Vananemine on loomulik protsess, mille käigus saavad inimesed nautida elukogemust ja aastate jooksul omandatud tarkust. Siiski võivad kaasneda vananemisega mõningad negatiivsed ilmingud.
Erinevalt rassi- ja soostereotüüpidest, millega puututakse kokku identiteedi kujunemisel rühmadesse kuuluvusega, omandatakse vanuse stereotüübid aastakümned enne sellesse vanusesse jõudmist. Nooremad inimesed võtavad automaatselt kasutusele vanusestereotüübid ja ei pane nende paikapidavust kahtluse alla. Kui inimene jõuab vanaduseni, siis need stereotüübid on suures osas temasse juba kinnistunud ja tal võib puududa kaitsevõime tõrjuda negatiivsete stereotüüpide mõju enesehinnangule. (Levy et al., 2002) Diskrimineerimise üks vorm on enesediskrimineerimine. Laiema kogukonna negatiivne suhtumine vanemaealiste võimekusse võib muuta vanemate inimeste suhtumist enda võimetesse. Kogukonnas esinevad stereotüüpsed nägemused saavad aluseks vanemaealiste enesediskrimineerimisele. (Wooden et al., s.a.) Vananemise enesestereotüübid keskenduvad kognitiivsete ja füüsiliste võimete langusele (Levy et al., 2002). Vanemad inimesed hakkavad iseennast alahindama või tõrjuma. Nad võtavad sisemiselt omaks üldlevinud negatiivsed eelarvamused, mis seostuvad vanemaealistele omistatavate piirangutega. Nad tajuvad tugevamalt oma füüsilise ja vaimse võimekuse vähenemist ning sotsiaalset piiratust. Stereotüüpide levimist mõjutab massimeedia, mis sageli eelistab noori inimesi ja laseb vanemaealistel paista ühekülgselt jõuetute ja abitutena.
Enamiku inimeste arvamused eri teemade kohta ei ole juhuslikud, vaid moodustavad teatud terviku. See viitab, et inimestel on maailma kohta oma väärtushinnangud ja tõekspidamised, mis kujundavad nende seisukohti erinevates küsimustes. (Sowell, 2022) Inimese enesenägemus muutub ajas sõltuvalt enesetundest, tema ümber toimuvast, ümbritsevatelt kuuldust. Isiku arusaamad iseendast sõltuvad palju sellest, kes nad usuvad end olevat. (Huntington, s.a.) Kui tal on kehv enesehinnang ega pea end väärtuslikuks, siis ta ei kasuta oma potentsiaali ning kipub ennast diskrimineerima (Sheppard, 1981). Negatiivsed ootused võivad realiseeruda. Kui inimesel on millegi kohta negatiivsed ootused, siis on tõenäolisem, et see ka juhtub. Kui tal on teadmine oma geneetilisest riskist, siis see võib iseenesest muuta tema füsioloogiat ja käitumist, suurendada haiguse riski. Kui inimene usub, et tal on halvad eeldused ja ta on seetõttu määratud kannatama halba tervist, siis ta ise aitab seda oma mõtete jõul luua. (Brendborg, 2022, lk 292) Sarnane efekt on ka suhtumisel vanadusse. Isiklikud ebaõnnestumised või terviseprobleemid võivad süvendada enesediskrimineerimist, sest vanemaealised isikud hakkavad ennast tajuma kui koormat või ebaõnnestujat ja näevad peamise põhjusena just enda vanust.
Sotsiaalsete probleemide selgitamisel on kiusatus kasutada tegurit, mis seletaks kõike. Olgu selleks teguriks siis geenid, rassism, tervislik olukord või vanus. Tuleks rohkem uskuda fakte, kui oletusi või stereotüüpe. Olukorrad, kus vähemedukatesse rühmadesse kuuluvad inimesed on olnud edukad ja väga edukad, on peaaegu alati olnud sellised, kus nad on pidanud pingutama teistega võrdselt, kus neile ei ole tehtud hinnaalandusi ja valitsenud on halastamatu konkurents. (Sowell, 2022) Samas, kas edukus on ainus kriteerium, mis on oluline? Inimestele on omane täiuseihalus, võrdlemine oma saavutusi teistega ning omaenese väärtuse samastamine enda edukusega. Inimene tahab kohe olla edukas, sageli just vanemas eas unustades, et kõigepealt tuleb palju energiat ja aega panustada enesetäiendusse. Selle pinnalt on kerge tekkima kehv enesehinnang, mis võib põhjustada enda diskrimineerimist, kus enda oskuste ebapiisavuse tunnistamise asemel hakatakse süüdistama selles hoopis enda vanust või tervislikku seisundit. On ju vana tõde, et miski või keegi peab alati süüdi olema ja see ei saa ometi olla sina ise. Väga kerge on süüdistada vanust, eriti kui stereotüüpiliselt on seda inimesele terve elu sisendatud.
Enesediskrimineerimine vanemas eas võib kaasa tuua mitmesuguseid negatiivseid tagajärgi, mis mõjutavad füüsilist või vaimset tervist ning heaolu. Neile omistatud stereotüüpe uskuvad vanemaealised inimesed kogevad suuremat stressi ning seega ka suuremat riski terviseprobleemide süvenemiseks. Vanemaealised võivad vähendada sotsiaalseid suhteid ja kontakte kuna arvavad, et neid ei aktsepteerita või nad segavad nooremaid isikuid, olles koormaks. Negatiivsed enesehinnangud võivad vähendada nende elukvaliteeti ja võimet nautida elu. Ühes uuringus leiti, et vanemad inimesed, kes uskusid vanemaealiste kohta käivaid negatiivseid stereotüüpe, elasid lühemalt ning nende füüsiline ja vaimne tervis halvenes kiiremini võrreldes nendega, kes ei omistanud endale neid stereotüüpe (Levy et al., 2002). Enesediskrimineerimine vanemas eas mõjutab inimese vaimset heaolu. Uuringud on näidanud, et vanemad inimesed, kes tunnevad end oma vanuse tõttu diskrimineerituna, võivad kogeda suuremat stressi, ärevust ja depressiooni, mis võib halvendada nende elukvaliteeti (North & Fiske, 2012).
Eduka vananemise käsitluses on oluline inimese enda positiivne suhtumine vananemisse jatööturul aktiivsesse rakendumisse. Enesediskrimineerimine ehk vanuse tajumine takistava tegurina vähendab töötamise tõenäosust pensionieas. See võib põhjustada negatiivset enesehinnangut, passiivsust ning kibestumist. (Paes, 2019) Vanemaealise enesehinnangut tõstab väga kui ta tunneb, et teda vajatakse. Isiklik kogemus, et kui koju pensionile jäänud töötajat kutsutakse tagasi ajutiselt töötama mingiks perioodiks, siis muudab see teda uhkeks, et teda vajati ning teda kutsuti tagasi. Samuti räägib ta kõigile kuidas tema vanad ülemused temaga on hiljem suhelnud, seda isegi kui see oli vaid mõne sõnaline õnnitlus mingi tähtpäeva puhul. Kui aga töölt on lahkutud ebakõladega ning uut tööd ei ole saadud, siis peale mõnda ebaõnnestunud katset võib tekkida tunne, et teda ja tema teadmisi ning oskuseid ei vajata. Kuna nooremana uue töö leidmine ei valmistanud raskusi, siis võidakse järeldada, et põhjuseks on just tema vanus, mitte mingid muud põhjused. Iga järgnev äraütlemine võib süvendada enesekindluse ja -hinnangu langust. Inimene kibestudes võib hakata edaspidi ennast diskrimineerima ning loobuda töö otsimisest, millega seoses võib lõppeda sotsiaalne suhtlemine kaudsema ringiga, ka ümbritseva kogukonnaga.
Vahel võib mõni asi tunduda kõrvalseisjatele enesediskrimineerimisena, kui inimene väidab, et ta ei saa mingi asjaga hakkama, aga tegelikult on see inimese selge tunnetus ja arusaam oma võimetest. Võib olla mõnikord ta saabki sellega suure pingutusega hakkama, aga see põhjustab talle kas tugevat füüsilist ebamugavust või tekitab suurt stressi. Seega peaks alati vaatama, kust läheb piir enesediskrimineerimise ning objektiivse enesehinnangu vahel. Nagu kõikides valdkondades, nii tuleb ka potentsiaalse enesediskrimineerimise juures vaadata asjadele konkreetse inimese seisukohast ning olukorrast. Vahel võib mõni asi olla mõne inimese puhul enesediskrimineerimise alla kuuluv samas kui teise inimese puhul on see põhjendatud arvamus.
Üks põhjus, miks vanemaealised end diskrimineerivad on kindlasti teadmatus, hirm asjadega mitte hakkamasaamises. Seega on vahel lihtsam ennast diskrimineerida kui tunnistada oma hirme. „Hirm ei ole müür, vaid udu, millest saame läbi minna“ kirjutab Elli H. Radinger oma raamatus „Vanade koerte tarkus“ (2019). Hirm kuulub elu juurde, samas ei pea see takistama tegutsemist. Võib karta ja ikkagi teha seda, mis on vajalik. Kui hirmu endale tunnistada muutub inimene enesekindlamaks ja õpib toime tulema erinevate olukordadega. (Radinger, 2019) Saades positiivse tulemuse oma hirmude ületamisel, siis järgmisel korral on ta enesehinnang kõrgem ning seega väheneb tulevikus ka enesediskrimineerimine. Sageli sõltub hirmude ületamine sellest kuidas ümbritsevad suudavad inimest motiveerida või toetada. Alati ei jätku vanemaealistel enesemotivatsiooni pingutamiseks, et mitte minna kergemat vastupanu teed ning lüüa käega ja lastagi enda eest ära teha. Võib kohata ka sellist suhtumist, et kuna olen vana, siis nooremad peavadki minu eest need asjad ära tegema, mida mina ei oska, millega mina pole varasemas elus kokku puutunud. Vanemaealiste abistamisel ning õpetamisel võib esineda see oht, et kogemata võib seda enesehinnangut veelgi madaldada. Kui vanemaealisel mingi tegevus mitmendal korral vaatamata püüdmisele ei õnnestu, siis on lihtne võtta ja aidata ise teda sellest kohast edasi. Nähes kui lihtne ja kerge see oli noorema abistaja käes süvenebki arvamus, et olles vana ei saada sellega hakkama. Ei nähta, et probleem oli esmakordselt tehtavas harjumatus tegevuses, mida noorem abistaja on tihti teostanud ja seega juba harjunud seda tegema.
Enesediskrimineerimine vanemas eas on oluline valdkond, millele on vaja pöörata tähelepanu. Suutes vähendada vanusega seotud negatiivseid stereotüüpe ning julgustades vanemaid inimesi säilitama positiivset suhtumist iseendasse, võib paraneda nende tervis ja heaolu. Aktiivselt vananemise võimalused toetavad inimese kõikide eluperioodide väärtustamist ja suhtumise kujunemist vanusesse ja vananemisse (Paes, 2019). Kui inimene ei diskrimineeri ennast, siis on ta tõenäolisemalt teadlik oma võimetest ja potentsiaalist ning on rohkem rahul oma eluga. See võib viia parema enesehinnangu ja enesekindluseni. Ta on avatum uutele võimalustele ja väljakutsetele, suhtumisele teistesse inimestesse ja erinevatesse vanuserühmadesse. Tekib suurenenud valmidus õppida uusi oskusi ja omandada teadmisi. Inimene võib olla avatum enesearengule ja elukestvale õppele. Positiivne enesehinnang võib suurendada elurõõmu ja sisemist motivatsiooni. Enesediskrimineerimine võib tugevdada ühiskondlikke stereotüüpe ja diskrimineerimist. Kui enesediskrimineerimist vähendada, siis on võimalik vähendada ka ühiskondlikku ebaõiglust.
Mida saaks ära teha enesediskrimineerimise ennetamiseks, et kõigi eluiga võiks pikeneda ja nad võiksid elada tervemana, edukamana ja rahulolevamana? Esmalt tuleks tõsta teadlikkust ning hakata muutma stereotüüpe ning alustada sellega juba varakult, lapseeast peale. Meedias tekitada asjalik kuvand vanematest inimestest. Tõsta esile positiivseid vananemisega seotud külgi. Kaasata vanemaealisi erinevates projektides, põlvkondade vahelises õppes ning avalikkuse kujundamises. Arendada sotsiaalseid võrgustikke, kaasata vanemaealiseid kogukondadesse, võimaldada neile tugevat sotsiaalset toetust. Edendada seenioritööd tegevate inimeste oskusi ning teadmisi. Pakkuda rohkem võimalusi erinevateks õpeteks ilma vanusepiiranguteta ja erinevaid õppevorme. Märgata rohkem inimesi enda ümber. Inimestele, kes kannatavad enesediskrimineerimise või vanuselise diskrimineerimise all, pakkuda vaimset tuge ning vajadusel psühholoogilist abi.
Enesediskrimineerimise vähendamiseks soovitaks eelkõige alustada igaühel iseenda mõtlemise muutmisega, küll siis muutub ka maailm meie ümber. Elli H. Radinger soovitab: „Ärge hoidke end tagasi. Ilmutage vaimustust vähimategi asjade suhtes ning naerge oma kaasinimeste jahmatuse üle. Te ei tunne end mitte ainult muretumana, vaid tajute ka ilu enese ümber ja tunnete rõõmu lihtsatest asjadest.“ (2019)
Kasutatud kirjandus:
Brendborg, N. (2022). Meduusid
vananevad tagurpidi. Mida õppida looduselt, et elu oleks pikem ja parem.
Rahva Raamat AS.
Levy,
B. R., Slade, M. D., Kunkel, S. R., & Kasl, S. V. (2002). Longevity
increased by positive self-perceptions of aging. Journal of Personality and
Social Psychology, 83(2), 261–270. https://doi.org/10.1037//0022-3514.83.2.261
North,
M. S., & Fiske, S. T. (2012). An Inconvenienced Youth? Ageism and its
Potential Intergenerational Roots. Psychological bulletin, 138(5),
10.1037/a0027843. https://doi.org/10.1037/a0027843
Paes,
T. (2019). „Raske on olla ‘mängust väljas’“ vanemaealiste töötute
tööhõivevõimet mõjutavad tegurid Põlva maakonna näitel. Magistritöö.
Tallinna Ülikool.
Radinger,
E. H. (2019). Vanade koerte tarkus: Kuidas jääda rahulikuks ja näha olulist
ehk mida me hallkoonudelt õppida võime. Tänapäev.
Sheppard,
N. (1981). Equity from an Aging Specialist’s Perspective. Research and
Development Series No. 2140.
Sowell,
T. (2022). Diskrimineerimine ja erinevused. Postimees kirjastus.
Wooden,
M., VandenHeuvel, A., & Cully, M. (s.a.). Barriers to Training for Older
Workers and Possible Policy Solutions. Flinders University of South
Australia, National Institute of Labour Studies
