Kuvatud on postitused sildiga Eesti Raamat. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Eesti Raamat. Kuva kõik postitused

Petangi mängimine väib olla vägagi ohtlik tegevus


 7./25. Hunkeler kesk metsikut elu 

Sari Mirabilia
Autor Hansjörg Schneider  
Tõlkinud Kalle Lina 
Kirjastus Eesti Raamat 2020
180lk./1314lk./5670lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse veebruar: 


Jaanuaris lugesin Itaalia naiskirjaniku teost, seega nüüd liikusin põhjapoole ja pidin lugema Šveitsi meesautori raamatut. Šveitsi kirjandusega eriti ei ole kursis, viimastel aastatel ei ole ühtegi sattunud mu lugemislauale, kuigi mäletan, et mingeid selle ma krimisid kunagi olen lugenud. Seekord siis võtsin nimekirja ette Šveitsi autorite eesti keelde tõlgitud raamatutest ning silma jäi meesautori krimi, mis on ilmunud Mirabilia sarjas, mis peaks tähendama, et võiks olla hea raamat. 

Hansjörg Schneider (sünd. 27. märts 1938) on Šveitsi kirjanik ja näitekirjanik, kes on tuntud selle poolest, et kasutab aeg-ajalt Mundarti või Šveitsi murret.

Krimiraamat oli, sest laip oli, uurija oli, kurjategija oli (aga ma pole siiani kindel, kes täpselt) aga uurimise osas ma olen siiski skeptiline. Minu arust sellist teadlikku ja suunatud uurimist selles raamatus nüüd küll ei toimunud. Hunkeler, Baseli kriminaalpolitsei pensionile jäänud komissar, tuias Šveitsi ja Prantsusmaa vahet. Mõlemas riigis oli tal elamine, laip oli Šveitsi poolel, kus ta ka kunagi politseis töötas. Hunkeleri suhted endiste kolleegidega ei olnud head. Kuna ta oli laiba avastamise lähedal ning käis esimesena seda tuvastamas, siis pidi ta ootama tunnistuse andmist, aga selle asemel peitis ta ennast Prantsusmaa maamajja ja ignoreeris kõiki. Mõne päeva pärast ikkagi ei saanud rahu ja üritas inkognito midagi välja selgitada. Käis, kohtus inimestega, rääkis, alati küll mitte asjast, läks tülli, kippus kaklema. Lõpuks kuulis Hunkeler  puhtsüdamlikku ülestunnistust, et teine tappis, aga tema oli juures. Sellega oli uurimine lõppenud, aga nojah, ta ikkagi jõudis ju ülestunnistuse teinud isiku juurde välja, ju siis ikka uurimine oli olemas ja piisavalt täiuslik. Hunkeler ise oli mulle täiesti ebasümpaatne vanamees, ennasttäis kakukull. Kujutate endale ette politseiuurijat (olgu endist politseinikku), kes loobib kartulitega teiste inimeste aknaid öösel sisse? Ja tema toimetustest ning maaelust oli pigem rohkem kirjas kui uurimisest. Ja mingi arusaamatu koer toimetas terve raamatu ringi. Tegelikult vist on suures osas süüdi ka see, et mulle meeldivad kiired ja karmid krimid, mitte sellised uinamuina lood. Seega ei oskagi öelda, kas raamat oli kehvapoolne või oli seda lugeja. Igatahes raamatututvustus väidab, et Hunkeler on üks Euroopa krimikirjanduse sümpaatsemaid tegelasi, kes uurib omasoodu surmajuhtumeid, mis ei ole tavapärased.

Koroonaromaan


 5./23. Tavaline surm 

 Autor Marje Ernits 
 Kirjastus Eesti Raamat 2022
 144lk./1006lk./5362lk.
 
Eesti Raamatu väljakutse veebruar: Eesti autori raamat

Olen Marje Ernitsa Ira Teveri krimisarja kõik raamatud läbi lugenud ja need mulle meeldisid. Nii otsustasin seekord tutvuda mõne tema teise raamatuga, sest ta on ju üks produktiivsemaid eesti kirjanikke, tuvastasin, et tal on ilmunud 46 raamatut. Näppu sattus see koroonast inspireeritud raamat. 
Raamatus on tegev tavaline perekond: ema, isa, tütar ja poeg. Tütar õpib gümnaasiumi viimases klassis, poeg Kultuuriakadeemias, ema on stjuardess ja isa börsimaakler. Perekond, mis teoreetiliselt elab koos ja on üks, kuid praktiliselt elab igaüks oma elu ning vaid ööbitakse ühise katuse all. Isegi puhkusel käidi viimati koos kuus aastat tagasi. Ja siis tuleb koroona ning suured koroonapiirangud, mis paiskavad pereelu sassi ning sunnivad kõik koos pidevalt ühe maja raamisesse. Lapsed lähevad distantsõppele, isa teeb magamistoast kodukontori, kust ei välju oma ekraanide tagant isegi söögiaegadeks ning ema koondatakse kuna lennuliiklus seiskub. Omavahelised suhted lähevad teravateks ning depressioon võtab maad. Ja siis tabab perekonda surm ning kõik veel teravneb. Kes suudab vastu pidada ja kes murdub? Kas väljapääsmatust olukorrast on väljapääse? Kes on sõbrad ka halbadel aegadel? See on lugu meie endi keskelt, ühe tänapäevase perekonna lugu. Lugu, mille tegelasi tahaks aegajalt raputada, et nad tuleks mõistusele ja hakkas normaalselt käituma. Aga mis on alati normaalne käitumine? Kuidas suudaksid ise lahendada probleeme, kas alati õigesti ja mõistlikult? Suutlikus eluraskustega toime tulla on erinevatel inimestel erinev. Ja alati ei ole kõik must valge, elus on enamuses hoopis mingid pooltoonid, hallide erinevad varjundid. See on nüüd ilustamata romaan elust enesest. Algus tundus igavana ja vahepeal oli tahtmine kellele üks nätakas anda, et tule nüüd mõistusele. Aga kokkuvõttes oli mõtlemapanev lugu, sest see koroona lõigi paljude inimeste elud täiega sassi ning depressioon hävitas mõistuse ning tõi selguse, kes olid perekonnad ka hingeliselt ja kes vaid formaalselt.

 

Ühe noore mehe esimene päev isana


 10. Minu poja esimene päev

Autor Ivan Križ

Tõlkija Leo Metsar

Kirjastus Eesti Raamat 1966

188lk./2134lk.

Lugemise väljakutse: 12.Raamat, mis on ilmunud samal aastal, kui sina sündisid

Mul selle oma sünniaasta raamatutega läheb juba tõsiselt raskeks, kõik, mis vähegi huvi pakub, on juba loetud ja ülejäänud lugemata raamatuid saavad ka varsti otsa. Sel aastal ilmus ikka väga vähe raamatuid võrreldes tänasel ajal ilmuvatega. Aga see raamat on nüüd täiesti juhuslikul meetodil lugemisse jõudnud. Läksin mina juhuslikult mööda kohast, kus asub üks tasuta raamatute riiul ja astusin sisse, et vaadata, mis seal head on. Head ei olnud midagi, aga siis tuli meelde, et vaja sünniaasta raamatut ja nii ma siis lappasin neid raamatuid seal aastaarve piiludes. Üsna esimeste hulgas sattuski see raamat näppu. Rohkem sama aasta omi ei leidnudki. Mis siis muud kui lugema. Ja selgus, et polegi kõige hullem raamat. Kui poleks lugenud, et Tšehhi kirjanik, siis oleks võinud olla see kõik ka palju lähemal sündimas. Aga eks need sotsialistlikud riigid toimisid kõik enamvähem sarnaselt. 

Ivan Kříž, Tšehhi kirjanik 12. november 1922 - 19. september 2020. Minu poja esimene päev ilmus Tšehhoslovakkias 1963.aastal. 
Raamatu peategelane on noor mees, kes sai just eelmisel õhtul isaks, talle sündis poeg. Ja muidugi oli suurest rõõmust vaja pidutseda ning lõppes see järgmisel hommikul kaineris ärkamisega. Raamatu sisuks ongi selle noore isa elu ja tegemised ning uued tutvused järgneva 24 tunni jooksul, tema poja esimesel päeval, kui poiss ise rahulikult sünnitushaiglas nimetuna koos emaga oli.  
Tutvustus ütleb, et "jutustus on äärmiselt aktuaalne, võimaldades lugejal pilku heita meie tänapäeva nooruse niisuguste esindajate ellu, kelle puhul ühiskond sageli on üsna nõutu. Huligaan, lõngus, muidusööja - need määratlevad küll vägagi täpselt niisuguste kõveraks kasvanud võsude olemuse, kuid ei anna mingit vastust küsimusele: millest on selline kiivakiskumine tingitud?" Tegelikult kohta ta 18 aastast kutti, keda ma küll ei saaks nii väga nende sõnadega iseloomustada, pigem ehk veidi elu hammasrataste vahele ja täiskasvanute hoolimatuse ning silmakirjalikkuse tulemusena veidi kõverale teele sattunud nooruk. tegelikult oli täitsa hästi kirjutatud raamat, üpris ladus lugemine.