Uus krimisari hetkel Eesti produktiivsemalt kirjanikult

24./248. Pommirobot

Sari: Karavani detektiivi lood 1 

Autor: Marje Ernits

Kirjastus: Eesti Raamat 2023

186lk./ 4642lk./53692lk.

 

Kuna mulle Erntsa Ira Teveri sarja kriminullid meeldisid, siis kindlasti tahtsin lugeda ka seda uut sarja. Ehk olid ootused veidi liiga kõrged, aga see esimene raamat ei olnud sugugi nii veenev. Nii mitmedki asjad olid minu jaoks küsitavad ja mitte usutavad. Tegelikult ka peategelane. Ei oskagi täpselt öelda, mis tema juures häiris, aga midagi häiris. Lugu ise tundus ka veidi liiga ligadi-logadi olevat. Oleks tahtnud ehk veidi seismist ja paar korda ümber kirjutamist veel. Liiga toores ehk. Aga kui igal aastal anda välja mitu raamatut, siis paraku ei saa kõikidel kvaliteet olla hea, kvantiteediga paratamatult kvaliteet kipub kannatama. Aga ega siis muud kui ehk järgmine sarja raamat tuleb parem ja stsenaarium tugevam. Ehk oli ka asi selles, et kirjutatud oli teemadest, mida kirjanik ise ei olnud läbi elanud ja seega ka ei teadnud täpselt kuidas need võiksid olla. Või siis ei suutnud lugejale veenvalt maha müüa neid teemasid. 

Raamatusarja peategelaseks on arvutitark noormees, detektiiv Aadi Lumiste, kes pole peale ülikooli õigusteaduskonna lõpetamist endale veel õiget elu- ega töökohta leidnud ning elab haagissuvilas, mida rahvakeeli karavaniks nimetatakse ning teeb juhutöid, mida sõbrad pakuvad või saatus ette annab. Karavani detektiivi esimene raamat jutustab loo kaubanduskeskuse riietuskabiini jäetud spordikotist, millest leitakse surnud vastsündinu. Algab lapse kaotanud ema otsing ning jaht inimestele, kes selles kahetsusväärses juhtumis kaasosalised olid.

Inglismaa on üks ohtlik koht saada mõrvatud

Taustapilt: tehisintellekt (muditud minu poolt)

13./237. Mõrv Thamesi ääres

Sari: Cherringhami mõistatused #1  

Autorid: Matthew Costello ja Neil Richards

Tõlkija: Leena Suits

Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2023

144lk./2142lk./51192lk.

Lugemise väljakutse 2023: 1. Täiesti uus! Raamat, mis ilmub 2023.aastal.

Siia teemasse siis juba mitmes raamat. Sel aastal jääb suur väljakutse lõpetamata, mõned teemad ei kutsu kohe kuidagi lugema ja selle asemel kipuvad järjest lugemise uued krimkad hoopis. Võtan siis seekord lõdvemalt ning loen seda, mis hetkel tundub, et sobib. Ju see taas õppimise esimese semestri arvestuste pinge vajab kõrvale lõõgastumiseks lihtsamat ja kriminaalsemat lugemist. 

See raamat oli nüüd küll hästi kiire sutsakas. Ladusalt kirjutatud ja ei saanud õieti lugema hakatagi kui juba otsa sai. Täielik muhekrimi raamat. Uurijate paar on ka parajalt muhedad. Enam vähem isegi usutav lugu. Ja mõrvari tuvastasin siiski enne raamatust teada saamist kuigi kahtlustasin veidi teist pereliiget juba jupp aega varem. Kes kerget ja kiiret ilma otsese vägivallata lugu soovib lugeda, sellele soovitan. Selline klassikaline inglise muhekrimi. Huvi pärast tekkis küsimus, palju inimesi mõrvatakse Inglismaal igal aastal päriselt ja palju raamatute lehekülgedel?

Cherringham on vaikne küla Cotswoldsis. Seal ei juhtu kunagi midagi või vähemasti paistab see nõnda, kuni ühel hommikul leitakse jõest naise surnukeha. Politsei kinnitust mööda on tegemist traagilise õnnetusega. Aga kas see vastab tõele? Sarah usub, et juhtunu taga peab olema midagi enamat. Ta leiab partneri Jackis, endises New Yorgi mõrvauurijas, kes on valmis asuma koos temaga juhtumit lahendama. Nad avastavad peagi, et asi pole nii lihtne, kui politsei sooviks ... See on esimene kuritegu, mida Sarah ja Jack, kõige ootamatumad partnerid, ühiselt uurivad.

"Hammarby põnevikud" sarja esimene raamat

8./232. Piparkoogimaja

Sari: Hammarby põnevikud #1

Autor: Carin Gerhardsen

Tõlkija: Heidi Saar

Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2022

304lk./1682lk./50732lk.

Eesti Raamatu väljakutse detsember: toit

Lisaks sellele, et pealkirjas on mainitud praegu väga ajakohast toitu, siis raamatus on ka kirjeldatud kuidas peategelane uurija Conny Sjöberg valmistab süüa koos oma kolme lapsega. 

Ingrid Olsson tuleb Stockholmi haiglast koju ja leiab oma köögist mehe. Kunagi varem pole ta seda sissetungijat näinud. Mees ei kujuta endast siiski enam mingit ohtu – ta on surnud. Kriminaaluurija Conny Sjöbergi meeskond tuvastab, et surnu on keskealine pereisa. Aga miks ta seal oli? Ja kes ta tappis? 

Juba üsna varakult saab lugeja aimu, et tegemist on koolikiusamise looga, mis sai alguse aastakümneid varem, kui lapsed olid vaid kuue aastased. Kas kiusamise eest vastutavad lapsed või hoopis täiskasvanud, kes ükskõikselt sellest kõrvale vaatavad ja lasevad lastel teha, mida need tahavad ja välja suudavad mõelda. Kes lapsena kiusajast või kiusamise ohvrist kasvab, kui ta saab täiskasvanuks? Kas nad mäletavad oma lapsepõlve kiusamisi? Palju mõjutab lapsepõlv inimese elu?

Psühholoogiline kriminull elust koolikiusamise taagaga. Kuidas ühest inimesest saab lõpuks mõrvar. Uurimise lugu ka muidugi kõrvale kuigi lugeja taipab juba hulga varem, kes siis tapja on. Piisavalt põnev ja mõtlema panev lugu.

Ükski mõrvar ei jää tabamata

5./229. Mõrv nõmmel

Sari: Kitt Hartley Yorkshire´i müsteeriumid #3

Autor: Helen Cox

Tõlkija: Piret Orav

Kirjastus: Eesti Raamat 2023

232lk./1138lk./50188lk.

 

Lugemise väljakutse: 1. Täiesti uus! Raamat, mis ilmub 2023.aastal.

 

Kitt Hartley saab teada, et Irendale’is, kõrgel Yorkshire’i nõmmel asuvas külas, on toime pandud mõrv. Juhtumisi elas kunagi just sealkandis Kitti kallim, inspektor Malcolm Halloran – koos oma naisega, kes samuti viie aasta eest mõrva ohvriks langes. Kahe kuriteo modus operandi on identne, muuhulgas on mõlema ohvri peopessa lõigatud ruunimärk. Kuna Kitt ja Halloran ei saa seda juhtumit jätta kohaliku politsei hooleks, sõidavad nad Irendale’i, kus neid ootab ees tõeline kirjanduslik mõistatus.

Selle sarja kõige hoogsam ja põnevam osa minu jaoks. Rohkem usutavam ka kui eelmised. Minu arust väga filmilik lugu. Iga sarja järgneva osaga on see sari mu jaoks muutunud paremaks, seega ootaks, et ka edasi seda sarja tõlgitakse. Sobib täiesti neile, kellele ei meeldi verised krimkad, aga ikka põnevust tahaks. Lisaboonuseks on raamatus kirjanduse alased kommentaarid erinevate raamatute kohta. 

Kurje hunte leidub ka meie ühiskonnas, päästke punamütsikesed nende käest!

14./223. Kuri hunt

Sari: Bodenstein & Kirchhoff #6 eesti keeles #3

Autor: Nele Neuhaus

Tõlkija: Eve Sooneste

Kirjastus: Tänapäev 2019

532lk./3460lk./48682lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse november: 

Nojah, tuli välja, et pidin lugema raamatut, milles on vähemalt 520 lehekülge. Seekordne teema ei pannud küll kuidagi hallpead austama ega kulupead kummardama. Ainus lohutus, et ma ei lugenud eelmine kuu sinna teemasse 80.aastase poolt kirjutatud raamatut. Aga samas ka tänu sellele sain nüüd loetud raamatu, mis juba ootas lugemist ning eelkõige jäigi lugemisest välja oma lehekülgede arvu pärast, no pole aega selles väljakutsete tambis lugeda ju nii pakse raamatuid. Kolmas raamat sellest sarjast, mis on eesti keeles ilmunud. Goodreads ütleb, et eesti keelede hakati tõlkima alates neljandast osast. Mulle ta eelmised raamatud on meeldinud ja plaanin kindlasti lugeda ka järgmisi. Järgmisel aastal ehk võtan veidi rahulikumalt neid väljakutseid, siis on aega lugeda ka paksemaid raamatuid. 

Ühel kuumal juulipäeval tõmmatakse Maini jõest Frankfurdi lähistel välja 16aastase tüdruku surnukeha. See kannab märke aastaid kestnud jõhkrast füüsiliselt vägivallast, lisaks võib tema välimuse järgi oletada, et laps on elanud näljas ja eemal päevavalgusest. Keegi ei näi teda taga otsivat ega tea, kes ta on. Linna teises servas saab telereporter Hanna Herzmann samal ajal jälile süngele loole, millesse on segatud süüdimõistetud lastepilastaja Kilian Rothemund ja teenekas kõrilõikaja Berndt Prinzler. Ta teab, et see on midagi nii võimast, et temast saaks hetkega täht, kuid produtsent keelitab teda ohtlikust loost loobuma. Hanna jätkab uurimist ning uudishimu läheb talle kalliks maksma.

Uurijad Pia Kirchhoff ja Oliver von Bodenstein koos meeskonnaga hakkavad neid kuritegusid lahendama ja mida enam nad neisse süvenevad, seda laiemaks läheb pilt. Alguses eraldi kuritegudena tunduv hakkab kokku sobituma ning sinna lisandub järjest puzzle tükikesi, millest lõpuks selgub suur kole pilt. Lastega seotud kuritegudest on alati väga raske lugeda, aga need on vajalikud, et aru saada, mis võib meie ümber toimuda. Sest ükski selline lugu ei ole väljamõeldud lihtsalt kirjaniku poolt, sellel kõigel on aluspõhi reaalsest maailmast. Me tegelikult ei tea, kui väikest jäämäe tippu me näeme, kui suur on see peidud olev jäämägi tegelikult. Aeg ajalt ka reaalses maailmas sulavad/sulatatakse need jäämäe tipud välja ja hävitatakse, kuid jäämäge ennast ei suudeta, ma kardan, iialgi hävitada. Lõpus kirjutab kirjanik, et uue raamatu kirjutamist kavandades sattus lugema üht raamatut, mis teda vapustas. Ta hakkas uurima ning sai teada väga palju laste kuritarvitamisest, mille tõttu ta kirjutas ka selle raamatu. Mida enam ühiskond on teadlik, seda kiiremini ehk märgatakse ja saadakse aru ning suudetakse sekkuda ning päästa lapsi. Väga raske lugemine, samas üpris põnev ja mõtlema panev. Soovitan.

Kes ma olen, kui ma ei mäleta, kes ma olen?

13./222. Patsient 127

Sari: Mirabilia 

Autor: Gilbert Gallerne

Tõlkija: Margot Endjärv

Kirjastus: Eesti Raamat 2008

222lk./2928lk./48150lk.

Lugemise väljakutse: 5. Üks raamat "Mirabilia" sarjast

Autoõnnetuses vigastatud, sügavasse koomasse langenud mees, kelle isikut ei suudeta kindlaks teha, viiakse palatisse 127. Mehel pole dokumente, samuti puuduvad tal sõrmejäljed, tema nägu on kohendanud ilukirurg. Politsei kahtlustab, et mängus on maffia. Salapärane patsient satub põetaja Carole Massoni hoole alla, kes tunneb mehe vastu suuremat huvi, kui isegi tahaks tunnistada. Meelemärkusele tulnud, ei mäleta vigastatu midagi ega kedagi, kuid siis hakkab ta mälu taastuma väikeste kildude haaval. Kuid kas kõik, mis meenub on ikka õige? Kes ma olen, kui ma ei mäleta, kes ma olen? Või kui ma mäletan, et olen keegi, aga keegi teine väidab, et ma ei ole see, vaid tema on? Kui ma ei mäleta, et ma oleks see, aga teised väidavad, et ma olen? Kui veel lisaks keegi ei ole kindel, et kas ma ikka ei mäleta või ma lihtsalt teesklen ja valetan, et ma ei mäleta? Üks üsna segane ja keeruline lugu, aga lugeja saab selles selgust ikka küllaltki alguses, kui tegelastel endil ei ole veel midagi selge. Loo teebki põnevaks, et kuidas keegi seda usub või ei usu ja kes kellega kuidas mängib või manipuleerib. Loos on väga mitmeid harusid, aga nagu ühele õigele raamatule kohane, siis lõpuks saab kõik selgeks ja õiglus võidab. Täitsa põnev lugemine oli, mis siis, et juba üsna varakult sai jaole, kes on siis õige mees ja kes valetab. Aga põnev oli ikka lugeda, kuidas said ka asjaosalised teada, kes on kes ja kuidas see lugu tegelikult oli. Kuna on kriminull, siis ilma laipadeta see lugu ei möödu. Üpris põnev leid, julgen soovitada.
 

Raamatupoes on keelatud tappa inimesi!

9./218. Laip raamatupoes

Sari: Kitt Hartley Yorkshire´i müsteeriumid #2

Autor: Helen Cox

Tõlkija: Piret Orav

Kirjastus: Eesti Raamat 2023

246lk./1658lk./46880lk.

 

Lugemise väljakutse: 8. Võta lõpuks kätte raamat, mida oled tahtnud kogu aeg lugeda, aga siiani on "seganud" erinevad LV teemad ja miniväljakutsed

Teine lugu, kus tegevus toimub Yorkis. Lugeda raamatut, kus tegevus toimub linnas, kus sa käinud oled ja mis sulle kangesti meeldis, on ikka hoopis midagi muud, kui lugeda sellist, millega sul side puudub. Nojah ja kui veel tegevuskohtadena on nii raamatupood kui raamatukogu ja üsna suur osa kuriteost käib raamatute ümber, siis kohe ju peab seda raamatut lugema. Kuigi taas, nagu ka esimese raamatu puhul sellest seeriast, siis kohati tundus asi natuke liiga uskumatu. No ei usu mina mitte, et sedasi kõrvalistele isikutele ikka politsei teavet annab uurimise käigus, olgugi nad isiklikes suhetes politseinikega. Aga võib olla vanal heal Inglismaal käib asi teistmoodi. Ja siis see üks rõduepisood, no ei usu mina, et see füüsilises maailmas sai sedasi juhtuda, füüsikareeglid olid ikka väga paigast ära mu arust. Aga muidu selline muhekrimi, kus keerdkäike oli ja natuke põnevust ka, samas siiski mitte sedavõrd, et mõnikümmend lehekülge enne lõppu ei oleks saanud raamatut kinni panna ja magama minna. 

Uurija Charlotte Banks kõrvaldatakse töölt, süüdistatuna kallaletungis noormehele, keda kahtlustatakse kohalikku raamatupoodi sissemurdmises. Raamatukoguhoidja Kitt Hartley ja tema sõbranna Evie Bowes keelduvad naise süüd uskumast. Kitt ja Evie otsustavad asja ise lahendama hakata. Olgu tegu Yorki raamatumüüjate kokkuhoidva kogukonna või kogu riigi ühe klatširohkeima bussiliiniga, ei jäta Kitt ja Evie midagi läbi uurimata, et sissemurdmise põhjus välja selgitada. Siis aga leitakse laip ja panused tõusevad veelgi. 

 

Kas raamatukoguhoidjad on mõrvarid või detektiivid?

1./210. Mõrv toomkiriku lähistel

Sari: Krimiraamat. Kitt Hartley Yorkshire’ müsteeriumid #1

Autor: Helen Cox

Tõlkija: Eve Rütel

Kirjastus: Eesti Raamat 2022

324lk./324lk./45546lk.

Lugemise väljakutse: 11. Seisa raamatukogus sind kõnetava riiuli ette. Alusta lugemist ülevalt vasakult ja vali lugemiseks 23. raamat. 

Viimasel aastal olen üsna vähe lugenud kriminulle, mis varasemalt olid ühed mu peamised lugemiseelistused. Seega valisin selle raamatu siia punkti siis, kui krimidest oli tehtud eraldi riiulisse väljapanek. Ja 23.ndaks osutus üks igati tore raamat, kus tähtsal kohal on raamatukogu ja eelkõige selle taibukas töötaja Kitt, kes satub mõrva uurima. Hetkeni, mil inspektor Halloran ta laua juurde astub ja teada annab, et ta parimat sõpra Evie Bowesi süüdistatakse mõrvas, on tööpäev olnud Vale of Yorki ülikooli raamatukoguhoidja Kitt Hartley jaoks täiesti tavaline. Nüüd saab ta korraga teada, et Owen, Evie endine kallim, leiti surnult, sulepea südamesse torgatud, ja kõik asitõendid osutavad Eviele. Kitt teab täie kindlusega, et Eviest ei ole kellegi tapjat – kõige vähem veel Oweni, keda ta jumaldas. Kitt, keda kohutab taipamine, et politsei on selles asjas täiesti mööda pannud, otsustab, et olukorra päästmiseks saab teha vaid ühte asja: ta peab ise Oweni mõrva uurima hakkama. Kui raske see ikka olla saab, ta on ju lugenud sadu krimiromaane! Vahepeal kippus küll vaikselt tunduma, et ta pole neid päris õigeid kirmkasid lugenud, või siis just on, sest eks väga tavapärane on ju, et üks mõrv ei jää teiseta. Viimastel aegadel on ikka sarimõrvarid need, kes mööda kriminullide lehekülgi ringi käivad. Vanasti piisas ühest väheverisest mõrvast lugeja adrenaliinitaseme tõstmiseks, nüüd sellest enam kuidagi ei piisa. Ikka parajalt veriselt ja iga natukese aja tagant uus laip letti. Natuke naiivne tundus mõni süžeeliin - oma nina uurijate asja toppiv kõrvaline tegelane lastakse pealtkuulama ülekuulamist ja temaga jagatakse uurimismaterjale jne. No ei tahaks ikka seda niiväga uskuda. Aga selline kergelt loetav krimka ja järgmine osa on juba öökapi peal ootel, eks näis, kui kiiresti ta muude surma raamatute vahele ennast surutud saab. 

Kuuba transvestismist

 

1./188. Maskiball

Sari: Mario Conde sari. Neli aastaaega #3 

Autor: Leonardo Padura

Tõlkija: Maarja Paesalu

Kirjastus: Toledo kirjastus 2023

240lk./240lk./41506lk. 

Hispaaniakeelse kirjanduse väljakutse september: Toledo kirjastus 10aastat!

Kolmas raamat siis sellest sarjast ja iga kord hakkab see Mario Conde mulle järjest rohkem vastu. No ei ole see minu maitse. Seda siis krimi osas. Kuuba eluolu kajastus on muidugi huvitav, aga eks nad ongi teistsuguse elustiili ja mõtteviisiga kui mina ja seega ei sobi ka see mulle isegi raamatus. Pealegi see homo ja transvestiitide teema pole just minu jaoks see, millest tahaks lugeda. 

Havanna metsast leitakse siidpaelaga kägistatud transvestiidi surnukeha. Teatraalset punast kleiti kandnud noormees osutub lugupeetud diplomaadi pojaks. Mõrva uurivale politseileitnant Mario Condele hakkab vähehaaval avanema seksuaalvähemuste varjatud ja ekstravagantne maailm, mis tema matšolikku ilmavaadet esialgu ärritab. Algab poliitiline ja erootiline, teatraalne ja literatuurne, poeetiliselt sentimentaalne ja poliitiliselt ebakorrektne teekond 1980ndate Havannas ja 1960ndate Pariisis, kus Conde teejuhiks saab legendaarne ja andekas, kommunistliku režiimi poolt oma kuulsuse tipul tühistatud dramaturg ja lavastaja Alberto Marqués – värvikas isiksus, kelle loo kaudu avaneb sotsialistliku Kuuba loomeinimeste keeruline saatus. 

Saan aru, et selles seerias peaks tulema veel üks raamat - neljas aastaaeg. Padura ja Conde pärast ei loeks seda, aga tõlkija pärast loeks küll. 

Kolmikmõrv Šotimaa kolkakülas!

3./175. Tema verine sepitsus

Autor: Graeme Macrae Burnet

Tõlkija: Kalev Lattik

Kirjastus: Varrak 2017

320lk./416lk./38750lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse  september:

Natuke nõkerdamist oli selle lugemisega, sest muidugi ei mahu mul raamatud korralikult riiulisse, ikka on põigiti peale ka igale poole neid topitud, aga loetud sain ja tulemuseks vaatan, et saatusesepp oli taas üsna heatahtlik. Kui kuulda oli, et mõnedel on probleem, et riiulites ei ole lugemata saamatuid, siis minul on neid vist tuhat või paar. Igatahes minu riiulis on vaid mõned juba loetud raamatud ja need ka pigem ajaloo alla kuuluvad (kas siis sisult või ilmumisaastalt). Ma olen see, kes varustab ennast igaks juhuks järgnevaks sajaks aastaks ette ja mu raamatumagnetitega näpud muudkui tõmbavad raamatuid külge igasugu tasuta jagamise kohtadest. 

Raamat on ajalooline krimiromaan. Selles suhtes ei ole krimka, et me algusest peale teame, kes on mõrvar. Raamat räägib kuidas kulges uurimine/kohtuprotsess ja taustalugu, kes olid ohverid, kes mõrvar ja miks see selleni jõudis. On aasta 1869. Šoti mägismaa kolkakülas pannakse toime jõhker kolmikmõrv, mille eest vahistatakse Roderick Macrae nimeline 17.aastane noormees. Kohtualuse seletuskiri ei jäta tema süüs kahtlust, kuid läheb vaja Šotimaa helgeimaid seadusetundjaid ja psühhiaatreid, et selgitada, mis sundis teda nii halastamatult ja julmalt tegutsema. Tõde võib olla tinglik, tegevus toimub armutus keskkonnas, kus võimu kasutatakse meelevaldselt. Ajaloos võib paralleele tuua ka eesti pärisorjast talupidajaga, kelle elu muudeti niivõrd kibedaks, et ta astus lõpuks enda eest välja ning loomulikult sai ülirangelt karistada ka juhul, kui süütegu polnudki nii väga suur. Raamat kirjeldab Šotimaa viletsa küla igapäeva elu ja inimesi. Sünge raamat ja pigem soovitaks neile, keda huvitab ajalugu.

Vaimne tasakaalutus nii uurijate kui kurjategijate poolt

1./156. Öökull 

Sari Mia ja Munch #2

Autor Samuel Bjørk 

Tõlkinud Sigrid Tooming

Kirjastus Eesti Raamat 2017

352lk./352lk./34844lk.

 

Lugemise väljakutse: 3. Mine raamatukokku, seisa näoga raamaturiiuli vastu. Aja käed kahele poole külgedele maksimaalselt laiali: võta nüüd parema käega üks raamat ja vasaku käega teine raamat ning loe need läbi! - parema käe raamat

Metsast leitakse tapetuna noor naine, kes lebab linnusulgedel kummalises asendis, ümbritsetud küünalde pentagrammist, lill suus. Uurijad Holger Munch ja Mia Krüger koos meeskonnaga peavad taas leidma mõrvari samal ajal ka isiklikest deemonitest jagu saama. Kohati väga sünge raamat, väga palju katkise hingega inimesi. Tegelikult neid, kellel elus kõik korras on selle raamatu tegelaste seas väga vähe. Ning taas, nagu esimeses raamatus, on kannatajaks lapsed, kelle elu ja vaimset tervist mõjutavad täiskasvanute elu ja tegevus. Mia oli ka esimeses osas vaimselt väga tasakaaluta tegelane, kes oli sõltuvuses alkoholist ja tablettidest ning sama jätkus ka selles osas. Holger oli eelmises osas aga kindel ja vaimselt üpris tugev tegelane, kuid nüüd selles osas oli ta nii füüsiliselt kui vaimselt täiesti liimist lahti. Kuidagi häiriv oli, et mõlemad peategelased olid vaimselt tasakaalutud ja seetõttu oli kogu see uurimise protsess minu arust väga kaootiline. Minu jaoks oli üpris rusuv raamat. Olen lugenud verisemaid ja õudsamaid krimisid, aga see kuidagi surus ja rusus oma temaatika ja peategelastega. Võib olla ka see, et mul kuidagi ei õnnestunud seda lugeda, et venis liiga pikaks see lugu. Loed kiiresti läbi, siis järgmine raamat juba tasakaalustab mingis teises suunas. See raamat, aga üritas mul igati silma siniseks lüüa. Oli kaasas Berliini reisil ja peale tõsist turisti päevatööd, kümmet tundi mööda muuseume ja muid vaatamisväärsusi, peale õhtueinet selili hotelli voodisse vajudes, kippus see raamat peale paari lehekülge igal õhtul näkku kukkuma millegipärast. Õnneks jäi silm siniseks löömata, aga lugemine ka kuidagi ei edenenud enne kojusõitu.

Rootsimaal neid mõrvatuid jagub

22./155. Pealtnägija

Sari: Lervikeni mõrvad #1

Autor: Anna Bagstam

Tõlkija: Ruth Laidmets

Kirjastus: Rahva Raamat 2020

384lk./5440lk./34492lk.

Lugemise väljakutse: 3. Mine raamatukokku, seisa näoga raamaturiiuli vastu. Aja käed kahele poole külgedele maksimaalselt laiali: võta nüüd parema käega üks raamat ja vasaku käega teine raamat ning loe need läbi! - vasaku käe raamat

Harriet on noor sotsiaaltööharidusega politseitöötaja. Soovides kogeda midagi uut, otsustab ta teha kannapöörde ning kolib pealinnast isa juurde väiksesse Lervikeni-nimelisse kalurikülla maalilises Lõuna-Rootsis. Olles jõudnud end vaevu sisse seada, alustab ta Skåne politseis kriminaaluurija põneva tööga. Kolleegide seas tunneb ta ennast tõrjutuna, samuti ei aita kaasa ülemuse üleolev hoiak. Harrieti esimesele tööpäevale eelnenud ööl pannakse Lervikeni lähedal mõisas toime jõhker mõrv. Ta tunneb mõrvatut kogu oma elu. Nüüd peab ta hakkama uurima saladusi külas, kus möödus ta lapsepõlv ja suur osa inimesi on tuttavad. Samuti on hakanud ta vend kahtlaselt käituma. Kes on kes ja kelle saladused on ta enda omad ja kelle omad püüavad varjata kellegi teise omi. Kas kõik, keda ta tunneb on ikka need, millisena ta neid teab? Küsimusi on palju ning Harrietil puuduvad veel kogemused uurijana, seega oskab ta astuda nii mõnesegi kahtlasesse seika, mida professionaalselt saab valeks hinnata. Kuid nagu iga lugu, saab see ka oma lõpplahenduse ning see pole muidugi see, mida esmalt arvati. Väga kiire lugemine, soravalt kirja pandud. Verd on, aga mitte väga jõhker. Pole super kriminull, aga täitsa korralik ja loetav. Ning lõpeb nii, et vaja on ka järgmist osa lugeda, mis seal siis toimuma hakkab...

 

Ma reisin üksinda taevastele radadele

7./140. Ma reisin üksinda 

Sari Mia ja Munch #1

Autor Samuel Bjørk 

Tõlkinud Elvi Lumet 

Kirjastus Eesti Raamat 2017

384lk./1500lk./30552lk.

Lugemise väljakutse: 36. Raamat, mis võlus sind kaanepildi tõttu

Kaanepilt on just selline, mis ühe põneviku juures tekitab kõhedust. Ja sai seda lugema hakatud just ajal kui akna taga muudkui marutas ning vihma kallas. Raamat ise on vägagi põnev, aga samas liiga õõvastav. Mul pole muidu vägivallast ja tapmisest raske lugeda, aga laste vastane vägivald ja veel enam nende tapmine, on midagi, mis mulle vastu hakkab.  Ei lugenud raamatut haarates sisututvustust, seal oli küll hoiatus, mis toimuma hakkab. Norras leitakse metsast kuueaastane kummalistesse nukurõivastesse riietatud tüdruk, kes on elutult puu otsa riputatud. Tema kaelas ripub silt „Ma reisin üksinda”. Kas mõrvar on kuidagi seotud kuus aastat varem röövitud lapsega, keda tollal ei suudetud leida, või on tapmise taga eraklik kogukond, kes elab lähedal metsas? Peagi kaob ka teine, seejärel kolmas ja neljaski tüdruk. Kõik nad leitakse tapetuna. Raamatus on mitu suurt läbivat teemat - laste hooletusse jätmine nende vanemate poolt, narkomaania, religioosne ajupesu, vanurite raha väljapetmine neid manipuleerides, vägivald, mis on suunatud laste vastu, lastetus, psüühilised häired. Kihte oli siin raamatus mitmeid, erinevaid keerdkäike ka, ka kõrvalliine, mis lõpuks ei osutunud oluliseks. Ka uurijad olid omaette isiksused, oma mineviku probleemidega, mis neid kohati rõhusid. Uurijad ei olnud pelgalt politseinikud, nad olid eelkõige kõik inimesed, kõik, kogu tiim. Kohati oli minu jaoks kummaline kuidas info omavahel ei liikunud, kuidas ei saadud vajadusel peauurijaid kätte, ei teatud, kus nad parasjagu on ja millega tegelevad. Põnev raamat, aga soovitada ei julge, jääb painama see lugu ajukurdude vahele pärast. 

Kehvade mõrvade raamat Tartust

1./134. Heade mõrvade linn 

Sari Kriminaalne raamatukogu #1

Autor Indrek Hargla  

Kirjastus Raudhargla OÜ 2023

184lk./184lk./29236lk.

Lugemise väljakutse: 22. Raamat kooli kohustuslikust kirjandusest, mis sul pooleli jäi või mida sa läbi ei lugenudki

Selle teemaga on nüüd nii, et seda ma nagu ei saaksi lugeda, sest ma olin selline ülikorralik koolilaps (vähemalt mis lugemisse puutus), et ma lugesin kõik kohustuslikud raamatud otsast lõpuni läbi, vaatamata, mis raamatuga tegemist oli. Ja sel ajal kui mina koolis käisin oli suur kallak igasugu vene ja nõukogude kirjanduse poole asi kaldu. Aga ma vist olen siiski parajal määral kõikesööja, mis lugemisse puutub, et polnud probleeme ei Balzaci, Tammsaare, Tolstoi, Breznevi ega Hugo lugemisega, teistest rääkimata. 

Tiina aga andis hea idee, mida selle väljakutse teema alla lugeda. Ta kirjutas oma postituse juurde: Teemasse sobitumisest — See kohustusliku kirjanduse teema on mu meelest nii tüütu ja ma kaeblen selle teema üle igal aastal kõva häälega. Ma omal ajal lugesin enamvähem nõutud osa ära ja see, mis lugemata, jäägugi nii … No võtsin siis, et tänapäeva lapsukestele on Hargla üks neist “soovituslikeist” autoritest, ehk ma saaksin tänapäeva koolis selle raamatu lugemisega mingid punktid kätte ka.

Ma siis käin seekord Tiinaga ühes klassis ja loen sama "kohustuslikku" raamatut. Huvitav, kui mina koolis käisin, siis Harglat üldse veel ei loetud. Äkki oli asi selles, et kui mina kooli lõpetasin, siis oli tema 14 aastane...

Raamatust aga. Selle raamatu kohta on olnud väga erinevad arvamusi. Nii laitvaid kui kiitvaid. Minu arvamus jääb kusagile sinna kahe vahele. Raamatus on kolm lugu, kaks esimest lühemad, kolmas pikem. Esimese loo juures hakkas mul kohe kusagil kuklas kerima, et Harglal oli mingi kana kitkuda Kirjanike Liiduga. Googeldasin ja leidsin kinnituse, ta astus välja sealt liidust 2015.aastal. Seega oli see lugu autori poolse fustratsiooni väljendus. Minul on ka veidi nüüd temaga kana kitkuda, sest Tammelinnast oli tehtud see kõikse hullem paik Tartu linnas, aga suur osa minu lapsepõlvest möödus just Tammelinnas vanaema ja vanaisa juures. Urr. Teine lugu oli minu arust täielik saast. Igav, pingutatud, üritatud väga vaimukas vist olla, aga sellega ülepingutatud ja nagu sageli kui naljaga üle pingutad, siis see ei ole enam nali, vaid labasus. Kaks esimest lugu võib sellest raamatust minu arust lugemata jätta. Tavalugeja vähemalt. Ulmekurudele võib olla sobib, sest nemad teavad ehk, mis või kes nende lugude taga on. Ilma taustata ei ole need suurt midagi väärt. Kolmas lugu on selline küll ülevindi pingutatud, aga siiski võis lugeda ja tänu sellele loole sai raamat ikka koolipoisi kolme pika miinusega kätte. Aga kokkuvõttes oli see minu arust Hargla kõige kehvem raamat ja ma olen need vist peaaegu kõik läbi lugenud. Aga mulle meeldib siiski siiani enim tema varajane ulmelooming. Lugedes seda, siis oleks nagu tunne, et fantaasiaallikas on veidi tühjaks saanud nüüd, kui on vaja midagi kirjutada, et leivaraha ikka lauale jõuaks. 

Närvid ja juuksed tõusevad püsti lugedes

7./91. Karu magab 

Sari: Jana Berzelius #7

Autor Emelie Schepp 

Tõlkinud Ruth Laidmets 

Kirjastus Eesti Raamat 2023  

244lk./1476lk./19816lk.

Lugemise väljakutse: 24. Raamat, mille tõlget oled kaua oodanud 

See sari on sedavõrd põnev, et igat järgmist raamatut saab ikka oodatud. Nüüd tundub, et järgmisega läheb rohkem aega, sest kõik ilmunud on tõlgitud ja peab ootama kuni kirjanik saab uue osa valmis. Loodetavasti ikka kiiresti, sest sari hakkab vaikselt lõpu suunas tüürima mu arust. Juba lekib saladus mitmest kohast ja kui kaua suudetakse seda veel saladuses hoida pole kindel. Kui kuues osa oli hinge kinnihoidma panevalt põnev, siis seekordne laskis rohkem hingata kuigi põnevust ja pinget jagus igale leheküljele ning mõlemas suunas, nii käesoleva tapmise uurimisse kui ka Jana loosse. Lisaks oli tõuse ja mõõne ka teiste uurijate - Mia ja Henriku isiklikus elus ning nagu eelmiseski raamatus, oli neil ka selles raamatus üsna tähtis osa. Tõesti soovitan verisema krimi austajatele. Mäletan kui alustasin, siis oli tunne, et mis see nüüd on, sedasi ei saa ju olla! Aga järgmiste raamatutega loksus juba asi paika ja nüüd on läinud ainult põnevamaks ja pingelisemaks järjest.

Norrköpingi lähedalt kõrvalisest majast leitakse tapetud mees. Räsitud surnukeha kõhtu on topitud kaisukaru. Kaisukas juhatab kriminaalkomissar Henrik Levini ja kriminaalinspektor Mia Bolanderi Filippa Falkini, endise politseinikuni, kellel on kaitstud identiteet. Teda on elus tabanud raske tragöödia ja ta on ainus, kellel on kurjategijaga mingi seos.Samal ajal, kui Jana Berzelius püüab tapja jälgi ajada, tuletab ta tume minevik ennast meelde. Ta võtab tarvitusele kõik meetmed, et kaitsta meest, keda armastab. Kuid mees on tema saladusele jälile saanud ning otsustanud tõe välja uurida, mis see ka ei maksaks. Mitmeid ootamatuid pöördeid on aga mõlemas.

Kohutavalt põnev, kohutavalt pingeline, kohutavalt verine

 

6./90. Üheksa elu 

Sari: Jana Berzelius #6

Autor Emelie Schepp 

Tõlkinud Ruth Laidmets 

Kirjastus Eesti Raamat 2022   

282lk./1232lk./19572lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse mai:   

Saatusel on vahel huvitavad keerdkäigud varuks. Eelmine kuu oli mul valida, kas loen raamatut eestlasest või egiptlasest. Valisin viimase, et teen väljakutse põnevamaks. Tegelikult tuli välja, et tegin hoopis selle kuu valiku endale hoopis lihtsamaks. Saatusesepp oli väga armuline. Eestist paremale oleks jäänud Põhja-Ameerika ning kuna ma olen sel aastal juba lugenud nii USA, Kanada, Mehhiko kui Kuuba autorit, siis oleks ikka tõsine väljakutse olnud leida mõne naiskirjaniku raamatut sealt. Aga Egiptusest paremale jääb ilusti Euraasia manner ja seal veel väga palju riike, mille kirjanikke ma lugenud ei ole sel aastal ning ka naiskirjanike leidmine ei tekita peavalu. Üllatuslikult oli mul sel aastal veel valge laik Rootsi kohal ja üks sarja raamat juba pikka aega ootas oma võimalust. Pealegi ilmus just juba sarja järgmine raamat, mis ka juba ootel. Jana Berzeliuse sari on minu jaoks väga üllatav ja põnev krimisari. Üllatav just selles suhtes, et seal on üks väga vastuoluline tegelane, peategelane prokurör Jana Berzelius, kellel on väga suur luukere kapis ja ta kardab, et see tema teine pool tuleb välja ning hävitab esimese poole ehk elu ja töö kuritegevuse vastu. Tegu on väga verise krimiga, aga samas väga põnevaga ning kuigi ka igas raamatus olevad konkreetsed krimilood on huvitavad, siis põnevam on just see Jana taustalugu. Ma arvan, et sealt tuleb veel ühte ja teist välja, sest tundub, et sarja lõppu veel ei paista kuigi järjest rohkem tekib teistes kahtlusi ning olukordi, kus tundub, et nüüd kohe saavad kõik teada või jõuavad õigetele järeldustele. Võin öelda, et see on saanud minu jaoks täiesti võrreldavaks sarjaks Kepleri Joona Linna sarjaga või isegi põnevamaks.

Üks võigas lugu politsei töömailt

 3./87. Topeltmõrv Paunveres 

Autor Rauno Võsaste  

Kirjastus Varrak 2023

240lk./360lk./18700lk.

Lugemise väljakutse: 18. Raamat autorilt, keda sa veel lugenud ei ole

1997. aasta esimestel päevadel leitakse Palamuse lähedalt talumajast kahe vanuri vägivallatunnustega surnukehad. Esmapilgul ei näi tapetute majanduslik seisund ega ükski muu asjaolu andvat põhjust raske kuriteo toimepanemiseks. Öine tuisk on hävitanud kõik võimalikud jäljed. Topeltmõrva avastamisega peavad hakkama saama Jõgeva politseiprefektuuri kriminaalpolitseinikud. Väljamõeldud tegelaste ja kohandatud sündmustega romaani idee pärineb tõsielust. Raamatu autor töötas Jõgeva kriminaalpolitseis ja seepärast võib raamatust leida tegelike sündmustega sarnaseid jooni.

Minu jaoks tunduski see raamat pigem tolleaegse politsei kirjeldusena rohkem kui kriminullina. Samas, kas ikka kõik oli nii, nagu kirjeldatud või on aeg mälus korrektuure teinud ning mõned asjad on eredamalt meeles kui teised. Arvan, et need, kes tolleaegset Jõgeva politseid mäletab, tunneb tegelaste taga olevad isikud ära, sedavõrd tõesed kirjelduses minu arust, lihtsalt nende väljamõtlemiseks oleks vaja väga eredat fantaasiat. Töötingimused olid muidugi võrreldes tänapäevastega väga algelised. Polnud veel arvuteid ega tehnika muid abivahendeid. Info saamiseks tuli teha kirjalik päring teise ausutusse, sealt käsitsi see välja otsida ning kirjalikult tagasi saata - kokkuvõttes aeg kulus ja kulus, selle asemel tänapäeval arvutis kulub vaid sekundid. Mõrv ise oli võigas ja tegija alguses veidi uskumatu, et tema võis seda olla. Aga eks ka uurijad ise olid üllatunud kui lõpuks mõrvar selgus. Loetav, aga mitte üle keskmise minu jaoks. Minu jaoks oligi liiga palju neid politsei tegelasi ja nende joomisi sinna sisse kirjutatud kuigi nad ei olnud üldse olulised selle mõrvaloo juures. Nagu kunstlikult venitatud raamatut, krimkasid on paremaid raamatuid, mida lugeda, aga eesti algusaegade politsei eluga tutvumiseks sobib.

Mõrv Palmse mõisas!

 12./47. Kolme kaardi mõistatus

 Sari Sagadi paruni mõrvalood #4

 Autor Ain Kütt 

 Kirjastus Hea Lugu 2023

288lk./2228lk./10168lk.

Lugemise väljakutse:  1. Täiesti uus! Raamat, mis ilmub 2023.aastal.

Kui tihti kipuvad sarja raamatud vaikselt kehvemaks minema, siis selle sarja raamatud lähevad minu arust vastupidi iga raamatuga järjest põnevamaks ja paremaks. Aasta 1830. Sagadi mõisahärra Paul Alexander Eduard von Focki karjäär on saanud tagasilöögi, korralistel valimistel on ta üllatuslikult taandatud kohaliku meeskohtu eesistuja ametikohalt teiseks assessoriks. Ja see on väga suur hoop eneseuhkuse pihta. Loo kulgemise ajaks on küll mõisahärra taas alkoholi kütkest välja pääsenud, aga raamatus on väga hästi tunda tema fustratsiooni, suurt kibestumist, eneseuhkuse valusat pihtasaamist. Seetõttu on naabermõisnikud võtnud nõuks Fockile Palmse mõisa piduüritusel üks vingerpuss mängida, kuid kõik läheb viltu, ning toimub mõrv, mille peasüüdlane näib olevat Sagadi mõisavalitseja Gerhard Wagner. Keerukaks teeb selle uus kohtu eesistuja, Idavere härra Gernet, kes ametlikku juurdlust läbi viies kipub Fockist ikka sammu võrra ees olema. Lisaks keerutavad segadust nii päästetud merehädalised, salakuulajad kui topeltelu elavad kohalikud mõisnikud ja nii on Fockil tükk tegemist taipamaks, et tegelikult on tapatööde taga hoopis suurem vandenõu. 

Autor on õppinud ajalugu ülikoolis, suunitlusega Eesti ajaloole ning töötanud mitmes muuseumis. Seetõttu on  raamatul tugev ajalooline taust ning see tundub olema kirjeldatud väga autentselt, tegelased on väga usutavad. Välja arvatud muidugi salapärane preili Maria Juliana von Nottbeck, kes tundub olema ebatüüpiline mõisapreili, lisaks on tema kapis ikka omajagu luukeresid, mida autor iga raamatuga natukese haaval paista laseb. Aga mis selles loos on tõde, mis vale, pole selge enne kui kirjanik sarjale punkti paneb. Selles raamatus läks Maria Juliana lugu vaid segasemaks ning tekib kahtlus, et see lugu, mille ta rääkis eelmistes raamatutes Fockile, pole sugugi täis tõde. Aga kuidagi peab ju põnevust sarja kulgedes üles kruttima ja kui Fock on selline üpris tüüpiline mees ja küllaltki läbinähtav oma tegemistes ja olemises, siis peab ju üks naistegelane see salapära ja põnevust tekitav tegelane olema. Igatahes paluks nüüd kiiresti järgmist osa sellele sarjale, lõpp jäi nii segase ja põneva koha peale...

Mõrvaklubi

 

11./146. Neljas juuli

Sari: Naiste mõrvaklubi #4

Autorid: James Patterson, Maxine Paetro

Tõlkija: Ketlin Tamm

Kirjastus: Ersen 2005

368lk./2340lk./30118lk.

Lugemise väljakutse: 17. Raamat, millel on mitu autorit

Ma pole eelmisi selle sarja raamatuid lugenud, aga üldse ei seganud. Korra jäi mõte, et huvitav, mis siis selle ühe naisega juhtus, aga see oli ka kõik. Täiesti iseseisev lugu oma kurjategijate ja uurijatega. Tegelikult sisaldas paralleelselt kahte lugu, mis peategelasega seotud. Mingil määral olid ka omavahel seotud. Hariliku arreteerimise käigus hukkub teismeline tütarlaps ja leitnant Lindsay Boxer peab kaitsma ennast süüdistuste eest, mis tembeldavad ta jõhkardist politseinikuks. Lindsay on sunnitud oma töökoha ning vaimse tervise nimel võitlema. Kohtuprotsessi algust oodates põgeneb Lindsay imeilusa Half Moon Bay väikelinna rahu keskele, kuid kohapeal selgub, et pealtnäha rahulik asula kubiseb seletamatutest mõrvadest. Lindsay leiab seose praeguste tapmiste ning oma kunagise mõrvajuhtumi vahel, mis jäi tookord lahendamata ja on teda tänapäevani kummitanud. No ei ole kellelgi raske ära arvata, et ta lahendab need mõrvad. Tegelikult oli lõpp üpriski ootamatu tegelaste suhtes, kuigi motiivi osas ma juba midagi sellist kahtlustasingi. Kiire lugemine ülilühikesed peatükid, seega muudkui keera lehti. Lugeda võis ja põnevust mingil määral oli ka, aga mitte just hiilgav kriminull, selline keskmine, aga kiireks uneeelseks lõõgastuseks täiesti kõlbulik.