Kes on kes kunstimaailmas lastele

20./250. Minu esimene kunstiajaloo raamat

Joonistused: Eleonora Barsotti

Tekstid: Mare Toompere

Kirjastus: Otto Wilhelm 2021

48lk./3104lk./43338lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #12 (lasteraamat)

Leidsin veel ühe huvitava lasteraamatu. Hästi lihtsalt ja lühidalt erinevatest kunstistiilidest ja kuulsatest kunstnikest.   Raamat teeb tuttavaks 22 kunstniku või kunstistiiliga kiviajast popkunstini. Igal leheküljel on ka mingi tegevusülesanne lapsele, mis aitab kinnistada, seda, mida ta just luges/talle loeti. Eelkooliealistele ja algklasside lastele sobilik.

Kunst teenib raha või raha teeb kunsti?

18./248. Haip! Kunst ja raha

Autor: Piroschka Dossi

Tõlkija: Hanna Miller

Kirjastus: Argo 2021

269lk./2816lk./43050lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #11 (populaarteadus)

Raamat räägib kaasaegse kunstituru ja selle seotuse kohta rahamaailmaga, kuidas kunsti väärtustamine ja hind on sügavalt seotud majanduslike ja sotsiaalsete teguritega. Autor paljastab, kuidas turumehhanismid, kuulsus ja turundus mõjutavad kunsti väärtust, sageli rohkem kui selle esteetilised või intellektuaalsed omadused. Dossi kirjeldab, kuidas kunstikaupmehed, oksjonimajad, galeriid ja kogujad on koondunud süsteemi, mis loob kunstile hinnalise aura ja samal ajal manipuleerib sellega. Kuid raamatus on ka näiteid kunstnikest, kes selle süsteemi on rakendanud oma kunsti müümiseks ja raha teenimiseks. Autor väidab, et kunstimaailma edu sõltub üha enam sellest, kui hästi suudetakse kunstnik ja tema teosed turule müüa, mitte tingimata nende loomingulisest väärtusest. Mõned kunstnikud, kes on kuulsad oma provokatiivsete ja sageli kallite teoste poolest, on näiteks sellest, kuidas kunst võib muutuda luksusbrändiks. Ja luksusbrändide puhul on nii, et mida kallim, seda ihaldatavam ja seda paremini see müüb. Ta tõstatab olulise küsimuse: kas kunsti eesmärk on endiselt pakkuda kultuurilist ja esteetilist kogemust või on see muutunud vaid varanduse kasvatamise ja prestiiži suurendamise vahendiks? Kas oluline on kunst või raha, kas olemine või omamine? Kunst kui rahapaigutus, staatusesümbol, jahitrofee, elustiili aksessuaar ja spekulatsiooniobjekt. Kas ka kunst kui lihtsalt kunst? Autor pöörab suurt tähelepanu ka sellele, kui vähe on kaasaegne kunstiturg reguleeritud. Ta toob esile, et kunstiteoste hinnad on tihti subjektiivsed ja mõjutatud väheste võimupositsioonil olevate isikute või institutsioonide otsustest, mis võivad suunata kogu turgu. See annab võimsa ülevaate sellest, kui ebakindel ja läbipaistmatu on kunstiturg. Raamat keskendub suures osas kunstituru negatiivsetele aspektidele. See raamat on suurepärane lugemine neile, kes soovivad paremini mõista, kuidas kunsti väärtustamine ja müümine tänapäeva maailmas toimib.

Mulle see raamat väga meeldis, üks selle aasta parimate raamatute topi jõudev raamat. Polegi kunagi paljudele asjadele seoses kunstiga sedasi mõelnud. Rääkisin raamatust oma kunstnikust pojaga, kes ei ole raamatut lugenud ja põhimõtteliselt sain vastuseks, et täpselt nii see asi ongi, ega Eestis pole ka teisiti. Ta tõi näiteks, et ilma Enn Kunilata ei teataks ka Konrad Mäge, kelle maalidest suur osa on Kunila kunstikogus. Kahjuks ongi sageli nii, et kui keegi rikas kunstikoguja ei avasta kunstnikku enda jaoks, siis see kunstnik vaid oma kunstiga jääb vaeseks ja tundmatuks. 

 

Eesti naiskunstnikud

12./242. Mari Rääk

Autor: Mari Pill

Kirjastus: Kunst 1988

88lk./1504lk./41738lk.

 

13./243. Malle Leis. Maal, serigraafia, akvarell

Autor: Evi Pihlak

Kirjastus: Kunst 1988

96lk./1600lk./41834lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #8 ja #9 (ajalugu)

Kaks raamatut kahest Eesti naiskunstnikust. Kui Malle Leisi nimi ja tööd ei olnud mulle tundmatud, siis Mari Räägu nime kuulsin esmakordselt. 

Mari Rääk (28. oktoober 1907 Tarvastu – 28. august 1986 Tartu) oli eesti keraamik ja metallikunstnik. 1930. aastatel hakkas ta Eestis esimesena maalima keraamikat saviglasuuridega. Metallehistöös ehete valmistamisel kasutas ta tehnikana hõbe- ja vaskpleki kohrutamist, peamisteks dekoorimotiivideks olid inimene ja loodus. 1970.a sai temast Eesti NSV teeneline kunstnik. Raamatus oli ülevaade tema elust ja loomingulisest teekonnast, mis üldsegi ei olnud ilus sirgjooneliselt vaid ülespoole liikuv, kuid siiski loominguline ja katsetav, üha uusi tehnikaid prooviv. Mulle tema keraamika meeldis, metalltööd samas mitte. Jäin mõtlema, et järsku tema elu ja loomingut varjutas siiski suures osas see, millises ajas ta elas. Sündis tsaaririigis, noorusaeg möödus Eesti Vabariigis ja kesk- ning vanemiga Nõukogude Eestis.

Malle Leis (7. juuli 1940 Viljandi – 9. august 2017) oli eesti maalikunstnik. Alates 1969. aastast oli ta Kunstnike Liidu liige. Õppinud kunstnikuks ja kogu elu tegelenud kunstiga. Tema maalidel on üsna äratuntav käekiri. Selliseid kunstnikke ei ole Eestis minu arust väga palju, kelle peaaegu ükskõik millisele tööle peale vaadates võib väita, et tegemist on täpselt selle kunstnikuga. Isegi siis, kui oled üsna kunstivõhik. Mulle tema loomingu juures meeldib, et talle meeldisid värvid ja kontrastsed, tugevad värvid. Lisaks muidugi esmased märksõnad tema loomingu juures on lilled ja hobused. Raamat andis ülevaate tema loomingust kuid kuna ta looming jätkus ka peale seda raamatut, siis võiks isegi ehk anda välja uue, täiendatud raamatu, kus oleks kajastatud ka hilisem looming. 

Mõlemad raamatud meeldisid ja sain teada nii mõndagi nendest naistest ja nende kunstist.
 

Mis on puulõike ja puugravüüri vahe

10./240. Jaapani puugravüür. Ukiyo-e koolkond

Autor: Mart Helme

Kirjastus: Kunst 1977

56lk./1288lk./41522lk.

 

11./241. XV-XVI sajandi saksa puulõikeid Tartu Riikliku Ülikooli teaduslikust raamatukogust

Autor: Tiina Nurk

Kirjastus: Kunst 1988

128lk./1416lk./41650lk.

 

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #6 ja #7 (ajalugu)

 

Puulõige ja puugravüür. Kas need on üks see sama või mitte? Puulõige ja puugravüür kuuluvad mõlemad kõrgtrükitehnikate alla ja uurides sain teada, et ikka kaks erinevat tehnikat, lihtsalt neid mõlemaid ühendab, et tehakse puidule. ​
​Puulõike tehnikas lõigatakse kujutis piki süüd pehmemasse puusse. Kujutis maalitakse või joonistatakse otse puuplaadi peale ja kõik üleliigne uuristatakse kujutise ümbert ära. Peenikeste detailide jaoks kasutatakse spetsiaalseid nuge, suuremad alad eemaldatakse õõnespeitliga. Reljeefi paksus oleneb soovitud kujutisest: vabad pinnad peab lõikama sügavamale kui peenikesed detailid, et värvimisel värv vabale pinnale ei ladestuks. Puuplaadilt võib erinevate nugadega kiude eemaldada või seda kraapida, et töösse huvitavaid tekstuure luua. Värvilise puulõike jaoks kasutatakse iga värvi jaoks eraldi puuplaati. Puulõike tehnika on üks vanimaid trükitehnika liike. Puulõiget hakati viljelema 9. sajandil Hiinas ja alles 13. sajandil Euroopas. Esmalt kasutati puidust templeid et kaunistada tekstiile ja tänu paberi valmistamise oskusele 15. sajandil, sai alguse raamatute illustreerimine puulõigetes tehtud töödega. Sajandi lõpuks arenes tehnika juba iseseisvaks kunstivormiks. Puulõike tehnikas tehti peamiselt mängukaarte ja religioosseid pilte. Traditsiooniliselt kujundas kunstnik vaid oma puulõikes tehtava töö ning kujutise välja lõikamise jättis hoopis spetsialistide teha.

Puugravüüri tehnikas graveeritakse kujutis kõvemast puidust lõigatud puuklotsile süüga risti. Kujutise graveerimiseks kasutatakse spetsiaalset graveerimise nõela ehk uuritsat. Puugravüür võimaldab peenekoelisemat käsitlust ja suuremat tiraaži kui puulõige. Jaapani puugravüür erines tunduvalt Euroopa meistrite omast. ​Kõige tuntum Jaapani meister puulõike alal oli Hokusai (1760–1849). Ta oli äärmiselt produktiivne kunstnik, kes tegi oma eluajal ligikaudu 35 000 joonistust ja tõmmist. Oma loomingus huvitas teda nii ajalugu, mütoloogia, loomad kui ka maastik. Jaapani puugravüürid on oma tasapinnalisuse, mahedate värvide ja eksootilisusega mõjutanud ka juugendstiili kunstnikke. Viimane suur meister Jaapanis oli Hiroshige (1797–1858), kes kujutas oma loomingus peamiselt maastikke, lilli ning loomi. Oma töödes püüdis ta tabada kaduva hetke olemust. 

Saksa puulõiked raamatus olid must-valged, Jaapani puugravüürid nii must-valged kui värvilised. Isegi teadmata, mis nende tehnikate vahe on, siis oli arusaadav, et need on ikka üsna erinevad. Peab mainima, et mulle meeldisid enam need Saksa lõiked, kuidagi harjumuspärasemad silmale vaadata. Mõlemas raamatus oli juttu eelkõige kunstnikest, kes neid teinud on ja tutvustatud nende töid. Lisaks tekstile ka muidugi palju pilte. Mõlemast raamatust sai üsna hea ülevaate asjast. Kui alguses võtsin kätte, et need kaks raamatut räägivad ju ühest ja samast ja panengi kokku, siis olles raamatud läbi lugenud sain aru, et tegemist ikka jah üsnagi erineva asjaga.

Läänemaaga seotud kunstnikud

8./238. Süda silmis. Helju Sarnet Zaurami mälestused ja looming

Autor: (kirja pannud) Hillar Tatar

Kirjastus: Läänemaa Kunstivara 2013

120lk./1096lk./41330lk.

9./239. Läänemaa kunstialbum

Autor: (koostaja) Aita Mölder

Kirjastus: Läänemaa Kunstivara 2009

136lk./1232lk./41466lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #4 ja #5 (ajalugu)

Kui sul on oma laps kunstnik (varjatud varjamatu reklaam - hetkel tal avatud näitus Kumus veebruarini 2025), siis neid kunstiraamatuid ikka jagub koduriiulitesse. Ja leidub ka neid, mida ma vaadanud ehk isegi olen, aga otsast lõpuni läbi lugenud mitte. Ja miks siis mitte tänu sellele teemale nendega lähemalt tutvuda. 

Esimene raamat on Helju Sarnet Zauramist. Minu esimene teadmine temast on see, et ta oli kohal kõikidel teatrietendustel, mis Haapsalus toimusid. Ja nad istusid mehega alati kusagil esiridades. Ma muidugi ei tea, kas see täpselt nii alati oli, aga selline mulje mulle jäi. Läbi aastakümnete. Seega teadsin teda juba kusagil 40 aastat tagasi. Kuna ma ise lapsena kunstiga ei tegelenud ja kunstinäitusi ei külastanud, siis ma vaid teadsin, et tegemist oli kunstnikuga. Ühte seltskonda sattusin temaga aga juba hulga hiljem, kusagil 15 aastat tagasi. Seltskonnas oli ta pigem vaikne ja tagasihoidlik, kuid ka tema vanus oli siis juba üsna suur. Kui sageli on nii, et kunstnik saab oma raamatu alles peale surma, siis temal vedas, et tal nii head sõbrad olid, kes selle raamatu välja andsid nii, et kunstnik ka ise seda nägi. Ta suri 2017. aasta lõpus 95 aastasena. Tema loomingu osas on mul vastuolulised tunded. Mulle meeldib see, mis ta tegi varasematel aastatel, eriti 50.-60.ndatel, aga viimase elujärgu kunst mitte, kui ta pühendus erinevatele kollaažidele ja ei maalinud enam. Aga see selleks, ega kõik ei peagi kõigile meeldima ja küll on ka neid, kellele just see kollaažide periood meeldib. 

Teine raamat, mis on seotud Läänemaa kunstiga on Läänemaa kunstialbum, kuhu on koondatud kunstnikud, kellel on Läänemaaga mingi side, siin sündinud, koolis käinud, elanud või omab suvekodu. Lühike tutvustus kunstniku kohta koos tema tööde näidistega, mõnel rohkem, mõnel vaid üks teos. Alates siis Ants Laikmaast kuni väljaandmis aegsete kunstnikeni välja. Võib olla olid mõned ka välja jäänud, eks see olenes koostajast. Oli nimesid, keda teadsin, kellega olen Haapsalus kokku puutunud siis kas oma õppimiste või muude tegemiste kaudu. Oli neid, keda teadsin, aga kokkupuutunud ei ole ja tegelikult mulle üllatavalt suur hulk inimesi, keda ma üldse ei tundnud. Osa neist küll juba ka lahkunud meie seast. Ülevaate kindlasti see raamat annab ja mulle meeldib, et seal on lihtne kunsti harrastav inimene kõrvuti diplomeeritud kunstnikuga, keda ei ole ära põlatud ja vaid "päris" kunstnikke ritta pandud. Tegelikult võiks selliseid albume anda välja tihedamalt, sest kasvab ju noori kunstnikke järjest peale, kes ka vajaksid tutvustamist.

 

Mees, kes oli oma ajast ees

7./237. Leonardo da Vinci. Kunstniku elu ja loomingu tutvustus

Sari: Kuulsaid kunstnikke

Autor: Antony Mason

Tõlkija: Karel Zova

Kirjastus: Koolibri 1997

34lk./976lk./41210lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #3 (lasteraamat)

Renessansi raamatule on loogiliseks järjeks lugeda, mida on lastele kirjutatud ühest renessansi aegsest kuulsaimast kunstnikust, kelle looningust teab ka inimene, kes on vägagi kunstikauge. Teos jälgib kunstniku elu alates õpipoisipõlvest Toskaanas kuni viimaste eluaastateni. Tema autoportree on vägagi tuntud ja teada. Portree vanast ja väsinud mehest. Hästi vanast mehest, võib isegi öelda, et raugast. Kui vana aga kunstnik on sellel joonistusel? Mõelge, mida pakuksite? See on dateeritud aastasse 1513, seega 6 aastat enne surma ja suri ta 67 aastaselt. Seega umbes 60 aastane! Kas panite vanusega täppi? Mina ei pannud ja seega kontrollisingi järgi, millal ta siis ikka elas ja kui vanaks. Elas 1452-1519. Suri 67.aastaselt. Aga see, millise pärandi ta on maailmale jätnud, on ikka väga suur. Ja me veel ei tea, palju on tegelikult kaduma läinud sajandite jooksul. Praeguseks on tema teoseid säilinud umbkaudu 15, seega ei ole otseselt tema maalid need, mis on saanud maailmakuulsaks (no need ikka ka, eriti see üks). Pigem see, kui palju ta oli oma ajast eest, kui palju joonistusi, teaduslikke arutelusid ja mõtteid maalimise kohta ta kirja pani, kui palju tehnoloogilisi uuendusi välja mõtles. Enamikku ta kavandeist ei olnud võimalik ta eluajal teostada, kuid mõned väiksemad leiutised, nagu automatiseeritud vända üleskeeraja ja traadi tugevuse kontrollija, leidsid laialdast kasutust. Teadlasena parandas ta suuresti teadmisi anatoomiast, tsiviilehitusest, optikast ja hüdrodünaamikast. Ta oli igatahes huvitav ja väga suure fantaasiaga mees.
 

Renessansi aegsed kuulsad kunstnikud

6./236. Renessanss

Sari: Silmaring. Dorling Kindersley raamat  

Autor: Alison Cole

Tõlkija: Andreas Ardus

Kirjastus: Koolibri 2000

64lk./ 942lk./ 41176lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #2 (lasteraamat)

Ülevaate raamat Põhja-Euroopa ja Itaalia 14.-16. sajandi renessansskunstist.

14.–16. sajandi renessanssikunst on Euroopa ajaloos üks olulisemaid perioode, mida iseloomustas kultuuriline ja kunstiline taassünd antiikkultuuri ideaale järgides. Itaalia renessanss algas 14. sajandil Firenzes. Kunstnikud ammutasid inspiratsiooni Vana-Kreeka ja Rooma skulptuuridest, arhitektuurist ja kirjandusest. Inimese ja looduse kujutamine muutus realistlikumaks. Perspektiivi areng. Kunstnikud kasutasid teadlikult proportsioone, et anda töödele sügavust ja realismi. Leonardo da Vinci, Michelangelo, Raffael, Botticelli, Boccaccio ja Tizian on Itaalia renessansi tuntumad kunstnikud. Põhja-Euroopa renessanss algas hiljem kui Itaalia oma, ulatudes peamiselt 15. ja 16. sajandisse. Põhja-Euroopa kunstnikud keskendusid peenetele detailidele ja realistlikele kujutistele, eriti igapäevaelus ja loodusmaailmas. Oluliseks peeti valguse ja varju täpseid kontraste ning tekstuuride loomutruud esitamist, näiteks Jan van Eyck oma õlimaalides. Põhja renessansi kunstnikud kasutasid sümbolistlikku lähenemist, kus iga detail võis kanda sügavat religioosset või moraalset tähendust. Tuntumad kunstnikud olid Jan van Eyck, Hieronymus Bosch ja Albrecht Dürer. Itaalia kunstnikud keskendusid rohkem inimese ilu ja täiuslikkuse esiletoomisele, samas kui Põhja-Euroopa kunstis rõhutati igapäevast elu ja inimese surelikkust. Põhja-Euroopa kunstnikud olid spetsialiseerunud õlimaalile, samal ajal kui Itaalia kunstnikud töötasid rohkem freskode ja marmoriga. Kuid mõlemas regioonis oli religioosne kunst sel ajaperioodil oluline. 

Raamat on väga kontsentreeritud ülevaade renessansist. Kohati oli mul küsimus, kas tegemist on ikka lasteraamatuga, sest see materjal oli kirjas vägagi täiskasvanu päraselt. Pigem on see neile suurematele lastele, kel tõsine kunstihuvi ja raamatus tutvustatavate kunstnike nimed ka juba midagi ikka tähendavad, mitte ei ole esmane kokkupuude selle valdkonnaga. Raamat oli huvitav ja tuletas meelde, mis see renessanss ikka oli, mis tema olulisus oli ning kes olid need kuulsad kunstnikud sel perioodil. Raamatus on palju pilte ja välja toodud on just selle perioodi eripärad ning detailid, millele tavaliselt ei oska tähelepanu pöörata. Avastasin ka seal ühel väljatoodud detailil, et ups, ongi! ja ma pole seda kunagi varem tähele pannud! Tegelikult soovitaks seda raamatut pigem kunstihuvilisele, aga väheste kunstiteadmistega täiskasvanule või siis noorele, kel huvi tärkamas ja soov sügavamalt kunstist teada saada.

Kunstnik põrgust ja taevast ühekorraga

1./212. Eduard Viiralt. Inimene ja nägemus. Loodus ja fantaasiad

Koostanud: Tõnis Vint

Kirjastus: Kunst 1983

64lk./64lk./36658lk.

Eesti ajaloo väljakutse september: Eesti kujutav kunst ja kunstnikud.

Mulle meeldis selle raamatu avalause: " Viiralt - saatanluse selgeltnägija ja valgusingellik kunstnik". Tema tööd on jah põrgust taevani, vahepeal maa peale ka ära eksivad. Pean tunnistama, et minu lemmikkunstnike hulka ta ei kuulu, kuid tal on mõned väga head tööd. Olgu, ju tal on neid häid töid ikka hulga rohkem, kui neid, mis mulle meeldivad. Selles raamatus oli nii ühte kui teist. Teksti oli vähevõitu, rohkem räägib ju kunstnikust ikka tema teosed kui jutt. Kuid tema kunstnikuteekond oli ka raamatus ilusti kirjas. Vaieldamatult on te Eesti kujutava kunsti tiptegijate seas. Lugedes jäin mõtlema, et mis temast oleks saanud, kui ta oleks pidanud piirduma Eestimaaga, kui ta poleks saanud minna edasi Pariisi õppima ja kunsti tegema? Kas temast ikka oleks tulnud kuulus Eesti kunstnik? Mulle on alati tundunud, et Viiralt elas kunagi väga väga ammu ja nüüd ta sünniaastat vaadates avastasin, et mu vanaisa oli tema sündides mõne kuune... ja vanaisa oli ju minu lapsepõlve aegne, kes mitte ei elanud väga väga ammu. Kuidas lähedane ja kauge võivad olla inimese jaoks hoopis erinevas proportsioonis ajas paigutatud.
 

Loomad, kes on ajalooürikutes ja kunstis jäädvustunud

21./207. Loomad keskaegse Liivimaa ühiskonnas ja kunstis

Sari: Acta Universitatis Tallinnensis. Artes  

Autorid: Juhan Kreem, Ivar Leimus, Anu Mänd, Inna Põltsam-Jürjo

Kirjastus: TLÜ Kirjastus 2023

208lk./4730lk./35807lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga august: loomariik #6 (ajalugu)

Kui ma hakkasin sellesse väljakutsesse raamatuid otsima, siis selle raamatuga teadsin kohe, et seda ma tahan kindlasti lugeda. Kuid tuli välja, et ma polnud ainus lugemishuviline ja nii ootasin pikalt, kas saan ikka enne kuu lõppu raamatu kätte või ei. Sain. Lugemine ise oli nii nauditav ja huvitav, et peaaegu ühe päevaga sai loetud. Raamatus kajastati esiteks uurimust, kui palju on mingeid loomi nimetatud keskajal Liivimaal käibinud viies talurahvaõiguses, kolmes lääni- ja maaõiguses ning kolmes linnaõiguses. Osutus, et üldiselt vähe, eelkõige neid, kes kasulikud, olulised või väärtuslikud. Eelkõige siis hobused. Loomad olid üldiselt ühes pajas muu varaga. Teine peatükk uuriski Saksa ordu hobuseid, palju, millised ja kus. Kuigi keskaegsed allikad olid selles osas üpris napid ja puudulikud. Kuid mingi kaardi nende rohkusest/vähesusest ja paiknemisest saadi. Raamatus on ka tulemuseks saadud kaart. Kolmas peatükk uuris loomi, mida kingiti ja pärandati. Taas enamuses ikka hobuseid. Teised loomad olid muu vara hulka kuuluvad pärandamisel. Hobused olidki enamasti just sellepärast välja toodud, et neid kingiti või pärandati eraldi muust varast. Aga siia peatükki jõudsid ka mõned eksootilised imeloomad nagu kaamel või kalkun. Jah, kalkun oli imeloom, aga miks, seda peate ise raamatust lugema. Neljas oli loomad kaubanduses ja eks neid hobuseid ikka osteti ja müüdi taas kõige rohkem. Aga kellele ja miks neid ei müüdud ja palju need maksid, jääb taas lugeja enda teada saada. Viies peatükk rääkis loomadest, kes sattusid ärasöömiseks erinevatele toidulaudadele. Eelkõige muidugi pidulaudadele ja tähtsate tegelaste omadele, sest nende toidu ostmise tšekke on ikka omajagu arhiivis veel tallel. Seega ärge visake poe tšekke minema, mitme sajandi pärast teadlastel hea uurimistööd taas teha, mida praegusaja inimesed sõid. Parim fakt, mille teada sain oli, et kobras oli loom, aga koprasaba oli kala. No jutt ikka sellest sabast, mis loom kopra taga on niikaua kuni ta elus on. Aga kui maha löödi, siis paastu ajal kui liha oli keelatud süüa, siis kopra saba võis, sest see oli kala. Keskaegsetel inimestel oli hea loogika ja fantaasia. Muide, hülged olid ka kalad, neid võis ka paastu ajal süüa, aga neid sõid siiski peamiselt lihtsad rannainimesed, mitte nii väga ülikud. Viimane, kõige pikem on loomadest Liivimaal olevatel maalidel ja raidkividel. Kui muus osas oli raamatu kangelasteks kohalikud koduloomad, siis nüüd olid peategelasteks lõvid ja draakonid. Need, kes jaksasid deemonite vastu inimesi kaitsta ikka. Viimane oli tegelikult minu jaoks kõige igavam ja vähem uut infot sisaldav. Kuid üldiselt väga huvitav raamat oli kuidas on keskkaegne inimene suhtunud loomadesse, kes olid talle nii olulised, et seda kusagil kirjapildis või visuaalses vormis ära märkida/kujutada, kes olid teisejärgulised ja kes üldse tähtsusetud. See raamat jõuab kindlalt minu selle aasta parimate loetud raamatute nimekirja.
 

Digikultuurist nii ja naapidi

12./59. Eesti digikultuuri manifest

Sari: Bibliotheca mediorum et communicationis 

Autorid: Maria Hansar, Hilkka Hiiop, Indrek Ibrus, Madis Järvekülg, Veronika Kalmus, Rainer Kattel, Mare Koit, Oliver Laas, Mari-Liis Madisson, Merle Maigre, Anu Masso, Maarja Ojamaa, Pille Pruulmann-Vengerfeldt, Ulrike Rohn, Raivo Ruusalepp, Andra Siibak, Jaan Tallinn, Marek Tamm, Katrin Tiidenberg, Peeter Torop, Aro Velmet, Andreas Ventsel

Kirjastus: Tallinna Ülikool 2021

174lk./ 2308lk./10609lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga märts: kogumik #2 (teadus)

Käesolev raamat koondab ühtede kaante vahele Tallinna Ülikooli ja Postimehe koostöös ilmunud kakskümmend esseed, mis ilmusid 2020. aastal Postimehe lisalehe AK rubriigis „Digikultuur“.

Digiteema on mind pikemat aega huvitanud, kui üks äärmiselt kiiresti muutuv, uuendusmeelne ja põnev  valdkond. Digikultuuri mõiste all on tegelikult kaks erinevat kultuuri. Esiteks käitumiskultuur digitaalses maailmas. Eks kõik ole kokku puutunud laialt levinud valeuudiste, spämmimise, libakirjade, trollimise, andmete õngitsemise, vihakõnede, verbaalsete rünnakute ja muu sellisega. Digimaailm tundub esmapilgul olevat anonüümne maailm ja seetõttu julgevad palju oma halvema poole täies ulatuses internetti välja paisata. Reaalses elus ei kujutaks ettegi, et paljud viisakad ontlikud inimesed selliselt räuskaks ja solvaks teisi enda ümber. Ka digimaailmas on kultuursus ja kultuuritus nagu igal pool mujalgi. Kuid digikultuur on ka digitaliseeritud kultuur. Tänu raamatute digitaliseerimisele on paljud teosed inimestele kättesaadavaks muutunud. Suur osa muusikast on tänapäeval juba digikanalite kaudu kättesaadav, samuti televisioon, filmid, kunst. Muuseumid ei ole enam lihtsalt esemete kogud, vaid ühe enam muutuvad need interaktiivseteks, nii kohapeal külastamiseks kui ka internetis inimeste kohale meelitamiseks. Digimängud on üks järjest suurenev tööstusala, kus enam ei tehta põlveotsas ühe-kahekesi, vaid ühe mängu eelarve on miljonites ja tegevuses tuhandeid inimesi. Tehisintellekt murrab järjest enam meie digimaailma, sageli me isegi ei mõtle, et see, mida me kasutame on tegelikult tehisintellektiga seotud. Eesti on maailmas tuntud kui edumeelne digiriik, ja põhjendatult. Samas ei ole me suutnud panna seda digiriiki kuigi edukalt teenima meie riikluse kõige põhilisemaid väärtusi: keele ja kultuuri säilimist ja arendamist. 2020.aasta oli digikultuuri aasta ja selles raamatus olevad esseed ongi selle aasta puhul kirjutatud. Samas 2020.aasta oli digitaalne väljakutse kogu maailmale, kuna covidi pandeemia sundis paljusid asju ülevaatama ja õpetas olema loomingulised ka digimaailmas.

Kaks asja, mis panid mind selles raamatus mõtlema. 

Esiteks noorte digiseadmete kasutus. Me oleme kõik arvamusel, et noored ja digi, see on käsikäes olev asi, neil juba emapiimaga sisse imetud ning nad on selles väga osavad. Kuid uurimisest tuli välja, et kuigi 97% noortest kasutab internetti iga päev, siis vaid 41% nendest kasutab selleks arvutit. Seega noored on põhiliselt nutitelefonides, aga sealne kasutus on siiski väga ühepoolne, suunitlusega sotsiaalmeediale ja mängudele. Nutitelefonist saab küll ka otsida infot, aga selle kasutamine on siiski piiratud. Seega võib juhtuda, et kui tänaste noorte põlvkond jõuab täiskasvanuikka, on endiselt suur digilõhe valitsemas, noored ei oska kasutada arvutit töövahendina. 

Teiseks info puudus ja info üleküllus.  Kõik teame, et mida kaugemale tagasi ajalukku, seda vähem on meil infot sealsest ajast, mis on jõudnud meieni. Kuid tänapäeval, kui on suur info üleküllus, sageli isegi infomüra? Mida saavad tulevased ajaloolased meie kohta teada? Kuidas nad närivad läbi sellest meeletust infoküllusest? Kuid kus on meie tänapäevane info ladestunud? Sotsiaalmeedias, youtubes, google drives, välismaistes serverites asuvates blogides, veebilehtedel jne. Suures osas on kogu info välismaiste (era)ettevõtete käes ja ühel hetkel väga tõenäoliselt mõne sõrmeliigutusega jäädavalt kustutatud. Ja kogu see info on süstematiseerimata, uppunud infomürasse. Meie kodumaistes mäluasutustes säilitatakse väga vähe digitaliseeritud materjali, sest see ei jõua lihtsalt sinna. Seega võib juhtuda, et mõnesaja aasta pärast on ajaloolased silmitsi olukorraga, et ka meie ajastust on säilinud väga vähe kvaliteetset infot. Asi, millele me hetkel ei mõtle, või ei oskagi mõelda.

Digikultuuri tuleks mõista uue tähendusloome kontekstina, uutmoodi „lingitud“ maailmana, mida me alles hakkame paremini mõistma. See uus „digitaalne olukord“ sunnib meid ka Eestis revideerima mitmeid seniseid põhimõtteid ja käitumisharjumusi.

Kunstnik Felicien Rops - kes ta oli ja mida tegi?

5./214.  Eros ja surm. Félicien Ropsi looming 

Toimataja: Tiina Abel 

Kirjastus Eesti Kunstimuuseum  2006 

144lk./916lk./46138lk.

Väljakutse punktiir2023 november: Lein ja surm (#1)

Surm on kindlasti üks teema, mida on kunstis üpris palju kajastatud läbi sajandite. Nii oli see ka Felicien Ropsi loomingu üks enamkajastatud teema erootika kõrval. Ma ei teadnud Ropsist ega tema loomingust enne kui sellesse teemasse otsisin mõnda surmateemalist kunstiraamatut.

Félicien Rops (7. juuli 1833 Namur, Belgia – 23. august 1898 Essonne, Prantsusmaa) oli Belgia sümbolistlik ja Pariisi nn fin de siècle’i ajastu kunstnik. Põhiliselt viljeles Rops graafikat, oforti ja akvatintat, kuid katsetas ka teisi graafikatehnikaid, näiteks litograafiat. Peale selle joonistas ta karikatuure ja illustreeris raamatuid. 2006/2007 vahetusel oli Kumus tema tööde näitus ja see raamat ongi selle näituse puhus välja antud. Tutvustab põhjalikult nii tema elu kui loomingut. Kui erinevatel perioodidel ta katsetas erinevaid stiile ja kajastas erinevaid asju, siis tervest tema loomingust läbib eelkõige kaks teemat, mis on andnud ka raamatule pealkirja: erootika ning surm. Surm siis kajastas ka saatana tegevusi. Raamat oli huvitav ning tema tööd hakkasid mulle meeldima. 

Teos: Tantsiv surm

 

Klaas, klaas, ikka see klaas...

 

19./206. Johannes Lorupi klaasivabrik. Masstoodangust disainipärliteni

Autor: Anne Ruussaar

Kirjastus: Eesti Ajaloomuuseum 2012

192lk./3508lk./44774lk.

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#8)

See kuu olen küll selgeks saanud, kes see Johannes Lorup selline oli ja mis olid tema tegevuse tagajärjed. Küllatki palju kattus raamatuga Võsaklaasist kristallini, aga kuna seal kirjutati ikka ka teistest klaasivabrikutest, siis seekord oli ainult juttu Lorupist. Põhjalikumalt just tema vabriku ajaloost ja tegemistest, sekka ka isiklikku elu. Raamatu lõpus oli palju pilte tema vabriku toodangust, mis ilmestas arusaamist toodangu arengust ja mitmekülgsusest. 

Johannes Lorupi Klaasivabriku asutamist 1934. aastal Tallinnas Kopli poolsaarel võib pidada Eesti professionaalse klaasitööstuse alguseks. Erinevalt teistest siinsetest, peamiselt pudeleid ja muud pakkeklaasi tootvatest klaasiettevõtetest, tegeldi Lorupi Klaasivabrikus pidevalt tootmise uuendamise ja modernsete tehnoloogiate rakendamisega. Ettevõtte toodang konkureeris võrdväärselt välismaa vabrikutes valmistatuga. Esimesena Eestis hakati Lorupi vabrikus valmistama pool¬kristalli ja kristalli, anti välja tootekatalooge ja hinnakirju.

Johannes Lorup sündis 1901 ja suri 1943, seega vaid 42 aastaselt! Mida kõike ta veel oleks suutnud korda saata kui teda poleks 1941 küüditatud. Ta suri vangilaagris. Mul on muidugi nüüd hea teada ja öelda, et miks ta küll 1940 välismaale ei põgenenud, ta ju naise ja poja saatis minema. Aga nemad ju ei teadnud, et see asi nii hulluks ära läheb ning tema elu ja töö - tema klaasivabrik oli ju siin, ta ei saanud seda kohvrisse pakkida ja kaasa võtta põgenemisel. Seega jäi ta Eestisse ja siin läks nagu ta läks. Kahjuks läks kehvasti. 

Millise Eesti klaasitööstuse toodangut leidub Sul kodus?

16./203. Võsaklaasist kristallini. Eesti klaasitööstused ja -disain 1920.-1930. aastatel
Autor: Anne Ruussaar
Kirjastus: Eesti Ajaloomuuseum 2006
96lk./2868lk./44134lk.

Väljakutse punktiir2023 oktoober: 1920-30ndad Eestis  (#6)

Ülevaade Eesti klaasitööstuse ja klaasikujunduse arengust, mille hiigelajad olidki Eesti Wabariigi ajad. Kuigi põhiliselt keskendub raamat Eestile ning ajavahemikku 1920-1940, siis saab lisaks lugeda ka klaasitootmise ajaloost meie piirkonnas ning Eesti klaasikujundust peamiselt mõjutanud riikide klaasikujunduse ajaloost. Raamatus on juttu Hüti, Eidapere, Rõika-Meleski, Järvakandi, Tartu ja Tallinna väiksematest ja suurematest klaasivabrikutest ja töökodadest. Suuremas osas on juttu kahest, Meleski ja Lorupi klaasivabrikutest. Kuidas need tekkisid, kuidas käis võimuvõitlus, kuidas need hääbusid. Raamatus on lisaks pildid Eesti Ajaloomuuseumis olevatest Lorupi kollektsioonist. Ka teksti juures on küllaltki palju fotosid erinevate klaasitööstuste toodangust, see aga aitas aru saada tekstis kirjeldatust. Üks raamat Lorupi klaasivabrikust ootab veel oma järge lugemist ootavate raamatute virnas siia teemasse jõudmiseks. Selle raamatu pilte uurides tekkis paar korda tunne, et ma peaks minema oma emalt pärandusena saadud baarikapis olevaid klaase lähemalt uurima, kuidagi tuttavad tundusid need pildid. Samas nagu raamatus oli kirjas, siis sageli on väga raske aru saada, millise klaasivabriku toodang miski on, sest ega sageli ei märgistatud seda kuidagi ning vabrikud tootsid sarnaseid tooteid. 

Eesti kullasepakunst

13./185. Eesti kullassepakunsti suurkuju Joseph Kopf 

Autorid: Kaalu Kirme, Anu Mänd

Kirjastus: Eesti Keele Sihtasutus 2004

208lk./2482lk./40816lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#7)
 

Raamat jäi juhuslikult raamatukogus silma, kohe kontrollisin, jee, baltisakslane! 

Joseph Kopf oli 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi esimese kolmandiku silmapaistvaim kullassepp Tallinnas. Kopfi kullassepatööstuse hiilgeajad jäid esimese Eesti Vabariigi aastatesse. Töökoda sai tuntuks eelkõige lauahõbeda, ehete, aga ka ordenite masstootmisega. Kõige enam tõid siiski kuulsust individuaaltellimused. Kopfilt telliti sageli kingitusi Tallinna ja Eesti Vabariigi külalistele. Kopfi kuulsaimate tööde hulka kuulub ka Vene troonipärija Aleksei hõbeportree aastast 1915, mis oli kavas kinkida tsaar Nikolai II-le tema 1917. aastaks plaanitud visiidi puhul. Kopfi töökojas valmistati ka EV presidendi ametitunnus – Riigivapi teenetemärgi ordeni kett, mille kavandas kunstnik Paul Luhtein.

Lisaks Kopfi eluloole ja tema töökoja tutvustusele oli raamatus väga palju tema tööde näidiseid koos parameetrite ja kirjeldusega. Jäi silma, et algusaastatel ta kasutas palju Venemaal tehtud toorikuid (pokaale jne), millele ta siis lisas kaunistused ja graveeringud. Hilisemast ajast tööd olid juba tervenisti valminud tema töökojas. Oli lihtsamaid, aga ka väga uhkeid ja ilusaid töid.

Tutvustava teksti lõpus sai mulle selgeks, miks see raamat nii kangesti kippus raamatukogus mu lugemisse. Ma ju alguses aadressi järgi üldse ei mõelnud, mis majast jutt käib ja siis jõuti tänapäeva, et pragu on seal majas... oi ma olen ju korduvalt seal tema töökoja ruumides viibinud! Seal nendes ruumides on juba astaid olnud ka minu poja ateljee. Ta küll kulla ja hõbedaga eriti ei tegutse, rohkem rauaga mässab. Aga tore, et maja on endiselt ehte ja muid kunstnikke ning seppasid täis ja võib olla mõnest saab ka mingil alal kunagi Eesti suurkuju, nagu sellest baltisaksa kullassepast.

Kuus tundmatut kunstnikku said tuntuks

6./178. Kuus baltisaksa kunstnikku

Koostaja: Anne Untera

Kirjastus: Baltisaksa Kultuuri Selts 2008

112lk./720lk./39054lk.

Väljakutse punktiir2023 september: Baltisakslaste lugu (#3)

Artiklikogumik koondab peamiselt 2006. aasta sügisel korraldatud kunstiajaloo seminari «Keskplaanil» ettekandeid. Raamat tutvustab baltisaksa kunstnikke: Johannes Hau (1771-1838), August Matthias Hagen (1794-1878), Konstantin von Kügelgen (1810-1880), Carl Alexander von Winkler (1860-1911), Sally von Kügelgen (1860-1928) ja Erna Brinkmann (1899-1967). Tutvustatakse nende elulugusid ja loomingut. Lisas on iga kunstniku mõnede maalide pildid. Pean taas tõdema, et peale Johannes Hau olid teised nimed mulle võõrad ja Haust teadsin ka põhiliselt just eelmisel kuul loetud panoraamade raamatu põhjal. Kõik tutvustatud kuus kunstnikku olid vaieldamatult andekad ja nende maale oli meeldiv vaadata. Hea oli ka neist rohkem teada saada. Kõige enam meeldisid mulle Carl von Winkleri tööd, ka raamatu kaanel on just tema töö - Pühavaimu kiriku hoov 1900.aastast. Samas jäin mõtlema, et kui olen vaadanud Eestist tehtud maale või siis ka muid, mida Eestis on muuseumides saanud vaadata või isegi välismaa kunstimuuseumides, ega ma ei mõtle kunagi kunstniku rahvusele. Sest pole ju vahet, kas mõne imeilusa Eestimaast tehtud maali autor on nüüd eestlane, baltisakslane, sakslane või venelane. Tähtis on minu jaoks, et ta on seda teinud hästi ja mulle meeldib. Eks see meeldivus ole subjektiivne igal inimesel, aga mulle siiski meeldivad eelkõige realistlikud maalid ja joonistused, kus on võimalikult täpselt kujutatud originaal. Ja need siinses raamatus kajastatud baltisaksa kunstnikud on just selle stiili esindajad.

 

Mustpeade maja labürindis

 

Ekskursioon: Mustpeade maja

millal: 03.juuni 2023

Vanalinna päevade teine ekskursioon majja, kus küll käidud kontserte kuulamas, aga ülejäänud majast polnud aimugi. Tegelikult polegi üks maja, vaid viiel krundil olev maja, mis on teiste majadega kokku-, ümber- ja juurdeehitatud. Väga huvitav maja ning sai küllalt palju teada ka mustpeadest lisaks arhitektuurile ja muule majaga seonduvale. 

Olevi saal

 

Vaadata on igasse nurka ja keskele ka

Ukse ülemine osa

Kohati on alles ehedat keskaega

Raamatukogutuba

Maalide toas harjutavad täna orkestrandid

Maale on seal ikka omajagu

Skulptuur ja turist

Direktori töökabinet

Keskaegne kraanikauss

Kunagi oli siin läbi selle seina keeglisaal

Keldris on söögikoht

Läbi tänapäeva maja kulges kunagi tänav. Valge maja uksekohast välja.

Ekskursioon lõppes võimalusega kuulata kuidas orkester ja ooperisolistid Tõnu Kaljuste juhatusel harjutavad uueks ooperiks.