Blogi raamatutest, teatrist, kinost, näitustest, muudest tegemistest
Eesti teatrielu Estonia sünni aegu
Vaimne tasakaalutus nii uurijate kui kurjategijate poolt
1./156. Öökull
Metsast leitakse tapetuna noor naine, kes lebab linnusulgedel kummalises asendis, ümbritsetud küünalde pentagrammist, lill suus. Uurijad Holger Munch ja Mia Krüger koos meeskonnaga peavad taas leidma mõrvari samal ajal ka isiklikest deemonitest jagu saama. Kohati väga sünge raamat, väga palju katkise hingega inimesi. Tegelikult neid, kellel elus kõik korras on selle raamatu tegelaste seas väga vähe. Ning taas, nagu esimeses raamatus, on kannatajaks lapsed, kelle elu ja vaimset tervist mõjutavad täiskasvanute elu ja tegevus. Mia oli ka esimeses osas vaimselt väga tasakaaluta tegelane, kes oli sõltuvuses alkoholist ja tablettidest ning sama jätkus ka selles osas. Holger oli eelmises osas aga kindel ja vaimselt üpris tugev tegelane, kuid nüüd selles osas oli ta nii füüsiliselt kui vaimselt täiesti liimist lahti. Kuidagi häiriv oli, et mõlemad peategelased olid vaimselt tasakaalutud ja seetõttu oli kogu see uurimise protsess minu arust väga kaootiline. Minu jaoks oli üpris rusuv raamat. Olen lugenud verisemaid ja õudsamaid krimisid, aga see kuidagi surus ja rusus oma temaatika ja peategelastega. Võib olla ka see, et mul kuidagi ei õnnestunud seda lugeda, et venis liiga pikaks see lugu. Loed kiiresti läbi, siis järgmine raamat juba tasakaalustab mingis teises suunas. See raamat, aga üritas mul igati silma siniseks lüüa. Oli kaasas Berliini reisil ja peale tõsist turisti päevatööd, kümmet tundi mööda muuseume ja muid vaatamisväärsusi, peale õhtueinet selili hotelli voodisse vajudes, kippus see raamat peale paari lehekülge igal õhtul näkku kukkuma millegipärast. Õnneks jäi silm siniseks löömata, aga lugemine ka kuidagi ei edenenud enne kojusõitu.
Juuli kokkuvõte
Pilt: tehisintellekt |
Rootsimaal neid mõrvatuid jagub
Lugemise väljakutse: 3. Mine raamatukokku, seisa näoga raamaturiiuli vastu. Aja käed kahele poole külgedele maksimaalselt laiali: võta nüüd parema käega üks raamat ja vasaku käega teine raamat ning loe need läbi! - vasaku käe raamat
Harriet on noor sotsiaaltööharidusega politseitöötaja. Soovides kogeda
midagi uut, otsustab ta teha kannapöörde ning kolib pealinnast isa
juurde väiksesse Lervikeni-nimelisse kalurikülla maalilises
Lõuna-Rootsis. Olles jõudnud end vaevu sisse seada, alustab ta Skåne
politseis kriminaaluurija põneva tööga. Kolleegide seas tunneb ta ennast
tõrjutuna, samuti ei aita kaasa ülemuse üleolev hoiak. Harrieti esimesele tööpäevale eelnenud ööl pannakse Lervikeni lähedal mõisas toime jõhker mõrv. Ta tunneb mõrvatut kogu oma elu. Nüüd peab ta hakkama uurima saladusi külas, kus möödus ta lapsepõlv ja suur osa inimesi on tuttavad. Samuti on hakanud ta vend kahtlaselt käituma. Kes on kes ja kelle saladused on ta enda omad ja kelle omad püüavad varjata kellegi teise omi. Kas kõik, keda ta tunneb on ikka need, millisena ta neid teab? Küsimusi on palju ning Harrietil puuduvad veel kogemused uurijana, seega oskab ta astuda nii mõnesegi kahtlasesse seika, mida professionaalselt saab valeks hinnata. Kuid nagu iga lugu, saab see ka oma lõpplahenduse ning see pole muidugi see, mida esmalt arvati. Väga kiire lugemine, soravalt kirja pandud. Verd on, aga mitte väga jõhker. Pole super kriminull, aga täitsa korralik ja loetav. Ning lõpeb nii, et vaja on ka järgmist osa lugeda, mis seal siis toimuma hakkab...
143 aastane ilukirjanduslik eesti keelne raamat
21./154. Härmann ja Doora
luulenud Göthe (Johann Wolfgang Goethe)
Eesti keelde ümberpannud A. Kurrikoff
Kirjastus: Trükkitud K. Mattieseni jures 1880
66lk./5056lk./34108lk.
Island-Gröönimaa-Vinland laevareis
Eesti Raamatu väljakutse juuli: Reisimine
Viikingid ei olnud ainult röövlid või sõdalased, nad olid ka maadeavastajad. See raamat on küll ilukirjandus, aga selle aluseks on ajalugu. Viikingid kulgesid Norrast Islandile, sealt edasi Gröönimaale ja nüüdseks on tõendatud, et ka enne Kolumbust Ameerikasse. Viimast kutsusid nad küll Vinlandiks - veinimaaks. Raamat räägib kahest viikingipoisist, vendadest, kes elasid Islandil, aga läksid edasi Gröönimaale, kui see avastati ning seejärel läks vanem vendadest kaasa retkele Ameerikasse. Raamatus saab teada ka natuke viikingite külaelust ja omavahelisest suhtlemisest. Kergesti loetav, seikluslik noorteraamat. Sobib täiesti ka tänapäeva lastele lugeda.
Tegin, mida kästi, nii hästi, kui oskasin
Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#11)
Selle raamatu eest tänan kirjastust Helios, kes selle mulle kinkis.
Uurimuse järgi kulus Esimeses maailmasõjas ühe sõduri tapmiseks keskmiselt 7000 padrunit. Vietnami sõjas läks tarvis juba 25000 padrunit. Sama tulemuse nimel sooritab elukutseline snaiper keskmiselt 1,3 lasku. Simo Häyhä on teada olevalt maailmas kõige enam tapnud mees - 542 surmatud vaenlast. Seda siis otseselt tapnud, iga inimest eraldi tulistades. Tapad ühe inimese - oled mõrtsukas, tapad viissada - oled kangelane. Häyhä võitles Kollaa jõe rindel Karjalas alates Talvesõja (1939-1940) esimesest päevast kuni ränga haavatasaamiseni vaid nädal enne Soome-NSV Liidu rahulepingu jõustumist. Ennastsalgav vastupanu mitmekordse ülekaaluga vastasele Kollaa ümbruses oli Soomele ülioluline nii strateegiliselt kui vaimselt. Seal sündis Talvesõja tuntumaid lendlauseid ”Kollaa kestää” – Kollaa peab vastu. Simo Häyhäst sai selle vastupanu kehastus.
Raamatus kajastatakse selle mehe elu: lapsepõlvest, kodusest elust, kaitseliidust, jahil käimisest, raskest tööst, snaiperina tegutsemisest, haavata saamisest, tervenemisest, töörügamisest, vanadusest. Ta elas peaaegu sajandi vanaks (1905-2002), aga ega raamatus polnudki suurt midagi temast kirjutada peale tema snaiperi tegevuse. Mees elas tagasihoidlikult ja vaikselt rügades maamehe töid. Ta ei armastanud eriti rääkida sõjast. Täpsuslaskmine oli aga tal veres ja see oli üks vähestest asjadest, mis teda pani sõjast rääkima. Raamatus oli lisaks Simo eluloole ka peatükid snaiperitest, mis nõuded neile on ja millised võistlused tänapäeval toimuvad. Samuti oli peatükk Talvesõja aegsetest püssidest ja võrdlus, kuidas nendest snaiperitel lasta oli. Tänapäeval on igasugu optilisi abimehi püssidel, aga Simo laskis tavalisest raudsihikuga relvast. Lõpus on ka nimekiri maailmas enim tapnud snaiperitest, kus küll suurem osa on Teise maailmasõja aegsed NSVL kodanikud. Simo suutis aga tappa Talvesõja ajal mitmedki Punaarmee snaiprid. Raamat oli täitsa huvitav lugemine, polnud varem mõelnudki kuidas snaiper võitles ning mis tingimused tal olid. Ja kui kusagil kirjutatakse, et snaiper oli puu otsas, siis selle naeraks Simo välja, ta ei usu, et ükski snaiper saaks edukalt puu otsast lasta.
Kui Soome president Eestis käis
Sõdivad soomlased
Metsaline märatseb Madriidis
Hispaaniakeelse kirjanduse väljakutse juuli: kriminaalse süžeega romaan
Mõned oskavad kohe sündides põnevaid raamatuid kirjutada. Carmen Mola sündis 2017. aasta kevadel Madridis. Tegelikult peituvad Carmeni taga ühiselt Jorge Díaz, Agustín Martínez ja Antonio Mercero. Kolm meest annavad kokku siis ühe naise!
Raamat ise on väga põnev, aga mitte nõrganärvilistele. Aasta 1834 ja Madriid. Kooleraepideemia, mille tekke- ja edasikandumise põhjust ei osatud tol ajal veel seletada. Arvati, et mungad annavad tänavalastele mürgipulbrit, mille need siis avalikesse veevõtu kohtadesse ja purskkaevudesse raputavad, et inimesed haigeks jääksid. Surmatoov haigus pole aga
ainus, mis selle elanikke hirmutab: äärelinnades ilmuvad lagedale
tütarlaste surnukehad, kellest keegi ei näi puudust tundvat. Kõik
kuulujutud osutavad Metsalisele, olendile, keda keegi pole näinud, aga
keda kõik kardavad. Kas tegu on loomaga või inimesega? Kui sureb koolerasse kahe tüdruku, Lucia ja Clara, ema, siis peavad tüdrukud ise toime tulema. 14.aastane Lucia peab suutma toita ennast ja oma nooremat õde ning see pole kerge. Ning siis kaob Clara, Metsaline on ta kaasa viinud, kuid kas see on Lucia süü? Õde alustab meeleheitlikke õe otsinguid ning abiks on talle mitmed värvikad kujud. Raamat on väga pingeline, vägivaldne, kohati õudne, eriti kui mõelda ennast tolleaegsesse Hispaaniasse, kus inimelul ei olnud hinda, eriti veel kui selleks oli üks vaene orvust tütarlaps. Müsteeriumi niidistik viib kahe ristatud sauaga kuldsõrmuseni, mida kõik ihaldavad ja mille nimel on nii mõnigi valmis tapma. Ja kõik pole need, kes nad esmasel pilgul tunduvad olema, väga paljud elavad kaksikelu. Ajalooline taust andis sellele raamatule palju juurde. Minu arust väga head kirjeldused linnast ning tolleaegsest elust. Mina soovitan, aga samas hoiatan, tegu ei ole kerge raamatuga ning surma ja vägivalda on rohkem kui rubla eest (või peaks tänapäeval ütlema, et rohkem kui euro eest?).
Vastuoluline mees Soome ajaloos
Julguse, jõu ja õnne otsimine põhjamaade moodi
Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#7)
Soome juurtega Katja Pantzar kasvas üles Kanadas. Tarbimisühiskonnast
väsinud ja õnnetu, suundus ta otsima tähendusrikkamat elu Soomes. See lugu on
autori aus ja ehe kogemus antidepressantide tarvitajast elu armastavaks
optimistiks. Leides sisu on isiklik, aga ka praktiline lähenemine
sellele rohkem kui 500-aastasele elufilosoofiale, mida enda jaoks
sobivaks kohandades võime elada õnnelikumalt. Selles praktilises juhendis näitab ta, kuidas me kõik saame
võtta omaks lihtsad ja visadust kasvatavad kombed, mis muudavad
soomlased maailma kõige õnnelikumaks rahvaks. Sisu - sisemine vaprus, jonn, tahe.
Raamatus on teemadeks liikumine, metsateraapia, tervislik toitumine. talisuplus, saun, jalgrattasõit, põhjamaine minimalism, lastekasvatus. Autor võrdleb oma Kanada elu, harjumusi, tavasid Soome elu, harjumuste ja tavadega. Eelkõige muutus tema mõtteviis kui ta kolis oma esiisade maale Soome ja hakkas seal olevaid kombeid ka enda ellu rakendama kuigi algselt olid need väga võõrad ja imelikud. Ning seda tehes ta sai aru, et need on eluterved ja kasulikud ning temast sai nende suur fänn. Selles raamatus ta tutvustab oma avastusi kuidas on parem ja tervem elada ning soovitab ka teistele. See raamat on pigem mõeldud Põhja-Ameeriklasele, sest eestlastel on enam vähem sama elustiil nagu soomlastelgi. Eestlane liigub samuti, käib metsas, korjab ise marju ja seeni, kasvatab aiasaadusi jne. Samuti lastekasvatus ja koolisüsteem on sarnane. Seega mitte midagi erakordset minu jaoks selles raamatus ei olnud. Talisuplejaks ei hakka, aga looduses liigun võimaluste piires alati ning talvel ei poe koopasse talveunne. Jalgrattaga eriti ei sõida, aga jalgsi kilomeetrite kaupa kõndimine ei ole mingi probleem. Kuna aiamaa võimalust ei ole, siis hetkel 7.korruse rõdu olen muutunud kasvuhooneks ja sealt kasvab nii tomat, suvikõrvits, till, pipar, salat kui kartul, rääkimata lilledest. Kodutööd teeme kõik ise ja asjade niisama ostmise/kokkukuhjamise sõltuvust pole (raamat pole ju asi?).
Raamat on kindlasti mõtlemapanev, aga nõukaaegse eestlasena polnud seal küll mitte midagi sellist, mida ei teaks või loomulikuks ei peaks (ok, külmavaresena on talisuplus mu jaoks liig). Pigem on see raamat ehk tänapäeva lumehelbekestele või teises elustiilses keskkonnas elavatele inimestele. Lugemine oli sorav ja kirjeldas kuidas ta ise kõige selleni jõudis ja usun, et aitab nii mõnelgi teisel elutervest elustiilist paremini aru saada.
Põhjamaa, me sünnimaa, nii võib laulda mitmel maal
Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#6)
Põhjanaabriks ei pea eestlane vaid Soomet, ikka ka teisi põhjamaid, eeskätt Rootsit, aga ka Norrat. Selles raamatus oli lisaks eelpoolmainitutele ka Taani koos Gröönimaa ja Fääri saarte ning Islandiga. Vaatepilt, mis nendes riikides avaneb sakslase pilgu läbi. Sarnasused ja erinevused, kummalisus ja tuttavsus. Peatükid igast riigist eraldi ja peatükid mingist eripärast või suhtumisest teatud asjadesse, näiteks loodusesse. Lisaks ka lühidalt nende riikide ajaloost. Usun, et eestlase jaoks ei olnud midagi eriti ahhetama panevat võrreldes sakslasest või lõunaeurooplasest või muu maailma lugejast. Meil on ikka palju suhtumisi ellu sarnased põhjamaadele. Raamat oli ladusalt kirja pandud ja lugedes igav ei hakanud kuigi midagi väga põrutavat ka teada ei saanud.
„Kaks suurt, kaks väikest ja üks hoopis kaugel eemal. Nii võiks lühidalt
iseloomustada Põhjalas sajandeid kehtinud võimusuhteid. Kui Taani ja
Rootsi kuulusid Euroopa võimumängudes pikka aega suurtegijate hulka, oli
Norra – ja veelgi enam Soome – 20. sajandi alguseni oma võimsa naabri
ripatsiks. Island asub aga nii kaugel eemal, et teda puudutasid Põhjala
sündmused vaid tinglikult – eelkõige siis, kui ta Taani juurde kuuluvana
selle saatusest sõltus.“
Kas tehisintellekt suudab tuua rahu maailma?
Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#5)
Mulle meeldivad erinevad väljakutsed, sest nendesse raamatuid otsides võid sattuda väga põnevate raamatute otsa, mida muidu üldse üles ei leiakski. Otsides Soomega seonduvaid raamatuid tuli mulle ester.ee kataloogis selline soomlase kirjutatud raamat ette. Asub informaatika all koos erinevate arvutiõpikutega. Kuna tehisintellekti teema on mind juba aastaid huvitanud, siis võtsin lugeda. Tulemuseks - hetkel vist parim raamat, mida ma sel aastal lugenud olen. Ja seda mitte tehisintellekti tõttu, sellest olen juba palju lugenud ning selles raamatus ei olnud ka midagi radikaalselt uut sel teemal. Tegelikult ei oldud isegi põhjalikult süvenetud tehisintellekti toimimise teemasse. Kogu lugemise aja oli mulle täiesti arusaamatu, miks see raamat on informaatika all. Sellepärast, et kaanel on sõna tehisintellekt ja ka raamatus käib osa teemast kokkupuutesse tehisintellekti ning masinõppega? Tegelikult on see filosoofiline ja psühholoogiline raamat, ühe mehe visioon rahu ja üksteisemõistmise teemal. Autor on väga pikalt tegelenud tehisintellekti, masinõppe ja keeleuuringute valdkonnas. Peale haigestumist vähki otsustas ta oma visiooni ülemaailmsest rahust ja erinevate inimeste ja kultuuride teineteisemõistmisest panna paberile, et see ei kaoks koos temaga kuna sellist rahumasinat pole inimkond hetkel veel suuteline teostama.
Raamat räägibki eelkõike rahust ja seda igas mõttes,
mitte ainult sõdade ärahoidmisest, vaid ka igapäevastest konfliktidest inimeste
vahel. Põhiidee on autoril, et oleks vaja tehisintellekti, rahumasinat, mis
tõlgiks inimestele, selgitaks. Vaja oleks tähendusläbirääkimisi pidavat
masinat, mis aitaks mitte ainult tõlkida kahte erinevat keelt, aga ka erinevaid
arusaamisi mõistetest, sõnade tähendustest, kultuurilistest eripäradest,
arusaamadest. On ju teada, et palju konflikte tekib inimeste vahel kuna nad
saavad üksteistest valesti aru või ei mõista kultuurilist tagapõhja. Sõna, mis
ühes kultuuris võib olla täiesti tavaline, võib teises kultuuris olla solvav.
Lisaks on igas keeles fraase, mida ei saa teise keelde otse tõlkida või millel
on erinevas kontekstis erinev tähendus. Autor on pikki aastaid töötanud
keeleteaduses, kuidas teha keelt mõistetavaks masinatele, kuidas arendada
tõlkeprogramme erinevate keelte vahel. Millised õppemeetodid oleks kõige
efektiivsemad tehisintellektile, et see suudaks areneda kaugemale kui inimene
on võimeline seda hetkel juhendama. Et see suudaks areneda ja töötada nagu
inimese aju kuna loodus on hetkel veel võimekam looja kui inimene.
Timo Honkela arutleb pikalt ka teemadel, miks üldse
tekivad konfliktid ja sõjad inimeste vahel, mis on nende põhjusteks. Kuidas
muutub keel ning erinevused inimese ja masina vahel, kuidas nad sõnadest aru
saavad, kuidas keel on arenenud nii inimeste hulgas kui masina arusaamises
(tõlkeprogrammides). Pikk peatükk on ka tunnetest, valesti mõistmisest, vaimse
tervise probleemidest, intuitsioonist ja identideedist. Autor arutleb ka õiguse
ja õigluse teemadel. Samuti millised faktid on tõesed ja millised mitte ning
kuidas aru saada, millega on tegu ning kas tehisintellekt võib aidata selle
juures inimesi. Lugejad saavad teada ka tehisintellekti ajaloost, masinõppe
erinevatest vormidest, masintõlke arengust. Kuid kõik see on väga selgelt ja
kergelt kirjutatud, kõik mõisted on alati ilusti arusaadavalt lahti seletatud
nii, et ka teemaga mitte kursis olev inimene saab lihtsalt aru millest jutt.
See raamat on väga laiale lugejaskonnale, kes
muretsevad inimkonna tuleviku pärast ning soovivad elada maailmas, kus
puuduksid verised konfliktid inimeste vahel. Minu jaoks oli see raamat, millest
võiks igalt lehelt mõne tsitaadi välja kirjutada. Minu nägemus ja arvamus
kattus täiesti Timo Honkela omaga. Soovitan kõigil huvilistel see tähelepanu
mitteäratav informaatika raamatute vahele peitunud raamat üles otsida ja läbi
lugeda ning mõelda koos autoriga meie praeguse ühiskonna ja inimese sisemaailma
üle ning mida annaks teha, et maailmas elamine muutuks kõigi jaoks paremaks.
Pildid joonistas tehisintellekt teemal "rahumasin".
Kunagile merede valitsejanna, kes nüüdseks on Euroopa ääreala
Autor: Barry Hatton
Kontaktid üle Soome lahe 19.sajandil
Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#4)
Raamat räägib inimestest, kes liikusid üle Soome lahe ehk Soome sillal, ja
nende kogemustest 19. sajandi Soomes ja Eestis. Liikusid nii soome ja
eesti rahvusliku liikumise tegelased kui ka hõimutöö aktivistid. Niimoodi liikusid Soome sillal näiteks Elias Lönnrot, August Ahlqvist,
Yrjö Koskinen, Julius Krohn, C.R. Jakobson, Lydia Koidula ja paljud teised. Liikusid inimesed, kuid liigutati ka muid asju, eriti raamatuid. Tihenevad sidemed panid innukamad unistama juba nende maade ja rahvaste ühendamisest. Soome oli ikka see suurem ja targem. Soomlased jõudsid ka Eestisse rohkem kui eestlased Soome. Lönnrot arvas, et eesti keel on soome keele rikutud õde, mitte rikutud tütar, aga oli ka neid kes arvasid vastupidi. Üleüldine arvamus oligi, et soome keel on ikka see õigem keel ning tuleks Eestimaal ka see kasutusele võtta, eriti soome keele õigekiri, sest sel ajal oli eesti keele kirjakeel tugevalt saksapärane - panid ju kirja asju ikka baltisakslased, mitte talurahvast eestlased. Suures osas leidsidki soomlased, et Eesti probleemiks on saksa rõhumine kuna Soome oli küll rootslaste võimu all pikalt olnud, aga Soome talupoeg oli siiski vaba ja tal oli oma maa. Tsaarivalitsuse all olles, siis oli ka iseseisvuse olukord siiski erinev, Soomes ei venestatud sedavõrd kui Eestis ja liikudes Soomest Peterburi - oleks nagu liigutud ühest riigist teise oma tollikontrollide ja muuga. Kuid rahvuslik ärkamine oli jõudnud juba mõlemasse riiki ning laulupidude tärganud traditsiooniga anti Soomele silmad ette. Raamatust sai just rohkem ettekujutust kuidas 19.sajandil reisiti, mis olid hõimutöö aktivistide ideed, kuidas suheldi omavahel (sageli saksa keeles), kuidas oli erinev tsensuur Soomes ja Eestis. Ka trükikiri oli Soomes ja Eestis erinev. Kui Soomes kasutati juba tänapäevaseid tähti, siis Eestis alles gooti tähti. Kui oli jutuks Kalevipoja trükkimine Soomes, siis Kreutzwaldi soov oli, et raamat laotaks gooti, mitte ladina tähtedega, sest viimaseid oskavad Eestis vaid vähesed lugeda. Tänapäeva on asi täiesti vastupidiseks muutunud. Raamat oli huvitav, aga kuidagi raskelt loetav mu jaoks, isegi ei saanud aru, milles viga oli.
Kes oli Soome tähtsaim mees teise maailmasõja ajal?
Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#3)
Mannerheimi nimi on muidugi tuttav, aga ega ma midagi sellest mehest eriti ei teadnud. Sellest raamatust saab veidike temast aimu, sest kohati jäi tunne, et raamat on temast, mitte niivõrd Mikkelis asunud peakorteri (päämaja) rollist ja tegemistest. Raamat räägib Soome valikutest Teise maailmasõja ajal, sõjasündmustest ning suhetest Saksamaa, Nõukogude Liidu, Rootsi ja teiste lääneriikidega. Autor kirjeldab nii otsest sõjategevust kui ka peakorteri igapäevast
rutiini, sealseid koloriitseid tegelasi ja nende omavahelisi suhteid,
kohati pingelisi vahekordi valitsusega Helsingis.Autor heidab ette tolleaegsele valitsusele nii mitmegi otsuse või otsustamatuse tegemist, ettenägelikkuse puudumist. Muidugi on hiljem palju kergem kritiseerida kui juba ajaloo käik on teada. Autori lemmik on aga vaieldamatult Mannerheim, talle ei heideta midagi ette, vaid kiidetakse ainult. Tema tugevuseks oli muidugi kunagine teenimine Vene armees - ta tundis juba oma vastast. Samas minu jaoks veidi küsitavust tekitab Hitleri ootamatu saabumine Mannerheimi 75. sünnipäevale ja tema otsesed sidemed Hitleriga - kas ikka kõik oli nii soomemeelne kui üritatakse nüüd kirjutada? Igatehes see raamat pani huvi tundma, kes siis oli Mannerheim. Temast kirjutatud raamat juba ootab oma lugemisjärge. Peakorteri raamat oli kergem ja ladusam lugemine, kui ma kartsin. Ainus etteheide - tavaliselt on Argo kirjastuse raamatud väga kvaliteetsed just trükivigade osas, siin raamatus oli neid ikka küllaltki palju sisse lipsanud. Tähevead veel, aga kas kool sai 1941. aastal dateeritud kirjas ikka anda aru 1943-44. õppeaastal koolis õppinute edusammudest aru? Veidi kahtlen selles. Aga sellegi poolest loetav raamat ja julgustan lugema, kes kahtleb. Kui vähegi ajaloo huvi, siis täitsa põnev ja teadmisi juurde andev raamat.
Salakaubavedajad veavad seda kaupa, mis parasjagu vaja salaja vedada
Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#2)
Kõik teavad massilist põgenemist Nõukogude vägede eest 1944. aasta sügisel, enamasti Rootsi. Aga tegelikult põgeneti Eestist ka enne seda ja sellest teadsin väga vähe. Teise maailmasõja ajal
põgenes Nõukogude ja Saksa okupatsiooni jalust Eestist Soome tuhandeid
inimesi. Pageti terrori ja võõrasse väkke sundvõtmise eest,
paadipõgenike seas olid ka tulevased „soomepoisid“. Väikeste, enamasti
lahtiste paatide sihtkohad olid Soome rannik ja Helsingist itta jäävad
skäärid. Ohtlikke öiseid paadireise
üle Soome lahe korraldasid enamasti endised salapiirituse vedajad.
Randlased mõlemal pool lahte olid juba aastasadu omavahel läbi käinud,
hoolimata piiridest või nende puudumisest, ning toimetanud ühele või
teisele poole nii inimesi kui kaupa, ka salakaupa. Nüüd kasutati
sedasama võrgustikku. Soome poolel püüti kõik saabujad kindlatesse
vastuvõtupunktidesse koguda ja arvele võtta. Põgenike
ülekuulamisprotokollides on kirjas erakordseid, vahel lausa uskumatuid
lugusid. Raamat räägib nendest, kes selle salaveo ette võtsid. Miks põgeneti, selle kohta on vähem teada. Kui alguses põgenesid pigem noored mehed, kes suundusid Soome sõdima, siis hiljem põgeneti tervete perekondade kaupa, kaasas ka vaid mõnekuised imikud. Kuid teekond oli üpriski vaevaline, sest meri oli tihti tormine ning mindi ju üsnagi pisikeste paatide-laevadega. Ja suurim põgenikevool oli 1943. aasta sügissuvest 1944. aasta veebruarini. Põgenikud istusid paadis paigal külma ja märja käes. Kuid üsnagi vähe hukkus sel teekonnal, ka rannikul toimunud haarangute ajal. Soome pool teatas paljudel juhtudel laevameestest Eestis võimul olijatele, kas siis Saksa või Vene okupatsioonivägedele ning nii mitmedki paadimehed lõpetasid oma elu vanglas või hukati. Hilisemal perioodil tehti retki pigem Soome poolelt Eestisse. Raamatust jäi siiski teadmata, mis ajendas neid paadimehi neid retki tegema, kas tõesti vaid raha. Põgenike käest võeti küllaltki suuri summasid ja kellel raha polnud anda, need maksid ka ehete ja muude asjadega. Samas pääsesid aeg ajalt ka need, kellel midagi eriti anda polnud. Raamatu lõpus on autorile teada olevad paadimehed, kes tegelesid salapõgenike veoga üle lahe, mõni kord-kaks, teised pikemat aega. Minu jaoks oli selles suhtes huvitav, et ma varasemalt suurt midagi sellest ei teadnud, Põhja-Eesti rannaalad on minu jaoks üpris võõrad alad. Kohati oli aga raske jälgida, kellest nüüd jutt ja kas see on vaid kord mainitud isik või on see olulisem tegelane selles loos. Ja vahepeal jõuti ajas tagasi, et anda tausta tegelastele. Ning muidugi oli väga palju minu jaoks võõraid nimesid ning aeg ajalt läks sassi, kellest nüüd jutt on.
Ma reisin üksinda taevastele radadele
Lugemise väljakutse: 36. Raamat, mis võlus sind kaanepildi tõttu
Kaanepilt on just selline, mis ühe põneviku juures tekitab kõhedust. Ja sai seda lugema hakatud just ajal kui akna taga muudkui marutas ning vihma kallas. Raamat ise on vägagi põnev, aga samas liiga õõvastav. Mul pole muidu vägivallast ja tapmisest raske lugeda, aga laste vastane vägivald ja veel enam nende tapmine, on midagi, mis mulle vastu hakkab. Ei lugenud raamatut haarates sisututvustust, seal oli küll hoiatus, mis toimuma hakkab. Norras leitakse metsast kuueaastane kummalistesse nukurõivastesse riietatud tüdruk, kes on elutult puu otsa riputatud. Tema kaelas ripub silt „Ma reisin üksinda”. Kas mõrvar on kuidagi seotud kuus aastat varem röövitud lapsega, keda tollal ei suudetud leida, või on tapmise taga eraklik kogukond, kes elab lähedal metsas? Peagi kaob ka teine, seejärel kolmas ja neljaski tüdruk. Kõik nad leitakse tapetuna. Raamatus on mitu suurt läbivat teemat - laste hooletusse jätmine nende vanemate poolt, narkomaania, religioosne ajupesu, vanurite raha väljapetmine neid manipuleerides, vägivald, mis on suunatud laste vastu, lastetus, psüühilised häired. Kihte oli siin raamatus mitmeid, erinevaid keerdkäike ka, ka kõrvalliine, mis lõpuks ei osutunud oluliseks. Ka uurijad olid omaette isiksused, oma mineviku probleemidega, mis neid kohati rõhusid. Uurijad ei olnud pelgalt politseinikud, nad olid eelkõige kõik inimesed, kõik, kogu tiim. Kohati oli minu jaoks kummaline kuidas info omavahel ei liikunud, kuidas ei saadud vajadusel peauurijaid kätte, ei teatud, kus nad parasjagu on ja millega tegelevad. Põnev raamat, aga soovitada ei julge, jääb painama see lugu ajukurdude vahele pärast.
Kui üks väike kogenematu hiir sattub suurte kogenud kasside mängu
Lugemise väljakutse: 4. Mart Juur soovitab...
Nat, 47-aastane Briti salaluureteenistuse kauaaegne töötaja, usub, et
tema päevad agenditalitajana on möödas. Ta on tagasi Londonis oma naise
juures, kes on pidanud kaua üksinda hakkama saama. Korraga aga paistab,
et tööandjatel on Natile siiski veel viimane ülesanne ja ta peab võtma
üle Rahusadama, allakäinud alambüroo juhtimise. Rahusadama äraaetud
ametnike argipäeva elavdab vaid noor praktikant Florence – ta on võtnud
sihikule ukraina oligarhi, kelle näpud on sügaval Vene piruka sees.
Nat ei ole aga ainult spioon, ta on ka kirglik sulgpallimängija.
Tema vastaseks esmaspäevaõhtustel mängudel on temast poole noorem Ed,
kes vihkab Brexitit, vihkab Trumpi ja vihkab oma tööd hingetus
meediaagentuuris. Ed on mõtlik ja üksildane tüüp ning paistab suhtlevat
vabalt ainult oma sõbra Natiga, kes hoiab oma tegelikku ametit kiivalt
saladuses. Õige pea selgub aga, et Nat pole ainus, kellel on saladusi.
Läheb tükk aega, enne kui aru saada, kes on hiir ja kes kass ning kes püüab keda. Ja lõpuks selgub, et neid kasse on ikka rohkesti ning kas mõni neist saab ka hiire saagiks või lipsab see kõikidel käest. Sulgpallil on selles loos üpriski oluline osa, seda mängitakse ikka üksjagu. Samas kas sulgpall on vaid kattevari või siiski hoopis tähtsusetum tegevus, mida lihtsalt harrastatakse. Agente on selles raamatus rohkesti ning mängu veel rohkem. Mitmetasandilist mängu. Kas ja kes hammustab läbi mis tegelikult toimub üldpildilt. Ja kõige selle taustapildiks on Brexiti aegne Suurbritannia. Kas ma ka soovitaks... just otseselt ei tea, aga üpriski huvitav ja kohati mõtlemapanev oli küll - et mis põhjused võivad mõjutada, et ühest ametnikust saab agent.
Kui vargast saab kuningas
Karlsson ja Kolumats - kaks parajalt paksu selli
Ei saa me läbi Soometa
Kehvade mõrvade raamat Tartust
Lugemise väljakutse: 22. Raamat kooli kohustuslikust kirjandusest, mis sul pooleli jäi või mida sa läbi ei lugenudki
Selle teemaga on nüüd nii, et seda ma nagu ei saaksi lugeda, sest ma olin selline ülikorralik koolilaps (vähemalt mis lugemisse puutus), et ma lugesin kõik kohustuslikud raamatud otsast lõpuni läbi, vaatamata, mis raamatuga tegemist oli. Ja sel ajal kui mina koolis käisin oli suur kallak igasugu vene ja nõukogude kirjanduse poole asi kaldu. Aga ma vist olen siiski parajal määral kõikesööja, mis lugemisse puutub, et polnud probleeme ei Balzaci, Tammsaare, Tolstoi, Breznevi ega Hugo lugemisega, teistest rääkimata.
Tiina aga andis hea idee, mida selle väljakutse teema alla lugeda. Ta kirjutas oma postituse juurde: Teemasse sobitumisest — See kohustusliku kirjanduse teema on mu meelest nii tüütu ja ma kaeblen selle teema üle igal aastal kõva häälega. Ma omal ajal lugesin enamvähem nõutud osa ära ja see, mis lugemata, jäägugi nii … No võtsin siis, et tänapäeva lapsukestele on Hargla üks neist “soovituslikeist” autoritest, ehk ma saaksin tänapäeva koolis selle raamatu lugemisega mingid punktid kätte ka.
Ma siis käin seekord Tiinaga ühes klassis ja loen sama "kohustuslikku" raamatut. Huvitav, kui mina koolis käisin, siis Harglat üldse veel ei loetud. Äkki oli asi selles, et kui mina kooli lõpetasin, siis oli tema 14 aastane...
Raamatust aga. Selle raamatu kohta on olnud väga erinevad arvamusi. Nii laitvaid kui kiitvaid. Minu arvamus jääb kusagile sinna kahe vahele. Raamatus on kolm lugu, kaks esimest lühemad, kolmas pikem. Esimese loo juures hakkas mul kohe kusagil kuklas kerima, et Harglal oli mingi kana kitkuda Kirjanike Liiduga. Googeldasin ja leidsin kinnituse, ta astus välja sealt liidust 2015.aastal. Seega oli see lugu autori poolse fustratsiooni väljendus. Minul on ka veidi nüüd temaga kana kitkuda, sest Tammelinnast oli tehtud see kõikse hullem paik Tartu linnas, aga suur osa minu lapsepõlvest möödus just Tammelinnas vanaema ja vanaisa juures. Urr. Teine lugu oli minu arust täielik saast. Igav, pingutatud, üritatud väga vaimukas vist olla, aga sellega ülepingutatud ja nagu sageli kui naljaga üle pingutad, siis see ei ole enam nali, vaid labasus. Kaks esimest lugu võib sellest raamatust minu arust lugemata jätta. Tavalugeja vähemalt. Ulmekurudele võib olla sobib, sest nemad teavad ehk, mis või kes nende lugude taga on. Ilma taustata ei ole need suurt midagi väärt. Kolmas lugu on selline küll ülevindi pingutatud, aga siiski võis lugeda ja tänu sellele loole sai raamat ikka koolipoisi kolme pika miinusega kätte. Aga kokkuvõttes oli see minu arust Hargla kõige kehvem raamat ja ma olen need vist peaaegu kõik läbi lugenud. Aga mulle meeldib siiski siiani enim tema varajane ulmelooming. Lugedes seda, siis oleks nagu tunne, et fantaasiaallikas on veidi tühjaks saanud nüüd, kui on vaja midagi kirjutada, et leivaraha ikka lauale jõuaks.
Juuni kokkuvõte
Pilt tehisintellekt (hotpot.ai) PS. Vaata ka eelmise kuu pilti! |