Eestlanna langes välismaise spiooni võrku!

13./200. Spioon, kes armastas eesti naist. Briti luuraja Brian Giffey elu

Autor: Tiina Tamman

Kirjastus: Argo 2023

260lk./2454lk./43720lk.

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#3)

Eks neist spioonides kuuleb ka tänapäeval, tavaliselt siis kui kuulutatakse töövõitu, et mõni paha spioon on kinni võetud või mõne hea spiooni kinni võtmise järgselt selgitamine, et ta oli täiesti juhuslikult seal ja ta kohe kindlasti ei teagi mida spioneerimine tähendab, täiesti aus luuraja. Aga eks see spioneerimine ole tänapäeval juba rohkem liikunud digitehnoloogiate valdkonda. 

Eelmisel sajandil, kahe maailmasõja vahel, tegutses Eestis arvukalt luurajaid. Kuna huvi Nõukogude Liidus toimuva vastu oli toona suur, ent riik ise polnud sugugi turvaline, eelistasid salateenistused paigutada luurajaid Venemaa lähedastesse piirkondadesse, eriti Soome ja Balti riikidesse. 

Üks Eestis tegutsenud luurajaist oli Briti salateenistuse heaks töötanud Brian Giffey, kes jõudis Inglismaalt Helsingi kaudu Tallinna 1929. aasta jaanuaris, ülesandega hoida silma peal kõigel Nõukogude Liidus toimuval. Ta jäi Eestisse lõpuks üheteistkümneks aastaks, lõi siin oma agentide võrgustiku ja korraldas kohapealset luuretööd. Kui lugeda KGB poolt avastatud tema luurajate võrku, siis see oli ikka üpris muljetavaldav, kui palju Eesti Vabariigi kõrgetel kohtadel olijatest tema kasuks luurasid. Arvata võib, et nad samal ajal ikka ka Eesti Vabariigi jaoks seda tegid, mitte ainult ei edastanud oma teavet inglastele. Tegelikult jäi minu jaoks selles raamatus just see Eestis elades spioneerimise osa kõige nõrgemaks, aga saan aru, et ega sellest polnudki nii väga kirjutada kuna kõik arhiivid on endiselt veel salastatud ning kogu raamat tuli kokku panna siit-sealt leitud katkete varal. 

Juba edenenud eas (jube kuidas mulle see väljend hakkas meeldima!) Giffey, kes peale kõige muu oli kõva napsi-, nalja- ja naistemees, armus Tallinnas viibides jäägitult noorde ja kaunisse Anni Orasesse, kellest ta oli 25 aastat vanem. Giffey lahutas oma eelmise abielu, abiellus Anniga ja elas temaga koos kuni surmani. Seejärel elas Anni veel üksi 32 aastat, mis ütleb, ärge armuge ja abielluge endast tunduvalt vanemasse mehesse! Teil võib olla küll väga kaunis ja harmooniline elu koos, aga paratamatult peab naine lõpuks elama üksi. Oleks abiellunud sama vana mehega, oleks pidanud vaid 7 aastat üksi elama või siis viis aastat nooremaga ja vaid kaks aastat üksindust elu lõpus!

Tegelikult oligi selles raamatus Brianist ja Annist pea ühepalju juttu, seega ei ole see kindlasti mingi spiooniraamat, pigem armastuseraamat, mille taustal räägiti ka ühe väidetava spiooni elulugu ära. Miks väidetava, sest tegelikult pole ühtegi täpset dokumenti tema tegevusest spioonina, lihtsalt kõik on vihjete, arvamuste, kaudsete kirjete jne alusel kirja pandud. Hea ja ladus raamat, soovitan lugeda ka neil, keda spioonid ei huvita. 

Eestimaalaste mälestusi kahest sajandist

12./199. Revali ja Peterburi vahel
Autor: Eestimaa rüütelkonna ülesandel koostanud Henning von Wistinghausen
Tõlkija: Hanna Miller
Kirjastus: Kirjastus Argo 2016
432lk./2194lk./43460lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#9)

See raamat oli nüüd küll töövõit, või siis lugemisvõit. Ma olin selline ontlik koolilaps, kes luges alati kõik kohustuslikud raamatud kaanest kaaneni läbi. Ja üldse ma jätan väga harva mõne raamatu pooleli. Ikka üritan läbi lugeda, sest kus ma muidu tean, kas see meeldib või mitte ja kui juba pool raamatust on läbi, siis pole ju enam mõtet maha visata seda esimesele poolele kulutatud aega. Selle raamatu ma oleks küll pooleli jätnud, aga ei saanud - see ju ikkagi punktiiri väljakutse "kohustuslik" kirjandus. Seega siis iga päev sai ikka alguses seda raamatut natuke näritud ja siis edasi midagi huvitavamat lugeda. Poolteist kuud ja saigi läbi! Minu jaoks oli ääretult kuiv ja igavavõitu. Muidugi kuna oli palju autoreid, siis olid lood ka erineva tasemega, aga minu jaoks oli liiga palju kuiva teksti koos tohutult paljude tundmatute nimedega, liiga palju kirjeldust ja liiga vähe huvitavat tegevust. Põnevust oli vähe, tegevusi oli vähe. Lihtsalt mulle eriti ei meeldi mälestuste raamatud, eriti kui need on enamvähem samast ajast ja sarnasest kogemusest. Mis aga tundus. Baltisakslased jagunesid mitmetes asjades kahte leeri. Oli neid, kes pidasid ennast st. sakslaseid, eestlastest paremateks ja lootsidki aegade mööda selle matsirahva ikka ära saksastada ning Saksamaaga liita ja oli neid, kes õppisid ära eesti keele ning pidasid eestlasi võrdväärseteks ning tegid nendega koostööd. Oli neid sakslasi, kes olid venestunud ja tsaar oli ka nende isake ja oli neid, kes väga taunisid venestamist ja saksa õiguste halvendamist. Samas oldi lojaalsed Vene võimule isegi siis, kui peeti ennast täisvereliseks sakslaseks. Loeti ja kiideti igati sõjas sakslasi, samas võideldi vene poolel sakslaste vastu. Ümberasumise juures jäi ka silma, et mindi siiski pigem mitte sellepärast, et Saksamaa kutsus vaid sellepärast, et kardeti Nõukogude võimu repressioone ja kõik teised ju läksid. Nii mõnelegi asjale ei olnud varem mõelnud ja mõnda tükki suurde pilti näinud, seega maha visatud kindlasti see lugemine ei ole, aga soovitada seda raamatut üldiselt kui ei julge kellelegi. Ja kes mõtles välja kursiivkirjas terved leheküljed teksti - palun järgmine kord kolm korda enne mõelda kui seda uuesti tehakse! 

Kassipoeg ja kutsikas tegutsevad taas lugude sarjas

 

10./197. Kuidas mägrapoiss mesilasi üle luges ehk metsalood 

Sari: ...lood #3

Autor: Mihhail Stalnuhhin  

Tõlkija: Helle Tiisväli

Illustreerija: Anna Ring

Kirjastus: Argo Kirjastus 2017

112lk./1658lk./42924lk.

 

11./198. Mutijahi päev ehk õuelood 

Sari: ...lood #2

Autor: Mihhail Stalnuhhin  

Tõlkija: Helle Tiisväli

Illustreerija: Anna Ring

Kirjastus: Argo Kirjastus 2017

104lk./1762lk./43028lk.

 

Lugemise väljakutse: 9. Loomalood

Lugemise väljakutse:  46. Raamat, mille kaanel on jänes või kass

Tegelikult sobivad mõlemad raamatud mõlema teema alla. Kaanel on üks raamatusarja peategelastest - kass ja räägib see kahe loomalapse kassipoja ja kutsika seiklustest ning arusaamadest igapäevaelust, mis neid ümbritseb. Nad elavad oma perenaise ja peremehega maamajas loomarikka metsa ääres ning suhtlevad erinevate metsa- ja koduloomadega. Hästi sellised toredad armsad lood, hästi lastepärased. Kõik loomad on isiksused ja mis peamine, kõik tahavad ikka sõpru omale. 

Metsalugudes kassipoeg ja kutsikas sõbrunevad karupojaga, kes on muidugi üks tõeline memmekas, kuid oskab ometi välja mõelda selliseid tempe, et oi-oi-oi. Veel saavad nad tuttavaks näppajast mägrapoisiga, kelle nina tuleb neil koguni üle värvida; riiukukkedest metsseapõrsastega; kavala, kuid rumalavõitu rebaseplikaga ja paljude teiste loomalastega. Ning nagu ikka, tuleb kassipojal ja kutsikal koos nendega ette igasuguseid põnevaid juhtumisi.

Õuelugudes kassipoeg ja kutsikas on juba veidi suuremaks kasvanud ja targemaks saanud. Õues ringi lipates ja maailma uudistades satuvad nad igasugustesse põnevatesse seiklustesse. Juhtub nii häid kui halbu asju, iga päev toob kaasa uusi avastusi. Vaprad tegelased ei lase liiga teha endale ega oma armsale kodule, isegi mitte kurjal rotil või ülbel kõutsil. 

Sain terve selle sarja kingituseks Argo kirjastuselt eelmisel aastal, suur tänu! Nüüd neli raamatut on loetud ja veel viis ootel. Väga tore lastesõbralik sari, soovitan eelkooliealistele ning algklassilastele. On huumorit, on põnevust, on väga erinevaid loomi, on erinevaid isiksusi ja situatsioone, mis tuleb ka lastemaailmas ette.

Essee "Vananemisest erinevates kultuurides"

VANANEMISEST ERINEVATES KULTUURIDES

Essee Helene H. Fungi artikli “Aging in Culture” põhjal.

Selles artiklis vaadeldakse empiirilisi uuringuid, milles testiti sotsiaal-emotsionaalset vananemist eri kultuurides. Ülevaade keskendub lääne ja ida kultuuride võrdlusele valdkondades, mis hõlmavad vanusega seotud personaalsust, sotsiaalseid suhteid ja kognitiivsust. Vaatluse all olid põhiliselt inimesed USA-st, Saksamaalt ja Hiinast.

Maailma elanikkond vananeb. Kõige kiiremini vananevate ühiskondade hulka kuuluvad Ida- ja Kagu-Aasia ühiskonnad, kus vanemate inimeste arv kasvab palju kiiremini kui Euroopa või Ameerika ühiskondades. Vananemist käsitlevad teoreetilised uurimised keskenduvad põhiliselt just Põhja-Ameerika või Lääne-Euroopa kultuuridele. Inimesed võtavad omaks teiste inimeste või ühiskonna arvamused ja uskumused, teda ümbritsevad kultuurilised väärtused. Need väärtused muutuvad nende isiklikeks eesmärkideks, mis suunavad nende arengut ning aitavad inimestel kujundada oma identiteeti ja maailmavaadet. Vanusega muutuvad inimesed sageli teadlikumaks kultuurilistest normidest ja väärtustest, mis võivad mõjutada seda, kuidas inimesed vananemist kogevad. Kui erinevates kultuurides on erinevad väärtused, mida inimesed järgivad, siis tekivad kultuurilised erinevused ka vananemises. (Fung, 2013) Nii positiivsed kui negatiivsed seosed vananemisega võivad mõjutada inimeste vaimset, emotsionaalset ja kognitiivset heaolu (Yun & Lachman, 2006). Näiteks võib inimene, kes on kasvanud üles kultuuris, kus vananemist nähakse positiivsena, olla vanaduspõlves õnnelikum kui inimene, kes on kasvanud üles kultuuris, kus vananemist nähakse negatiivsena. Erinevalt lääne kultuurist on idamaades suhtutud vananemisse positiivsemalt, suurema austusega nii perekondlikult kui ühiskonnas (Yun & Lachman, 2006).

USAs ja Jaapanis läbi viidud uurimusest selgus, et Jaapanis on tugevam rõhk sotsiaalsel seotusel ja perekonnal, eriti vanemate inimeste eest hoolitsemisel. Jaapanis näidatakse sageli rohkem austust vanematele inimestele ning perekonna tugi on oluline heaolu komponent. Ameerika Ühendriikides on aga rohkem rõhku iseseisvusel ja individuaalsusel. Seal võib täheldada sagedamini suuremat muret nooruse ja välimuse säilitamiseks, mis võib mõjutada inimeste enesehinnangut ja heaolu. Sellised kultuurilised erinevused võivad mõjutada vanemate inimeste heaolu erinevalt. Jaapanis võib suurem sotsiaalne toetus vanematele inimestele parandada nende heaolu, samal ajal kui Ameerikas võib suurem surve noorusele ja iseseisvusele mõjutada seda negatiivselt. Vanemad täiskasvanud Jaapanis näitasid keskealiste täiskasvanutega võrreldes kõrgemaid tulemusi isikliku heaolu kasvu osas, samas kui USA-s leiti vastupidine muster. Elueesmärk näitas aga madalamat skoori vanematele täiskasvanutele mõlemas kultuurkontekstis. Suhete heaolu võrreldes üldise heaoluga hindasid Jaapani vastajad oluliselt kõrgemalt kui USA vastajad. Jaapani kultuuris on omane vanemaid täiskasvanuid hinnata positiivsemalt kui USA kultuuris. Kuigi vanusega seotud vaimset ja füüsilist allakäiku tunnetatakse mõlema kultuuri kontekstis, toimub USA-s vananemine sellise kultuuriideoloogia taustal, mis määratleb isiklikku väärtust aktiivses töös osalemisega ja individuaalse saavutusega. Seega nähakse negatiivsena väljalangemist aktiivsest tööelust ja sõltuvuse tekkimist teistest inimestest. Elukorralduselt elavad vanemaealised ameeriklased tõenäolisemalt rohkem üksi kui jaapanlased. 2001. aastal elas 58% üle 60-aastastest jaapanlastest koos oma järeltulijatega, mis suurendab majandusliku ja emotsionaalse toe tõenäolisust, mis võib kaasa tuua suurema heaolutunde. Lisaks on vananemisel Jaapanis rohkem healoomulisi tähendusi seoses seal kehtivate filosoofiliste ja religioossete traditsioonidega, mis iseloomustavad vananemist kui küpsust. Vanadust mõistetakse seega kui sotsiaalselt väärtuslikku elu osa. Jaapani kultuuris on kujutlus vanemast inimesest kui targast inimesest, mis aitab kaasa vanaduse aktsepteerimisele ja väärtustamisele. (Karasawa et al., 2011)

Sünnist alates püüavad inimesed aru saada olulistest asjadest elus. Kui inimesed vananevad ja arenevad, õpivad nad tasapisi tasakaalustama ühiskondlikke nõudmisi ja isiklikke soove, omandades kultuuriliselt ühiskondlikud normid muutes need oma isiklikeks eesmärkideks. Iseseisvate kultuuride lapsed õpivad hindama isiklikku autonoomiat ja ainulaadsust, väljendades end kui eraldi füüsilist isikut tegevuste, sõnade ja tunnete läbi. Samas kui vastastikuses sõltuvuses olevate kultuuride lapsed õpivad nägema ennast sotsiaalsesse üksusesse põimituna, eelistades rühma vajadusi enda omadele, kuna neid julgustatakse järgima tavasid ja norme, mida ühiskond ette näeb. Need protsessid intensiivistuvad vanusega. Vanemad täiskasvanud tajuvad ennast vähem võimelistena maailma muutma ja seega panevad nad suuremat rõhku sotsiaalkultuurilistele normidele, muutes iseennast. Vanuse kasvades tajuvad inimesed, et eesolev aeg on piiratud ja see motiveerib seadma eesmärgiks emotsionaalse tähenduse saamise elule, et elada kultuuris edasi ka pärast surma. (Fung, 2013) Vananemise kogemus on iga inimese jaoks ainulaadne protsess, aga sellele omistatavad väärtused on mõjutatud kultuurist, mille keskel inimene elab (Faller et al., 2018). Inimeste eluhoiakud tekivad kasvueas, mil neid kujundavad kehtivad ühiskondlikud normid. Samades sotsiaalsetes tingimustes või samasse põlvkonda kuulujatel on sarnaste kogemuste tõttu suure tõenäosusega sarnased väärtuseelistused. Kultuurid erinevad üksteisest iseloomulike väärtuste poolest, mis on oma olemuselt küllaltki püsivad ja olulised ühiskondade omadused. Kultuuris domineerivad väärtushinnangud arenevad ja muutuvad kui muutuvad inimtegevust reguleerivad põhimõtted või saadakse uusi teadmisi. (Ainsaar & Strenze, 2019)

Hiinas täiskasvanute seas läbiviidud uuringus kontrolliti, kas vanemad inimesed toetavad kultuurilisi väärtusi sagedamini kui nooremad. Osalejad hindasid iga väärtuse olulisust nii oma kultuuri kui iseenda jaoks. Selgus, et vanemad inimesed on suurema tõenäosusega kultuuriväärtuste toetajad ning nende isiklike väärtuste erinevused kultuurilistest väärtustest on väiksemad kui noorematel. Vanemad osalejad toetasid rohkem kogukondlikumaid isiklikke väärtusi. Tulemused näitavad, et vanuse kasvades liiguvad hiinlased isikukesksematelt väärtustelt rohkem kogukondlikumate väärtuste poole, võttes omaks ühiskondlikud kultuurilised väärtused. (Fung, 2013)

Aastaid on läänelikke uurimismudeleid kasutades eeldatud, et isiksuse areng avaldub kõikides kultuurides ühtemoodi. Kui neid mudeleid laiendada, siis selgub, et inimeste vaheline seotus on hiinlaste seas olulisem kui Põhja-Ameeriklaste seas. Psühholoogilise heaolu jaoks on suhete harmoonia hiinlastele olulisem kui enesehinnang, samas kui Põhja-Ameerikas on see vastupidi. Isiksus võib vanusega muutuda vastavalt kultuurilistele väärtustele ja näiteks hiinlastel rõhutab nende kultuur sotsiaalsete normide ja traditsioonide järgimist, mistõttu nad ka peavad seda tähtsamaks. Kanadalased elavad aga teistsuguses kultuuriruumis ja seega nendel samad väärtused vanuse kasvades ei suurene. Isiksuse arengu suunda võib määrata, mis teda ümbritsevas kultuuris on soovitatav ja asjakohane. Kultuuridevahelistest uuringutest on järeldatud, et Põhja-Ameerika kultuur, kus hinnatakse isiklikku autonoomiat ja ainulaadsust, on häälestunud positiivsele informatsioonile, et suurendada optimismi ja enesehinnangut. Kuid Idamaades, kus kultuur väärtustab inimeste vahelisi suhteid ja vastastikkust sõltuvust, võib olla negatiivse väärtusega teave sama kasulik kui positiivse väärtusega ja seega ei eelistata ühte teisele. Tulemused viitavad sellele, et vanusega seotud positiivsuse mõju ei ole universaalne. Hiinlased, kes on rühmana rohkem üksteisest sõltuvad, hindavad negatiivseid stiimuleid sama kõrgeks kui positiivseid ja seega ei ole neil tõenäoline positiivsuse mõju tõus vananedes. (Fung, 2013)

Kokkuvõtvalt öeldakse artiklis, et sotsiaal-emotsionaalne vananemine ei ilmne eri kultuurides täpselt ühtemoodi. Samale järeldusele jõudis ka Yun ja Lachmani poolt 2006 aastal läbiviidud uurimus „Vanaduse tajumisest kahes kultuuris: Korea ja Ameerika vaated vanadusele“. Kultuurilised erinevused vananemises, on kooskõlas teadaolevate kultuuriliste väärtuste erinevustega. Sotsiaal-emotsionaalne areng on osa elukestvast protsessist. Igas kultuuris õpivad inimesed vanuse kasvades kultuuris kohanema. Vananedes kujundavad inimesed oma maailma nii, et see tõstaks nende heaolu maksimaalselt, kuid teevad seda oma kultuuri piirides. Vananemise mustrid on kultuuriti erinevad, seega ei saa igal pool rakendada täpselt samu meetodeid eluolu parandamiseks. Kultuurilised erinevused vananemises ei ole juhuslikud, need on valdkondades, kus on erinevate kultuuride erinevused inimeste väärtushinnangutes. (Fung, 2013)

Kasutatud allikad:

Ainsaar, M., & Strenze, T. (toim). (2019). Väärtused kui inimvara ja nende seos ühiskonna arenguga. Arenguseire Keskus, Tartu Ülikool.

Faller, J. W., Teston, E. F., & Marcon, S. S. (2018). Conceptual structure of aging in different ethnicities. Revista gaucha de enfermagem, 39, e66144. https://doi.org/10.1590/1983-1447.2018.66144

Fung, H. H. (2013). Aging in Culture. The Gerontologist, Volume 53(Issue 3), 369–377. https://doi.org/10.1093/geront/gnt024

Karasawa, M., Curhan, K. B., Markus, H. R., Kitayama, S. S., Love, G. D., Radler, B. T., & Ryff, C. D. (2011). Cultural Perspectives on Aging and Well-Being: A Comparison of Japan and the U.S. International journal of aging & human development, 73(1), 73–98. https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC3183740/

Yun, R. J., & Lachman, M. E. (2006). Perceptions of Aging in Two Cultures: Korean and American Views on Old Age. Journal of Cross-Cultural Gerontology, 21(1/2), 55–70. https://doi.org/10.1007/s10823-006-9018-y

 

Essee "Vanadusest ja vananemisest - filosoofiliselt"

VANADUSEST JA VANANEMISEST – FILOSOOFILISELT

Essee Larry Polivka artikli „Postmodern Aging and the Loss of Meaning“ põhjal.

Selles artiklis vaadeldi globaalse postmodernse ühiskonna eeliseid ja puuduseid ning mõju rikkamatele ja vaesematele vanemaealisetele inimestele.

Postmodernism on kunstiline, filosoofiline ja ajalooline liikumine, mis sündis 20.sajandi lõpus, mil plahvatuslikult kasvas tööstus, sotsialism ja linnastumine ning dramaatiliselt muutus traditsiooniline agrikultuurne eluviis. See liikumine ulatub tänapäevani. Filosoofilise vooluna otsitakse postmodernismis tehnoloogiate abil indiviidile keskenduvaid mõtteviise ja kritiseeritakse vananenuid, nagu positivism, ratsionalism ja krititsism. Seda iseloomustab isemajandavate ja iseseisvate inimeste põlvkond, mille jooksul keerukas tehnoloogiline maailm on kokku põrganud varasemate ajastute ideedega. (Postmodernsuse tähendus (mis see on, mõiste ja määratlus), s.a.) Postmodernset ühiskonda iseloomustab jäikade piiride kadumine ja mitmekülgsus, kus tõde on suhteline (Kaasikmäe & Astok, 2010). Postmodernistlik sotsiaalteooria uurib sotsiaalset maailma rühmakuuluvuse näitajate, nagu rass, sugu, vanus, vaatenurkadest. Postmodernism eelistab radikaalsuse asemel ajaloolisi ja kultuurilisi jagatud teadmisi. (Agger, 1991)

Autor näeb eksistentsiaalse/vaimse tähenduse kadumist postmodernses ühiskonnas. Sotsiaalmajanduslike toetusteta võivad vaesemad eakad tunda ebakindlust ja murelikkust oma identiteedi osas postmodernistlikus maailmas. Jõukad vanemaealised, kellel on piisavalt ressursse erinevate hüvede tarbimiseks, aga võivad saada kasu postmodernistliku kultuuri mitmekülgsest, muutuvast identiteedist. Globaalse kapitalistliku majanduse teke on hakanud õõnestama heaolupoliitikat, nagu riiklikud pensionid ja tervishoiutoetused vanemaealistele, mis võib viia pensionisüsteemi lagunemiseni. Pensionide ja tervishoiutoetuste erastamine suurendab ebakindlust piiratud elatusvahenditega  eakate ning pensionipõlvele lähenevate inimeste hulgas. Vanematele inimestele, kes on majanduslikult heal järjel, võib elu postmodernses kultuuris pakkuda eeliseid, võimalust katsetada uute kättesaadavaks muutunud rollide ja identiteediga, kuna traditsioonilised eakohased rollid ja käitumispiirangud on kadunud. Sellised võimalused ja vabadus jäävad aga paljudele vanemaealistele kättesaamatuks. Kaasaegne eluviis õõnestab elujõulist identiteeti vanaduspõlves. Vanemaealiste haavatavus ei ole vaid materiaalne, vaid neil näib puuduvat kindel identiteet. Maailma poliitilised, majanduslikud ja kultuurilised muutused õõnestavad traditsioonilisi identiteedi allikaid ning arusaamu „heast vanadusest“. Postmodernses maailmas ei ole vanusel kohta ajajoonel, sest vanadus ei tähenda lihtsalt elu lõppu. Vanus on lähenemine, kuidas inimesed endast subjektiivselt arvavad, mis ei pane mingil kindlal moel tegutsema. Seega vanus ei ole sõltumatu ega ka sõltuv muutuja. (Polivka, 2000)

Postmodernismi ajastu hoiakuid iseloomustab ebakindlus ja identiteetide kiire vahetumine, kus vanemaealised ei saa enam toetuda ühele väljakujunenud positsioonile oma maailmas ning neid valdab teadmatus tuleviku suhtes. Postmodernse ajastu inimese sisemised küsimused on oma identiteedi ja väärtuste kohta. Selleks, et uurida tundmatut või mõtestada muutuvat maailma, vajab inimene ankrut, millele toetuda ning selleks võib olla õppimise roll, et pakkuda pidepunkte iseenda ja maailma mõtestamisel. (Tambaum, 2016, lk 249) Ka artikli autor arvab, et postmodernne ajastu iseloomustab uusi majanduslikke ja kultuurilisi tootmisviise, kasvavat haridustaset, tehnoloogilisi uuendusi ja vabadust teostada end avatumas ning loomulikumas kultuuris. Postmoderne poliitiline majandus võib õõnestada modernsel ajastul eakate elukvaliteeti. Postmodernsus tuleb pärast illusiooni, optimismi ja kindluse ajastut. (Polivka, 2000)

Postmodernses ühiskonnas avaldavad vananemisele mõju peamiselt kolm asjaolu: inimeste eluea pikenemine, vananemise tempo individuaalsus ja eri sugupõlvede mõjud. Oluliseks ressursiks on vanemaealiste kogemused, teadmised ja sotsiaalsed oskused. Vananemine on ühest küljest ülemaailmne ilming ja teisalt tihedas seoses kohaliku kultuuriga. (Tulva, 2003) Seega inimestel, kellel on ressursse, on võimalus tarbida globaalse kapitalistliku majanduse poolt toodetavaid meditsiinilisi protseduure, tehnoloogilisi seadmeid, reisimisvõimalusi ja kultuurikaupu. Nad saavad kasutada vanaduskogemuse muutmiseks füüsiliselt, sotsiaalselt ja kultuuriliselt lõputuid võimalusi. Need, kellel puuduvad rahalised ressursid sotsiaalsete ja tehnoloogiliste edusammude kasutamiseks, peavad leppima haavatava bioloogilise kehaga. Geneetilise sekkumisega võib inimkond pääseda keha piirangutest. Vananemine pole enam ühtne bioloogiline protsess, vaid kultuuri poolt ümbermõtestamisele ja ümberehitamisele avatud muutus. Majanduslikus, kultuurilises või tehnoloogilises keskkonnas toimuvaid muutusi arvesse võtmiseks on vaja uut ideoloogiat vananemise kohta. Tulevikus omab vananemine rohkem võimalusi eneseväljenduseks, loominguliseks eluviisiks, psühholoogiliseks kasvuks ja identiteedi ümberkujundamiseks. (Polivka, 2000)

Biomeditsiiniline mudel kujutab vanadust kui füüsilist allakäiku. Kosmeetiline kirurgia kinnitab vananemist kui allakäiguprotsessi, taandades vananemise kehaliseks küsimuseks ning võib nii tekitada keskealiste seas paanikat vananemisprotsessi ees. Tehnokultuuri areng aitab leida viise normaalse vananemisega kaasneva füüsilise allakäigu ennetamiseks või ümberpööramiseks.   Pakkumaks võimalust kogemuseks, mida ei piira vanuse stereotüübid ja vastumeelsus keha suhtes. Vanadus on võimalus aru saada inimese piiratud võimalustest, oma haavatavusest ning aja kulgemisest. Kaasaegne ühiskond saab õppida, et kasvavale tarbimisele ja piiramatule kasvule rajatud majandus ja postmoderne kultuur on kvantiteedile loodud süsteem, ilma väärtuste ja tähendusteta. Võimel luua väärtusi ja neid väljendada põhinev eneseidentiteet peab tasakaalustama esteetilist avatust. (Polivka, 2000) Vananemisvastane meditsiin areneb ja laieneb. Tervena vananemise mudelisse kuulub haiguste ja puude riski vähendamine, vaimse ja füüsilise toimekuse kõrgel tasemel säilitamine ning jätkuv sotsiaalne kaasatus. Vanaduse ilmingud ei ole ettemääratud, vaid tingimus, mida saab mõjutada ja leevendada individuaalsete valikutega.  Samas vananemisvastase meditsiini legitiimsus on kahtluse alla seatud ja sellega kaasnevad süüdistused, et kultuurilisi hirme vananemise ees kasutatakse kasu saamise eesmärgil.  (Flatt et al., 2013)

Mure väärika vananemise tuleviku pärast postmodernses kultuuris tundub olevat põhjendatud. Praeguste sotsiaalkindlustusprogrammide likvideerimine võib jätta paljud töötavad ja keskklassi kuuluvad eakad majanduslikku ning eksistentsiaalsesse kitsikusse. Postmodernistlik vananemise käsitlus eirab sotsiaalsete tegurite nagu klass, sugu ja rahvus mõju vananemiskogemusele ning ignoreerib esilekerkivaid ohte, mida vananemine ühiskonnale ja üksikisikutele kujutab. Samuti eitatakse vananemise tähtsust väärtuse ja tähenduse allikana laiemas kultuuris ja üksikisiku elunarratiivis. See vaatenurk võib jätta inimesed ilma võimalusest näha vananemist enamana kui lõputut uudsust kogema varustatud vananematu keha unistus. Samuti võib see jätta eakad toeta, mida nad vananemise protsessis vajavad. Väärika vanadusega seonduvad sotsiaalpoliitika meetmed peaksid ära hoidma vanusepõhise diskrimineerimise ning majandusliku turvalisuse halvenemise. Vabadus vanuse stereotüüpidest ei tohiks tulla heaolupoliitika lammutamise hinnaga. Ebavõrdsuse vähendamine vanaduspõlves sõltub riiklike pensioni- ja tervishoiuprogrammide säilitamisest ja tõhustamisest. (Polivka, 2000)

Kolm arengut, mis artikli autori arvates võivad viia uues postmodernses vormis vananemise rekonstrueerimiseni. Esiteks paindlikum töö- ja pensionile jäämise poliitika, terviklikum lähenemine tööhõivele ja elukestvale õppele, kus elanikkonna vananemine on töökohtade planeerimises ja kujundamises oluline tegur. Teiseks muudatused tervishoiu- ja sotsiaalteenuste sisus ja otsustamises, mis muudaks vananemise tähendust passiivsuse ja sõltuvuse asemel aktiivseks vastastikkuseks sõltuvuseks. See säilitaks eakate inimeste sotsiaalset staatust. Kolmandaks eakad inimesed peaksid aktiivsemalt oma õiguste eest seisma ning olema rohkem integreeritud kodanikud, mitte kohanema pensionieaga. (Polivka, 2000)

Kasutatud allikad:

Agger, B. (1991). Critical Theory, Poststructrualism, Postmodernism: Their Sociological Relevance. https://www.cddc.vt.edu/illuminations/agger2.htm

Flatt, M. A., Settersten, R. A., Ponsaran, R., & Fishman, J. R. (2013). Are „Anti-Aging Medicine“ and „Successful Aging“ Two Sides of the Same Coin? Views of Anti-Aging Practitioners. The Journals of Gerontology Series B: Psychological Sciences and Social Sciences, 68(6), 944–955. https://doi.org/10.1093/geronb/gbt086

Kaasikmäe, K., & Astok, M. (2010, november 13). Postmoderne teooria. https://www.slideshare.net/KaurKaasikme/postmoderne-teooria-kaur-mario-5931371

Polivka, L. (2000). Postmodern Aging and the Loss of Meaning. Journal of Aging and Identity, 5, 225–235. https://doi.org/10.1023/A:1026449621184

Postmodernsuse tähendus (mis see on, mõiste ja määratlus). (s.a.). About-Meaning. Salvestatud 10. oktoober 2023, https://et.about-meaning.com/11034742-meaning-of-postmodernity

Tambaum, T. (2016). Haridusgerontoloogia. Gerontoloogia (lk 246–278). Tartu Ülikooli Kirjastus.

Tulva, T. (2003, juuni 17). Vananeva ühiskonna tunnusjooned. Hambaarst.ee. https://www.hambaarst.ee/artiklid/507

Mõrtsukbot tegutseb jälle

9./196. Tehislik seisund

Sari: Mõrtukboti päevikud #2

Autor: Martha Wells

Tõlkija: Iris-Barbara Jeletski

Kirjastus: Fantaasia 2023

144lk./1546lk./42812lk.

Ulmekirjanduse väljakutse oktoober: Maniakkide Tänav soovitab

Ta küll soovitas esimest Mõrtsukboti päevikut, aga kuna ma selle lugesin juba eelmisel kuul Mairi Lauriku soovitusel. Enamus teistest selle kuu soovitustest on ka juba loetud ning kange tahtmine oli teada saada, millega see botike siis edaspidi hakkama saab. Seega saigi siis võetud teine osa ja see siia teemasse loetud.

Mõrtsukbot on android, kes on ära häkkinud oma juhtmooduli ja on seetõttu vabam ja mõtlemisvõimelisem kui teised temasarnased. Kõige rohkem sooviks ta, et ta rahule jäetaks, et ta saaks oma turvise tumendatud visiiri taga seebiseriaale vaadata. Ent tal on must minevik, tal on ähmane mälestus tapatalgutest, mis ajendasid ta häkkima oma juhtmooduli ja võtma endale nimeks Mõrtsukbot. Ta otsustab välja uurida, mis temaga tolles kosmosejaamas täpselt juhtus, ja ta häkib end sinna sõitmiseks laevale. 

Muidugi ei lasta tal vaadata rahulikult seebikaid, nagu ta sooviks on, vaid ta kistakse nii mitmessegi seiklusse ning ta peab kaitsma nii ennast kui teisi hävitamise eest. Mõrtsukbot on selline armas nunnu botike nii kaua kui teda vihaseks ei aeta. Humoorikas lugemine. Põnevust on ka omajagu. Mulle meeldib täitsa. Ehk ikka tõlgitakse edasi ning saab teada, mis siis tookord tegelikult ikka juhtus ja kuidas käib boti käsi edasi nüüd, kui ta on vabana seal maailmas. 

 

Muinas-Eestisse maabusid rauast kaarnad

8./195. Raudkaarnad

Sari: Looduse lasteraamat #20

Autor: Karl Einer

Kirjastus: Loodus 1935

48lk./1402lk./42668lk.

Lastekirjanduse väljakutse oktoober: Ristsõna vastus (Esmakordselt ilmunud 1918-1940)

Mitte ainult esmakordselt neil aastatel ilmunud, vaid ma ei leidnud, et sellest raamatust oleks hiljem kordustrükki tehtud. Kuigi üsnagi mitmed Looduse kirjastuse lasteraamatud on nüüdseks digiteeritult vabalt kättesaadavad, ka see raamat (http://www.digar.ee/id/nlib-digar:333919), siis mina lugesin ikka seda vana head paberraamatut, mis on läbi ajaloo ja riigikordade meie kodus säilinud ja laste poolt korduvalt loetud. Ma olen ka ise seda varem mitmed korrad lugenud ja alati on see lugu meeldinud. Lastepäraselt muinasaja võitlustest, seikluslik ja romantiline. 

Jutustuse tegevus toimub 13. sajandi algul Sakalamaal. Vanema neljateistkümneaastane poeg Varmas kuulab sepa jutustusi retkedest kaugetele maadele ja unistab ka ise silmapiiri taha ratsutamisest. Ühel päeval saabub asulasse aga võõras rändkaubitseja, kes räägib Liivimaale saabunud raudrüütlitest. Varmas ei malda kodus istuda ning oodata, mis edasi saab... 

 

Helget tulevikku tuli ikka sõjajärgsel põlvkonnal pikalt oodata

7./194. Helge tulevik 1. Sõjarahu aastad 1. raamat

Autor: Marje Ernits

Kirjastus: Eesti Raamat 2023

168lk./1354lk./42620lk.
 

Eesti Raamatu väljakutse oktoober: pere

 

Mul on tööl kaks korda küsitud nõu, mis ma sellest kirjanikust ja raamatust arvan. Kaks erinevat inimest ja kaks erinevat raamatut. Ühiseks see, et mõlemal korral on olnud autoriks Marje Ernits. Ju ma siis olen seda nägu, et loen tema raamatuid, olgu, teisel juhul ise tõstsin käe kui küsiti, kes on lugenud. Teine kord küsiti selle raamatu kohta ja kuna ma polnud näinud, et tal järjekordne raamat on ilmunud, siis lugedes tutvustust, läks kiiresti ootenimekirja. Ma ei oskagi öelda mis, aga mulle tõesti tema raamatud istuvad. Ma olen küll jõudnud lugeda vähe võrreldes sellega kui palju tema suudab kirjutada. Aga kui selle kuu teema välja hõigati, siis mul oli kohe kärmesti raamat teada, mida lugeda. 

Raamatu peategelane on Beti Raadma, kes sündis kohe peale sõda ja elab oma perekonnaga - ema, isa ja vanaisaga Tartus, Ropka kunagises aiandis. Kuna ema pidi tööle minema, siis hakkas 2 aastase tüdruku hoidjaks tema vanaisa, kes saatis tüdruku ka hiljem kooli. Kogu tüdruku lapsepõlve oli just vanaisa see, kellega tal oli sügavam side ja kellele usaldati kõik oma mured ja rõõmud. Kuid vanaisa oli eestimeelne mees ning tal olid oma arvamused ning veendumused, milles ta ka tüdrukut kasvatas. Nüüd kooli minnes põrkus viimane aga kokku teistsuguse ideoloogilise maailmaga. Tekkis lõhe, kumba siis uskuda, kas vanaisa või õpetajat. Raamat rääkis Beti lapsepõlvest ja kooliajast kuni keskkooli lõpetamiseni. Tähtsal kohal läbi raamatu oli tema pere, aga ka mõned klassikaaslased, kes olid talle osalt nagu vennad ja õde. Raamat oli südamlik ja humoorikas, aga ma arvan, et nii mõneski asjas oskab humoorikust näha ehk pigem inimene, kellel on ka nõukogude aegne lapsepõlv, tänapäeva noorusele oleks see pigem nagu imelik raamat kaugest ajaloost. Mulle meeldis, kindlasti loen, mis Betist edasi saab, järgmine osa on juba ilmunud. 

Ammused ajad Tartu Ülikoolis

6./193. Tartu – minu ülikoolilinn 1922-1926

Sari: Litteraria #14

Autor: Elsbet Parek

Kirjastus: Virgela 1998

94lk./1186lk./42452lk.

 

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#2)

 

Elsbet Parek oli minu jaoks täiesti tundmatu nimi. Nimega Parek, tuli kohe ette Lagle Parek. Ja raamatust sain esimese faktina teada, et ta oligi Lagle ema. Aga see polnud siiski ainus. Ta oli veel kunstiajaloolane. Töötas Pärnu Muuseumi direktorina kuni küüditamiseni. Kirjutanud mitmeid raamatuid, nii kunstist kui mälestusi. Minu lugemisse sattuski üks osa tema mälestustest, mis kirja pandud 60ndatel, aga räägib tema ülikooliõpingute aastatest. Raamatus on kirjeldatud üliõpilaste tolleaegseid nõudeid, aineid, mida ta õppis ja ka eluolu - kortereid, söömist, omavahelist lävimist. Kuna eestlastest õppejõude polnud suures osas võtta, siis käis suur osa loengutest endiselt saksa keeles. Erinevaid üliõpilasorganisatsioone ja nende tegevust ning omavahelisi läbisaamisi. Kuna ta käis ka arheoloogia aines ning õppejõududega koos arheoloogilistel väljakaevamistel, siis oli ka nendest küllaltki pikalt juttu. Samuti oli väga palju juttu kirjandusest, või õigem oleks öelda, kirjanikest. Paljud kirjanikud, keda me täna teame, kes kuuluvad Eesti kirjanduse klassikasse, olid samal ajal noored ning nad lävisid omavahel. Lisaks oli Gustav Suits tema õppejõuks. See osa oli minu jaoks väga huvitav, sest surnud klassikute juures me kipume unustama, et kunagi olid ka nemad noored ning algajad. Raamat oli küll üpris õhuke, aga lugemist oli siin üsna palju. Mulle meeldis. Ja taas raamat, mis sattus lugemisse ainult tänu sellele väljakutsele. 

Essee "Enesediskrimineerimine"

Vananemine on loomulik protsess, mille käigus saavad inimesed nautida elukogemust ja aastate jooksul omandatud tarkust. Siiski võivad kaasneda vananemisega mõningad negatiivsed ilmingud.
Erinevalt rassi- ja soostereotüüpidest, millega puututakse kokku identiteedi kujunemisel rühmadesse kuuluvusega, omandatakse vanuse stereotüübid aastakümned enne sellesse vanusesse jõudmist. Nooremad inimesed võtavad automaatselt kasutusele vanusestereotüübid ja ei pane nende paikapidavust kahtluse alla. Kui inimene jõuab vanaduseni, siis need stereotüübid on suures osas temasse juba kinnistunud ja tal võib puududa kaitsevõime tõrjuda negatiivsete stereotüüpide mõju enesehinnangule. (Levy et al., 2002) Diskrimineerimise üks vorm on enesediskrimineerimine. Laiema kogukonna negatiivne suhtumine vanemaealiste võimekusse võib muuta vanemate inimeste suhtumist enda võimetesse. Kogukonnas esinevad stereotüüpsed nägemused saavad aluseks vanemaealiste enesediskrimineerimisele. (Wooden et al., s.a.) Vananemise enesestereotüübid keskenduvad kognitiivsete ja füüsiliste võimete langusele (Levy et al., 2002). Vanemad inimesed hakkavad iseennast alahindama või tõrjuma. Nad võtavad sisemiselt omaks üldlevinud negatiivsed eelarvamused, mis seostuvad vanemaealistele omistatavate piirangutega. Nad tajuvad tugevamalt oma füüsilise ja vaimse võimekuse vähenemist ning sotsiaalset piiratust. Stereotüüpide levimist mõjutab massimeedia, mis sageli eelistab noori inimesi ja laseb vanemaealistel paista ühekülgselt jõuetute ja abitutena.
Enamiku inimeste arvamused eri teemade kohta ei ole juhuslikud, vaid moodustavad teatud terviku. See viitab, et inimestel on maailma kohta oma väärtushinnangud ja tõekspidamised, mis kujundavad nende seisukohti erinevates küsimustes. (Sowell, 2022) Inimese enesenägemus muutub ajas sõltuvalt enesetundest, tema ümber toimuvast, ümbritsevatelt kuuldust. Isiku arusaamad iseendast sõltuvad palju sellest, kes nad usuvad end olevat. (Huntington, s.a.) Kui tal on kehv enesehinnang ega pea end väärtuslikuks, siis ta ei kasuta oma potentsiaali ning kipub ennast diskrimineerima (Sheppard, 1981). Negatiivsed ootused võivad realiseeruda. Kui inimesel on millegi kohta negatiivsed ootused, siis on tõenäolisem, et see ka juhtub. Kui tal on teadmine oma geneetilisest riskist, siis see võib iseenesest muuta tema füsioloogiat ja käitumist, suurendada haiguse riski. Kui inimene usub, et tal on halvad eeldused ja ta on seetõttu määratud kannatama halba tervist, siis ta ise aitab seda oma mõtete jõul luua. (Brendborg, 2022, lk 292) Sarnane efekt on ka suhtumisel vanadusse. Isiklikud ebaõnnestumised või terviseprobleemid võivad süvendada enesediskrimineerimist, sest vanemaealised isikud hakkavad ennast tajuma kui koormat või ebaõnnestujat ja näevad peamise põhjusena just enda vanust.

Sotsiaalsete probleemide selgitamisel on kiusatus kasutada tegurit, mis seletaks kõike. Olgu selleks teguriks siis geenid, rassism, tervislik olukord või vanus. Tuleks rohkem uskuda fakte, kui oletusi või stereotüüpe. Olukorrad, kus vähemedukatesse rühmadesse kuuluvad inimesed on olnud edukad ja väga edukad, on peaaegu alati olnud sellised, kus nad on pidanud pingutama teistega võrdselt, kus neile ei ole tehtud hinnaalandusi ja valitsenud on  halastamatu konkurents. (Sowell, 2022) Samas, kas edukus on ainus kriteerium, mis on oluline? Inimestele on omane täiuseihalus, võrdlemine oma saavutusi teistega ning omaenese väärtuse samastamine enda edukusega. Inimene tahab kohe olla edukas, sageli just vanemas eas unustades, et kõigepealt tuleb palju energiat ja aega panustada enesetäiendusse. Selle pinnalt on kerge tekkima kehv enesehinnang, mis võib põhjustada enda diskrimineerimist, kus enda oskuste ebapiisavuse tunnistamise asemel hakatakse süüdistama selles hoopis enda vanust või tervislikku seisundit. On ju vana tõde, et miski või keegi peab alati süüdi olema ja see ei saa ometi olla sina ise. Väga kerge on süüdistada vanust, eriti kui stereotüüpiliselt on seda inimesele terve elu sisendatud.
Enesediskrimineerimine vanemas eas võib kaasa tuua mitmesuguseid negatiivseid tagajärgi, mis mõjutavad füüsilist või vaimset tervist ning heaolu. Neile omistatud stereotüüpe uskuvad vanemaealised inimesed kogevad suuremat stressi ning seega ka suuremat riski terviseprobleemide süvenemiseks. Vanemaealised võivad vähendada sotsiaalseid suhteid ja kontakte kuna arvavad, et neid ei aktsepteerita või nad segavad nooremaid isikuid, olles koormaks. Negatiivsed enesehinnangud võivad vähendada nende elukvaliteeti ja võimet nautida elu. Ühes uuringus leiti, et vanemad inimesed, kes uskusid vanemaealiste kohta käivaid negatiivseid stereotüüpe, elasid lühemalt ning nende füüsiline ja vaimne tervis halvenes kiiremini võrreldes nendega, kes ei omistanud endale neid stereotüüpe (Levy et al., 2002). Enesediskrimineerimine vanemas eas mõjutab inimese vaimset heaolu. Uuringud on näidanud, et vanemad inimesed, kes tunnevad end oma vanuse tõttu diskrimineerituna, võivad kogeda suuremat stressi, ärevust ja depressiooni, mis võib halvendada nende elukvaliteeti (North & Fiske, 2012).
Eduka vananemise käsitluses on oluline inimese enda positiivne suhtumine vananemisse jatööturul aktiivsesse rakendumisse. Enesediskrimineerimine ehk vanuse tajumine takistava tegurina vähendab töötamise tõenäosust pensionieas. See võib põhjustada negatiivset enesehinnangut, passiivsust ning kibestumist. (Paes, 2019) Vanemaealise enesehinnangut tõstab väga kui ta tunneb, et teda vajatakse. Isiklik kogemus, et kui koju pensionile jäänud töötajat kutsutakse tagasi ajutiselt töötama mingiks perioodiks, siis muudab see teda uhkeks, et teda vajati ning teda kutsuti tagasi. Samuti räägib ta kõigile kuidas tema vanad ülemused temaga on hiljem suhelnud, seda isegi kui see oli vaid mõne sõnaline õnnitlus mingi tähtpäeva puhul. Kui aga töölt on lahkutud ebakõladega ning uut tööd ei ole saadud, siis peale mõnda ebaõnnestunud katset võib tekkida tunne, et teda ja tema teadmisi ning oskuseid ei vajata. Kuna nooremana uue töö leidmine ei valmistanud raskusi, siis võidakse järeldada, et põhjuseks on just tema vanus, mitte mingid muud põhjused. Iga järgnev äraütlemine võib süvendada enesekindluse ja -hinnangu langust.  Inimene kibestudes võib hakata edaspidi ennast diskrimineerima ning loobuda töö otsimisest, millega seoses võib lõppeda sotsiaalne suhtlemine kaudsema ringiga, ka ümbritseva kogukonnaga.
Vahel võib mõni asi tunduda kõrvalseisjatele enesediskrimineerimisena, kui inimene väidab, et ta ei saa mingi asjaga hakkama, aga tegelikult on see inimese selge tunnetus ja arusaam oma võimetest. Võib olla mõnikord ta saabki sellega suure pingutusega hakkama, aga see põhjustab talle kas tugevat füüsilist ebamugavust või tekitab suurt stressi. Seega peaks alati vaatama, kust läheb piir enesediskrimineerimise ning objektiivse enesehinnangu vahel. Nagu kõikides valdkondades, nii tuleb ka potentsiaalse enesediskrimineerimise juures vaadata asjadele konkreetse inimese seisukohast ning olukorrast. Vahel võib mõni asi olla mõne inimese puhul enesediskrimineerimise alla kuuluv samas kui teise inimese puhul on see põhjendatud arvamus.  
Üks põhjus, miks vanemaealised end diskrimineerivad on kindlasti teadmatus, hirm asjadega mitte hakkamasaamises. Seega on vahel lihtsam ennast diskrimineerida kui tunnistada oma hirme. „Hirm ei ole müür, vaid udu, millest saame läbi minna“ kirjutab Elli H. Radinger oma raamatus „Vanade koerte tarkus“ (2019). Hirm kuulub elu juurde, samas ei pea see takistama tegutsemist. Võib karta ja ikkagi teha seda, mis on vajalik. Kui hirmu endale tunnistada muutub inimene enesekindlamaks ja õpib toime tulema erinevate olukordadega. (Radinger, 2019) Saades positiivse tulemuse oma hirmude ületamisel, siis järgmisel korral on ta enesehinnang kõrgem ning seega väheneb tulevikus ka enesediskrimineerimine. Sageli sõltub hirmude ületamine sellest kuidas ümbritsevad suudavad inimest motiveerida või toetada. Alati ei jätku vanemaealistel  enesemotivatsiooni pingutamiseks, et mitte minna kergemat vastupanu teed ning lüüa käega ja lastagi enda eest ära teha. Võib kohata ka sellist suhtumist, et kuna olen vana, siis nooremad peavadki minu eest need asjad ära tegema, mida mina ei oska, millega mina pole varasemas elus kokku puutunud. Vanemaealiste abistamisel ning õpetamisel võib esineda see oht, et kogemata võib seda enesehinnangut veelgi madaldada. Kui vanemaealisel mingi tegevus mitmendal korral vaatamata püüdmisele ei õnnestu, siis on lihtne võtta ja aidata ise teda sellest kohast edasi. Nähes kui lihtne ja kerge see oli noorema abistaja käes süvenebki arvamus, et olles vana ei saada sellega hakkama. Ei nähta, et probleem oli esmakordselt tehtavas harjumatus tegevuses, mida noorem abistaja on tihti teostanud ja seega juba harjunud seda tegema.
Enesediskrimineerimine vanemas eas on oluline valdkond, millele on vaja pöörata tähelepanu. Suutes vähendada vanusega seotud negatiivseid stereotüüpe ning julgustades vanemaid inimesi säilitama positiivset suhtumist iseendasse, võib paraneda nende tervis ja heaolu. Aktiivselt vananemise võimalused toetavad inimese kõikide eluperioodide väärtustamist ja suhtumise kujunemist vanusesse ja vananemisse (Paes, 2019). Kui inimene ei diskrimineeri ennast, siis on ta tõenäolisemalt teadlik oma võimetest ja potentsiaalist ning on rohkem rahul oma eluga. See võib viia parema enesehinnangu ja enesekindluseni. Ta on avatum uutele võimalustele ja väljakutsetele, suhtumisele teistesse inimestesse ja erinevatesse vanuserühmadesse. Tekib suurenenud valmidus õppida uusi oskusi ja omandada teadmisi. Inimene võib olla avatum enesearengule ja elukestvale õppele. Positiivne enesehinnang võib suurendada elurõõmu ja sisemist motivatsiooni. Enesediskrimineerimine võib tugevdada ühiskondlikke stereotüüpe ja diskrimineerimist. Kui enesediskrimineerimist vähendada, siis on võimalik vähendada ka ühiskondlikku ebaõiglust.
Mida saaks ära teha enesediskrimineerimise ennetamiseks, et kõigi eluiga võiks pikeneda ja nad võiksid elada tervemana, edukamana ja rahulolevamana? Esmalt tuleks tõsta teadlikkust ning hakata muutma stereotüüpe ning alustada sellega juba varakult, lapseeast peale. Meedias tekitada asjalik kuvand vanematest inimestest. Tõsta esile positiivseid vananemisega seotud külgi. Kaasata vanemaealisi erinevates projektides, põlvkondade vahelises õppes ning avalikkuse kujundamises. Arendada sotsiaalseid võrgustikke, kaasata vanemaealiseid kogukondadesse, võimaldada neile tugevat sotsiaalset toetust. Edendada seenioritööd tegevate inimeste oskusi ning teadmisi. Pakkuda rohkem võimalusi erinevateks õpeteks ilma vanusepiiranguteta ja erinevaid õppevorme. Märgata rohkem inimesi enda ümber. Inimestele, kes kannatavad enesediskrimineerimise või vanuselise diskrimineerimise all, pakkuda vaimset tuge ning vajadusel psühholoogilist abi.
Enesediskrimineerimise vähendamiseks soovitaks eelkõige alustada igaühel iseenda mõtlemise muutmisega, küll siis muutub ka maailm meie ümber. Elli H. Radinger soovitab: „Ärge hoidke end tagasi. Ilmutage vaimustust vähimategi asjade suhtes ning naerge oma kaasinimeste jahmatuse üle. Te ei tunne end mitte ainult muretumana, vaid tajute ka ilu enese ümber ja tunnete rõõmu lihtsatest asjadest.“ (2019)

 

Kasutatud kirjandus:

Brendborg, N. (2022). Meduusid vananevad tagurpidi. Mida õppida looduselt, et elu oleks pikem ja parem. Rahva Raamat AS.

Levy, B. R., Slade, M. D., Kunkel, S. R., & Kasl, S. V. (2002). Longevity increased by positive self-perceptions of aging. Journal of Personality and Social Psychology, 83(2), 261–270. https://doi.org/10.1037//0022-3514.83.2.261

North, M. S., & Fiske, S. T. (2012). An Inconvenienced Youth? Ageism and its Potential Intergenerational Roots. Psychological bulletin, 138(5), 10.1037/a0027843. https://doi.org/10.1037/a0027843

Paes, T. (2019). „Raske on olla ‘mängust väljas’“ vanemaealiste töötute tööhõivevõimet mõjutavad tegurid Põlva maakonna näitel. Magistritöö. Tallinna Ülikool.

Radinger, E. H. (2019). Vanade koerte tarkus: Kuidas jääda rahulikuks ja näha olulist ehk mida me hallkoonudelt õppida võime. Tänapäev.

Sheppard, N. (1981). Equity from an Aging Specialist’s Perspective. Research and Development Series No. 2140.

Sowell, T. (2022). Diskrimineerimine ja erinevused. Postimees kirjastus.

Wooden, M., VandenHeuvel, A., & Cully, M. (s.a.). Barriers to Training for Older Workers and Possible Policy Solutions. Flinders University of South Australia, National Institute of Labour Studies

 

 

Hispaania kirjanduse klassika

5./192. Tormese Lazarillo elukäik

Sari: Klassikalised lood (Eesti Raamat) 

Autor:teadmata

Tõlkija: Jüri Talvet

Kirjastus: Eesti Raamat 1983

136lk./1092lk./ 42358lk.

Hispaaniakeelse kirjanduse väljakutse oktoober: Hispaania klassikaline kirjandus (ilmunud enne XX sajandit)

Esimene mõte teemat lugedes oli, et kas ma pean nüüd taas üritama "Don Quijote" lugema hakkama??? Üldiselt mul on vähe neid raamatuid, mida ma olen oma elus üsna alguses pooleli jätnud ja seda ma olen vist paar korda käest visanud juba küllaltki alguspooles. Öeldakse, mida noorena ei õnnestu lugeda, seda võid hiljem nautima hakata. No see raamat ei sobinud mulle ei noorena ega vanemana. Kunagi sai selle lasteversioon ostetud, peaks ikka vähemalt sellegi üritama läbi lugeda. Aga õnneks oli nimekirjas ka teine raamat, mis osutus mul kodus olemas olema. Klassikaliste lugude sarja raamatuid sai ükskord suur peotäis tasuta raamatute riiulist koju tassitud, et hea pisike kaasa võtta kui vaja kusagil aega parajaks teha. 

Anonüümne jutustus vaese nooruki seiklustest mitmesuguste isandate teenistuses. Ilmunud 1554 ja keegi ei tea, kes selle kirjutanud on, aga see pani aluse kelmiromaani žanrile. Raamatu lõpus on pikk artikkel "Tormese Lazarillo ja uusaegse realistliku romaani algus Euroopa kirjanduses" tõlkijalt. 

Lugeda võis, aga ega ta minu jaoks midagi väga erilist ei olnud. Natuke liiga üheülbane stsenaarium oli minu jaoks. 

 

Mida tõi endaga kaasa Eesti Wabariik?

 4./191. Moodsa elu õppetunnid

Autorid: Anu Kannike, Madle Uibo

Kirjastus: Argo 2022

304lk./956lk./42222lk.

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#1)

Eesti Wabariigi tulekuga muutus ka elu Eestis. Toiduharjumused ja etikett, puhtus ja ilu ning arusaamad õigest ja korralikust kodust sünnitasid esimesel iseseisvusajal elavat avalikku arutelu. Survet viisipäraselt välja näha, käituda ja tarbida avaldasid nii riik kui kodanikuühendused, aga järjest enam ka äri ning reklaam. Nii mõnedki algul uudsed ja harjumatud maitsed, seltskondliku suhtluse vormid või kehaharjutused said ajapikku enesestmõistetavaks. Ometi püsisid visalt vana eluviisi „saarekesed“ ja kihistused. Hõõrdumised moodsa elulaadiga kohanemisel peegeldasid nii sotsiaalseid kui põlvkondlikke erijooni. Uute ja vanade moraalsete tõekspidamiste põrkumine väljendus eriti selgelt naiste kuvandi ja eneseteadvuse muutumises ning sellega kaasnenud kultuurilahingutes.

Raamatus ongi peamine tähelepanu toitumuse muutumisel/muutmisel, kodumajanduse õppimisel, seltskonnaelu kujunemisel, viisakal käitumisel, kodusisustusel, isiklikul hügieenil ning tervisespordiga tegelemisel. Raamatut lugedes tuli nii mõnigi asi tuttav ette ja siis jõudis minuni, et see on ju minu ema (s.1928) lapsepõlv, minu vanavanemate (s.1897 ja 1901) nooruspõlv ja ma olen kodus neist asjust kuulnud räägitavat küll ning mõned asjad on ju ka meil alles sellest ajastust. Pealegi on meie kapid vanaisa tehtud, kes just 20-30ndatel töötas mööblitislerina. Mööblile on pühendatud mitmed peatükid selles raamatus. Mõnda asja oli aga kummaline lugeda, pole kas enne ostselt sattunud seda lugema või siis pole osanud asju sedamoodi vaadata ja saadud teabetükke omavahel ühendada. Raamat on väga ladusalt loetav ning huvitavalt kirjutatud. Kõikides peatükkides on infot piisavalt, mitte liiga vähe, aga ka mitte liiga palju kokku surutud nagu sageli juhtub. Mulle meeldis ja soovitan isegi siis kui otsest ajaloohuvi ei ole.

Mittediskrimineerimine diskrimineerib

3./190. Diskrimineerimine ja erinevused

Sari: Postimehe Raamat 

Autor: Thomas Sowell

Tõlkija: Margus Enno

Kirjastus: Postimehe Kirjastus 2022

260lk./652lk./41918lk.

Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#9)

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #5 (vabatahtlik)

Sotsiaalteadus on elav teadus, selle taga on elavad inimesed. Lugemisse jõudis see raamat kuna koolis on aine "Vanuselise diskrimineerimise vähendamine" ja oli vaja kirjutada essee enesediskrimineerimisest. Avastasin, et kuigi diskrimineerimine on tänapäeval populaarne sõna, siis eesti keelseid raamatuid selle kohta polegi. On küll mingid Euroopa Liidu brošüürid ning Eesti uurimused, seadused jne ning paar raamatut, kus käsitletakse soolist diskrimineerimist, aga sellist üldharivat raamatut ongi vaid see üks, mille läbi lugesin. Selle sarja raamatutes ei ole kunagi veel pettunud. Ja kõik on pannud asjade üle järele mõtlema, vahel ka teise nurga alt nägema kui üldiselt tavaks on. Selle raamatu autor on mustanahaline USA majandusteadlane ja sotsiaalteoreetik, seega raamat on veidi Ameerika ning mustanahaliste keskne, aga on välja toodud ka sarnased jooned Euroopa valgete kogukondadega. Kui ühe lausega raamat kokku võtta, siis mittediskrimineerimine on vahel diskrimineerivam kui diskrimineerimine. Vaatluse all siin raamatus on just see, et Ameerikas püütakse igas valdkonnas võrdsusele ja suures hirmus rassismi ja diskrimineerimise süüdistuse saamisel tehakse otsuseid, mis pealtnäha tunduvad võrdsed, aga kui hakata võrdlema tegelikke numbreid (neid, mida üks majandusteadlane igati armastab), siis tuleb välja, et asi on hoopis vastupidine. Tema seisukoht oli, et kõik ei peagi kõiges võrdsed olema. Nii isikute piires kui ühiskondlikult. Selleks et olla edukas, ei ole vaja vaid ühte eeldust, selleks on vaja, et oleks mitu erinevat eeldust ning need teeksid kõik omavahel koostööd ühes kindlas edu suunas. Lisaks tuleks arvestada ka erinevate rahvusrühmade huvide ja tradistioonidega. Ameerikas üritatakse kõrvaldada erinevaid rahvusrühmade lõhesid tegevusalades, st. et oleks võrdselt nii valgeid, mustanahalisi kui asiaate. Autor küsib: "Miks peaks lõhede kõrvaldamine olema eesmärk, kui eri inimesed ja rühmad ei taha samu asju või ei tähtsusta neid lõhesid ühtemoodi? Miks peaks Ameerika asiaatide tohutu "alaesindatus" profikorvpallis olema "lõhe", mis tuleb tingimata likvideerida, kui asiaadid ei ole selle spordiala vastu kaugeltki nii suurt huvi kui mustanahalistel?" Autor toob hästi palju erinevaid näiteid nii sellest, kui likvideeriti mustanahaliste edukas kool, kus olid paremad tulemused kui segakoolides, sest võrdselt pidi koolides olema ju rasse! Kuidas mõned Ameerika ettevõtted kulutavad miljoneid, et pääseda alusetustest ebavõrdsuse ja rassismilise diskrimineerimise süüdistustest. Juba varasemalt on kõrvu jäänud just see Ameerika hirm saada süüdistus rassismis, eks see ole neil ajalooline taak. Samas autor toob välja ka ajaloost üllatavaid fakte, mis ei ole sugugi kooskõlas tavakäsitlusega. Kui raamatu autor oleks valge, siis oleks ta kindlasti saanud süüdistuse rassismis ja seda raamatut poleks avaldatud. Jälle üks diskrimineerimise vorm! Raamat oli lihtsalt loetav, keerulistest asjadest oli autor suutnud kirjutada arusaadavalt ja ka mingeid kuivi majanduse arve ja võrrandeid seal pole. Mõtlema paneb see raamat kindlasti ja nägema veidi teistmoodi asju isegi siin Eestimaa pinnal, kus sellist ajaloolist rassismi taaka ei ole. Soovitan lugeda, minu üks selle aasta topi ülemisse otsa jõudev raamat.

Suhtlus- ja nõustamisoskused sotsiaal- ning kogukonnatöös: inimeste toimevõimekuse arengu toetamine

2./189. Lootuse hoidjale

Autor: Dagmar Narusson

Kirjastus: Tartu Ülikooli Kirjastus 2021

152lk./392lk./41658lk.

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #4 (soovituslik)

Iga abistaja saab olla keerukasse olukorda sattunud inimese lootuse hoidja. Ka sel hetkel, kui inimene on kaotanud lootuse parema tuleviku suhtes. Nii kõlab raamatu põhisõnum. „Lootuse hoidjale“ esimeses osas on ülevaade neist protsessidest, mida raskustesse sattunud inimene kogeb. Lugeda saab haavatavusest, personaalsest taastumisest, kogukonnaga seotusest, toimevõimekusest ning eneseregulatsiooni muutusest. Teises osas tuleb juttu nüüdisaja sotsiaalala abistaja või kogukonna arendaja jaoks olulistest põhimõtetest, nagu lootus, kohalolu, tugevuste keskmes hoidmine, avatud dialoog, empaatia, ja lisaks on sissevaade suhtlusoskustesse. Raamatu kolmanda osa moodustavad nõustamise protsessi üheksa alaetappi, ülevaated coaching’ust, kogukondlikkusest ja kestlikkusest.

Raamat on kirjutatud selges ja arusaadavas keeles. Autor kasutab mitmeid näiteid ja praktikaid, mis aitavad lugejal mõista keeruliste olukordade olemust ja nendes toimetulekut. Raamatu põhisõnum on, et iga abistaja saab olla keerukasse olukorda sattunud inimese lootuse hoidja. Lootus on oluline tegur, mis aitab inimesel rasketest olukordadest üle saada ja oma elus edasi liikuda. Raamat on mõeldud kõigile, kes töötavad sotsiaalvaldkonnas, aga miks ka mitte kõigile, kes töötavad-suhtlevad inimestega. See annab teadmisi ja oskusi, mis aitavad abistajatel olla tõhusamad ja toetada inimesi nende toimevõimekuse arengus. Mõnes kohas võib olla liigselt teoreetiline. Natuke targemaks ikka sai.

Kuuba transvestismist

 

1./188. Maskiball

Sari: Mario Conde sari. Neli aastaaega #3 

Autor: Leonardo Padura

Tõlkija: Maarja Paesalu

Kirjastus: Toledo kirjastus 2023

240lk./240lk./41506lk. 

Hispaaniakeelse kirjanduse väljakutse september: Toledo kirjastus 10aastat!

Kolmas raamat siis sellest sarjast ja iga kord hakkab see Mario Conde mulle järjest rohkem vastu. No ei ole see minu maitse. Seda siis krimi osas. Kuuba eluolu kajastus on muidugi huvitav, aga eks nad ongi teistsuguse elustiili ja mõtteviisiga kui mina ja seega ei sobi ka see mulle isegi raamatus. Pealegi see homo ja transvestiitide teema pole just minu jaoks see, millest tahaks lugeda. 

Havanna metsast leitakse siidpaelaga kägistatud transvestiidi surnukeha. Teatraalset punast kleiti kandnud noormees osutub lugupeetud diplomaadi pojaks. Mõrva uurivale politseileitnant Mario Condele hakkab vähehaaval avanema seksuaalvähemuste varjatud ja ekstravagantne maailm, mis tema matšolikku ilmavaadet esialgu ärritab. Algab poliitiline ja erootiline, teatraalne ja literatuurne, poeetiliselt sentimentaalne ja poliitiliselt ebakorrektne teekond 1980ndate Havannas ja 1960ndate Pariisis, kus Conde teejuhiks saab legendaarne ja andekas, kommunistliku režiimi poolt oma kuulsuse tipul tühistatud dramaturg ja lavastaja Alberto Marqués – värvikas isiksus, kelle loo kaudu avaneb sotsialistliku Kuuba loomeinimeste keeruline saatus. 

Saan aru, et selles seerias peaks tulema veel üks raamat - neljas aastaaeg. Padura ja Conde pärast ei loeks seda, aga tõlkija pärast loeks küll. 

Septembri kokkuvõte

 

Pilt: tehisintellekt hotpot.ai

Raamatuid: 15

Lehekülgi: 2932

 

Keskmiselt lehekülgi päevas: 98 - esimest korda alla 100lk päevas, koolis käimine ikka ei sobi lugemise edendamiseks!

Keskmiselt lehekülgi raamatus: 195

 

Kõige õhem raamat: 16

Kõige paksem raamat: 460

 

Lugemise väljakutse teemasid loetud:1

Muid väljakutseid loetud:

. Lastekirjandus1

. Punktiir 9

. Saatusesepp 1

. Eesti Raamat 1

. Ulmetark 1

. Hispaania kirjandus0

Väljakutse vabasid loetud (koolilugemine): 1

Loetud kirjanikke: 15

Enim loetud kirjanik: -

Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 12

Enim loetud kirjastus: Baltisaksa kultuuri selts (3)

Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 6

Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Eesti (9)

 

Vanim raamat ilmunud: 1996

Uusim raamat ilmunud: 2023

 

Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 2

Raamatukogust laenatud: 10

Loetud e-raamatuid: 3

 

Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 8,07

10 palli saanud raamatud: -

Muusikapäev toob endaga alati tasuta kontserdid

Kontsert: Muusikapäev Euroopa Elamuskeskuses

Esinejad: Melissa Carita Ots (viiul) ja Ruta Kuļikovska (vioola), Eesti Panga kammerkoor

Kus: Euroopa Elamuskeskuses Tallinnas

Osaletud: 01.oktoober 2023

Kavas: Haydn, Gliere, Sibelius, eesti heliloojate koorimuusika

 

"Melissa Carita Ots lõpetas 2021. aastal Tallinna Muusikakeskkooli ja õpib hetkel viiulit Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias prof Mari Tampere-Bezrodny ja Kristina Kriidi viiuliklassis. Ta on osalenud edukalt ka klaveritrio koosseisuga rahvusvahelisel kammermuusika konkurss-festivalil “In Corpore” ja teinud kaasa paljudes erinevates koosseisudes sh Pärnu Linnaorkester, Üle-Eestiline Noorte Sümfooniaorkester, Virumaa Kammerorkester jt.

Ruta Kuļikovska on Läti päritolu vioolamängija, kes lõpetas 2023. aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias bakalaureuseõppe Johanna Vahermägi vioolaklassis. Käesolevalt esineb ta erinevates kammermuusikaansamblites ning mängib sellistes kollektiivides nagu Pärnu Linnaorkester, Balti Põhjamaade Kammerorkester, Rahvusooper Estonia orkester jt. Alates 2022. aastast on ta vioolamängija orkestris Baltic Sea Philharmonic.

Eesti Panga kammerkoor alustas tegutsemist juba 1998. aastal. Kooris laulavad nii Eesti Panga kui ka Finantsinspektsiooni töötajad. Koori iga-aastased ülesastumised toimuvad Eesti Panga üritustel ning traditsiooniliselt osaletakse Eesti laulupidudel. Kontserte on antud lisaks Eestile veel näiteks Lätis, Poolas, Prantsusmaal, Ungaris, Portugalis ja Saksamaal, mitmedki neist Euroopa keskpankade kultuuripäevade raames.

Ligi 28-liikmelist koori juhatab dirigent Peeter Perens, kes on lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia koorijuhtimise ja ooperilaulu erialal. Ta on tihedalt olnud seotud laulupeo traditsioonide edasiarendamisega, olles olnud erinevatel üld ja noorte laulu- ja tantsupidudel mitmeid kordi nii sega-, mees- kui ka noormeeste kooride liigijuht ning 2019. aastal XXVII laulupeo „Minu arm“ kunstiline juht."

Tüdrukud mängisid hästi. Esimene kontserdipool oli väga nauditav. Hobikoori juures on hea kasutada kooriklassikat, sest laulud, mis kõlavad, kõlavad ka hobikooride puhul. Seega oli ka teine kontserdi pool täitsa mõnus ja kuulatav. 

Kontsert: Rahvusvahelise muusikapäeva ning eakate päeva auks pühendatud kontsert

Esinejad: Rahvusooper Estonia Noorte Meeskoor, koorijuht on Hirvo Surva ning klaveril saadab Andres Lemba

Kus: Lindakivi kultuurikeskus

Osaletud: 01.oktoober 2023

Kavas: eesti koorimuusika

Laulavad hästi ja ikka võimas on kui mehed laualavad, isegi kui need on noored mehed ja poisid. Muidugi on suur osa ka dirigendil, kes suudab ühiselt suure hulga poisse/mehi laulma panna ja kõlama sättida. Ja tore, et kooris on palju ka väiksemaid, kes alles on häälemurde läbinud ja alustavad selles kooris laulmist. Väga tore kontsert ja need Hirmo Surva vahekommentaarid olid samuti meeleolu tõstvad. 

Vananemist õppija kooliskretinism: nüüd on poliitkorrektne vanemaealine, mitte enam eakas.

 

 

Linn, mis on kaotatud või hoopis varastatud?

 

Etendus: Narva - linn, mille me kaotasime

Teater: Vabalava (etendus Kumus)

autor: Julia Aug

lavastaja: Julia Aug

Esietendus 02.detsember 2022

Vaadatud: 02.oktoober 2023

Näitlejad: Mirtel Pohla, Kristo Viiding (Eesti Draamateater), Ott Kartau, Loviise Kapper, Ragnar Uustal

"Ühe linna hävitamise lugu.

Sõjaeelne Narva oli väga ilus linn. Barokse vanalinna, kultuurielu ja inimestega – tõeline Põhjamaade pärl. See oli kaubanduse ja kaupmeeste, vabrikute ja tööliste linn. Piirilinn, mille tänavatel võis kuulda eesti, vene ja rootsi keelt.

Mis on sellest Narvast saanud? Mis juhtus 1944. aasta 6. ja 7. märtsil? Kes võttis vastu otsused Narva maatasa pommitada ja asendada unikaalsed ajaloolised hooned vaid mälestustega nendest? Tulemerest tuhaks saanud linn lükati kokku kui ehituspraht. Aga millised olid need inimesed ja nende lood, kes elasid Vana-Narvas?

Julia Augi uuslavastus “Narva – linn, mille me kaotasime” põhineb dokumentaalsetel materjalidel ja Narva linna legendidel. Lavastus soovib linnale tagasi anda mälu ja endise välimuse, sest sellel, kes ei mäleta oma minevikku, ei saa olla tulevikku."

Oli see nüüd juhuste kokkumäng või saatus, et ma sellele etendusele sattusin? Juhus, et töö postkasti potsatas reklaam koos sooduspiletite pakkumisega? Juhus, et Narva ei ole minu jaoks "mõttetu venelaste linn" nagu suurele osale eestlastele ja seetõttu olin Narvast rääkivast etendusest huvitatud? Kui see oleks rääkinud linnast, millega mul pole mingit sidet, siis vaevalt, et ma oleks pileteid ostnud. Aga jah, selle kolme aastaga, mis ma Ida-Virumaa vahet sõitsin, sai Narva mulle omaseks ja see linn ning tema saatus läheb mulle korda. Juhus, et etendus toimus mu lemmik "teatriruumis" Kumus, kuhu on väike jalutuskäik, mugav vaadata kuna eesistuja ei varja eespool toimuvat ja jalgadel on piisavalt ruumi? Kas juhus või juhused kokku õigel hetkel ongi saatus? Igatahes tore, et seda etendust vaatama sattusin, hooaja esimene etendus oli suur elamus ja tundub, et mitte ainult mulle, vaid ka mu (saatuse)kaaslastele, kes pidid minuga koos teatrisse tulema, kuna mina selle välja valisin. 

See oli nii linna lugu kui kogu Eesti inimeste lugu. Tegevuseks oli Narva, aga samas oleks see võinud juhtuda ka mujal, sest see oli inimeste lugu, kes jäid ajaloo rataste vahele, kes tahtsid elada, aga kelle saatust määrasid suuremad jõud, riigikorrad, sõda. Noorte armastajate lugu, kes ei mõelnud 1940 võimuvõitlustele, riigipööretele, sest nad olid armunud ja 17 aastasele oli see hoopis enam oluline. Armunud poissi, kes mobiliseeriti kohe sõja alguses punaarmeesse ja kes ei täitnud oma lubadust olla jõuluks tagasi, sest kaua see sõda siis ikka kesta võib - kaks nädalat, ehk paar kuud kõige enam. Aga ta ei tulnud tagasi ei selleks, ega ühekski järgnevaks jõuluks, temast sai tundmatu kangelane ühishauas. Narva esimene pommitamine sakslaste poolt, pommitades suures osas ujumas olevaid kaitsetuid naisi ja lapsi. Narva pommitamine punaarmee poolt kolmel järjestikusel päeval tundide kaupa, peaaegu tühja linna pommitamine, kus ei olnud enam peaaegu Saksa sõjaväge ega ka kohalikke elanikke. Pommitamine, mis muutis linna varemeteks. Kahe venna lugu, kellest üks sõdis Vene, teine Saksa poolel. Noorte meeste lugu Eestis neil aastatel, kus paljud isegi ei saanud valida poolt, kelle poolel nad sõdisid oma vendade vastu. Vene ja Saksa poolel oli peaaegu sama palju eestlaseid, kui paljud neid vabatahtlikult? kui paljud sunniviisiliselt? Ja lõpuks linna hävitamise lugu. Ei, pommitamine ei hävitanud seda linna. Varemed seisid püsti ja 70% sellest oleks olnud taastatav. Varemed seisid aastaid ja ootasid restaureerimist erinevates plaanides kuni ühel hetkel kellegi otsusel need varemed lihtsalt lükati kokku. Kellegi, kelle juured ei olnud Narvas, kes ei teadnudki seda linna enne seda, kui see linn oli muudetud varemeteks. Mõnes asjas ajalugu vaikib, eriti kui see ajalugu häbeneb hiljem iseennast. Muidugi pole seda linna võimalik enam kunagi sellisena ülesehitada nagu see oli kunagi enne sõda. Kuid ajaloost peaks õppima ning mitte hävitama seda, mida on võimalik taastada. Inimkond pole veel lõpetanud hävitamist ja karta on, et ei lõpeta mitte kunagi.