Ühe noore mehe esimene päev isana

 10. Minu poja esimene päev

Autor Ivan Križ

Tõlkija Leo Metsar

Kirjastus Eesti Raamat 1966

188lk./2134lk.

Lugemise väljakutse: 12.Raamat, mis on ilmunud samal aastal, kui sina sündisid

Mul selle oma sünniaasta raamatutega läheb juba tõsiselt raskeks, kõik, mis vähegi huvi pakub, on juba loetud ja ülejäänud lugemata raamatuid saavad ka varsti otsa. Sel aastal ilmus ikka väga vähe raamatuid võrreldes tänasel ajal ilmuvatega. Aga see raamat on nüüd täiesti juhuslikul meetodil lugemisse jõudnud. Läksin mina juhuslikult mööda kohast, kus asub üks tasuta raamatute riiul ja astusin sisse, et vaadata, mis seal head on. Head ei olnud midagi, aga siis tuli meelde, et vaja sünniaasta raamatut ja nii ma siis lappasin neid raamatuid seal aastaarve piiludes. Üsna esimeste hulgas sattuski see raamat näppu. Rohkem sama aasta omi ei leidnudki. Mis siis muud kui lugema. Ja selgus, et polegi kõige hullem raamat. Kui poleks lugenud, et Tšehhi kirjanik, siis oleks võinud olla see kõik ka palju lähemal sündimas. Aga eks need sotsialistlikud riigid toimisid kõik enamvähem sarnaselt. 

Ivan Kříž, Tšehhi kirjanik 12. november 1922 - 19. september 2020. Minu poja esimene päev ilmus Tšehhoslovakkias 1963.aastal. 

Raamatu peategelane on noor mees, kes sai just eelmisel õhtul isaks, talle sündis poeg. Ja muidugi oli suurest rõõmust vaja pidutseda ning lõppes see järgmisel hommikul kaineris ärkamisega. Raamatu sisuks ongi selle noore isa elu ja tegemised ning uued tutvused järgneva 24 tunni jooksul, tema poja esimesel päeval, kui poiss ise rahulikult sünnitushaiglas nimetuna koos emaga oli.  

Tutvustus ütleb, et "jutustus on äärmiselt aktuaalne, võimaldades lugejal pilku heita meie tänapäeva nooruse niisuguste esindajate ellu, kelle puhul ühiskond sageli on üsna nõutu. Huligaan, lõngus, muidusööja - need määratlevad küll vägagi täpselt niisuguste kõveraks kasvanud võsude olemuse, kuid ei anna mingit vastust küsimusele: millest on selline kiivakiskumine tingitud?" Tegelikult kohta ta 18 aastast kutti, keda ma küll ei saaks nii väga nende sõnadega iseloomustada, pigem ehk veidi elu hammasrataste vahele ja täiskasvanute hoolimatuse ning silmakirjalikkuse tulemusena veidi kõverale teele sattunud nooruk. tegelikult oli täitsa hästi kirjutatud raamat, üpris ladus lugemine.

Üks rutiinne vanapoiss ja emad või tädid

pildid: pixabay, kollaaž Daire

 

 9. Rännud tädiga 

Autor: Graham Greene

Tõlkija: Mihkel Loodus 

Kirjastus: Olion 1995

272lk./1946lk.

Lugemise väljakutse: 51.  Kus joonlaud on? Pealkiri on täitsa viltu! 

Graham Greene (2. oktoober 1904 – 3. aprill 1991) oli inglise kirjanduskriitik, romaani- ja näitekirjanik. Rännud tädiga ilmus esmakordselt 1969 ja kirjanik väitis, et see raamat on ainuke teos, mille ta on kirja pannud oma lõbuks. 

Pikki aastaid kohusetundlikult pangas töötanud tagasihoidlik vanapoiss Henry Pulling kasvatab Londoni äärelinnas jorjeneid. Selle tavakodaniku ontliku ja rutiinse elu paiskab segi tema seitsmekümnendais aastais tädi Augusta, kes teda endaga kaasa rändama kutsub. Oma rännakutel puutub Henry koos tädiga kokku üsna hämara seltskonnaga – prostituutide, sõjakurjategijate, salakaubitsejate, CIA agentidega. 

Kui vahel öeldakse, et hääl ja pilt ei lähe kokku, siis minu jaoks siin raamatus ei läinud kirjeldus ja vanus kohe kuidagi kokku. Olgu küll raamat kirjutatud üle 50 aasta tagasi, siis ikkagi. Henry saadeti pensionile enne 50ndat eluaastat ja ta ei otsinud endale uut töökohta? Pensionile saadeti, sest see pangakontor, mille juhataja ta oli, likvideeriti. Üks 50ndates mees, olgugi, et vanapoiss, lihtsalt koperdab kodus ringi ning kasvatab jorjeneid aias? Täiesti terve elujõus mees?Pigem oli kirjelduse järgi vanuseks nii 70ndate ringi, aga siis ei oleks enam ema ja tädi vanused sobinud, nad oleks liiga vanad olnud. 

Raamat koosneb kahest osast ja ma ütleks, et selle teise osa oleks võinud kirjutamata jätta pigem. Esimene osa oli peaaegu lõpuni väga muhe lugu, vägagi filmilik tundus. Selline Briti huumor. Aga siis läks minu jaokslugu lappama juba ja teine osa ei istunud mulle enam. Tundus nagu oleks väga kunstlikult üritatud nalja teha ja naljakat lugu kirja panna, kus aga iseenesest mina nalja ei näinud, pigem traagikat rohk em. Liiga üle võlli oli keeratud see lugu. 

Lugu sellest, kuidas pidevas rutiinis ja korralikkuses elanud mees satub kokku maailmaga, kus rutiinil ja korralikkusel ei ole mingit sõnaõigust, kus üks hetk ei tea, mida järgmine tuua võib. Lisaks tädi pajatused oma pikast ja väga kirjust elust ning armuseiklustest. Kohtumised väga erinevate inimestega, kellest keegi ei saa väita, et ta elu on täis rutiini või korralikkust. Muutumine ajas ja oma väärtuste ümberhindamine, kui raske on seda teha ühel rutiinis elanud vanapoisil.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et lugeda kõlbas, aga ei midagi erilist siiski, kuigi pool raamatut andis lootust, et on.

Kosmos - mis see ikka siis on?

aluspilt: pixabay (Rene Tittmann), töötlus: Daire

 8. Astrofüüsika inimestele, kel on kiire

 Autor Neil deGrasse Tyson 

 Tõlkinud Lauri Liiders

 Kirjastus Rahva Raamat AS 2018

192lk./ 1674lk.

Väljakutse punktiir2023 jaanuar - Võõrad taevad (#2)

See on ka üks neist raamatutest, mis jäi eelmisel aastal lugemata kuigi oli juba finaali jõudmas. Siin raamatus on nii tuttavad taevad kui võõrad taevad. Tuttavad - sest vaadates meie kohal laiuvat taevast - teame seda ju kõik. Seal on päike, on kuu, on tähed, miks me siis seda ei tunne. Aga mis on seal, mida me palja silmaga ei näe või isegi see, mida suurte ja võimsate teleskoopidega maalt ei näe - täiesti tundmatut on seal isegi teadlaste jaoks, rääkimata siis veel tavalisest väikesest inimesest, kes vaid oma silmaga taevasse mõne pilgu heidab või veidi süvenenumalt öösel tähti vaatleb oma pea kohal. Eelmisel aastal lugesin dinosaurustest ja tumeainest, too raamat oli inimestele, kellel ei ole kiiret. Raamat oli põhjalik ja kohati üpriski keerukas tavalugejale, kes asjast palju ei tea. See raamat siin rääkis üldjoontes täpselt samadest asjadest, aga neile, kel on kiire - seega ei süvenetud väga teemasse, anti veidi pealiskaudsem ülevaade teemast. Samas minu jaoks oli selles raamatus asjad kuidagi lihtsamalt lahti seletatud, aga võib olla just see, et asja sügavuti sisse ei mindud, seetõttu arusaadavam ja kergem lugeda. Mis on üldse astrofüüsika, selle olemus, areng, mida see uurib, mis on tumeaine ja tumeenergia, universum, galaktikad, planeedid, asteroidid, komeedid, valgus, kosmilised avastused - need kõik on selle raamatu teemad. Raamat aitab orienteeruda kõigis olulisemates ideedes ja avastustes, millel tugineb kaasaegne arusaam universumist. Minu jaoks oli huvitav lugemine, aitas pigem arusaada ja kinnistada seda, mida lugesin  Lisa Randalli raamatust "Tumeaine ja dinosaurused" eelmisel aastal, kui sain uusi teadmisi juurde.

 

Tõeline pisarakiskuja ja südamemurdja

 

7. Valgus, mille lasime käest 

Autor Jill Santopolo

Tõlkinud Inna Feldbach

Kirjastus Eesti Raamat 2017

288lk./1482lk.

 

Eesti Raamatu väljakutse jaanuar: Uued algused

 

Jill Santopolo on Philomel Booksi peatoimetaja ja New Schooli kaunite kunstide magistriprogrammi abiprofessor ning samuti mitme populaarse lasteraamatu autor. See on tema esimene romaan täiskasvanutele.

Lucy on silmitsi valikuga. Aga enne kui ta saab midagi otsustada, peab ta alustama oma lugu – nende lugu – päris algusest. Lucy ja Gabriel kohtuvad New Yorgi Columbia Ülikoolis päeval, mis muudab nende elu. Ja selles päris algusest alatud lool on omakorda veel sees mitmed uued algused kuni selleni, et raamatu lõpus on arvutis fail nimega "Uued algused", seega väga hästi siia teemasse sobituv raamat. Armastuslugu, aga väga hea armastuslugu. Lugu mitte ainult armastusest vaid ka eneseteostusest, olemisest keegi, valikutest ja valedest valikutest, teelahkmetest, kus mõlemad teed tunduvad head, aga mõlemat pidi minna ei saa. Armumisest ja armastusest, arvestamisest teisega, kompromissidest ja kompromissitusest, sisemistest heitlustest ja otsustest, mis on elus kõige olulisem ja tähtsam. Kolmteist aastat kestev teekond täis unistusi, ihasid, armukadedust, reetmist, vabandamist ja andestamist – ja üle kõige armastust. Kas see oli saatus, mis nad kokku viis, ja nende omad valikud, mis neid lahus hoidsid? Üllatava emotsionaalse lõpplahendusega romaan inimsüdame sügavatest otsingutest, südant murdev kiituselaul vahemaadele, mida me läbime, et järgida oma unelmaid, ja uurimus ohvritest, mille toome armastuse nimel. 

Tasub lugeda, aga hoiatan, on täielik pisarakiskuja raamat. 

 

 

Soome ulme

 

Pildid: picobay, kollaaž ja töötlus Daire

6. Musträstas 

Autor Maarit Leijon 

Tõlkinud Arvi Nikkarev 

Kirjastus Kirjastus Skarabeus OÜ 2022

284lk./1194lk.   

Ulmekirjanduse väljakutse jaanuar:  Jüri Kallas soovitab

Paar aastat olen ulmekirjanduse väljakutse vahele jätnud, sel  aastal siis püüaks taas osaleda ja just nende soovitatud raamatute osas. Eelmisel aastal õnnestus üpris vähe ulme valdkonda jäävat lugeda, peab veidi seda elu realistlikust osast fantastlikumaks kallutama. Esimsesest soovitusest oli võimalik tutvuda Soome ulmega. Autor olnud viimase kümne aasta edukaim lühiproosat viljelev ulmekirjanik Soomes. Leidsin hoiatuse, et hästi verine raamat, aga samas lugedes tänapäeva krimisid, siis need on veel hulga verisemad ja võikamad kohati. Ja õudusega lugemise juures on mul see, et raamatus olev ei suuda eriti judinaid peale ajada, reaalmaailmas on hulga õudsemaid asju, mida karta. Kui ma muidu võin raamatusse ära uppuda, siis õudukate puhul õnnestub mul kuidagi klaasbarjääri taha jääda. Polnud nii hull ühti. Mulle meeldis, igas loos oli lõpuks ikka mingi pööre, mis tegi loo kokkuvõttes huvitavamaks. Läbiv teema nendes juttudes oli kättemaks, pikalt hõõgunud kättemaks, mis lõpuks sai teoks. Kurjus sai kurjuse läbi palga. Raamatus oli viis eraldiseisvat juttu: Südametu, Öö, Must vürst, Viimane sangar ja Musträstas. Öö jäi minu jaoks kõige nõrgemaks, teised olid üsna ühel tasemel meeldivuse poolest. 

Pärast egüptoloogi surma leiab tütar isa salajasest töötoast muumia, väga iseäraliku muumia. Ka vampiiridel on loos oma osa. (Südametu)

Neli noort istuvad autos oodates kuni heitgaasid nad tapaksid. (Öö)

Alternatiivses Venemaa ajaloos on varjaagid väga pikaealine rass. Vanim neist on suurvürstinna Olga. Loo peategelane, tänapäeva arst, elab ja töötab varjaagide suletud külas. (Must vürst)

Soome välisministeeriumi uurija Katariina Brask selgitab telepaatilisi võimeid kasutades Peterburis toimunud mõrvajuhtumit. (Viimane sangar)

Parun Gilles de Rais’ (Rüütel Sinihabeme prototüüp) ainsana ellu jäänud ohver hakkab sarimõrvarile kätte maksma. Mängu tulevad ka maagia ja tarkade kivi. (Musträstas)

Kirjad Diegole

Rivera maalid: internet, kujundusgraafika: Daire

 5. Kallis Diego, Sind embab Quiela 

Autor Elena Poniatowska  

Tõlkinud Mari Laan 

Kirjastus Toledo kirjastus 2014

88lk./910lk.

Hispaaniakeelse kirjanduse väljakutse jaanuar: Ladina-Ameerika naiskirjaniku raamat

Héléne Elizabeth Louise Amelie Paula Dolores Poniatowska Amor, tuntud kui Elena Poniatowska (sündinud 19. mail 1932 Prantsusmaal Pariisis), on Mehhiko kirjanik ja ajakirjanik.  Ta on viljelenud peaaegu kõiki kirjandusžanre, sealhulgas romaane, novelle, luulet, esseesid, kroonikaid, lastejutte ja teatriadaptsioone. Tema looming peegeldab üldjoones Mehhikot ja mehhiklaste elu. Poniatowska on pälvinud Cervantese kirjandusauhinna. 

Diego María de la Concepción Juan Nepomuceno Estanislao de la Rivera y Barrientos Acosta y Rodríguez, tuntud kui Diego Rivera (8. detsember 1886 – 24. november 1957) oli kuulsaim Mehhiko muralist ja monumentalist. Rivera elas aastatel 1907–1921 Euroopas, pärast seda naasis ta Mehhikosse.

Angelina Beloff või Angelina Belova (23. juuni 1879 – 30. detsember 1969) Venemaal sündinud kunstnik, õppis Pariisis, elas ja töötas suurema osa oma elust Mehhikos. 

Angelina Belova - Quiela - saadab Pariisist kirju Mehhikosse oma abikaasale, hiljem ülituntuks saanud maalikunstnikule Diego Riverale. Kaheteistkümnes kirjas avaneb Quiela tundlik ja ennastsalgav natuur, tingimusteta armastus oma mehe ja tema ande vastu ning kirglik pühendumus kunstile, aga ka piinav üksiolek, lein, valusad ja ilusad mälestused, mille kõige taustaks on esimese ilmasõja järgne viletsus, vaesus, külmad talved ja tühi kõht ning kõrvaltegelasteks sajanditaguse Pariisi kunstielu säravad tähed. Kirjad muutuvad, kui alguses olid kindlad ja lootust täis, siis mida edasi, seda kõhklevamaks ja lootusetumaks need muutusid. Kuid armastus, igatsus ja mälestused jäid. Raamatu aluseks on tõestisündinud lugu ja inimesed, süžee aluseks kirjad, mille Angelina kirjutas Diegole, tõsi küll muudetult ilukirjanduslikeks, võetud on vaid idee ise, mitte otseselt kirjade sisu. Omapärane lugemine, aga vist siiski mitte päris minu maitse kuna midagi ju ei toimunud otseselt. Raamat täis valu ja igatsust ning ühe naise suurt ennastsalgavat armastust.