Kunst teenib raha või raha teeb kunsti?

18./248. Haip! Kunst ja raha

Autor: Piroschka Dossi

Tõlkija: Hanna Miller

Kirjastus: Argo 2021

269lk./2816lk./43050lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #11 (populaarteadus)

Raamat räägib kaasaegse kunstituru ja selle seotuse kohta rahamaailmaga, kuidas kunsti väärtustamine ja hind on sügavalt seotud majanduslike ja sotsiaalsete teguritega. Autor paljastab, kuidas turumehhanismid, kuulsus ja turundus mõjutavad kunsti väärtust, sageli rohkem kui selle esteetilised või intellektuaalsed omadused. Dossi kirjeldab, kuidas kunstikaupmehed, oksjonimajad, galeriid ja kogujad on koondunud süsteemi, mis loob kunstile hinnalise aura ja samal ajal manipuleerib sellega. Kuid raamatus on ka näiteid kunstnikest, kes selle süsteemi on rakendanud oma kunsti müümiseks ja raha teenimiseks. Autor väidab, et kunstimaailma edu sõltub üha enam sellest, kui hästi suudetakse kunstnik ja tema teosed turule müüa, mitte tingimata nende loomingulisest väärtusest. Mõned kunstnikud, kes on kuulsad oma provokatiivsete ja sageli kallite teoste poolest, on näiteks sellest, kuidas kunst võib muutuda luksusbrändiks. Ja luksusbrändide puhul on nii, et mida kallim, seda ihaldatavam ja seda paremini see müüb. Ta tõstatab olulise küsimuse: kas kunsti eesmärk on endiselt pakkuda kultuurilist ja esteetilist kogemust või on see muutunud vaid varanduse kasvatamise ja prestiiži suurendamise vahendiks? Kas oluline on kunst või raha, kas olemine või omamine? Kunst kui rahapaigutus, staatusesümbol, jahitrofee, elustiili aksessuaar ja spekulatsiooniobjekt. Kas ka kunst kui lihtsalt kunst? Autor pöörab suurt tähelepanu ka sellele, kui vähe on kaasaegne kunstiturg reguleeritud. Ta toob esile, et kunstiteoste hinnad on tihti subjektiivsed ja mõjutatud väheste võimupositsioonil olevate isikute või institutsioonide otsustest, mis võivad suunata kogu turgu. See annab võimsa ülevaate sellest, kui ebakindel ja läbipaistmatu on kunstiturg. Raamat keskendub suures osas kunstituru negatiivsetele aspektidele. See raamat on suurepärane lugemine neile, kes soovivad paremini mõista, kuidas kunsti väärtustamine ja müümine tänapäeva maailmas toimib.

Mulle see raamat väga meeldis, üks selle aasta parimate raamatute topi jõudev raamat. Polegi kunagi paljudele asjadele seoses kunstiga sedasi mõelnud. Rääkisin raamatust oma kunstnikust pojaga, kes ei ole raamatut lugenud ja põhimõtteliselt sain vastuseks, et täpselt nii see asi ongi, ega Eestis pole ka teisiti. Ta tõi näiteks, et ilma Enn Kunilata ei teataks ka Konrad Mäge, kelle maalidest suur osa on Kunila kunstikogus. Kahjuks ongi sageli nii, et kui keegi rikas kunstikoguja ei avasta kunstnikku enda jaoks, siis see kunstnik vaid oma kunstiga jääb vaeseks ja tundmatuks. 

 

Iga meie liigutus võib muuta maailma

17./247. Vaikuse meri

Autor: Emily St. John Mandel

Tõlkija: Triin Tael

Kirjastus: Varrak 2024

239lk./2547lk./42781lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 oktoober: raamat kirjastuselt Varrak

Raamat, mille tegevus ulatub mitme sajandi peale, ühendab mitmekesiseid tegelasi ja ajajooni, paneb mõtlema inimeste suhtele ajaga ja omaenda olemasoluga. 

Romaan algab1912. aastal Vancouveri saarel ja viib viissada aastat hilisemasse Kuu asundusse. Edwin St. Andrew on kaheksateist, kui ta aurulaevaga Atlandi ookeani ületab. Peenema seltskonna uks on pidulikul õhtusöögil kuuldavale toodud ägeda sõnavõtu pärast tema ees nüüdsest kinni. Kanada metsikust loodusest lummatuna seab Edwin sammud laande, kuid kuuleb äkki õhulaevaterminalis kaikuvaid viiulihelisid. See hetk raputab teda hingepõhjani.
Kaks sajandit hiljem on Olive Llewellyni nimeline kuulus kirjanik Maal raamatuturneel. Tema kodu asub kunstlikust ilust pakataval Teisel kuuasundusel. Olive’i pandeemiateemalise bestselleri veergudel on veider lõik: mees mängib õhulaevaterminali koridoris viiulit, ümberringi kõrgumas metsapuud. Kui musta taevaga Öölinnas värvatakse Gaspery-Jacques Roberts Põhja-Ameerika laanes aset leidnud anomaaliat uurima, seisab ta silmitsi võimalusega teha midagi erilist.

Romaan paneb mõtlema, kuidas meie valikud ja kogemused, olgu need suured või väikesed, mõjutavad meie tulevikku ja suhteid üksteisega. Aeg on peamine teema - kuidas see mõjutab meie mälu, meie suhteid ja meie arusaamu maailmast. Kuidas kõik on siin maailmas seotud ja millegi muutmine ühes ajastus võib muuta palju mõnes teises ajastus. Kuid kas kõik muudatused on siiski alati halvad? Eriti pani mõtlema, palju muutis muudatus, kus mees ei surnud grippi vaimuhaiglas vaid kaks päeva hiljem oma kodus. Ajalooliselt põhimõtteliselt ei midagi, kuid kui palju andis see sellele mehele! Teadmine, et sa ei ole hull, vaid täitsa normaalne ja see, mida sa kogesid, oligi tõestisündinud anomaalia tulevikust. Või kui sul oleks tulevikus teadmine, et inimene sureb ja sa teaksid, et vaid üks sinu lause võib ta päästa? Kui sa kohtud selle inimesega, kas sul on südant talle see lause ütlemata jätta isegi siis, kui tead, et saad selle eest karistada hiljem? Raamat annab iga järgneva peatükkide grupiga aimu, mis ja kes on see ühendav lüli kogu raamatu ajateljel, kuid lõplik kokkujõudmine ja kõikide tükkide täpselt omale kohale sattumine tuleb ikka alles viimases peatükis. Väga emotsionaalne raamat, mis paneb mitmelegi asjale mõtlema. Raamat, mis oma tulevikus toimuva ja ajarännetega liigitub ulme valdkonda, kuid mis on täis väga realistlikke ja inimlikke teemasid. Tegemist ei ole põnevikuga, vaid üpris vaikse ja aeglase kulgemisega raamatuga, kus toimub üllatavalt palju, rohkem kui sõnades on kirja pandud. Peale selle raamatu lugemist on tunne, et oledki sinna vaikuse merre jupiks ajaks ära uppunud, aga see on selline mõnus rahulik tunne. See on selline ulme raamat, mida minu arust võivad lugeda ka need, kes ulmet ei armasta. See on raamat inimeseks olemisest eelkõige.

Värvid värvivad maailma ilusaks

16./246. Värviõpetus teoorias

Autor: Marje Tammert

Kirjastus: Aimwell 2002

128lk./2308lk./42542lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #10 (populaarteadus)

Kunst ilma värvideta? Jah, saab ikka ja on tehtud ka, aga kui kogu kunst oleks ilma värvideta, siis läheks ju igavaks. Värv on see, mis loob suures osas emotsioone. Kuid kas värv on ainult värv, või see räägib meiega? Mis keeles räägib mingi värv, milliste emotsioonidega on see seotud, mida tähendab erinevates kultuurides ja ajastutel? Kus seda värvi leida võib? Nii palju küsimusi, mis mul oli tekkinud, sest värvid ja nende psühholoogia on mind juba mitu aastat väga huvitanud. Kuid mis on õige parem õppimismeetod? Eks ikka õpetamine. Kui mul avanes võimalus teha Tallinna Keskraamatukogus ürituste sari mingil teemal, siis valisin selleks ühtseks teemaks värvid. Värvide keel kultuuris ja kirjanduses. Toimub kord kuus neljapäeviti. Nüüdseks on läbi uuritud punane ja sinine värv. Mõlemasse uputud, sest ma ei kujutanud ette, kui palju need värvid tegelikult ikka lobisevad. Paotad kusagil pisike prao, piilud sisse ja kolinal langeb sealt see värv kaela. Kui alguses mõtlesin, et ehk ikka  kuidagi tunnikese välja vean, siis nüüdseks võin öelda, et koos erineva illustreeriva materjaliga võiks terve tööpäeva peaaegu ära sisustada. Seda siis ühest värvist, mitte neist kõigist. Värvid on tõesti ühed suured lobamokad. Aga millelegi peab ju toetuma, ei saa päris kõike, mis internetis ka uskuda. Ja nii olen aluseks võtnud mitu värvide teemalist raamatut. See värviõpetuse raamat on üks neist. Kui ma siiani otsisin vaid konkreetse värvi kohta käivaid lõike, siis nüüd otsustasin, et loen otsast lõpuni läbi ja märgin erinevate värvide kohad juba ära, siis edaspidi lihtsam selle raamatuga töötada. Samal autoril on muidugi veel mitmeid värvide teemalisi raamatuid ja ka internetis on tema õppematerjale. Raamat annab värviõpetuse baasteooriast ja mõistetest ülevaate ja räägib ka erinevatest värvidest. Seda raamatut loen tükati kindlasti kuni suveni veel uuesti.

Mida ma olen enda juures avastanud, siis ma näen nüüd järjest igal pool värve. Igas raamatus hüppavad värvinimed kohe eriti ette, nagu oleksid paksus kirjas muu teksti sees. Ja see kuu, millal valmistan järgmise korra värvist rääkima, siis ma näen enda ümber palju enam just seda ühte värvi, hakkab kuidagi eriti silma. Kuni 21.novembrini elan parajalt lillas maailmas.

Pühak on pühak või kurjategija?

15./245. Pühak

Sari Hammarby  #4

Autor Carin Gerhardsen  

Tõlkinud Heidi Saar 

Kirjastus Foorum Kirjastus (Krimiraamat) 2024

316lk./2180lk./42414lk.

Sarja neljas raamat. Kriminaalkomissar Conny Sjöberg kogub kokku töörühma, millesse kuulub nüüd ka kaks uut kolleegi: sarmikas rokkar Odd Andersson ja ettearvamatu Hedvig Gerdin. Tapetud on Sven-Gunnar Erlandsson. Kõigi sõnul oli ta soe ja helde inimene, kes edendas laste ja noorte jalgpalli ning tegeles heategevusega. Ainsad juhtlõngad on ohvri põuetaskust leitud sedel laialivalgunud tekstiga ja neli mängukaarti. Teda on tulistatud selga ja kuklasse, nagu oleks tegemist hukkamisega. Aga miks? Uurijad hakkavad kild killu haaval lugu kokku panema. Kuni leitakse mõrvar, aga ka siis, kas lugu on ikka lõppenud, või vajavad uurimist edasi ka uurimise käigus pinnale kerkinud teised inimesed ja nende lood? Ja kes siis on see raamatupealkirjas mainitud pühak? Ja kas ta ikka on pühak või hoopis kurjategija? Lugedes saab teada.

Minu jaoks põnev sari, seekordses loos küll veidi vähem uurijate seltskonna oma tausta ja probleeme, kuid vaikselt läheb ka see lugu edasi. Nüüd tuleb ootama jääda järgmist osa, sest lõppes vägagi intrigeerival kohal. Soovitan neile, kes loevad pigem verisemaid krimisid.

Kui epideemia vallutab maailma

14./244. Elusad inimesed

Autor: Jana Vagner   

Tõlkija: Jaana Peterson 

Kirjastus Varrak 2021

264lk./1864lk./42098lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 oktoober: raamat kirjastuselt Varrak

See on taas raamat, mis on mitu aastat mu lugemisjärjekorras oodanud. Vaatasin, et esimese osa olen lugenud neli aastat tagasi (Vongozero) ja kui nägin, et ilmus teine osa, siis oli kohe plaanis seda lugeda, aga läks siis ikkagi kolm aastat selleni. Mulle ikka meeldivad igasugused väljakutsed, õnnestub meelde tuletada omale raamatuid, mida olen tahtnud lugeda ja need kätte võtta. Selle raamatu tegevus läheb edasi sealt, kus eelmine pooleli jäi. Harjumuspärast maailma ei ole enam, see on ahenenud lähima maja seinteni. Kes seal varjuvad – elusad või surnud, sõbrad või vaenlased? Kas inimene on inimesele päästja või hunt? Suletud ruum muudab helid läbilõikavamaks, värvid erksamaks ja tunded äärmuseni teravaks.Üksteist inimest – kaheksa täiskasvanut ja kolm last – peidavad end epideemia eest tillukesel Karjala saarel. Nad on elus, ent muust maailmast ära lõigatud. Neil tuleb üle elada talv, nälgida ja õppida tihedalt külg külje kõrval eksisteerima. Võib olla ongi kõige raskem õppida elama küllaltki võõrastel inimestel tihedalt külg külje kürval. Elades kõik ühes majas, kahes pisikeses toas, olles koos ööpäeva ringselt, saamata mingitki privaatsust. Ja kui veel kokku satuvad väga erineva iseloomu ja taustaga inimesed, siis on kerged konfliktid tulema. Mehed saavad veel mingite toimetuste tõttu eemalduda, aga naised ja lapsed on enamasti just ahistavate seinte vahele üheskoos surutud, sest väljas on südatalv koos jää ja pakasega. Kõige hullem, et pole teada, mis tulevik toob, millal on ohutu saarelt lahkuda. Raamatus käis läbi mõte, et vangid, kes ei tea oma vangistuse pikkust on rohkem hullumas kui need, kes teavad, et on vangis veel aastakümneid. Teadmatus on väga suur jõud, mis teeb inimesed ebakindlaks, võtma hulljulgeid riske või vastupidi paneb neid täielikku apaatiasse. See osa on aeglasema, pideva kulgemisega raamat, kus ikka aeg ajalt tuleb ette erinevaid ootamusi. Pigem on see raamat rohkem orienteeritud inimeste omavahelisele suhtlemisele ja konfliktidele, erinevatele iseloomudele, mõtetele, tõekspidamistele. Me tegelikult ei tea keegi ette, kuidas me mingis situatsioonis tegelikult käitume või oleme, enne, kui see situatsioon on käes. Võime küll spekuleerida ja arvata oma varasemate kogemuste najal, aga kui täpselt sellist kogemust pole kusagilt võtta, siis me ei tea kindlalt. Ja veel vähem me teame, kuidas keegi teine selle situatsiooniga toime tuleb. Üks asi on lühiajaline olukord, teine pikki pikki päevi ja kuid kestev. Kuigi esimene osa ehk meeldis sutike rohkem, siis ka see osa oli täitsa mulle meelepärane lugemine. Hästi pingeline raamat.
 

Eesti naiskunstnikud

12./242. Mari Rääk

Autor: Mari Pill

Kirjastus: Kunst 1988

88lk./1504lk./41738lk.

 

13./243. Malle Leis. Maal, serigraafia, akvarell

Autor: Evi Pihlak

Kirjastus: Kunst 1988

96lk./1600lk./41834lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #8 ja #9 (ajalugu)

Kaks raamatut kahest Eesti naiskunstnikust. Kui Malle Leisi nimi ja tööd ei olnud mulle tundmatud, siis Mari Räägu nime kuulsin esmakordselt. 

Mari Rääk (28. oktoober 1907 Tarvastu – 28. august 1986 Tartu) oli eesti keraamik ja metallikunstnik. 1930. aastatel hakkas ta Eestis esimesena maalima keraamikat saviglasuuridega. Metallehistöös ehete valmistamisel kasutas ta tehnikana hõbe- ja vaskpleki kohrutamist, peamisteks dekoorimotiivideks olid inimene ja loodus. 1970.a sai temast Eesti NSV teeneline kunstnik. Raamatus oli ülevaade tema elust ja loomingulisest teekonnast, mis üldsegi ei olnud ilus sirgjooneliselt vaid ülespoole liikuv, kuid siiski loominguline ja katsetav, üha uusi tehnikaid prooviv. Mulle tema keraamika meeldis, metalltööd samas mitte. Jäin mõtlema, et järsku tema elu ja loomingut varjutas siiski suures osas see, millises ajas ta elas. Sündis tsaaririigis, noorusaeg möödus Eesti Vabariigis ja kesk- ning vanemiga Nõukogude Eestis.

Malle Leis (7. juuli 1940 Viljandi – 9. august 2017) oli eesti maalikunstnik. Alates 1969. aastast oli ta Kunstnike Liidu liige. Õppinud kunstnikuks ja kogu elu tegelenud kunstiga. Tema maalidel on üsna äratuntav käekiri. Selliseid kunstnikke ei ole Eestis minu arust väga palju, kelle peaaegu ükskõik millisele tööle peale vaadates võib väita, et tegemist on täpselt selle kunstnikuga. Isegi siis, kui oled üsna kunstivõhik. Mulle tema loomingu juures meeldib, et talle meeldisid värvid ja kontrastsed, tugevad värvid. Lisaks muidugi esmased märksõnad tema loomingu juures on lilled ja hobused. Raamat andis ülevaate tema loomingust kuid kuna ta looming jätkus ka peale seda raamatut, siis võiks isegi ehk anda välja uue, täiendatud raamatu, kus oleks kajastatud ka hilisem looming. 

Mõlemad raamatud meeldisid ja sain teada nii mõndagi nendest naistest ja nende kunstist.
 

Mis on puulõike ja puugravüüri vahe

10./240. Jaapani puugravüür. Ukiyo-e koolkond

Autor: Mart Helme

Kirjastus: Kunst 1977

56lk./1288lk./41522lk.

 

11./241. XV-XVI sajandi saksa puulõikeid Tartu Riikliku Ülikooli teaduslikust raamatukogust

Autor: Tiina Nurk

Kirjastus: Kunst 1988

128lk./1416lk./41650lk.

 

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #6 ja #7 (ajalugu)

 

Puulõige ja puugravüür. Kas need on üks see sama või mitte? Puulõige ja puugravüür kuuluvad mõlemad kõrgtrükitehnikate alla ja uurides sain teada, et ikka kaks erinevat tehnikat, lihtsalt neid mõlemaid ühendab, et tehakse puidule. ​
​Puulõike tehnikas lõigatakse kujutis piki süüd pehmemasse puusse. Kujutis maalitakse või joonistatakse otse puuplaadi peale ja kõik üleliigne uuristatakse kujutise ümbert ära. Peenikeste detailide jaoks kasutatakse spetsiaalseid nuge, suuremad alad eemaldatakse õõnespeitliga. Reljeefi paksus oleneb soovitud kujutisest: vabad pinnad peab lõikama sügavamale kui peenikesed detailid, et värvimisel värv vabale pinnale ei ladestuks. Puuplaadilt võib erinevate nugadega kiude eemaldada või seda kraapida, et töösse huvitavaid tekstuure luua. Värvilise puulõike jaoks kasutatakse iga värvi jaoks eraldi puuplaati. Puulõike tehnika on üks vanimaid trükitehnika liike. Puulõiget hakati viljelema 9. sajandil Hiinas ja alles 13. sajandil Euroopas. Esmalt kasutati puidust templeid et kaunistada tekstiile ja tänu paberi valmistamise oskusele 15. sajandil, sai alguse raamatute illustreerimine puulõigetes tehtud töödega. Sajandi lõpuks arenes tehnika juba iseseisvaks kunstivormiks. Puulõike tehnikas tehti peamiselt mängukaarte ja religioosseid pilte. Traditsiooniliselt kujundas kunstnik vaid oma puulõikes tehtava töö ning kujutise välja lõikamise jättis hoopis spetsialistide teha.

Puugravüüri tehnikas graveeritakse kujutis kõvemast puidust lõigatud puuklotsile süüga risti. Kujutise graveerimiseks kasutatakse spetsiaalset graveerimise nõela ehk uuritsat. Puugravüür võimaldab peenekoelisemat käsitlust ja suuremat tiraaži kui puulõige. Jaapani puugravüür erines tunduvalt Euroopa meistrite omast. ​Kõige tuntum Jaapani meister puulõike alal oli Hokusai (1760–1849). Ta oli äärmiselt produktiivne kunstnik, kes tegi oma eluajal ligikaudu 35 000 joonistust ja tõmmist. Oma loomingus huvitas teda nii ajalugu, mütoloogia, loomad kui ka maastik. Jaapani puugravüürid on oma tasapinnalisuse, mahedate värvide ja eksootilisusega mõjutanud ka juugendstiili kunstnikke. Viimane suur meister Jaapanis oli Hiroshige (1797–1858), kes kujutas oma loomingus peamiselt maastikke, lilli ning loomi. Oma töödes püüdis ta tabada kaduva hetke olemust. 

Saksa puulõiked raamatus olid must-valged, Jaapani puugravüürid nii must-valged kui värvilised. Isegi teadmata, mis nende tehnikate vahe on, siis oli arusaadav, et need on ikka üsna erinevad. Peab mainima, et mulle meeldisid enam need Saksa lõiked, kuidagi harjumuspärasemad silmale vaadata. Mõlemas raamatus oli juttu eelkõige kunstnikest, kes neid teinud on ja tutvustatud nende töid. Lisaks tekstile ka muidugi palju pilte. Mõlemast raamatust sai üsna hea ülevaate asjast. Kui alguses võtsin kätte, et need kaks raamatut räägivad ju ühest ja samast ja panengi kokku, siis olles raamatud läbi lugenud sain aru, et tegemist ikka jah üsnagi erineva asjaga.

Läänemaaga seotud kunstnikud

8./238. Süda silmis. Helju Sarnet Zaurami mälestused ja looming

Autor: (kirja pannud) Hillar Tatar

Kirjastus: Läänemaa Kunstivara 2013

120lk./1096lk./41330lk.

9./239. Läänemaa kunstialbum

Autor: (koostaja) Aita Mölder

Kirjastus: Läänemaa Kunstivara 2009

136lk./1232lk./41466lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #4 ja #5 (ajalugu)

Kui sul on oma laps kunstnik (varjatud varjamatu reklaam - hetkel tal avatud näitus Kumus veebruarini 2025), siis neid kunstiraamatuid ikka jagub koduriiulitesse. Ja leidub ka neid, mida ma vaadanud ehk isegi olen, aga otsast lõpuni läbi lugenud mitte. Ja miks siis mitte tänu sellele teemale nendega lähemalt tutvuda. 

Esimene raamat on Helju Sarnet Zauramist. Minu esimene teadmine temast on see, et ta oli kohal kõikidel teatrietendustel, mis Haapsalus toimusid. Ja nad istusid mehega alati kusagil esiridades. Ma muidugi ei tea, kas see täpselt nii alati oli, aga selline mulje mulle jäi. Läbi aastakümnete. Seega teadsin teda juba kusagil 40 aastat tagasi. Kuna ma ise lapsena kunstiga ei tegelenud ja kunstinäitusi ei külastanud, siis ma vaid teadsin, et tegemist oli kunstnikuga. Ühte seltskonda sattusin temaga aga juba hulga hiljem, kusagil 15 aastat tagasi. Seltskonnas oli ta pigem vaikne ja tagasihoidlik, kuid ka tema vanus oli siis juba üsna suur. Kui sageli on nii, et kunstnik saab oma raamatu alles peale surma, siis temal vedas, et tal nii head sõbrad olid, kes selle raamatu välja andsid nii, et kunstnik ka ise seda nägi. Ta suri 2017. aasta lõpus 95 aastasena. Tema loomingu osas on mul vastuolulised tunded. Mulle meeldib see, mis ta tegi varasematel aastatel, eriti 50.-60.ndatel, aga viimase elujärgu kunst mitte, kui ta pühendus erinevatele kollaažidele ja ei maalinud enam. Aga see selleks, ega kõik ei peagi kõigile meeldima ja küll on ka neid, kellele just see kollaažide periood meeldib. 

Teine raamat, mis on seotud Läänemaa kunstiga on Läänemaa kunstialbum, kuhu on koondatud kunstnikud, kellel on Läänemaaga mingi side, siin sündinud, koolis käinud, elanud või omab suvekodu. Lühike tutvustus kunstniku kohta koos tema tööde näidistega, mõnel rohkem, mõnel vaid üks teos. Alates siis Ants Laikmaast kuni väljaandmis aegsete kunstnikeni välja. Võib olla olid mõned ka välja jäänud, eks see olenes koostajast. Oli nimesid, keda teadsin, kellega olen Haapsalus kokku puutunud siis kas oma õppimiste või muude tegemiste kaudu. Oli neid, keda teadsin, aga kokkupuutunud ei ole ja tegelikult mulle üllatavalt suur hulk inimesi, keda ma üldse ei tundnud. Osa neist küll juba ka lahkunud meie seast. Ülevaate kindlasti see raamat annab ja mulle meeldib, et seal on lihtne kunsti harrastav inimene kõrvuti diplomeeritud kunstnikuga, keda ei ole ära põlatud ja vaid "päris" kunstnikke ritta pandud. Tegelikult võiks selliseid albume anda välja tihedamalt, sest kasvab ju noori kunstnikke järjest peale, kes ka vajaksid tutvustamist.

 

Mees, kes oli oma ajast ees

7./237. Leonardo da Vinci. Kunstniku elu ja loomingu tutvustus

Sari: Kuulsaid kunstnikke

Autor: Antony Mason

Tõlkija: Karel Zova

Kirjastus: Koolibri 1997

34lk./976lk./41210lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #3 (lasteraamat)

Renessansi raamatule on loogiliseks järjeks lugeda, mida on lastele kirjutatud ühest renessansi aegsest kuulsaimast kunstnikust, kelle looningust teab ka inimene, kes on vägagi kunstikauge. Teos jälgib kunstniku elu alates õpipoisipõlvest Toskaanas kuni viimaste eluaastateni. Tema autoportree on vägagi tuntud ja teada. Portree vanast ja väsinud mehest. Hästi vanast mehest, võib isegi öelda, et raugast. Kui vana aga kunstnik on sellel joonistusel? Mõelge, mida pakuksite? See on dateeritud aastasse 1513, seega 6 aastat enne surma ja suri ta 67 aastaselt. Seega umbes 60 aastane! Kas panite vanusega täppi? Mina ei pannud ja seega kontrollisingi järgi, millal ta siis ikka elas ja kui vanaks. Elas 1452-1519. Suri 67.aastaselt. Aga see, millise pärandi ta on maailmale jätnud, on ikka väga suur. Ja me veel ei tea, palju on tegelikult kaduma läinud sajandite jooksul. Praeguseks on tema teoseid säilinud umbkaudu 15, seega ei ole otseselt tema maalid need, mis on saanud maailmakuulsaks (no need ikka ka, eriti see üks). Pigem see, kui palju ta oli oma ajast eest, kui palju joonistusi, teaduslikke arutelusid ja mõtteid maalimise kohta ta kirja pani, kui palju tehnoloogilisi uuendusi välja mõtles. Enamikku ta kavandeist ei olnud võimalik ta eluajal teostada, kuid mõned väiksemad leiutised, nagu automatiseeritud vända üleskeeraja ja traadi tugevuse kontrollija, leidsid laialdast kasutust. Teadlasena parandas ta suuresti teadmisi anatoomiast, tsiviilehitusest, optikast ja hüdrodünaamikast. Ta oli igatahes huvitav ja väga suure fantaasiaga mees.
 

Renessansi aegsed kuulsad kunstnikud

6./236. Renessanss

Sari: Silmaring. Dorling Kindersley raamat  

Autor: Alison Cole

Tõlkija: Andreas Ardus

Kirjastus: Koolibri 2000

64lk./ 942lk./ 41176lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #2 (lasteraamat)

Ülevaate raamat Põhja-Euroopa ja Itaalia 14.-16. sajandi renessansskunstist.

14.–16. sajandi renessanssikunst on Euroopa ajaloos üks olulisemaid perioode, mida iseloomustas kultuuriline ja kunstiline taassünd antiikkultuuri ideaale järgides. Itaalia renessanss algas 14. sajandil Firenzes. Kunstnikud ammutasid inspiratsiooni Vana-Kreeka ja Rooma skulptuuridest, arhitektuurist ja kirjandusest. Inimese ja looduse kujutamine muutus realistlikumaks. Perspektiivi areng. Kunstnikud kasutasid teadlikult proportsioone, et anda töödele sügavust ja realismi. Leonardo da Vinci, Michelangelo, Raffael, Botticelli, Boccaccio ja Tizian on Itaalia renessansi tuntumad kunstnikud. Põhja-Euroopa renessanss algas hiljem kui Itaalia oma, ulatudes peamiselt 15. ja 16. sajandisse. Põhja-Euroopa kunstnikud keskendusid peenetele detailidele ja realistlikele kujutistele, eriti igapäevaelus ja loodusmaailmas. Oluliseks peeti valguse ja varju täpseid kontraste ning tekstuuride loomutruud esitamist, näiteks Jan van Eyck oma õlimaalides. Põhja renessansi kunstnikud kasutasid sümbolistlikku lähenemist, kus iga detail võis kanda sügavat religioosset või moraalset tähendust. Tuntumad kunstnikud olid Jan van Eyck, Hieronymus Bosch ja Albrecht Dürer. Itaalia kunstnikud keskendusid rohkem inimese ilu ja täiuslikkuse esiletoomisele, samas kui Põhja-Euroopa kunstis rõhutati igapäevast elu ja inimese surelikkust. Põhja-Euroopa kunstnikud olid spetsialiseerunud õlimaalile, samal ajal kui Itaalia kunstnikud töötasid rohkem freskode ja marmoriga. Kuid mõlemas regioonis oli religioosne kunst sel ajaperioodil oluline. 

Raamat on väga kontsentreeritud ülevaade renessansist. Kohati oli mul küsimus, kas tegemist on ikka lasteraamatuga, sest see materjal oli kirjas vägagi täiskasvanu päraselt. Pigem on see neile suurematele lastele, kel tõsine kunstihuvi ja raamatus tutvustatavate kunstnike nimed ka juba midagi ikka tähendavad, mitte ei ole esmane kokkupuude selle valdkonnaga. Raamat oli huvitav ja tuletas meelde, mis see renessanss ikka oli, mis tema olulisus oli ning kes olid need kuulsad kunstnikud sel perioodil. Raamatus on palju pilte ja välja toodud on just selle perioodi eripärad ning detailid, millele tavaliselt ei oska tähelepanu pöörata. Avastasin ka seal ühel väljatoodud detailil, et ups, ongi! ja ma pole seda kunagi varem tähele pannud! Tegelikult soovitaks seda raamatut pigem kunstihuvilisele, aga väheste kunstiteadmistega täiskasvanule või siis noorele, kel huvi tärkamas ja soov sügavamalt kunstist teada saada.

Avanduse mõisa lugu

5./235. Kadunud sõrmuse mõistatus

Sari: Sagadi paruni mõrvalood 5  

Autor: Ain Kütt

Kirjastus: Hea Lugu 2024

320lk./878lk./41112lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse august: ajalooline krimi

1830.aasta. Raamat saab alguse Taanis, kui Flensborgi linna justiitskolleegiumi ruumest näpatakse Taani Aafrika koloonia asevalitseja testament. Siis jätkub lugu juba Eestimaal. Sagadi mõisahärra Paul Alexander Eduard von Focki abi palub Maa-Viru distrikti meeskohtunik Karl von Rosenbach, kes jäi jänni uurides Avanduse mõisas asuvas vaimuhaiglas toimunud surmajuhtumit. Seekordse raamatu tegevuse kese ongi Avanduse mõisa maadel. Kes ja miks rajas selle vaimuhaigla ning mis seal tegelikult toimub? Kas kõik on ikka nii, nagu välja paista lastakse, miks mätsitakse kinni see surm ning hoidutakse lasta seda uurida kuigi asi tundub kahtlane? Keset hullumaja veidrat õhustikku ei suuda Fock enam eristada, mis on tõelisus, mis kujutelm ja mis mängu keegi temaga mängib. Tal tuleb paljastada kurikaval salasepitsus, mille tagant paistab Sagadi paruni vana vaenlase kuri käsi. Mitmekordsete käänakute ja pöörangutega raamat, kus suur hulk tegelasi ei ole need, kes nad näivad olevat. Fock on ka vaid inimene ja nii satub ta mitmelgi korral täbarasse olukorda, vahel juhuse, vahel enda mõisahärra upsakuse mõjul. Mulle meeldis, et Fock ei ole siia raamatusse kirjutatud kui geniaalne uurija, kel vaid kõik positiivne. Vaid ta on raamatus ehedalt koos oma tolleaegsete eelarvamustega nii ühiskonna klasside kui sugude suhtes. Ja ega ei jää muud kui oodata taas järgmist osa, et teada saada kuidas lugu edasi läheb nii vaenlaste kui armastuse koha pealt. Ja kes siis veel tapmise ohvriks langeb. Mulle see sari väga meeldib.

Ulmelised laulvad liivad

4./234. Helesiniste Liivade laul 

Sari: Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid 

Autor: Veiko Belials

Kirjastus: Fantaasia 2002

143lk./558lk./40792lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 oktoober: Lüüli Suuk soovitab

Jutukogumik. Minu jaoks oli erineva tasemega need lood. Lood, mis meeldisid rohkem ja need, mis vähem. Kui hakkasin mõtlema, mis mulle siis kõige rohkem meeldis, sain aru, et ma ikka pigem pikemate tekstide inimene. Seal ikka saan piisavalt aega, et teksti sisse minna, seal olla ja jõuab ka loos mingeid sündmusi areneda enne lõppu. Seega, mulle meeldis kõige enam Yamura mustad sambad koos järjelooga Neli, mis varjul. Samas kõige enam meelde ja kummitama jäi hoopis esimene lühike lugu: Kunagi. Kuskil. Eikuskil... Oleme ju kõik oma unenägudes rännanud kunagi kuhugi, mis on tegelikult eikuskil ja samas ikka reaalselt kuskil. Paljudel lugudel olid õudus sugemed, olles rohkem või vähem õudsad. Sellel kohal võin vist küll öelda, hea, et mõni lugu sedavõrd lühike oleks, õnneks ei jõudnud veel piisavalt õudne hakata, et hirm peale oleks tulnud. Fantaasiapildid silme eest ei jõudnud õnneks piisavalt jubedaks areneda. Kuigi tegu on üpris õhukese raamatuga, siis kiire lugemine see kindlasti polnud, tekstid olid ikka vägagi tihedad ja sisukad.

 

Lõbusalt ajaloost

3./233. Koeramäe Soome ajalugu

Autor: Mauri Kunnas

Tõlkija: Andres Lepp

Kirjastus: Sinisukk 2018

81lk./415lk./40649lk.

Soome kirjanduse väljakutse oktoober: Raamat Soome ajaloost

Kes ütles, et ajalugu peab igav olema ja seda peab lastele õpetama surmtõsiselt? See lustlik raamat annab lastele Soome ajaloost rohkem aimu kui võib olla mõni kuiv teatmeteos. Raamat räägib milline oli elu Soomes ajal, kui maad valitsesid Karlid, Johanid, Kristinad, Gustavid ja teised kroonitud pead? Aabits oli veel kirjutamata, kahvel äsja moodi tulnud ja sõdima mindi, nuiad peos.Nuiasõda ja nõidade vaenamine, kübarad ja mütsid ning ballid ja turniirid! Raamatust saab pildi soomlaste minevikust 16. sajandist 19. sajandini. Ja seda lustlikult. Kuid kõik oluline saab selgeks ning pärast võib igavamaid raamatuid juurde lugeda, et asjadest sügavamalt teada saada. Mina igatahes sain nii mõndagi Soome ajaloost uut teada.

Peredvižnikud

2./232. Vene realistlik maalikool. Peredvižnikud

Autor: Julius Genss

Kirjastus: NSVL kunstifondi Eesti Vabariiklik osakond 1949

94lk./334lk./40568lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga oktoober: film, kunst, muusika #1 (ajalugu)

Ootan iga kuu vahetusel huviga uusi teemasid. Ja esimesel kuupäeval kõnnin nagu kuutõbine mööda tuba. Uued teemad on selles suhtes põnevad, et mis nad nüüd välja mõtlesid, mis nüüd on võimalik sinna teemasse leida, mida põnevat on avastada. Aga kõige huvitavam ja põnevam uue teema välja tulemisel on, et mis imelikke ja veidi vähem imelikke raamatuid kõike on võimalik mu isiklikust raamaturiiulist leida. Kuna mul on suur huvi just vanade ja veel vanemate raamatute vastu, siis leian ikka mõne, mis on vähemalt 50 aastat vana. Ja mida ma enamasti üldse ei mäleta, et see mul on. Kui eelmise teema jaoks otsisin, siin pidin ju nägema, aga iga kuu alguses on täielik valiknägemine - näengi vaid teemasse sobilikke raamatuid. Selle kuu kodune üllatusleid oli see peredvižnikute raamat. Ja lugema hakates jõudis mulle kohale, mida see peredvižnikud tähendab. No ma ikka mingil määral räägin vene keelt, aga siiani oli see minu jaoks vaid nimi, ma üldse ei mõelnud, et selle otsesele tõlkimisele. Vahel on mõne nime taga ikka vägagi lihtne taust. Peredvižnikud olid Venemaal tegutsenud Rändnäituste Ühingu liikmed. Ühing asutati Peterburis 1870. aastal Grigori Mjassojedovi, Ivan Kramskoi, Vassili Perovi ja Nikolai Ge initsiatiivil. Peredvižnikute eesmärgiks oli tutvustada ja propageerida Venemaal vene realistlikku kunsti. Selleks organiseeriti ühingu liikmete töödest rändnäitus, mida eksponeeriti suuremates linnades. Viimane näitus toimus 1923. Nende teosed olid väga realistlikud ning sageli kujutasid lihtsate vaeste inimeste olukorda, mitte vaid ülikuid. Igapäeva elulised ja looduse maalid, sekka ka portreid. Mida võib raamatule puuduseks tuua - maalidest räägiti tekstiosas, aga maalid ise olid taga (kui olid). Oleks võinud olla tekstiga ühendatud, siis oleks hulga enam aega maalide silmitsemisele pühendanud. Muidugi arvestades, et raamat ilmus 1949, siis olid maalide repod kõik mustvalged. Ja muidugi ei saanud kohati mööda kuidagi Stalini ajastust, aga kui see kõrvale jätta kui lihtsalt oma aja nähtus, siis kunstnikest ja maalidest oli täitsa asjalik jutt. Ja nende loome peamine aeg jäi ju ikka enne revolutsiooni aega. Maalidel on näha tolleaegse Venemaa realistlikku olukorda ja nende uurimine aitab kaasa ajaloo mõistmisele. Maale võib lähtuvalt kohalolevast ajastust ju erinevalt mõtestada, aga visuaalne pilt annab ikka rohkem õiget teavet edasi kui vaid sõnad.

 

Madu oli kavalam kõigist loomadest väljal

1./231. Rästikuvälu

Autor: Eet Tuule

Kirjastus: Eesti Raamat 2021

240lk./240lk./40474lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 september: Raamat kirjastuselt Eesti Raamat 

Peamine tegevuspaik - Kullamaa ja Üdruma kant on mulle küllaltki teada. Peale selle lugemist tahaks sealt kandist hoiduda, sest rästikud ei ole kindlasti mu lemmikute hulgas. Ja kui veel seal kusagil välul kõnnivad ringi tiigrid ja ninasarvikud ja veel mingid olendid, siis metsa igatahes ei julge minna. Olgu, tegemist ei ole siiski dokumentaaljutustuse vaid ulmejutustusega, seega ei pea kõike tõe pähe võtma. Samas oli raamat kirjutatud nii, et tundus täiesti reaalne lugu olema. Foto väikesest poisist koos enesekindla hoiakuga mehe ja kauni naisega paneb Tarmo sageli mõtlema selle üle, kes küll on see õnnelik perekond pildil ja ka selle üle, miks talle lapsepõlves vanemate armastust ei jagunud. Alles kolmekümne kahe aastasena, pärast pereisa surma, saab ta kinnitust aimusele, et on tegelikult kasulaps. Koltunud fotost saavad alguse sündmused, mis viivad mehe salapärasele Rästikuvälule – kohta, mis on püsinud muutumatuna paljude aastate jooksul ja kus juhtub ebaharilikke asju. Küllaltki aeglase kulgemisega jutustus, väga põnevaks ei läinudki, suur osa oli ettearvatav. Meeldis, et kõik toimus ikka kohalikul Eestimaal, mitte kusagil anonüümses paigas. Tegelased samas ei olnud kõik lõpuni minu jaoks päris usutavad, eriti kuna tegevus toimus tänases päevas, mitte mitukümmend aastat tagasi, kui mobiilsus ja internet polnud veel sedavõrd kättesaadavad igaühele. Raamat oli kergesti loetav, magama ei pannud, hinge kinni hoidma ka mitte. 

September 2024 kokkuvõte

Raamatuid: 19

Lehekülgi: 3640

 

Keskmiselt lehekülgi päevas: 121

Keskmiselt lehekülgi raamatus: 192

 

Kõige õhem raamat: 63

Kõige paksem raamat: 304

 

Lugemise väljakutse teemasid loetud: 2

Muid väljakutseid loetud:

. Koduriiul 1

. Kolmjalga 8

. Soome kirjandus 2

. Ulme kirjandus 3

. Eesti ajalugu 1

. krimikirjandus 1

. LuuleViis 0

Väljakutse vabasid loetud: 1

Loetud kirjanikke:   18

Enim loetud kirjanik: Timo Parvela (2)

 

Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 16

Enim loetud kirjastus: Helios (2), Koolibri (2), Tammerraamat (2)

Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 6

Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Eesti (7)

 

Vanim raamat ilmunud: 1983

Uusim raamat ilmunud: 2024

 

Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 4

Raamatukogust laenatud: 14

Loetud e-raamatuid: 1

 

Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 8,37

10 palli saanud raamatud: Veealuse maailma õhtuõpik, Väike viperus

 

Patuga või patuta merel seilamas

19./230. Patud merel

Autor: Klaus Hympendahl

Tõlkija: Peeter Rast

Kirjastus: Tammerraamat 2007

248lk./3640lk./40234lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga september: vesi #8 (ajalugu)

Taas üks raamat, mis ise parajal hetkel täiesti juhuslikult (ma ei mõelnud sellel hetkel üldse lugemisele, rääkimata sellest teemast) ennast mulle näppu sättis ja vaatasin - ohoo meri! seetähendab ju siis vett! Tutvustus tundus ka sedavõrd huvitav, et võtsin kähku lugemisse. Väga huvitav raamat. Pani nii mõnelegi asjale mõtlema, millele ei ole varasemalt mõelnudki selliselt. 

Teame ju kõik, et omal ajal kestsid merereisid kuid ja isegi aastaid, mitte ei liikunud laevad kaks korda päevas edasi-tagasi sadamate vahel. Ja eks ka tänapäeval on neid laevu, mis kuude kaupa merel. Nüüd ehk pole enam siiski nii, et meremehi üldse kaldale merereisi ajal ei lubata isegi kui laev on kusagil sadamas, sest muidu lasevad mehed jalga. Seda siis eriti sõjalaevade puhul, kus mehi ei lastud maa ligidalegi. Aga mis siis juhtus seal laeval, naisteta maailmas. Kui laev oli täis elujõus noori seksuaalselt aktiivseid mehi. Polnud ju võimalik oma seksuaalvajadusi kuhugi sadamasse maha jätta ja siis aasta pärast tagasi tulles neid sealt üles korjata ning jätkata katkenud kohalt. Muidugi olid kohati sadamad oma teenindava personaliga. Raamatus oli välja toodud sadamalinn, kus 60 tuhande elaniku seas elas ka 20 tuhat prostituuti. Kus nõudlus, seal ka pakkumine. Mida üks meremees ikka tegi, kui vahel harva kusagil sadamas maale sai. Enamus läks kõrtsi ja ... Kusjuures, et asi ikka kombeline oleks, siis paljudel meremeestel olidki oma niinimetatud naised sadmates, kellega nad olid "abielus" niikaua kuni maal viibisid. Siis nad läksid ja järgmisel maabunud meremehel oli võimalus naisega "abielluda". Öeldaksegi ju, et meremehel on naine igas sadamas. Raamatus oli ka rõhutatud, et sel ajal ei olnud seks mingi tabu teema, et ainult pimedas ja teki all salaja. Kõik kõis ikka enamasti avalikult, hea kui veidi privaatsemas nurgas. Häda ei andnud häbeneda, kui ikka privaatset kohta polnud, siis polnud ja ära sellepärast midagi ei jäänud. Mitmed peatükid olid ka meremeeste ja pärismaalannade vahelisest läbikäimisest. Kuidas läbi ajaloo on aegajalt merel purjetanud ka ujuvad bordellid. Ning siis muidugi kui pikkade kuude kaupa ei olnud muud kui vaid meeste omavaheline seltskond, siis kui palju tekkis neil omavahelisi suhteid, millal see oli karistatav ja millal täiesti igapäevane normaalsus. Mitmed peatükid olid piraatidest ja sealjuures piraatlannadest. Kui meheriietes naised jõudsid meremeeste maailma ja sageli hakkasid neid meestevägesid ka juhtima. Miski pole selles veepealses maailmas olnud võõras ja kordasaatmatu. Keda selline ajalooline teema huvitab, selle soovitaks lugeda küll. 

Mida jõid eestlased kesk- ja varauusajal?

18./229. Viin, vein ja vesi. Joogikultuur Eestis kesk- ja varauusajal

Autor: Inna Põltsam-Jürjo

Kirjastus: Argo kirjastus 2020

238lk./3392lk./39986lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga september: vesi #7 (ajalugu)

Vett ei joo ja jala ei käi... Tundub, et jala ikka käisid, aga ega vett küll eriti ei joodud, sest vesi oli tihti roiskunud või sisaldas haigust tekitavaid baktereid. Aga mida ja kui palju siis ikkagi joodi. See raamat annab korraliku ülevaate.

Raamat Eesti joogikultuurist kesk- ja varauusajal käsitleb kohalikke jooke ja joomiskombeid ajavahemikus umbes 1200–1800. Eesti joogikultuur kesk- ja varauusajal oli mitmekesine ja mitmetahuline, peegeldades oma ajastu sotsiaalset, majanduslikku ja kultuurilist konteksti. Aeg, mil Eesti alad kuulusid erinevatele võimudele mängis olulist rolli kohalike jookide arengus ja tarbimiskommetes. Joogikultuur ei piirdu pelgalt jookide valmistamise ja tarbimisega, vaid hõlmab ka laiemat kultuuriliste ja sotsiaalsete tähenduste ringi, milles peegelduvad inimeste väärtushinnangud ja suhtumised. Eesti joogikultuur oli peamiselt mõjutatud kohalike toorainete ja traditsiooniliste valmistamisviiside kaudu. Õlu valmistati enamasti odrast või rukist. Joogide valmistamine ja tarbimine oli tihedalt seotud igapäevaeluga. Õlu oli jook, mida tarbiti igas vanuses ning peaaegu igas olukorras, eelkõige asendas õlu vett. Kohalikud traditsioonid ja retseptid muutusid ajas, kuid mõned joomise kombeid püsisid. Ürituste ja pidustuste käigus oli joomine sageli seotud rituaalide ja kombetega, mis tugevdasid kogukonna sidemeid.  Joogikultuur ei ole eraldi nähtus, vaid see on tihedalt seotud majanduse ja sotsiaalsete suhetega. Joogid, sealhulgas õlu ja viin, olid olulised kaubad, mis aitasid kaasa kohaliku majanduse arengule. Samas oli sageli väga reguleeritud, kes üldse tohtis õlut või viina valmistada ja eelkõige seda turustada. Alkohoolseid joogid olid ka kingituste nimekirjas esireas. Ning üllatavalt palju toodi erinevaid alkohoolseid jooke sisse. 

Eesti joogikultuuris peegelduvad erinevad suhtumised alkoholisse. Alguses oli kõrge alkoholitarbimise hindamine levinud, kuid aja jooksul hakkas rõhk asetuma mõõdukusele ja kainusele. 17. ja 18. sajandil, mil Euroopa laiemalt hakkas liikuma karskuse ja tervisliku eluviisi suunas, mõjutas see ka Eestit. Üha enam hakati väärtustama mõõdukat joomist ja seostama alkoholi negatiivseid tagajärgi, nagu liialdamine, sotsiaalsed probleemid ja tervisemured.

Raamat oli huvitav ja lihtne lugemine. Eks ma suurelt osalt teadsin juba seda ka varasemalt loetud raamatutest, aga sain ikka midagi uut ka teada. 

Igapäevane vesi hämmastab teadlasi!

17./228. Looduslik vesi ja hämmastavad imeveed

Autor: Hergi Karik

Kirjastus: Koolibri 2006

144lk./3154lk./39748lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga september: vesi #6 (populaarkirjandus)

Esmalt lugedes raamatu pealkirja mõtlesin, et ohoo kas jälle mõni uhuuteadlane kirjutab imevetest, mis kõiki ja kõige ravib. Aga ei, raamatu autoriks osutus keemik, Tallinna Ülikooli (Tallinna Pedagoogilise Instituudi) õppejõud, teaduskonna dekaan, professor ja raamatu kirjutamise ajal emeriitprofessor. Hergi Kariku (1929-2012) sulest on ilmunud mitmeid keemia alaseid raamatuid.   

Asusin siis lugema ja teine mõte tuli, et kuidas ikka erineb "hea õpetaja" staatus kooliõpilase ja hilisema täiskasvanu vaates. Keskkooli aja keemiaõpetaja oli hea õpetaja, st. meie ei seganud teda ja tema ei seganud meid. Vähemalt enamuse ajast. Minu puhul väljendus koolikotti pakkides keemia tund seda, et tuli juturaamat kotti pakkida. Kas keemia raamat ja vihik ka said, see polnud enam üldiselt oluline. Hinde saamiseks oli igas tunnis mõned õpilased, kes said teha eelmise tunni materjali peale tunnikontrolli ja lahendada mingeid ülesandeid. Oli võimalik minna vabatahtlikult või siis juba said ise aru, millal järg sinu kätte hakkab jõudma. Seega igaks tunniks õppima ei pidanud. Millegi pärast mulle tundub, et igatahes vett käsitleva tunni kohta ma vastamas ei ole käinud. Tegelikult kui ausalt tunnistada, siis ega ma sellest keemiast üldse eriti midagi ei mäleta. Juturaamatud olid hulga põnevamad. Seega lugema asudes oli korra juba mõte, et ei, see raamat ei ole nüüd küll mulle, sest mu olematud keemiaalased teadmised ei abista raamatu lugemisel. Kohati tõesti jäigi mulle selle raamatu lugemisel tekst sama arusaamatuks kui ma oleks seda hiina keeles lugenud. Kuid siis enne kui ma lõpliku loobumise oleks teostanud (no ma ei oska ikka raamatuid pooleli jätta kuidagi), läks asi põnevaks ja huvitavamaks ja ma hakkasin asjadest üha rohkem aru saama. Ei, mitte mu keemia alased teadmised ei muutunud korraga hulga paremateks, vaid autor jõudiski nende igasuguste hämmastavate vete juurde. Ja need olid nüüd kirjutatud ka lihtinimesele enamvähem arusaadavas keeles. Et millal ja kus ja kuidas need avastati. Mida need endast kujutavad. Miks need on keemikute jaoks huvitavad ja hämmastavad. Kes tõsiteadlastest on neid uurinud ja mis tulemusi saavutanud. Mida väidetakse nende vete raviomaduste kohta ja kui palju sellest on ka teaduslikult ära tõestatud. Ja mida vastupidist oskavad teadlased selle kohta öelda. Sageli pidi autor siiski tõdema: efekt on küll avastatud, kuid probleem on täpisteaduslikult läbi töötlemata. Nii mõnedki järeldused ja katsetulemused on siin ebaselged ja põhjendused pole piisavad. Millistest hämmastavatest imevetest siis oli juttu siin raamatus: kerge vesi, raske vesi, üliraske vesi, nullvesi, hõbevesi, kuldvesi, vaskvesi, magnetvesi, eluvesi, surmavesi, eritingimustel aktiveeritud vesi, degaseeritud vesi, ülivoolav vesi, o-vitamiin, jäävesi, Nariwa imevesi. Mõnest veest olin kuulnud, enamikest mitte või siis polnud aimu, mis selle nime taga täpselt on. Paljud vee omadused on ebaharilikud. Nüüdisajal tuntakse enam kui 40 anomaalset vee omadust, millest mõnigi ei tundu tõepärane, näiteks Mpemba efekt, mille kohaselt soe vesi jäätub kiiremini kui külm vesi. Ent ometi on see nii. Ja huvitav oli teada saada, kes oli see Mpemba, kes selle efekti avastas (oh ei see polnud üldse kuulus teadlane vaid lihtne koolipoiss). Ma sain jupp maad targemaks kuigi sama palju jäi ka segaseks. Seega pigem ikka soovitaks vaid sellisele lugemisemasohhistile või siis heade keemiateadmiste ja huviga inimesele. Ainus, mis raamatust läbi kuvas oli, et autori viljakad uurimisaastad olid jäänud nõukaaega ja seega allikad, mida ta kasutas, olid väga suures määras just kaldu venekeelse koolkonna poole.

Mis juhtub kui tulnukas võtab üle inimkeha

16./227. Väike viperus

Autor: Johannes Kivipõld

Kirjastus: Eesti Raamat 2020

203lk./3010lk./39604lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2024 september: Raamat kirjastuselt Eesti Raamat 

Raamat meenutas kohe algusest peale veidi raamatut Gurbilt teateid ei ole. Aga mulle meeldis eestimaine variant isegi enam. Selline raamat, kus kogu aeg oli suu muigvel lugedes. Igatahes minu huumorisoonega läks väga hästi ühele lainele. Kaks tulnukat - Jarek ja Bleak - varastavad Skooni kivi ja põgenevad siis korrakaitsjate eest tagasihoidliku arenguga planeedile - Maale. Tulnukate uus kehastus pole teps mitte see, mida nad ootasid. Kuidas naasta koduplaneedile ja viia lõpule oma kuritegu, kui sind kammitseb boheemlastest vanemate beebitüdruku keha? Ja kuidas edendada (mitte tuksi keerata) maailmakuulsa laulja karjääri kui sa ei oska isegi alguses rääkida, laulmisest rääkimata ning sul pole aimugi, mis elu üks popartist üldse elab. Tulnukad kaotavad üksteist silmist ja peavad jõudma kokku. Siin jäi mulle veidi arusaamatuks, et kuidas nad järsku erinevatele maakera pooletele sattusid kui nad teleportreerusid ühele ja samale kontserdile? Või jäi mul lugedes midagi kahe silma vahele, sest lugemine oli väga kiire ja sorav, leheküljed muudkui lendasid. Mulle meeldis ja soovitan neile, kellele meeldib selline absurdsem ja mustem huumor. Realistidel mitte lugeda. Ma igatahes plaanin nüüd selle kirjaniku teoseid veel lugeda.

Mõrva haripunkt on juba silmapiiril

15./226. Haripunkti poole

Autor: Agatha Christie

Tõlkija: Ehte Puhang

Kirjastus: Hotger 1994

183lk./2807lk./39401lk.

Lugemise väljakutse 2024: 51. Autor/raamat, kes on inspireerinud rooside aretajaid: autori/tegelase nimi on antud roosisordile

Tavaliselt algavad krimkad mõrvaga ja kulgevad siis süüdlase leidmise suunas. Kuid kumb on loo haripunkt, kas mõrv või mõrvari paljastus? Christie selles raamatus on haripunktiks kindlasti mõrv. See ei toimu raamatu alguses. Alguses kulgeb kõik rahulikult, kui mõrvasepistus algab plaani välja mõtlemisest kuus kuud enne mõrva ning selle vaikne kuid pidev täideviimine, et mõrv saaks teoks. Muidugi on ka selles raamatus uurimine ja tõe välja selgitamine oma mitmete keerdu ning pöörangutega. Kuid olulisem on siiski, mis viis mõrvani, mis oli see motiiv ja sisemine sund mõrvaril, mis olid need olukorrad, mille juures üks viis teiseni. Ja millise geniaalse plaani ta enda arust välja nuputas ja teoks tegi. Aga kas geniaalne mõrvaplaan on alati geniaalne kui mängus on tundmatud suurused, kes või mis mingil hetkel võivad asjad segi ajada?

Septembris mr. Treves, silmapaistev Londoni advokaat, peatub mugavas hotellis, mitte kaugel leedi Tresiliani kodust Gull's Pointil. Leedi Tresiliani majja on kogunenud veider seltskond: Nevile Strange, tuntud sportlane ja lord Tresiliani pärija, tema kaunis naine Kay ja tema lahutatud naine Audrey ning perekonna vana sõber Thomas Royde, kes on saabunud Malaisiast puhkusele. Tagaplaanil asub äraostmatu ajakirjanik MacWhirter. Nii ongi valmis lava räpase mõrva jaoks ja sündmused hakkavad armutult koonduma. 

Üks Christie krimka, kus tegelasteks ei ole ei miss Marple ega Poirot. Poirot küll mainitakse siin loos korraks uurijaks oleva superintent Battle'i poolt. Ütleks, et mulle meeldis see isegi rohkem kui need Marple ja Poirot poolt uuritavad lood. Kuidagi veidi teistsuguse ülesehitusega raamat.
 

Mered ja ookeanid sisaldavad vett

14./225. Mered ja ookeanid

Autor: Elizabeth Cranford

Tõlkija: Jane Tooman

Kirjastus: Koolibri 2020

63lk./2624lk./39218lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga september: vesi #5 (lastekirjandus)

Rohkete illustratsioonidega raamat annab ülevaate maailmamerest, selle päritolust ja arengust, loodete tekkest, ookeanide mõjust Maa kliimale. Suur osa raamatust on pühendatud mereelustikule ja mitmesugustele elupaikadele, nagu ookeanipõhja mustad tossutajad, korallrahud, mangroovisood. Aga ka inimtegevus neis paigus. See on nüüd selline raamat, mis räägib kõigest ja kokkuvõttes väga vähe millestki. Minu jaoks tundus see info olema liiga hüplik, kaootiline ja vähene, et sellest oleks saanud tulla mingi korralik teadmine. Samas lastele muidugi võis ta just olla sobilik, et saada mingitki aimu mereteemast. Võib olla lihtsalt lugesin ka vales järjekorras, need eelmised sama teemalised lasteraamatud olid lihtsalt sedavõrd asjalikud ja tugevad ees ja seepärast tundus see raamat jääma nõrgaks. Kuid piltide peal oli väga palju uudistamist ja vaatamist. Raamatukogu raamat, mis minu kätte lugeda jõudis oli küll laste poolt lausa ribadeks loetud, seega tundub, et see raamat on huvi tekitanud ja seda on põhjalikult uuritud. Lihtsalt mina sain eelnevatest juba sedavõrd suured teadmised, et see enam ei suutnud mind üllatada ega vaimustada. 
 

Veealune maailm kihab elust

13./224. Veealuse maailma õhtuõpik

Autorid: Liisa Randmaa, Kalle-Mart Suuroja, Kai Salm, Arno Põllumäe, Kirill Anjutin, Vladimir Karpin

Kirjastus: Hea Lugu, Eesti Meremuuseum 2020

252lk./2561lk./39155lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga september: vesi #4 (populaarteadus)

Selle raamatu teemadeks olid merearheoloogia, meregeoloogia, merefüüsika, merebioloogia, hüdrograafia, navigatsioon ja merekeskkonnakaitse. Ega ma väga palju neist ühestki midagi ei tea, samas kõigist ikka midagi teadsin ka. Nüüd siis tean oluliselt rohkem ja mõnele asjale oskan ehk veidi teisest seisupunktist vaadata kui seni. Mis oli selle raamatu kõige kõigem ahaa punkt - et keskkonna kaitse puhul me räägime kogu aeg plastist, füüsilisest veereostusest, kliimasoojenemisega kaasneval keskkonna muutusel, aga see raamat oli esimene, kus ma sain teada, et on veel üks merede reostus - müra. Kalad on ju vakka ja ei räägi meie arust, seega ega nad siis ei kuule ka. Aga veeloomastik tegelikult on võimeline tegema hääli ja neid kasutama ning ka kuulma. Seda, et inimene neid hääli sageli ei kuule, ei ole nüüd küll loomastiku viga, pigem ikka inimese piiratuse probleem. Ja kui nüüd inimene oma mürarikaste laevade ja muude asjadega (naftaplatvormid näiteks) vette lähevad, siis nad rikuvad sealse normaalse keskkonna ära. Ja vee all levib heli hulga paremini kui maa peal. Mõttekoht, mida peaks rohkem inimestele veel teadvustama. 

Kui me loeme, et tegemist on õpikuga, siis tavaliselt järeldame koheselt, et tegu on millegi keerulise ja igavaga. See õhtuõpik ei olnud ühte ega teist. Väga ladus lugemine, huvitav, hariv ja täiesti tavainimesele loetav. Ei pea olema mingeid eelteadmisi sellest valdkonnast. Õpik, mis sobib niisama lugemiseks, mille eesmärgiks pole millegi konkreetse õppimine vaid lihtsalt oma silmaringi ja teadmiste avardamine. Soovitan kõigile lugeda.

Vesi kui meie elu allikas ja oluline ressurss

12./223. Vesi. Raamat maailma tähtsaimast ainest

Autorid: Laura Ertimo ja Satu Kontinen

Tõlkija: Kadri Jaanits

Kirjastus: Tammerraamat OÜ 2021

152lk./2309lk./38903lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga september: vesi #3 (lastekirjandus)

Raamat avab vee tähtsuse kogu planeedi ja inimkonna kontekstis. Raamat sobib nii noorematele lugejatele kui ka täiskasvanutele, kes on huvitatud vee olulisusest keskkonnas ja elus üldiselt. Kuna tekst on üsna tihe ja mitte just väga lastepärane, siis mitu korda tuli isegi mõte, et kui seal mõned kohad ära muuta, siis võib see olla ikka suurte või vähemalt suurematele lastele mõeldud raamat. Samas meeldis ka see, et lasteraamatuna ei olnud see ninnu nännuks kirjutatud, vaid oli kirjutatud asjalikult ja sügavamalt teavet jagavana. Kui jätta ära need paar kohta, kus lugejale öeldi, et sinu vanavanemate lapsepõlve ajal, siis muidu oli täiesti ok. No mind ajas jah see vanavanemate lapsepõlve jutt nati naerma, kuna sel juhul oleks esimene kosmosereis toimunud juba eelmise sajandi alguses. 

Raamat käsitleb vee teekonda kogu selle erinevates vormides – pilvedest ookeanideni, külmunud jääpankadest vihmapiiskadeni. Teose fookuses on vee unikaalsed omadused ja see, kuidas vesi mängib keskset rolli looduse ökosüsteemides, kliimas ja inimühiskondades.Kuidas vee molekulaarne koostis mõjutab elu Maal.Kliimamuutuste mõju vee tsüklile ja veevarudele. Inimtegevuse mõju mageveevarudele ja ookeanidele.Vee seos energiaga. Miks siis ikka sel meie veekeral, vabandust, maakeral, siis vesi ikka on oluline. Raamat "Vesi.Elu alus" ja see raamat olid üsna sarnased oma sisult, lihtsalt selles raamatus oli üritatud seda teha lastele kergemalt arusaadavamas vormis. Ja veel üks väga huvitav asi selle raamatu juures - selles raamatus oli kõik sinine! Kogu tekst ja pilt, kas sinine valgel või valge sinisel. Vaid üks värv läbivalt kogu raamatus. Kerge sinise mürgitus muidugi tuli, aga sellegi poolest vahva kujunduse mõte.