Inglismaa on üks ohtlik koht saada mõrvatud

Taustapilt: tehisintellekt (muditud minu poolt)

13./237. Mõrv Thamesi ääres
Sari: Cherringhami mõistatused #1  
Autorid: Matthew Costello ja Neil Richards
Tõlkija: Leena Suits
Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2023
144lk./2142lk./51192lk.

Lugemise väljakutse 2023: 1. Täiesti uus! Raamat, mis ilmub 2023.aastal.

Siia teemasse siis juba mitmes raamat. Sel aastal jääb suur väljakutse lõpetamata, mõned teemad ei kutsu kohe kuidagi lugema ja selle asemel kipuvad järjest lugemise uued krimkad hoopis. Võtan siis seekord lõdvemalt ning loen seda, mis hetkel tundub, et sobib. Ju see taas õppimise esimese semestri arvestuste pinge vajab kõrvale lõõgastumiseks lihtsamat ja kriminaalsemat lugemist. 

See raamat oli nüüd küll hästi kiire sutsakas. Ladusalt kirjutatud ja ei saanud õieti lugema hakatagi kui juba otsa sai. Täielik muhekrimi raamat. Uurijate paar on ka parajalt muhedad. Enam vähem isegi usutav lugu. Ja mõrvari tuvastasin siiski enne raamatust teada saamist kuigi kahtlustasin veidi teist pereliiget juba jupp aega varem. Kes kerget ja kiiret ilma otsese vägivallata lugu soovib lugeda, sellele soovitan. Selline klassikaline inglise muhekrimi. Huvi pärast tekkis küsimus, palju inimesi mõrvatakse Inglismaal igal aastal päriselt ja palju raamatute lehekülgedel?

Cherringham on vaikne küla Cotswoldsis. Seal ei juhtu kunagi midagi või vähemasti paistab see nõnda, kuni ühel hommikul leitakse jõest naise surnukeha. Politsei kinnitust mööda on tegemist traagilise õnnetusega. Aga kas see vastab tõele? Sarah usub, et juhtunu taga peab olema midagi enamat. Ta leiab partneri Jackis, endises New Yorgi mõrvauurijas, kes on valmis asuma koos temaga juhtumit lahendama. Nad avastavad peagi, et asi pole nii lihtne, kui politsei sooviks ... See on esimene kuritegu, mida Sarah ja Jack, kõige ootamatumad partnerid, ühiselt uurivad.

2023 Saatusepa väljakutse kokkuvõte

 

Eelviimane väike väljakutse 2023, mis tehtud sai, on saatusesepa väljakutse.

Selle jooksul loetud:

*  12 raamatut

*  3070 lehekülge

*  8 riigi autorid

*  vanim raamat 1934

*  uusim raamat 2022

*  kehvem raamat sai hindeks 5

*  parim raamat sai hindeks 10 

*  keskmine hinne 8

Saatusesepp alustas Itaalias ja lõpetas Ungaris

12./236. 12 kauneimat Ungari novelli
Koostaja: Balazs Fuzfa 
Tõlkija:  Reet Klettenberg
Kirjastus: Nemzetek Haza - Collegium Fenno-Ugricum Badacsonytördemic 2015
84lk./1998lk./51048lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse detsember:

Saksamaalt suundusin Ungarisse, mille kirjandust ma sel aastal veel ei ole lugenud. Raamaturiiulis ootas juba antoloogia Ungari novellidest. Mäletan isegi kust tasuta raamatute riiulist ma selle sain ja kuna ma pole eriti novellide austaja, siis sai mitu korda seda võetud ja tagasi pandud enne kui ta ikka surus ennast koju kaasa. Ühe korra pidin juba selle kusagile lugeda võtta, aga siis ei viitsinud seda Goodreadsi lisama hakata ja jäi paremat aega ootama. Saatusesepp nüüd näitas näpuga, et seda raamatut ta tahab. 

Kuigi ma tavaliselt ei armasta novelle lugeda, siis see raamat tõesti üllatas. Ma ei tea, kas need tõesti ongi Ungari kõige kaunemad novellid, või lihtsalt minu maitse läks täiesti kokku koostaja maitsega. Aga peaaegu kõik need novellid meeldisid mulle väga ja ülejäänud paar tükki ka meeldisid. Kusjuures need olid just täpselt paraja pikkusega, kompaktsed, huvitavad ja ladusalt kirjutatud (või siis tõlgitud). Mulle meeldis ja soovitan, kuigi seda raamatut vist pole eriti kerge kätte saada kusagilt.  

2023 Hispaania keelse kirjanduse kokkuvõte

Järgmine väljakutse 2023, mis tehtud sai, on Hispaania keelse kirjanduse väljakutse.

Selle jooksul loetud:

*  12 raamatut

*  1934 lehekülge

*  11 kirjanikku

*  5 riigi autorid

*  vanim raamat 1983

*  uusim raamat 2023

*  kehvem raamat sai hindeks 2

*  parim raamat sai hindeks 10 (tegelikult 2 raamatut sai selle hinde): Kolmnurkkübar ja Metsaline

*  keskmine hinne 7,16

Nähtamatu mürk tapab nähtavalt ja isegi päästekauguse niidist pole alati abi


11./235. Nähtamatu niit
Sari: Loomingu Raamatukogu 8/9-2020
Autor: Samanta Schweblin
Tõlkija: Ruth Sepp
Kirjastus: Kultuurileht 2020
80lk./1914lk./50964lk.

Hispaania keelse kirjanduse väljakutse detsember: vabalt valitud hispaania keelse kirjaniku teos

Vaatasin kõigepealt, kas mul on mingi lugemata hispaania keelse autori raamat kodus ja leidsingi selle raamatu. Tegemist Argentiina kirjanikuga. Algselt pani õlgu kehitama ja tuli mõte, et mulle ikka üldse need Lõuna-Ameerika kirjanikud ei sobi. Aga mida edasi, seda rohkem hakkas tekst minus tööle ja peale lõpetamist jäi midagi, mis pani taas sellele raamatukesele mõtlema. Raamat on lühike, aga probleem, millest räägib on suur. Kusjuures ta otseselt üldse sellest ei kirjuta, aga see lugu on tükk, mida sa hakkad oma teadmistes globaalses mastaabis nägema. Selle raamatu kohta võiks isegi öelda, et vaga vesi, sügav põhi ja kui lugedes ei tundu, et sa sinna vette vajud, siis lõpetades avastad, et oled üleni vee all tegelikult. Seega tuleb välja, et mõni Lõuna-Ameerika kirjanik ikka sobib.

Pingestatud õhustikuga lühiromaan viib meid maailma, mis on läbi imbunud nähtamatust mürgist: see tapab loomi, võtab võimust inimeste kehade üle ja halvab nende meeled. Puhkusest maal kujuneb painaja ning hämaras, elu ja surma vahetsoonis viibivad tegelased püüavad sündmusi mõttes taastades toimunut mõista. Nähtamatu mürk tapab siiski nähtavalt. Teine teema on ema ja lapse suhe, kelle vahel on nähtamatu niit, mis võib aeg ajalt muutuda ka üsna nähtavaks kõrvalseisjatele. Mulle meeldis mu jaoks uus sõna seal - päästekauguse niit. 

Luule, seda ma ikka vahel loen

10./234. Laskmata karu peied
Autor: Jüri Kolk
Kirjastus: Kingitud hobune 2019
80lk./1834lk./50884lk.

Lugemise väljakutse 2023: 17. Luule, seda ma küll ei loe! Aga loe vabal valikult üks luuleraamat…

No tegelikult ma ikka vahel loen seda luulet ikka, sel aastal olen lugenud küll vähe, sest pole olnud aega muude väljakutsete vahele lugeda ja eelmise aasta detsembris sai peaaegu kõik kodus olnud luuleraamatud isikliku advendikalendri väljakutse raames läbi loetud. 

Aga ikka ma võin öelda, et mulle meeldib riimis luuletused kordi enam kui need riimitud ja rütmitud vabavärsid. Selles raamatus paraku olid aga peaaegu kõik just need riimitud ilmutised. Ja ausalt öeldes järgmisel päeval enam ei mäleta ei nende luuletuste sisu ega isegi mitte emotsioone. Seega järgmine kord tuleb ikka enne rohkem vaadata sisu, mitte võtta esimene ettejuhtuv. Kuna kaanepilt on üpris ilmetu, siis lasin tehisintellektil pealkirjast lähtuva pildi joonistada.

Fantaasiamaailm võlurite ja lohega

9./233. Väike lohe Kookospähkel ja võimas võlur
Sari: Väike lohe Kookospähkel 
Autor: Ingo Siegner
Tõlkija: Ave Põlenik-Schweiger
Kirjastus: Ajakirjade Kirjastus 2017
72lk./1754lk./50804lk.

Lugemise väljakutse 2023: 31. Raamat, kus on võlurid või nõiad

Väike lohe Kookospähkel ja okassiga Matilda lähevad Rahnurappa seenele. Ootamatult kohtuvad nad kitsega, kes püüab edutult pudelilt korki ära saada. Selgub, et tegemist pole hoopiski mitte kitse, vaid nõiutud võluriga.

Pole varem väikesest lohest lugenud, kuigi neid raamatuid olen näinud küll. Ikka päris mitu raamatut selles sarjas. Eelkooliealistele ja algklassi lastele lõbusad ja veidi õpetlikud lood. Seikluslik fantaasialugu kuidas päästeti Pudelimaa kurja ja iseka võluri käest. Mõne selle sarja raamatu võiks isegi veel lugeda. 

2023 Eesti Raamatu väljakutse kokkuvõte

 

Kolmas väljakutse 2023, mis tehtud sai, on kirjastuse Eesti Raamat väljakutse.

Selle jooksul loetud:

*  12 raamatut

*  2788 lehekülge 

*  12 kirjanikku

*  8 riigi autorid

*  vanim raamat 1978

*  uusim raamat 2023

*  kehvem raamat sai hindeks 6

*  parim raamat sai hindeks 10

*  keskmine hinne 8,75

"Hammarby põnevikud" sarja esimene raamat

8./232. Piparkoogimaja
Sari: Hammarby põnevikud #1
Autor: Carin Gerhardsen
Tõlkija: Heidi Saar
Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2022
304lk./1682lk./50732lk.

Eesti Raamatu väljakutse detsember: toit

Lisaks sellele, et pealkirjas on mainitud praegu väga ajakohast toitu, siis raamatus on ka kirjeldatud kuidas peategelane uurija Conny Sjöberg valmistab süüa koos oma kolme lapsega. 

Ingrid Olsson tuleb Stockholmi haiglast koju ja leiab oma köögist mehe. Kunagi varem pole ta seda sissetungijat näinud. Mees ei kujuta endast siiski enam mingit ohtu – ta on surnud. Kriminaaluurija Conny Sjöbergi meeskond tuvastab, et surnu on keskealine pereisa. Aga miks ta seal oli? Ja kes ta tappis? 

Juba üsna varakult saab lugeja aimu, et tegemist on koolikiusamise looga, mis sai alguse aastakümneid varem, kui lapsed olid vaid kuue aastased. Kas kiusamise eest vastutavad lapsed või hoopis täiskasvanud, kes ükskõikselt sellest kõrvale vaatavad ja lasevad lastel teha, mida need tahavad ja välja suudavad mõelda. Kes lapsena kiusajast või kiusamise ohvrist kasvab, kui ta saab täiskasvanuks? Kas nad mäletavad oma lapsepõlve kiusamisi? Palju mõjutab lapsepõlv inimese elu?

Psühholoogiline kriminull elust koolikiusamise taagaga. Kuidas ühest inimesest saab lõpuks mõrvar. Uurimise lugu ka muidugi kõrvale kuigi lugeja taipab juba hulga varem, kes siis tapja on. Piisavalt põnev ja mõtlema panev lugu.

2023 lastekirjanduse väljakutse kokkuvõte

Teine väljakutse 2023, mis tehtud sai, on lastekirjanduse väljakutse.

Selle jooksul loetud:

*  18 raamatut

*  2054 lehekülge 

*  14 kirjanikku

*  4 riigi autorid

*  enim Eesti kirjanikud (15)

*  vanim raamat 1935

*  uusim raamat 2021

*  kehvem raamat sai hindeks 6

*  parim raamat sai hindeks 9 (tegelikult 8 raamatut sai selle hinde)

*  keskmine hinne 8,05

Jõulud, need tulevad kolinal...

7./231. Paula jõulud
Sari: Tähenärija raamatukogu
Autor: Aino Pervik
Kirjastus: Tiritamm 2001
64lk./1378lk./50428lk.

Lastekirjanduse väljakutse detsember: Ristsõna vastus (jõululugu)

Paula pere jõuluaja raamat. Hakkab ajaga, mil päkapikud lähevad liikvele ning lõppeb jõuluõhtuga. Väikesed lugemisampsud eelkooliealistele või esimese klassi lastele. Väga realistlikud lood, lastepärased. Kas siis päkapikud on tegelikult olemas? Mul pole nad lapsena käinud, sügaval nõukaajal neid vist ei lubatud riigipiirist sisse isegi nähtamatutena. Aga minu lapsel küll juba käisid. Samas ma vaatan nüüd kõrvalt, et see päkapikutamine muutub aina hullemaks ja kommertslikumaks. Enam ei too päkatsid vaid pisikesi komme, vaid neid sunnitakse juba endast mitu korda suuremaid asju tarima nendesse sussidesse. Raamat on aga täitsa hea, kui need pildid ainult veidigi ilusamad selles raamatus oleksid olnud (mul ikka vanakooli maitse lasteraamatu piltide suhtes).

Mida teeksite kui kaotaksite ühel ilusal päeval oma sõrmed ära?


6./230. Kaotatud sõrmed
Autor: Piret Raud
Kirjastus: Tänapäev 2020
176lk./1314lk./50364lk.

Lugemise väljakutse 2023: 14. Raamat, mis on avaldatud kirjanikupalka saades

Raamatus on kolmteist lühijuttu, mis räägivad ebakindlusest ja hirmust olla teisejärguline, soovist sobituda ümbritsevaga. Kõik lood on erinevad, kõige rohkem meeldis mulle "Ilus päev". Mõnede lugude point jäi mulle veidi arusaamatuks. Kuigi ma ei armasta lühikesi jutte, ikka eelistan sellist pikka lugu, siis pean ütlema, et täitsa loetav oli ja sobisid hetkel mingite lühemate aukude täiteks vägagi hästi.

Ükski mõrvar ei jää tabamata


5./229. Mõrv nõmmel
Sari: Kitt Hartley Yorkshire´i müsteeriumid #3
Autor: Helen Cox
Tõlkija: Piret Orav
Kirjastus: Eesti Raamat 2023
232lk./1138lk./50188lk.
 
Lugemise väljakutse: 1. Täiesti uus! Raamat, mis ilmub 2023.aastal.
 
Kitt Hartley saab teada, et Irendale’is, kõrgel Yorkshire’i nõmmel asuvas külas, on toime pandud mõrv. Juhtumisi elas kunagi just sealkandis Kitti kallim, inspektor Malcolm Halloran – koos oma naisega, kes samuti viie aasta eest mõrva ohvriks langes. Kahe kuriteo modus operandi on identne, muuhulgas on mõlema ohvri peopessa lõigatud ruunimärk. Kuna Kitt ja Halloran ei saa seda juhtumit jätta kohaliku politsei hooleks, sõidavad nad Irendale’i, kus neid ootab ees tõeline kirjanduslik mõistatus.
Selle sarja kõige hoogsam ja põnevam osa minu jaoks. Rohkem usutavam ka kui eelmised. Minu arust väga filmilik lugu. Iga sarja järgneva osaga on see sari mu jaoks muutunud paremaks, seega ootaks, et ka edasi seda sarja tõlgitakse. Sobib täiesti neile, kellele ei meeldi verised krimkad, aga ikka põnevust tahaks. Lisaboonuseks on raamatus kirjanduse alased kommentaarid erinevate raamatute kohta. 

Ka diktaatorid söövad ja s...vad

4./228. Kuidas toita diktaatorit
Autor: Witold Szabłowski
Tõlkija: Einar Värä
Kirjastus: Argo kirjastus 2022
256lk./906lk./49956lk.

Väljakutse punktiir2023 detsember: Söök ja jook (#1)

Küsisin erinevatelt joonistada oskavatelt tehisintellektidelt, et kuidas siis diktaatoreid toita. Vastust näete piltidelt. Igatahes üks on kindel, diktaatorid nagu tavalisedki inimesed, kindlasti peavad tegema kahte tegevust, mida teevad kõik tavalised inimesed ka. Nad söövad ja s...vad. Kui viimase tegevusega nad peavad ikka ise hakkama saama, siis esimese juures neid saab osaliselt aidata, et neil ikka oleks midagi süüa. Ja arvata võib, et see, mida neile ette kantakse, peab ikka olema küllaldane ja kvaliteetne, vaatamata sellele, et nende alluvad, ehk siis riigis elavad tavainimesed, nälgivad või söövad mittekvaliteetset toitu. Ja kindlasti on diktaatoritel mitmeid isikuid, kes neile toitu valmistavad, samas kui tavainimene peab tavaliselt sellega ise hakkama saama. Aga kes olid need inimesed, kes tegid diktaatoritele süüa? Kuidas nad üldse sattusid sellisesse ametisse? Mida diktaatorid armastasid süüa ja mis olid nende kiiksud seoses toiduga? Poola ajakirjanikku hakkasid samad asjad huvitama ning ta rändas mööda maailma ning uuris endiste diktaatorite endistelt kokkadelt asja järgi ning kirjutas huvitava raamatu. Raamatus on kajastatud sellised diktaatorid: 

  • Saddam Hussein (Iraak)
  • Idi Amin (Uganda)
  • Enver Hoxha (Albaania)
  • Fidel Castro (Kuuba)
  • Pol Pot (Kambodža)
Sellest raamatust ei saanud teada kitsalt vaid diktaatori söömisharjumistest ja tema koka eluloost, vaid ka diktaatori eluloost, tema diktaatoriks kujunemisest, tema iseloomust, perekonnast ja olukorrast riigis. Minu jaoks oli raamatus palju uut ja võib olla oli isegi huvitavam see vahetekstide osa, kust sai rohkem teada nende diktaatorite kohta. Kuigi ka kokkade lugu oli täitsa huvitav. Ilma selle väljakutseta ma poleks küll seda raamatut lugenud. Soovitan, pole üldse raskelt ja keeruliselt kirjutatud. Saab uusi teadmisi ajaloost ja erinevate maade toitudest.

2023 ulmekirjanduse väljakutse kokkuvõte


Esimene väljakutse 2023, mis tehtud sai, on ulmekirjanduse väljakutse.

Selle jooksul loetud:

*  12 raamatut

*  2792 lehekülge 

*  11 kirjanikku

*  5 riigi autorid

*  enim USA kirjanikud (6)

*  vanim raamat 1999

*  uusim raamat 2023

*  kehvem raamat sai hindeks 1

*  parim raamat sai hindeks 9 (tegelikult 7 raamatut sai selle hinde)

*  keskmine hinne 7,25

Igavikulõpulahing

3./227. Täheraua saaga
Sari: Orpheuse Raamatukogu 2022/8(66) 
Autor: Manfred Kalmsten
Kirjastus: Fantaasia 2022
122lk./650lk./49700lk.

Ulmekirjanduse väljakutse detsember: Raamat, mille autoriks on üks aasta jooksul lugemissoovitusi jaganud ulmetähtedest

Selle raamatu eest pean tänama autorit ja fortuunat, võitsin selle, aga nagu ikka igasugu väljakutsed ei ole lasknud kohe lugemisse võtta. Samas nüüd oli selle väljakutse jaoks kohe teada, mida lugeda. 

Põhjala saagade stiilis ulmejutt, kus ühele emale antakse valida kas kohe kaotada oma sündiv tütar või tulevikus on võimalus, et kaotab oma pojad. Kaks venda ja kaks veripunaste ruunidega taprit, millest võivad saada vennatapusõja tööriistad. Ja nende õde, Turmavalla sohinguöö hulluses sigitatud. Jumalad on läbi mütoloogia ajaloo olnud need, kes tavainimestega manipuleerivad ja omi ihasid ning võimu nende peal väljamängivad. Veritasu, ränkrasket saatust ja purunevaid veresidemeid täis põhjamaine fantaasiamaailm, kohati verine, aga milline põhjala saaga siis ei olnud verine või sõjaline? Samas on see raamat ka emaarmastusest. Olid jumalded ja nende lapsed Heleden ja Harlahal lõid koos maailmu ja pöörasid siis omavahel tülli. Kuid kui need kõrgemad olendid mütoloogilises maailmas omavahel tülli lähevad, siis kannatavad need alamad olendid ehk inimesed, keda on sageli väga kerge ümber sõrme keerata ja kui nad on veel piisavalt ambitsioonikad ja ahned, siis seda kergem veel on nendega mängida, neid motiveerida tegutsema just nii, nagu kõrgem olend seda soovib. Minu jaoks oli vaatamata verisusele üpris kerge lugemine ja põnevust oli ka, et kuidas see ikkagi lõppeb ja ehk ikka veresidemed inimeste vahel on tugevamad kui jumalad...

Suurpere lugu Iirimaalt

2./226. Kas sa kuulsid, et emme suri ära?
Autor: Séamas O’Reilly 
Tõlkija: Riina Jesmin
Kirjastus: Argo kirjastus 2023
208lk./528lk./49578lk.

Väljakutse punktiir2023 november: Lein ja surm (#6) 

Nii, saan nüüd selle novembri oma surma ja leina teemaga ära lõpetada. Ja maha matta. Ja edasi pidutsema, sööma ja jooma suunduda. Tavaliselt ma oleks sellise pealkirjaga raamatu jätnud rahuga sinna, kus ma teda oleks näinud ja ei oleks lugeda võtnud. Eks see ema surma teema on ikka valus ka siis, kui sa ei ole viiene, vaid juba viiekümnene. Ja temast ei jää maha mitte üksteist vaid ainult üks laps. Taas õppetund, et ära hinda raamatut ei tema kaanepildi ega pealkirja järgi. Isegi tagakaane tutvustus pole just see, mis tegelikult võib raamatus olla. Tegelikult oli täitsa hea raamat ja kuigi see ema surma ja leina teema käis korduvalt raamatust läbi, siis pigem oli see ühe poisi Põhja-Iirimaal kasvamise lugu ja tema isa ja õdede-vendade oma. Samas minu jaoks isegi üllatavalt vähe sai lugeda just ta kümnest õest-vennast. Isast sai ikka parasjagu, samas rohkem kui isiksusest, mitte suurpere isa rollis ootamatult sattunud mehest. Ja poeg kirjutabki väga hästi sest, ega ta ju polnud vaid selles ühes rollis, ta oli ikka ise oma soovide ja olemistega ka olemas, ei taandunud pelgalt kanaema rolli peale naise surma vähki. Küllaltki palju saab lugeja aimu elust Põhja-Iirimaal ja katoliiklaste ning protestantide kiskumistest, Inglismaa vihkamisest, IRAst. Seda nii lapse silmade läbi kui juba mehena seda raamatut kirjutades ja asjadest veidi teistmoodi aru saades kui lapsena. Vaatamata pealkirjale ning pealkirja põhjustanud sündmusele, helge ja rõõmsates toonides lapsepõlve ja noorusaja mälestuste raamat ühelt väikesest poisist täismeheks kasvanult. Soovitan täitsa lugeda.
 

Poliitik valmistub uueks elukutseks

1./225. Vareda
Autor: Sven Mikser
Kirjastus: Rahva Raamat 2023
320lk./320lk./49370lk.
 
Lugemise väljakutse: 1. Täiesti uus! Raamat, mis ilmub 2023.aastal.

Juhuse tõttu sattus kogemata mu kätte ja kuidas sa ikka siis ei loe, eriti kui tead, et teised muudkui ootavad, et lugeda saaks. No lugesin. Oli parem kui kartsin. Peale lugemist olen lugenud kahte arvustust. Minu omaga kumbki ei lähe kokku. Esimene oli ülikiitev. Minu käest sai ikka nelja kätte, kuna esikteos, mis ilmunud, siis sai puhta nelja, mitte miinusega. Luulelisust on, üpriski ladusalt kirjutab ka. Seega kui poliitiku ametist sule sappa saab, siis võib kirjanike ridadesse ümber kolima küll hakata. Või maale kolida ja õpetajaks minna. Teises arvustuses oli, et teda seda see keiser Friedrichi ja kunstiarutuste jutt seal loo vahepeal. Minu jaoks olid just need katked kõige huvitavamad osad. No inimesed on ikka väga erinevad. Tundsin ka, et ma polnud just see päris õige lugeja sellele raamatule. Esiteks jätab see pealiini teema mind täiesti külmaks ja teiseks polnud seal ju mingit põnevust. Kuna ikka ühtegi laipa mängus polnud, siis polnud ikka õige raamat ka (no seda lugege nüüd huumoriga ikka, mitte surmtõsiselt siin). Või siis mul ei ole nostalgiat tolleaegsete aegade järele ning mingist maaromantikast ei tea ma ka midagi, läbi ja lõhki linnainimesena ning selline armastuslugu pole ka minu jaoks. Ühesõnaga, lugede ise, mina arvatavasti polnud õige lugeja lihtsalt sellele raamatule. Kirjutatud on igatahes igati korralikult. 

Novembri kokkuvõte

Raamatuid: 15
Lehekülgi: 3828
 
Keskmiselt lehekülgi päevas: 128
Keskmiselt lehekülgi raamatus: 255
 
Kõige õhem raamat: 60
Kõige paksem raamat: 554
 
Lugemise väljakutse teemasid loetud: 4
Muid väljakutseid loetud:
. Lastekirjandus 1
. Punktiir 5
. Saatusesepp 1
. Eesti Raamat 1
. Ulmetark 1
. Hispaania kirjandus 1
Väljakutse vabasid loetud (koolilugemine): 1

Loetud kirjanikke: 14
Enim loetud kirjanik: Helen Cox (2)

Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 10
Enim loetud kirjastus:  Eesti Raamat (5)

Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 7
Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Suurbritannia (4)
 
Vanim raamat ilmunud: 1979
Uusim raamat ilmunud: 2023
 
Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 6
Raamatukogust laenatud: 7
Loetud e-raamatuid: 2
 
Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 7,93
10 palli saanud raamatud: Ars Morendi - suremise kunst, Jääloss

Kuulsate koolnute saatuse keerdkäigud

15./224. Seiklevad surnud
Sari: Imeline Ajalugu
Autor: Bess Lovejoy
Tõlkija: Hannelore Hansmann
Kirjastus: Äripäev 2013
368lk./3828lk./49050lk.

Väljakutse punktiir2023 november: Lein ja surm (#5) 

Ma arvan, et lihtne tavainimene on ikka palju parem olla kui kuulsus. Sured, sind maetakse või tuhastatakse, natuke mälestatakse ja siis unustatakse ning lastakse rahulikult sul ja su kehal igavikuks muutuda. Aga kui oled kuulus, siis tehakse peale su surma sageli veel su kehaga ei tea mida. Raamatus on kuulsate inimeste lood, kus neid maetakse, väljakaevatakse ja maetakse ja siis veel kaevatakse üles ja maetakse taas. Iga kord läheb aga ikka midagi kellegi tasku, kas siis teaduslikuks uurimiseks või lihtsalt suveniiriks, või kaob kogemata ära. Vaesed surnud, keda sedasi on loksutatud isegi erinevate mandrite vahel, nagu see oleks nii oluline, kus need inimese luud põrmustuvad, inimest ennast ju nende luude sees enam pole. Kuid raamatus oli ka kirjas, et üks kahetsusväärsemaid asju surnud olemise juures on see, et sul pole enam sõnaõigust oma keha üle. Sa võid küll enne oma surma panna kirja või rääkida, mida sa soovid, et sinu kehaga tehakse, aga kontrollida sa ei saa enam, veel vähem käskida teha nii, nagu tahad, mitte sinu soove eirata. Ja elavad sageli ei arvesta sugugi surnu soovide vaid enda tahtmisega, eriti veel kui sa oled olnud mingi kuulsus. Ja nii need vaesed surnud rändavadki või siis hoiatakse nende kolpa kusagil eksponeerimiseks, aju tükeldatakse ja uuritakse aastakümneid teadlaste poolt üle maailma, et kuidas sa said ikka nii tark olla. Raamat oli minu jaoks huvitav, sest enamus lugusid sealt oli minu jaoks uus teave. Ma oma sinisilmsuses arvasin ikka, et kui inimene on surnud, siis ta maetakse maha, tuhastatakse, pistetakse mõnda krüpti kirstuga või siis muudetakse muumiaks. Et vähesed on need, keda ei lasta rahus surnud olla, vaid keda näidatakse kusagil mausoleumis või muuseumis, aga sellest raamatust tuli välja, et neid vaeseid surnuid on sajandite jooksul ikka väga palju sunnitud seiklema.


 

Kurje hunte leidub ka meie ühiskonnas, päästke punamütsikesed nende käest!

14./223. Kuri hunt
Sari: Bodenstein & Kirchhoff #6 eesti keeles #3
Autor: Nele Neuhaus
Tõlkija: Eve Sooneste
Kirjastus: Tänapäev 2019
532lk./3460lk./48682lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse november: 

Nojah, tuli välja, et pidin lugema raamatut, milles on vähemalt 520 lehekülge. Seekordne teema ei pannud küll kuidagi hallpead austama ega kulupead kummardama. Ainus lohutus, et ma ei lugenud eelmine kuu sinna teemasse 80.aastase poolt kirjutatud raamatut. Aga samas ka tänu sellele sain nüüd loetud raamatu, mis juba ootas lugemist ning eelkõige jäigi lugemisest välja oma lehekülgede arvu pärast, no pole aega selles väljakutsete tambis lugeda ju nii pakse raamatuid. Kolmas raamat sellest sarjast, mis on eesti keeles ilmunud. Goodreads ütleb, et eesti keelede hakati tõlkima alates neljandast osast. Mulle ta eelmised raamatud on meeldinud ja plaanin kindlasti lugeda ka järgmisi. Järgmisel aastal ehk võtan veidi rahulikumalt neid väljakutseid, siis on aega lugeda ka paksemaid raamatuid. 

Ühel kuumal juulipäeval tõmmatakse Maini jõest Frankfurdi lähistel välja 16aastase tüdruku surnukeha. See kannab märke aastaid kestnud jõhkrast füüsiliselt vägivallast, lisaks võib tema välimuse järgi oletada, et laps on elanud näljas ja eemal päevavalgusest. Keegi ei näi teda taga otsivat ega tea, kes ta on. Linna teises servas saab telereporter Hanna Herzmann samal ajal jälile süngele loole, millesse on segatud süüdimõistetud lastepilastaja Kilian Rothemund ja teenekas kõrilõikaja Berndt Prinzler. Ta teab, et see on midagi nii võimast, et temast saaks hetkega täht, kuid produtsent keelitab teda ohtlikust loost loobuma. Hanna jätkab uurimist ning uudishimu läheb talle kalliks maksma.

Uurijad Pia Kirchhoff ja Oliver von Bodenstein koos meeskonnaga hakkavad neid kuritegusid lahendama ja mida enam nad neisse süvenevad, seda laiemaks läheb pilt. Alguses eraldi kuritegudena tunduv hakkab kokku sobituma ning sinna lisandub järjest puzzle tükikesi, millest lõpuks selgub suur kole pilt. Lastega seotud kuritegudest on alati väga raske lugeda, aga need on vajalikud, et aru saada, mis võib meie ümber toimuda. Sest ükski selline lugu ei ole väljamõeldud lihtsalt kirjaniku poolt, sellel kõigel on aluspõhi reaalsest maailmast. Me tegelikult ei tea, kui väikest jäämäe tippu me näeme, kui suur on see peidud olev jäämägi tegelikult. Aeg ajalt ka reaalses maailmas sulavad/sulatatakse need jäämäe tipud välja ja hävitatakse, kuid jäämäge ennast ei suudeta, ma kardan, iialgi hävitada. Lõpus kirjutab kirjanik, et uue raamatu kirjutamist kavandades sattus lugema üht raamatut, mis teda vapustas. Ta hakkas uurima ning sai teada väga palju laste kuritarvitamisest, mille tõttu ta kirjutas ka selle raamatu. Mida enam ühiskond on teadlik, seda kiiremini ehk märgatakse ja saadakse aru ning suudetakse sekkuda ning päästa lapsi. Väga raske lugemine, samas üpris põnev ja mõtlema panev. Soovitan.

Kes ma olen, kui ma ei mäleta, kes ma olen?

13./222. Patsient 127
Sari: Mirabilia 
Autor: Gilbert Gallerne
Tõlkija: Margot Endjärv
Kirjastus: Eesti Raamat 2008
222lk./2928lk./48150lk.

Lugemise väljakutse: 5. Üks raamat "Mirabilia" sarjast

Autoõnnetuses vigastatud, sügavasse koomasse langenud mees, kelle isikut ei suudeta kindlaks teha, viiakse palatisse 127. Mehel pole dokumente, samuti puuduvad tal sõrmejäljed, tema nägu on kohendanud ilukirurg. Politsei kahtlustab, et mängus on maffia. Salapärane patsient satub põetaja Carole Massoni hoole alla, kes tunneb mehe vastu suuremat huvi, kui isegi tahaks tunnistada. Meelemärkusele tulnud, ei mäleta vigastatu midagi ega kedagi, kuid siis hakkab ta mälu taastuma väikeste kildude haaval. Kuid kas kõik, mis meenub on ikka õige? Kes ma olen, kui ma ei mäleta, kes ma olen? Või kui ma mäletan, et olen keegi, aga keegi teine väidab, et ma ei ole see, vaid tema on? Kui ma ei mäleta, et ma oleks see, aga teised väidavad, et ma olen? Kui veel lisaks keegi ei ole kindel, et kas ma ikka ei mäleta või ma lihtsalt teesklen ja valetan, et ma ei mäleta? Üks üsna segane ja keeruline lugu, aga lugeja saab selles selgust ikka küllaltki alguses, kui tegelastel endil ei ole veel midagi selge. Loo teebki põnevaks, et kuidas keegi seda usub või ei usu ja kes kellega kuidas mängib või manipuleerib. Loos on väga mitmeid harusid, aga nagu ühele õigele raamatule kohane, siis lõpuks saab kõik selgeks ja õiglus võidab. Täitsa põnev lugemine oli, mis siis, et juba üsna varakult sai jaole, kes on siis õige mees ja kes valetab. Aga põnev oli ikka lugeda, kuidas said ka asjaosalised teada, kes on kes ja kuidas see lugu tegelikult oli. Kuna on kriminull, siis ilma laipadeta see lugu ei möödu. Üpris põnev leid, julgen soovitada.
 

Vanad põhjala jumalad möllavad

12./221. Ruunimärgid
Autor: Joanne Harris
Tõlkija: Bibi Raid
Kirjastus: Pegasus 2009
554lk./2706lk./47928lk.

Ulmekirjanduse väljakutse november: Manfred Kalmsten soovitab

Vaatamata lehekülgede arvule läks selle raamatu lugemine kiiresti. Raamat oli väga tempokas, koguaeg midagi toimus, põhiosa tekstist oli dialoog. Raamat oli täis vanu tuttavaid Põhjala mütoloogiast, pandud tegutsema maailmade päästmise või hukutamise nimel. Kõik ei ole nii, nagu esmapilgul tunneb, mõni tegelane üllatab raamatu jooksul. Jumalad on väga inimlikud, käivad omavahelised nagistamised. Peategelaseks on  Maddy Smith, kes sündis käel roostekarva ruunikujuline märk ja tänu sellele külarahvas tõrjub teda, kuna peab teda ohtlikuks. Kord kohtab ta kahtlast meest, kellel on samuti ruunimärk. Iga kord, kui tema parim sõber – päevavargast välismaalane, keda Ükssilmaks kutsutakse – teda vaatama tuleb, räägib ta tüdrukule üha rohkem vanadest aegadest: jumalatest ja loitsudest, ruunidest ja võlukunstist. Kui tüdruk on 14.aastane, siis avavad nad tee Allilma, et tüdruk läheks ja päästaks ära Sosistaja, et päästa maailma. Tüdruk lähebki teadmata kes või mis on Sosistaja. Teel kohtub ta väga erinevate tegelastega ja tutvub paljude Põhjala jumalatega. Kas tal ka õnnestub päästa maailm? No, mis te ise arvate? 

See raamat seisis juba mul pikemat aega riiulis ootevalmis. Mul on ikka õnnestunud sinna väga erinevaid raamatuid kuhjata aegade jooksul, mida kunagi lugenud pole. Alati on hea meel, kui saan mõnda väljakutsesse mõne raamatu enda riiulist sokutada, viimasel aastal polegi seda väga palju juhtunud. Tänu väljakutsetele olen küll sattunud lugema hulga raamatuid, mida ma muidu poleks iial kätte võtnud, aga samas kodused riiulid ei tühjene kuidagi...



 

Kas eilne maailm on jäädavalt ununenud või kordub kõik ka tänases maailmas?


11./220. Eilne maailm

Autor: Stefan Zweig
Tõlkija: Jaan Kross
Kirjastus: Eesti Raamat 1988
288lk./2152lk./47374lk.

Lugemise väljakutse 2. Viimaks ometi! Loe läbi klassikaline raamat, mille kohta sa oled pikalt mõelnud, et peaks, aga pole selleni kunagi jõudnud
 
Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #9 (soovitatud)

Esimesel loengul mu kultuuri ja filosoofia aine õppejõud soovitas seda raamatut lugeda, kuna see talle endale oli väga meeldinud ja seal oli mitmeid mõtteid, mida ta ka meile loengus rääkis. Tõin siis raamatukogust, aga seejärel jäi see muudkui teistele raamatutele alla, kuna tundus väga palju tihedat teksti täis olevat. Lõpuks otsustasin siis peatükkide kaupa lugema hakata paralleelselt teiste raamatutega ja see oli õige otsus. See raamat oli küll huvitav omamoodi, aga ühekorraga lugemiseks liiga raskepärane ja tihe. Raamat on Stefan Zweigi autobiograafia sünnist peaaegu surmani, taustaks tolleaegne Euroopa. Ta mitte ainult ei kirjuta oma elust, vaid vaatleb seda just sündmuste taustal, mis toimus, miks toimus, arutleb, mis oleks kui asjad oleks olnud teisiti, põhjendab, miks ta just sedasi tegutses. Väga endasse süüviv ja arutlev. Raamatu pearõhk on asetatud Esimese maailmasõja eelse ja aegse ning kahe maailmasõja vahelise poliitilise situatsiooni ja Euroopa kultuurielu analüüsimisele. Mitu asja pani täiesti järele mõtlema, mida ei ole varasemalt sellisest küljest osanud vaadata. Ja üllatav fakt minu jaoks oli, et enne Esimest maailmasõda, ei olnud neil passe, reisiti lihtsalt ühest punktist teise ja ei mingeid piirikontrolle. Passinduse ja riigipiiride kontrollimise bürokraatliku mehhanismi lõi alles sõda, kui maailm jagunes omadeks ja vaenlasteks. Ei kahetse, et seda raamatut lugesin. 

Kuidas aju leinaga toime tuleb


10./219. Leinav aju. Kuidas me armastusest ja kaotusest õpime

Sari: Elav teadus #41
Autor: Mary-Frances O’Connor
Tõlkija: Triin Olvet
Kirjastus: Argo 2023
206lk./1864lk./47086lk.

Väljakutse punktiir2023 november: Lein ja surm (#4)

Minu esimene kokkupuude surmaga oli, kui ma olin 6-aastane. Mu 16-aastane täditütar sai õnnetuses surma. Kui läksime nende juurde koju pärast seda, siis ma mäletan, et maja, mis minu jaoks oli alati olnud rõõmus ja helge, oli äkki kuidagi muutunud valu täis ja süngeks. Mäletan seda tunnet siiani, kuidas ka maja, mitte vaid inimesed, mu arust leinas. Matuseid ise ma üldiselt ei mäleta enam, aga see leinatunne oli sedavõrd tugev tunne, et mäletan ka viiskümmend aastat hiljem. Muidugi ei jäänud see mul ainsaks korraks, kui surma ja leinaga pidin kokku puutuma. Järgmine mälestus on ajast, kui olin 12 ja vanaisa suri. Ma olin olnud vanaisa laps, sest kui oli meil abi vaja, siis vanaisa tuli alati meile Haapsalusse appi, vanaema jäi tädilaste jaoks Tartu. Ja kui ma Tartus vanavanemate juures olin, siis ikka jõlkusin vanaisa sabas, kuna tal oli rohkem aega mu jaoks ning ka ta tegi palju huvitavamaid töid kui vanaema. Ja siis vanaisa suri ning matustele ma ei pääsenud, sest sama päeva hommikul tõusis mul palavik üle 39 kraadi. Õhtul see salapärane palavik kadus. Arvan, et see oli mu aju kaitsereaktsioon, millegipärast ta tahtis mäletada vanaisa sellisena, nagu ta oli elavalt, mitte surnuna seal kirstus. Ka vanemana olen pidanud korduvalt leina üle elama. Kui vanaema suri, siis ma olin juba ise ema. Kuna ta suri meil kodus, siis alguses oli kõhe, ma polnud sedavõrd lähedalt surmaga kokkupuutunud ja hoidusin tema voodinurgast võimalikult kaugele. Aga siis ühel hetkel lihtsalt tundsin, et pean minema istuma tema voodile, kus ta suri ja seejärel saabus minusse koheselt suur rahu. No ja huvitav on veel see, et ma ei näinud kunagi vanaema unes peale tema surma, kuigi ta tihti ähvardas, et kui me sõna ei kuula, siis ta peale surma tuleb meid kummitama. Aga kui mul ema suri, siis hakkas ta kohe mul unenägudes külas käima ja oh üllatust, ta võttis ka vanaema kaasa (nad on ühele hauaplatsile maetud). Raamatus on öeldud, et lähedase surma korral tekib suur segadus. Aju ei saa enam aru, kuhu inimene kadus, sest ajukaardil on ta endiselt alles. Selle vastuolu lahendamine ning uue reaalsusega kohanemine on ajule ränk töö. Samas nagu minu leinakogemused näitavad, siis aju ei lahenda neid segadusi alati ühtemoodi, rääkimata siis veel, et ta teeks seda ühtemoodi erinevatel inimestel. Raamatu esimene osa keskendub leinale ja selle neuroloogilisele alusele. Raamatu teine osa tegeleb leinamisega ning täisväärtusliku elu juurde naasmisega. Leinamise protsessis õpib aju toime tulema maailmas, kus puudub talle tähtis inimene. Vananenud viieastmelise leinamudeli asemel on aluseks uus, aju-uuringutel tuginev leina duaalprotsessi mudel. Leinamine tähendab pendeldamist taastumise ja kaotuse vahel, kohanemist ja komistamist, püsti tõusmist ja edasi minemist. Tähtsad pole mitte üksnes mõtted ja tunded või nende esinemise järjekord, vaid leinaprotsess tervikuna, nii kaotusega tegelemine kui ka sellest taastumine. Kuidas aju otsib taga kedagi, kes kogu aeg on olnud ja siis mingil põhjusel enam ei ole (ja seda mitte leina või muu traumeeriva kogemuse tõttu), seda tean vägagi hästi. Mitmed korrad kogenud, aga ma olen saanud talle selgeks teha, et kannatust, kohe varsti on jälle kõik korras. Kuna aju on minu jaoks väga huvitav tegelane, siis oli ka see raamat piisavalt huvitav. Samas vist päris vabatahtlikult ei oleks seda raamatut kätte võtnud, selleks on liiga palju mu elukogemuses valusat surma ja leina teemat.