ta niikaugele viis. Tema mõtted ja otsingud kuidas edasi jätkata. Tema mälestused lapsepõlvest. Samuti on see lugu elust dementsusega, kuidas on vanal naisel erinevad mäletamise perioodid ning kuidas saab teda selles haiguses abistada. Samuti tema mälestuskillud oma nooruspõlvest, teiste inimeste suhtumine temasse, temast arusaamine. Tegemist on väga raske raamatuga sisu poolest. Lugu iseenesest on kirja pandud kiiresti loetavalt. Kuigi juba alguses hakkad aimama, miks Allison põgenes, siis koorub järjest uusi ja valusid kilde tema lapse ja nooruspõlvest. Südamlik raamat ka mõista andmiseks, mis on vanadus ja dementsus. Minu arust võiks see olla täitsa kohustuslik kirjandus teismelistele, mõistmiseks, et on olemas kaaslasi, kelle kodus ei ole kõik korras ning kuidas mõista vanureid. Hea raamat, soovitan lugeda. Ma ei ole lugenud tema teisi raamatuid, aga võtsin nüüd plaani kindlasti veel mõni lugeda.
Väljakutse punktiir2023 juuni: Relvade tärin (#2)
1386. aasta külmal detsembripäeval kogunes uudishimulik rahvahulk Pariisi Saint-Martin-des-Champs’ kloostri juurde, et olla tunnistajaks kahe mehe duellile elu ja surma peale. Dramaatilised sündmused, mille peaosas kaks prantsuse aadlikku, Jean de Carrouges ja Jacques le Gris, rulluvad lahti Prantsusmaa ja Inglismaa vahel peetud Saja-aastase sõja taustal. Naasnud sõjakäigult Šotimaale, leiab normanni rüütel de Carrouges eest õnnetu abikaasa Marguerite’i, kes süüdistab vana peresõpra le Gris’d enese vägistamises. Pärast kohtuprotsessi ummikussejooksmist laseb teismeline kuningas Charles VI õigluse jaluleseadmiseks korraldada duelli, mille võitja mõistetakse Jumala palge ees õigeks. Vaekausil on ka Marguerite’i saatus: kui tema abikaasa peaks võitluses alla jääma, hukatakse naine tuleriidal kui valevanduja. De Carrougesi ja le Gris’ kahevõitlus oli viimane sanktsioneeritud duell Prantsusmaal.
Kuna ma pole filmi näinud, siis ei seganud miski mu lugemist. Lugu ise ja lõpplahendus olid ette teadmata kuigi ma arvasin ära, kumb osapooltest võidukas võib olla. Pikalt oli kirjeldatud raamatus ka tolleaegset Prantsusmaa elu ja ajalugu. Huvitav oli ka lugeda duelli korraldusest ja reglemendist. Kui reeglid ei lubanud pealtvaatajatel teha häält, siis vaadati vaikuses. Kujutasin ette kui see oleks olnud tänapäeval - kui oleks öeldud, et mobiiltelefonid peavad olema vaigistatud ja pealtvaatajad tasa, siis mingil hetkel oleks kindlasti kellegi mobiiltelefon helisenud (täisvaljusel), mõni teinud pilte trügides peaaegu võitlejate vahele, mõni köhinud, mõni kaasavõetud imik nutnud või koer haukunud või lihtsalt mõni endaarust alfa nõmedaid märkusi loopinud või nokastanud sell lällanud. Raamat ise oli aga huvitav ja kergelt ladusalt loetav. Selline ajalooline raamat, mis kui ei oleks kirja pandud olnu faktide põhjal, võiks olla täiesti ilukirjanduslik raamat, loetav ajaloolise romaanina. Aga nagu ikka aeg ajalt reaalne ajalugu on põnevam kui väljamõeldud ajalugu.
Eesti Raamatu väljakutse juuni: muinasjutt
Lana armastab lugusid. Eriti neid, milles ta käib fantaasiamaailmas koos oma vanema venna Harrisoniga. Ühel päeval otsustab Harrison, et on Lanaga mängimiseks liiga suureks kasvanud, ja Lana tunneb ennast üksildasena. Kuni juhtub midagi imelist … Lana avastab, et linna veidrasse uude supermarketisse on peidetud portaal, mis viib otse muinasjutumaailma.Raamat õest ja vennast, kes satuvad Okasroosikese muinasjuttu ning peavad seal abistama, et kõik läheks korda. Lisaks selgub, et muinasjutud on omavahel seotud ning nende abi läheb Okasroosikesel vaja ka pärast seda kui tema enda muinasjutt on algselt õnnelikult lahenenud.
Laste fantaasia maailmal ei ole piire kui nad loevad raamatuid ja ise nende sisse seiklema lähevad. Üks muinasjutu raamat, mis nagu polegi päris muinasjutt, ehk siis veidi suurematele, kes mõtlevad, et muinasjutud on titekad. Kiire mõnus lugemine, võib täitsa lugeda ka suuremana, siis võib sealt välja lugeda veel muid asju ka, kui laps loeb. Lastele peaks piisavalt põnev olema. Õe ja venna suhted on ilusti kirjas, kui üks lastest on niipalju vanem, et jõuab juba järgmisele tasemele, kus tekivad muud huvid ja kohustused kui nooremal lapsel. Igati mõnus raamat, soovitan lugeda. Ja siis saate teada, kes olid Okasroosikese lapsed, sest kuigi olete kindlasti neid kahte muinasjuttu lugenud, siis te seda ei oska arvatagi!
Väljakutse punktiir2023 juuni: Relvade tärin (#1)
Muuseumiööl sai käidud Rahvusarhiivis ja osaletud nende programmis (https://trekseklugemine.blogspot.com/2023/05/muuseumioo-rahvusarhiivis.html). Lõppes see suure hunniku raamatute koju tassimisega. Nad nimelt jagasid ülearuseks muutunud esimese Eesti Vabariigi aegseid raamatuid ning teadagi on mul ülisuur nõrkus nende raamatute vastu. Kojutoodute hulgas on terve peotäis vabadussõjast rääkivaid raamatuid. Olen ju sellest põlvkonnast, kellele kooli ajal seda ei õpetatud ja seega mõtlesin, et võiks ennast veidi harida. Pealegi sain täiskasvanuna teada, et mu vanaisa osales ka vabadussõjas, kahjuks oli selleks ajaks juba vanaisa lahkunud koos oma mälestustega, mida oleks võinud jagada. Ju ma sõnusin selle kuu teema ära, sest just mõtlesin, et vahelduseks võiks ju punktiiri nüüd sõja või ajaloo teema tulla, loodusest loetud ju küll juba.
Aga siis esimene raamatuke, välja antud 1923, seega üsna varsti peale vabadussõda. Raamat on hästi kronoloogiline ja faktiline, vähe on emotsioone. Raamat tugineb kirjalikul materjalil, telegrammidel, kirjadel, väekäskudel, mis on sõnasõnaliselt raamatusse kirja pandud. Nende kaudu ka tungivad esile mõningad emotsioonid, aga autor ise neid kirja pannud ei ole, pigem selline kuiv kroonika stiilis kirjutis. Aga ehk isegi kohati andsid rohkem aimu need kuivad numbrid kui oleks andnudki emotsionaalselt kirja pandud kui kehv oli vabadussõja alguses ikka olukord eestlaste poolel. Kuidas mehed saadeti sõtta, aga veerandile väesalgale polnud relva kaasa anda, rääkimata, et osa mehi ei saanud välja saata kuna neil polnud midagi jalga ega selga anda ning teadagi, oli siis talvised tingimused. Taganemine kuni 1919 jaanuarini on väga üksikasjalikult sageli tund tunnilt kirjas, edasitung pärast ei olegi nii detailselt. Ja kajastatud on siis Viru väerinnet, st. Põhja-Eestis toimunut alates Narvast kuni taganemiseni Harju ja Järvamaal. Vaid ühes peatükis on veidi juttu ka Tartu väerindest. Kuna ma ei ole vabadussõja lahingutesse varasemalt nii põhjalikult süvenenud, siis minu jaoks oli isegi see kronoloogiline raamat väga huvitav lugeda. II osa mul kahjuks ei ole, aga on mõned teised raamatud sel teema, mis ka lugemisse kohe võtan.
See raamat on kunagi kuulunud Tallinna Keskvangla raamatukokku ning raamatu sisekaanel on huvitav manitsus vangla ülema poolt lugejale. Selline manitsus kõlbaks ka tänapäeva raamatukogu raamatute sisse, mitte ainult vangla raamatukogu omasse...
Hispaaniakeelse kirjanduse väljakutse juuni: tõlkinud Ruth Lias
19. sajandi hispaania proosa populaarseima autori Pedro Antonio de Alarconi (1833-1891) ülemaailmselt tuntud lühiromaani aluseks on rahvajutt solvatud abielumehest, kes maksab kätte samas vääringus.
Lugemise ajal tuli kogu aeg ette, et see lugu oleks üks hea (suve)näidend. Peale lugemist leidsingi lisast, et selle alusel on loodud koomiline ooper, ballett, ooper-farss ja film. Lugu oli lõbus oma keerdkäikude ja tegelaste arusaamade ning arusaamatusega. Nagu tolleaegsetes lugudes ikka, nii oli ka selles oma õpetustera sees, mitte ainult lõbus jutuke. Lugemine kiire ja ladus ning raamat sedavõrd lühike, et sai lugeda ühe hingetõmbega, seda vahepeal käest panemata. Taas raamat, mis väga meeldis, aga mida ma poleks kunagi ilma väljakutseta kätte võtnud. Ja väljakutsesse sattus ka pooleldi juhuslikult, sest algselt plaanisin lugeda hoopis mingit teist sobivat raamatut, kuid toda polnud hetkel raamatukogust võtta, tegin siis asenduse ja üldse ei kahetse. Mulle väga meeldis, soovitan.
Lastekirjanduse väljakutse juuni: Ristsõna vastus (Lust ja lõbu)
Lasteraamatuid on ikka üsna raske teemasse valida, ikka kipub olema valikus rohkem kui üks raamat, mille hulgast ei oska kuidagi valida ja seega taas kaks raamatut siia.
Kade lehm ja tige lumehang sisaldab erinevaid luuletusi ja lühijutte. Lood ise on sõnamängulised, togides ja surkides eesti keelt siit poolt ja sealt poolt ja vaadates, mida kõike võib nendest sõnadest, sünonüümidest ja kõnekäändudest välja võluda. Lõbu ja lusti on nii väikesel kui suuremal lugejal ja tundub, et seda oli küllaga ka autoril, kes neid luuletusi ja tekste välja mõtles, vähemalt raamatust õhkub kirjutamise lõbu, mitte vaevapisarate läbi kokkupingutatut. Lõbus raamat ja soovitan nii lastele kui suurete.
Kuidas vanaemad lõhki lähevad... on autori üheksas sarjas ilmunud raamat, mis räägib kutsika ja kassikese seiklustest ning nende arusaamisest inimeste maailmas. Raamatud tutvustavad loomi ning nende tegevusi, vahel ikka paraja kiiksuga ning ka inimeste maailma tegemisi näevad loomakesed kõverpeeglis sageli. Raamatud on kerge huumoriga, kohati ka musta huumoriga, kergete käänakutega, kergelt absurdikad. Üpris mõnus lugemine. Ja sarja ei pea järjest lugema, saab täiesti aru, kui lugeda ka mõnda raamatut üksikult. Peategelased on toredad sellid, kes oskavad sattuda erinevatesse olukordadess, vahel oma uudishimu või tarkuse tõttu, vahel inimeste tegevuse sunnil. Nad lustivad seal täiega nii, et lugejal on lõbus lugeda. Täiesti soovitan seda sarja lastele ettelugeda, aga sobib ka suurematel inimestel lugeda kui otsivad midagi kergemat ja lahedamat.
Lugemise väljakutse: 40. Raamat, mis on seotud teatriga (näidendiraamat, tegevus toimub teatris, näitleja elulugu jne)
See raamat on nüüd väga seotud teatriga. Nimelt ilma teatrita poleks ma iialgi seda lugenud. Nädal tagasi käisin Estonia teatris vaatamas balletti "Tramm nimega iha" (https://trekseklugemine.blogspot.com/2023/05/tramm-nimega-iha.html). Ja nagu balleti puhul ikka peale etendust on esmane küsimus, kas ma sain kõigest aru? Kas ma sain õigesti aru? Kas balletis suudeti väljendada kõike, mis näidendis kirjas? Kes oli ikka kes ja mis roll tal näidendis oli? Seega lõppeb tavaliselt minu balleti vaatamine sellega, et otsin koheselt üles raamatu, mille järgi see ballett loodud on (juhul kui on muidugi) ja loen läbi enne kui hakkab ununema see, mida laval nägin. Kuna selles raamatus oli ka teisi näidendeid lisaks "Tramm nimega iha"-le, siis lugesin läbi ka need. Kolm pikemat ja neli lühemat näidendit. Üsnagi ühtlased näidendid minu arust.
Näidend "Klaasist loomaaed" on Williamsi üks tuntumaid näidendeid ja seda lavastati esmakordselt 1944. aastal. "Klaasist loomaaed" räägib perekonnast, kus on ema, Amanda Wingfield, tema poeg Tom ja tema tütar Laura. Näidend keskendub perekonna dünaamikale ja igatsusele põgeneda reaalsusest. Peamine süžee jälgib Tomi, kes on näidendi jutustaja ja Laura vend. Tom soovib põgeneda oma igapäevasest rutiinist ja vastutusest perekonna eest. Laura on aga tagasihoidlik ja pelglik noor naine, kes elab omaenda fantaasiamaailmas, kogudes klaasist loomakesi. Amanda, nende ema, on idealistlik ja romantiline naine, kes püüab leida Laura jaoks sobiva abikaasa."Klaasist loomaaed" käsitleb teemasid nagu unistused, reaalsuse põgenemine, illusioonid ja perekondlikud suhted.
"Tramm nimega Iha" on üks Tennessee Williamsi tuntumaid näidendeid, mis esmakordselt lavastati 1947. aastal. "Tramm nimega Iha" jälgib peategelast Blanche DuBois'i, kes saabub New Orleansi, et elada oma õe Stella ja tema abikaasa Stanley Kowalski juures. Näidend uurib Blanche'i järkjärgulist vaimset langust ja tema vastastikust konflikti Stanleyga, kes esindab primitiivset ja seksuaalset jõudu. Blanche'i romantiline ja kujutlusvõimeline maailm põrkub Stanley realistliku ja brutaaalse olemusega. Näidendi jooksul tulevad välja Blanche varasem elu, tema armastus, valu, allaandmised, saatuselöögid, ideaalid. Näidend käsitleb teemasid nagu illusioon versus reaalsus, üksildus, seksuaalsus ja sotsiaalne klass. "Tramm nimega Iha" võitis Pulitzeri auhinna draama kategoorias ning seda peetakse üheks olulisemaks Ameerika teatriteoseks.
"Iguaani öö" võitis New Yorgi näitekirjanduskriitikute Circle Awardsi parima uue näidendi kategoorias aastal 1962. See näidend räägib loo endisest vaimulikust, kes töötab ekskursioonijuhina Mehhikos. Lisaks on seal veel mitmeid väga erilisi karaktereid, igal oma saatus, mis kõik põrkuvad kokku ühel päeval Mehhiko mägedes olevad väikeses hotellis. Näidend käsitleb teemasid nagu süütunne, kaotus, identiteet ja inimese suhe jumalikkusega.
Ei kahetse, et neid näidendeid lugema sattusin. Psühholoogilised ja mitmekihilised näidendid.
 |
| Pilt: tehisintellekt (hotpot.ai) |
Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#16)
Pildirohkesse raamatusse on kokku koondatud armastatud bioloogi Aleksei Turovski artiklid, mis on aastate jooksul ilmunud ajakirjas Kodu & Aed. Aleksei Turovski liigub loomade maailmas ja sellest väljapoole ning püüab luua ettekujutust elusolendite kodust kui planetaarsest hiidaiast. Tema jaoks on kodu ja aed lahutamatult seotud, kusjuures aed ei tähenda siinkohal tingimata elamut ümbritsevat roheala. Kodu ja aed on oma koosmõjus alati seotud armastuse ja vabadusega. Koju on inimene jõudnud siis, kui tema elus moodustavad armastus ja vabadus tervikliku ja harmoonilise koosluse, kusjuures nii kodu kui aed on sellisel juhul alati leitavad olenemata sellest, kus me sel kaunil planeedil parajasti asume.
Raamatus on palju Aleksei Turovski lapsepõlvemälestusi, tema kokkupuuteid erinevate loomade ja putukatega. Tänu oma ema ja hoidja poolehoiule ja toetusele kasvas temast selline looduseinimene, nagu me teda tunneme. Kardan, et tänapäeva kiires maailmas tapetakse nii mõnegi lapse varajane huvi looduse vastu, kellel siis on aega või tahtmist lasta lapsel tundide kaupa jalutuskäigu ajal putukaid vaadelda. Või igasugu elukaid (putukaid, kalu, usse) koju tassida? Aga raamatus on ka mälestusi õpingute aegadest ning täiskasvanueast olles isa ja vanaisa. Lisaks loomadele, putukatele ja mutukatele on mingil määral jõudnud raamatusse ka taimed. Eks ole needki vahel ühed erilised elukad oma pirtsakuse või lopsakusega. Väga mõnus raamat, kerge ja sorav lugemine. Ja need illustratsioonid, mul polnud aimugi, et ta sedavõrd hästi joonistab!
Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#15)
Tänapäeval on punarebane looduses kõige levinum kiskjaline. Aga kes see meie metsloomast naaber tegelikult on? Kuidas peaksime käituma oma vana tuttavaga tänases muutunud maailmas? Briti ökoloog Adele Brand on pühendanud kogu elu sellele, et mõista müütilist ja samas salapärast rebast. Adele Brand kirjeldab rebase arenenud meeli, arukust ja käitumist, mis aitasid loomal vanasti hakkama saada ürgmetsas ning tänu millele suudab ta nüüd ellu jääda linnade asfalteeritud parklates ja kolisevatel raudteedel. Selles raamatus segunevad uusimad teadusandmed, kultuuriantropoloogia ja autori enda isiklikud lood erakordsetelt reisidelt.
Sel kuul loetud loomaraamatutest jäi see minu jaoks kõige kesisemaks. Võib olla seetõttu, et rebane on juba sedavõrd tuttav loom, et sellist üllatusmomenti nagu eriti putukate raamatutes, ei olnud. Väga Inglismaa keskne oli ka see kirjutatu, pidevalt jõudis autor taas välja rebaste söötmise ja koduaedades pesitsemise juurde. Samas saan aru, et see on seal tõesti suur probleem. Kui kunagi onul esimest korda Inglismaal külas käisin, siis õhtul nad ka viisid toidujäätmed tagaaeda rebastele ja siis vaatasid neid läbi köögiakna. Järgmisel korral nad seda enam ei teinud, rebastest oli saanud piirkonnas nuhtlus, mitte enam armsad loomakesed, keda aknast vaadata. Aga rebane on tõesti väga hea kohanemisvõimega ning laia söögisedeliga ning ei põlga ära ka inimeste toitu, eriti kui selle jaoks pole vaja vaeva näha.
 | |
| Fotod: internet |
Eve Mutso:
„Tramm nimega Iha“ on eriline lavastus, sest selle loomisel töötasid
koos koreograaf ja draamalavastaja. Balleti aluseks ei ole muinasjutt,
vaid üks 20. sajandi silmapaistvamaid näidendeid. Blanche on kõige
keerulisem roll, mille ma loonud olen, tema tantsimine on suur
väljakutse. Selles lavastuses on midagi, mis teeb ta ka täna oluliseks –
Šoti Ballett tõi selle mitu korda repertuaari tagasi ja ma tantsin
nendega külalisena 2017. aastal Ameerikas.“
Nancy Meckler: „Meid Annabelle’iga inspireeris Tennessee Williamsi mõte anda oma näidendile nimeks „Ööliblikas“, mis viitab õrnale olendile, keda peibutab leegi kuumus. Nii sündis kujutluspilt haavatavast ärksast noorest naisest, kes püüab puudutada pea kohal rippuvat lambipirni – kõrvetada ja tappa võiva iha ning valguse sümbolit. Kui näidendis avanevad tema saatuse tagamaad aegamisi ja alles lõpuks, siis ballett annab meile võimaluse jutustada ka Blanche’i minevikust. Alustame Blanche’ist noore tüdrukuna ning jälgime teda läbi traagiliste sündmuste, mis teevad temast meeleheitel alkohooliku, kellel pole kusagilt abi loota. Kui ta jõuab New Orleansi, et oma õe juurde jääda, mõistame tema probleemi olemust. Võtsime Williamsi näidendi lähtekohaks ning ammutasime sellest inspiratsiooni. Williamsi näidendi tantsukeeles jutustamine on pakkunud meile võimaluse minna tegelaste mõtetesse ja väljendada nende sügavaimaid kirgi, unistusi ja hirme. Blanche’i siseelu pulbitseb fantaasiast ja karmidest mälestustest, mida näidendis välja ei mängita, kuid balletis on see kõik teie ees ning leiab kajastamist läbi tantsu.“"
Üle tüki aja taas balletti vaatamas. Kaasaegne ballett, mitte klassikaline. Lugu koorub laval lahti ka sõnadeta, kuid parema arusaamise jaoks on hea ette teada, millest lugu on. Vaadata oli ilus ja muusika oli hästi varieeruv ning kohati väga üllatav. Vahepeal oli kasutatud ka Ameerika tolleaegseid poplaule (tulid nagu raadiost). Huvitav oli nii vaadata kui kuulata. Jäime väga rahule. Lõppes see aga nagu ka eelmine mu balletti vaatamine, et lugemiskavasse jõudis koheselt balletti aluseks olev näidend, et ikka süvitsi aru saada, kes siis oli kes ja mis seal ikka päriselt toimus, kas see, mis meile tundus, et toimus, oli ikka ka see, mis päriselt toimus. Ma olen ikka rohkem sõnade inimene, kui kujundite ja muusika oma.