Kuulsate koolnute saatuse keerdkäigud

15./224. Seiklevad surnud
Sari: Imeline Ajalugu
Autor: Bess Lovejoy
Tõlkija: Hannelore Hansmann
Kirjastus: Äripäev 2013
368lk./3828lk./49050lk.

Väljakutse punktiir2023 november: Lein ja surm (#5) 

Ma arvan, et lihtne tavainimene on ikka palju parem olla kui kuulsus. Sured, sind maetakse või tuhastatakse, natuke mälestatakse ja siis unustatakse ning lastakse rahulikult sul ja su kehal igavikuks muutuda. Aga kui oled kuulus, siis tehakse peale su surma sageli veel su kehaga ei tea mida. Raamatus on kuulsate inimeste lood, kus neid maetakse, väljakaevatakse ja maetakse ja siis veel kaevatakse üles ja maetakse taas. Iga kord läheb aga ikka midagi kellegi tasku, kas siis teaduslikuks uurimiseks või lihtsalt suveniiriks, või kaob kogemata ära. Vaesed surnud, keda sedasi on loksutatud isegi erinevate mandrite vahel, nagu see oleks nii oluline, kus need inimese luud põrmustuvad, inimest ennast ju nende luude sees enam pole. Kuid raamatus oli ka kirjas, et üks kahetsusväärsemaid asju surnud olemise juures on see, et sul pole enam sõnaõigust oma keha üle. Sa võid küll enne oma surma panna kirja või rääkida, mida sa soovid, et sinu kehaga tehakse, aga kontrollida sa ei saa enam, veel vähem käskida teha nii, nagu tahad, mitte sinu soove eirata. Ja elavad sageli ei arvesta sugugi surnu soovide vaid enda tahtmisega, eriti veel kui sa oled olnud mingi kuulsus. Ja nii need vaesed surnud rändavadki või siis hoiatakse nende kolpa kusagil eksponeerimiseks, aju tükeldatakse ja uuritakse aastakümneid teadlaste poolt üle maailma, et kuidas sa said ikka nii tark olla. Raamat oli minu jaoks huvitav, sest enamus lugusid sealt oli minu jaoks uus teave. Ma oma sinisilmsuses arvasin ikka, et kui inimene on surnud, siis ta maetakse maha, tuhastatakse, pistetakse mõnda krüpti kirstuga või siis muudetakse muumiaks. Et vähesed on need, keda ei lasta rahus surnud olla, vaid keda näidatakse kusagil mausoleumis või muuseumis, aga sellest raamatust tuli välja, et neid vaeseid surnuid on sajandite jooksul ikka väga palju sunnitud seiklema.


 

Kurje hunte leidub ka meie ühiskonnas, päästke punamütsikesed nende käest!

14./223. Kuri hunt
Sari: Bodenstein & Kirchhoff #6 eesti keeles #3
Autor: Nele Neuhaus
Tõlkija: Eve Sooneste
Kirjastus: Tänapäev 2019
532lk./3460lk./48682lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse november: 

Nojah, tuli välja, et pidin lugema raamatut, milles on vähemalt 520 lehekülge. Seekordne teema ei pannud küll kuidagi hallpead austama ega kulupead kummardama. Ainus lohutus, et ma ei lugenud eelmine kuu sinna teemasse 80.aastase poolt kirjutatud raamatut. Aga samas ka tänu sellele sain nüüd loetud raamatu, mis juba ootas lugemist ning eelkõige jäigi lugemisest välja oma lehekülgede arvu pärast, no pole aega selles väljakutsete tambis lugeda ju nii pakse raamatuid. Kolmas raamat sellest sarjast, mis on eesti keeles ilmunud. Goodreads ütleb, et eesti keelede hakati tõlkima alates neljandast osast. Mulle ta eelmised raamatud on meeldinud ja plaanin kindlasti lugeda ka järgmisi. Järgmisel aastal ehk võtan veidi rahulikumalt neid väljakutseid, siis on aega lugeda ka paksemaid raamatuid. 

Ühel kuumal juulipäeval tõmmatakse Maini jõest Frankfurdi lähistel välja 16aastase tüdruku surnukeha. See kannab märke aastaid kestnud jõhkrast füüsiliselt vägivallast, lisaks võib tema välimuse järgi oletada, et laps on elanud näljas ja eemal päevavalgusest. Keegi ei näi teda taga otsivat ega tea, kes ta on. Linna teises servas saab telereporter Hanna Herzmann samal ajal jälile süngele loole, millesse on segatud süüdimõistetud lastepilastaja Kilian Rothemund ja teenekas kõrilõikaja Berndt Prinzler. Ta teab, et see on midagi nii võimast, et temast saaks hetkega täht, kuid produtsent keelitab teda ohtlikust loost loobuma. Hanna jätkab uurimist ning uudishimu läheb talle kalliks maksma.

Uurijad Pia Kirchhoff ja Oliver von Bodenstein koos meeskonnaga hakkavad neid kuritegusid lahendama ja mida enam nad neisse süvenevad, seda laiemaks läheb pilt. Alguses eraldi kuritegudena tunduv hakkab kokku sobituma ning sinna lisandub järjest puzzle tükikesi, millest lõpuks selgub suur kole pilt. Lastega seotud kuritegudest on alati väga raske lugeda, aga need on vajalikud, et aru saada, mis võib meie ümber toimuda. Sest ükski selline lugu ei ole väljamõeldud lihtsalt kirjaniku poolt, sellel kõigel on aluspõhi reaalsest maailmast. Me tegelikult ei tea, kui väikest jäämäe tippu me näeme, kui suur on see peidud olev jäämägi tegelikult. Aeg ajalt ka reaalses maailmas sulavad/sulatatakse need jäämäe tipud välja ja hävitatakse, kuid jäämäge ennast ei suudeta, ma kardan, iialgi hävitada. Lõpus kirjutab kirjanik, et uue raamatu kirjutamist kavandades sattus lugema üht raamatut, mis teda vapustas. Ta hakkas uurima ning sai teada väga palju laste kuritarvitamisest, mille tõttu ta kirjutas ka selle raamatu. Mida enam ühiskond on teadlik, seda kiiremini ehk märgatakse ja saadakse aru ning suudetakse sekkuda ning päästa lapsi. Väga raske lugemine, samas üpris põnev ja mõtlema panev. Soovitan.

Kes ma olen, kui ma ei mäleta, kes ma olen?

13./222. Patsient 127
Sari: Mirabilia 
Autor: Gilbert Gallerne
Tõlkija: Margot Endjärv
Kirjastus: Eesti Raamat 2008
222lk./2928lk./48150lk.

Lugemise väljakutse: 5. Üks raamat "Mirabilia" sarjast

Autoõnnetuses vigastatud, sügavasse koomasse langenud mees, kelle isikut ei suudeta kindlaks teha, viiakse palatisse 127. Mehel pole dokumente, samuti puuduvad tal sõrmejäljed, tema nägu on kohendanud ilukirurg. Politsei kahtlustab, et mängus on maffia. Salapärane patsient satub põetaja Carole Massoni hoole alla, kes tunneb mehe vastu suuremat huvi, kui isegi tahaks tunnistada. Meelemärkusele tulnud, ei mäleta vigastatu midagi ega kedagi, kuid siis hakkab ta mälu taastuma väikeste kildude haaval. Kuid kas kõik, mis meenub on ikka õige? Kes ma olen, kui ma ei mäleta, kes ma olen? Või kui ma mäletan, et olen keegi, aga keegi teine väidab, et ma ei ole see, vaid tema on? Kui ma ei mäleta, et ma oleks see, aga teised väidavad, et ma olen? Kui veel lisaks keegi ei ole kindel, et kas ma ikka ei mäleta või ma lihtsalt teesklen ja valetan, et ma ei mäleta? Üks üsna segane ja keeruline lugu, aga lugeja saab selles selgust ikka küllaltki alguses, kui tegelastel endil ei ole veel midagi selge. Loo teebki põnevaks, et kuidas keegi seda usub või ei usu ja kes kellega kuidas mängib või manipuleerib. Loos on väga mitmeid harusid, aga nagu ühele õigele raamatule kohane, siis lõpuks saab kõik selgeks ja õiglus võidab. Täitsa põnev lugemine oli, mis siis, et juba üsna varakult sai jaole, kes on siis õige mees ja kes valetab. Aga põnev oli ikka lugeda, kuidas said ka asjaosalised teada, kes on kes ja kuidas see lugu tegelikult oli. Kuna on kriminull, siis ilma laipadeta see lugu ei möödu. Üpris põnev leid, julgen soovitada.
 

Vanad põhjala jumalad möllavad

12./221. Ruunimärgid
Autor: Joanne Harris
Tõlkija: Bibi Raid
Kirjastus: Pegasus 2009
554lk./2706lk./47928lk.

Ulmekirjanduse väljakutse november: Manfred Kalmsten soovitab

Vaatamata lehekülgede arvule läks selle raamatu lugemine kiiresti. Raamat oli väga tempokas, koguaeg midagi toimus, põhiosa tekstist oli dialoog. Raamat oli täis vanu tuttavaid Põhjala mütoloogiast, pandud tegutsema maailmade päästmise või hukutamise nimel. Kõik ei ole nii, nagu esmapilgul tunneb, mõni tegelane üllatab raamatu jooksul. Jumalad on väga inimlikud, käivad omavahelised nagistamised. Peategelaseks on  Maddy Smith, kes sündis käel roostekarva ruunikujuline märk ja tänu sellele külarahvas tõrjub teda, kuna peab teda ohtlikuks. Kord kohtab ta kahtlast meest, kellel on samuti ruunimärk. Iga kord, kui tema parim sõber – päevavargast välismaalane, keda Ükssilmaks kutsutakse – teda vaatama tuleb, räägib ta tüdrukule üha rohkem vanadest aegadest: jumalatest ja loitsudest, ruunidest ja võlukunstist. Kui tüdruk on 14.aastane, siis avavad nad tee Allilma, et tüdruk läheks ja päästaks ära Sosistaja, et päästa maailma. Tüdruk lähebki teadmata kes või mis on Sosistaja. Teel kohtub ta väga erinevate tegelastega ja tutvub paljude Põhjala jumalatega. Kas tal ka õnnestub päästa maailm? No, mis te ise arvate? 

See raamat seisis juba mul pikemat aega riiulis ootevalmis. Mul on ikka õnnestunud sinna väga erinevaid raamatuid kuhjata aegade jooksul, mida kunagi lugenud pole. Alati on hea meel, kui saan mõnda väljakutsesse mõne raamatu enda riiulist sokutada, viimasel aastal polegi seda väga palju juhtunud. Tänu väljakutsetele olen küll sattunud lugema hulga raamatuid, mida ma muidu poleks iial kätte võtnud, aga samas kodused riiulid ei tühjene kuidagi...



 

Kas eilne maailm on jäädavalt ununenud või kordub kõik ka tänases maailmas?


11./220. Eilne maailm

Autor: Stefan Zweig
Tõlkija: Jaan Kross
Kirjastus: Eesti Raamat 1988
288lk./2152lk./47374lk.

Lugemise väljakutse 2. Viimaks ometi! Loe läbi klassikaline raamat, mille kohta sa oled pikalt mõelnud, et peaks, aga pole selleni kunagi jõudnud
 
Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #9 (soovitatud)

Esimesel loengul mu kultuuri ja filosoofia aine õppejõud soovitas seda raamatut lugeda, kuna see talle endale oli väga meeldinud ja seal oli mitmeid mõtteid, mida ta ka meile loengus rääkis. Tõin siis raamatukogust, aga seejärel jäi see muudkui teistele raamatutele alla, kuna tundus väga palju tihedat teksti täis olevat. Lõpuks otsustasin siis peatükkide kaupa lugema hakata paralleelselt teiste raamatutega ja see oli õige otsus. See raamat oli küll huvitav omamoodi, aga ühekorraga lugemiseks liiga raskepärane ja tihe. Raamat on Stefan Zweigi autobiograafia sünnist peaaegu surmani, taustaks tolleaegne Euroopa. Ta mitte ainult ei kirjuta oma elust, vaid vaatleb seda just sündmuste taustal, mis toimus, miks toimus, arutleb, mis oleks kui asjad oleks olnud teisiti, põhjendab, miks ta just sedasi tegutses. Väga endasse süüviv ja arutlev. Raamatu pearõhk on asetatud Esimese maailmasõja eelse ja aegse ning kahe maailmasõja vahelise poliitilise situatsiooni ja Euroopa kultuurielu analüüsimisele. Mitu asja pani täiesti järele mõtlema, mida ei ole varasemalt sellisest küljest osanud vaadata. Ja üllatav fakt minu jaoks oli, et enne Esimest maailmasõda, ei olnud neil passe, reisiti lihtsalt ühest punktist teise ja ei mingeid piirikontrolle. Passinduse ja riigipiiride kontrollimise bürokraatliku mehhanismi lõi alles sõda, kui maailm jagunes omadeks ja vaenlasteks. Ei kahetse, et seda raamatut lugesin. 

Kuidas aju leinaga toime tuleb


10./219. Leinav aju. Kuidas me armastusest ja kaotusest õpime

Sari: Elav teadus #41
Autor: Mary-Frances O’Connor
Tõlkija: Triin Olvet
Kirjastus: Argo 2023
206lk./1864lk./47086lk.

Väljakutse punktiir2023 november: Lein ja surm (#4)

Minu esimene kokkupuude surmaga oli, kui ma olin 6-aastane. Mu 16-aastane täditütar sai õnnetuses surma. Kui läksime nende juurde koju pärast seda, siis ma mäletan, et maja, mis minu jaoks oli alati olnud rõõmus ja helge, oli äkki kuidagi muutunud valu täis ja süngeks. Mäletan seda tunnet siiani, kuidas ka maja, mitte vaid inimesed, mu arust leinas. Matuseid ise ma üldiselt ei mäleta enam, aga see leinatunne oli sedavõrd tugev tunne, et mäletan ka viiskümmend aastat hiljem. Muidugi ei jäänud see mul ainsaks korraks, kui surma ja leinaga pidin kokku puutuma. Järgmine mälestus on ajast, kui olin 12 ja vanaisa suri. Ma olin olnud vanaisa laps, sest kui oli meil abi vaja, siis vanaisa tuli alati meile Haapsalusse appi, vanaema jäi tädilaste jaoks Tartu. Ja kui ma Tartus vanavanemate juures olin, siis ikka jõlkusin vanaisa sabas, kuna tal oli rohkem aega mu jaoks ning ka ta tegi palju huvitavamaid töid kui vanaema. Ja siis vanaisa suri ning matustele ma ei pääsenud, sest sama päeva hommikul tõusis mul palavik üle 39 kraadi. Õhtul see salapärane palavik kadus. Arvan, et see oli mu aju kaitsereaktsioon, millegipärast ta tahtis mäletada vanaisa sellisena, nagu ta oli elavalt, mitte surnuna seal kirstus. Ka vanemana olen pidanud korduvalt leina üle elama. Kui vanaema suri, siis ma olin juba ise ema. Kuna ta suri meil kodus, siis alguses oli kõhe, ma polnud sedavõrd lähedalt surmaga kokkupuutunud ja hoidusin tema voodinurgast võimalikult kaugele. Aga siis ühel hetkel lihtsalt tundsin, et pean minema istuma tema voodile, kus ta suri ja seejärel saabus minusse koheselt suur rahu. No ja huvitav on veel see, et ma ei näinud kunagi vanaema unes peale tema surma, kuigi ta tihti ähvardas, et kui me sõna ei kuula, siis ta peale surma tuleb meid kummitama. Aga kui mul ema suri, siis hakkas ta kohe mul unenägudes külas käima ja oh üllatust, ta võttis ka vanaema kaasa (nad on ühele hauaplatsile maetud). Raamatus on öeldud, et lähedase surma korral tekib suur segadus. Aju ei saa enam aru, kuhu inimene kadus, sest ajukaardil on ta endiselt alles. Selle vastuolu lahendamine ning uue reaalsusega kohanemine on ajule ränk töö. Samas nagu minu leinakogemused näitavad, siis aju ei lahenda neid segadusi alati ühtemoodi, rääkimata siis veel, et ta teeks seda ühtemoodi erinevatel inimestel. Raamatu esimene osa keskendub leinale ja selle neuroloogilisele alusele. Raamatu teine osa tegeleb leinamisega ning täisväärtusliku elu juurde naasmisega. Leinamise protsessis õpib aju toime tulema maailmas, kus puudub talle tähtis inimene. Vananenud viieastmelise leinamudeli asemel on aluseks uus, aju-uuringutel tuginev leina duaalprotsessi mudel. Leinamine tähendab pendeldamist taastumise ja kaotuse vahel, kohanemist ja komistamist, püsti tõusmist ja edasi minemist. Tähtsad pole mitte üksnes mõtted ja tunded või nende esinemise järjekord, vaid leinaprotsess tervikuna, nii kaotusega tegelemine kui ka sellest taastumine. Kuidas aju otsib taga kedagi, kes kogu aeg on olnud ja siis mingil põhjusel enam ei ole (ja seda mitte leina või muu traumeeriva kogemuse tõttu), seda tean vägagi hästi. Mitmed korrad kogenud, aga ma olen saanud talle selgeks teha, et kannatust, kohe varsti on jälle kõik korras. Kuna aju on minu jaoks väga huvitav tegelane, siis oli ka see raamat piisavalt huvitav. Samas vist päris vabatahtlikult ei oleks seda raamatut kätte võtnud, selleks on liiga palju mu elukogemuses valusat surma ja leina teemat. 

Raamatupoes on keelatud tappa inimesi!


9./218. Laip raamatupoes
Sari: Kitt Hartley Yorkshire´i müsteeriumid #2
Autor: Helen Cox
Tõlkija: Piret Orav
Kirjastus: Eesti Raamat 2023
246lk./1658lk./46880lk.
 
Lugemise väljakutse: 8. Võta lõpuks kätte raamat, mida oled tahtnud kogu aeg lugeda, aga siiani on "seganud" erinevad LV teemad ja miniväljakutsed

Teine lugu, kus tegevus toimub Yorkis. Lugeda raamatut, kus tegevus toimub linnas, kus sa käinud oled ja mis sulle kangesti meeldis, on ikka hoopis midagi muud, kui lugeda sellist, millega sul side puudub. Nojah ja kui veel tegevuskohtadena on nii raamatupood kui raamatukogu ja üsna suur osa kuriteost käib raamatute ümber, siis kohe ju peab seda raamatut lugema. Kuigi taas, nagu ka esimese raamatu puhul sellest seeriast, siis kohati tundus asi natuke liiga uskumatu. No ei usu mina mitte, et sedasi kõrvalistele isikutele ikka politsei teavet annab uurimise käigus, olgugi nad isiklikes suhetes politseinikega. Aga võib olla vanal heal Inglismaal käib asi teistmoodi. Ja siis see üks rõduepisood, no ei usu mina, et see füüsilises maailmas sai sedasi juhtuda, füüsikareeglid olid ikka väga paigast ära mu arust. Aga muidu selline muhekrimi, kus keerdkäike oli ja natuke põnevust ka, samas siiski mitte sedavõrd, et mõnikümmend lehekülge enne lõppu ei oleks saanud raamatut kinni panna ja magama minna. 
Uurija Charlotte Banks kõrvaldatakse töölt, süüdistatuna kallaletungis noormehele, keda kahtlustatakse kohalikku raamatupoodi sissemurdmises. Raamatukoguhoidja Kitt Hartley ja tema sõbranna Evie Bowes keelduvad naise süüd uskumast. Kitt ja Evie otsustavad asja ise lahendama hakata. Olgu tegu Yorki raamatumüüjate kokkuhoidva kogukonna või kogu riigi ühe klatširohkeima bussiliiniga, ei jäta Kitt ja Evie midagi läbi uurimata, et sissemurdmise põhjus välja selgitada. Siis aga leitakse laip ja panused tõusevad veelgi. 
 

Mis on tähtsaim küsimus? Kuidas me sünnime või kuidas sureme? Või hoopis kuidas elame?


8./217. Tähtsaimad küsimused
Sari: Postimees Kirjastuse mõttekirjanduse sari
Autor: Bryan Magee
Tõlkija: Kudrun Tamm
Kirjastus: Postimees Kirjastus 2022
128lk./1412lk./46634lk.

Väljakutse punktiir2023 november: Lein ja surm (#3)

Inimestel on põhimõtteline vajadus mõista, kes me oleme ja milline on maailm, kus elame. Magee argumenteerib provokatiivselt, et õigupoolest ei ole meil mingit võimalust hoomata enda olemust ega leida lõplikke vastuseid ka kõige fundamentaalsematele küsimustele, ent on vaks vahet, kas minna kaotsi päevavalges või pimedas. „Tähtsaimad küsimused“ on kokkuvõtlik, mõttetihe ja sügavalt isiklik arutlus elu ja surma tähenduse üle.
Kaks asja on, mida keegi ise kindlalt ei tea. Kuidas me sündisime (võib ju teiste mälestusi kuulnud olla, aga ise me seda ei mäleta) ja kuidas me sureme. Selles raamatus on filosoofilised mõtisklused nii sünnist, surmast kui elust nende vahel. Kõigega ma päris autoriga nõus ei olnud, ta ajas minu arust vahepeal asja mõttetult liiga keeruliseks, aga oli ka neid seisukohti, millele olen nõus allakirjutama. Surma teemat puudutas ikka korduvalt. 
"Kui ma suren, jõuab minu teadmiste ja kogemuste ja mälestuste ainulaadne empiiriline maailm lõpule."
"Kui me ei sure, ei valmista sellest tulenev lõppematu selgusetus meile probleeme - vastupidi, see vastab täielikult meie seisukorrale. Meie erakordne probleem tuleneb sellest, et tegelikult me siiski sureme - ja oleme sellest ilmast lahkudes täpselt samasuguses teadmatuses ja ebakindluses, nagu alati. Mis meist saab? Isegi need meie seast, kes teavad, et on surmasuus, kui nende aeg kätte jõuab, ei tea vastust."  
Mulle täitsa meeldis see raamat. Filosoofiline targutamine. Kui see ei meeldi, siis ei soovita. Aga kui tahad elu ja surma mõtte üle natuke mõtteid mõlgutada, siis võib teha täiesti selle raamatuga koos. Ja boonuseks see, et autor oli selle kirjutamise ajal juba 86, seega elukogemust ikka oli, mitte lihtsalt ei targutanud kusagilt loetu pealt.

Üllatav teos, kus peategelaseks lapsed, aga mitte lasteraamat

7./216. Jääloss 
Sari: Ajast aega 
Autor: Tarjei Vesaas  
Tõlkija: Henrik Sepamaa
Kirjastus: Eesti Raamat 1979
224lk./1284lk./46506lk.

Eesti Raamatu väljakutse november: Põhjamaad

Tarjei Vesaas (1897-1970) on Norra kirjanik. Raamatus on viis novelli ja romaan Jääloss. Kõikides on peategelasteks lapsed. Minu jaoks oli üllatav, kuidas üks meeskirjanik tunneb sedavõrd hästi laste hingeelu. Minu jaoks olid need lapsed täiesti usutavad, mitte ei olnud lapsikud. Üks laps võib sellises olukorras, kuhu need lapsed seal sattusid, just toimida nii, nagu nad toimisid. On ju teada, et laps ei mõtle samuti nagu täiskasvanu. Tulekahju puhul täiskasvanu vaatab kuidas ta saab välja põgeneda, laps aga enamasti poeb hoopis peitu. Novellides oli mõnede lugude puhul, et ei, ma tahan rohkem teada, miks see ära lõppes juba. Aga järgmine, miks see eelmiste tegelastega ei ole, ma ju ikka tahan teada, mis edasi sai, kuidas neil edasi läks. Väga hea raamat, mulle jättis sügava emotsiooni. Mul peaks vist veel kusagil üks tema raamat oma õiget aega ootama, tahaks talt veel midagi lugeda.


Kas suremises on mingit kunsti või oskab seda igaüks?

6./215. Ars moriendi - suremise kunst 
Autor Merike Kurisoo  
Kirjastus Eesti Kunstimuuseum 2013
144lk./1060lk./46282lk.

Väljakutse punktiir2023 november: Lein ja surm (#2)

Surm on elu lahutamatu osa, kuid arusaam surmast, teispoolsusest ja nende tähendusest on sajandite vältel muutunud. Kesk- ja varauusajal oli inimestel surmaga palju otsesem ja reaalsem side kui tänapäeval. Surm ei olnud elu lõpp, vaid ühe uue teekonna algus. Inimhinge lõplik peatuspaik sõltus suuresti aga tema enda elatud elust, tegudest ja otsustustest. Pühakojad ja surnuaiad on aegade vältel olnud elavate ja surnute kooseksisteerimiskohaks. Surmaks ettevalmistumine oli inimese elu osa. Raamatus on Niguliste muuseumis 02.11.2012–02.06.2013 toimunud samanimelisel näitusel käsitletud kesk- ja varauusaegse mälestamis- ja matusekultuuri teemad. Väljapanek andis võimaluse heita pilk kristliku surmakultuuri kajastumisse Eesti vanemas kirikukunstis ning tollastesse matuse- ja mälestamistavadesse. Ajaline raamistus algab keskajast ning lõppeb 18. sajandiga, hõlmates visuaalset materjali nii katoliiklikust kui ka luterlikust ajast. Raamat oli väga huvitav. Kirikutes käies on ju küllalt neid ammuste kirikumatuste plaate, vappe, epitaafe ja muud nähtud, aga pole kunagi täpselt mõelnud neile, kes sinna maetud on või mis on just need esemed, mis on loodud just maetute mälestuse säilitamiseks. Soovitan täitsa lugeda.


Kunstnik Felicien Rops - kes ta oli ja mida tegi?

5./214.  Eros ja surm. Félicien Ropsi looming 
Toimataja: Tiina Abel 
Kirjastus Eesti Kunstimuuseum  2006 
144lk./916lk./46138lk.

Väljakutse punktiir2023 november: Lein ja surm (#1)

Surm on kindlasti üks teema, mida on kunstis üpris palju kajastatud läbi sajandite. Nii oli see ka Felicien Ropsi loomingu üks enamkajastatud teema erootika kõrval. Ma ei teadnud Ropsist ega tema loomingust enne kui sellesse teemasse otsisin mõnda surmateemalist kunstiraamatut.
Félicien Rops (7. juuli 1833 Namur, Belgia – 23. august 1898 Essonne, Prantsusmaa) oli Belgia sümbolistlik ja Pariisi nn fin de siècle’i ajastu kunstnik. Põhiliselt viljeles Rops graafikat, oforti ja akvatintat, kuid katsetas ka teisi graafikatehnikaid, näiteks litograafiat. Peale selle joonistas ta karikatuure ja illustreeris raamatuid. 2006/2007 vahetusel oli Kumus tema tööde näitus ja see raamat ongi selle näituse puhus välja antud. Tutvustab põhjalikult nii tema elu kui loomingut. Kui erinevatel perioodidel ta katsetas erinevaid stiile ja kajastas erinevaid asju, siis tervest tema loomingust läbib eelkõige kaks teemat, mis on andnud ka raamatule pealkirja: erootika ning surm. Surm siis kajastas ka saatana tegevusi. Raamat oli huvitav ning tema tööd hakkasid mulle meeldima. 

Teos: Tantsiv surm

 

Kes on kronoobid ja faamad?

Pilt Goodreads lehelt Glenn Russelli arvustuse juurest

4./213. Kronoopide ja faamade lood
Autor: Julio Cortázar
Tõlkija: Ruth Sepp
Kirjastus: Toledo kirjastus 2022
140lk./772lk./45994lk.

Hispaaniakeelse kirjanduse väljakutse november: Argentiina kirjaniku raamat

Pidin järjekordselt tõdema, et minu ja Lõuna-Ameerika naljasooned jooksevad kaugel kaugel üksteisest ning kohe kuidagi ei ühildu. Valisin selle raamatu kuna Goodreadis oli üllatavalt kõrge hinne ja sattusin ka ühte kiitvat arvustust lugema. Minu jaoks oli taas üks möhh raamat, no mitte möhkugi nalja ma sealt ei leidnud. Olgu, olgu, paar kohta ikka olid veidi naljakad ka, aga suures osas ma ei saanud seekord isegi aru, mis koht ja kuidas pidi olema naljakas. Tavaliselt ma ikka vähemalt saan aru, mis teiste jaoks võiks naljakas olla, seekord mitte. Pakun, et see oli minu selle aasta üks kehvemaid lugemiselamusi. No ma ei usu, et 17000 kiitvat hinnet pannut nüüd valesti panid, ju ikka minus on viga. Mul on teistegi Lõuna-Ameerika autoritega sama jama olnud, no mitte kohe kuidagi ei haagi minu naljasoone külge seda. 

Ajast kui laevad olid puust ja mehed rauast


3./212. Eesti kuulsad meresõitjad ja piraadid
Sari: Isa põnevad unejutud ajaloost
Autor: Jaak Juske
Kirjastus: Randvelt Kirjastus 2014
60lk./632lk./45854lk.

Lastekirjanduse väljakutse november: Ristsõna vastus (Merereis)

Lühike, kiire ülevaade eestlaste ja eestimaalaste kokkupuutest laevadega, suures osas ikka neist kõige kuulsamatest, kes on merd siinmail ja hoopis kaugemal sõitnud. Nii mitmedki eestist pärit mehed on seilanud ümber maailma. Raamat on lihtne ja lastepärane, tekitab huvi antud teema vastu. Põhjalikumate teadmiste saamiseks tuleb siis juba hiljem suuremaid ja paksemaid raamatuid lugeda. Mida uut teada ei saanud, aga ma pole ka enam selle raamatu sihtrühm. 

Tehisintellekt aitas raamatut lugeda


2./211.  The well-connected community: A Networking Approach to Community Development 

Autor: Alison Gilchrist
Kirjastus: Policy Press 2009
248lk./572lk./45794lk.

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #8 (osaliselt kohustuslik, ülejäänud soovituslik)

Sellest raamatust, õigemini, selle järgmisest, täiendatud trükist, oli vaja lugeda kaks peatükki, aga soovituslik oli lugeda terve raamat. Lugesin siis õigest raamatust kohustuslikud peatükid ja terve selle raamatu. Siin oli natuke vähem seda juttu ja peatükid veidi nihkes. Uuemas oli mõnest asjast uus peatükk kokku klopsitud. Katsetasin kuidas on raamatut lugeda kui lasta see tervenisti tehisintellekti poolt ära tõlkida. Varasemalt olen küll mingeid artikleid lugenud, aga mitte tervet raamatut. Pean ütlema, et isegi üllatavalt hästi sai hakkama. Mõnes kohas küll lehekülje vahetusel pooleli jäänud lausete tõlkimisega jäi jänni, tema jaoks olid need erinevad tekstid, mitte üks sidus lause, aga üldiselt sai aru, mis raamatus oli tahetud öelda. Igatahes inglise keeles ma poleks küll viitsinud kaugeltki seda raamatut läbi lugeda, niimoodi eestistatult aga küll. Mõne aasta pärast, ma usun, ei olegi enam vaja võõrkeeles midagi lugeda, AI toob kõik maakeelde koju kätte ära. 
Raamat aga rääkis kogukondadest ja nende vahelistest võrgustikest, ehk siis inimsuhetest nii kogukonna sees kui kogukondade vahel. Selge õppematerjal, aga samas ka ei miskit päris ohood, vähemalt mitte peale loengutes käimist. 

Kas raamatukoguhoidjad on mõrvarid või detektiivid?


1./210. Mõrv toomkiriku lähistel
Sari: Krimiraamat. Kitt Hartley Yorkshire’ müsteeriumid #1
Autor: Helen Cox
Tõlkija: Eve Rütel
Kirjastus: Eesti Raamat 2022
324lk./324lk./45546lk.

Lugemise väljakutse: 11. Seisa raamatukogus sind kõnetava riiuli ette. Alusta lugemist ülevalt vasakult ja vali lugemiseks 23. raamat. 

Viimasel aastal olen üsna vähe lugenud kriminulle, mis varasemalt olid ühed mu peamised lugemiseelistused. Seega valisin selle raamatu siia punkti siis, kui krimidest oli tehtud eraldi riiulisse väljapanek. Ja 23.ndaks osutus üks igati tore raamat, kus tähtsal kohal on raamatukogu ja eelkõige selle taibukas töötaja Kitt, kes satub mõrva uurima. Hetkeni, mil inspektor Halloran ta laua juurde astub ja teada annab, et ta parimat sõpra Evie Bowesi süüdistatakse mõrvas, on tööpäev olnud Vale of Yorki ülikooli raamatukoguhoidja Kitt Hartley jaoks täiesti tavaline. Nüüd saab ta korraga teada, et Owen, Evie endine kallim, leiti surnult, sulepea südamesse torgatud, ja kõik asitõendid osutavad Eviele. Kitt teab täie kindlusega, et Eviest ei ole kellegi tapjat – kõige vähem veel Oweni, keda ta jumaldas. Kitt, keda kohutab taipamine, et politsei on selles asjas täiesti mööda pannud, otsustab, et olukorra päästmiseks saab teha vaid ühte asja: ta peab ise Oweni mõrva uurima hakkama. Kui raske see ikka olla saab, ta on ju lugenud sadu krimiromaane! Vahepeal kippus küll vaikselt tunduma, et ta pole neid päris õigeid kirmkasid lugenud, või siis just on, sest eks väga tavapärane on ju, et üks mõrv ei jää teiseta. Viimastel aegadel on ikka sarimõrvarid need, kes mööda kriminullide lehekülgi ringi käivad. Vanasti piisas ühest väheverisest mõrvast lugeja adrenaliinitaseme tõstmiseks, nüüd sellest enam kuidagi ei piisa. Ikka parajalt veriselt ja iga natukese aja tagant uus laip letti. Natuke naiivne tundus mõni süžeeliin - oma nina uurijate asja toppiv kõrvaline tegelane lastakse pealtkuulama ülekuulamist ja temaga jagatakse uurimismaterjale jne. No ei tahaks ikka seda niiväga uskuda. Aga selline kergelt loetav krimka ja järgmine osa on juba öökapi peal ootel, eks näis, kui kiiresti ta muude surma raamatute vahele ennast surutud saab. 

Oktoobri kokkuvõte

 


Raamatuid:22
Lehekülgi: 3956
 
Keskmiselt lehekülgi päevas: 128
Keskmiselt lehekülgi raamatus: 180
 
Kõige õhem raamat: 48
Kõige paksem raamat: 432
 
Lugemise väljakutse teemasid loetud: 2
Muid väljakutseid loetud:
. Lastekirjandus 1
. Punktiir 13
. Saatusesepp 1
. Eesti Raamat 1
. Ulmetark 1
. Hispaania kirjandus 2
Väljakutse vabasid loetud (koolilugemine): 1

Loetud kirjanikke: 19
Enim loetud kirjanik: Anne Ruussaar (2), Mihhail Stalnuhhin (2)

Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 15
Enim loetud kirjastus: Argo (5)

Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 6
Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Eesti (15)
 
Vanim raamat ilmunud: 1935
Uusim raamat ilmunud: 2023
 
Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 5
Raamatukogust laenatud: 16
Loetud e-raamatuid: 1
 
Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 8,00
10 palli saanud raamatud: Diskrimineerimine ja erinevused

Kavatsus tekkis mul minna nädalaks puhkama Pärnusse


22./209. Päikesereis : Alvar Aalto ja Pärnu supelasutuse arhitektuurikonkursid

Koostajad: Inge Laurik, Katrin Martsik
Kirjastus: Pärnu Muuseum 2004
108lk./3956lk./45222lk.

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#10)

Taas üks leid tänu sellele väljakutsele. 1922 ja 1925 toimus Pärnu supelasutuse rahvusvaheline arhitektuurivõistlus. Pärnu Muuseumi kollektsioonist tulid välja 2002 aastal nendele  võistlustele esitatud tööd, nende hulgas ka Soome kuulsa arhitekti Alvar Aalto töö. Need tööd konserveeriti ja korrastati ning pandi 2004 aastal Pärnu Muuseumis näitusele. Raamat räägib kuidas Pärnust üldse kujunes kuurort, kuidas see võistlus tehti, kes olid need arhitektid, kes seal osalesid, millised stiilid ja ruumipaigutused olid töödes, miks üldse oli nii palju välisarhitekte seal osavõtmas ning muidugi ka Alvar Aaltost, tema töödest ja konkursile esitatud tööst (ei võitnud ühtegi auhinda). Lõpetuseks jutt ka kuidas neid konserveeriti, mis seisus tööd üldse olid ja mida sai teha, et need korda saaks näitusel eksponeerimiseks ja edaspidiseks säilitamiseks. Kohati oli väga huvitav, sealsamas läks natuke liiga kuivaks ja spetsiifiliseks. Usun, et pärnakatele on huvitav lugemine, võib olla on keegi isegi sellele näitusel käinud. 

Moodsas vabariigis moodsad kirikud


21./208. Moodsad kirikud: Eesti 1920–1930. aastate sakraalarhitektuur
Autor: Egle Tamm
Kirjastus: Eesti Arhitektuurimuuseum 2001
132lk./3848lk./45114lk.

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#9)

Eesti Wabariigis tundub, et oli üks väga moodne sõna: moodne. Kõik oli tol ajal järsaku moodne. Kui sõna kirik puhul tuleb ikka eelkõige silme ette need keskaegsed suured võimsad kirikud, siis tuli sellest raamatust välja, et neid kirikuid on ehitatud ka tunduvalt hiljem ja siis olid moes pisikesed kirikud. Iseseisvuse algusaastad olid kirikuehituses vaikne aeg, ehitati keskmiselt kolm!! kirikut aastas. 1930ndate esimeses pooles valmis keskmiselt juba üheksa!! pühakoda aastas. See raamat räägibki nendest 113st Eesti Wabariigi ajal ehitatud pühakojast. Kaugeltki kõik ei olnud muidugi uhked kivist kirikud, enamus oli vennaskoguduste väikesed puidust palvelad. Raamatus räägitakse pühakodade projekteerijatest, kellest kõik ei olnud sugugi arhitektid. Hoonetüüpidest ning ülesehitusest. Oli sarnaseid ja oli täiesti erineva lahendusega. Snitti võeti Saksamaa ja Soome uutest moodsatest pühakodadest. Suurem osa raamatust on kirikute ja palvelate stiilistikast, millise ismi reeglite järgi mingid pühakojad on ehitatud. Raamatu lõpus on eraldi välja toodud kõik tol ajal ehitatud palvelad koos andmetega millal valmis, kes projekteeris, milline see oli nii ehitusmaterjalilt kui stiililt ning mis sellest majast tänaseks saanud on. Paljudel on ka pildid juures. Ma tõesti ei ole mõelnud, et nii palju tol ajal pühakodasid siin Eestimaal ehitati. Aga see oli uute koguduste tekkimise aeg, kui Eestisse tekkisid baptistid, seitsmenda päeva adventistid, vabakogudused ja muud vennastekogudused. Nati kuivavõitu, aga avardas silmaringi taas. 

Mida teevad kõik inimesed ühel ja samal ajal maailmas?

 


20./207. Ise oled vana! Kõigil on õigus vananeda

Peatoimetaja: Liisa-Ly Pakosta
Kirjastus: Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku kantselei 2021
208lk./3716lk./44982lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse oktoober: 



Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #7 (soovituslik)

Septembris õnnestus läbi lugeda 15 raamatut ja selles raamatus on 15 peatükki. 
Mida teevad kõik inimesed maailmas ühel ja samal ajal? Vananevad, mis muud. Vananemine on loomulik protsess, mis ei tohiks takistada inimestel täisväärtuslikult elamast. Paraku aga suhtutakse sageli vananemisse stereotüüpselt ning vananevatesse inimestesse üleolevalt ja nendega mitte arvestavalt. Raamatu eesmärk on anda inimestele teavet nende õiguste kohta ja julgustada neid enda eest seisma. Raamat käsitleb teemasid nagu töö, pension, tervis ja puue. See oleks vajalik läbi lugeda kõigil, kes jõuavad pensioniikka või on sinna juba jõudnud. See annaks ehk nii mõnelegi inimesele rohkem kindlusetunnet, et nad pole oma muredega siin üksi ning nad ei pea leppima kui neid diskrimineeritakse. Raamat on saadaval võrdsete võimaluste voliniku veebisaidil tasuta allalaadimiseks.
 

Klaas, klaas, ikka see klaas...

 


19./206. Johannes Lorupi klaasivabrik. Masstoodangust disainipärliteni
Autor: Anne Ruussaar
Kirjastus: Eesti Ajaloomuuseum 2012
192lk./3508lk./44774lk.

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#8)

See kuu olen küll selgeks saanud, kes see Johannes Lorup selline oli ja mis olid tema tegevuse tagajärjed. Küllatki palju kattus raamatuga Võsaklaasist kristallini, aga kuna seal kirjutati ikka ka teistest klaasivabrikutest, siis seekord oli ainult juttu Lorupist. Põhjalikumalt just tema vabriku ajaloost ja tegemistest, sekka ka isiklikku elu. Raamatu lõpus oli palju pilte tema vabriku toodangust, mis ilmestas arusaamist toodangu arengust ja mitmekülgsusest. 
Johannes Lorupi Klaasivabriku asutamist 1934. aastal Tallinnas Kopli poolsaarel võib pidada Eesti professionaalse klaasitööstuse alguseks. Erinevalt teistest siinsetest, peamiselt pudeleid ja muud pakkeklaasi tootvatest klaasiettevõtetest, tegeldi Lorupi Klaasivabrikus pidevalt tootmise uuendamise ja modernsete tehnoloogiate rakendamisega. Ettevõtte toodang konkureeris võrdväärselt välismaa vabrikutes valmistatuga. Esimesena Eestis hakati Lorupi vabrikus valmistama pool¬kristalli ja kristalli, anti välja tootekatalooge ja hinnakirju.
Johannes Lorup sündis 1901 ja suri 1943, seega vaid 42 aastaselt! Mida kõike ta veel oleks suutnud korda saata kui teda poleks 1941 küüditatud. Ta suri vangilaagris. Mul on muidugi nüüd hea teada ja öelda, et miks ta küll 1940 välismaale ei põgenenud, ta ju naise ja poja saatis minema. Aga nemad ju ei teadnud, et see asi nii hulluks ära läheb ning tema elu ja töö - tema klaasivabrik oli ju siin, ta ei saanud seda kohvrisse pakkida ja kaasa võtta põgenemisel. Seega jäi ta Eestisse ja siin läks nagu ta läks. Kahjuks läks kehvasti. 

Ajast, kui elu läks moodsaks.


18./205. Moodne joon. Eesti linnaelu 1920.-1930. aastail
Sari: Imeline Ajalugu 
Toimetaja: Kadri Bank
Kirjastus: Äripäev 2022
352lk./3316lk./44582lk.

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#7)

See raamat oli nüüd väga sarnane raamatuga Moodne elu. Kohati oli isegi mõte, et peaks mõlemas raamatus järge ajama, kas on sõnasõnaliselt sama. Kuna olin juba Moodsa elu raamatu ära raamatukokku tagastanud, siis ei saanud seda seekord teha, aga mõned kohad olid küll täiesti tuttavad. Samas selles raamatus oli minu arust rohkem teksti ning see oli ehk pisut raskemini loetav, või vähemalt osa peatükke. Rohkem nagu süvenenult mõnesse teemasse kirjutatud.  
Raamat võtab luubi alla muutused Eesti linnaelus. Esimeste autode ja kodumasinate kasutuselevõtt, pottkübarad ja kõrgemale kerkinud seelikuäär, funkarhitektuur, sportlik elustiil, seninägematud katsetused kunstis, uut moodi suhtumine lastekasvatamisse ning esimeste eesti soost ettevõtjate edu – sellest kõigest siinne kogumik räägibki. 
Minu jaoks taas väga huvitav, kuna see räägib minu vanavanemate nooruspõlvest ja minu ema lapseeast ning neid lugusid sain ikka ka kodus mingil määral kuulda. Nüüd tänu nendele raamatutele olen nagu rohkem sellele mõtlema hakanud ning oskan kuuldud tükikesi suuremasse pilti sobitada. Tekkisid nii mõnedki küsimused, aga kahjuks pole enam kellegi käest uurida täpsemalt, kuidas siis ikka üks laps seda tol ajal nägi ning tunnetas. Väga hea raamat kõigile ajaloohuvilistele, soovitan. 

Väärikas vananemine - müüt või tegelikkus?


17./204.  Väärikas vananemine: müüdid ja tegelikkus
Autorid: Taimi Tulva, Indira Viiralt 
Kirjastus: Tallinna Pedagoogikaülikooli kirjastus 2003
96lk./2964lk./44230lk.

Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#10)

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #6 (vabatahtlik)

Selles raamatus on artiklid gerontoloogia (teadus vananemisest) teemadel. Ja teadagi inimene ei saa kuidagi vananeda kui ta elus ei ole, seega on gerontoloogia täitsa elav teadus, eriti veel arvestades seda, et kogu maailma elanikkond vananeb väga kiiresti ning eakate arv võib jõuda peatselt veerandini kogu maailma elanikkonnast. Kuna õpin hetkel just vananemisega seotud erialal, siis püüan ka juurde lugeda erinevaid raamatuid sel teemal. Kuigi see raamat on välja antud 20 aastat tagasi, siis kõik see, mis seal kirjas, kehtib täiesti ka tänapäeval. Tundub, nagu need stereotüübid ei taha kohe kuidagi muutuda. Ennast huvitas seal toodud teemadest just eriti vanemaealiste õppimine ja õpetamine, kuna sellega olen ka oma töös tihedalt kokku puutunud. Ikka jääb küsimusi, kas ja kui palju peaks vanemaealised õppima. Mis on need motivaatorid, mis panevad teda õppima? Mida peab õpetaja arvestama kui tal on vaid vanemaealiste grupp või siis, kui on erinevas eas täiskasvanute õppegrupp? Kuidas oleks kõige efektiivsem vanemaealisi õpetada? Ja kas neil ongi üldse vaja õppida? Mis teie arvate?

Millise Eesti klaasitööstuse toodangut leidub Sul kodus?


16./203. Võsaklaasist kristallini. Eesti klaasitööstused ja -disain 1920.-1930. aastatel
Autor: Anne Ruussaar
Kirjastus: Eesti Ajaloomuuseum 2006
96lk./2868lk./44134lk.

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#6)

Ülevaade Eesti klaasitööstuse ja klaasikujunduse arengust, mille hiigelajad olidki Eesti Wabariigi ajad. Kuigi põhiliselt keskendub raamat Eestile ning ajavahemikku 1920-1940, siis saab lisaks lugeda ka klaasitootmise ajaloost meie piirkonnas ning Eesti klaasikujundust peamiselt mõjutanud riikide klaasikujunduse ajaloost. Raamatus on juttu Hüti, Eidapere, Rõika-Meleski, Järvakandi, Tartu ja Tallinna väiksematest ja suurematest klaasivabrikutest ja töökodadest. Suuremas osas on juttu kahest, Meleski ja Lorupi klaasivabrikutest. Kuidas need tekkisid, kuidas käis võimuvõitlus, kuidas need hääbusid. Raamatus on lisaks pildid Eesti Ajaloomuuseumis olevatest Lorupi kollektsioonist. Ka teksti juures on küllaltki palju fotosid erinevate klaasitööstuste toodangust, see aga aitas aru saada tekstis kirjeldatust. Üks raamat Lorupi klaasivabrikust ootab veel oma järge lugemist ootavate raamatute virnas siia teemasse jõudmiseks. Selle raamatu pilte uurides tekkis paar korda tunne, et ma peaks minema oma emalt pärandusena saadud baarikapis olevaid klaase lähemalt uurima, kuidagi tuttavad tundusid need pildid. Samas nagu raamatus oli kirjas, siis sageli on väga raske aru saada, millise klaasivabriku toodang miski on, sest ega sageli ei märgistatud seda kuidagi ning vabrikud tootsid sarnaseid tooteid. 

Marss parki jalutama!


15./202. Eesti pargi- ja aiaarhitektuur 1920.-30. aastatel
Sari: Eesti Kunstiakadeemia toimetised #11
Autor: Tiina Tammert 
Kirjastus: Eesti Kunstiakadeemia 2003
174lk./2772lk./44038lk.

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#5)

Taas üks raamat, mis ilma selle väljakutseta poleks kunagi minu lugemisse jõudnud. Samas väga huvitav raamat. Eesti avalike parkide ja aiakultuur tekkisid just Eesti Vabariigi ajal, varasemalt oli küll looduslikke puuderühmi ning mõisapargid, aga need ei olnud kas avalikult kõikide inimeste poolt kasutatavad või siis spetsiaalselt kujundatud. Lisaks tekkis ka palju uusi pargikesi ning koduaedades ja talupidamistes hakkasid tekkima iluaiad lisaks tarbeaedadele. Hakati suures osas teadlikult kujundama nii parke kui aedu. Hakati kasutama Eesti rahvuslikke motiive ja kujundeid. Meeldis, et raamat ei olnud ainult Tallinna keskne, vaid vaadati üle ka Tartu, Pärnu, Viljandi, Toila ja Haapsalu. Väga põhjalikult oli kajastatud ka nii linnamajade ümbruse aiad kui taluaiad. Teksti illustreerisid fotod 1930ndatest aastatest. Kahju ainult, et tolleaegsed must-valged fotod on üsna kehva kvaliteediga. Ülevaade on kergesti ja mõnuga loetav ka inimesele, kes seda valdkonda teaduslikult ei tea, kõik on arusaadav. Pigem selline üldhariv lugemine, aga eelkõige võib soovitada ka tänastele aia- ja pargisõpradele. 

Mood, soengud, kosmeetika - trendiõpetus, kõikidele Eesti Wabariigi naistele!


14./201. Moejoon: pidulik rõivamood 1920-1940
Autorid ja koostajad: Anu Ojavee, Marion Laev, Kätlin Leokin, Malle Pajula
Kirjastus: Eesti Ajaloomuuseum 2018
144lk./2598lk./43864lk.

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#4)

See raamat oli nüüd täienduseks raamatule "Moodsa elu õppetunnid". Anu Ojavee, Eesti Kunstiakadeemia moeõppejõud annab ülevaate 1920. ja 1930. aastate rõivamoest läbi moemaailma suundumuste sidudes sinna ka Eesti arengud. Tunnustatud moeloolane Mari Kanasaar avab usutluses Anu Ojaveele oma kogemust ennesõjaeelse Eesti moe- ja ilumaailma süvahoovustest. Ajaloolane Kätlin Leokini ülevaade Eesti ilutööstuse ning moemaailma omavahelistest seostest annab teada, millal muutuks popiks poisipea ning millega täpselt tuli end lõhnastada ja puuderdada. Ajaloolise pesu kollektsionäär Malle Pajula artiklist võib leida, mida kanti toona kaunite kleitide all ehk pesumaailma muutusi 1920.-1930. aastail. Raamatus on lisaks ka mahukas ülevaade Eesti Ajaloomuuseumi tekstiilikogu esemetest – kleitidest ning aksessuaaridest. 
Huvitav raamat mitte ainult Eesti Wabariigi aegsest moest, vaid ka selle moe tagapõhjadest, seostest välismaa ja tol ajal valitseva Art Deco ajastuga. Disainivooludest on Art Deco üks minu lemmikuid ja seega ka meeldis selle raamatu artdecolik kujundus ja kirjastiil. Kui sageli räägitakse vaid pealismoest, siis siin oli põhjalik ülevaade ka sellest, mida kanti kleitide all. Ning poisipea moodi tulekust oli juba teada, siis siit sain teada ka selle, kust see alguse sai ning lisaks kodumaise kosmeetika algusaegadest, kui kõige olulisem oli seep, mitte dekoratiivkosmeetika, kuid puuder alustas oma võidukäiku. Minu jaoks oli väga huvitav lugemine ja kellele meeldis Moodsas elus just moe osa, siis soovitan lugeda lisaks ka seda ülevaadet.