Kängurud hüppavad pea alaspidi

 17./172. Austraalia Down Under

 Autorid: Kairi Fimberg ja Ann Hannula

 Kirjastus: Pegasus 2008

 200lk./3842lk./38334 lk.

Väljakutse punktiir2023 august: rännud laias ilmas (#10)

See on lugu Austraaliast ja austraallastest – maast, mille suurim rikkus on selle looduslik ilu: lõputu päikesepõlenud horisont, paksud troopilised vihmametsad, jahedad lõunarannad; ja inimestest, kellele on omane lihtsus ja sõbralikkus. See on lugu kahe reisihimulise noore avastusretkest ja ühest hoopis teistmoodi veedetud aastast maakera kuklapoolel Austraalias. Ei rohkem ega vähem kui üheteist kuu jooksul sõideti lõunamanner läbi risti-põiki põhjast lõunasse ja idast läände, tehti tutvust nii Kullaranniku paradiisirandade, idarannikule laialipaisatud pulbitsevate metropolide, läänekalda metsiku outback'i, sisemaa kuiva kõrbekuumuse kui ka põhjaosa troopikaga.
Austraaliast sai väga palju teada. Tegelikult oli minu jaoks veidi tasakaalust väljas isegi. Oleks rohkem tahtnud lugeda tüdrukute seiklustest, elu-olust, juhtumitest, emotsioonidest, kohtumistest kohalikega, nende elust eestlaste silmadega ja vähem turismiinfot paikade kohta. Ja kuigi pilte oli üksjagu, siis oleks tahtnud veel rohkem neid näha, kuna usun, et sinna mandrile minu jalg iilalgi ei satu. Raamat ise oli minu jaoks küllaltki huvitav, kuigi jah, juba veidi aegunud infoga kohati (kroone me ju ei mäleta enam keegi). Usun, et ka Austraalia on jõudnud veidi vahepeal muutuda, aga sellegi poolest loetav raamat ja mitte halvasti kirja pandud.

Laevakapten Pitka pajatab

16./171. Orkaanis ja džunglis. Minu mälestused IV

Autor: Johan Pitka

Kirjastus: Vikerlane 1939

240lk./3642lk./38134lk.

Väljakutse punktiir2023 august: rännud laias ilmas (#9)

Nüüd õnnestus mul lugeda ühte salajast raamatut. Igatahes selle raamatu tiitellehel on tempel Salajane. Sain selle raamatu kevadel Rahvusarhiivi tasuta raamatute laadalt. Ju ta autori pärast oli salajaseks kuulutatud, sest midagi muud salajast nüüd küll selles raamatus ei olnud. Oli meremehe raskest tööst ja võitlusest ilmaga, oli erinevatest maadest ja rahvastest, kuhu merereisid viisid. Oli laevapere elust ja olust, võitudest ja kaotustest, tormidest ja tuulevaikusest. Johan Pitka oli purjeka "Lilly" kapten ja raamatu jooksul jõudsid nad ikka väga mitmetesse sadamatesse mitmel mandril. Atlandi ookean ületati nii rahuliku veega kui orkaaniga. Raamatust jooksis läbi aastaarv 1898, mis oli üks aasta, kui tegevus toimus, kuid ajavahemik, millest räägiti oli pikem kui aasta. Juba Lõuna-Ameerikast Euroopasse jõuti 42 päevaga ja seda ta pidas kiireks sõiduks. Lisaks meresõidule oli raamatus ka laevale kauba leidmise probleemid, laadimised, bürokraatia. Pitkal oli reisil kaasas vahepeal naine ja pisike poeg, aga pikemalt elas laevas ta õde. Raamat oli minu jaoks põnev, sest ega ma palju tolleaegsest meresõitmisest ei tea, seda just mitte väljaspoolt vaatleja silmade läbi, vaid selles sees olija nägemus ja mõtted ning kirjeldused. Raamatut oli mõnus lugeda, kui lugesin lainetest orkaani ajal ning laevukesest nende käes, siis tekkis merehaiguse tunne vaatamata, et olin turvaliselt kodus voodis. Mõned seisukohad on muidugi ajaga muutunud, aga üldiselt väga hea ja põnev lugemine. Teada sai ka erinevatest maadest, rahvastest ja purjelaevajuhtimisest. Lõpus oli ka lugu kuidas ta oli Vene sõjalaeval kohustuslikul õppusel ja kuidas sealne olukord oli. Ütleme, et see oli ikka nii, nagu Vene kord on ajast aega olnud. 
 
 

Lähedalt näeb kaugemale, kaugemalt näeb lähemale

15./170. Kaugelt näeb lähemale. Eesti Kunstiakadeemia uurimisreisid soome-ugri rahvaste juurde 1978-2012

Koostaja Kadri Viires

Kirjastus: Argo kirjastus 2019

336lk./3402lk./37894lk.

Väljakutse punktiir2023 august: rännud laias ilmas (#8)

See raamat on mul olemas tänu kirjastusele Argo ja tema väljakutsetele, milles osalemise eest on igal aastal saadud uhke autasu raamatu näol. Tänan! 

Sel aastal lugesin juba raamatut "Kümme soome-ugri uurimisreisi", mille autor Kaljo Põllu on Kunstiakadeemia soome-ugri reiside mõtte ja teostuse autor. Tolles raamatus oli juttu esimesest kümnest reisist. Selles raamatus aga kõik toimunud reisid aastatel 1978-2012. Esimeses raamatus oli ehk põhirõhk rohkem nendel rahvastel, kellel külas käidi, nende traditsioonidel ja elu-olul, vähem uurimisreisist osavõtjatest ning nende mälestustest. Siinses raamatus olid kirjas kõik, kes neil reisidel osalenud ja igast reisist muljetas keegi seal reisil osalenutest. Seega olid tekstid vägagi erinevad. Mõned rääkisid rohkem kohalikest, mõned ekspeditsiooni liikmete tegemistest ja juhtumistest. Samas oli see vist isegi põnevam lugeda, igatahes sai ikka ka mingi pildi nendest soome-ugrilastest seal kaugel ja lähemal. Kui räägitakse soome-ugrist, siis läheb mõte kohe Siberi rahavaste peale, aga samas kipub ununema, et ka ungarlased kuuluvad sinna seltsi. Ja eriti ei mõtle, et ungari kogukondi võib olla ka mujal riikides kui Ungaris endas. Raamatus oli ka küllalt palju fotosid, seega täitsa huvitav raamat oli. Targemaks sain ja reisiseiklusi kogesin läbi üliõpilaste silmade. 

Räägime graafilisest disainist

 

Noorteromaan

 

14./169. Püha Misiganes

Autor: Sarah Dessen

Tõlkija: Kristina Uluots

Kirjastus: Päikese Kirjastus 2016

390lk./3066lk./37558lk.

Lastekirjanduse väljakutse august: Ristsõna vastus (teismelised)

Sydney karismaatiline vanem vend Peyton on alati olnud perekonna staariks ning saanud endale lõviosa vanemate tähelepanust ja hiljem ka hoolitsusest. Kui seadusega üha rohkem pahuksisse läinud Peyton teeb purjuspäi avarii ja saadetakse vanglasse, tuleb hooletusse jäetud Sydneyl hakata otsima endale kohta nii perekonnas kui ka väljaspool. Ta alustab uues koolis ja leiab uued sõbrad, kes tema maailmavaadet muudavad. Muidugi ei puudu raamatust teismeliste igavanad teemad ja ükski teismeline ei saa pikka aega olla armumata, eks see olegi enese otsimise aeg, kas ka leidmise, see on iseasi. Raamat oli loetav, aga minu jaoks ei midagi erilist. Nojah, ja selle Ameerika eluoluga oleme me ikka täiesti erinevad mõnedes asjades. 17. aastane kihutab mööda linna igale poole üksi autoroolis, aga vanemad saavad paanikahoo kui tüdruku peaks üheks ööks üksi oma koju jätma ja organiseerivad talle "lapsehoidja".  

Ka toas saab kaugetele maadele reisida

 

13./168. Reisides toas. Pano-, kosmo- ja dioraamadest Tallinnas ja Tartus (1826-1850)

Autor: Moonika Teemus

Kirjastus: Tartu Ülikooli Kirjastus 2005

136lk./2676lk./37168lk.

Väljakutse punktiir2023 august: rännud laias ilmas (#7)

Arvate, et toas olles ei saa kaugetele maadele reisida? Saab kindlasti, kui mitte füüsiliselt siis vaimselt küll. Teada olevalt olla Jules Verne kõik oma reisi seiklusjutud kirjutanud toast lahkumata. Mõned päevad tagasi vestlesin ühe 80-aastase prouaga, kellel liikumisraskused ja seega eriti toast välja ei pääse. Kuid ta on omale leidnud alternatiivi reisimiseks, ta reisib google mapsiga, selle tänavavaatega. Ja kui lapselapsed kuhugi sõidavad, siis pidid nad olema samal ajal vestluses ja tema sõidab kodus google mapsiga sama teed kaasa. Selles raamatus kirjeldatud reisimiseks aga veel arvuteid ja televiisoreid polnud leiutatud ning reisimine ise oli veel suurtele massidele kättesaamatu. Kuid inimeste huvi võõraste maade kohta oli olemas. Seega oli lihtsam tuua erinevad kohad inimesteni kui viia inimesed erinevatesse kohtadesse üle maailma kohale. Selleks leiutatigi panoraamad, kosmoraamad ja dioraamad. 

Panoraama on ringjalt kulgev maal ümara hoone siseseinal. Kosmoraama on toapanoraama, st. väiksem, ei vajanud eraldi hoonet. Efekti saamiseks vaadeldakse läbi optilise seadme, aga pildid ise on siiski mitme meetri pikkused, paigutatud kaarjalt kasti. Dioraamas on lisaks maalile ka valguse ja heliefektid, sageli on maalid läbipaistvaks tehtud ja valgus sellele taha pandud. 

18. sajandi lõpul sai Inglismaal alguse uus linnakultuurile omane meelelahutuslik kunstivorm – panoraama. Järgmise sajandi alguses võitis see populaarsust kogu Euroopas ning kaugemalgi. Raamat annab lühiülevaate panoraama ja selle teisendite tekke- ja arenguloost, põhjalikumalt käsitletakse tollase Lääne-Euroopa vallutanud moehulluse ilminguid Tallinnas ja Tartus: kes olid kosmoraamade esimesed ja olulisemad sissetoojad, mida siinsele publikule näidati, kas ja kuidas see mõjutas kohalikke kunstnikke ning milles seisnes nende menu põhjus.

Arvatavasti jõudis sedavõrd palju kosmoraamasid Tallinna ja Tartu tänu sellele, et need asusid teel Peterburist Riiga ning kosmoraamad liikusid Euroopast Peterburi. Lisaks linnavaadetele oli ka mõningate losside, muuseumide jne sisevaateid ning maale tähtsatest sündmustest, eriti tsaaridega toimuvatest (matus, kroonimine). Ka mõned kohalikud hakkasid selliseid pilte maalima ning oma teoseid eksponeerima. Panoraamade ja kosmoraamadega seoses ei reisinud küll vaatajad, aga reisisid maalid ning kunstnikud, kes neid maale tegid. Seega reisimisega on see toas vägagi seotud. Huvitav lugemine oli.
 

Üks reisikiri aastast 1656, kui Moskvasse ja Pärsiasse viis tee läbi Eestimaa

12./167. Uus Pärsia reisikiri

Autor: Adam Olearius Ascanius

Tõlkija: Ivar Leimus

Kirjastus: Olion 1996

148lk./2540lk./37032lk.

Väljakutse punktiir2023 august: rännud laias ilmas (#6)

Täielik pealkiri: Täiendatud uus reisikiri Moskoovia ja Pärsia teekonna kohta. Mis toimunud Holsteini saatkonna lähetamisel Vene tsaari ja Pärsia kuninga juurde. Milles leida läbi käidud paikade ja maade, nimelt Liivimaa, Venemaa, Tataaria, Meedia ja Pärsia kirjeldus; koos nende elanike iseloomu, eluviisi, kommete, koduste, ilmalike ja vaimulike oludega hoolsasti üles tähendatud ja paljude enamasti elust joonistatud piltidega kaunistatud, Mille annab teistkordselt välja Adam Olearius Ascanius, Schleswig-Holsteini võimuloleva valitseja bibliotekaarius ja õukonna-matemaatikus. Raamat ei ole täielikult tõlgitud, sest originaal on üle 700 leheküljeline. Siia raamatusse on kogutud eelkõige need peatükid, kus on kirjas Eestiga seonduv. Esimene raamat, kus mindi Moskavasse on täielikumalt kirjas, seda nii Eestist läbisõit kui Moskvas toimunu. Teine raamat on ainult algusest, kus alustati teist reisi ja jõuti Eestisse, seal aga toimus laevahukk ning nad jäid pikemaks ajaks paigale enne kui suundusid edasi Moskva ja Pärsia peale. See Pärsia teekond sellest raamatust täielikult puudu. Alustasin raamatut juba kevadel ühe teise teema alla, aga jäi pooleli. Nüüd siis lõpetasin sellesse teemasse. Raamat on kirjutatud 1656 aastal, õigemini juba selle raamatu teine trükk. Sel ajal polnud reisimine kõige lihtsam ja kättesaadavam. Tallinnast Narva sõideti juba 5 päeva, rääkimata siis teekonnast kaugematele maadele. Autor ei kajasta ainult reisiseltskonda, nendega juhtunut ja reisikronoloogiat. Ta kirjeldab ka oma nägemust ja arusaamist kohalikest elanikest, annab teavet läbitud riikide eluolu kohta. Raamatus on hulk must-valgeid gravüüre illustreerimaks reisikirja, et lugejal tekiks parem arusaam, millest jutt. Igatahes Eestimaal viibimine tuli nii mitmelegi mehele reisiseltskonnast kasuks, sest nad leidsid siit omale naised kohalikest mõisaperedest. Raamat oli muidu huvitav, aga raskendas selle lugemist, et oli üritatud tolleaegset arhailisemat keelt jäljendada ning trükikiri tahtis jäljendada gooti kirja, samas see olemata. Oleks olnud päris gooti tähed, oleks mul lugemine igatahes hulga kiiremini sujunud kui nüüd selles kirjas, mis polnud ei üks ega teine. Kuidagi ei haaranud silm seda kuni lõpuni. Ajaloo huvilisel võib olla täitsa huvitav lugeda, niisama nagu tänapäevast reisikirja, ei ole mõtet seda lugema hakata, pigem on see ikka raamat ajaloost, mitte reisikiri.
 

Saatusesepp oli sel kuul väga armuline

11./166. Kullerkupp käib paljajalu. Lillemuinasjutud

Autor: Kristel Vilbaste

Kirjastus: Varrak 2022

72lk./2392lk./36884lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse august:  

Peale eelmise kuu hullumeelset otsimist, et leida sobilik raamat, siis sellel kuul oli saatusesepp ikka väga sõbralik. Isegi ei osanud arvata, mis pilt võiks olla juuli alguses tehtud. Selgus, et mul oli õnnestunud teha üks kena lillepilt oma rõdulillest, enne kui oli veemõõtja näidu salvestanud omale. Seega vedas napilt. Hakkasin otsima roosat lilleraamatut ning sattusin väga roosale raamatule, mis täis muinasjutte erinevatest lilledest, kodumaistest Eestimaal kasvajatest. Lilled on ilusad ja lilled on head. Nad on loodud inimesi aitama, kuigi me vahel seda ei taipa. Aga kui paneme lillekese südamesse oma nina ja nuusutame maailma kõige erilisemat lõhna, hakkab ta meile vestma. Rääkima lugusid oma kaunist kleidist või lustakatest pillilugudest või hingematvast armastusest. Kõik need lood on kogu aeg meie ümber olnud, tasub vaid käsi välja sirutada ja nad aasalt endaga kaasa haarata.Autor on kokku kogunud kuuldud lood või ise need vestnud saades inspiratsiooni lillenimedest, kuhu vanarahvas on peitnud tema saamise loo. Jutukesed olid toredad, mõnusad lugeda. Kes lilli armastab, selle soovitan küll. Paneb mõnegi lille puhul veidi mõtlema, et ah nii, tõepoolest, seda see nimi ju tähendab.

Mis on maailma ilusaim sõna?

 10./165. Maailma kauneim sõna

 Sari: Tõlkes leitud 

Autor: Emmi Pesonen

Tõlkija: Triin Aimla-Laid

Kirjastus: Eesti Raamat 2021

252lk./2320lk./36812lk.

Eesti Raamatu väljakutse august: Raamat sarjast Tõlkes leitud

Kahekümne üheksa aastane lastetu Amanda naudib vaba ja vallalise naise muretut elu, vastutades üksnes oma armsate toataimede eest. Ühel heal päeval aga sööstab tema hästi korraldatud ellu kollase mikrobussiga Onni, tuues kaasa neli last ja kohutava kaose. Amanda on sunnitud üha sagedamini mõtlema, mida suudab armastus ja kui kaua see vastu peab. Emmi Pesoneni humoorikas ja südamlik romaan räägib lõputust armastusest, kasuvanemate igapäevaelust ja sellest, kui habras on vaimne tervis.

Ütlen ausalt, ei ole enne seda sarja lugema sattunud ja valisin tükk aega kirjelduste järgi, mida võtta lugeda. Viisaseks sai otsustavaks hoopis selle raamatu kaanevärv. No nii kollast raamatut peab üks kollasearmastaja ometi ju lugema. Ning armastuslugu polegi tükil ajal lugenud. Päris usutavaks see lugu mulle siiski ei saanud, pigem filmilik või raamatulik süžee kui reaalse elu oma, aga samas tihti on reaalne elu veel hoopis kummalisem ja seebiooperlikum kui väljamõeldised. Seega, äkki isegi kusagil kellelgi võib selline lugu juhtuda. Raamat oli kergesti loetav ja üsnagi humoorikas, selline vaikselt muigamise huumor, mitte naeru lagistamise oma. Mulle vahelduseks täitsa meeldis ja julgustab nüüd mõne teisegi samas sarjas ilmunu veel kätte võtma.

Kus lõppeb maailm?

9./164. Kusagil maailma lõpus

Autor: Silvia Pärmann

Kirjastus: Varrak 2021

176lk./2068lk./36560lk.

Väljakutse punktiir2023 august: rännud laias ilmas (#5)

See reisiraamat viib ööd veetma ühe mungaga kloostri torkivale diivanile Põhja-Makedoonia mägedes; papaiamoosiga pannkooke sööma Myanmari; tiirule ümber kõrvakujulise järve Hiinas, matusepeole Sulawesi saarel; maailma peaaegu kõige põhjapoolsema Lenini kuju juurde Teravmägedel, vahepeal GULAGi laagrina tegutsenud kloostrisse keset Valget merd ja veel hulka paikadesse, mille kaardilt leidmine on paras väljakutse. Kohtadesse, kus vanad traditsioonid on veel elus juba kohale jõudnud moodsa maailma kõrval – küladesse, kus isa on veel kalur, poeg aga juba lohesurfitreener; ema toob sajandite pikkust traditsiooni hoides paljaste kätega ookeani põhjast välja mereande, tütar peab ilusalongi või trendikat kassikohvikut. Raamat kohtadest, kuhu naljalt üks tavaline turist ei satu. Raamat kohalikest, kellega tavaline turist enamasti ei suhtle. Lugeda on huvitav, aga samas ma ikka armastan sedavõrd mugavust, et ma oma reisidel sellistesse paikadesse ei roni. Seega on väga tervitatav, et on inimesi, keda sellised kohad võluvad ning nad tahavad ja viitsivad seda ka teistele jagada. Neile, kes turvaliselt seda raamatut oma kodus diivanil loevad ja siis autoriga koos kusagil maailma lõpus kaasa seiklevad. Olen lugenud sama autori teist reisiraamatut ja mulle ta kirjutamise stiil meeldib. Parajas tasakaalus on tema enda seiklused ning reisitava paiga tutvustust. Maailma lõppu ma igaks juhuks siiski ei rända, mine tea, kukub veel üle serva alla. 😃
 

Sambia ja Namiibia

8./163. Reisid Lõuna-Aafrikas

Autor: Indrek Jääts

Kirjastus: Argo 2020

288lk./1892lk./36384lk.

Väljakutse punktiir2023 august: rännud laias ilmas (#4)

Oh, igale poole neid eestlasi ka ikka jagub. Samas, miks ka mitte, kui võimalused on olemas. Võib olla oleks isegi nooruses rohkem eksootilisematesse kohtadesse läinud, aga siis olid reisimise võimalused väga piiratud osaga maailmast. Nüüd olen küll suure osa Euroopa riikidest läbi käinud, aga eelistan pigem selliseid mugavamaid ja turvalisemaid kultuurireise. Peale järjekordse Aafrika reisimise raamatu läbi lugemist tõden taaskord. Sinna mandrile mind ei kutsu mitte üks raas. Ma pigem vaataks neid loomi kodus mugavas tugitoolis istudes televiisorist. Indrek Jäätsi raamatus ei tähenda Lõuna-Aafrika riiki, vaid tervet kultuuripiirkonda, mis hõlmab Sambiat ja Namiibiat. See tähendab vorstipuu vilus tukkuvaid lõvisid, keerukate patsidega tonga tüdrukuid, Barotsemaa kuninga külamehe-välimusega aukandjaid, vihmaperioodi esimesi sabinaid ootavaid loomakarju, sütel küpsevate buuri vorstide hõngu ja palju-palju muud. Tegelikult oli küll loodusel ja loomadel selles raamatus oma osa, aga siiski huvitas autorit pigem inimene, tema etnoloogia. Kuidas nad on elanud läbi ajaloo ja kuidas nad elavad praegusel ajal, nende igapäevaelu ja elu turismi jaoks. Lisaks oli raamatus terve hulk nende piirkondade ajalugu kirja pandud. Ega neist kaugetest maadest eriti ei teagi. Minevik on kirju ja peale seda kui valge mees selle kontinendi avastas, siis ta abistas igati pärismaalasi. Abistas orjusega, viletsusega, mahasurumisega, vaesusega, enda ülemvõimuga. Ja eks mingil määral sõltuvad nad ju tänapäevalgi valgest mehest ja tema rahast. Lugeda oli üpris huvitav, aga ise sinna mineku tahtmist küll üldse ei tekkinud.
 

Jutulinnul on silmapaistev mõistus ja taiplikkus...

7./162.  Professor Kozarini kroon

Sari: Ulmeguru ulmesari #3

Autor: Kir Bulõtšov

Tõlkija: Jüri Kallas, Veiko Belials

Kirjastus: Gururaamat 2023

268lk./1604lk./36096lk.

Ulmekirjanduse väljakutse august: Joel Metsavana Jansi soovitab

Kui siin kevade poole  läks minu ja soovitaja maitsed täiesti lahku, siis seekord sattus mulle taas raamat, mis oli just täpselt minu maitse ulme. Ehk siis ma võin nüüd öelda, et see olmeulme on minule sobilik ulme. Autori nimi oli mulle tundmatu, aga mitte tema looming, nagu selgus. «Kolmanda planeedi saladus» on ju nähtud vägagi palju kordi. Hetkel selle postituse kirjutamise ajal panin nostalgiast sama multika Youtubest käima. Raamatus oli 13 juttu aastatest 1970-1991. Enamjaolt on jutud optimistlikud, suisa heasüdamlikud, kuigi pinna all annab autor toimuvale ajuti päris sarkastilisi, suisa küünilisi kommentaare. Olmeulme, satiir, tunded, seiklused, katastroofid, düstoopsed ja utoopilised arengustsenaariumid. Otsekui tuleviku ajalugu, kus kõigest halvast hoolimata võidab headus. 

Mõned jutud meeldisid muidugi rohkem kui teised, aga kõigil oli oma point olemas, ei olnud lihtsalt kokkuklopsitud sõnade hunnik. Raamatu lõpus oli ka ülevaade autorist ja tema teostest. Ehk satun kunagi veel midagi temalt lugema, panin nime igatahes tallele omale. Kui peaks nendest lugudest mõned välja valima, mis kõige enam meeldisid, siis esimese koha saaks kohe avalugu: Kas ma räägin Niinaga. Teist ja kolmandat kohta jäid aga jagama Nõukogude rahva ühtne tahe ja Professor Kozarini kroon. Meeldis, et kõik lood olid täiesti erinevad.

 

Mereröövel, kes purjetas ümber maailma

6./161. Kuningriigi otsingul. Francis Drake, Elizabeth I ja Briti impeeriumi ohtuderohke sünd

Autor: Laurence Bergreen

Tõlkija: Matti Piirimaa

Kirjastus: Argo 2023

392lk./1336lk./35828lk.

Väljakutse punktiir2023 august: rännud laias ilmas (#3)

Francis Drake'i nimi on tuttav juba kooliajast. Peamiselt ikka nagu mereröövel. Vähem on teada, et ta oli ka ümbermaailmareisija. See raamat pani mind mõtlema, et me teame Magalhãesi ümbermaailmareisist kuigi ta tegelikult hukkus ja ei jõudnudki tagasi. Nüüd lugesin Drake'i ümbermaailmareisist. Aga nad ei teinud ju neid reise üksi. Magalhãesi reisilt jõudsid tagasi 18 meest, nemad ju olid ümbermaailmareisi sooritajad, aga me ei tea, kes nad olid. Samuti me ei tea, kes tegid kaasakogu reisi Drake'iga ja olid samuti esimeste ümbermaailma purjetajate seas. Ajalugu vaikib neist, aga samas olid nad väga olulised inimesed, sest ilma nendeta ei oleks Drake kuigi kaugele jõudnud, rääkimata ümbermaailmreisist. Siiski teame Drake'i peamiselt õhe suurima ja edukaima mereröövlina. Sealjuures samuti, me ei tea, kes olid need mehed, kes tegelikult tema eest väljas olid ning laevu ja sadamaid ründasid oma elu ohtu panemata. See on nagu tänapäevane mingi suur edukas firma, kelle bosse kiidetakse hea töö eest vaatamata, et tegeliku töö teevad ära hoopis väikesed tavainimstest sipelgad, kelle sissetulekud pole kaugeltki bossi omadega pärast võrreldavad. Drake röövis Uuest Maailmast hõbeda- ja kullakoormatega naasvaid Hispaania aardelaevu ning krabas oma kuningannale – ja iseendale – kokku tohutu varanduse. Elizabethi heaks tegi Drake teoks võimatu: aitas vormida Inglismaast, sellest vaesunud ja isoleeritud saareriigikesest, üleilmse impeeriumi. Meil on mingid teadmised nii Elizabethist kui Drake'ist, aga see raamat annab ülevaate ka selles osas, milline oli nende omavaheline suhe, mis ajaendas Drake mereröövliks olema, Inglismaa ühe ajajärgu ajaloost. Raamat oli huvitav ning üsna kergesti loetav ning jälgitav. Jälgitud oli siiski ühte küllaltki lühisest perioodi Inglismaa ajaloos, seega jäid need paljud erinevad ühenimelised kuningad ja kuningaks soovijad seekord välja, kes mul alati Inglismaa ajaloo raamatute juures pea huugama panevad. Ajaloo ja eriti mereajaloo huvilistele kindlasti soovitatav raamat.

Vabatahtlikuna Aafrikas

5./160. Kättpidi Keenias. Ehk kümme lugu läbikukkunud vabatahtlikult Ida-Aafrikas

Autor: Peeter Vihma

Kirjastus: Eesti Ekspress 2009

176lk./944lk./35436lk.

 

Väljakutse punktiir2023 august: rännud laias ilmas (#2)

 

Mulle väga meeldis selles raamatus lause: "Pealegi, paigad ei ole ju avastatud, kui valge inimene ei ole neid oma silmaga näinud". Vahel ununeb ajaloos ära, et inimesed elasid Aafrikas, Aasias, Austraalias ja Ameerikas ka enne kui Euroopa valge mees need mandrid "avastas". Aga samas eks ka meie endi jaoks on mõned paigad avastamata seni, kuni me ise pole nendele mandritele või riikidesse sattunud. Võime ju küll lugeda või filme vaadata, aga päriselt avastame ikka võõrad maad alles siis, kui ise siina jõuame. Raamatud ja filmid võimad aga anda ettekujutuse, kas me üldse tahamegi neid paiku avastama tõtata. Reisida on ka võimalik mitut moodi: rikkurina turvaliselt kõik täpselt ettevalmistatult, seljakotiga rännates või siis nende kahe vahel olevalt piisavalt organiseeritult ja piisavalt spontaanselt üheaegu. Peeter Vihma valis aga hoopis vabatahtliku töö, mis on veel üks võimalus kohaliku eluga sügavamat tutvumiseks ning uute paikade ja inimeste avastamiseks. Ta kirjutas sellest ühe eheda raamatu. Koos slum-mide, hašiši, puskari, pohmelli ja mõttetu tööga. Peetri juttudes ilmub meie ette galerii värvikaid mustanahalisi ning õlut lürpivaid või maailma parandavaid valgeid õnneotsijaid. Ja need kaks maailma - must ja valge - on endiselt teineteisest nii pagana kaugel. Oma raamatule alapealkirja pannes on Vihma - elukogemuse võrra rikkam ja mõnegi illusiooni võrra kibedalt vaesem - leidnud, et ta kukkus vabatahtlikuna läbi. "Kuskil kehvemas kohas vabatahtlikuks käimist võiks võtta kui noore inimese ettevõtmist, mis tuleb lihtsalt ühel eluperioodil ära teha," kirjutab ta samas. Ühelt poolt on see rändamise raamat, samas on see kogemuste raamat. Mõnusalt lahedalt ja humoorikalt kirja pandud, kerge lugemine, aga paneb mõtlema, kui erinevad me ikka oleme siin maailmas. 

 

Kui segarahvusest noor otsib oma juuri

4./159. Ida läänepiiril. Türgi, Armeenia, Gruusia

Sari: Go reisiraamat 

Autor: Brigitta Davidjants

Kirjastus: Go Group 2010

152lk./768lk./35260lk.

Väljakutse punktiir2023 august: rännud laias ilmas (#1)

Autor on segarahvuslikust perest. Ema on pooleldi eestlane, pooleldi lätlane, isa on armeenlane. Käisin sel aastal ühel tema giidituuril Tallinna vanalinnas ja mulle jäi mulje, et ta peab ennast ikka eestlaseks. Aga selles raamatus ta otsib oma armeenia juuri ja kirjutab oma elust ja õpingutest nii Armeenias kui Türgis ja reisidest Gruusiasse. Kirjeldab sealset elu noore inimese pilgu ja eestlasliku arusaama taustal.  Ta kirjeldab idamaade valu ja võlu, tihti läbi tragikoomilise absurdi. Jutuks tulevad natsionalism, sõjad, religioon, seksuaal- ja rahvusvähemused, naabritevahelised suhted. Lugeja saab teada nii autori enda elust kui fakte ja refereeringuid ametlikest allikatest ning autori omapoolseid tähelepanekuid nende teemade kohta. Midagi teadsin varem, midagi sain uut teada. Mõned mõtted olid üllatavad nende rahvaste kohta, osad jälle mitte, juba nagu varasemalt arvamus paika loksunud. Olen käinud paar korda Türgis, aga mitte Istanbulis. Armeeniasse ja Gruusiasse pole üldse sattunud. Seega ega ma sellest kandist nii väga ei teadnud. Raamat on kirjutatud huvitavalt ja ladusalt, vaheldub enda elu kirjeldused teabega erinevatest teemadest. Mulle meeldis.

Baskimaa taeva all

3./158. Need taevad

Sari: Loomingu Raamatukogu 2022/8-9 

Autor: Bernardo Atxaga

Tõlkija: Merilin Kotta

Kirjastus: Kultuurileht 2022

104lk./616lk./35108lk.

Hispaaniakeelse kirjanduse väljakutse august: Hispaania vähemusrahvaste kirjandus: baski või katalaani kirjanik. 

Baski moodsa kirjanduse klassik Bernardo Atxaga vaatleb oma lühiromaanis Baskimaa iseseisvuse eest võidelnud organisatsiooni ETA tegevuse järelmeid, keskendudes ühe endise liikme saatusele.
37-aastane äsja vanglast vabanenud naine asub teele kodulinna, üksi ja pinevil. Kuid mitte kõik tema kaasreisijad pole selles bussis juhuslikult ning minevikust tulevikku ei pääse sama muretult kiirteed mööda kihutades nagu Barcelonast Bilbaosse.

Raamatus on nii naise mälestusi vanglas viibitud ajast, ajast ja tegevusest enne vanglat kui ootust ja lootust edasiseks, samuti kokkupuuted bussis olevate isikutega. Tegelikult selles lühikeses loos ei toimu ühest küljest eriti midagi, samas on seal väga palju, seda just vaimses pooles. Saame veidi aimu, kes see naine on ja mis oleks tema soovid, samas millised on valikud, mis talle peale sunnitakse. Kas ta on vaba tegema ise oma valikuid, või mitte. Mis on soovid ja mis on reaalsus. Ma usun, et bask suudab sellest raamatust lugeda ridade vahelt hoopis rohkem kui meie, kes sellest mingil määral on kuulnud, aga kes tegeliku ETA aegse eluga seal pole kokku puutunud. Ja ausalt öeldes, ega ma ei tea ka kuigi palju üldse sellest, kes need baskid on ja olid. Raamatu lõpus olevas saatesõnas küll tõlkija valgustab natuke seda. Raamat oli üsna huvitavalt kirja pandud, aga pigem neile, kellele meeldivad psühholoogilised raamatud. Kes eelistab tapmist ja tagaajamist, kärtsu ja mürtsu, siis seda sellest raamatust ei leia.

Eesti teatrielu Estonia sünni aegu

2./157. Liblikas

Autor: Andrus Kivirähk

Kirjastus: Varrak 2013

160lk./512lk./35004lk.

 

Lugemise väljakutse:  6. Goodreads 200+ raamatut, mida iga eestlane peaks olema enne surma lugenud.

 

Sellest nimekirjast oli ikka üksjagu juba loetud. Ja ülejäänud nagu ei pakkunud huvi. Kuna olen pidev Estonia teatri külastaja, siis sai huvi pärast see raamat ettevõetud, kuigi teadsin, et Kivirähk eriti mulle ei istu. Ega ma sellestki raamatust vaimustuses polnud, aga lugeda kõlbas. Romaani üheks keskseks tegelaseks on noor näitleja ja tantsija Erika Tetzky, kes tegi tähelennu teatritaevasse, kuid see katkes ta varase surma tõttu. Enne raamatut ma polnud sellest tantsijast midagi kuulnud. Ja ka teose minajutustajast August Michelsonist. Aga paljud nimed teatriajaloost, kes seal figureerisid, olid küll tuttavad. Raamat ülistab teatrit, teatritegemist. Tänu omaaegsetele entusiastidele meil üldse teater eksisteerib ja õitseb. Tänu neile sai ka püsti Estonia teater. Teater, kus ma vähemalt korra kuus eelmisel hooajal ikka käisin ja juba ootan uut hooaega. 

Vaimne tasakaalutus nii uurijate kui kurjategijate poolt

1./156. Öökull 

Sari Mia ja Munch #2

Autor Samuel Bjørk 

Tõlkinud Sigrid Tooming

Kirjastus Eesti Raamat 2017

352lk./352lk./34844lk.

 

Lugemise väljakutse: 3. Mine raamatukokku, seisa näoga raamaturiiuli vastu. Aja käed kahele poole külgedele maksimaalselt laiali: võta nüüd parema käega üks raamat ja vasaku käega teine raamat ning loe need läbi! - parema käe raamat

Metsast leitakse tapetuna noor naine, kes lebab linnusulgedel kummalises asendis, ümbritsetud küünalde pentagrammist, lill suus. Uurijad Holger Munch ja Mia Krüger koos meeskonnaga peavad taas leidma mõrvari samal ajal ka isiklikest deemonitest jagu saama. Kohati väga sünge raamat, väga palju katkise hingega inimesi. Tegelikult neid, kellel elus kõik korras on selle raamatu tegelaste seas väga vähe. Ning taas, nagu esimeses raamatus, on kannatajaks lapsed, kelle elu ja vaimset tervist mõjutavad täiskasvanute elu ja tegevus. Mia oli ka esimeses osas vaimselt väga tasakaaluta tegelane, kes oli sõltuvuses alkoholist ja tablettidest ning sama jätkus ka selles osas. Holger oli eelmises osas aga kindel ja vaimselt üpris tugev tegelane, kuid nüüd selles osas oli ta nii füüsiliselt kui vaimselt täiesti liimist lahti. Kuidagi häiriv oli, et mõlemad peategelased olid vaimselt tasakaalutud ja seetõttu oli kogu see uurimise protsess minu arust väga kaootiline. Minu jaoks oli üpris rusuv raamat. Olen lugenud verisemaid ja õudsamaid krimisid, aga see kuidagi surus ja rusus oma temaatika ja peategelastega. Võib olla ka see, et mul kuidagi ei õnnestunud seda lugeda, et venis liiga pikaks see lugu. Loed kiiresti läbi, siis järgmine raamat juba tasakaalustab mingis teises suunas. See raamat, aga üritas mul igati silma siniseks lüüa. Oli kaasas Berliini reisil ja peale tõsist turisti päevatööd, kümmet tundi mööda muuseume ja muid vaatamisväärsusi, peale õhtueinet selili hotelli voodisse vajudes, kippus see raamat peale paari lehekülge igal õhtul näkku kukkuma millegipärast. Õnneks jäi silm siniseks löömata, aga lugemine ka kuidagi ei edenenud enne kojusõitu.

Juuli kokkuvõte

Pilt: tehisintellekt

Raamatuid: 22

Lehekülgi: 5440

 

Keskmiselt lehekülgi päevas: 175

Keskmiselt lehekülgi raamatus: 247

 

Kõige õhem raamat: 56

Kõige paksem raamat: 400

 

Lugemise väljakutse teemasid loetud:5

Muid väljakutseid loetud:

. Lastekirjandus 2

. Punktiir 11

. Saatusesepp 1

. Eesti Raamat 1

. Ulmetark 1

. Hispaania kirjandus1

Väljakutse vabasid loetud: 0

Loetud kirjanikke: 22

Enim loetud kirjanik: -

Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 14

Enim loetud kirjastus: Argo (4), Eesti Raamat (4)

Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 9

Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Soome (9)

 

Vanim raamat ilmunud: 1880

Uusim raamat ilmunud: 2023

 

Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 7

Raamatukogust laenutatud: 11

Loetud e-raamatuid: 4

 

Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 7,95

10 palli saanud raamatud: Metsaline, Härmann ja Doora, Rahumasin

 

Rootsimaal neid mõrvatuid jagub

22./155. Pealtnägija

Sari: Lervikeni mõrvad #1

Autor: Anna Bagstam

Tõlkija: Ruth Laidmets

Kirjastus: Rahva Raamat 2020

384lk./5440lk./34492lk.

Lugemise väljakutse: 3. Mine raamatukokku, seisa näoga raamaturiiuli vastu. Aja käed kahele poole külgedele maksimaalselt laiali: võta nüüd parema käega üks raamat ja vasaku käega teine raamat ning loe need läbi! - vasaku käe raamat

Harriet on noor sotsiaaltööharidusega politseitöötaja. Soovides kogeda midagi uut, otsustab ta teha kannapöörde ning kolib pealinnast isa juurde väiksesse Lervikeni-nimelisse kalurikülla maalilises Lõuna-Rootsis. Olles jõudnud end vaevu sisse seada, alustab ta Skåne politseis kriminaaluurija põneva tööga. Kolleegide seas tunneb ta ennast tõrjutuna, samuti ei aita kaasa ülemuse üleolev hoiak. Harrieti esimesele tööpäevale eelnenud ööl pannakse Lervikeni lähedal mõisas toime jõhker mõrv. Ta tunneb mõrvatut kogu oma elu. Nüüd peab ta hakkama uurima saladusi külas, kus möödus ta lapsepõlv ja suur osa inimesi on tuttavad. Samuti on hakanud ta vend kahtlaselt käituma. Kes on kes ja kelle saladused on ta enda omad ja kelle omad püüavad varjata kellegi teise omi. Kas kõik, keda ta tunneb on ikka need, millisena ta neid teab? Küsimusi on palju ning Harrietil puuduvad veel kogemused uurijana, seega oskab ta astuda nii mõnesegi kahtlasesse seika, mida professionaalselt saab valeks hinnata. Kuid nagu iga lugu, saab see ka oma lõpplahenduse ning see pole muidugi see, mida esmalt arvati. Väga kiire lugemine, soravalt kirja pandud. Verd on, aga mitte väga jõhker. Pole super kriminull, aga täitsa korralik ja loetav. Ning lõpeb nii, et vaja on ka järgmist osa lugeda, mis seal siis toimuma hakkab...

 

143 aastane ilukirjanduslik eesti keelne raamat

21./154. Härmann ja Doora

luulenud Göthe (Johann Wolfgang Goethe)

Eesti keelde ümberpannud A. Kurrikoff

Kirjastus: Trükkitud K. Mattieseni jures 1880

66lk./5056lk./34108lk.

Lugemise väljakutse:  21.  Üks vana raamat kodusest raamaturiiulist. Piibli jätame välja

 

Ma armastan vanu raamatuid ja eriti kui näen veel gooti kirjas raamatuid, siis nende järgi kohe näpud eriti sügelevad. Viimastel aastatel ongi raamatud sünniaastaga enne 1940 olnud ainsad, mille ostmiseks ma raatsin raha kulutada. teisi raamatuid saab niigi tasuta raamatute riiulitest või raamatukogust. Ja neid vanu raamatuid on ikka üksjagu mu koju riiulisse kogunenud. Ning järjest ikka üritan neid väljakutsetesse sobitada, et lugeda. Kuigi need lood tunduvad sageli väga naiivsed või primitiivsed võrreldes tänapäevastega, siis nendes raamatutes on ajaloo hõngu ning nende lugemistempo on ka teine, keel on teine. Kui veel selle väljakutse väljakuulutamisel oli siia teemasse kuuluv raamat 1902. aastal ilmunu, siis mõned päevad tagasi õnnestus raamatuvahetuses panna käpp peale kahele sellest vanemale raamatule. Mu riiulis on küll ka varasemalt kaks raamatut 19.sajandi viimastest aastatest, mis mõlemad on loetud, aga nüüd on mu vanimaks raamatuks 1880 ilmunu. Kohe lugesin ka selle läbi. 

Raamatu sissejuhatuses on kirjas:

"See luuletus on esimest korda trükitud aastal 1798. Tema põhjaks on üks tõeste sündinud lugu. Üks jõukas kodanik manitses oma poega mitu korda, et ta naest võtaks, aga asjata. Sääl hakkas poeg ühte neiut armastama, keda ühe põgeneja hulga seas nägi, kes oma isamaalt, Saltsburgist usu pärast ära oli aetud. isa ei ole rahul ja katsub kahe sõbra, õpetaja ja aptekri isanda, läbi pojale paremid mõttid anda. Viimaks arvab õpetaja, et Jumalal on ehk iseäranis nõu sääl juures, mis nii hästi pojale kui tüdrukule hääks tuleb. Isa annab järele. Aga poeg palkab esiteks tüdruku teenijaks.Kui tüdruku majasse tuleb, küsib isa kuidas poiss tema meele järele on ja kas ta tahab temale minna.Tüdruku meel saab haiget ja ta arvab, et teda pilgatakse. Kui ta aga kuuleb, et jutt tõsine on, on ta rahul ja lubab teda hoida "nagu silmatera". Kaasarahaks toob ta veel kakssada tukatit ligi, mis ta peastnud on."

Tegu pole siis luuletuse vaid värsivormis teosega, aga tänu eestistamisele on see pigem värsiridades proosateos, sest riimi ja rütmi pole sinna enam järgi jäänud. Kusjuures lugeda ei olnudki väga keeruline, olen lugenud grammatiliselt praegusest keelest hulga kaugemaid variante. Lugu ise oli lihtne armastuslooke. Nüüd ootab järge vanuselt järgmine raamat aastast 1900, mille omanikuks mul ka õnnestus saada.

Island-Gröönimaa-Vinland laevareis

 

 

20./153. Viikingite avastusretk

Autor: Jean Ollivier

Tõlkija: Silvia Kadari

Kirjastus: Eesti Raamat 1978

152lk./4990lk./34042lk.

Eesti Raamatu väljakutse juuli: Reisimine

Viikingid ei olnud ainult röövlid või sõdalased, nad olid ka maadeavastajad. See raamat on küll ilukirjandus, aga selle aluseks on ajalugu. Viikingid kulgesid Norrast Islandile, sealt edasi Gröönimaale ja nüüdseks on tõendatud, et ka enne Kolumbust Ameerikasse. Viimast kutsusid nad küll Vinlandiks - veinimaaks. Raamat räägib kahest viikingipoisist, vendadest, kes elasid Islandil, aga läksid edasi Gröönimaale, kui see avastati ning seejärel läks vanem vendadest kaasa retkele Ameerikasse. Raamatus saab teada ka natuke viikingite külaelust ja omavahelisest suhtlemisest. Kergesti loetav, seikluslik noorteraamat. Sobib täiesti ka tänapäeva lastele lugeda.  

Tegin, mida kästi, nii hästi, kui oskasin

19./152. Valge snaiper

Autor: Tapio A. M. Saarelainen

Tõlkija: Andreas Ardus

Kirjastus: Helios 2018

216lk./4838lk./33890lk.

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#11) 

Selle raamatu eest tänan kirjastust Helios, kes selle mulle kinkis.

Uurimuse järgi kulus Esimeses maailmasõjas ühe sõduri tapmiseks keskmiselt 7000 padrunit. Vietnami sõjas läks tarvis juba 25000 padrunit. Sama tulemuse nimel sooritab elukutseline snaiper keskmiselt 1,3 lasku. Simo Häyhä on teada olevalt maailmas kõige enam tapnud mees - 542 surmatud vaenlast. Seda siis otseselt tapnud, iga inimest eraldi tulistades. Tapad ühe inimese - oled mõrtsukas, tapad viissada - oled kangelane. Häyhä võitles Kollaa jõe rindel Karjalas alates Talvesõja (1939-1940) esimesest päevast kuni ränga haavatasaamiseni vaid nädal enne Soome-NSV Liidu rahulepingu jõustumist. Ennastsalgav vastupanu mitmekordse ülekaaluga vastasele Kollaa ümbruses oli Soomele ülioluline nii strateegiliselt kui vaimselt. Seal sündis Talvesõja tuntumaid lendlauseid ”Kollaa kestää” – Kollaa peab vastu. Simo Häyhäst sai selle vastupanu kehastus. 

Raamatus kajastatakse selle mehe elu: lapsepõlvest, kodusest elust, kaitseliidust, jahil käimisest, raskest tööst, snaiperina tegutsemisest, haavata saamisest, tervenemisest, töörügamisest, vanadusest. Ta elas peaaegu sajandi vanaks (1905-2002), aga ega raamatus polnudki suurt midagi temast kirjutada peale tema snaiperi tegevuse. Mees elas tagasihoidlikult ja vaikselt rügades maamehe töid. Ta ei armastanud eriti rääkida sõjast. Täpsuslaskmine oli aga tal veres ja see oli üks vähestest asjadest, mis teda pani sõjast rääkima. Raamatus oli lisaks Simo eluloole ka peatükid snaiperitest, mis nõuded neile on ja millised võistlused tänapäeval toimuvad. Samuti oli peatükk Talvesõja aegsetest püssidest ja võrdlus, kuidas nendest snaiperitel lasta oli. Tänapäeval on igasugu optilisi abimehi püssidel, aga Simo laskis tavalisest raudsihikuga relvast. Lõpus on ka nimekiri maailmas enim tapnud snaiperitest, kus küll suurem osa on Teise maailmasõja aegsed NSVL kodanikud. Simo suutis aga tappa Talvesõja ajal mitmedki Punaarmee snaiprid. Raamat oli täitsa huvitav lugemine, polnud varem mõelnudki kuidas snaiper võitles ning mis tingimused tal olid. Ja kui kusagil kirjutatakse, et snaiper oli puu otsas, siis selle naeraks Simo välja, ta ei usu, et ükski snaiper saaks edukalt puu otsast lasta.

Kui Soome president Eestis käis

18./151. Urho Kekkonen ja Eesti

Autorid: Pekka Lilja, Kulle Raig

Tõlkija: Ene Kaaber

Kirjastus: K & K Kirjastus 2007

260lk./4622lk./33674lk.

 

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#10) 

Raamat räägib põhiliselt Kekkoneni 1964. aasta visiidist Eestisse. Vähem on juttu, kes ta oli, tema eluloost. Veidi pikemalt on vaadeldud Kekkoneni spordisuhted Eestiga alates 20.aastatest kuni 60. aastate lõpuni. 1964.aasta visiit oli kindlasti tähtis Eestile. Mina seda ei saa mäletada, sest ma sündisin alles mõned aastad hiljem, aga kuulnud olen küll sellest. Raamatus on paljude temaga kohtunud inimeste mälestused. Tundus, et seal mängis Kekkonen tihti Moskva jõududega laveerides piiri peal. Ta oskas eesti keelt ning seega ei kasutanud ametlikke tõlke, vaid vestleski inimestega eesti keeles. Samuti oma kuulsa kõne Tartu Ülikoolis pidas ta eesti keeles. Raamatusse on lisadena toodud nii Tartu Ülikoolis peetud kõne, kui pärast visiiti Soomes estofiilidele peetud kõne. Raamat oli minu jaoks kuidagi kuiv, kulges üsna vaevaliselt see lugemine. Midagi väga uut ja üllatavat teada ei saanud, aga mõned faktid ikka. Ja ega neid Soome presidente polegi palju, keda ma läbi ajaloo tean, Kekkonen on üks neist, kellest ma ka varasemalt juba teadsin.

Sõdivad soomlased

17./150. Soomlased sõdades 1915-1940 ja Talvesõja relvad 

Autor Mati Õun

Kirjastus Sentinel OÜ  2019

124lk./4362lk./33414lk. 

 

Väljakutse punktiir2023 juuli: Põhjanaabrid (#9)  

 

Raamat annab ülevaate soomlaste sõdimistest Esimeses maailmasõjas, Soome kodusõjas, hõimusõdades ja Talvesõjas, samuti tutvustatakse Soome sõjaväe relvastust ja sõjalaevu. Raamat on informatiivne, küllaltki lühildaselt kirja pandud peamised faktid erinevatest sõdadest ja eriti veel see relavade osa. Relvi oli Soomel omajagu, aga suures osas kusagilt kiiruga ostetud või hoopis trofeedena Punaarmee käest saadud. Ka selles raamatus ei saanud mööda Mannerheimist, kuigi tema elulugu ja tähtsus oli nüüd küll ülilühidalt kokkuvõetud. Minu jaoks jäi see raamat võrreldes teiste Soome sõdimiste raamatutega väga pinnapealseks. Relvade osa oli hulga põhjalikum ja jäi tunne, et need huvitasid autorit rohkem kui lihtsalt südade kirjeldused. Kohati olid ka sellised autori poolsed torked, mida nagu ei oleks oodanud populaarteaduslikku kirjandusse. Ning olen kuulnud, kusagilt lugesin jne. Pigem selline vabas vormis loeng Soome sõdadest. Juurde sain teadmisi Ingerimaa ja Karjala pärast võitlemistest.