Eestimaa ja Liivimaa maarahvast 17.-19. sajandil

14./61. Eesti talurahvas XVII-XIX sajandil. Uurimusi Läänemeremaade ajaloost V

Sari: Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised #784

Autorid: Herbert Ligi, Ülle Liitoja, Aadu Must, Tiit Rosenberg, Jüri Linnus

Kirjastaja: Tartu Riiklik Ülikool 1987

110lk./2481lk./10782lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga märts: kogumik #3 (ajalugu)

Kui teaduse alla oli mul kohe raamat teada, mida võtta ja lugeda, siis ajaloo raamatuid hakkasin otsima märksõnadega ajalugu ja artiklid. Ja tulemusena leidsin viis raamatut, mida pealkirja/tutvustuse järgi tekkis tahtmine lugeda. Selles osas teeb see väljakutse lausa karuteeneid - alguses pole midagi ja siis ühe otsimise asemel leiad terve virna ning jälle nihkuvad juba raamatukapil olevad jutukad muudkui sujuvalt edasi ja peab neid korduvalt raamatukogus pikendama. Aga jah, viimaste aastatega on tänu selle kirjastuse väljakutsetele mul tekkinud sõltuvus teaduslikematest raamatutest, on need siis ajaloost või mõnest muust valdkonnast. Samas muidugi kunagi ammustel aegadel peale kooli lõppu oli ju sooviks üldse Tartu Ülikooli ajalugu õppima minna, kuhu ma küll ei jõudnudki. 

Kuna selles väljaandes oli tegemist teaduslike artiklitega, siis oli raamat veidi kuivavõitu ja väga palju numbrilisi andmeid täis, eriti esimesed Ligi artiklid Lõuna-Eesti demograafilisest arengust 1711-1819. Katk oli just Eestimaal möllanud ja väga palju elanikkonnast surnud. Statistikast ning selle vahelt õnnestus väljalugeda mõned mõtted, millele pole varem mõelnud. Peale katkuaja lõppu väga suuresti suurenes pulmade arv ja seal olid nii peigmehed kui pruudid enamasti lese seisuses - ellujäänutel tuli edasi minna eluga. Ja järgmised aastad olid erakordse iibe aastad - väga suures osas sünde ja peaaegu olematud surmad - sest nõrgemad oli juba katk kõik viinud. Edaspidi pulmade-sündide ja surmade arv sõltus väga tugevasti ikaldustest ja epideemiatest. Pulmi peeti enamasti aasta viimastel kuudel, kui saak oli salve saanud ja kui see oli kehv, siis lükati pulmad edasi. Kui aga oli hea aasta ning pulmi peeti palju, siis järgmisel aastal kasvas kohe ka suuresti sündide arv. Ikaldused tõid samas kaasa järgmisel aastal surevuse kasvu, kuigi otseselt nälga surnute arvud olid väikesed, pigem võttis ikka mingi nakkushaigus nõrgenenud organismiga inimesi. Minu jaoks väga üllatav oli laste suremuse arv, teadsin küll, et lapsi suri palju, eriti kui mingi epideemia oli, aga, et pidevalt oli lapsi surnutest 75-85%! Teisetes artiklites vaadeldi hingeloendite usaldusväärsust, võrreldi erinevaid sünni-, abielu- ja surmameetrikaid nende loenditega, vaadeldi andmete klappimist ja mitteklappimist. Uuriti, millised mõisateenijad ja maakäsitöölised üldse olid sel ajal Eestimaal ja selgitati ka kuidas ja kust just sellised andmed on tulnud. Üldkokkuvõttes oli üpris huvitav lugemine. Ja mis veel oli huvitav, artiklite refereeringud lisaks eesti keelele olid muidugi vene keeles (nõukaajal ikkagi ilmunud), aga ka saksa keeles, mitte inglise, nagu tänapäeval kombeks. Lugeda soovitan siiski vaid tõsisel ajaloohuvilisel või kellel peaks olema vaja õpingutes selle valdkonna kohta materjali. Tuli meelde, et sai alles üsna hiljuti tööl otsitud ühele kooliõpilasele referaadi jaoks infot väljaannetest, kus on kajastatud millised mõisatöölised Eesti mõisates üldse olid tegevad.
 

Andersen kirjutas ka muud peale muinasjuttude

13./60. Piltideta pildiraamat. Kuulsa Daani kirjaniku Andersen'i kuujutud

Autor: Hans Christian Andersen

Tõlkija: Hermann Namsing

Kirjastus: J.Reevitsa kulu 1900

63lk./2371lk./10672lk.

Koduriiuli väljakutse 2024 märts: Selle raamatu pealkiri on raamatu kaanele kirjutatud väikestes kirjatähtedes. 

See oli hetkel kõige vanem lugemata raamat minu riiulis. Miks selline imelik pealkiri sel raamatul? Seal tõesti ei ole üldse pilte kui tagakaane väikest Amorit mitte arvestada. Raamat koosneb 33st pisikesest jutukesest, pildikesest kuu silmade läbi erinevatest kohtadest ja elusituatsioonidest üle maailma, mille siis algaja kirjanik oma katusekambris kuu jutustamise alusel paberile paneb. Kui me oleme Anderseni harjunud lugema ikka muinasjuttude kirjutajana, siis selles raamatukeses on vaid realistlikud pildid tolleaegsest elust. Kindlasti ei ole see lasteraamat, vaid ikka täiskasvanutele kirjutatud. Või siis ei ole tänapäeva lasteraamat, omal ajal vist kirjutati selliseid lugusid tõesti ka lastele. Rohkem on selliseid raskeid, rõhuvaid jutukesi, kellegi surmast või vaesusest, olustikulisi reaalseid lugusid. Üks mällu sügavama jälje jätnutest jutuke memmest, keda ootas ees tema elu kõige pikem reis - kirstus surnuaeda. Eelmise sajandi alguse raamatud olid sageli mitte otsesed tõlked, vaid tõlkijate enda ümberjutustused loetust, seega pole kindel kui palju selles raamatus originaali sõnastust järgi on jäänud. Aga lugeda oli kerge, sageli on nii vanade raamatute kirjakeel palju erinev tänapäeva kirjakeelest, kuid selles oli vaid mõned üksikud suured erandid. Näiteks järgarvud kahekümnest alates: kakskümnesesimene ja kolmaskümneskolmas. Muidu tore raamatuke, aga teist korda küll rohkem ei loeks. 

Tõlkija Hermann Namsingi kohta leidsin sellise tutvustuse: Hermann Namsing Sakala artikkel

Digikultuurist nii ja naapidi

12./59. Eesti digikultuuri manifest

Sari: Bibliotheca mediorum et communicationis 

Autorid: Maria Hansar, Hilkka Hiiop, Indrek Ibrus, Madis Järvekülg, Veronika Kalmus, Rainer Kattel, Mare Koit, Oliver Laas, Mari-Liis Madisson, Merle Maigre, Anu Masso, Maarja Ojamaa, Pille Pruulmann-Vengerfeldt, Ulrike Rohn, Raivo Ruusalepp, Andra Siibak, Jaan Tallinn, Marek Tamm, Katrin Tiidenberg, Peeter Torop, Aro Velmet, Andreas Ventsel

Kirjastus: Tallinna Ülikool 2021

174lk./ 2308lk./10609lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga märts: kogumik #2 (teadus)

Käesolev raamat koondab ühtede kaante vahele Tallinna Ülikooli ja Postimehe koostöös ilmunud kakskümmend esseed, mis ilmusid 2020. aastal Postimehe lisalehe AK rubriigis „Digikultuur“.

Digiteema on mind pikemat aega huvitanud, kui üks äärmiselt kiiresti muutuv, uuendusmeelne ja põnev  valdkond. Digikultuuri mõiste all on tegelikult kaks erinevat kultuuri. Esiteks käitumiskultuur digitaalses maailmas. Eks kõik ole kokku puutunud laialt levinud valeuudiste, spämmimise, libakirjade, trollimise, andmete õngitsemise, vihakõnede, verbaalsete rünnakute ja muu sellisega. Digimaailm tundub esmapilgul olevat anonüümne maailm ja seetõttu julgevad palju oma halvema poole täies ulatuses internetti välja paisata. Reaalses elus ei kujutaks ettegi, et paljud viisakad ontlikud inimesed selliselt räuskaks ja solvaks teisi enda ümber. Ka digimaailmas on kultuursus ja kultuuritus nagu igal pool mujalgi. Kuid digikultuur on ka digitaliseeritud kultuur. Tänu raamatute digitaliseerimisele on paljud teosed inimestele kättesaadavaks muutunud. Suur osa muusikast on tänapäeval juba digikanalite kaudu kättesaadav, samuti televisioon, filmid, kunst. Muuseumid ei ole enam lihtsalt esemete kogud, vaid ühe enam muutuvad need interaktiivseteks, nii kohapeal külastamiseks kui ka internetis inimeste kohale meelitamiseks. Digimängud on üks järjest suurenev tööstusala, kus enam ei tehta põlveotsas ühe-kahekesi, vaid ühe mängu eelarve on miljonites ja tegevuses tuhandeid inimesi. Tehisintellekt murrab järjest enam meie digimaailma, sageli me isegi ei mõtle, et see, mida me kasutame on tegelikult tehisintellektiga seotud. Eesti on maailmas tuntud kui edumeelne digiriik, ja põhjendatult. Samas ei ole me suutnud panna seda digiriiki kuigi edukalt teenima meie riikluse kõige põhilisemaid väärtusi: keele ja kultuuri säilimist ja arendamist. 2020.aasta oli digikultuuri aasta ja selles raamatus olevad esseed ongi selle aasta puhul kirjutatud. Samas 2020.aasta oli digitaalne väljakutse kogu maailmale, kuna covidi pandeemia sundis paljusid asju ülevaatama ja õpetas olema loomingulised ka digimaailmas.

Kaks asja, mis panid mind selles raamatus mõtlema. 

Esiteks noorte digiseadmete kasutus. Me oleme kõik arvamusel, et noored ja digi, see on käsikäes olev asi, neil juba emapiimaga sisse imetud ning nad on selles väga osavad. Kuid uurimisest tuli välja, et kuigi 97% noortest kasutab internetti iga päev, siis vaid 41% nendest kasutab selleks arvutit. Seega noored on põhiliselt nutitelefonides, aga sealne kasutus on siiski väga ühepoolne, suunitlusega sotsiaalmeediale ja mängudele. Nutitelefonist saab küll ka otsida infot, aga selle kasutamine on siiski piiratud. Seega võib juhtuda, et kui tänaste noorte põlvkond jõuab täiskasvanuikka, on endiselt suur digilõhe valitsemas, noored ei oska kasutada arvutit töövahendina. 

Teiseks info puudus ja info üleküllus.  Kõik teame, et mida kaugemale tagasi ajalukku, seda vähem on meil infot sealsest ajast, mis on jõudnud meieni. Kuid tänapäeval, kui on suur info üleküllus, sageli isegi infomüra? Mida saavad tulevased ajaloolased meie kohta teada? Kuidas nad närivad läbi sellest meeletust infoküllusest? Kuid kus on meie tänapäevane info ladestunud? Sotsiaalmeedias, youtubes, google drives, välismaistes serverites asuvates blogides, veebilehtedel jne. Suures osas on kogu info välismaiste (era)ettevõtete käes ja ühel hetkel väga tõenäoliselt mõne sõrmeliigutusega jäädavalt kustutatud. Ja kogu see info on süstematiseerimata, uppunud infomürasse. Meie kodumaistes mäluasutustes säilitatakse väga vähe digitaliseeritud materjali, sest see ei jõua lihtsalt sinna. Seega võib juhtuda, et mõnesaja aasta pärast on ajaloolased silmitsi olukorraga, et ka meie ajastust on säilinud väga vähe kvaliteetset infot. Asi, millele me hetkel ei mõtle, või ei oskagi mõelda.

Digikultuuri tuleks mõista uue tähendusloome kontekstina, uutmoodi „lingitud“ maailmana, mida me alles hakkame paremini mõistma. See uus „digitaalne olukord“ sunnib meid ka Eestis revideerima mitmeid seniseid põhimõtteid ja käitumisharjumusi.

Mõisamõrvad

4./51. Mõisahäärberi mõistatus

Sari: Cherringhami mõistatused #2

Autorid: Matthew Costello, Neil Richards  

Tõlkija: Leena Suits

Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2024

132lk./1846lk./10147lk.

11./58. Mõrv Morrington Hallis

Sari: Stella ja Lyndy mõistatused  #1

Autor: Clara McKenna

Tõlkija: Nele Mikk

Kirjastus: Eesti Raamat 2021

288lk./ 2134lk./10435lk.

Lugemise väljakutse 2024: 37. Kaksikud. Kaks raamatut, mille kaanepildid on sarnased, kuid autor erinev

Teise kaksikuks sobija leidmine võttis tükk aega aega. Muidu oli tunne, et neid mõisahoonete/lossidega krimkasid on palju, aga kui otsima hakata, siis sarnaseid nagu ei leidnudki eriti. Ütleme siis, et need leitud raamatud on kahemuna kaksikud. 

Tegelikult on neil raamatutel veel enam sarnasust kui vaid kaanepildis. Mõlemas on peategelasteks mees ja naine, kes pole hetkel krimiuurija seisuses ning tegevus toimub Inglismaal ning juba raamatu alguses toimub mõrv.

Mogdon Manori eakas omanik Victor Hamblyn sureb mõistatuslikus tulekahjus. Aga oli see õnnetus? Ohvri kõik kolm keskealist last, kes elavad Cherringhami külas, võivad olla pärijad. Ja nad võivad olla ka mõrvarid. Politsei ja tuletõrje arvab ühte, Jack ja Sarah teist... Muidugi selgub raamatukese lõpuks tõde. Hästi kiire lugemine, ei pea eriti süvenema ka, aga seda ei arvanud ära, mis siis tegelikult ikka toimus, lool oli vaatamata raamatu õhuksusele siiski mitu kihti ja pöördeid. Ootan selle sarja järgmisi raamatuid, need on väga lõõgastavad lugemised väsinult peale tööpäeva või õpinguid.

Kevad 1905: isa võtab vaba loomugatütre Stella kaasa Inglise maahäärberisse salapärasesse pulma. Kui ta aga Morrington Halli lopsakatele mõisamaadele pärale jõuab, tunnistab tema kalk ja ambitsioonikas isa, et ta ei kingi peigmehele ainuüksi oma parimaid ratsahobuseid, vaid on lubanud rahapuuduses vaevlevale Atherly krahvi pojale anda ka tütre käe. Suguvõsade vahel kuhjuvate kultuurilise kokkupõrgete taustal varjutab Morrington Halli skandaalne mõrvajuhtum. Kas isade tahtel kokkusobitatud pruutpaar leiab armastuse või võimaluse lahku minna ja milliseid intriige varjab veel see vana mõisahoone ja tema asukad ning külalised. Raamatus on tähtsal kohal ka tõuhobused ning võiduajamised. See sari on kuidagi minu pilgu alt üldse välja jäänud, kaks osa veel ilmunud ja nüüd mul raamatukapil ootel. Ei olnud selline hästi kiire lugemine nagu teine kaksik, samas selline mõnus ja humoorikas ning ajalooline. Mõnikord tekkis küll tahtmine neile Inglise aristokraatidele öelda, et tulge tänapäeva, ärge olge nii kitsarinnalised. Aga noh tegevus toimub ikkagi 120 aastat tagasi ja hea on mõelda, et eluolu on ikka mõnes asjas pikkade sammudega edasi liikunud. Peategelased olid mõlemad väga sümpaatsed ja mõned teised jälle väga vastumeelsed. Tegelikult olidki tegelased natuke liiga mustad ja valged, inimestes on ikka nagu rohkem halle toone ka. Soovitan sellistele romantilisema ja kergema krimi austajatele, kes ei taha lugeda vaid mõrvauurimisest, vaid keda köidab ka olustik ja tegelaste elu. 

Lahenduskeskne teraapia

 

9./56. Water the Flowers Not the Weeds

Autor: Fletcher Peacock

Kirjastus: Open Heart Publishing 2000

139lk./1557lk./9858lk.

 

10./57. 101 lahenduskeskset küsimust toimetulekuks traumaga 

Autor: Fredrike Bannink

Tõlkija: Riina Allmäe, Maria-Helena Mettis

Kirjastus: Mahena MTÜ 2022 

157lk./1714lk./10015lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga jaanuar: Tervis #10 ja #11 (populaarteadus)

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #10 (kohustuslik) ja #11 (soovituslik) 

Mul on sel semestril ülikoolis aine "Lahenduskesksed põhimõtted enesejuhtimises ja nõustamises" ja seal oli kohustuslik lugeda raamatut "Kasta lilli, mitte umbrohtu" inglise keeles, sest eesti keelde pole seda veel keegi pannud. Ainsat eesti keeles ilmunud raamatut lahenduskeskse teraapia teemal "101 lahenduskeskset küsimust toimetulekuks traumaga" oli soovituslik lugeda. Kuna ma inglise keelega pole just suur sõber, siis inglise keelse raamatu võtsin kätte pika hambaga ja otsustasin, et loen samal ajal eesti keelse ka läbi, et siis ehk saan rohkem aru. Eriti kuna ma ise ei ole sellesse ainesse, mida ma õpin, väga sügavalt uskuv inimene. Kuid peale lugemist võin öelda, et see inglise keelne raamat oli lihtne lugeda ka kesisema inglise keele oskajale ning väga huvitav ja köitev, seevastu eesti keelne oli kuidagi kuiv ja igav. Samas rääkisid nad mõlemad ühest ja samast. Need raamatud sobivad ka täiesti kolmjala väljakutse jaanuari kuu teemasse - räägivad need ju tervisest - vaimsest tervisest, mis on sama oluline kui füüsiline tervis.

Mis asi siis see lahenduskeskne teraapia üldse on? See on selline teraapia, kus ei jääda kinni probleemi, kus ei lahata, kust üldse sai alguse probleem, miks see on probleem ja ei püüta probleemist aru saada. See on teraapia, kus üritatakse leida lahendusi vaatamata probleemi sisule, leida erisusi probleemiga elamises, leida tugevusi ja ressursse, mida kasutada probleemiga edasi elamisel ning kuidas jõuda selleni, et probleem ei oleks enam probleem. Kui esimesel juhul terapeut on suur ja tark ning pakub välja lahendusi, siis lahenduskesksel on terapeut ainult juhtija, tähelepanu pööraja asjadele ja olukordadele, mis erinevad, mis on tugevused. Lahendused leiab inimene ise, kui hakkab teistmoodi mõtlema terapeudi küsimuste valguses. Lahenduskeskse teraapia kolm põhireeglit on: 

1. Kui see töötab, ära muuda seda! 

2. Niipea kui sa tead, mis töötab, tee rohkem seda, mis töötab. 

3. Kui miski ei tööta, siis ära tee seda rohkem! Otsi midagi muud!

Selge ja lihtne ju? Näiteks oli toodud, et kui Pariisis kelner ei saa aru inglise keelest, siis ta ei saa aru ka siis, kui te räägite valjemini inglise keeles. Tegelikult need reeglis said mulle väga hästi juba selgeks sel ajal, kui ma tegelesin programmeerimisega. Kui sinu kood ei tööta, siis see ei tööta ka siis, kui sa kümme korda seda üritad tööle saada ilma parandamata. Kui see töötab, siis ära hakka seda parandama isegi kui sa ei saa ise aru, miks ta töötab, sest pärast ta ei pruugi enam üldse töötada. 

Ja teine väärt teadmine sellest raamatust oli, et ära programmeeri/hüpnotiseeri ennast ega teisi negatiivselt, vaid ikka positiivselt. Kui sa ütled lapsele, et ära lase klaasil kukkuda, siis on suur tõenäolsus, et see klaas kukub. Kui aga öelda, et vii ettevaatlikult klaas lauale, siis on suurem tõenäosus, et klaas jõuab tervena lauale. 

Inimesed jagunevad kolme kategooriasse probleemidega ning seda mitte ainult terapeudi juurde tulekul. Iga inimene on mingil hetkel ühes selles kategoorias, need muutuvad olenevalt olukorrast. Külaline - kelle arust tal ei ole probleemi, keegi teine leiab, et on probleem. Kaebaja - kellel on probleem, aga selles probleemis on keegi teine süüdi ja tema ise ei saa midagi teha. Klient - kellel on probleem ja kes tahab midagi ise teha, et seda probleemi lahendada. Iga kategooriaga tuleb käituda ja juhtida erinevalt, esitada erinevaid küsimusi. 

Tegelikult õpetas see raamat ka manipuleerimist. Kuidas ema lapsi voodisse pannes lasi neil valida: kas lähete kohe voodisse või veerand tunni pärast? Kuigi üks lastest hammustas lõpuks asja läbi ja küsis emalt vastu, kas sa tood mulle ühe või kaks jäätist?

Eesti keelne raamat oli nagu pealkirigi ütles suunitletud sellele, kuidas oleks õige esitada lahenduskeskseid küsimusi, kuidas need küsimused võivad aidata, milleks on seda vaja. Seal oli küll ka teise raamatu teooriad kirjas, aga kuidagi kuivalt ja võib olla oli minu jaoks viga ka selles, et eesti keeles lugemise ajaks, ma olin selle osa juba inglise keeles ära lugenud.

Mis ma kokkuvõtteks oskan öelda. Teooriana minu jaoks väga õige ja toimiv, aga kui ma hakkasin ennast või kellegi tuttava/lähedase probleemi sellesse püüdma panna (koduse ülesande raames), siis ma jõudsin välja absurdsuseni sageli - selle kahe jäätise küsimuseni. Mulle tundub, et ma pole veel jõudnud ise sinna kliendi kategooriasse, ma pigem kõigun seal külalise ja kaebaja osas ka ise, ning seetõttu ei suuda piisavalt lahenduskeskselt mõelda, pigem lähem ikka mõte probleemile, mitte lahendusele. Aga pool semestrit on veel ees, ehk ikka saab arenetud ka selles osas.

Miljon miksi

8./55. Miks munad kukuvad?

Koostaja Triin Olvet

Illustraator: Piia Maiste

Kirjastus: Argo kirjastus 2023

112lk./ 1418lk./9719lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga märts: kogumik #1 (lasteraamat)

Igale lapsevanemale on teada, et lapsed jõuavad rohkem küsida kui nemad vastata ning väga sageli ei oskagi vastata. Seega on hea, ise enne see raamat läbi lugeda, ehk siis oskab ka mõnele küsimusele vastata. Kuna vastajateks siin raamatus oli väga palju erinevaid teadlasi, siis vastuste tase oli ka minu arust küllaltki erinev. Mõni suutis rohkem, mõni vähem kergemalt ja arusaadavamalt lastele asju selgitada. Samas ma olen aru saanud, et ega lapsed ei vajagi sageli väga lihtsat seletust asjadele. Pigem on need täiskasvanud, kes keerukamast seletusest aru ei saa, sest nemad ei oska enam sedavõrd hästi asju endale oma peas ettekujutada, mis kompenseeriks selgituse. Raamat oli tore, kusjuures kui tavaliselt saad lasteraamatud kergesti ja lihtsalt kiires korras loetud, siis see raamat võttis mul kolm õhtut aega. Aga need munad kipuvad jah kukkuma kui vähegi silma pealt ära lased, vahel kukuvad kohe näppude vaheltki. Soovitan kõigile lugeda, kel kokkupuude lastega. Või pange see raamat omale riiulisse, hea võtta kui jänni vastamisel jääte.

Lugu, kus ei järgita ohutusnõudeid

 7./54. Risto Räppar ja külmutaja-Elvi

Sari: Risto Räppar #4

Autorid: Sinikka Nopola ja Tiina Nopola

Tõlkija: Kristiina Kass

Kirjastus: Tea 2009

128lk./ 1306lk./9607lk.

Soome kirjanduse väljakutse 2024 märts: Soome naine

Selles raamatus tegutsevad kaks kanget Soome naist. Risto Räppari tädi Roosa väänab jala välja. Roosa tunneb muret, kes nüüd Ristole süüa teeb, ja kutsub appi oma sugulase, krapsaka pensionäri Elvi Räppari. Elvi kolib Risto ja Roosa kööki elama ning kavatseb nende juures lõpuks ometi korra majja lüüa. Kuid Elviga toimub midagi salapärast, ta varjab midagi, kas midagi kuritegelikku? Ja kui kaks krapsakat kanget elukogenud naist kokku põrkavad, kui silmapiiril on üks sobilik vaba meesterahvas, siis see kokkupõrge võib ikka sädemeid lüüa. Raamat on hästi humoorikalt kirjutatud, tekkisid kohe silme ette need kaks naist, mees ja kaks last (Risto ning naabritüdruk Nelli). Kuidas kõigest on võimalik valesti aru saada, kuidas panna paika võimureeglid, kuidas võib saada saatuslikuks sügavkülma puudumine, kuidas mittearvestada laste soovidega, kuidas mängida spioone ja kuidas toppida oma nina igale poole, kuhu seda pole vaja. Peaks vist need teised raamatud ka läbi lugema, sest mulle nende kirjanike duo kirjutatud raamatud on üldiselt meeldinud, sellised parajalt humoorikad kõik. 

Kui elava looduse ainus eesmärk on hävitada inimsugu

6./53. Surmailm I

Sari: F-sari 

Autor: Harry Harrison

Tõlkija: Urmas Alas

Kirjastus: Varrak 1997

143lk./1178lk./9479lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 märts:  Arvi Nikkarevi soovitused

Planeetidevaheline mängur Jason dinAlt saab pakkumise, millest on võimatu ära öelda. Sündmuste käik viib ta kummalisele planeedile nimega Pyrrus, kus kogu elav loodus näib eksisteerivat ainult ühe eesmärgiga - hävitada inimesi. Inimesed on omakorda kohandunud samaga vastama ning nõnda käibki lõppematu sõda. Kõik võtavad seal sõda paratamatusena ja keelduvad nägemast tõde, et inimsugu jääb loodusele alla. Keegi ei mõtle sellele, kuidas see sõda on üldse hakanud ja kas saaks midagi teha, et see sõda kunagi lõppeks. Miks loodus üldse neid sedavõrd ründavad. Pyrruslased on veendunud, et nemad on need õiged ja head ja loodus on see paha. Kui nüüd Jason hakkab mõtlema, siis pole see paljudele meelepärane, sest nende veendumusi rünnatakse. Aga kas ta leiab sõja alguse põhjuse ja viisi, kuidas seda peatada? Kuna tegu on kolmeosalise raamatuga, siis mõtlesin, kui palju mahub sinna esimesse õhukesse raamatukesse ning kas lugema hakkamisega ei tee ma endale karuteenet, st. ei pea leidma kohest võimalust ka kahte teist osa oma lugemisse kiirkorras sokutada. Esimene osa jõudis aga õnnelikult teatavasse punkti, kus sai loo pooleli hetkel jätta ja panna lootus järgnevatele soovitajatele, kes teisi osi edasi soovitaks. Vaatamata sellele, et raamat oli õhuke, jätkus sinna palju ja mitmetasandilisi sündmusi, raamat oli tempokas ja kiiresti loetav. Ning lõppude lõpuks ka mõtlemapanev - kuidas ka inimsugu on suhtunud ja suhtub loodusse, kelle territooriumile ta on tunginud. Ka reaalses maailmas ollakse hädas metsloomadega, kes inimesi ründavad, aga arvestamata, et kõigepealt ründas inimene nende territooriumile või lihtsalt hävitas nende elupaigad omale millegi saamiseks. Kes oli algne süüdlane, sellele ei mõelda. Mulle meeldis ja panen ka järjed kunagi lugemist vajavasse nimekirja, hetkel liiga palju muud kooli ja väljakutsete kohustuslikku ees ootamas, et mahuks koheselt lugemislauale.

Eesti teatri ajalugu

5./52. Sonettide sarmikas daam

Sari: Elavik  #18

Autor: Iivi Lepik

Kirjastus: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum 2015

136lk./1035lk./9336lk.

Eesti ajaloo väljakutse märts: Eesti teatri ajalugu

Hakkasin otsima raamatuid märksõnade teater ja Eesti alt, mõned panin kõrvale, et võib olla ja siis jõudsin selle raamatuni ja koheselt teadsin, et see on nüüd see, mida ma lugeda tahan. Sest minu jaoks on Eesti naisnäitlejate esikolmik: Salme Reek, Silvia Laidla ja Ester Pajusoo. See on muidugi minu subjektiivne arvamus, eks neid häid naisnäitlejaid on olnud teisigi ja on ka praegu lavadel mängimas. 

See raamat on Silvia Laidlast (1927-2012).  Raamatu aluseks on Iivi Lepiku poolt 1999. aastal Andres Särevi Kortermuuseumis läbi viidud pikk intervjuu koos samal aastal toimunud avaliku kohtumisõhtu salvestusega. Silvia Laidla räägib avameelselt oma lapsepõlvest, näitlejaõpingutest GITISes ning selleks ajaks ligi 50 aastat kestnud teatritööst. Silvia Laidla töötas Draamateatris näitlejana aastatel 1953–66 ja 1983–92. 1966–83 oli ta Noorsooteatri koosseisus. Ta on teinud kaasa paljudes telelavastustes ja kuuldemängudes, esinenud ka filmides. Elu viimasel perioodil astus näitlejana lavale Dajan Ahmeti juhitud Salong-Teatris.

Silvia Laidla hääl oli midagi, mida ei ajanud ühegi teise inimese häälega sassi, see oli sedavõrd võimas ja omapärane. Ta mängis oma elu viimastel aastakümnetel tavaliselt küll selliseid pehmemaid rolle, aga sisemiselt tugevaid ja tahtejõuliseid naisi, sellisena tundus ta mulle ka ise. Kahjuks tema suurimad ja hiilgavamad rollid jäid aega, kui mind veel polnud või ma olin liiga noor, et neid näha. Ning kahjuks 60-70ndate etendustest on küll fotosid, aga salvestusi, nagu tänapäevastest etendustest tehakse, sel ajal veel ei olnud võimalik teha. Raamatu lõpus on 11 lehekülge tema rollide loeteluga! Väga mõnus lugemine ja paljude mälestuste elustumine tänu sellele raamatule.

 

Baltisakslasest Eesti ema Teresa päästmas armeenlaste lapsi

3./50. Taeva tütred

Autor: Piret Jaaks

Kirjastus: Varrak 2023

269lk./899lk./9200lk.

Lugemise väljakutse 2024: 30. Ilukirjanduslik teos, kuhu on sisse põimitud mõne riigi ajalugu

Sellesse raamatusse on põimunud kolme riigi ajalugu: Eesti, Armeenia ja Türgi. Kui ma lugesin, selle raamatu ilmumisest, siis olin kindel, et tahan seda lugeda, sest ma tean küll, kes oli Hedvig Büll. Meil on üks ja sama sünnilinn. Samas ma teadsin temast vaid mingeid üleüldiseid fakte. Seega tahtsin saada põhjalikumat teavet. Kuigi see raamat on ilukirjanduslik teos, siis põhineb see faktidel ja tolleaegsetel materjalidel. Ajaloolisele ainesele toetuv raamat on 19. sajandi lõpus Haapsalus baltisaksa perekonda sündinud Anna Hedwig Bülli (1887-1981) eluloost ning tema missionäri tööst armeenia orbude päästmisel Türgi genotsiidist. Noor misjonär saadetakse Marashi linna orbudekodusse, kus tema silme all hakkavad lahti rulluma traagilised sündmused, mida tunneme tänapäeval armeenlaste genotsiidina. Romaani keskseteks teemadeks on üksikisiku vastutus ja halastuse võimalikkus, mis kodust kaugele saadetud misjonäre sõja keerises painama hakkavad. Sammhaaval, sidudes kokku killukesi Eesti, Euroopa ja Lähis-Ida ajaloost, avaneb meie ees lugu inimlikust hingesuurusest ja Jumalasse uskumisest. Religioonide põrkumised on läbi ajaloo sageli toonud kaasa veresaunu ning laste ja naiste hukkumist, kellel pole olnud mingit süüd selles. Vanasti, kui info levimine võttis aega, saadi teada olukordadest, toimunust alles hulka aega hiljem ning seda oli võimalik ka rohkem varjata kui tänapäeval, kui info liikumine on muutunud tunduvalt kiiremaks ja objektiivsemaks. 

Minu jaoks oli väga mõtlema panev raamat, just hetkel toimuvate sõdade kontekstis, alati on ju lisaks võimuihale ka religioonid siiski mängus. Raamat oli kaasahaarav, küll väga süngel teemal, kuid mitte rõhuv, pigem helge ja innustav. Raamat, naiste tugevusest ja headuse olemasolust ning uskumuse jõust. Mulle meeldis ja soovitan lugeda, eriti kui ajalugu huvitab, aga see raamat on tunduvalt enamat kui vaid ajalugu.  

Lisalugemist, kuulamist ja vaatamist: 

Eesti misjonär päästis Armeenia genotsiidi ajal tuhandeid orbe

Eesti lugu Anna Hedwig Büll 

Meilgi on oma ema Teresa

 

Lubage tutvustada, Luuker Leebesurm, luukere ja detektiiv, elus ja surnud, maag ka veel.

2./49. Detektiiv Luuker Leebesurm

Sari:  Detektiiv Luuker Leebesurm #1

Autor: Derek Landy

Tõlkija: Mario Pulver

Kirjastus: Pikoprint 2014

374lk./630lk./8931lk.

Lugemise väljakutse 2024:  4. Raamat, mille autoril on samad initsiaalid kui sinul

Ma ise teadsin vaid ühte kirjanikku, kellega mul initsiaalid kokku lähevad, aga veidi otsides avastasin, ka Derek Landy. Siis tuli meelde, et kunagi, kui see raamat ilmus, ma isegi üritasin seda veidi lugeda, aga see oli üks neist väga haruldastest raamatutest, mis mul on pooleli jäänud. Ja ma siis võtsin selle uuesti kätte, temaatika on ju õige, kas see siis tõesti ei kõlvanud lugeda. Selgus, et kõlbas ikka, ju siis mul polnud tol hetkel lihtsalt õiget sisetunnet selle jaoks. Samas, ega ma nüüd ka seda päris kiitma ei hakka ning pole eriti kindel, kas ma neid paljusid järgesid kätte võtan. Aga võib olla siiski, eriti kui peaks kuhugi teemasse sobima, sest neid järgesid on ikka ligi kümme juba ilmunud, seega nad ei saa ju kehvad olla? Tegu siis lasteraamatuga, peategelane tüdruk on 12.aastane. Kuigi pealkiri vihjaks nagu krimiraamatule, tegemist ju detektiiviga, siis tegu ikka ulmega. Luuker Leebesurm – tarkpeast detektiiv, kõikvõimas maag, räpaste trikkide ja murdvarguste meister. Ahjaa, ja surnud. Koos ebatavalise ja salapäraselt andeka Stephanie Edgleyga moodustavad nad liidu, mis peab jagu saama kõikematvast iidsest kurjusest. Tapmist on palju, seega lastele ei soovitaks, samas see ju ongi lasteraamat ja isegi Eesti Lastekirjanduse Keskus soovitab? Seega siis vist võib ikka tugevamate närvidega ulmet armastavatele lastele ka soovitada. Aga kindlasti ei soovita vaatamata vanusele nendele, kellel seda ulmesoolikat ei ole. 

Naabrite ajalooline krimka naabritest

1./48. Lõks kaupmehe tapjale. Timuka õpipoisi teine kohtuasi

Autor: Gina Viliūnė

Tõlkija: Tiina Kattel

Kirjastus: Hea Lugu 2023

256lk./ 256lk./8557lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse 2024 märts: Need naabrid!

Kuuvahetuse öösel lugesin seda raamatut plaaniga panna suurde väljakutsesse tunne oma naabreid punkti alla. Lõpetasin raamatu, vaatasin kella, et uue kuu väljakutse teemad peaksid nüüd küll juba üleval olema. Jõudes krimi väljakutseni hakkasin naerma, sest ma just lõpetasin ju selle väljakutse raamatu. Seekord siis oli asi kas juhuses või selgeltnägemises, aga mul õnnestus lõpetada väljakutse raamat minut enne väljakutse teema teada saamist. Aga sellesse teemasse ta nüüd sobib ideaalselt. Vilniuse raamatukaupmees Andrius ja vürtsikaupmees Luka on sõbrad, veel enam, nad on naabrid ja veel sellised naabrid, kes elavad ühe hoovi peal. Neil ei ole majade vahele aeda ehitatud ning osaliselt käib majandamine üheskoos, pole ju vaja kahte peldikut ja kahte solgiauku, piisab kui üks neist on ühe krundil ja teine teise omal ning mõlemad saavad kasutada. Aga siis ootamatult sureb Luka, veel täisjõus mees, kelle puhul ei ole olnud ühtegi märki kehvast tervisest. Andrius kahtlustab, et seal on midagi valesti ja sõber võidi hoopis tappa. Ta kutsub asja uurima oma teise sõbra, timuka õpipoisi Adase. Raamatu jooksul selgub, kas Luka tapeti (no sellest saab lugeja juba aru raamatu pealkirjastki) ja kas tapja saadakse ka kätte ning kes see oli ning miks ta seda tegi.  Taustaks Leedu 16.sajandi kaupmeeste elust. Raamatu erinevad tegelased jõuavad Vilniuse kõrval ka Kaunasesse ja Klaipedasse. Raamatusse jõuavad ka mõned uued tegelased ning saab edasi lugeda eelmise raamatu peamiste tegelaste elust. Minu jaoks jääb selles raamatus natuke väheks seda ajaloolist poolt, tahaks pigem rohkem teada, samas ka see kuriteo uurimise pool ei ole väga tugev, pigem selline aeglane kulgemine ja kogemata jälile saamine. Sobib kindlasti sellistele väheveristele, romantilisematele krimide lugejatele. Natuke nõrgaks jäi kui võrrelda teiste ajalooliste krimidega nii Eestist kui välismaalt. Aga kuna mulle ajaloolised krimid väga meeldivad, siis ma kindlasti ikka loen läbi ka kolmanda osa, kui see eesti keelde jõuab. Kasvõi seetõttu, et mulle Vilnius väga meeldib. Millegipärast rohkem kui Kaunas, kuigi enamasti on inimestele just vastupidi.

Veebruar 2024 kokkuvõte

Raamatuid: 19

Lehekülgi: 3305

 

Keskmiselt lehekülgi päevas: 118

Keskmiselt lehekülgi raamatus: 174

 

Kõige õhem raamat: 16

Kõige paksem raamat: 399

 

Lugemise väljakutse teemasid loetud:5

Muid väljakutseid loetud:

. Koduriiul 1

. Kolmjalga 3

. Soome kirjandus 1

. Ulme kirjandus 1

. Eesti ajalugu 1

. krimikirjandus 1

. LuuleViis 6

Väljakutse vabasid loetud: 0

Loetud kirjanikke: 13 + kogumik

Enim loetud kirjanik: Riina Rossa (6)

 

Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 13

Enim loetud kirjastus:  autor ise kirjastas (6)

Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 7 + kogumik eri maade kirjanikega

Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Eesti (10)

 

Vanim raamat ilmunud: 2003

Uusim raamat ilmunud: 2023

 

Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 7

Raamatukogust laenatud: 11

Loetud e-raamatuid:1

 

Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 6,37

10 palli saanud raamatud: Vaiksed inimesed, Suur valmiraamat

Üks igatepidi väga uhke raamat

19./47. Suur valmiraamat

Autor: Aisopos, Jean de la Fontaine, Ivan Krõlov, Lev Tolstoi, Jakob Tamm, Mart Raud, Feliks Kotta, August Sang, Ralf Parve, Wimberg, Jaanus Vaiksoo

Illustraatorid: Kristjan Allik, Anne Liivamägi-Liiva, Jüri Mildeberg, Piret Mildeberg, Juss Piho, Piret Raud, Kristina Reineller, Tiina Reinsalu, Regina Lukk-Toompere,  Catherine Zarip

Tõlkija: palju (kogutud erinevatest eesti keelde tõlgitud raamatutest kokku)

Kirjastus: Avita 2006

301lk./3305lk./8301lk.

 

Koduriiuli väljakutse 2024 veebruar: Pane kaks esimest sõrme kõrvuti ja mõõda raamatu selga - veebruari raamatu selg on laiem kui su kaks sõrme.

 

 Eks siis sai kuu alguses kohe raamaturiiulil raamatuid näppudega mõõtma asutud kuni näpud tabasid selle suure raamatu sametist pinda ja sellest enam lahti ei lasknud. Lehekülgede arvult ei olegi suur, aga trükitud on joonistuspaberile, mitte õhukesele paberile. See on üks väga ilus raamat. Sametised kaaned, suur formaat, paksud lehed, peaaegu igal lehel pilt. Illustratsioonid on mitmelt kunstnikult, mitmes stiilis. Võib olla üldmuljele oleks tulnud kasuks, kui ainult ühte stiili pildid oleks olnud, aga samas igal kunstnikul oli äratuntav käekiri ja nii tekkisid kiiresti oma lemmikud, kelle pilte ootama hakkasid. Minu vaieldamatuks lemmikus siin raamatus olid Tiina Reinsalu pildid. Aga ka Piret Mildbergi joonistused meeldisid väga, teised juba natuke vähem ja ühe kunstniku omad üldse mitte (ei avalda kelle omad). Valmide osa oli ka huvitav, sest mitmed olid võetud sarnased erinevatelt autoritelt, sai võrrelda, kuidas plagiaat on läbi ajaloo kestnud. Lõpuosas oli ka eesti autorid oma valmidega ülesrivistatud ja ausalt öeldes üsna mitmed olid täitsa tundmatud mulle. Kuid ka maailma ajaloo kuulsate valmimeistrite loomingus oli nii tuttavat kui tundmatut. Olen seda raamatut varemgi sirvinud ja kohati lugenud, aga sedasi otsast lõpuni mõne päevaga ei ole varem lugenud. Kui ma tavaliselt viimasel ajal annan raamatu ära peale läbilugemist, siis see raamat rändab ilusti riiulisse tagasi. Seekord siis see koduriiuli tühjendamise väljakutse ei toiminud. Aga lugemiselamus oli mõnus.

Luuletuste väljakutse LuuleViis, või seekord pigem LuuleKuus

 

13./41. Suudlus muusale ...kuulsad mehed luules.

14./42. Kalevi kojutulek... Eesti elu Fookuses ja Pookuses.

15./43. Jüriöö kauge kaja. mõtisklusluule

16./44. Palves käed. mõtisklusluule

17./45. Afrodite. lembeluule

18./46. Virred. mornid laastud

Autor: Riina Rossa

Kirjastus: autor 2003

24+16+32+24+20+20lk./3004lk./8000lk.

Isiklik väljakutse LuuleViis veebruar

Ühe luuletaja kuus pisikeses formaadis õhukest kogu. Ütlen ausalt, ei istunud sugugi. Kõige hullem oli see Suudlus muusale, aga ega teisedki eriti paremad olnud. Paar üksikut luuletust oli, mis tõusis üldisest tasemest kõrgemale. Minu poolest ole euro ja euroopa liidu vastane, aga kas seda peab siis oma luulekogudes muudkui  kordama? Üldse väga virisev ja masendav inimene, võiks mõnegi luuletuse ikka helgema ja rõõmsama kirja panna. Riimi oli, aga rütmi mitte ja seekord siis ei päästnud neid luuletusi isegi riim mitte.Ehk järgmisel kuul veab paremini selle luulega.

Lugemise lihtne valik - jätta lugemata?

12./40. Lihtsad valikud

Autor: Triinu Meres

Kirjastus: Varrak 2017

272lk./2868lk./7864lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024: Triinu Merese soovitused

Tegelikult on ikka üsna julge samm iseenda teoseid soovitada, samas aga kes siis veel peakski soovitama, kui mitte tegija ise. Liigne tagasihoidlikkus ei pruugi voorus olla ja nii on ka hea tagasisidet saada oma tööle. Minu jaoks siiski paraku ei olnud kõige parema valikuga. Raamat ei tahtnud kuidagi edasi minna, venis ja venis. Lühemalt, ladusamalt ja särtsakamalt oleks tahtnud. Ausalt öeldes, jäi see lugu mulle üsna arusaamatuks ka lõpus, kui nagu oleks kõik pidanud klaar juba olema. Minu jaoks oli see pigem psühholoogiline raamat, kus sõpruse, reetmise, erinevate väärtushinnangute, inimestevaheliste suhete ja võimumängude teemad. Ulmeks tegi selle asja, et toimus kunagi mingil ajal kusagil mingil planeedil, mitte meie ajas ja planeedil Maa. 

Naispolitseinik Gertrud Omaral õnnestub kinni võtta kaua taga otsitud kurjategija, kes on Gertrudi kunagine sõber, kallim ja kolleeg. Alguse saab sündmusahel, kus suhte- ja võimumängud muutuvad aina keerulisemaks ning kus lihtsaid valikuid õigupoolest ei olegi. Ei ole neid ülemkihi, võimust ja rahast rikutud, igavesti noorena püsivate aristokraatide jaoks, ei ole ka uurija-teadur Gertrud Omara ega teiste temataoliste tööd rügavate professionaalide jaoks.

Mis siis oleks lihtne valik? Või kas elus ongi üldse lihtsaid valikuid? Lugeda või mitte lugeda lõpuni, ka see pole alati lihtsalt valitav. Igatahes seekord sai lõpuni lugemine valitud, samas pole kindel, et kunagi veel valikusse mõni sama autori teos satub.

Kas kirjanikuga koos võiksid surra ka tema tegelased?

Tehisintellekt joonistas langenud ingli, aga tuli üsna kaanepildi moodi välja tal.

11./39.  Merikotka karje

Sari: Stieg Larssoni ''Millenniumi'' sarja järg

Autor: Karin Smirnoff

Tõlkija: Tiia Johansson

Kirjastus: Varrak 2023

349lk./2596lk./7592lk.

Lugemise väljakutse: 38. Raamat, mille arvustust sa viimati lugesid

Asendamatuid inimesi ei olevat olemas, või vahel ikka on? Huvitav oleks teada saada, mida Stieg Larsson ise oma järglastest arvaks. Tundub, et uus triloogia siis taas tulekul, kuna esimene raamat jäi väga lahtiste otstega. David Lagercrantzi esimene raamat oli üsna kehvake, edasi läks tunduvalt paremaks. Loodan, et ka Karin Smirnoffi raamatud lähevad edaspidi paremaks. Minu jaoks oli see raamat kuidagi väga kahvatu, verevaene. Või noh, verd oli ikka omajagu, piinamist, vägistamist ja inimerööve ka. Seega verevaene just polnud, ütleme siis, emotsioone mittetekitav pigem. No ei pannud tegelastele üldse kaasa elama, ei ajanud adrenaliini üles ega nutma ja naerma. Minu jaoks oli lihtsalt mingi järjekordne raamat paljude tuttavate tegelastega, aga nad olid mu jaoks pigem sellised luukere moodi tüübid ilma liha ja vaimuta. Ma isegi ei oska öelda, miks see raamat mulle sarnaselt mõjus, äkki olid süüdi ka eelnevalt leotud krimid, mis vererõhu tugevalt tõusma panid ning nüüd see raamat, seda lihtsalt enam ei suutnud, kuna ei üllatanud piisavalt.Ehk järgmise osa kirjutamise ajaks on kirjanik esialgsest Larssoni mantlipärija krambist lahti saanud ja läheb pinevamaks.

Norrlandis, meedia valgusvihust eemal, lokkab röövmajandus, tänapäeva Metsik Lääs, kus rikkad suurettevõtted ei vali vahendeid loodusvarade ja maa kättesaamiseks. Nende varjus tegutsevad kuritegelikud jõugud, keda peibutab värske raha lakkamatu sissevool. Mikael Blomkvist läheb Älvsbyni suunduvale rongile, et sõita tütre pulma, aga kistakse sündmustesse, mis sunnivad teda taas uuriva ajakirjaniku rolli asuma. Lisbeth Salander viibib samuti põhjas, et kokku sõlmida katkenud perekonnasidemed. Nende teed ristuvad ja koos satuvad nad väikeses Gasskasis otse tormi silma.

Ja arvustus, mida ma enne raamatut lugesin on siin: https://raamatud.postimees.ee/7960757/sinijarv-soovitab-krimkat-veider-rootsi-ei-ole-veel-omadega-otsas

 

Essee Ressursipõhise kogukonna arendamise mõtetest

Essee Cormac Russelli raamatu "Rekindling democracy" peatükkide 1.-3. lugemise järgselt tekkinud mõtetest.

Graafilises disainis kehtib gestalt psühholoogia printsiip, mis ütleb, et tervik on suurem kui üksikosade summa. Sama kehtib ka kogukonna kohta. Kogukond on enamat, kui selle liikmete ja varade summa. Iga kogukond on ainulaadne, koosnedes erineva taustaga inimestest, ressurssidest, vajadustest ja piirkonna eripäradest.

Ressursipõhine kogukonna arendamine toob esile kohalike elanike rolli oma piirkonna eestvedajatena. See keskendub olemasolevatele ressurssidele ja tugevustele, mitte probleemidele ja puudustele. Tugev kogukond on selline, kus tegutsemisvõime ja algatus tärkavad seestpoolt. Kogukonna elanikud ise teavad ja tunnevad kõige paremini oma vajadusi ja probleeme. Seega on neil parim võimekus oma piirkonda paremaks muuta. Iseasi on muidugi, kas elanikud suudavad ühineda toimivaks tegutsevaks kogukonnaks, mitte vaid puudustele osutavaks virisemiskonnaks.

Kogukonna areng sõltub suuresti omavaheliste suhete tugevusest. Usaldus, koostöö ja üksteise toetamine on iga eduka kogukonna alus. Oluline on ära kasutada ja väärtustada kogukonnas juba olemasolevaid ressursse ja tugevusi. See hõlmab nii materiaalseid vahendeid, oskusi, teadmisi kui ka inimressursse. Edukasse kogukonda kaasatakse kõik elanikud, olenemata taustast või oskustest. Igaühel on midagi väärtuslikku panustada ja igaühe panust hinnatakse. Kui liikmed on kaasatud oma kogukonda puudutavate otsuste tegemisse, siis on nad rohkem motiveeritud tegutsema. Kuid kogukond vajab siiski eestvedajaid, kes selle kogukonna kokku tooks, liikmed kaasaks, et kogukond hakkaks üldse toimima. Eestvedajad toovad paratamatult kaasa oma suhtumised ja eelarvamused, mille tõttu ei pruugita kaasata võrdväärselt kõiki inimesi.

See, mis toimib ühes kohas, ei pruugi toimida teises. Seetõttu võib tekkida probleeme kogukonnas, kui välised instantsid suruvad peale mingi lahenduse kui ainuõige. Välised otsustajad peaksid toetama nende algatusi, mitte sundima peale enda omi, kuid bürokraatidel on raske lasta võimu käest. Kogukondade toetamine ja usaldamine on oluline, sest see aitab neil oma sisemist potentsiaali rakendada. Oma tugevusi ja ressursse tundev kogukond suudab leida nutikaid lahendusi ettetulevatele probleemidele ja paremini toime tulla ootamatute kriisidega, nagu looduskatastroofid või majanduslangus. Kui igaühe panust hinnatakse, tunnevad inimesed end väärtustatuna ja on motiveeritud panustama veelgi enam.

Kogukonna arendamine toimib paremini väikestes piirkondades, kus inimesed tunnevad üksteist. Kahjuks on tänapäeval levinud enesekesksed hoiakud ja anonüümne elustiil. Inimesed on kaotanud sideme oma naabruskonnaga ja keskendunud tarbimisele, püüdes leida õnne asjadest. Nad ostavad tooteid ja teenuseid mitte vajadusest, vaid soovidest ajendatuna, olles manipuleerimisele vastuvõtlikud. See probleem ei ole vaid linnades, vaid esineb ka külades, kus traditsioonilised kogukonnad on hääbunud. Sageli inimesed on ükskõiksed, ei märka teisi enda kõrval ning ei hooli, mis nende ümber toimub. See süvendab üksildust ja probleemide laienemist ühiskonnas tervikuna.  

Vandemehest sarimõrvar

10./38. Kolmteist (Ko1mt3ist)

Autor: Steve Cavanagh

Tõlkija: Kaja Riikoja

Kirjastus: Foorum Kirjastus (Krimiraamat) 2023

362lk./2247lk./7243lk.

Lugemise väljakutse: 12. Vaba teema. Loe raamatut, mis ei sobi ühegi teise väljakutse punkti alla.

Hollywoodi staar Robert Solomonile esitatakse süüdistus oma kauni naise jõhkras mõrvas. See on sajandi kuulsuste mõrvaprotsess ja Roberti kaitsjad soovivad oma meeskonda ühte inimest: petturist advokaadiks saanud Eddie Flynni. Ta tahab olla veendunud, et Robert ei ole mõrvar enne kui asub ta kaitsele. Samal ajal on tal eelmise protsessi võidu tõttu politseinike üle kana kitkuda just nende korrumpeerunud politseinikega ning see ei möödu valutult. Lugeja teab algusest peale, et Robert on süütu. Ja tapjaks on sarimõrvar. Lugeja teab isegi tema nime ja elulugu lapsepõlvest. Käib temaga kaasas uutel mõrvadel. Ainus, mida lugeja ei tea, on see, kelle identideedi on seekord mõrvar omale võtnud ja kuidas ning millal suudab Eddie ta peatada. Üks ääretult laibarohke krimi. Põnevust on küllaldaselt isegi teades, kes see sarimõrvar on. Raamatus ongi peatükid sarimõrvari mõtetest ja tegudest vaheldumisi Eddie poolsete mõtete ja tegutsemiste ning kohtusaalis toimuvaga. Ramatul on tegelikult ka eelnev osa "Kaitse", kuid uus raamat on täiesti eraldi loetav sellest. Ainult vihjed Eddie perekonnaprobleemidele on eelmises raamatus toimuvaga seotud. Ma olen seda eelnevat raamatut lugenud, aga avastasin selle kirjaniku nime järgi alles peale lugemist otsides, kas temalt on eesti keeles veel midagi ilmunud ja raamatu kaanepilt tundus väga tuttav, tutvustuse ja oma blogist postituse läbilugemisel tuli enam-vähem sisu meelde. Raamat oli pingeline ja põnev, teistmoodi kui tavalised tüüpilised krimid, täitsa võib soovitada julmemate ja verisemate krimide lugejatele. 

Mürgine ravim või raviv mürk?

9./37. Tõhus doos. Üksteist tapvat molekuli ja neid kasutanud mõrvarid

Sari: Elav teadus 

Autor: Neil Bradbury

Tõlkija: Triin Olvet

Kirjastus: Argo 2023

232lk./1885lk./6881lk.

 

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga veebruar: Äärmused #3 (teadus)

 

Elu ja surm. Ravim ja mürk. Kahed äärmused. Ravim võib samas olla mürgiks ja mürk ravimiks. Oleneb kogusest, kasutusviisist ja inimorganismi olukorrast.  Selle raamatu kangelased on insuliin, atropiin, strühniin, akonitiin, ritsiin, digoksiin, tsüaniid, kaalium, poloonium, arseen ja kloor. Mürkide toime uurimine on andnud teadlastele uusi teadmisi inimkeha sisemiste mehhanismide kohta ning see on võimaldanud luua uusi ja tõhusaid ravimeid. Uurimistöö sõrmkübara mürkide mõjust tipnes südameravimi loomisega, teadmised belladonna kohta aitavad ravida mitut häda, sh isegi keemiarelva kahjustusi. Ükski keemiline ühend pole loomuomaselt hea ega halb, oluline on, milleks seda kasutatakse ja milline on tõhus doos. Olgu eesmärk siis elu võtta või säilitada. Mürkide kasutamine raviks nõuab suurt ettevaatlikkust. Tõhus doos ja toksiline doos on sageli väga lähedased, mistõttu on oluline jälgida annustamist ja võimalikke kõrvaltoimeid. Mürke on ajaloo jooksul kasutatud ka paljudes kurikuulsates mürgitusjuhtumides. Raamatus on ohtrasti näited, mis muutsid lugemise põnevamaks, eriti kuna mitmed lood on juba varasemalt läbi ajakirjanduse või raamatute tuttavad. Minu jaoks väga huvitav lugemine. Haakus alles hiljuti loetud raamatuga "Kurjad taimed", kuidas igal aastal väga paljud inimesed hukkuvad kogemata puutudes kokku mürgiste taimedega.

Me kolmekesi tuleme Põhjamaalt

8./36. Ellujääjad

Sari: Põhjamaade romaan  

Autor: Alex Schulman

Tõlkija: Ruth Laidmets

Kirjastus: Eesti Raamat 2021

216lk./1653lk./6649lk.

Lugemise väljakutse: 10. Raamat sarjast "Põhjamaade romaan"

Raamatus on kaks aega, olevik, mis kulgeb aga tagant ettepoole ja sinna vahele minevik, mis on seotud olevikuga. Olevikus on kolm venda, kes matavad oma ema ja seetõttu sõidavad tagasi oma lapsepõlve maadele. Ning kuidas seoses sellega kõik meelde tuleb. Kuidas oli vendade suhe ja olemised lapsepõlves ja kuidas on need muutunud ajas. Paralleelsetes peatükkides jutustab Schulman vendade lapsepõlvest ja nende täiskasvanuelust. Olnu ja olevik põimitakse üheks, et need siis jälle lahutada. Lugeja jälgib vendasid mängus, valus, reetmises ja vendluses, mis nende isa sõnul on tugevam kui miski muu maailmas. Lõpuks jõuavad mõlemad lood välja sõlmpunktini, kus kõik muutus, mis oli sõlmeks. Kui alguses väga häiris see tagurpidi liikuvad oleviku sündmused, siis lõpppunkti jõudes sain aru, miks valis kirjanik just sellise formaadi. Ja kui lõpuni jõudis, siis hakkas see raamat mulle rohkem meeldima kui lugedes. Ja ka peale lugemist on vaikselt ikka mõtted raamatu juurde tagasi läinud. Kuidas miski võib keerata elu peapeale ja kuidas kolm ühe pere venda võivad ikka olla täiesti erinevad oma mõtetelt ja tegudelt nii lastena kui täiskasvanutena. Lemmikute hulka ei jõua, aga ei kahetse, et lugesin.

Kui minevik ja olevik kokkupõrkavad

7./35. Sanatoorium

Sari: Detektiiv Elin Warner #1

Autor: Sarah Pearse

Tõlkija: Evi Eiche

Kirjastus: Helios 2022

399lk./1437lk./6433lk.

 

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse 2024 veebruar: Suletud ruumi krimka

 

Tegevus toimub Šveitsi mägedes kahetuhande meetri kõrgusel kunagises tuberkuloosisanatooriumis, mis nüüdseks on ümberehitatud hotelliks. Hotelli viib vaid üks kitsas mägitee ning juba raamatu alguses algab lumetorm, millele järgneb laviin, mis matab tee enda alla muutes ligipääsu võimatuks. Jätkuva tormi tõttu ei saa ka helikopter sõita hotelli juurde. Suurem osa seltskonnast jõutakse enne evakueerida, kuid jäävad mõned  külastajad ja hotellipersonal. Isoleeritud, kuid muljet avaldav pelgupaik kõrgel Šveitsi Alpides on viimane koht, kus Elin Warner olla tahab kuid kui tema vahepeal võõraks jäänud vend Isaac ja tolle sõbratar Laure kutsuvad teda mägihotelli kihluspeole, pole Elinil põhjust seda kutset tagasi lükata. Elin tunneb otsekohe rahutust – selles hotellis on midagi, mis teda ärevaks teeb. Ja siis kaob Laure ning siis leitakse esimene laip... Kas mõrvar on endiselt hotellis ja kes ta on? Elin üritab hakata uurima kuigi teda jälitavad tema deemonid varasemast elust ning ta on oma uurijatöös Inglismaal võtnud pika puhkuse peale viimast rasket katsumust. Ning siis hakkab selguma, et olevik ja minevik on väga tõsiselt omavahel seotud, kunagised teod mõjutavad olevikku ning sellele järgneb kättemaks, kus kannatavad vahel ka need, kes pole üldse süüdi.

Raamat oli üsna tempokas ja põnev, mitmete keerdkäikudega ning ka ajalooline osa oli huviäratav, sest ma usun, et see ei olnud väljamõeldis, vaid sellel oli reaalne ajalooline alus. Mulle meeldis ja julgen soovitada. 

Millised olid II maailmasõja äärmused?

6./34. Teise maailmasõja kurioosumid, äpardused ja rekordid

Sari: Imeline ajalugu

Autorid: Mati Õun, Hanno Ojalo

Kirjastus: Äripäev 2019

151lk./1038lk./6034lk.

 

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga veebruar: Äärmused #2 (ajalugu)

 

Sõda on kindlasti üks äärmus, aga siin raamatus on kirjas Teise maailmasõja äärmused: kurioosumid, äpardused ja rekordid.  Teise maailmasõja lõpust on möödas ligi kolmveerand sajandit, ent ometi ei anna see koletu ajajärk meile ikka veel asu. Kuidas saaksimegi unustada seda metsikust, mis röövis üle 50 miljoni inimhinge, hävitas tuhandeid linnu ja külasid ning miljardite eest vara. Selles raamatus ei ole aga kajastatud sõjakäik ja lahingud. Siin on võetud vaatluse alla selle sõja äärmused. Raamat algab hiigelehitiste peatükiga. Ka sõja ajal ehitati, aga siis ikka neid sõjas vajaminevaid kaitserajatisi ja punkreid. Räägitakse nii Hitleri, Stalini kui allveelaevade punkritest ja õhutõrjetornidest. Järgmises peatükis on vaatluse all superrelvad, ikka need kõige, kõige suuremad ja võimsamad, millest osa siiski rindele üldse ei jõudnud seoses oma gigantsusega. Edasi tuli vaatluse alla eriüksused, spioonid, diversandid ja partisanid. Ning oma peatüki said ka blufimehed. Kui peale sõda hakati uurima neid sõjakangelasi ja nende sõjaajal kirja saanud tapmisi/hävitamisi, mille eest autasud rinda riputati, siis tegelikkus ei vastanud sugugi jutule. Sageli hävitati mõni sõjamasin, mida sellele rindele üldse ei olnud jõudnudki. Või kas pommitava lennuki piloot jõuab ülelennul ikka täpselt kokku lugeda, mitu tanki ta nüüd hävitas oma pommidega? Raamatus oli veel kõikvõimalikke äpardusi ja ebaõnnestunud või käpardlikke plaane, mille tõttu said väga paljud surma. Kuid kirjas oli ka nii tavapärast nagu söömine - toidutalongid ja normid eri riikides sõja ajal. Kui suured olid haide pidusöögid merelahingute ajal. Ja millal ikka lõppes sõda? Kas 1945 kui riigi kapituleerusid või 1974 kui Aasia džunglis viimased Jaapani sõdurid lõpuks uskuma jäid, et sõda on lõppenud ja alla andsid?

Täitsa huvitav raamat oli ja autorid olid sisse toonud ka sõjategevuse Eestimaal. Ka siin toimus nii mõndagi kuriooset. Teise maailmasõja suurimad merelahingud Leyte ja Juminda. Autorite arvates siiski suurima hukkunute arvuga on Juminda - 65 laeva ja 15000 hukkunut. Selles raamatus oli nii seda, mida ma teadsin, kui ka mitmeid uusi fakte. Täitsa huvitav lugemine oli, täis äärmuseid.

Mõnusa sajuilmaga on mõnus lugeda

5./33. Mõnus sajuilm

Autor: Jukka Itkonen

Tõlkija: Leelo Tungal

Illustraator: Meelis Arulepp

Kirjastus: Tammerraamat 2013

72lk./887lk./5883lk.

 

Soome kirjanduse väljakutse veebruar: Soome luule

 

Eestikeelsesse lasteluule valikkogusse «Mõnus sajuilm» on Leelo Tungal valinud ja tõlkinud luuletusi soome kirjaniku Jukka Itkoneni (1951) loomingust. Ja need luuletused on täiega vahvad ja lastepärased. On sõnamänge ja uitmõtteid, on riime ja riimumatusi. On lõbu ja nalja. On väga lühikesi ja parajalt pikki. Üks igati tore lasteluule raamat. Au ja kiitus tõlkijale, kes on need nii vahvasti eesti keelseteks ümber teinud. Minu arust luuletamine on üks, tõlkimine teine, aga luule tõlkimine on hoopis palju enamat kui luuletamine ja tõlkimine kokku. Mina soovitan, nii suurtele kui väikestele.

 

Mõnus sajuilm 

 

Siis, kui kaoksid kogemata 

piisatumalt veed, 

jääksime kõik pesemata

 ega keedaks teed. 

 

Oleksid siis tolmualad

 kõik me ujulad, 

ja kas liiva sees siis kalad 

üldse ujuvad?

 

 Aga meie metsasalud, 

loomad ja kõik muud?

 Kuivaksid nad püstijalu – 

alles jääks vaid luud!

 

 Kui nüüd paduvihma sajab,

 ilm näib veidi külm, 

võid sa mõelda samal ajal: 

«Mõnus sajuilm!»

Eesti muusika ajaloos on laulupidudel väga tähtis koht

4./32. Laulupeorahvaks saamise lugu. Tähtsündmusi laulupidude ajaloost 1869-2014

Koostanud Alari Kasemaa

Kirjastus: Cum Laude 2014

120lk./815lk./5811lk.

Eesti ajaloo väljakutse veebruar: Eesti muusika ajalugu

Eesti muusika ajalugu ei saa kuidagi ilma laulupidudeta. 

Meie laulupeod on algusest peale olnud seotud meie rahva ja riigi saamislooga – alates esimesest sammust täpselt tosin aastat enne esimest laulupidu, kui Johann Voldemar Jannsen esmakordselt meid kõnetas oma ajalehes Pärnu Postimees 17. juunil 1857 eesti rahvana. Kaksteist aastat hiljem 17. juunil saabusid Tartusse esimesed laulupeolised. Ja esimene laulupidu ei jäänud viimaseks, see oli niivõrd oluline eesti rahvale, et see jäi kestma läbi erinevate riigikordade ja kestab ka edasi. Laulupeod said alguse kui Eesti oli Vene tsaaririigi koosseisus, kestis Eesti Wabariigi ajal, ka nõukogude võim ei suutnud seda traditsiooni hävitada ning see kestab ka tänases Eesti Vabariigis. Raamatuke annab ülevaate igast laulupeost, kes olid juhid, kus ja millal toimus, palju oli osavõtjaid, mis oli selle laulupeo kõige olulisemad sündmused ja laulud. Lühike kiire ülevaade laulupidude ajaloost, eesti muusika pikast ajaloost.