Islandlane mängis Estonias klaverit

Kontsert: Mozart ja tema kaasaegsed

Esineja: Víkingur Ólafsson (Island)

Kus: Estonia kontserdisaal

Osaletud: 18.veebruar 2023

Kavas: Mozart, Haydn, C. Ph. E. Bach, Cimarosa, Galuppi

Tutvustus:  Víkingur Ólafsson on tänapäeva pianismimaailma suurimaid staare. Teda hinnatakse ülivõrdes erakordsete esituste, teedrajavate kontserdikavade ja olulisuse eest muusikamaailma meediakajastuses. Daily Telegraph on Ólafssoni nimetanud „uue ajastu pianismi superstaariks“, New York Times täiendanud: ​„Icelandi Glenn Gould“; „hingetuksvõtvalt briljantne,“ lisab Gramophone. Ólafsson esineb juhtivate orkestritega ning on resideeriv artist maailma parimates kontserdisaalides ja festivalidel. Ta töötab kõrgelt hinnatud kaasaja heliloojatega, esmaesitab ja salvestab uusi teoseid. Väga hea suhtlejana nii laval kui ka elus on Ólafsson ülisuure jälgijaskonnaga populaarne raadio- ja telesaadete looja. Tema salvestised Reykjavíki erakordselt kaunist, kuid tühjast Harpa kontserdisaalist on leidnud miljoneid vaatajaid-kuulajaid üle maailma. Eestis kõlab Ólafssoni koostatud kontserdikava Mozarti ja tema kaasaegsete heliloojate loomingust.

Pianisti Tallinnas kõlav soolokava „Mozart ja tema kaasaegsed“, mille ta on salvestanud ka samanimelisele plaadile (2021, Deutsche Grammophon), viib kuulaja elavale rännakule 18. sajandi lõpu Kesk-Euroopa klahvpillikunsti maailma, avades ehedalt selle ajastu vaimu. „Olen valinud esitlemiseks mõned oma lemmikud Mozarti klahvpilliteosed ühes valikuga tema ajastu juhtivatelt heliloojatelt,“ räägib Ólaffson. Kaks neist, Carl Philipp Emanuel Bach ja Joseph Haydn, olid Mozartiga tihedalt seotud nii muusika kui vaimsuse kaudu. Ülejäänud kaks, Baldassare Galuppi ja Domenico Cimarosa, asetsesid kaugemal, ent kuulusid samasse 18. sajandi muusika ökosüsteemi. „Minu jaoks tähendavad nad omamoodi ajastu kaja,“ ütleb ta.

Mis ma oskan öelda. Mängis hästi. Oli näha kuidas ta selles muusikas hingas, mida mängis. Klaverihelid olid kord vaiksed, kord täiega klaverist välja löödud. Ta oli valinud teosed, mis omavahel kokku sobisid ja seega ta mängis kõik vaid väikeste pausidega. Tekkis tunne nagu ühest heliteosest. Kui ise mängiks klaverit, siis ehk oskaks paremini arvustada virtuoosust. Nüüd oskan vaid öelda, et jah, maailmatasemel mängija, kes mängis väga hästi.  

Foto: Ari Magg


Kontserdi fotod. Publiku pildil oleme meie ka äratuntavad (17.rida).

Fotod: Tiit Mõtus


 


 

Maailmatasemel kontsert tasuta

 

Kontsert: Helin Kapten 70

Esineja: Ain Anger (bass), Janari Jorro (bariton), Ksenia Rossar (sopran), Siim Selis (klaver), Maria Kapten (klaver), Kristi Kapten (klaver), Helin Kapten (klaver)

Kus: EMTA suur saal

Osaletud: 15.veebruar 2023

Kavas: Schubert, Debussy, Chopin, Liszt, Verdi, Gounot jt. 

See oli nüüd küll üks võrratu kontsert. Ja seda mitte ainult maailmatasemel Eesti ooperilaulja esituse pärast. Kristi Kapteni viimasena esitatud Liszti "Hispaania rapsoodia" oli ka väga virtuoosselt esitatud. Ning Maria Kaptenist tuleb ka kindlasti tulevikus väga hea pianist, anne oli hästi märgata. 

EMTA kodulehelt: Professor Helin Kapten on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia vokaalkammermuusika ja saateklassi õppejuht.

Helin Kapten lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi (praegune EMTA) professor Bruno Luki klaveriklassis ja Rimski-Korsakovi nim. Peterburi Konservatooriumi assistentuurstažuuri professor Sofia Vakmani ansambliklassis. Ta on täiendanud end korrepetitsiooni alal Hamburgi Teatri ja Muusika Kõrgkoolis. On töötanud Rahvusooper Estonias, Vaasa Ooperis ja Jyväskylä Konservatooriumi ooperistuudios, ning teinud loomingulist koostööd paljude lauljate (sh G. Ahrens, J. Anvelt-Skarafoni, Shen-Xiang, L. Agosti. M. Lehttinen, V. Noreika) ja dirigentidega (C. F. Cillario, Zheng Xiao Ying, N. Järvi, A. Volmer, T. Kapten, E. Klas jt.)

Helin Kapten on andnud meistrikursusi Eestis, Soomes, Rootsis, Itaalias, Saksamaal, Valgevenes, Hiinas ning olnud korrepetiitoriks paljudele noortele Eesti lauljatele, kes on edukalt esinenud rahvusvahelistel konkurssidel, sh Ain Anger, Rauno Elp, Aile Asszonyi, Merle Silmato, Ksenia Rossar jt. On andnud kontserte erinevate solistidega Eestis, Soomes, Rootsis, Hollandis, Belgias, Venemaal, USA-s, Kanadas, Leedus, Valgevenes, Hiinas jm.

Fotod: Rene Jakobson

 

 

Ökosüsteemis on kõik kõigega seotud

 

 

8./26. Looduse salajane võrgustik 

Sari Looduse lood 
Autor Peter Wohlleben
Tõlkinud Eve Sooneste 
Kirjastus Tänapäev 2020
214lk./1528lk./5884lk.
 
Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#2)

See raamat jõudis mu lugemisse täiesti juhuslikult. Tekkis ootamatult passimise aeg ja ühtegi paberraamatut polnud käepärast. Seega pidi digimaailm abiks asuma ja otsisin kiiresti mõnda e-raamatut. Kuna otseselt mingit raamatut lugeda ei tahtnud, siis otsustasin uurida, mis raamatuid elavast teadusest võiks e-raamatuna pakkuda olla ning sattusin juhuslikult sellele raamatule ökosüsteemidest. Ma polegi varem mõelnud kuidas ikkagi kõik on omavahel niivõrd suures seoses. Seda jah, et metskitsede ja huntide arvukus on omavahel seotud. Karmid talved ja metskitsed on seotud. Jahimehed ja loomade arvukus on seotud. Taimed ja putukad on seotud. Aga kuidas on seotud jõgede sängid ja hundid? Esmapilgul tundub, et ei kuidagi, aga raamatus selgus, et vägagi palju. Lihtsalt tuleb märgata neid vahelülisid, mis jäävad nende vahele, kuidas toimib looduses doominoefekt. Kui üks kivi langeb, siis hakkavad järjest langema ka teised või siis mõni kivi hoopis tõuseb ootamatult ning sellega lükkab teise doominokivide rea sassi.
Loodus on nagu suur kellavärk. Kõik on loogilises ühenduses ja omavahel seotud, igal elusolendil oma koht ja ülesanne. Kõik taimed ja loomad elavad tundlikus tasakaalus, igal neist ökosüsteemis oma mõte ja ülesanne. Kas loodus pole palju keerulisem kui kellavärk? Looduses ei haaku ju mitte ainult üks hammasratas teisega, vaid palju enamat. See võrgustik on nii peente harudega, et me ei hakka tõenäoliselt kunagi selle täit ulatust mõistma. Ja nii ongi hea, sest siis suudame taimede ja loomade üle jätkuvalt imestada. Tähtis on vaid mõista, et isegi väikesel sekkumisel on suured tagajärjed ja seepärast on parem hoida käed eemale sealt, kus ei ole hädavajalik tegutseda.
Raamat jõudis minuni küll täiesti juhuslikult, aga meeldis väga nii autori stiil kui ka see, millest ta kirjutas. Pani mitmetele asjadele mõtlema ja nägema seoseid veidi teise nurga alt. Igatahes lõppes see raamatulugemine sellega, et uurisin, mida autorilt on veel eesti keeles olemas ning samas sarjas on temalt ilmunud veel mitu raamatut. Järgmise raamatu, puude salapärasest elust, võtsin juba täiesti teadlikult lugemisse ning juba esimesed leheküljed taas üllatasid...
   

Gavin Bryars 80

Kontsert: Gavin Bryars 80

Esineja: Eesti Rahvusmeeskoor, Pärnu Linnaorkester, Siret Lust

Dirigent: Mikk Üleoja

Kus: Estonia kontserdisaal

Osaletud: 12.veebruar 2023

Kavas: laulud meeskoorile, kontsert kontrabassile, koorile ja orkestrile „Farewell to St Petersburg“

Tutvustusest:

"Inglise helilooja Gavin Bryars tegi endale muusikamaailmas nime ikooniliste teostega „The Sinking of Titanic“ (1969) ning „Jesus’ Blood Never Failed Me Yet“ (1971), mille 1990. aastate ülimenukad uussalvestised ja suisa 12 tunnini küündinud elavad esitused tõstsid ta üheks enim müüdud süvamuusika autoriks.

Rahvusmeeskooriga on Bryars töötanud 2006. aastast ning kirjutanud neile kuus laulu. Esimene neist oli „Silva Caledonia“, millele järgnesid 2008. aastal „Memento“ ja „The Summons“. Autor pühendas lood meeskoorile ning selle tollasele peadirigendile ja oma sõbrale Kaspars Putniņšile. Laulude tekstid valis ta šoti poeedi Edwin Morgani (1920–2010) kogumikust „40 sonetti Šotimaalt“, milles luuletaja kasutab Petrarca sonettide ülesehitust. Bryars on toonitanud, et tekstil on tema jaoks eriline tähtsus ning et ta kulutab sobivate tekstide otsimisele ehk rohkemgi aega kui muusika kirjutamisele, kuna need kaks poolt peavad omavahel ideaalselt kokku sobima. Talle hingelähedaste Edwin Morgani sonettide poole pöördus helilooja uuesti meeskoorilauludes „Post-Glacial“, „A Golden Age“ ja „The Mirror“ (kõik aastast 2008), mis kõlavad Eesti kontsertidel esiettekandes.

Koostööst rahvusmeeskooriga on inspireeritud ka lauda 31 „Ogn’om canti“ ja lauda 32 „Omne homo“ (2006), mille tekstid on pärit 13. sajandi itaalia vaimulike laulude kogumikust „Laudario di Cortona“. Mõlemad teosed kõlasid rahvusmeeskoori esiettekandes 6. aprillil 2006 Tallinnas Kaspars Putniņši dirigeerimisel.

Kontserdi teises osas kõlav kontsert kontrabassile, koorile ja orkestrile „Farewell to St Petersburg“ („Hüvastijätt Peterburiga“) valmis 2002. aastal tellimustööna BBC Šoti Sümfooniaorkestrilt inglise kontrabassisolisti Duncan McTieri jaoks ja on viimasele pühendatud. Solistina astub üles Londonis resideeriv kontrabassimängija Siret Lust, kes on tegev pea kõikides sealsetes suurtes orkestrites, samuti mitmesugustes kammerkoosseisudes. Ta osaleb regulaarselt ka Eesti kollektiivide töös."

Esimeses pooles kõlanud laulud ei olnud just selline meeskoorilaul nagu mulle oleks meeldinud, minu maitse on natuke tagasihoidlikum, mitte nii kunstiline. Aga minema ka just ei peletanud. Teises pooles kõlanud kontsert oli üpriski huvitav. Polegi varem kuulnud kontrabassi soolopillina orkestri ja koori taustal. Omapärane ja ka teos ise oli küllaltki huvitav, ei meenutanud mingeid muid teoseid. Kullaltki sünge ja raskepärane aga tundus olema, kontrabassi jäme madalate helidega soolo võimendas seda veelgi. Seda tasakaalustasid ja elavdasid aga vahepeal kõlanud kellahelid, nagu oleks kirikukellad löönud. 

Helilooja oli ise ka oma sünnipäevakontserdil kohal.



Petangi mängimine väib olla vägagi ohtlik tegevus


 7./25. Hunkeler kesk metsikut elu 

Sari Mirabilia
Autor Hansjörg Schneider  
Tõlkinud Kalle Lina 
Kirjastus Eesti Raamat 2020
180lk./1314lk./5670lk.

Saatusesepp vol.2 väljakutse veebruar: 


Jaanuaris lugesin Itaalia naiskirjaniku teost, seega nüüd liikusin põhjapoole ja pidin lugema Šveitsi meesautori raamatut. Šveitsi kirjandusega eriti ei ole kursis, viimastel aastatel ei ole ühtegi sattunud mu lugemislauale, kuigi mäletan, et mingeid selle ma krimisid kunagi olen lugenud. Seekord siis võtsin nimekirja ette Šveitsi autorite eesti keelde tõlgitud raamatutest ning silma jäi meesautori krimi, mis on ilmunud Mirabilia sarjas, mis peaks tähendama, et võiks olla hea raamat. 

Hansjörg Schneider (sünd. 27. märts 1938) on Šveitsi kirjanik ja näitekirjanik, kes on tuntud selle poolest, et kasutab aeg-ajalt Mundarti või Šveitsi murret.

Krimiraamat oli, sest laip oli, uurija oli, kurjategija oli (aga ma pole siiani kindel, kes täpselt) aga uurimise osas ma olen siiski skeptiline. Minu arust sellist teadlikku ja suunatud uurimist selles raamatus nüüd küll ei toimunud. Hunkeler, Baseli kriminaalpolitsei pensionile jäänud komissar, tuias Šveitsi ja Prantsusmaa vahet. Mõlemas riigis oli tal elamine, laip oli Šveitsi poolel, kus ta ka kunagi politseis töötas. Hunkeleri suhted endiste kolleegidega ei olnud head. Kuna ta oli laiba avastamise lähedal ning käis esimesena seda tuvastamas, siis pidi ta ootama tunnistuse andmist, aga selle asemel peitis ta ennast Prantsusmaa maamajja ja ignoreeris kõiki. Mõne päeva pärast ikkagi ei saanud rahu ja üritas inkognito midagi välja selgitada. Käis, kohtus inimestega, rääkis, alati küll mitte asjast, läks tülli, kippus kaklema. Lõpuks kuulis Hunkeler  puhtsüdamlikku ülestunnistust, et teine tappis, aga tema oli juures. Sellega oli uurimine lõppenud, aga nojah, ta ikkagi jõudis ju ülestunnistuse teinud isiku juurde välja, ju siis ikka uurimine oli olemas ja piisavalt täiuslik. Hunkeler ise oli mulle täiesti ebasümpaatne vanamees, ennasttäis kakukull. Kujutate endale ette politseiuurijat (olgu endist politseinikku), kes loobib kartulitega teiste inimeste aknaid öösel sisse? Ja tema toimetustest ning maaelust oli pigem rohkem kirjas kui uurimisest. Ja mingi arusaamatu koer toimetas terve raamatu ringi. Tegelikult vist on suures osas süüdi ka see, et mulle meeldivad kiired ja karmid krimid, mitte sellised uinamuina lood. Seega ei oskagi öelda, kas raamat oli kehvapoolne või oli seda lugeja. Igatahes raamatututvustus väidab, et Hunkeler on üks Euroopa krimikirjanduse sümpaatsemaid tegelasi, kes uurib omasoodu surmajuhtumeid, mis ei ole tavapärased.

Kassike ja koerake seiklevad loomaias

 

6./24. Hambuline portfell ehk loomaaialood 

Sari: ...lood #6
Autor Mihhail Stalnuhhin  
Tõlkija Helle Tiisväli
Illustreeritud Anna Ring 
Kirjastus Argo kirjastus 2019
128lk./1134lk./5490lk.
 
Lastekirjanduse väljakutse veebruar: Ristsõna vastus (Loomalood)

Kassipoeg ja kutsikas satuvad koos oma peremehega, kes töötab loomaaias, loomaia territooriumile ja kuigi peremees loeb pisikestele tegelastele sõnad peale, et nad auto juurest kuhugi ei läheks, siis tehakse loomaias üks paras pirakas ringkäik ja satutakse kokku erinevate loomadega. Kohtutakse nii sõbralike kui kurjade kavatsustega loomadega ja leitakse üles oma kodumetsast tuttav mõmmik. Läbi selle raamatu saavad lapsed tuttavaks nii mõnegi loomaia asukaga ning teadmisi, mida võib ja mida mitte teha loomaias. Lõbus ja heasüdamlik seiklusjutt kahest väikesest koduloomast ning loomaiaelanikest. Ja nagu lasteraamatus peabki, siis lõppeb kõik ilusti ja õnnelikult ning seiklevad loomalapsed jõuavad kõik ilusti oma koju tagasi. Pildid on ka väga toredad. Soovitan lugeda ja sobib nii eelkooliealistele kui algklassilastele ning ka suurtel täiesti loetav lasteraamat.

   

Pisike muuseum Nõmme ajaloost ja elust

 

Käidud: 05.02.2023

Muuseum: Nõmme muuseum

Kuna tasuta muuseumide nimekirja lisandus ka Nõmme muuseum, kus varem ei olnud käinud, siis võtsime ette pühapäevase rongiretke Nõmmele seda vaatama. Muuseum asub vanas jaamahoones, kus olen lapsepõlves korduvalt olnud, piletit ostnud ja rongi oodanud. Aga see on nüüd sedavõrd muutunud, et tuttavat tunnet seal küll ei tekkinud. Muuseum on ise väga pisike, kaks ruumikest. Ühes oli Nõmme kultuurikeskuse arhitektuuriline näitus fotodest ja majaplaanidest, teise oli kogutud erinevaid vanu fotosid ja esemeid, mis on seotud Nõmme ajalooga. Vaadata oli huvitav, aga liiga kokkukuhjatud liiga väikesele pinnale minu arust ning juures ei olnud ka selgitust mis ja kuidas on Nõmmega seotud. Kohati meenutas veidi vanakraamiturgu. Aga huvitav oli korraks uudistada ikkagi.

Fotod: Daire

Peale muuseumi läksime jalutama mu lapsepõlve radadele, üritasin leida üles majad, kus elasid mu vanatädid, vanaisa õed, kellel sai vahel külas käidud. Viimati nii 40 aastat tagasi. Ühe leidsin kindlalt üles, teise arvan ka, et oli õige maja, vähemalt teised majad ümberringi kohe kindlasti õiged ei saanud olla. Lõppes see tasuta muuseumikülastus koos tasuta rongisõiduga aga 42 eurose arvega kuna otsustasime sööma minna ja teele jäi Snoobi resto. Süüa ei antud palju, aga maitseelamus oli korralik. Üks mõnus pühapäev kokkuvõtteks.

Koroonaromaan


 5./23. Tavaline surm 

 Autor Marje Ernits 
 Kirjastus Eesti Raamat 2022
 144lk./1006lk./5362lk.
 
Eesti Raamatu väljakutse veebruar: Eesti autori raamat

Olen Marje Ernitsa Ira Teveri krimisarja kõik raamatud läbi lugenud ja need mulle meeldisid. Nii otsustasin seekord tutvuda mõne tema teise raamatuga, sest ta on ju üks produktiivsemaid eesti kirjanikke, tuvastasin, et tal on ilmunud 46 raamatut. Näppu sattus see koroonast inspireeritud raamat. 
Raamatus on tegev tavaline perekond: ema, isa, tütar ja poeg. Tütar õpib gümnaasiumi viimases klassis, poeg Kultuuriakadeemias, ema on stjuardess ja isa börsimaakler. Perekond, mis teoreetiliselt elab koos ja on üks, kuid praktiliselt elab igaüks oma elu ning vaid ööbitakse ühise katuse all. Isegi puhkusel käidi viimati koos kuus aastat tagasi. Ja siis tuleb koroona ning suured koroonapiirangud, mis paiskavad pereelu sassi ning sunnivad kõik koos pidevalt ühe maja raamisesse. Lapsed lähevad distantsõppele, isa teeb magamistoast kodukontori, kust ei välju oma ekraanide tagant isegi söögiaegadeks ning ema koondatakse kuna lennuliiklus seiskub. Omavahelised suhted lähevad teravateks ning depressioon võtab maad. Ja siis tabab perekonda surm ning kõik veel teravneb. Kes suudab vastu pidada ja kes murdub? Kas väljapääsmatust olukorrast on väljapääse? Kes on sõbrad ka halbadel aegadel? See on lugu meie endi keskelt, ühe tänapäevase perekonna lugu. Lugu, mille tegelasi tahaks aegajalt raputada, et nad tuleks mõistusele ja hakkas normaalselt käituma. Aga mis on alati normaalne käitumine? Kuidas suudaksid ise lahendada probleeme, kas alati õigesti ja mõistlikult? Suutlikus eluraskustega toime tulla on erinevatel inimestel erinev. Ja alati ei ole kõik must valge, elus on enamuses hoopis mingid pooltoonid, hallide erinevad varjundid. See on nüüd ilustamata romaan elust enesest. Algus tundus igavana ja vahepeal oli tahtmine kellele üks nätakas anda, et tule nüüd mõistusele. Aga kokkuvõttes oli mõtlemapanev lugu, sest see koroona lõigi paljude inimeste elud täiega sassi ning depressioon hävitas mõistuse ning tõi selguse, kes olid perekonnad ka hingeliselt ja kes vaid formaalselt.

 

Evolutsioon pani lendama nii linnud, loomad kui inimesed


 4./22. Lennud unes ja ilmsi. Tehnoloogia ja evolutsiooni võit raskusjõu üle 

 Autor Richard Dawkins 
 Tõlkinud Kadri Koik 
 Illustreeritud Jana Lenzová 
 Kirjastus Argo kirjastus 2022
286lk./862lk./5218lk.
 
Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#1)
 
Selle raamatu panin juba eelmisel aastal lugemise nimekirja, aga nendel populaarteaduslikel ja ajaloo raamatutel on viimastel  aastatel veidi raskusi niisama lugemisse jõudmisega - igaks juhuks tuleb ju Argo väljakutse jaoks hoida, järsku läheb just seda teemat mõnel järgneval kuul vaja... Õnneks selle raamatu lugemise järg jõudis üpris kiiresti kätte. Ja see oli üks sedavõrd hea raamat, ei peaaegu sain läbi ühe vaba päevaga, täiesti neelasin seda, ei saanud kuidagi käest nagu oleks mingi põnevikuga tegemist. Tegelikult oligi. Autor suutis teha teema väga põnevaks seda samal ajal väga lihtsalt ja arusaadavalt seletades. Kui pahatihti populaarteaduslike raamatute juures tuleb ohata, et oli jah huvitav, aga kohati pidi suurte raskustega läbi närima, sest autor on küll väga tark ja teemat valdav, aga ei oska lihtsate inimeste jaoks lihtsalt ja arusaadavalt seda kirjutada. Eks mõned teemad on keerulisemad selgitada võhikutele kui teised. Aga selle raamatu puhul seda probleemi ei olnud. Autor valdas teemat ja suutis seda väga ladusalt ja kergelt ka lugejale selgeks teha ning teda selle teemaga haarata. Jah, me teame, et linnud, putukad ja mõned loomad lendavad või lendlevad ja inimene on leiutanud erinevaid lennumasinaid. Ja mõned linnud ei lenda kuigi neil on tiivad. Aga kuidas linnud lendavad ja kas nad on seda alati teinud? Miks mõned linnud ei lenda. Kuidas on evolutsioon siin rolli mänginud? Putukate tohutu maailm ja kuidas taimed lendavad või teiste lendamist ära kasutavad? Ja kas evolutsioon on ka lennumasinate juures? Väga põnev ja huvitav raamat, soovitan kõigile lugeda.


 

Poesia chilena

 

3./21. Lõunatuuled / Vientos del sur II 

Koostaja Marcelo Gatica Bravo

Autorid 15 Tšiili luuletajat

Tõlkinud Mariliin Vassenin 

Illustreeritud Izak One  

Kirjastanud Marcelo Gatica Bravo 2018

62lk./576lk./4932lk. 


Hispaaniakeelse kirjanduse väljakutse veebruar:  Hispaaniakeelse kirjaniku luule- või aforismikogu

Miks lugeda ühe luuletaja teost kui saab korraga tutvuda 15 luuletaja loominguga. Tšiilist tean väga vähe ja Tšiili luulest peaaegu üldse mitte. Kõik 15 nime olid täiesti tundmatud. Igalt oli üks luuletus. Paralleelselt hispaania ja eesti keeles. Tunnistan, poole raamatust jätsin lugemata, isegi ei üritanud seda hispaania keelt veerida. Aru ei oleks ikka midagi saanud. Eesti keelsed lugesin ilusti läbi. Mõned ei meeldinud. Mõned panid õlgu kehitama. Mõned meeldisid. Paar tükki meeldis kohe nii väga, et peale raamatu lõpetamist otsisin üles ja lugesin uuesti läbi. Natuke sain nüüd igatahes selle riigi luulest aimu, aga seda pigem nüüdisluule osas, vanemat ja klassikalisemat tuleb mujalt mõnel teisel korral lugeda. Sama palju aega kui luule lugemisele (või isegi rohkem)  kulus aga raamatus olevate piltide vaatamisele. Minu jaoks oligi see pigem kunstiraamat, kus luuletused sees kui luuleraamat, kus pildid sees. Pildid meeldisid väga, kõik olid täpselt luuletustesse ka, mitte ei oldud mingeid suvalisi pilte lihtsalt pandud, vaid olidki maalitud luuletuste alusel. Soovitan. Väga ilus raamat.

TAHES-TAHTMATA

                    Cristina Chain

Tahes-tahtmata
avan ikka sama lehekülje
sama lehe
mis reageerib keelevälistele
signaalidele.
 
See pole luule
see on maastik
mis ei lakka ilmumast
sellesama 
ainsa akna taga.

 

Kui maailm oli loodud arbuusisuhkrust, puust ja kivist...


 


2./20. Arbuusisuhkrus 

Sari 20/21 

Autor Richard Brautigan 

Tõlkinud Enn Soosaar

Kirjastus Hotger 2003
 
164lk./514lk./4870lk.

Ulmekirjanduse väljakutse veebruar: Marge Nelk soovitab
 
Kuidas oleks elada kui kõik ümberringi oleks tehtud arbuusisuhkrust? Alguses võttis raamat äh? möh? tuurid üles, aga mida edasi, seda rohkem hakkas meeldima. Tegelikult pole ju vahet, millest on tehtud ümbritsev maailm, loeb ikka see, kes selles maailmas elab ja tegutseb. Ja kui selle arbuusinduse kõrvale jätta, siis võib sarnase elu paigutada ka täiesti tavalisse maailma. Kuigi täiesti huvitav oleks ehk elada kui igal nädalapäeval oleks taevas erinevat värvi päike. Ei peaks üldse hakkama nuputama silmi lahti tehes, mis päev siis nüüd on. Vaatad, mis värvi on päike ja arbuusid ning kohe teadki. Samas halli ja musta päikesega oleks vist liiga hall ja pime elada, need päevad jätaks vahele, tukuks maha. Lisaks ulmele on see ka armastusjutt, inimsuhete vaagija, ka protestiraamat. Kas on parem maailm, mis pidevalt muutub või maailm, mis on stabiilne ja tuttav, kus pole mingeid erilisi sündmusi, kõik kulgeb oma tavalises rütmis ja rutiinis? Kindlasti oli see nüüd raamat, mida ma ilma väljakutseta ei oleks lugenud, aga miski selles raamatus köitis mind, ei oskagi selgelt öelda, mis see oli, sest loos eneses ei olnud nagu midagi väga fantastilist.

 

Muinasajal Saaremaal


 1./19. Urikivist ristimisastjani

 Autor: Tiina Tuvikene

 Kirjastus: Orto 1961

350lk./350lk./4706lk.

Lugemise väljakutse: 15. Raamat kirjanikult, kelle eesnimi on Tiina. 

12.-13.sajandi Eesti, põhitegevuskohana Saaremaa, aga tegelased satuvad ka Ojamaale, Novgorodi, Lübeckisse, Taani, Riiga ja veel mõnda paika Eestimaal või Liivimaal. Raamatu jooksul siis muutub elu väga tugevalt, Saksa ja Taani ristirüütlid vallutavad maa raamatu lõpuks. Raamatu alguses on põhirõhk kaubandusel ja võitlustel kaubandusõiguste nimel, et liiga palju konkurente põhjarahvastele ja eestlastele ei tekiks kaubavahetusel Novgorodiga. Lõppeb aga saksa kaupmeeste õhutusel ristirüütlite vallutustega, et nad kaupmehed pääseksid magusatele kaubandusteedele ligi. Tähtsal kohal raamatus on usk, seda nii maarahva oma maausul kui ristiusul. Hästi loetav raamat kaugest ajaloost, eestlaste eluolust, kaubandusest, võitlustest. Kuid ei puudu raamatust ka armastus, sõprus, armukadedus, vihkamine, kättemaks, kaalutletud tegevus ning impulsiivne käitumine. Tegelastel on tänapäeval väga imelikud nimed, aga ehk leiaks mõni noor lapsevanem oma lapsele mõne haruldase nime sealt. Ma pole küll kindel, palju neist nimedest võis nii ammusel ajal esineda ja palju on kirjaniku enda fantaasia vili. Üks oluline tegelane raamatus oli Siim, raamatu alguses poisike, kelle eluolu viib kaugele maale võõra rahva sekka ning raamatu lõpus jõuab ta tagasi kodustele maadele ning temani jõuab arusaam, kes ta siis tegelikult on. Ajaloo huvilisena mulle see raamat väga meeldis. Ladusalt kirjutatud ning ilukirjandusliku loo taustal on piisavalt tegelikku ajaloo käiku, et mõista, mis ja kuidas tol ammusel ajal asjad olid.

Jaanuari kokkuvõte


 

Raamatuid: 18
Lehekülgi: 4356
 
Keskmiselt lehekülgi päevas: 141
Keskmiselt lehekülgi raamatus: 242
 
Kõige õhem raamat: 64
Kõige paksem raamat: 424
 
Lugemise väljakutse teemasid loetud: 10
Muid väljakutseid loetud:
. Lastekirjandus 1
. Punktiir 3
. Saatusesepp 1
. Eesti Raamat 1
. Ulmetark 1
. Hispaania kirjandus1
Väljakutse vabasid loetud: 0

Loetud kirjanikke: 18
Enim loetud kirjanik: -

Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 15
Enim loetud kirjastus: Eesti Raamat (2), Argo (2), Pegasus (2)

Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 8
Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: USA (7)
 
Vanim raamat ilmunud: 1898
Uusim raamat ilmunud: 2022
 
Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 7,72
10 palli saanud raamatud:Valgus, mille lasime käest, The Madonna in Art

Itaalia ajalugu fantaasiakirjanduses

 

 foto: pixabay, assassiinid: tehisintellekt, teostus: Daire


18. Assassin’s Creed. Taassünd 

Sari: Assassin’s Creed #1

 Autor Oliver Bowden 

 Tõlkinud Arno Vaik 

 Kirjastus Pegasus 2016

400lk./4356lk.

Lugemise väljakutse:  10. Raamat, millest on tehtud film. 

Raamat põhineb Ubisofti populaarsel videomängul, mille põhjal on valminud ka suurejooneline film.Mängu mänginud ei ole ja filmi vaadanud ka mitte ja ei plaani ka. 

Raamatus on vastamisi kaks suurt ordut. Kui templirüütlitest on kõik kuulnud, siis assassiinid on vähem tuntud. Nime olin kuulnud, aga kes nad tegelikult olid, seda pidin järgi vaatama. Assassiinid on sellise salaorganisatsiooni liikmed, kus treeniti salamõrvareid. Assassiinide sekti/ordu ajaloost ja tema asutamisest puuduvad usaldusväärsed andmed. Kõige objektiivsemate kirjutiste alusel asutati assasiinide ordu enne aastat 1000 aladel, mida kutsuti Pärsiaks. Organisatsiooni loojaks loetakse šeik Al-Hassani või Hasan-i Sabbahi. Teada on, et ajal kui ristisõjad Jeruusalemma algasid, oli see ühendus juba täies elujõus ning teatud ja kardetud eriti valitsevate klasside hulgas juba mitu sajandit. Ürikutesse on kirjutatud ka assasiinide suhetest Templiorduga, mis oli vastuoluline alates koostööst kuni avalike konfliktideni. Spekuleeritakse ka, et ordu on tänapäeval sidemetes enamiku suurte riikide salateenistuste ja maffiagruppidega ning teenib raha, müües oma üle tuhandeaastase tegevuse metoodikat. 

Raamatus on siis assassiinid need head poisid ja templirüütlid eesotsas paavst Aleksander VI-ga (Rodrigo Borgia) pahad poisid. Pärast seda, kui Itaaliat valitsevad perekonnad ta reedavad, alustab üks noor mees enneolematut kättemaksuteekonda. Temast saab assassiin – tapja –, et juurida välja korruptsioon ja taastada oma perekonna au. Liitlastele saab Eziost muutuseid toov jõud, kes võitleb vabaduse ja õigluse eest. Vaenlastele kujutab ta aga ohtu, kes on pühendunud Itaalia rahvast kuritarvitavate türannide hävitamisele. See on võimust, kättemaksust ja vandenõudest. 

Kuna raamat on kirjutatud videomängu järgi, siis on ka raamatus süžee väga arvutimängulik - nagu levelite kaupa. Võitled, tapad, võitled, tapad, liigud edasi, võitled, tapad, saad autasuks uue relva, tapad oma peamise vastase, liigud edasi uuele tasemele (uude linna). Seega see on raamat neile, kes verd ei karda, sest peaaegu igal leheküljel voolab rohkem või vähem verd ning tapmine on peaaegu selline möödaminnes tehtav igapäevane tegevus nagu söömine või magamine. 

Raamatus on tegevad mitmed reaalselt elanud isikuid eesotsas paavsti ning Leonardo da Vinciga. Pole sedavõrd kursis Itaalia ajalooga, et kui palju raamatus olevast on tõsi ja palju väljamõeldis. Kuid kindlasti käis seal võimuvõitlus erinevate perekondade vahel. Tegevusaeg 15. sajandi teine pool. Peategelane jõuab saada raamatu vältel noorukist keskealiseks meheks. Põnevust raamatus jätkus, aga oli selge, et kes alati võidab.

Kui tähed said lugudeks...

17.Tähelood. Tähtkujud ja inimesed 

Sari Elav teadus  #25

Autor Anthony Aveni 

Tõlkija Tiina Randus

Kirjastus Argo kirjastus  2020

168lk./3956lk.

Väljakutse punktiir2023 jaanuar - Võõrad taevad (#3) 

Tähtkujudega mul väga suurt tutvust ei ole. Neid kõige tavalisemaid ikka on keegi kunagi näidanud, aga selles osas mul küll fantaasiat napib, et näha neis tähtede kogumikes midagi muud kui lihtsalt kaootiliselt asetsevaid tähti. Aga aegade jooksul on inimestel ikka fantaasiat jagunud ning nad on näinud taevas tähtedest moodustuvaid isikuid või esemeid. Ja fantaasiarikkamad inimesed on loonud sinna juurde ka jutte, mis on põlvkondade kaupa tänapäeva välja jõudnud. Kindlasti on ka lugusid, mis on aegade jooksul kaduma saanud. Siin raamatus olid mõningad nendest lugudest. Huvitav oli just see, et kuidas inimesed üle maailma seostasid tähekogusid mingite lugudega, kusjuures need lood olid täiesti erinevad. Näevad ju tähtkujusid inimesed erinevatel pikkus ja laiuskraadidel ka erinevalt. Ja kuidas osati lugeda taevatähtede paiknemist ajal, kui polnud veel mõõteriistu ja täpseid kellasid. Tänapäeval kipub see oskus küll kaduma. Ütle mõnele purjetajale, et ta peab vaid taevatähtede järgi orienteeruma ookeanil, sõitma ilma gps-ide ja muude navigeerimisriistadeta ja jõudma välja täpselt õigesse kohta, kuhu teel oli. Tänapäeval ei saa paljud enam mindud mõne tänava kauguselegi ilma navigeerimata telefonis. Või peaks mingeid põllutöid alustama just siis, kui tähed on mingis kindlas asendis, mitte vaatama kalendrist järele, mis päev on.  Huvitav oli lugeda, aga ega ma sellegi pärast ei suuda taevas tähtkujusid paremini ära tunda ega näha neis muud, kui hunnikut tähti. 

 

Kas Lihtne on ikka lihtne

 

16. Lihtne

Autor Tammara Webber  

Tõlkinud Evelin Schapel
Kirjastus Pegasus 2014

312lk./ 3788lk.

Lugemise väljakutse: 52. (Üli)koolid, õpetlased... Raamat, mille tegevus toimub akadeemilises õhkkonnas

Tegevus toimub suures osas ülikoolilinnakus, nii auditooriumis kui ühiselamus. Alguses tundub, et kõik on lihtne - toimub üliõpilaste pidu kus üks tudengineiu hakkab koju liikuma ja läheb üksi parkimisplatsile auto juurde. Ta on enda arust turvaliselt ja ei oska ohtu kahtlustadagi, kuid siis ootamatult teda rünnatakse. Ründajaks ei ole sugugi võõras, vaid kaastudeng. Sellest saab alguse üks lugu, esmapilgul võib tunduda, et üsna lihtne lugu, aga siin elus ei ole midagi lihtsat. Kõikidel on mingid luukered või hirmutondid kusagil kapis, kõigil on oma arusaamad ja seisukohad või seisukoha puudumised. Tegelased on erineva tausta, erineva iseloomu, erineva ellusuhtumisega, aga nüüd on nad koos ühes õppeasutuses ja peavad nii enda kui üksteisega hakkama saama. Ja muidugi käivad noorusega kaasas nii armastus, petmine, sõprus, suhtumiste kujunemine, tunded, hõõrumised, kättemaks, arusaamatused, peod, alkohol, õppimine. Raamat oli muidugi USA keskne, meil juba puuduvad sellised suured üliõpilaslinnakud, kus peaks liikuma autoga ringi, sest see on sedavõrd suur. Samas noored on noored ikka igal pool ning armumised ja lahkuminekud toimuvad igal pool samade tunnetega, vägivalda ja vägistamist jagub ka igasse riiki. Noortel, kes astuvad esimesi samme iseseisva elu poole, tasub täiesti lugeda. Kuigi lugu ise toimub ülikoolis, siis võivad ka juba veidi nooremad seda lugeda, kel juba veri vemmeldama hakkab. Üpris hea raamat oli. 

pilt: tehisintellekt


 

 

Kuidas siis ikkagi tekkis elu Maal?

Pildid: tehisintellekt, kollaaž Daire

 15. Elu mõistatus

Sari Populaarteaduslik sari 

Autor Vadim Safonov 

Tõlkija J. Mõttus 

Kirjastus Teaduslik Kirjandus 1948

328lk./3476lk.

Lugemise väljakutse: 29. Õnneks on vaja õppida. Loe mõnda harivat raamatut. Õpik, teatmeteos, populaarteaduslik kirjandus jne. Midagi, mille lugemisel saad uusi teadmisi.

Viimasel ajal on riiulitele hakanud kogunema populaarteaduslikud raamatud. Vaatasin neid, et mida võtta lugeda, aga muudkui oli kuklas tunne, et äkki läheb seda veel punktiiri väljakutse jaoks tarvis. Otsustasin siis võtta kõige vanema raamatu, mis siia sobiks. 75. aasta tagant võib ju ka teadmisi juurde saada, kui mitte muud, siis ajaloolisi teadmisi, et kuidas siis oli ja mida siis arvati. Aga selles raamatus oli siiski enamus täiesti sama, mida tänapäevalgi räägitakse. Raamatus oli kajastatud elu tekkimine maale, ainuraksed, evolutsioon, valgud, rakud, biokeemia, mikrobioloogia, bakterid, viirused, molekulid, ained, keemilised ühendid ja kõik nende teemadega seotud avastused ja hüpoteesid läbi aegade. Ajalooline evolutsioon mitte ainult taimede ja loomade seas vaid ka teadmiste arengu osas. Tegelikult minu jaoks oligi põnevam see ajaloo osa, mida omal ajal arvati ja kuidas need teadmised muutusid, kuidas tihti juhuslikud avastused muutsid teadust ja teadmisi. Peatükid, mis rääkisid süvendatult mikrobioloogia alla kuuluvast, olid minu jaoks veidi liiga teaduslikud ja keerulised. Võikski öelda, et polnudki niivõrd populaarteaduslik kui peaaegu täitsa mingi ülikooli õpiku laadne raamat. Kohati küll ülistati suuri vene teadlasi, kes ikka olid pea jagu üle lääne teadlastest, keda tegelikult peetakse mingi asja avastajaks ja mõnel korral tsiteeriti selliseid "suuri biolooge" nagu Engels, Lenin ja Stalin, aga üldiselt oli täiesti loetav. Mingeid teadmisi ehk tõesti sai juurde, aga suurem osa vist kahjuks jooksis mööda külgi maha, kuna ei suutnud ja polnud huvi endale selgeks teha kuidas siis ikkagi kõik toimib seal valkudes ja rakkudes ja mikroorganismides. Nüüd saab see pikalt riiulis seisnud raamat minna omale uut kodu otsima, ehk leiab mõne rohkem huvilise peremehe kui mina olin. 

Pildid lasin teha erinevatel tehisintellekti programmidel, et kuidas need saavad aru elu tekkimisest planeedil Maa.

2023 aasta ka teatriga avatud

 

Pildid: Draamateater

Etendus: Igatsuse rapsoodia

Teater: Draamateater

vaadatud: 17.jaanuar 2023

autor: Brian Friel

lavastaja: Priit Pedajas

Esietendus 4. septembril 2021 Draamateatri väikeses saalis

Näitlejad: Ülle Kaljuste, Raimo Pass, Märten Metsaviir, Ester Pajusoo, Laine Mägi, Amanda Hermiine Künnapas, Tõnu Oja, Viire Valdma, Martin Veinmann, Mari Lill

Iirlanna Cass tuleb tagasi koju, Iirimaale. Ta on viiskümmend aastat Ameerikas rasket tööd teinud ja mõndagi valusat läbi elanud. Cass loodab leida rahusadama oma kalli venna peres ja igatsetud kodumaal. Kuid seal pole miski nii, nagu ta lootis, igaühel on oma varjatud mured ja teda ei vajata. Cass ei saa oma kodu, kuid leiab siiski pelgupaiga. Koos teiste pansionaadi asukatega elab ta mälestustes, millest ajapikku voolab kibedus välja ning need muutuvad unistusteks ja legendideks.

Täiesti vana kaardiväe etendus. Näitlejate keskmine vanus 61 ja kui jätta kaks kõrvalisemate osade noort näitlejat välja, siis koguni 69. Nende näitlejate puhul võib küll öelda, et ajaga lähevad ainult paremaks. Väike saalis mängis väga hästi lisaks tekstile ka miimika, sest öelda ühtesid ja samu sõnu võib öelda miimikaga nii, et neil on hoopis erinevad sõnumid. Nalja oli omajagu, aga ka väga tugev tõsine taust. Tegevus toimus pansionaadis - vanadekodus, kus peategelane meenutas oma minevikku ja naasmist kodumaale ja kodumajja venna juurde. Igal tegelasel on oma minevik, millest nad ei taha lahti lasta ning elavad oma mineviku ulmades. Kui mäletatakse ainult parimat oma elus ning kehvem osa mõeldaks paremaks. Cass võitleb visalt, et mitte langeda minevikku kuid etenduse lõpuks annab ka tema alla ning leppides jõuab mineviku ulmadesse nagu teisedki tegelased. 

Seda etendust ei tasu vaatama minna niivõrd etenduse enda sisu pärast kui võrratute näitlejatööde tõttu, kuigi ka sinu paneb mõtlema. Vanematele inimestele kindlasti arusaadavam, mõistetam ja südamelähedasem lugu kui noortele.

 

Salapärased paigad, seletamatud artefaktid ja mõistatuslikud inimesed kõik koos ühes raamatus


 14. Varjatud ajalugu. Kadunud tsivilisatsioonid. Salajased tarkused. Iidsed mõistatused
Autor: Brian Haughton
Tõlkija: Maia Planhof
Kirjastus: Ersen 2007

288lk./3148lk.

Lugemise väljakutse: 26. Raamat, mille pealkiri lõpeb sõnaga "ajalugu"

Kui palju on maailmas seda, mida me ei tea. Veel ei tea. Enam ei mäleta. On palju asju, mille otstarvet me ei tea, sest pole säilinud/tehtud dokumentatsiooni ja juhendeid nende kohta. On ehitised, mida me ei mõista, kes, miks, millal ja kuidas ehitas. On müüdid ja lood, mis on aegade jooksul muutunud ja keegi ei tea, millest need tegelikult alguse said, kui palju on neis tõtt ja kui palju fantaasiat. On küll ka kirjalikke dokumente sündmustest, aga alati pole kindel kui täpne ja õige on kirjapanek, sest sageli on tehtud seda alles sajandeid hiljem. Meieni on jõudnud lood kangelastest, kuid kas nad olid kunagi ka reaalselt olnud ja tegid just seda, millest lood räägivad. Kes olid tegelikult need inimesed, kes elasid sajandeid tagasi. Küsimusi on rohkem kui vastuseid ning seetõttu on läbi aegade võetud kasutusele ka fantaasia, et seletada endale tundmatut. Aeg ajalt kujutatakse asju oma teadmiste seisukohast, aga kas see ikka oli samuti ka ajal, mil asjad loodi. Ajalugu pakub meile väga palju saladusi ja müsteeriume, sest me veel ei oska minna ajas reaalselt tagasi ja näha kõike seda just siis ja just nii, nagu see ajaloos toimus. Seega üritatakse suurt pilti panna kokku pisikestest tükkidest oma teadmiste ja fantaasia seisukohast. Raamatule otsa vaadates kartsin, et see võib olla täis müstikat ja fantaasiat, et üritataksegi mõistatusi läbi ajaloo selgitada pigem ebateaduslikult kui teaduslikult. Kuid autor oli siiski väga realistlik ja kuigi ta kohati rääkis ka fantastilistest hüpoteesidest läbi ajaloo, siis enamasti ta tõmbas neile suure musta risti peale ning selgitas, miks see ikka ei saa olla tõde ning lähtus pigem teaduslikest arusaamadest. Autor üritas kaevata kirjalikes dokumentides kuni selguseni, aga paraku pidi ta ka ise kahtlema sageli isegi kirjalikes lugudes, sest need olid kirja saanud sajandeid hiljem ja polnud kindlad, et esimene, kes selle kirja pani, ei olnud kirja pannud mingit kuulujuttu, millel ei olnud tõest alust. 

Raamat koosneb kolmest osast: salapärased paigad, seletamatud artefaktid ja mõistatuslikud inimesed. Esimene osa oli mulle kõige enam tuttavam, sest suur osa sellest oli teada juba varasemalt. Stonehenge on oma silmaga üle vaadatud ja teised kohad filmidest ning piltidelt enamuses nähtud - Egiptuse püramiidid ja Sfinks, Lihavõtte saare kujud, Trooja hobuse lugu, Knossose labürint, Petra kaljulinn, inkade, maiade ja asteekide linnad ja püramiidid, erinevad kiviringid ning muud salapärased künkad või ehitised. Samuti on küllalt loetud nii Atlantisest, Lemuuriast kui Eldoradost. Teises osas oli juba rohkem sellist, millest polnud kuulnud või ei mäletanud enam: Phaistose ketas, Costa Rica kivikerad, Talos, Coso artefakt, Nebra taevaketas, Antikythera mehhanism, Voynichi käsikiri. Lisaks need, millest olid juba mingid teadmised olemas, varasemalt nende kohta raamatuid loetud: Surnumere käsikirjad, Maiade kalender, Noa laev, Torino surilina, Inglismaa mäefiguurid ja Nazca kujundid. Kolmandas osas oli taas rohkem tuttavaid tegelasi, kellest loetud nii ühte kui teist: Robin Hood, kuningas Arthur, Seeba kuninganna, druiidid, templirüütlid, amatsoonid, Tutanhamon. Kuid minu jaoks suurimaks üllatuseks selles raamatus olid muumiad. Mitte need Egiptuse omad, neist palju räägitud, aga teised, millest on vähe juttu olnud või olen ise lihtsalt neist mööda osanud vaadata: rabamuumiad Taanis, Iirimaal ja mujal, Tarini europiidsed muumiad Lääne-Hiinas, Ötztali Alpide jäämees. Tegelikult pani selle raamatu lugemine mõtlema, kui palju saladusi veel võib maapind, meresügavikud, rabad, mäestikud, koopad, džunglid ja muud paigad veel endas hoida. Kui palju arusaamasid tänaseks leitust, nähtust või teatust, mingite aegade pärast muutub. Kui palju ajaloost on inimkond ise hävitanud, kas teamatusest või vihast, hirmust, hoolimatust. Kui palju rohkem me võiks teada kui sajandeid tagasi oleks olnud võimalik kasutada tänapäeva tehnoloogiaid ja suhtumisi. 

Täitsa loetav raamat, loetav ka neile, kes ei ole varasemalt antud kohtadest, asjadest, isikutest teadlikud. Tekst on üsna lihtne ja arusaadav. Meeldis, et autor tõi välja mitmeid seisukohti, mitte ei öelnud, et ainult nii ja ei mitte kuidagi teisiti. Sageli jäigi ka peatüki lõpus küsimus õhku või tekkis rohkem küsimusi kui enne, sest maailm on ja jääb täis olema ajaloo saladusi ja müsteeriume.


Esimese maailmasõja spiooni- ja armastusromaan


 13. Salakuulajad. Romaan ilmasõja päevilt.

Autor: George Gibbs

Tõlkija: teadmata

Kirjastus: Kaja 1930

272lk./ 2860lk.

Lugemise väljakutse: 48. Raamat kirjastuselt, mille nimes on inimese eesnimi

Üks korralik parajalt põnev spioonilugu esimesest maailmasõjast. Tegevus toimub nii Inglismaal kui Saksamaal. Tegevad on nii ameeriklanna, itaallane, sakslased, inglased kui pool inglane-pool sakslane (isa inglane, ema sakslane). Lisaks salakuulamisele, topeltmängule, suurtele kahtlustamistele on tegu ka armastuskolmnurgaga - kaks meest kandideerivad ühe naise armastusele. Ja sellisel juhul teadagi ei valita vahendeid, sest sõjas ja armastuses olevat kõik lubatud. Aga kui veel on mängus mõlemad, nii sõda kui armastus. Kui tavaliselt need kolmekümnendate järjejutud kalduvad pigem olema sellised lihtsakoelisemad põnevikud ja armastuslood, siis see raamat üllatas, täitsa põnevaks kiskus ja kohati pani ootama, et kuidas kirjanik järgmise asja lahendanud on. Kuigi ettearvatavat tegevust tuli ette, siis mõne kohapeal suutis kirjanik üllatada. Igatahes täiesti tänapäevalgi loetav spioonikas.

2023. aasta esimene eestlane

12. Kirjad tädi Annele 

Autor Urmas Vadi

Kirjastus Kolm Tarka 2018

236lk./ 2588lk.

Lugemise väljakutse: 25. Raamat, mis koosneb kirjadest

Kui eelmistel aastatel olen lugenud pigem eestlaste kirjutatud raamatuid, siis sel aastal see alles esimene. Samuti esimene Vadi raamat, mille lugesin, vähemalt ei suutnud tuvastada, et oleks temalt midagi varasemalt lugenud. Paraku mulle tundub, et see jääb ka viimaseks, sest pole minu maitse kirjanik, või vähemalt ei olnud see raamat minu maitse järgi. Jube igav oli. 

Raamat sisaldab üksteist kirja tädi Annele. Esimeses kirjas lubab autor hakata kirjutama romaani ja koos kirjadega saatma ka romaani peatükke. Järgmised kümme kirja autor selgitab, miks ta seda romaani ikka kirjutanud ei ole ja paneb kirjaga kaasa mõned valminud jutud. Seega raamat koosneb kirjadest ja juttudest vaheldumisi. Peaks ütlema, et kirjad olid isegi huvitavamad kui jutud. Lihtsalt selline uinamuina laialivalguv põnevuseta värk ei ole minule. Lõpupoole juba muudkui ootasin, millal saaksin juba järgmise, põnevama raamatu kätte võtta.

 

Minu raamaturiiuli kõige vanem elanik

 

11. The Madonna in Art 

Autor:

L. C. Page and Company 1898

  1. Portreed Madonnast, figuurid poolpikkuses ebamäärasel taustal. 
  2. Madonna troonil, kus paigaks on mingisugune troon või pjedestaal. 
  3. Madonna taevas, kus figuurid asetsevad taevas, mida kujutavad valguse hiilgus, pilved, keerubid või lihtsalt kõrgus maapinnast.
  4. Pastoraalne Madonna, maastikulise taustaga. 
  5. Madonna koduses keskkonnas, kus tegevuspaigaks on interjöör.

 

  1. Armastuse Madonna, milles suhe on puhtalt emalik. Rõhk on ema loomulikul kiindumusel oma lapse vastu.  
  2. Madonna jumaldamises, milles ema suhtumine on alandlik, mõtiskleb aukartusega oma lapse üle. 
  3. Madonna kui tunnistaja, milles Ema on peamiselt Kristuse kandja, kes kannab oma poja suure saatuse tunnistaja uhket positsiooni. 

 Maalid on nende alusel grupeeritud ja vaadeldud, mis koolkond, millised kunstnikud, millisel sajandil on sedasi maalinud. Kes oli esimene, kes nii maalima hakkas, kuidas see levis erinevate riikide erinevate koolkondade vahel või oli vaid mingis teatud osas. On võrreldud ühe kunstniku erinevaid töid läbi aja, kas ta on teinud need sarnaselt või on toimunud muudatused. Kes on veel kujutatud samadel maalidel, sümboolika, mida on kasutatud. Mida räägib nii selline kujutatus kui ka sümboolika, taust ja teised isikud maalil. Tegelikult oli huvitav lugemine, kahjuks jäi üpriski palju nüansse keelebarjääri taha (no ei sobi mulle kuidagi lugemise ajal muudkui sõnaraamatus surfamine kõrvale). Tahaks seda uuesti lugeda, aga eesti keeles. 

Mis mind selle raamatu juures on kogu aeg üllatanud - kui kõrge kvaliteediga see on trükitud. See on ju ikkagi 125 aastat vana raamat! Illustratsioonid on küll mustvalged, mitte värvitrükis, aga väga selged ja kõrge kvaliteediga. Kui kõrvutada nõukaaegseid raamatuid, siis sarnastel fotodel ei saanud suures osas arugi, mis seal täpselt oli, rääkimata, et detailid oleksid olnud puhtad ja selged. Ka trükikiri on tänapäevastes tähtedes ja selgelt loetav. Samaaegsetes eesti raamatutes on gooti tähtedega kiri ning kohati väga kehva kvaliteediga. Mõnusalt paksu paberit oli lehtedeks kasutatud ka muidugi. Usun, et tol ajal oli see üks väga kallis raamat. Nüüd rändab see raamat tagasi mu riiulisse auväärsele kohale.