Lugemise väljakutse 2024: 34. Raamat, mille pealkirjas on ilmastikunähtus
Vihma sadas selles raamatus palju, nagu ikka tüüpilisel Eestimaa sügisel. Aga kes oli see salapärane kass ja mis tal oli tegemist vihmaga? See on nüüd selline raamat, kus tegelikult eriti palju ei toimugi, aga tegevus muudkui keerleb ja keerleb ümber mingi punkti ja tundub, et ei jõuagi kuhugi. Kas tegelikult ikka jõuab, või mitte, ei saa avalikustada, siis pole järgmistel lugejatel enam midagi oodata sellest raamatust.
Igatahes peale selle raamatu lugemist küll kuhugi üksildasse metsatallu elama minna ei soovi. Või tegelikult isegi üheks ööks. No päeval ehk veel võiks, muidugi kui vihma ei sajaks sel päeval... Ma ei saa öelda, et tegemist oleks õudusromaaniga, aga sellise kõheduseromaaniga kindlasti küll. Vihmakassi lugu passib autori sõnul hästi iseloomustama sõna „etnohorror“ ehk õuduselement segatuna rahvapärimusega. Rahvapärimustega põrkavad raamatus kokku nii tegelased kui lugeja. Ja mis siis on ühe rahvapärimuse taga, kas ainult fantaasia või siiski ka tegelikkus, mis on aegade jooksul veidi moondunud? Loodus on võimas ja väekas ning kui lisada veel paras annus fantaasiat, tekib küllalt jutte, mis ei ole alati ilusad ja ohutud, eriti kui tegevuskohaks on mets hämaruses ja vihmasajus.
Kaks noort inimest kolivad Läänemaale teistest eraldatud metsa sees asuvasse tallu elama. Naine töötab kodukontoris tõlkijana, mees on sunnitud endiselt sõitma linna tööle ja on pikad päevad eemal. Naine märkab aias õunapuudel imelikke sügavaid vagusid, nagu keegi oleks küüntega tõmmanud. Kas on tegu mõne metsloomaga? Naine läheb lähedal asuvatesse taludesse uurima, mida sealsed vanad elenikud teavad või arvavad. Kuid ta satub salatsemise keskele, kus küll vihjatakse salapärasele vihmakassile, aga ei räägita, kes ta siis tegelikult on. Aega mööda saab ta teada ka, et seal talus, mille nad ostsid, ei ole olnud kõige paremad lood, seal on mitu noort naist kahtlastel asjaoludel surnud. Midagi seal talus on imelikku ja müstilist. Kui aga ta järjest sügavamale oma uurimisega laskub, siis hakkab ka talle järjest rohkem tunduma, et ta ei tee enam vahet, mis on päris ja mis meelepete. Ning kui ühelt poolt külavanakesed õhutavad oma rahvajuttudega tema vaimset ebakindlust ja teiselt poolt mees, keda suurem osa ajast koduski pole, ei oska ka tuge pakkuda ja pigem oma käitumisega paneb naise kõike oma tegevust varjama, salatsema, siis lugu muudkui kuhjub ja kuhjub, kuni ühel hetkel ei saa ka lugeja enam aru, mis siis on reaalselt ja mis vaid tegelaste ettekujutustes.
Ma võtsin selle raamatu lugeda, sest see oli seotud Haapsalu ja Läänemaaga, mida ma pean ikka endiselt oma kodukohaks. Paar ebakõla oli minu jaoks. See arhiivi külastus... ma pole küll kunagi Haapsalu Arhiivis käinud ja tean, et sellist asutust seal hetkel enam üldse ei ole, aga inimene lasti lihtsalt keldrisse otsima õiget tuba, kus on rahvajuttude osakond ning seal üksipäini terveks päevaks toimetama, kui oli veel jutt, et originaaldokumente ei ole luba suvalisele inimesele näidata? Kuidagi veidi uskumatu oli see. Ning Ungru lossi juurde sõitmine ning mitmekordne ekslemine, sest GPS ei jõudnud kiiresti reageerida? Sinna lossi juurde viib ikka üsna otse tee, pole sinna mingit suur keerutamist ja otsimist. Täitsa suure Rohukülla viiva maantee ääres, otse linnast tulla. Aga noh, eks need olegi pigem sellised kohaliku inimese kiiksud rohkem. Üldiselt mulle see raamat meeldis, või pigem oleks õigem öelda, puges naha alla ja paneb ka peale läbilugemist veidike käekarvu püsti tõusma. Hea, et ma suure külma ja lumega sattusin seda lugema, mine tea, mis tunne oleks veel olnud, kui samal ajal oleks akna taga vihm rabistanud ja puud kohisenud...
Kui see oleks lasteraamat, siis näeks seda iseloomustav pilt välja selline:
