7./25. Hunkeler kesk metsikut elu
Saatusesepp vol.2 väljakutse veebruar:
Jaanuaris lugesin Itaalia naiskirjaniku teost, seega nüüd liikusin põhjapoole ja pidin lugema Šveitsi meesautori raamatut. Šveitsi kirjandusega eriti ei ole kursis, viimastel aastatel ei ole ühtegi sattunud mu lugemislauale, kuigi mäletan, et mingeid selle ma krimisid kunagi olen lugenud. Seekord siis võtsin nimekirja ette Šveitsi autorite eesti keelde tõlgitud raamatutest ning silma jäi meesautori krimi, mis on ilmunud Mirabilia sarjas, mis peaks tähendama, et võiks olla hea raamat.
Hansjörg Schneider (sünd. 27. märts 1938) on Šveitsi kirjanik ja näitekirjanik, kes on
tuntud selle poolest, et kasutab aeg-ajalt Mundarti või Šveitsi murret.
Krimiraamat oli, sest laip oli, uurija oli, kurjategija oli (aga ma pole siiani kindel, kes täpselt) aga uurimise osas ma olen siiski skeptiline. Minu arust sellist teadlikku ja suunatud uurimist selles raamatus nüüd küll ei toimunud. Hunkeler, Baseli kriminaalpolitsei pensionile jäänud komissar, tuias Šveitsi ja Prantsusmaa vahet. Mõlemas riigis oli tal elamine, laip oli Šveitsi poolel, kus ta ka kunagi politseis töötas. Hunkeleri suhted endiste kolleegidega ei olnud head. Kuna ta oli laiba avastamise lähedal ning käis esimesena seda tuvastamas, siis pidi ta ootama tunnistuse andmist, aga selle asemel peitis ta ennast Prantsusmaa maamajja ja ignoreeris kõiki. Mõne päeva pärast ikkagi ei saanud rahu ja üritas inkognito midagi välja selgitada. Käis, kohtus inimestega, rääkis, alati küll mitte asjast, läks tülli, kippus kaklema. Lõpuks kuulis Hunkeler puhtsüdamlikku ülestunnistust, et teine tappis, aga tema oli juures. Sellega oli uurimine lõppenud, aga nojah, ta ikkagi jõudis ju ülestunnistuse teinud isiku juurde välja, ju siis ikka uurimine oli olemas ja piisavalt täiuslik. Hunkeler ise oli mulle täiesti ebasümpaatne vanamees, ennasttäis kakukull. Kujutate endale ette politseiuurijat (olgu endist politseinikku), kes loobib kartulitega teiste inimeste aknaid öösel sisse? Ja tema toimetustest ning maaelust oli pigem rohkem kirjas kui uurimisest. Ja mingi arusaamatu koer toimetas terve raamatu ringi. Tegelikult vist on suures osas süüdi ka see, et mulle meeldivad kiired ja karmid krimid, mitte sellised uinamuina lood. Seega ei oskagi öelda, kas raamat oli kehvapoolne või oli seda lugeja. Igatahes raamatututvustus väidab, et Hunkeler on üks Euroopa krimikirjanduse sümpaatsemaid tegelasi, kes uurib omasoodu surmajuhtumeid, mis ei ole tavapärased.