Blogi raamatutest, teatrist, kinost, näitustest, muudest tegemistest
Uus krimisari hetkel Eesti produktiivsemalt kirjanikult
Inglismaa on üks ohtlik koht saada mõrvatud
Taustapilt: tehisintellekt (muditud minu poolt) |
Lugemise väljakutse 2023: 1. Täiesti uus! Raamat, mis ilmub 2023.aastal.
Siia teemasse siis juba mitmes raamat. Sel aastal jääb suur väljakutse lõpetamata, mõned teemad ei kutsu kohe kuidagi lugema ja selle asemel kipuvad järjest lugemise uued krimkad hoopis. Võtan siis seekord lõdvemalt ning loen seda, mis hetkel tundub, et sobib. Ju see taas õppimise esimese semestri arvestuste pinge vajab kõrvale lõõgastumiseks lihtsamat ja kriminaalsemat lugemist.
See raamat oli nüüd küll hästi kiire sutsakas. Ladusalt kirjutatud ja ei saanud õieti lugema hakatagi kui juba otsa sai. Täielik muhekrimi raamat. Uurijate paar on ka parajalt muhedad. Enam vähem isegi usutav lugu. Ja mõrvari tuvastasin siiski enne raamatust teada saamist kuigi kahtlustasin veidi teist pereliiget juba jupp aega varem. Kes kerget ja kiiret ilma otsese vägivallata lugu soovib lugeda, sellele soovitan. Selline klassikaline inglise muhekrimi. Huvi pärast tekkis küsimus, palju inimesi mõrvatakse Inglismaal igal aastal päriselt ja palju raamatute lehekülgedel?
Cherringham on vaikne küla Cotswoldsis. Seal ei juhtu kunagi midagi või vähemasti paistab see nõnda, kuni ühel hommikul leitakse jõest naise surnukeha. Politsei kinnitust mööda on tegemist traagilise õnnetusega. Aga kas see vastab tõele? Sarah usub, et juhtunu taga peab olema midagi enamat. Ta leiab partneri Jackis, endises New Yorgi mõrvauurijas, kes on valmis asuma koos temaga juhtumit lahendama. Nad avastavad peagi, et asi pole nii lihtne, kui politsei sooviks ... See on esimene kuritegu, mida Sarah ja Jack, kõige ootamatumad partnerid, ühiselt uurivad.
"Hammarby põnevikud" sarja esimene raamat
Eesti Raamatu väljakutse detsember: toit
Lisaks sellele, et pealkirjas on mainitud praegu väga ajakohast toitu, siis raamatus on ka kirjeldatud kuidas peategelane uurija Conny Sjöberg valmistab süüa koos oma kolme lapsega.
Ingrid Olsson tuleb Stockholmi haiglast koju ja leiab oma köögist mehe. Kunagi varem pole ta seda sissetungijat näinud. Mees ei kujuta endast siiski enam mingit ohtu – ta on surnud. Kriminaaluurija Conny Sjöbergi meeskond tuvastab, et surnu on keskealine pereisa. Aga miks ta seal oli? Ja kes ta tappis?
Juba üsna varakult saab lugeja aimu, et tegemist on koolikiusamise looga, mis sai alguse aastakümneid varem, kui lapsed olid vaid kuue aastased. Kas kiusamise eest vastutavad lapsed või hoopis täiskasvanud, kes ükskõikselt sellest kõrvale vaatavad ja lasevad lastel teha, mida need tahavad ja välja suudavad mõelda. Kes lapsena kiusajast või kiusamise ohvrist kasvab, kui ta saab täiskasvanuks? Kas nad mäletavad oma lapsepõlve kiusamisi? Palju mõjutab lapsepõlv inimese elu?
Psühholoogiline kriminull elust koolikiusamise taagaga. Kuidas ühest inimesest saab lõpuks mõrvar. Uurimise lugu ka muidugi kõrvale kuigi lugeja taipab juba hulga varem, kes siis tapja on. Piisavalt põnev ja mõtlema panev lugu.
Ükski mõrvar ei jää tabamata
Kurje hunte leidub ka meie ühiskonnas, päästke punamütsikesed nende käest!
Saatusesepp vol.2 väljakutse november:
Nojah, tuli välja, et pidin lugema raamatut, milles on vähemalt 520 lehekülge. Seekordne teema ei pannud küll kuidagi hallpead austama ega kulupead kummardama. Ainus lohutus, et ma ei lugenud eelmine kuu sinna teemasse 80.aastase poolt kirjutatud raamatut. Aga samas ka tänu sellele sain nüüd loetud raamatu, mis juba ootas lugemist ning eelkõige jäigi lugemisest välja oma lehekülgede arvu pärast, no pole aega selles väljakutsete tambis lugeda ju nii pakse raamatuid. Kolmas raamat sellest sarjast, mis on eesti keeles ilmunud. Goodreads ütleb, et eesti keelede hakati tõlkima alates neljandast osast. Mulle ta eelmised raamatud on meeldinud ja plaanin kindlasti lugeda ka järgmisi. Järgmisel aastal ehk võtan veidi rahulikumalt neid väljakutseid, siis on aega lugeda ka paksemaid raamatuid.
Ühel kuumal juulipäeval tõmmatakse Maini jõest Frankfurdi lähistel välja 16aastase tüdruku surnukeha. See kannab märke aastaid kestnud jõhkrast füüsiliselt vägivallast, lisaks võib tema välimuse järgi oletada, et laps on elanud näljas ja eemal päevavalgusest. Keegi ei näi teda taga otsivat ega tea, kes ta on. Linna teises servas saab telereporter Hanna Herzmann samal ajal jälile süngele loole, millesse on segatud süüdimõistetud lastepilastaja Kilian Rothemund ja teenekas kõrilõikaja Berndt Prinzler. Ta teab, et see on midagi nii võimast, et temast saaks hetkega täht, kuid produtsent keelitab teda ohtlikust loost loobuma. Hanna jätkab uurimist ning uudishimu läheb talle kalliks maksma.
Uurijad Pia Kirchhoff ja Oliver von Bodenstein koos meeskonnaga hakkavad neid kuritegusid lahendama ja mida enam nad neisse süvenevad, seda laiemaks läheb pilt. Alguses eraldi kuritegudena tunduv hakkab kokku sobituma ning sinna lisandub järjest puzzle tükikesi, millest lõpuks selgub suur kole pilt. Lastega seotud kuritegudest on alati väga raske lugeda, aga need on vajalikud, et aru saada, mis võib meie ümber toimuda. Sest ükski selline lugu ei ole väljamõeldud lihtsalt kirjaniku poolt, sellel kõigel on aluspõhi reaalsest maailmast. Me tegelikult ei tea, kui väikest jäämäe tippu me näeme, kui suur on see peidud olev jäämägi tegelikult. Aeg ajalt ka reaalses maailmas sulavad/sulatatakse need jäämäe tipud välja ja hävitatakse, kuid jäämäge ennast ei suudeta, ma kardan, iialgi hävitada. Lõpus kirjutab kirjanik, et uue raamatu kirjutamist kavandades sattus lugema üht raamatut, mis teda vapustas. Ta hakkas uurima ning sai teada väga palju laste kuritarvitamisest, mille tõttu ta kirjutas ka selle raamatu. Mida enam ühiskond on teadlik, seda kiiremini ehk märgatakse ja saadakse aru ning suudetakse sekkuda ning päästa lapsi. Väga raske lugemine, samas üpris põnev ja mõtlema panev. Soovitan.
Kes ma olen, kui ma ei mäleta, kes ma olen?
Lugemise väljakutse: 5. Üks raamat "Mirabilia" sarjast
Autoõnnetuses vigastatud, sügavasse koomasse langenud mees, kelle isikut ei suudeta kindlaks teha, viiakse palatisse 127. Mehel pole dokumente, samuti puuduvad tal sõrmejäljed, tema nägu on kohendanud ilukirurg. Politsei kahtlustab, et mängus on maffia. Salapärane patsient satub põetaja Carole Massoni hoole alla, kes tunneb mehe vastu suuremat huvi, kui isegi tahaks tunnistada. Meelemärkusele tulnud, ei mäleta vigastatu midagi ega kedagi, kuid siis hakkab ta mälu taastuma väikeste kildude haaval. Kuid kas kõik, mis meenub on ikka õige? Kes ma olen, kui ma ei mäleta, kes ma olen? Või kui ma mäletan, et olen keegi, aga keegi teine väidab, et ma ei ole see, vaid tema on? Kui ma ei mäleta, et ma oleks see, aga teised väidavad, et ma olen? Kui veel lisaks keegi ei ole kindel, et kas ma ikka ei mäleta või ma lihtsalt teesklen ja valetan, et ma ei mäleta? Üks üsna segane ja keeruline lugu, aga lugeja saab selles selgust ikka küllaltki alguses, kui tegelastel endil ei ole veel midagi selge. Loo teebki põnevaks, et kuidas keegi seda usub või ei usu ja kes kellega kuidas mängib või manipuleerib. Loos on väga mitmeid harusid, aga nagu ühele õigele raamatule kohane, siis lõpuks saab kõik selgeks ja õiglus võidab. Täitsa põnev lugemine oli, mis siis, et juba üsna varakult sai jaole, kes on siis õige mees ja kes valetab. Aga põnev oli ikka lugeda, kuidas said ka asjaosalised teada, kes on kes ja kuidas see lugu tegelikult oli. Kuna on kriminull, siis ilma laipadeta see lugu ei möödu. Üpris põnev leid, julgen soovitada.
Raamatupoes on keelatud tappa inimesi!
9./218. Laip raamatupoes
Kas raamatukoguhoidjad on mõrvarid või detektiivid?
1./210. Mõrv toomkiriku lähistel
Kuuba transvestismist
Kolmikmõrv Šotimaa kolkakülas!
Saatusesepp vol.2 väljakutse september:
Natuke nõkerdamist oli selle lugemisega, sest muidugi ei mahu mul raamatud korralikult riiulisse, ikka on põigiti peale ka igale poole neid topitud, aga loetud sain ja tulemuseks vaatan, et saatusesepp oli taas üsna heatahtlik. Kui kuulda oli, et mõnedel on probleem, et riiulites ei ole lugemata saamatuid, siis minul on neid vist tuhat või paar. Igatahes minu riiulis on vaid mõned juba loetud raamatud ja need ka pigem ajaloo alla kuuluvad (kas siis sisult või ilmumisaastalt). Ma olen see, kes varustab ennast igaks juhuks järgnevaks sajaks aastaks ette ja mu raamatumagnetitega näpud muudkui tõmbavad raamatuid külge igasugu tasuta jagamise kohtadest.
Raamat on ajalooline krimiromaan. Selles suhtes ei ole krimka, et me algusest peale teame, kes on mõrvar. Raamat räägib kuidas kulges uurimine/kohtuprotsess ja taustalugu, kes olid ohverid, kes mõrvar ja miks see selleni jõudis. On aasta 1869. Šoti mägismaa kolkakülas pannakse toime jõhker
kolmikmõrv, mille eest vahistatakse Roderick Macrae nimeline 17.aastane noormees.
Kohtualuse seletuskiri ei jäta tema süüs kahtlust, kuid läheb vaja
Šotimaa helgeimaid seadusetundjaid ja psühhiaatreid, et selgitada, mis
sundis teda nii halastamatult ja julmalt tegutsema. Tõde võib olla tinglik, tegevus toimub armutus keskkonnas, kus võimu kasutatakse meelevaldselt. Ajaloos võib paralleele tuua ka eesti pärisorjast talupidajaga, kelle elu muudeti niivõrd kibedaks, et ta astus lõpuks enda eest välja ning loomulikult sai ülirangelt karistada ka juhul, kui süütegu polnudki nii väga suur. Raamat kirjeldab Šotimaa viletsa küla igapäeva elu ja inimesi. Sünge raamat ja pigem soovitaks neile, keda huvitab ajalugu.
Vaimne tasakaalutus nii uurijate kui kurjategijate poolt
1./156. Öökull
Metsast leitakse tapetuna noor naine, kes lebab linnusulgedel kummalises asendis, ümbritsetud küünalde pentagrammist, lill suus. Uurijad Holger Munch ja Mia Krüger koos meeskonnaga peavad taas leidma mõrvari samal ajal ka isiklikest deemonitest jagu saama. Kohati väga sünge raamat, väga palju katkise hingega inimesi. Tegelikult neid, kellel elus kõik korras on selle raamatu tegelaste seas väga vähe. Ning taas, nagu esimeses raamatus, on kannatajaks lapsed, kelle elu ja vaimset tervist mõjutavad täiskasvanute elu ja tegevus. Mia oli ka esimeses osas vaimselt väga tasakaaluta tegelane, kes oli sõltuvuses alkoholist ja tablettidest ning sama jätkus ka selles osas. Holger oli eelmises osas aga kindel ja vaimselt üpris tugev tegelane, kuid nüüd selles osas oli ta nii füüsiliselt kui vaimselt täiesti liimist lahti. Kuidagi häiriv oli, et mõlemad peategelased olid vaimselt tasakaalutud ja seetõttu oli kogu see uurimise protsess minu arust väga kaootiline. Minu jaoks oli üpris rusuv raamat. Olen lugenud verisemaid ja õudsamaid krimisid, aga see kuidagi surus ja rusus oma temaatika ja peategelastega. Võib olla ka see, et mul kuidagi ei õnnestunud seda lugeda, et venis liiga pikaks see lugu. Loed kiiresti läbi, siis järgmine raamat juba tasakaalustab mingis teises suunas. See raamat, aga üritas mul igati silma siniseks lüüa. Oli kaasas Berliini reisil ja peale tõsist turisti päevatööd, kümmet tundi mööda muuseume ja muid vaatamisväärsusi, peale õhtueinet selili hotelli voodisse vajudes, kippus see raamat peale paari lehekülge igal õhtul näkku kukkuma millegipärast. Õnneks jäi silm siniseks löömata, aga lugemine ka kuidagi ei edenenud enne kojusõitu.
Rootsimaal neid mõrvatuid jagub
Lugemise väljakutse: 3. Mine raamatukokku, seisa näoga raamaturiiuli vastu. Aja käed kahele poole külgedele maksimaalselt laiali: võta nüüd parema käega üks raamat ja vasaku käega teine raamat ning loe need läbi! - vasaku käe raamat
Harriet on noor sotsiaaltööharidusega politseitöötaja. Soovides kogeda
midagi uut, otsustab ta teha kannapöörde ning kolib pealinnast isa
juurde väiksesse Lervikeni-nimelisse kalurikülla maalilises
Lõuna-Rootsis. Olles jõudnud end vaevu sisse seada, alustab ta Skåne
politseis kriminaaluurija põneva tööga. Kolleegide seas tunneb ta ennast
tõrjutuna, samuti ei aita kaasa ülemuse üleolev hoiak. Harrieti esimesele tööpäevale eelnenud ööl pannakse Lervikeni lähedal mõisas toime jõhker mõrv. Ta tunneb mõrvatut kogu oma elu. Nüüd peab ta hakkama uurima saladusi külas, kus möödus ta lapsepõlv ja suur osa inimesi on tuttavad. Samuti on hakanud ta vend kahtlaselt käituma. Kes on kes ja kelle saladused on ta enda omad ja kelle omad püüavad varjata kellegi teise omi. Kas kõik, keda ta tunneb on ikka need, millisena ta neid teab? Küsimusi on palju ning Harrietil puuduvad veel kogemused uurijana, seega oskab ta astuda nii mõnesegi kahtlasesse seika, mida professionaalselt saab valeks hinnata. Kuid nagu iga lugu, saab see ka oma lõpplahenduse ning see pole muidugi see, mida esmalt arvati. Väga kiire lugemine, soravalt kirja pandud. Verd on, aga mitte väga jõhker. Pole super kriminull, aga täitsa korralik ja loetav. Ning lõpeb nii, et vaja on ka järgmist osa lugeda, mis seal siis toimuma hakkab...
Ma reisin üksinda taevastele radadele
Lugemise väljakutse: 36. Raamat, mis võlus sind kaanepildi tõttu
Kaanepilt on just selline, mis ühe põneviku juures tekitab kõhedust. Ja sai seda lugema hakatud just ajal kui akna taga muudkui marutas ning vihma kallas. Raamat ise on vägagi põnev, aga samas liiga õõvastav. Mul pole muidu vägivallast ja tapmisest raske lugeda, aga laste vastane vägivald ja veel enam nende tapmine, on midagi, mis mulle vastu hakkab. Ei lugenud raamatut haarates sisututvustust, seal oli küll hoiatus, mis toimuma hakkab. Norras leitakse metsast kuueaastane kummalistesse nukurõivastesse riietatud tüdruk, kes on elutult puu otsa riputatud. Tema kaelas ripub silt „Ma reisin üksinda”. Kas mõrvar on kuidagi seotud kuus aastat varem röövitud lapsega, keda tollal ei suudetud leida, või on tapmise taga eraklik kogukond, kes elab lähedal metsas? Peagi kaob ka teine, seejärel kolmas ja neljaski tüdruk. Kõik nad leitakse tapetuna. Raamatus on mitu suurt läbivat teemat - laste hooletusse jätmine nende vanemate poolt, narkomaania, religioosne ajupesu, vanurite raha väljapetmine neid manipuleerides, vägivald, mis on suunatud laste vastu, lastetus, psüühilised häired. Kihte oli siin raamatus mitmeid, erinevaid keerdkäike ka, ka kõrvalliine, mis lõpuks ei osutunud oluliseks. Ka uurijad olid omaette isiksused, oma mineviku probleemidega, mis neid kohati rõhusid. Uurijad ei olnud pelgalt politseinikud, nad olid eelkõige kõik inimesed, kõik, kogu tiim. Kohati oli minu jaoks kummaline kuidas info omavahel ei liikunud, kuidas ei saadud vajadusel peauurijaid kätte, ei teatud, kus nad parasjagu on ja millega tegelevad. Põnev raamat, aga soovitada ei julge, jääb painama see lugu ajukurdude vahele pärast.
Kehvade mõrvade raamat Tartust
Lugemise väljakutse: 22. Raamat kooli kohustuslikust kirjandusest, mis sul pooleli jäi või mida sa läbi ei lugenudki
Selle teemaga on nüüd nii, et seda ma nagu ei saaksi lugeda, sest ma olin selline ülikorralik koolilaps (vähemalt mis lugemisse puutus), et ma lugesin kõik kohustuslikud raamatud otsast lõpuni läbi, vaatamata, mis raamatuga tegemist oli. Ja sel ajal kui mina koolis käisin oli suur kallak igasugu vene ja nõukogude kirjanduse poole asi kaldu. Aga ma vist olen siiski parajal määral kõikesööja, mis lugemisse puutub, et polnud probleeme ei Balzaci, Tammsaare, Tolstoi, Breznevi ega Hugo lugemisega, teistest rääkimata.
Tiina aga andis hea idee, mida selle väljakutse teema alla lugeda. Ta kirjutas oma postituse juurde: Teemasse sobitumisest — See kohustusliku kirjanduse teema on mu meelest nii tüütu ja ma kaeblen selle teema üle igal aastal kõva häälega. Ma omal ajal lugesin enamvähem nõutud osa ära ja see, mis lugemata, jäägugi nii … No võtsin siis, et tänapäeva lapsukestele on Hargla üks neist “soovituslikeist” autoritest, ehk ma saaksin tänapäeva koolis selle raamatu lugemisega mingid punktid kätte ka.
Ma siis käin seekord Tiinaga ühes klassis ja loen sama "kohustuslikku" raamatut. Huvitav, kui mina koolis käisin, siis Harglat üldse veel ei loetud. Äkki oli asi selles, et kui mina kooli lõpetasin, siis oli tema 14 aastane...
Raamatust aga. Selle raamatu kohta on olnud väga erinevad arvamusi. Nii laitvaid kui kiitvaid. Minu arvamus jääb kusagile sinna kahe vahele. Raamatus on kolm lugu, kaks esimest lühemad, kolmas pikem. Esimese loo juures hakkas mul kohe kusagil kuklas kerima, et Harglal oli mingi kana kitkuda Kirjanike Liiduga. Googeldasin ja leidsin kinnituse, ta astus välja sealt liidust 2015.aastal. Seega oli see lugu autori poolse fustratsiooni väljendus. Minul on ka veidi nüüd temaga kana kitkuda, sest Tammelinnast oli tehtud see kõikse hullem paik Tartu linnas, aga suur osa minu lapsepõlvest möödus just Tammelinnas vanaema ja vanaisa juures. Urr. Teine lugu oli minu arust täielik saast. Igav, pingutatud, üritatud väga vaimukas vist olla, aga sellega ülepingutatud ja nagu sageli kui naljaga üle pingutad, siis see ei ole enam nali, vaid labasus. Kaks esimest lugu võib sellest raamatust minu arust lugemata jätta. Tavalugeja vähemalt. Ulmekurudele võib olla sobib, sest nemad teavad ehk, mis või kes nende lugude taga on. Ilma taustata ei ole need suurt midagi väärt. Kolmas lugu on selline küll ülevindi pingutatud, aga siiski võis lugeda ja tänu sellele loole sai raamat ikka koolipoisi kolme pika miinusega kätte. Aga kokkuvõttes oli see minu arust Hargla kõige kehvem raamat ja ma olen need vist peaaegu kõik läbi lugenud. Aga mulle meeldib siiski siiani enim tema varajane ulmelooming. Lugedes seda, siis oleks nagu tunne, et fantaasiaallikas on veidi tühjaks saanud nüüd, kui on vaja midagi kirjutada, et leivaraha ikka lauale jõuaks.
Närvid ja juuksed tõusevad püsti lugedes
7./91. Karu magab
Lugemise väljakutse: 24. Raamat, mille tõlget oled kaua oodanud
See sari on sedavõrd põnev, et igat järgmist raamatut saab ikka oodatud. Nüüd tundub, et järgmisega läheb rohkem aega, sest kõik ilmunud on tõlgitud ja peab ootama kuni kirjanik saab uue osa valmis. Loodetavasti ikka kiiresti, sest sari hakkab vaikselt lõpu suunas tüürima mu arust. Juba lekib saladus mitmest kohast ja kui kaua suudetakse seda veel saladuses hoida pole kindel. Kui kuues osa oli hinge kinnihoidma panevalt põnev, siis seekordne laskis rohkem hingata kuigi põnevust ja pinget jagus igale leheküljele ning mõlemas suunas, nii käesoleva tapmise uurimisse kui ka Jana loosse. Lisaks oli tõuse ja mõõne ka teiste uurijate - Mia ja Henriku isiklikus elus ning nagu eelmiseski raamatus, oli neil ka selles raamatus üsna tähtis osa. Tõesti soovitan verisema krimi austajatele. Mäletan kui alustasin, siis oli tunne, et mis see nüüd on, sedasi ei saa ju olla! Aga järgmiste raamatutega loksus juba asi paika ja nüüd on läinud ainult põnevamaks ja pingelisemaks järjest.
Norrköpingi lähedalt
kõrvalisest majast leitakse tapetud mees. Räsitud surnukeha kõhtu on
topitud kaisukaru. Kaisukas juhatab kriminaalkomissar Henrik Levini ja
kriminaalinspektor Mia Bolanderi Filippa Falkini, endise politseinikuni,
kellel on kaitstud identiteet. Teda on elus tabanud raske tragöödia ja
ta on ainus, kellel on kurjategijaga mingi seos.Samal ajal, kui Jana
Berzelius püüab tapja jälgi ajada, tuletab ta tume minevik ennast
meelde. Ta võtab tarvitusele kõik meetmed, et kaitsta meest, keda
armastab. Kuid mees on tema saladusele jälile saanud ning otsustanud tõe
välja uurida, mis see ka ei maksaks. Mitmeid ootamatuid pöördeid on aga mõlemas.
Kohutavalt põnev, kohutavalt pingeline, kohutavalt verine
6./90. Üheksa elu
Saatusesepp vol.2 väljakutse mai:
Saatusel on vahel huvitavad keerdkäigud varuks. Eelmine kuu oli mul valida, kas loen raamatut eestlasest või egiptlasest. Valisin viimase, et teen väljakutse põnevamaks. Tegelikult tuli välja, et tegin hoopis selle kuu valiku endale hoopis lihtsamaks. Saatusesepp oli väga armuline. Eestist paremale oleks jäänud Põhja-Ameerika ning kuna ma olen sel aastal juba lugenud nii USA, Kanada, Mehhiko kui Kuuba autorit, siis oleks ikka tõsine väljakutse olnud leida mõne naiskirjaniku raamatut sealt. Aga Egiptusest paremale jääb ilusti Euraasia manner ja seal veel väga palju riike, mille kirjanikke ma lugenud ei ole sel aastal ning ka naiskirjanike leidmine ei tekita peavalu. Üllatuslikult oli mul sel aastal veel valge laik Rootsi kohal ja üks sarja raamat juba pikka aega ootas oma võimalust. Pealegi ilmus just juba sarja järgmine raamat, mis ka juba ootel. Jana Berzeliuse sari on minu jaoks väga üllatav ja põnev krimisari. Üllatav just selles suhtes, et seal on üks väga vastuoluline tegelane, peategelane prokurör Jana Berzelius, kellel on väga suur luukere kapis ja ta kardab, et see tema teine pool tuleb välja ning hävitab esimese poole ehk elu ja töö kuritegevuse vastu. Tegu on väga verise krimiga, aga samas väga põnevaga ning kuigi ka igas raamatus olevad konkreetsed krimilood on huvitavad, siis põnevam on just see Jana taustalugu. Ma arvan, et sealt tuleb veel ühte ja teist välja, sest tundub, et sarja lõppu veel ei paista kuigi järjest rohkem tekib teistes kahtlusi ning olukordi, kus tundub, et nüüd kohe saavad kõik teada või jõuavad õigetele järeldustele. Võin öelda, et see on saanud minu jaoks täiesti võrreldavaks sarjaks Kepleri Joona Linna sarjaga või isegi põnevamaks.Üks võigas lugu politsei töömailt
3./87. Topeltmõrv Paunveres
Lugemise väljakutse: 18. Raamat autorilt, keda sa veel lugenud ei ole
1997. aasta esimestel päevadel leitakse Palamuse lähedalt talumajast kahe vanuri vägivallatunnustega surnukehad. Esmapilgul ei näi tapetute majanduslik seisund ega ükski muu asjaolu andvat põhjust raske kuriteo toimepanemiseks. Öine tuisk on hävitanud kõik võimalikud jäljed. Topeltmõrva avastamisega peavad hakkama saama Jõgeva politseiprefektuuri kriminaalpolitseinikud. Väljamõeldud tegelaste ja kohandatud sündmustega romaani idee pärineb tõsielust. Raamatu autor töötas Jõgeva kriminaalpolitseis ja seepärast võib raamatust leida tegelike sündmustega sarnaseid jooni.
Minu jaoks tunduski see raamat pigem tolleaegse politsei kirjeldusena rohkem kui kriminullina. Samas, kas ikka kõik oli nii, nagu kirjeldatud või on aeg mälus korrektuure teinud ning mõned asjad on eredamalt meeles kui teised. Arvan, et need, kes tolleaegset Jõgeva politseid mäletab, tunneb tegelaste taga olevad isikud ära, sedavõrd tõesed kirjelduses minu arust, lihtsalt nende väljamõtlemiseks oleks vaja väga eredat fantaasiat. Töötingimused olid muidugi võrreldes tänapäevastega väga algelised. Polnud veel arvuteid ega tehnika muid abivahendeid. Info saamiseks tuli teha kirjalik päring teise ausutusse, sealt käsitsi see välja otsida ning kirjalikult tagasi saata - kokkuvõttes aeg kulus ja kulus, selle asemel tänapäeval arvutis kulub vaid sekundid. Mõrv ise oli võigas ja tegija alguses veidi uskumatu, et tema võis seda olla. Aga eks ka uurijad ise olid üllatunud kui lõpuks mõrvar selgus. Loetav, aga mitte üle keskmise minu jaoks. Minu jaoks oligi liiga palju neid politsei tegelasi ja nende joomisi sinna sisse kirjutatud kuigi nad ei olnud üldse olulised selle mõrvaloo juures. Nagu kunstlikult venitatud raamatut, krimkasid on paremaid raamatuid, mida lugeda, aga eesti algusaegade politsei eluga tutvumiseks sobib.
Mõrv Palmse mõisas!
12./47. Kolme kaardi mõistatus
Sari Sagadi paruni mõrvalood #4
Autor Ain Kütt
Kirjastus Hea Lugu 2023
288lk./2228lk./10168lk.
Lugemise väljakutse: 1. Täiesti uus! Raamat, mis ilmub 2023.aastal.
Kui tihti kipuvad sarja raamatud vaikselt kehvemaks minema, siis selle sarja raamatud lähevad minu arust vastupidi iga raamatuga järjest põnevamaks ja paremaks. Aasta 1830. Sagadi mõisahärra Paul Alexander Eduard von Focki karjäär on saanud tagasilöögi, korralistel valimistel on ta üllatuslikult taandatud kohaliku meeskohtu eesistuja ametikohalt teiseks assessoriks. Ja see on väga suur hoop eneseuhkuse pihta. Loo kulgemise ajaks on küll mõisahärra taas alkoholi kütkest välja pääsenud, aga raamatus on väga hästi tunda tema fustratsiooni, suurt kibestumist, eneseuhkuse valusat pihtasaamist. Seetõttu on naabermõisnikud võtnud nõuks Fockile Palmse mõisa piduüritusel üks vingerpuss mängida, kuid kõik läheb viltu, ning toimub mõrv, mille peasüüdlane näib olevat Sagadi mõisavalitseja Gerhard Wagner. Keerukaks teeb selle uus kohtu eesistuja, Idavere härra Gernet, kes ametlikku juurdlust läbi viies kipub Fockist ikka sammu võrra ees olema. Lisaks keerutavad segadust nii päästetud merehädalised, salakuulajad kui topeltelu elavad kohalikud mõisnikud ja nii on Fockil tükk tegemist taipamaks, et tegelikult on tapatööde taga hoopis suurem vandenõu.
Autor on õppinud ajalugu ülikoolis, suunitlusega Eesti ajaloole ning töötanud mitmes muuseumis. Seetõttu on raamatul tugev ajalooline taust ning see tundub olema kirjeldatud väga autentselt, tegelased on väga usutavad. Välja arvatud muidugi salapärane preili Maria Juliana von Nottbeck, kes tundub olema ebatüüpiline mõisapreili, lisaks on tema kapis ikka omajagu luukeresid, mida autor iga raamatuga natukese haaval paista laseb. Aga mis selles loos on tõde, mis vale, pole selge enne kui kirjanik sarjale punkti paneb. Selles raamatus läks Maria Juliana lugu vaid segasemaks ning tekib kahtlus, et see lugu, mille ta rääkis eelmistes raamatutes Fockile, pole sugugi täis tõde. Aga kuidagi peab ju põnevust sarja kulgedes üles kruttima ja kui Fock on selline üpris tüüpiline mees ja küllaltki läbinähtav oma tegemistes ja olemises, siis peab ju üks naistegelane see salapära ja põnevust tekitav tegelane olema. Igatahes paluks nüüd kiiresti järgmist osa sellele sarjale, lõpp jäi nii segase ja põneva koha peale...