Eesti ajaloo väljakutse märts: Eesti teatri ajalugu
Hakkasin otsima raamatuid märksõnade teater ja Eesti alt, mõned panin kõrvale, et võib olla ja siis jõudsin selle raamatuni ja koheselt teadsin, et see on nüüd see, mida ma lugeda tahan. Sest minu jaoks on Eesti naisnäitlejate esikolmik: Salme Reek, Silvia Laidla ja Ester Pajusoo. See on muidugi minu subjektiivne arvamus, eks neid häid naisnäitlejaid on olnud teisigi ja on ka praegu lavadel mängimas.
See raamat on Silvia Laidlast (1927-2012). Raamatu aluseks on Iivi Lepiku poolt 1999. aastal Andres Särevi Kortermuuseumis läbi viidud pikk intervjuu koos samal aastal toimunud avaliku kohtumisõhtu salvestusega. Silvia Laidla räägib avameelselt oma lapsepõlvest, näitlejaõpingutest GITISes ning selleks ajaks ligi 50 aastat kestnud teatritööst. Silvia Laidla töötas Draamateatris näitlejana aastatel 1953–66 ja 1983–92. 1966–83 oli ta Noorsooteatri koosseisus. Ta on teinud kaasa paljudes telelavastustes ja kuuldemängudes, esinenud ka filmides. Elu viimasel perioodil astus näitlejana lavale Dajan Ahmeti juhitud Salong-Teatris.
Silvia Laidla hääl oli midagi, mida ei ajanud ühegi teise inimese häälega sassi, see oli sedavõrd võimas ja omapärane. Ta mängis oma elu viimastel aastakümnetel tavaliselt küll selliseid pehmemaid rolle, aga sisemiselt tugevaid ja tahtejõuliseid naisi, sellisena tundus ta mulle ka ise. Kahjuks tema suurimad ja hiilgavamad rollid jäid aega, kui mind veel polnud või ma olin liiga noor, et neid näha. Ning kahjuks 60-70ndate etendustest on küll fotosid, aga salvestusi, nagu tänapäevastest etendustest tehakse, sel ajal veel ei olnud võimalik teha. Raamatu lõpus on 11 lehekülge tema rollide loeteluga! Väga mõnus lugemine ja paljude mälestuste elustumine tänu sellele raamatule.
