Raamatupoes on keelatud tappa inimesi!

9./218. Laip raamatupoes

Sari: Kitt Hartley Yorkshire´i müsteeriumid #2

Autor: Helen Cox

Tõlkija: Piret Orav

Kirjastus: Eesti Raamat 2023

246lk./1658lk./46880lk.

 

Lugemise väljakutse: 8. Võta lõpuks kätte raamat, mida oled tahtnud kogu aeg lugeda, aga siiani on "seganud" erinevad LV teemad ja miniväljakutsed

Teine lugu, kus tegevus toimub Yorkis. Lugeda raamatut, kus tegevus toimub linnas, kus sa käinud oled ja mis sulle kangesti meeldis, on ikka hoopis midagi muud, kui lugeda sellist, millega sul side puudub. Nojah ja kui veel tegevuskohtadena on nii raamatupood kui raamatukogu ja üsna suur osa kuriteost käib raamatute ümber, siis kohe ju peab seda raamatut lugema. Kuigi taas, nagu ka esimese raamatu puhul sellest seeriast, siis kohati tundus asi natuke liiga uskumatu. No ei usu mina mitte, et sedasi kõrvalistele isikutele ikka politsei teavet annab uurimise käigus, olgugi nad isiklikes suhetes politseinikega. Aga võib olla vanal heal Inglismaal käib asi teistmoodi. Ja siis see üks rõduepisood, no ei usu mina, et see füüsilises maailmas sai sedasi juhtuda, füüsikareeglid olid ikka väga paigast ära mu arust. Aga muidu selline muhekrimi, kus keerdkäike oli ja natuke põnevust ka, samas siiski mitte sedavõrd, et mõnikümmend lehekülge enne lõppu ei oleks saanud raamatut kinni panna ja magama minna. 

Uurija Charlotte Banks kõrvaldatakse töölt, süüdistatuna kallaletungis noormehele, keda kahtlustatakse kohalikku raamatupoodi sissemurdmises. Raamatukoguhoidja Kitt Hartley ja tema sõbranna Evie Bowes keelduvad naise süüd uskumast. Kitt ja Evie otsustavad asja ise lahendama hakata. Olgu tegu Yorki raamatumüüjate kokkuhoidva kogukonna või kogu riigi ühe klatširohkeima bussiliiniga, ei jäta Kitt ja Evie midagi läbi uurimata, et sissemurdmise põhjus välja selgitada. Siis aga leitakse laip ja panused tõusevad veelgi. 

 

Mis on tähtsaim küsimus? Kuidas me sünnime või kuidas sureme? Või hoopis kuidas elame?

8./217. Tähtsaimad küsimused

Sari: Postimees Kirjastuse mõttekirjanduse sari

Autor: Bryan Magee

Tõlkija: Kudrun Tamm

Kirjastus: Postimees Kirjastus 2022

128lk./1412lk./46634lk.

Väljakutse punktiir2023 november: Lein ja surm (#3)

Inimestel on põhimõtteline vajadus mõista, kes me oleme ja milline on maailm, kus elame. Magee argumenteerib provokatiivselt, et õigupoolest ei ole meil mingit võimalust hoomata enda olemust ega leida lõplikke vastuseid ka kõige fundamentaalsematele küsimustele, ent on vaks vahet, kas minna kaotsi päevavalges või pimedas. „Tähtsaimad küsimused“ on kokkuvõtlik, mõttetihe ja sügavalt isiklik arutlus elu ja surma tähenduse üle.

Kaks asja on, mida keegi ise kindlalt ei tea. Kuidas me sündisime (võib ju teiste mälestusi kuulnud olla, aga ise me seda ei mäleta) ja kuidas me sureme. Selles raamatus on filosoofilised mõtisklused nii sünnist, surmast kui elust nende vahel. Kõigega ma päris autoriga nõus ei olnud, ta ajas minu arust vahepeal asja mõttetult liiga keeruliseks, aga oli ka neid seisukohti, millele olen nõus allakirjutama. Surma teemat puudutas ikka korduvalt. 

"Kui ma suren, jõuab minu teadmiste ja kogemuste ja mälestuste ainulaadne empiiriline maailm lõpule."

"Kui me ei sure, ei valmista sellest tulenev lõppematu selgusetus meile probleeme - vastupidi, see vastab täielikult meie seisukorrale. Meie erakordne probleem tuleneb sellest, et tegelikult me siiski sureme - ja oleme sellest ilmast lahkudes täpselt samasuguses teadmatuses ja ebakindluses, nagu alati. Mis meist saab? Isegi need meie seast, kes teavad, et on surmasuus, kui nende aeg kätte jõuab, ei tea vastust."  

Mulle täitsa meeldis see raamat. Filosoofiline targutamine. Kui see ei meeldi, siis ei soovita. Aga kui tahad elu ja surma mõtte üle natuke mõtteid mõlgutada, siis võib teha täiesti selle raamatuga koos. Ja boonuseks see, et autor oli selle kirjutamise ajal juba 86, seega elukogemust ikka oli, mitte lihtsalt ei targutanud kusagilt loetu pealt.

Üllatav teos, kus peategelaseks lapsed, aga mitte lasteraamat

7./216. Jääloss 

Sari: Ajast aega 

Autor: Tarjei Vesaas  

Tõlkija: Henrik Sepamaa

Kirjastus: Eesti Raamat 1979

224lk./1284lk./46506lk.

Eesti Raamatu väljakutse november: Põhjamaad

Tarjei Vesaas (1897-1970) on Norra kirjanik. Raamatus on viis novelli ja romaan Jääloss. Kõikides on peategelasteks lapsed. Minu jaoks oli üllatav, kuidas üks meeskirjanik tunneb sedavõrd hästi laste hingeelu. Minu jaoks olid need lapsed täiesti usutavad, mitte ei olnud lapsikud. Üks laps võib sellises olukorras, kuhu need lapsed seal sattusid, just toimida nii, nagu nad toimisid. On ju teada, et laps ei mõtle samuti nagu täiskasvanu. Tulekahju puhul täiskasvanu vaatab kuidas ta saab välja põgeneda, laps aga enamasti poeb hoopis peitu. Novellides oli mõnede lugude puhul, et ei, ma tahan rohkem teada, miks see ära lõppes juba. Aga järgmine, miks see eelmiste tegelastega ei ole, ma ju ikka tahan teada, mis edasi sai, kuidas neil edasi läks. Väga hea raamat, mulle jättis sügava emotsiooni. Mul peaks vist veel kusagil üks tema raamat oma õiget aega ootama, tahaks talt veel midagi lugeda.

Kas suremises on mingit kunsti või oskab seda igaüks?

6./215. Ars moriendi - suremise kunst 

Autor Merike Kurisoo  

Kirjastus Eesti Kunstimuuseum 2013

144lk./1060lk./46282lk.

Väljakutse punktiir2023 november: Lein ja surm (#2)

Surm on elu lahutamatu osa, kuid arusaam surmast, teispoolsusest ja nende tähendusest on sajandite vältel muutunud. Kesk- ja varauusajal oli inimestel surmaga palju otsesem ja reaalsem side kui tänapäeval. Surm ei olnud elu lõpp, vaid ühe uue teekonna algus. Inimhinge lõplik peatuspaik sõltus suuresti aga tema enda elatud elust, tegudest ja otsustustest. Pühakojad ja surnuaiad on aegade vältel olnud elavate ja surnute kooseksisteerimiskohaks. Surmaks ettevalmistumine oli inimese elu osa. Raamatus on Niguliste muuseumis 02.11.2012–02.06.2013 toimunud samanimelisel näitusel käsitletud kesk- ja varauusaegse mälestamis- ja matusekultuuri teemad. Väljapanek andis võimaluse heita pilk kristliku surmakultuuri kajastumisse Eesti vanemas kirikukunstis ning tollastesse matuse- ja mälestamistavadesse. Ajaline raamistus algab keskajast ning lõppeb 18. sajandiga, hõlmates visuaalset materjali nii katoliiklikust kui ka luterlikust ajast. Raamat oli väga huvitav. Kirikutes käies on ju küllalt neid ammuste kirikumatuste plaate, vappe, epitaafe ja muud nähtud, aga pole kunagi täpselt mõelnud neile, kes sinna maetud on või mis on just need esemed, mis on loodud just maetute mälestuse säilitamiseks. Soovitan täitsa lugeda.

Kunstnik Felicien Rops - kes ta oli ja mida tegi?

5./214.  Eros ja surm. Félicien Ropsi looming 

Toimataja: Tiina Abel 

Kirjastus Eesti Kunstimuuseum  2006 

144lk./916lk./46138lk.

Väljakutse punktiir2023 november: Lein ja surm (#1)

Surm on kindlasti üks teema, mida on kunstis üpris palju kajastatud läbi sajandite. Nii oli see ka Felicien Ropsi loomingu üks enamkajastatud teema erootika kõrval. Ma ei teadnud Ropsist ega tema loomingust enne kui sellesse teemasse otsisin mõnda surmateemalist kunstiraamatut.

Félicien Rops (7. juuli 1833 Namur, Belgia – 23. august 1898 Essonne, Prantsusmaa) oli Belgia sümbolistlik ja Pariisi nn fin de siècle’i ajastu kunstnik. Põhiliselt viljeles Rops graafikat, oforti ja akvatintat, kuid katsetas ka teisi graafikatehnikaid, näiteks litograafiat. Peale selle joonistas ta karikatuure ja illustreeris raamatuid. 2006/2007 vahetusel oli Kumus tema tööde näitus ja see raamat ongi selle näituse puhus välja antud. Tutvustab põhjalikult nii tema elu kui loomingut. Kui erinevatel perioodidel ta katsetas erinevaid stiile ja kajastas erinevaid asju, siis tervest tema loomingust läbib eelkõige kaks teemat, mis on andnud ka raamatule pealkirja: erootika ning surm. Surm siis kajastas ka saatana tegevusi. Raamat oli huvitav ning tema tööd hakkasid mulle meeldima. 

Teos: Tantsiv surm

 

Kes on kronoobid ja faamad?

Pilt Goodreads lehelt Glenn Russelli arvustuse juurest

4./213. Kronoopide ja faamade lood

Autor: Julio Cortázar

Tõlkija: Ruth Sepp

Kirjastus: Toledo kirjastus 2022

140lk./772lk./45994lk.

Hispaaniakeelse kirjanduse väljakutse november: Argentiina kirjaniku raamat

Pidin järjekordselt tõdema, et minu ja Lõuna-Ameerika naljasooned jooksevad kaugel kaugel üksteisest ning kohe kuidagi ei ühildu. Valisin selle raamatu kuna Goodreadis oli üllatavalt kõrge hinne ja sattusin ka ühte kiitvat arvustust lugema. Minu jaoks oli taas üks möhh raamat, no mitte möhkugi nalja ma sealt ei leidnud. Olgu, olgu, paar kohta ikka olid veidi naljakad ka, aga suures osas ma ei saanud seekord isegi aru, mis koht ja kuidas pidi olema naljakas. Tavaliselt ma ikka vähemalt saan aru, mis teiste jaoks võiks naljakas olla, seekord mitte. Pakun, et see oli minu selle aasta üks kehvemaid lugemiselamusi. No ma ei usu, et 17000 kiitvat hinnet pannut nüüd valesti panid, ju ikka minus on viga. Mul on teistegi Lõuna-Ameerika autoritega sama jama olnud, no mitte kohe kuidagi ei haagi minu naljasoone külge seda. 

Ajast kui laevad olid puust ja mehed rauast

3./212. Eesti kuulsad meresõitjad ja piraadid

Sari: Isa põnevad unejutud ajaloost

Autor: Jaak Juske

Kirjastus: Randvelt Kirjastus 2014

60lk./632lk./45854lk.

Lastekirjanduse väljakutse november: Ristsõna vastus (Merereis)

Lühike, kiire ülevaade eestlaste ja eestimaalaste kokkupuutest laevadega, suures osas ikka neist kõige kuulsamatest, kes on merd siinmail ja hoopis kaugemal sõitnud. Nii mitmedki eestist pärit mehed on seilanud ümber maailma. Raamat on lihtne ja lastepärane, tekitab huvi antud teema vastu. Põhjalikumate teadmiste saamiseks tuleb siis juba hiljem suuremaid ja paksemaid raamatuid lugeda. Mida uut teada ei saanud, aga ma pole ka enam selle raamatu sihtrühm. 

Tehisintellekt aitas raamatut lugeda

2./211.  The well-connected community: A Networking Approach to Community Development 

Autor: Alison Gilchrist

Kirjastus: Policy Press 2009

248lk./572lk./45794lk.

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #8 (osaliselt kohustuslik, ülejäänud soovituslik)

Sellest raamatust, õigemini, selle järgmisest, täiendatud trükist, oli vaja lugeda kaks peatükki, aga soovituslik oli lugeda terve raamat. Lugesin siis õigest raamatust kohustuslikud peatükid ja terve selle raamatu. Siin oli natuke vähem seda juttu ja peatükid veidi nihkes. Uuemas oli mõnest asjast uus peatükk kokku klopsitud. Katsetasin kuidas on raamatut lugeda kui lasta see tervenisti tehisintellekti poolt ära tõlkida. Varasemalt olen küll mingeid artikleid lugenud, aga mitte tervet raamatut. Pean ütlema, et isegi üllatavalt hästi sai hakkama. Mõnes kohas küll lehekülje vahetusel pooleli jäänud lausete tõlkimisega jäi jänni, tema jaoks olid need erinevad tekstid, mitte üks sidus lause, aga üldiselt sai aru, mis raamatus oli tahetud öelda. Igatahes inglise keeles ma poleks küll viitsinud kaugeltki seda raamatut läbi lugeda, niimoodi eestistatult aga küll. Mõne aasta pärast, ma usun, ei olegi enam vaja võõrkeeles midagi lugeda, AI toob kõik maakeelde koju kätte ära. 

Raamat aga rääkis kogukondadest ja nende vahelistest võrgustikest, ehk siis inimsuhetest nii kogukonna sees kui kogukondade vahel. Selge õppematerjal, aga samas ka ei miskit päris ohood, vähemalt mitte peale loengutes käimist. 

Kas raamatukoguhoidjad on mõrvarid või detektiivid?

1./210. Mõrv toomkiriku lähistel

Sari: Krimiraamat. Kitt Hartley Yorkshire’ müsteeriumid #1

Autor: Helen Cox

Tõlkija: Eve Rütel

Kirjastus: Eesti Raamat 2022

324lk./324lk./45546lk.

Lugemise väljakutse: 11. Seisa raamatukogus sind kõnetava riiuli ette. Alusta lugemist ülevalt vasakult ja vali lugemiseks 23. raamat. 

Viimasel aastal olen üsna vähe lugenud kriminulle, mis varasemalt olid ühed mu peamised lugemiseelistused. Seega valisin selle raamatu siia punkti siis, kui krimidest oli tehtud eraldi riiulisse väljapanek. Ja 23.ndaks osutus üks igati tore raamat, kus tähtsal kohal on raamatukogu ja eelkõige selle taibukas töötaja Kitt, kes satub mõrva uurima. Hetkeni, mil inspektor Halloran ta laua juurde astub ja teada annab, et ta parimat sõpra Evie Bowesi süüdistatakse mõrvas, on tööpäev olnud Vale of Yorki ülikooli raamatukoguhoidja Kitt Hartley jaoks täiesti tavaline. Nüüd saab ta korraga teada, et Owen, Evie endine kallim, leiti surnult, sulepea südamesse torgatud, ja kõik asitõendid osutavad Eviele. Kitt teab täie kindlusega, et Eviest ei ole kellegi tapjat – kõige vähem veel Oweni, keda ta jumaldas. Kitt, keda kohutab taipamine, et politsei on selles asjas täiesti mööda pannud, otsustab, et olukorra päästmiseks saab teha vaid ühte asja: ta peab ise Oweni mõrva uurima hakkama. Kui raske see ikka olla saab, ta on ju lugenud sadu krimiromaane! Vahepeal kippus küll vaikselt tunduma, et ta pole neid päris õigeid kirmkasid lugenud, või siis just on, sest eks väga tavapärane on ju, et üks mõrv ei jää teiseta. Viimastel aegadel on ikka sarimõrvarid need, kes mööda kriminullide lehekülgi ringi käivad. Vanasti piisas ühest väheverisest mõrvast lugeja adrenaliinitaseme tõstmiseks, nüüd sellest enam kuidagi ei piisa. Ikka parajalt veriselt ja iga natukese aja tagant uus laip letti. Natuke naiivne tundus mõni süžeeliin - oma nina uurijate asja toppiv kõrvaline tegelane lastakse pealtkuulama ülekuulamist ja temaga jagatakse uurimismaterjale jne. No ei tahaks ikka seda niiväga uskuda. Aga selline kergelt loetav krimka ja järgmine osa on juba öökapi peal ootel, eks näis, kui kiiresti ta muude surma raamatute vahele ennast surutud saab. 

Oktoobri kokkuvõte

 

Raamatuid:22

Lehekülgi: 3956

 

Keskmiselt lehekülgi päevas: 128

Keskmiselt lehekülgi raamatus: 180

 

Kõige õhem raamat: 48

Kõige paksem raamat: 432

 

Lugemise väljakutse teemasid loetud: 2

Muid väljakutseid loetud:

. Lastekirjandus 1

. Punktiir 13

. Saatusesepp 1

. Eesti Raamat 1

. Ulmetark 1

. Hispaania kirjandus 2

Väljakutse vabasid loetud (koolilugemine): 1

Loetud kirjanikke: 19

Enim loetud kirjanik: Anne Ruussaar (2), Mihhail Stalnuhhin (2)

Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 15

Enim loetud kirjastus: Argo (5)

Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 6

Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Eesti (15)

 

Vanim raamat ilmunud: 1935

Uusim raamat ilmunud: 2023

 

Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 5

Raamatukogust laenatud: 16

Loetud e-raamatuid: 1

 

Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 8,00

10 palli saanud raamatud: Diskrimineerimine ja erinevused

Kavatsus tekkis mul minna nädalaks puhkama Pärnusse

22./209. Päikesereis : Alvar Aalto ja Pärnu supelasutuse arhitektuurikonkursid

Koostajad: Inge Laurik, Katrin Martsik

Kirjastus: Pärnu Muuseum 2004

108lk./3956lk./45222lk.

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#10)

Taas üks leid tänu sellele väljakutsele. 1922 ja 1925 toimus Pärnu supelasutuse rahvusvaheline arhitektuurivõistlus. Pärnu Muuseumi kollektsioonist tulid välja 2002 aastal nendele  võistlustele esitatud tööd, nende hulgas ka Soome kuulsa arhitekti Alvar Aalto töö. Need tööd konserveeriti ja korrastati ning pandi 2004 aastal Pärnu Muuseumis näitusele. Raamat räägib kuidas Pärnust üldse kujunes kuurort, kuidas see võistlus tehti, kes olid need arhitektid, kes seal osalesid, millised stiilid ja ruumipaigutused olid töödes, miks üldse oli nii palju välisarhitekte seal osavõtmas ning muidugi ka Alvar Aaltost, tema töödest ja konkursile esitatud tööst (ei võitnud ühtegi auhinda). Lõpetuseks jutt ka kuidas neid konserveeriti, mis seisus tööd üldse olid ja mida sai teha, et need korda saaks näitusel eksponeerimiseks ja edaspidiseks säilitamiseks. Kohati oli väga huvitav, sealsamas läks natuke liiga kuivaks ja spetsiifiliseks. Usun, et pärnakatele on huvitav lugemine, võib olla on keegi isegi sellele näitusel käinud. 

Moodsas vabariigis moodsad kirikud

21./208. Moodsad kirikud: Eesti 1920–1930. aastate sakraalarhitektuur

Autor: Egle Tamm

Kirjastus: Eesti Arhitektuurimuuseum 2001

132lk./3848lk./45114lk.

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#9)

Eesti Wabariigis tundub, et oli üks väga moodne sõna: moodne. Kõik oli tol ajal järsaku moodne. Kui sõna kirik puhul tuleb ikka eelkõige silme ette need keskaegsed suured võimsad kirikud, siis tuli sellest raamatust välja, et neid kirikuid on ehitatud ka tunduvalt hiljem ja siis olid moes pisikesed kirikud. Iseseisvuse algusaastad olid kirikuehituses vaikne aeg, ehitati keskmiselt kolm!! kirikut aastas. 1930ndate esimeses pooles valmis keskmiselt juba üheksa!! pühakoda aastas. See raamat räägibki nendest 113st Eesti Wabariigi ajal ehitatud pühakojast. Kaugeltki kõik ei olnud muidugi uhked kivist kirikud, enamus oli vennaskoguduste väikesed puidust palvelad. Raamatus räägitakse pühakodade projekteerijatest, kellest kõik ei olnud sugugi arhitektid. Hoonetüüpidest ning ülesehitusest. Oli sarnaseid ja oli täiesti erineva lahendusega. Snitti võeti Saksamaa ja Soome uutest moodsatest pühakodadest. Suurem osa raamatust on kirikute ja palvelate stiilistikast, millise ismi reeglite järgi mingid pühakojad on ehitatud. Raamatu lõpus on eraldi välja toodud kõik tol ajal ehitatud palvelad koos andmetega millal valmis, kes projekteeris, milline see oli nii ehitusmaterjalilt kui stiililt ning mis sellest majast tänaseks saanud on. Paljudel on ka pildid juures. Ma tõesti ei ole mõelnud, et nii palju tol ajal pühakodasid siin Eestimaal ehitati. Aga see oli uute koguduste tekkimise aeg, kui Eestisse tekkisid baptistid, seitsmenda päeva adventistid, vabakogudused ja muud vennastekogudused. Nati kuivavõitu, aga avardas silmaringi taas. 

Mida teevad kõik inimesed ühel ja samal ajal maailmas?

 

20./207. Ise oled vana! Kõigil on õigus vananeda

Peatoimetaja: Liisa-Ly Pakosta

Kirjastus: Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku kantselei 2021

208lk./3716lk./44982lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse oktoober: 

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #7 (soovituslik)

Septembris õnnestus läbi lugeda 15 raamatut ja selles raamatus on 15 peatükki. 

Mida teevad kõik inimesed maailmas ühel ja samal ajal? Vananevad, mis muud. Vananemine on loomulik protsess, mis ei tohiks takistada inimestel täisväärtuslikult elamast. Paraku aga suhtutakse sageli vananemisse stereotüüpselt ning vananevatesse inimestesse üleolevalt ja nendega mitte arvestavalt. Raamatu eesmärk on anda inimestele teavet nende õiguste kohta ja julgustada neid enda eest seisma. Raamat käsitleb teemasid nagu töö, pension, tervis ja puue. See oleks vajalik läbi lugeda kõigil, kes jõuavad pensioniikka või on sinna juba jõudnud. See annaks ehk nii mõnelegi inimesele rohkem kindlusetunnet, et nad pole oma muredega siin üksi ning nad ei pea leppima kui neid diskrimineeritakse. Raamat on saadaval võrdsete võimaluste voliniku veebisaidil tasuta allalaadimiseks.

 

Klaas, klaas, ikka see klaas...

 

19./206. Johannes Lorupi klaasivabrik. Masstoodangust disainipärliteni

Autor: Anne Ruussaar

Kirjastus: Eesti Ajaloomuuseum 2012

192lk./3508lk./44774lk.

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#8)

See kuu olen küll selgeks saanud, kes see Johannes Lorup selline oli ja mis olid tema tegevuse tagajärjed. Küllatki palju kattus raamatuga Võsaklaasist kristallini, aga kuna seal kirjutati ikka ka teistest klaasivabrikutest, siis seekord oli ainult juttu Lorupist. Põhjalikumalt just tema vabriku ajaloost ja tegemistest, sekka ka isiklikku elu. Raamatu lõpus oli palju pilte tema vabriku toodangust, mis ilmestas arusaamist toodangu arengust ja mitmekülgsusest. 

Johannes Lorupi Klaasivabriku asutamist 1934. aastal Tallinnas Kopli poolsaarel võib pidada Eesti professionaalse klaasitööstuse alguseks. Erinevalt teistest siinsetest, peamiselt pudeleid ja muud pakkeklaasi tootvatest klaasiettevõtetest, tegeldi Lorupi Klaasivabrikus pidevalt tootmise uuendamise ja modernsete tehnoloogiate rakendamisega. Ettevõtte toodang konkureeris võrdväärselt välismaa vabrikutes valmistatuga. Esimesena Eestis hakati Lorupi vabrikus valmistama pool¬kristalli ja kristalli, anti välja tootekatalooge ja hinnakirju.

Johannes Lorup sündis 1901 ja suri 1943, seega vaid 42 aastaselt! Mida kõike ta veel oleks suutnud korda saata kui teda poleks 1941 küüditatud. Ta suri vangilaagris. Mul on muidugi nüüd hea teada ja öelda, et miks ta küll 1940 välismaale ei põgenenud, ta ju naise ja poja saatis minema. Aga nemad ju ei teadnud, et see asi nii hulluks ära läheb ning tema elu ja töö - tema klaasivabrik oli ju siin, ta ei saanud seda kohvrisse pakkida ja kaasa võtta põgenemisel. Seega jäi ta Eestisse ja siin läks nagu ta läks. Kahjuks läks kehvasti. 

Ajast, kui elu läks moodsaks.

18./205. Moodne joon. Eesti linnaelu 1920.-1930. aastail

Sari: Imeline Ajalugu 

Toimetaja: Kadri Bank

Kirjastus: Äripäev 2022

352lk./3316lk./44582lk.

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#7)

See raamat oli nüüd väga sarnane raamatuga Moodne elu. Kohati oli isegi mõte, et peaks mõlemas raamatus järge ajama, kas on sõnasõnaliselt sama. Kuna olin juba Moodsa elu raamatu ära raamatukokku tagastanud, siis ei saanud seda seekord teha, aga mõned kohad olid küll täiesti tuttavad. Samas selles raamatus oli minu arust rohkem teksti ning see oli ehk pisut raskemini loetav, või vähemalt osa peatükke. Rohkem nagu süvenenult mõnesse teemasse kirjutatud.  

Raamat võtab luubi alla muutused Eesti linnaelus. Esimeste autode ja kodumasinate kasutuselevõtt, pottkübarad ja kõrgemale kerkinud seelikuäär, funkarhitektuur, sportlik elustiil, seninägematud katsetused kunstis, uut moodi suhtumine lastekasvatamisse ning esimeste eesti soost ettevõtjate edu – sellest kõigest siinne kogumik räägibki. 

Minu jaoks taas väga huvitav, kuna see räägib minu vanavanemate nooruspõlvest ja minu ema lapseeast ning neid lugusid sain ikka ka kodus mingil määral kuulda. Nüüd tänu nendele raamatutele olen nagu rohkem sellele mõtlema hakanud ning oskan kuuldud tükikesi suuremasse pilti sobitada. Tekkisid nii mõnedki küsimused, aga kahjuks pole enam kellegi käest uurida täpsemalt, kuidas siis ikka üks laps seda tol ajal nägi ning tunnetas. Väga hea raamat kõigile ajaloohuvilistele, soovitan. 

Väärikas vananemine - müüt või tegelikkus?

17./204.  Väärikas vananemine: müüdid ja tegelikkus
Autorid: Taimi Tulva, Indira Viiralt 
Kirjastus: Tallinna Pedagoogikaülikooli kirjastus 2003
96lk./2964lk./44230lk.

Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#10)

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #6 (vabatahtlik)

Selles raamatus on artiklid gerontoloogia (teadus vananemisest) teemadel. Ja teadagi inimene ei saa kuidagi vananeda kui ta elus ei ole, seega on gerontoloogia täitsa elav teadus, eriti veel arvestades seda, et kogu maailma elanikkond vananeb väga kiiresti ning eakate arv võib jõuda peatselt veerandini kogu maailma elanikkonnast. Kuna õpin hetkel just vananemisega seotud erialal, siis püüan ka juurde lugeda erinevaid raamatuid sel teemal. Kuigi see raamat on välja antud 20 aastat tagasi, siis kõik see, mis seal kirjas, kehtib täiesti ka tänapäeval. Tundub, nagu need stereotüübid ei taha kohe kuidagi muutuda. Ennast huvitas seal toodud teemadest just eriti vanemaealiste õppimine ja õpetamine, kuna sellega olen ka oma töös tihedalt kokku puutunud. Ikka jääb küsimusi, kas ja kui palju peaks vanemaealised õppima. Mis on need motivaatorid, mis panevad teda õppima? Mida peab õpetaja arvestama kui tal on vaid vanemaealiste grupp või siis, kui on erinevas eas täiskasvanute õppegrupp? Kuidas oleks kõige efektiivsem vanemaealisi õpetada? Ja kas neil ongi üldse vaja õppida? Mis teie arvate?

Millise Eesti klaasitööstuse toodangut leidub Sul kodus?

16./203. Võsaklaasist kristallini. Eesti klaasitööstused ja -disain 1920.-1930. aastatel
Autor: Anne Ruussaar
Kirjastus: Eesti Ajaloomuuseum 2006
96lk./2868lk./44134lk.

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#6)

Ülevaade Eesti klaasitööstuse ja klaasikujunduse arengust, mille hiigelajad olidki Eesti Wabariigi ajad. Kuigi põhiliselt keskendub raamat Eestile ning ajavahemikku 1920-1940, siis saab lisaks lugeda ka klaasitootmise ajaloost meie piirkonnas ning Eesti klaasikujundust peamiselt mõjutanud riikide klaasikujunduse ajaloost. Raamatus on juttu Hüti, Eidapere, Rõika-Meleski, Järvakandi, Tartu ja Tallinna väiksematest ja suurematest klaasivabrikutest ja töökodadest. Suuremas osas on juttu kahest, Meleski ja Lorupi klaasivabrikutest. Kuidas need tekkisid, kuidas käis võimuvõitlus, kuidas need hääbusid. Raamatus on lisaks pildid Eesti Ajaloomuuseumis olevatest Lorupi kollektsioonist. Ka teksti juures on küllaltki palju fotosid erinevate klaasitööstuste toodangust, see aga aitas aru saada tekstis kirjeldatust. Üks raamat Lorupi klaasivabrikust ootab veel oma järge lugemist ootavate raamatute virnas siia teemasse jõudmiseks. Selle raamatu pilte uurides tekkis paar korda tunne, et ma peaks minema oma emalt pärandusena saadud baarikapis olevaid klaase lähemalt uurima, kuidagi tuttavad tundusid need pildid. Samas nagu raamatus oli kirjas, siis sageli on väga raske aru saada, millise klaasivabriku toodang miski on, sest ega sageli ei märgistatud seda kuidagi ning vabrikud tootsid sarnaseid tooteid. 

Marss parki jalutama!

15./202. Eesti pargi- ja aiaarhitektuur 1920.-30. aastatel
Sari: Eesti Kunstiakadeemia toimetised #11
Autor: Tiina Tammert 
Kirjastus: Eesti Kunstiakadeemia 2003
174lk./2772lk./44038lk.

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#5)

Taas üks raamat, mis ilma selle väljakutseta poleks kunagi minu lugemisse jõudnud. Samas väga huvitav raamat. Eesti avalike parkide ja aiakultuur tekkisid just Eesti Vabariigi ajal, varasemalt oli küll looduslikke puuderühmi ning mõisapargid, aga need ei olnud kas avalikult kõikide inimeste poolt kasutatavad või siis spetsiaalselt kujundatud. Lisaks tekkis ka palju uusi pargikesi ning koduaedades ja talupidamistes hakkasid tekkima iluaiad lisaks tarbeaedadele. Hakati suures osas teadlikult kujundama nii parke kui aedu. Hakati kasutama Eesti rahvuslikke motiive ja kujundeid. Meeldis, et raamat ei olnud ainult Tallinna keskne, vaid vaadati üle ka Tartu, Pärnu, Viljandi, Toila ja Haapsalu. Väga põhjalikult oli kajastatud ka nii linnamajade ümbruse aiad kui taluaiad. Teksti illustreerisid fotod 1930ndatest aastatest. Kahju ainult, et tolleaegsed must-valged fotod on üsna kehva kvaliteediga. Ülevaade on kergesti ja mõnuga loetav ka inimesele, kes seda valdkonda teaduslikult ei tea, kõik on arusaadav. Pigem selline üldhariv lugemine, aga eelkõige võib soovitada ka tänastele aia- ja pargisõpradele. 

Mood, soengud, kosmeetika - trendiõpetus, kõikidele Eesti Wabariigi naistele!

14./201. Moejoon: pidulik rõivamood 1920-1940

Autorid ja koostajad: Anu Ojavee, Marion Laev, Kätlin Leokin, Malle Pajula

Kirjastus: Eesti Ajaloomuuseum 2018

144lk./2598lk./43864lk.

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#4)

See raamat oli nüüd täienduseks raamatule "Moodsa elu õppetunnid". Anu Ojavee, Eesti Kunstiakadeemia moeõppejõud annab ülevaate 1920. ja 1930. aastate rõivamoest läbi moemaailma suundumuste sidudes sinna ka Eesti arengud. Tunnustatud moeloolane Mari Kanasaar avab usutluses Anu Ojaveele oma kogemust ennesõjaeelse Eesti moe- ja ilumaailma süvahoovustest. Ajaloolane Kätlin Leokini ülevaade Eesti ilutööstuse ning moemaailma omavahelistest seostest annab teada, millal muutuks popiks poisipea ning millega täpselt tuli end lõhnastada ja puuderdada. Ajaloolise pesu kollektsionäär Malle Pajula artiklist võib leida, mida kanti toona kaunite kleitide all ehk pesumaailma muutusi 1920.-1930. aastail. Raamatus on lisaks ka mahukas ülevaade Eesti Ajaloomuuseumi tekstiilikogu esemetest – kleitidest ning aksessuaaridest. 

Huvitav raamat mitte ainult Eesti Wabariigi aegsest moest, vaid ka selle moe tagapõhjadest, seostest välismaa ja tol ajal valitseva Art Deco ajastuga. Disainivooludest on Art Deco üks minu lemmikuid ja seega ka meeldis selle raamatu artdecolik kujundus ja kirjastiil. Kui sageli räägitakse vaid pealismoest, siis siin oli põhjalik ülevaade ka sellest, mida kanti kleitide all. Ning poisipea moodi tulekust oli juba teada, siis siit sain teada ka selle, kust see alguse sai ning lisaks kodumaise kosmeetika algusaegadest, kui kõige olulisem oli seep, mitte dekoratiivkosmeetika, kuid puuder alustas oma võidukäiku. Minu jaoks oli väga huvitav lugemine ja kellele meeldis Moodsas elus just moe osa, siis soovitan lugeda lisaks ka seda ülevaadet. 

Eestlanna langes välismaise spiooni võrku!

13./200. Spioon, kes armastas eesti naist. Briti luuraja Brian Giffey elu

Autor: Tiina Tamman

Kirjastus: Argo 2023

260lk./2454lk./43720lk.

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#3)

Eks neist spioonides kuuleb ka tänapäeval, tavaliselt siis kui kuulutatakse töövõitu, et mõni paha spioon on kinni võetud või mõne hea spiooni kinni võtmise järgselt selgitamine, et ta oli täiesti juhuslikult seal ja ta kohe kindlasti ei teagi mida spioneerimine tähendab, täiesti aus luuraja. Aga eks see spioneerimine ole tänapäeval juba rohkem liikunud digitehnoloogiate valdkonda. 

Eelmisel sajandil, kahe maailmasõja vahel, tegutses Eestis arvukalt luurajaid. Kuna huvi Nõukogude Liidus toimuva vastu oli toona suur, ent riik ise polnud sugugi turvaline, eelistasid salateenistused paigutada luurajaid Venemaa lähedastesse piirkondadesse, eriti Soome ja Balti riikidesse. 

Üks Eestis tegutsenud luurajaist oli Briti salateenistuse heaks töötanud Brian Giffey, kes jõudis Inglismaalt Helsingi kaudu Tallinna 1929. aasta jaanuaris, ülesandega hoida silma peal kõigel Nõukogude Liidus toimuval. Ta jäi Eestisse lõpuks üheteistkümneks aastaks, lõi siin oma agentide võrgustiku ja korraldas kohapealset luuretööd. Kui lugeda KGB poolt avastatud tema luurajate võrku, siis see oli ikka üpris muljetavaldav, kui palju Eesti Vabariigi kõrgetel kohtadel olijatest tema kasuks luurasid. Arvata võib, et nad samal ajal ikka ka Eesti Vabariigi jaoks seda tegid, mitte ainult ei edastanud oma teavet inglastele. Tegelikult jäi minu jaoks selles raamatus just see Eestis elades spioneerimise osa kõige nõrgemaks, aga saan aru, et ega sellest polnudki nii väga kirjutada kuna kõik arhiivid on endiselt veel salastatud ning kogu raamat tuli kokku panna siit-sealt leitud katkete varal. 

Juba edenenud eas (jube kuidas mulle see väljend hakkas meeldima!) Giffey, kes peale kõige muu oli kõva napsi-, nalja- ja naistemees, armus Tallinnas viibides jäägitult noorde ja kaunisse Anni Orasesse, kellest ta oli 25 aastat vanem. Giffey lahutas oma eelmise abielu, abiellus Anniga ja elas temaga koos kuni surmani. Seejärel elas Anni veel üksi 32 aastat, mis ütleb, ärge armuge ja abielluge endast tunduvalt vanemasse mehesse! Teil võib olla küll väga kaunis ja harmooniline elu koos, aga paratamatult peab naine lõpuks elama üksi. Oleks abiellunud sama vana mehega, oleks pidanud vaid 7 aastat üksi elama või siis viis aastat nooremaga ja vaid kaks aastat üksindust elu lõpus!

Tegelikult oligi selles raamatus Brianist ja Annist pea ühepalju juttu, seega ei ole see kindlasti mingi spiooniraamat, pigem armastuseraamat, mille taustal räägiti ka ühe väidetava spiooni elulugu ära. Miks väidetava, sest tegelikult pole ühtegi täpset dokumenti tema tegevusest spioonina, lihtsalt kõik on vihjete, arvamuste, kaudsete kirjete jne alusel kirja pandud. Hea ja ladus raamat, soovitan lugeda ka neil, keda spioonid ei huvita. 

Eestimaalaste mälestusi kahest sajandist

12./199. Revali ja Peterburi vahel
Autor: Eestimaa rüütelkonna ülesandel koostanud Henning von Wistinghausen
Tõlkija: Hanna Miller
Kirjastus: Kirjastus Argo 2016
432lk./2194lk./43460lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#9)

See raamat oli nüüd küll töövõit, või siis lugemisvõit. Ma olin selline ontlik koolilaps, kes luges alati kõik kohustuslikud raamatud kaanest kaaneni läbi. Ja üldse ma jätan väga harva mõne raamatu pooleli. Ikka üritan läbi lugeda, sest kus ma muidu tean, kas see meeldib või mitte ja kui juba pool raamatust on läbi, siis pole ju enam mõtet maha visata seda esimesele poolele kulutatud aega. Selle raamatu ma oleks küll pooleli jätnud, aga ei saanud - see ju ikkagi punktiiri väljakutse "kohustuslik" kirjandus. Seega siis iga päev sai ikka alguses seda raamatut natuke näritud ja siis edasi midagi huvitavamat lugeda. Poolteist kuud ja saigi läbi! Minu jaoks oli ääretult kuiv ja igavavõitu. Muidugi kuna oli palju autoreid, siis olid lood ka erineva tasemega, aga minu jaoks oli liiga palju kuiva teksti koos tohutult paljude tundmatute nimedega, liiga palju kirjeldust ja liiga vähe huvitavat tegevust. Põnevust oli vähe, tegevusi oli vähe. Lihtsalt mulle eriti ei meeldi mälestuste raamatud, eriti kui need on enamvähem samast ajast ja sarnasest kogemusest. Mis aga tundus. Baltisakslased jagunesid mitmetes asjades kahte leeri. Oli neid, kes pidasid ennast st. sakslaseid, eestlastest paremateks ja lootsidki aegade mööda selle matsirahva ikka ära saksastada ning Saksamaaga liita ja oli neid, kes õppisid ära eesti keele ning pidasid eestlasi võrdväärseteks ning tegid nendega koostööd. Oli neid sakslasi, kes olid venestunud ja tsaar oli ka nende isake ja oli neid, kes väga taunisid venestamist ja saksa õiguste halvendamist. Samas oldi lojaalsed Vene võimule isegi siis, kui peeti ennast täisvereliseks sakslaseks. Loeti ja kiideti igati sõjas sakslasi, samas võideldi vene poolel sakslaste vastu. Ümberasumise juures jäi ka silma, et mindi siiski pigem mitte sellepärast, et Saksamaa kutsus vaid sellepärast, et kardeti Nõukogude võimu repressioone ja kõik teised ju läksid. Nii mõnelegi asjale ei olnud varem mõelnud ja mõnda tükki suurde pilti näinud, seega maha visatud kindlasti see lugemine ei ole, aga soovitada seda raamatut üldiselt kui ei julge kellelegi. Ja kes mõtles välja kursiivkirjas terved leheküljed teksti - palun järgmine kord kolm korda enne mõelda kui seda uuesti tehakse! 

Kassipoeg ja kutsikas tegutsevad taas lugude sarjas

 

10./197. Kuidas mägrapoiss mesilasi üle luges ehk metsalood 

Sari: ...lood #3

Autor: Mihhail Stalnuhhin  

Tõlkija: Helle Tiisväli

Illustreerija: Anna Ring

Kirjastus: Argo Kirjastus 2017

112lk./1658lk./42924lk.

 

11./198. Mutijahi päev ehk õuelood 

Sari: ...lood #2

Autor: Mihhail Stalnuhhin  

Tõlkija: Helle Tiisväli

Illustreerija: Anna Ring

Kirjastus: Argo Kirjastus 2017

104lk./1762lk./43028lk.

 

Lugemise väljakutse: 9. Loomalood

Lugemise väljakutse:  46. Raamat, mille kaanel on jänes või kass

Tegelikult sobivad mõlemad raamatud mõlema teema alla. Kaanel on üks raamatusarja peategelastest - kass ja räägib see kahe loomalapse kassipoja ja kutsika seiklustest ning arusaamadest igapäevaelust, mis neid ümbritseb. Nad elavad oma perenaise ja peremehega maamajas loomarikka metsa ääres ning suhtlevad erinevate metsa- ja koduloomadega. Hästi sellised toredad armsad lood, hästi lastepärased. Kõik loomad on isiksused ja mis peamine, kõik tahavad ikka sõpru omale. 

Metsalugudes kassipoeg ja kutsikas sõbrunevad karupojaga, kes on muidugi üks tõeline memmekas, kuid oskab ometi välja mõelda selliseid tempe, et oi-oi-oi. Veel saavad nad tuttavaks näppajast mägrapoisiga, kelle nina tuleb neil koguni üle värvida; riiukukkedest metsseapõrsastega; kavala, kuid rumalavõitu rebaseplikaga ja paljude teiste loomalastega. Ning nagu ikka, tuleb kassipojal ja kutsikal koos nendega ette igasuguseid põnevaid juhtumisi.

Õuelugudes kassipoeg ja kutsikas on juba veidi suuremaks kasvanud ja targemaks saanud. Õues ringi lipates ja maailma uudistades satuvad nad igasugustesse põnevatesse seiklustesse. Juhtub nii häid kui halbu asju, iga päev toob kaasa uusi avastusi. Vaprad tegelased ei lase liiga teha endale ega oma armsale kodule, isegi mitte kurjal rotil või ülbel kõutsil. 

Sain terve selle sarja kingituseks Argo kirjastuselt eelmisel aastal, suur tänu! Nüüd neli raamatut on loetud ja veel viis ootel. Väga tore lastesõbralik sari, soovitan eelkooliealistele ning algklassilastele. On huumorit, on põnevust, on väga erinevaid loomi, on erinevaid isiksusi ja situatsioone, mis tuleb ka lastemaailmas ette.

Essee "Vananemisest erinevates kultuurides"

VANANEMISEST ERINEVATES KULTUURIDES

Essee Helene H. Fungi artikli “Aging in Culture” põhjal.

Selles artiklis vaadeldakse empiirilisi uuringuid, milles testiti sotsiaal-emotsionaalset vananemist eri kultuurides. Ülevaade keskendub lääne ja ida kultuuride võrdlusele valdkondades, mis hõlmavad vanusega seotud personaalsust, sotsiaalseid suhteid ja kognitiivsust. Vaatluse all olid põhiliselt inimesed USA-st, Saksamaalt ja Hiinast.

Maailma elanikkond vananeb. Kõige kiiremini vananevate ühiskondade hulka kuuluvad Ida- ja Kagu-Aasia ühiskonnad, kus vanemate inimeste arv kasvab palju kiiremini kui Euroopa või Ameerika ühiskondades. Vananemist käsitlevad teoreetilised uurimised keskenduvad põhiliselt just Põhja-Ameerika või Lääne-Euroopa kultuuridele. Inimesed võtavad omaks teiste inimeste või ühiskonna arvamused ja uskumused, teda ümbritsevad kultuurilised väärtused. Need väärtused muutuvad nende isiklikeks eesmärkideks, mis suunavad nende arengut ning aitavad inimestel kujundada oma identiteeti ja maailmavaadet. Vanusega muutuvad inimesed sageli teadlikumaks kultuurilistest normidest ja väärtustest, mis võivad mõjutada seda, kuidas inimesed vananemist kogevad. Kui erinevates kultuurides on erinevad väärtused, mida inimesed järgivad, siis tekivad kultuurilised erinevused ka vananemises. (Fung, 2013) Nii positiivsed kui negatiivsed seosed vananemisega võivad mõjutada inimeste vaimset, emotsionaalset ja kognitiivset heaolu (Yun & Lachman, 2006). Näiteks võib inimene, kes on kasvanud üles kultuuris, kus vananemist nähakse positiivsena, olla vanaduspõlves õnnelikum kui inimene, kes on kasvanud üles kultuuris, kus vananemist nähakse negatiivsena. Erinevalt lääne kultuurist on idamaades suhtutud vananemisse positiivsemalt, suurema austusega nii perekondlikult kui ühiskonnas (Yun & Lachman, 2006).

USAs ja Jaapanis läbi viidud uurimusest selgus, et Jaapanis on tugevam rõhk sotsiaalsel seotusel ja perekonnal, eriti vanemate inimeste eest hoolitsemisel. Jaapanis näidatakse sageli rohkem austust vanematele inimestele ning perekonna tugi on oluline heaolu komponent. Ameerika Ühendriikides on aga rohkem rõhku iseseisvusel ja individuaalsusel. Seal võib täheldada sagedamini suuremat muret nooruse ja välimuse säilitamiseks, mis võib mõjutada inimeste enesehinnangut ja heaolu. Sellised kultuurilised erinevused võivad mõjutada vanemate inimeste heaolu erinevalt. Jaapanis võib suurem sotsiaalne toetus vanematele inimestele parandada nende heaolu, samal ajal kui Ameerikas võib suurem surve noorusele ja iseseisvusele mõjutada seda negatiivselt. Vanemad täiskasvanud Jaapanis näitasid keskealiste täiskasvanutega võrreldes kõrgemaid tulemusi isikliku heaolu kasvu osas, samas kui USA-s leiti vastupidine muster. Elueesmärk näitas aga madalamat skoori vanematele täiskasvanutele mõlemas kultuurkontekstis. Suhete heaolu võrreldes üldise heaoluga hindasid Jaapani vastajad oluliselt kõrgemalt kui USA vastajad. Jaapani kultuuris on omane vanemaid täiskasvanuid hinnata positiivsemalt kui USA kultuuris. Kuigi vanusega seotud vaimset ja füüsilist allakäiku tunnetatakse mõlema kultuuri kontekstis, toimub USA-s vananemine sellise kultuuriideoloogia taustal, mis määratleb isiklikku väärtust aktiivses töös osalemisega ja individuaalse saavutusega. Seega nähakse negatiivsena väljalangemist aktiivsest tööelust ja sõltuvuse tekkimist teistest inimestest. Elukorralduselt elavad vanemaealised ameeriklased tõenäolisemalt rohkem üksi kui jaapanlased. 2001. aastal elas 58% üle 60-aastastest jaapanlastest koos oma järeltulijatega, mis suurendab majandusliku ja emotsionaalse toe tõenäolisust, mis võib kaasa tuua suurema heaolutunde. Lisaks on vananemisel Jaapanis rohkem healoomulisi tähendusi seoses seal kehtivate filosoofiliste ja religioossete traditsioonidega, mis iseloomustavad vananemist kui küpsust. Vanadust mõistetakse seega kui sotsiaalselt väärtuslikku elu osa. Jaapani kultuuris on kujutlus vanemast inimesest kui targast inimesest, mis aitab kaasa vanaduse aktsepteerimisele ja väärtustamisele. (Karasawa et al., 2011)

Sünnist alates püüavad inimesed aru saada olulistest asjadest elus. Kui inimesed vananevad ja arenevad, õpivad nad tasapisi tasakaalustama ühiskondlikke nõudmisi ja isiklikke soove, omandades kultuuriliselt ühiskondlikud normid muutes need oma isiklikeks eesmärkideks. Iseseisvate kultuuride lapsed õpivad hindama isiklikku autonoomiat ja ainulaadsust, väljendades end kui eraldi füüsilist isikut tegevuste, sõnade ja tunnete läbi. Samas kui vastastikuses sõltuvuses olevate kultuuride lapsed õpivad nägema ennast sotsiaalsesse üksusesse põimituna, eelistades rühma vajadusi enda omadele, kuna neid julgustatakse järgima tavasid ja norme, mida ühiskond ette näeb. Need protsessid intensiivistuvad vanusega. Vanemad täiskasvanud tajuvad ennast vähem võimelistena maailma muutma ja seega panevad nad suuremat rõhku sotsiaalkultuurilistele normidele, muutes iseennast. Vanuse kasvades tajuvad inimesed, et eesolev aeg on piiratud ja see motiveerib seadma eesmärgiks emotsionaalse tähenduse saamise elule, et elada kultuuris edasi ka pärast surma. (Fung, 2013) Vananemise kogemus on iga inimese jaoks ainulaadne protsess, aga sellele omistatavad väärtused on mõjutatud kultuurist, mille keskel inimene elab (Faller et al., 2018). Inimeste eluhoiakud tekivad kasvueas, mil neid kujundavad kehtivad ühiskondlikud normid. Samades sotsiaalsetes tingimustes või samasse põlvkonda kuulujatel on sarnaste kogemuste tõttu suure tõenäosusega sarnased väärtuseelistused. Kultuurid erinevad üksteisest iseloomulike väärtuste poolest, mis on oma olemuselt küllaltki püsivad ja olulised ühiskondade omadused. Kultuuris domineerivad väärtushinnangud arenevad ja muutuvad kui muutuvad inimtegevust reguleerivad põhimõtted või saadakse uusi teadmisi. (Ainsaar & Strenze, 2019)

Hiinas täiskasvanute seas läbiviidud uuringus kontrolliti, kas vanemad inimesed toetavad kultuurilisi väärtusi sagedamini kui nooremad. Osalejad hindasid iga väärtuse olulisust nii oma kultuuri kui iseenda jaoks. Selgus, et vanemad inimesed on suurema tõenäosusega kultuuriväärtuste toetajad ning nende isiklike väärtuste erinevused kultuurilistest väärtustest on väiksemad kui noorematel. Vanemad osalejad toetasid rohkem kogukondlikumaid isiklikke väärtusi. Tulemused näitavad, et vanuse kasvades liiguvad hiinlased isikukesksematelt väärtustelt rohkem kogukondlikumate väärtuste poole, võttes omaks ühiskondlikud kultuurilised väärtused. (Fung, 2013)

Aastaid on läänelikke uurimismudeleid kasutades eeldatud, et isiksuse areng avaldub kõikides kultuurides ühtemoodi. Kui neid mudeleid laiendada, siis selgub, et inimeste vaheline seotus on hiinlaste seas olulisem kui Põhja-Ameeriklaste seas. Psühholoogilise heaolu jaoks on suhete harmoonia hiinlastele olulisem kui enesehinnang, samas kui Põhja-Ameerikas on see vastupidi. Isiksus võib vanusega muutuda vastavalt kultuurilistele väärtustele ja näiteks hiinlastel rõhutab nende kultuur sotsiaalsete normide ja traditsioonide järgimist, mistõttu nad ka peavad seda tähtsamaks. Kanadalased elavad aga teistsuguses kultuuriruumis ja seega nendel samad väärtused vanuse kasvades ei suurene. Isiksuse arengu suunda võib määrata, mis teda ümbritsevas kultuuris on soovitatav ja asjakohane. Kultuuridevahelistest uuringutest on järeldatud, et Põhja-Ameerika kultuur, kus hinnatakse isiklikku autonoomiat ja ainulaadsust, on häälestunud positiivsele informatsioonile, et suurendada optimismi ja enesehinnangut. Kuid Idamaades, kus kultuur väärtustab inimeste vahelisi suhteid ja vastastikkust sõltuvust, võib olla negatiivse väärtusega teave sama kasulik kui positiivse väärtusega ja seega ei eelistata ühte teisele. Tulemused viitavad sellele, et vanusega seotud positiivsuse mõju ei ole universaalne. Hiinlased, kes on rühmana rohkem üksteisest sõltuvad, hindavad negatiivseid stiimuleid sama kõrgeks kui positiivseid ja seega ei ole neil tõenäoline positiivsuse mõju tõus vananedes. (Fung, 2013)

Kokkuvõtvalt öeldakse artiklis, et sotsiaal-emotsionaalne vananemine ei ilmne eri kultuurides täpselt ühtemoodi. Samale järeldusele jõudis ka Yun ja Lachmani poolt 2006 aastal läbiviidud uurimus „Vanaduse tajumisest kahes kultuuris: Korea ja Ameerika vaated vanadusele“. Kultuurilised erinevused vananemises, on kooskõlas teadaolevate kultuuriliste väärtuste erinevustega. Sotsiaal-emotsionaalne areng on osa elukestvast protsessist. Igas kultuuris õpivad inimesed vanuse kasvades kultuuris kohanema. Vananedes kujundavad inimesed oma maailma nii, et see tõstaks nende heaolu maksimaalselt, kuid teevad seda oma kultuuri piirides. Vananemise mustrid on kultuuriti erinevad, seega ei saa igal pool rakendada täpselt samu meetodeid eluolu parandamiseks. Kultuurilised erinevused vananemises ei ole juhuslikud, need on valdkondades, kus on erinevate kultuuride erinevused inimeste väärtushinnangutes. (Fung, 2013)

Kasutatud allikad:

Ainsaar, M., & Strenze, T. (toim). (2019). Väärtused kui inimvara ja nende seos ühiskonna arenguga. Arenguseire Keskus, Tartu Ülikool.

Faller, J. W., Teston, E. F., & Marcon, S. S. (2018). Conceptual structure of aging in different ethnicities. Revista gaucha de enfermagem, 39, e66144. https://doi.org/10.1590/1983-1447.2018.66144

Fung, H. H. (2013). Aging in Culture. The Gerontologist, Volume 53(Issue 3), 369–377. https://doi.org/10.1093/geront/gnt024

Karasawa, M., Curhan, K. B., Markus, H. R., Kitayama, S. S., Love, G. D., Radler, B. T., & Ryff, C. D. (2011). Cultural Perspectives on Aging and Well-Being: A Comparison of Japan and the U.S. International journal of aging & human development, 73(1), 73–98. https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC3183740/

Yun, R. J., & Lachman, M. E. (2006). Perceptions of Aging in Two Cultures: Korean and American Views on Old Age. Journal of Cross-Cultural Gerontology, 21(1/2), 55–70. https://doi.org/10.1007/s10823-006-9018-y

 

Essee "Vanadusest ja vananemisest - filosoofiliselt"

VANADUSEST JA VANANEMISEST – FILOSOOFILISELT

Essee Larry Polivka artikli „Postmodern Aging and the Loss of Meaning“ põhjal.

Selles artiklis vaadeldi globaalse postmodernse ühiskonna eeliseid ja puuduseid ning mõju rikkamatele ja vaesematele vanemaealisetele inimestele.

Postmodernism on kunstiline, filosoofiline ja ajalooline liikumine, mis sündis 20.sajandi lõpus, mil plahvatuslikult kasvas tööstus, sotsialism ja linnastumine ning dramaatiliselt muutus traditsiooniline agrikultuurne eluviis. See liikumine ulatub tänapäevani. Filosoofilise vooluna otsitakse postmodernismis tehnoloogiate abil indiviidile keskenduvaid mõtteviise ja kritiseeritakse vananenuid, nagu positivism, ratsionalism ja krititsism. Seda iseloomustab isemajandavate ja iseseisvate inimeste põlvkond, mille jooksul keerukas tehnoloogiline maailm on kokku põrganud varasemate ajastute ideedega. (Postmodernsuse tähendus (mis see on, mõiste ja määratlus), s.a.) Postmodernset ühiskonda iseloomustab jäikade piiride kadumine ja mitmekülgsus, kus tõde on suhteline (Kaasikmäe & Astok, 2010). Postmodernistlik sotsiaalteooria uurib sotsiaalset maailma rühmakuuluvuse näitajate, nagu rass, sugu, vanus, vaatenurkadest. Postmodernism eelistab radikaalsuse asemel ajaloolisi ja kultuurilisi jagatud teadmisi. (Agger, 1991)

Autor näeb eksistentsiaalse/vaimse tähenduse kadumist postmodernses ühiskonnas. Sotsiaalmajanduslike toetusteta võivad vaesemad eakad tunda ebakindlust ja murelikkust oma identiteedi osas postmodernistlikus maailmas. Jõukad vanemaealised, kellel on piisavalt ressursse erinevate hüvede tarbimiseks, aga võivad saada kasu postmodernistliku kultuuri mitmekülgsest, muutuvast identiteedist. Globaalse kapitalistliku majanduse teke on hakanud õõnestama heaolupoliitikat, nagu riiklikud pensionid ja tervishoiutoetused vanemaealistele, mis võib viia pensionisüsteemi lagunemiseni. Pensionide ja tervishoiutoetuste erastamine suurendab ebakindlust piiratud elatusvahenditega  eakate ning pensionipõlvele lähenevate inimeste hulgas. Vanematele inimestele, kes on majanduslikult heal järjel, võib elu postmodernses kultuuris pakkuda eeliseid, võimalust katsetada uute kättesaadavaks muutunud rollide ja identiteediga, kuna traditsioonilised eakohased rollid ja käitumispiirangud on kadunud. Sellised võimalused ja vabadus jäävad aga paljudele vanemaealistele kättesaamatuks. Kaasaegne eluviis õõnestab elujõulist identiteeti vanaduspõlves. Vanemaealiste haavatavus ei ole vaid materiaalne, vaid neil näib puuduvat kindel identiteet. Maailma poliitilised, majanduslikud ja kultuurilised muutused õõnestavad traditsioonilisi identiteedi allikaid ning arusaamu „heast vanadusest“. Postmodernses maailmas ei ole vanusel kohta ajajoonel, sest vanadus ei tähenda lihtsalt elu lõppu. Vanus on lähenemine, kuidas inimesed endast subjektiivselt arvavad, mis ei pane mingil kindlal moel tegutsema. Seega vanus ei ole sõltumatu ega ka sõltuv muutuja. (Polivka, 2000)

Postmodernismi ajastu hoiakuid iseloomustab ebakindlus ja identiteetide kiire vahetumine, kus vanemaealised ei saa enam toetuda ühele väljakujunenud positsioonile oma maailmas ning neid valdab teadmatus tuleviku suhtes. Postmodernse ajastu inimese sisemised küsimused on oma identiteedi ja väärtuste kohta. Selleks, et uurida tundmatut või mõtestada muutuvat maailma, vajab inimene ankrut, millele toetuda ning selleks võib olla õppimise roll, et pakkuda pidepunkte iseenda ja maailma mõtestamisel. (Tambaum, 2016, lk 249) Ka artikli autor arvab, et postmodernne ajastu iseloomustab uusi majanduslikke ja kultuurilisi tootmisviise, kasvavat haridustaset, tehnoloogilisi uuendusi ja vabadust teostada end avatumas ning loomulikumas kultuuris. Postmoderne poliitiline majandus võib õõnestada modernsel ajastul eakate elukvaliteeti. Postmodernsus tuleb pärast illusiooni, optimismi ja kindluse ajastut. (Polivka, 2000)

Postmodernses ühiskonnas avaldavad vananemisele mõju peamiselt kolm asjaolu: inimeste eluea pikenemine, vananemise tempo individuaalsus ja eri sugupõlvede mõjud. Oluliseks ressursiks on vanemaealiste kogemused, teadmised ja sotsiaalsed oskused. Vananemine on ühest küljest ülemaailmne ilming ja teisalt tihedas seoses kohaliku kultuuriga. (Tulva, 2003) Seega inimestel, kellel on ressursse, on võimalus tarbida globaalse kapitalistliku majanduse poolt toodetavaid meditsiinilisi protseduure, tehnoloogilisi seadmeid, reisimisvõimalusi ja kultuurikaupu. Nad saavad kasutada vanaduskogemuse muutmiseks füüsiliselt, sotsiaalselt ja kultuuriliselt lõputuid võimalusi. Need, kellel puuduvad rahalised ressursid sotsiaalsete ja tehnoloogiliste edusammude kasutamiseks, peavad leppima haavatava bioloogilise kehaga. Geneetilise sekkumisega võib inimkond pääseda keha piirangutest. Vananemine pole enam ühtne bioloogiline protsess, vaid kultuuri poolt ümbermõtestamisele ja ümberehitamisele avatud muutus. Majanduslikus, kultuurilises või tehnoloogilises keskkonnas toimuvaid muutusi arvesse võtmiseks on vaja uut ideoloogiat vananemise kohta. Tulevikus omab vananemine rohkem võimalusi eneseväljenduseks, loominguliseks eluviisiks, psühholoogiliseks kasvuks ja identiteedi ümberkujundamiseks. (Polivka, 2000)

Biomeditsiiniline mudel kujutab vanadust kui füüsilist allakäiku. Kosmeetiline kirurgia kinnitab vananemist kui allakäiguprotsessi, taandades vananemise kehaliseks küsimuseks ning võib nii tekitada keskealiste seas paanikat vananemisprotsessi ees. Tehnokultuuri areng aitab leida viise normaalse vananemisega kaasneva füüsilise allakäigu ennetamiseks või ümberpööramiseks.   Pakkumaks võimalust kogemuseks, mida ei piira vanuse stereotüübid ja vastumeelsus keha suhtes. Vanadus on võimalus aru saada inimese piiratud võimalustest, oma haavatavusest ning aja kulgemisest. Kaasaegne ühiskond saab õppida, et kasvavale tarbimisele ja piiramatule kasvule rajatud majandus ja postmoderne kultuur on kvantiteedile loodud süsteem, ilma väärtuste ja tähendusteta. Võimel luua väärtusi ja neid väljendada põhinev eneseidentiteet peab tasakaalustama esteetilist avatust. (Polivka, 2000) Vananemisvastane meditsiin areneb ja laieneb. Tervena vananemise mudelisse kuulub haiguste ja puude riski vähendamine, vaimse ja füüsilise toimekuse kõrgel tasemel säilitamine ning jätkuv sotsiaalne kaasatus. Vanaduse ilmingud ei ole ettemääratud, vaid tingimus, mida saab mõjutada ja leevendada individuaalsete valikutega.  Samas vananemisvastase meditsiini legitiimsus on kahtluse alla seatud ja sellega kaasnevad süüdistused, et kultuurilisi hirme vananemise ees kasutatakse kasu saamise eesmärgil.  (Flatt et al., 2013)

Mure väärika vananemise tuleviku pärast postmodernses kultuuris tundub olevat põhjendatud. Praeguste sotsiaalkindlustusprogrammide likvideerimine võib jätta paljud töötavad ja keskklassi kuuluvad eakad majanduslikku ning eksistentsiaalsesse kitsikusse. Postmodernistlik vananemise käsitlus eirab sotsiaalsete tegurite nagu klass, sugu ja rahvus mõju vananemiskogemusele ning ignoreerib esilekerkivaid ohte, mida vananemine ühiskonnale ja üksikisikutele kujutab. Samuti eitatakse vananemise tähtsust väärtuse ja tähenduse allikana laiemas kultuuris ja üksikisiku elunarratiivis. See vaatenurk võib jätta inimesed ilma võimalusest näha vananemist enamana kui lõputut uudsust kogema varustatud vananematu keha unistus. Samuti võib see jätta eakad toeta, mida nad vananemise protsessis vajavad. Väärika vanadusega seonduvad sotsiaalpoliitika meetmed peaksid ära hoidma vanusepõhise diskrimineerimise ning majandusliku turvalisuse halvenemise. Vabadus vanuse stereotüüpidest ei tohiks tulla heaolupoliitika lammutamise hinnaga. Ebavõrdsuse vähendamine vanaduspõlves sõltub riiklike pensioni- ja tervishoiuprogrammide säilitamisest ja tõhustamisest. (Polivka, 2000)

Kolm arengut, mis artikli autori arvates võivad viia uues postmodernses vormis vananemise rekonstrueerimiseni. Esiteks paindlikum töö- ja pensionile jäämise poliitika, terviklikum lähenemine tööhõivele ja elukestvale õppele, kus elanikkonna vananemine on töökohtade planeerimises ja kujundamises oluline tegur. Teiseks muudatused tervishoiu- ja sotsiaalteenuste sisus ja otsustamises, mis muudaks vananemise tähendust passiivsuse ja sõltuvuse asemel aktiivseks vastastikkuseks sõltuvuseks. See säilitaks eakate inimeste sotsiaalset staatust. Kolmandaks eakad inimesed peaksid aktiivsemalt oma õiguste eest seisma ning olema rohkem integreeritud kodanikud, mitte kohanema pensionieaga. (Polivka, 2000)

Kasutatud allikad:

Agger, B. (1991). Critical Theory, Poststructrualism, Postmodernism: Their Sociological Relevance. https://www.cddc.vt.edu/illuminations/agger2.htm

Flatt, M. A., Settersten, R. A., Ponsaran, R., & Fishman, J. R. (2013). Are „Anti-Aging Medicine“ and „Successful Aging“ Two Sides of the Same Coin? Views of Anti-Aging Practitioners. The Journals of Gerontology Series B: Psychological Sciences and Social Sciences, 68(6), 944–955. https://doi.org/10.1093/geronb/gbt086

Kaasikmäe, K., & Astok, M. (2010, november 13). Postmoderne teooria. https://www.slideshare.net/KaurKaasikme/postmoderne-teooria-kaur-mario-5931371

Polivka, L. (2000). Postmodern Aging and the Loss of Meaning. Journal of Aging and Identity, 5, 225–235. https://doi.org/10.1023/A:1026449621184

Postmodernsuse tähendus (mis see on, mõiste ja määratlus). (s.a.). About-Meaning. Salvestatud 10. oktoober 2023, https://et.about-meaning.com/11034742-meaning-of-postmodernity

Tambaum, T. (2016). Haridusgerontoloogia. Gerontoloogia (lk 246–278). Tartu Ülikooli Kirjastus.

Tulva, T. (2003, juuni 17). Vananeva ühiskonna tunnusjooned. Hambaarst.ee. https://www.hambaarst.ee/artiklid/507

Mõrtsukbot tegutseb jälle

9./196. Tehislik seisund

Sari: Mõrtukboti päevikud #2

Autor: Martha Wells

Tõlkija: Iris-Barbara Jeletski

Kirjastus: Fantaasia 2023

144lk./1546lk./42812lk.

Ulmekirjanduse väljakutse oktoober: Maniakkide Tänav soovitab

Ta küll soovitas esimest Mõrtsukboti päevikut, aga kuna ma selle lugesin juba eelmisel kuul Mairi Lauriku soovitusel. Enamus teistest selle kuu soovitustest on ka juba loetud ning kange tahtmine oli teada saada, millega see botike siis edaspidi hakkama saab. Seega saigi siis võetud teine osa ja see siia teemasse loetud.

Mõrtsukbot on android, kes on ära häkkinud oma juhtmooduli ja on seetõttu vabam ja mõtlemisvõimelisem kui teised temasarnased. Kõige rohkem sooviks ta, et ta rahule jäetaks, et ta saaks oma turvise tumendatud visiiri taga seebiseriaale vaadata. Ent tal on must minevik, tal on ähmane mälestus tapatalgutest, mis ajendasid ta häkkima oma juhtmooduli ja võtma endale nimeks Mõrtsukbot. Ta otsustab välja uurida, mis temaga tolles kosmosejaamas täpselt juhtus, ja ta häkib end sinna sõitmiseks laevale. 

Muidugi ei lasta tal vaadata rahulikult seebikaid, nagu ta sooviks on, vaid ta kistakse nii mitmessegi seiklusse ning ta peab kaitsma nii ennast kui teisi hävitamise eest. Mõrtsukbot on selline armas nunnu botike nii kaua kui teda vihaseks ei aeta. Humoorikas lugemine. Põnevust on ka omajagu. Mulle meeldib täitsa. Ehk ikka tõlgitakse edasi ning saab teada, mis siis tookord tegelikult ikka juhtus ja kuidas käib boti käsi edasi nüüd, kui ta on vabana seal maailmas.