Loodus versus tehisintellekt

 

13./48. Tehisintellekt. Loomadest ja masinatest

Autor Andres Laan

Kirjastus Koolibri  2017

176lk./2404lk./10344lk.

 

Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#5)

Tehisintellekt on väga huvitav valdkond ja igapäevaga järjest rohkem ja rohkem meie ellu tungiv. Lasin erinevatel tehisintellekti kasutavatel programmidel joonistada, kuidas näeb nende arust välja tehisintellekt. Tulemused on siinsel pildil. Lisaks küsisin kurikuulse ChatGPT käest, mis see tehisintellekt on. Vastuseks sain: "Tehisintellekt ehk AI (inglise keeles Artificial Intelligence) on arvutisüsteemide võime lahendada ülesandeid, mis vajavad inimlikku intelligentsust. Tehisintellekti kasutatakse mitmetes valdkondades, nagu näiteks tervishoid, transport, finantssektor, haridus ja meelelahutus.Tehisintellekti algoritmid ja süsteemid on võimelised õppima ja arendama ennast, lähtudes kogutud andmetest ja vastustest, mis tulevad välismaailmast. Masinõppes õpivad algoritmid ennast automaatselt andmete kaudu ja süvendatud õpe võimaldab neil end ise juurde õpetada.Tehisintellekti rakendusi on palju, näiteks võimekas pildituvastus, ennustavad tekstianalüüsid, autonoomsed sõidukid, suured andmeanalüüsi lahendused ja muud valdkonnad. Tehisintellekti kasutamine võib aidata suurendada tootlikkust, parandada tõhusust ja luua uusi võimalusi, mis võiksid kaasa tuua ka majanduslikku kasu.Samas on ka tehisintellekti rakendamisel väljakutseid. Näiteks võivad algoritmid olla ebaõiglased, kui nad tuginevad piiratud või vääratele andmetele. Lisaks võib tehisintellekti kasutamine viia inimtöökohtade kaotamiseni ning tekkida võib ka mure privaatsuse ja andmete kaitse pärast.Kokkuvõtlikult on tehisintellekt võimas tehnoloogia, mis võib tuua palju kasu, kuid nõuab ka ettevaatlikku ja vastutustundlikku kasutamist."

Ühe raamatuarvustuse kirjutamine ei ole alati just kõige kergem töö. Kas võib ka selle hoopis tehisintellekti vaevaks jätta? Mida arvab ChatGPT käesolevast raamatust? "Andres Laane raamat "Tehisintellekt. Loomadest ja masinatest" on põnev ja hariv lugemine neile, kes soovivad saada paremat arusaamist tehisintellekti arengust ja selle mõjust meie igapäevaelule. Raamatus antakse ülevaade tehisintellekti erinevatest valdkondadest, sealhulgas masinõppe algoritmide tööpõhimõtetest, loomuliku keele töötlemisest, kujutise töötlemisest ja robootikast. Autor selgitab keerukaid teemasid lihtsalt ja arusaadavalt, mistõttu on raamat sobilik ka neile, kes ei ole tehnoloogia valdkonnas pädevad. Laane raamat eristub teistest tehisintellekti käsitlustest oma fookuse poolest loomade ja masinate võrdlemisel. Autor toob välja, kuidas tehisintellekti tehnoloogia on saanud inspiratsiooni loomade loomulikust käitumisest ja kuidas see on aidanud meil luua tõhusamaid tehisintellekti lahendusi. Raamatu üks olulisemaid punkte on selle rõhuasetus tehisintellekti mõjule meie igapäevaelule. Autor arutleb, kuidas tehisintellekt võib muuta töökohti, majandust ja isegi inimestevahelisi suhteid. See teeb raamatust mitte ainult huvitava tehnoloogiaraamatu, vaid ka mõtlemapaneva lugemise. Kokkuvõttes võib öelda, et Andres Laane "Tehisintellekt. Loomadest ja masinatest" on suurepärane sissejuhatus tehisintellekti valdkonda neile, kes soovivad paremat arusaamist selle tehnoloogia arengust ja mõjust meie igapäevaelule. Raamatus esitatud teemad on hästi struktureeritud ja esitatud arusaadavalt, mis muudab selle raamatu sobilikuks kõigile huvilistele, olenemata nende tehnoloogia taustast." Mulle tundub, et pisikeste mööndustega sai tehisintellekt selle kirjutamisega hakkama. Ja mis kõige olulisem, ta tegi seda täitsa normaalses eesti keeles! Muidugi seda peamist, kuidas see raamat lugejale meeldis, tehisintellekt veel rääkida ei oska. 

Lõpuks siis kirjutaks ka ise, mida ma sellest raamatust arvan. Üpriski kerge lugemine. Autor suudab hästi arusaadavalt rääkida teemast. Leidsin palju, millest polnud varasemalt üldse mõelnud. Seda eelkõike, kuidas loomad ja inimesed on tegelikul eeskujuks tehisintellekti loomisel. Et miski ei ole tekkinud tühjale kohale, vaid eeskujuks on võetud ikka emakese looduse poolt loodu.

Kuidas on see raamat aga seotud teemaga mälu ja aeg? Intellektuaalsete tehnoloogiate mõju inimeste mõtlemisele on murettekitav. Intellektuaalsete tehnoloogiate suurrevolutsioone on inimajaloos seni olnud vähemalt kolm. See jada algas kirja ja lugemise leiutamisega, jätkus trükipressi ja kartograafia arenguga ning leidis oma kulminatsiooni raadio, televisiooni ja arvutitehnoloogilises revolutsioonis. Igale revolutsioonile on järgnenud intellektuaalsete võimete teisenemine, inimmälumahu kahanemine. Kirjaliku mäluta ühiskonnas sai põlvkondade vaheline tarkus edasi kanduda vaid suulisel teel ja selle aluseks oli rikkalik mälu. Kalkulaatorite levik kahandas koolilaste arvutusoskusi. Tehisintellekt ja arvutid on praeguseks hetkeks löögi alla seadnud inimeste mälu, loomingulisuse ja keskendumisvõime. Samas füüsilise informatsiooni kirjapanek vabastas inimkultuuri bioloogilise mälu puudujääkidest. Bioloogiline mälu on kirjamäluga võrreldes piiratud mahuga, raskesti transporditav, kopeeritav ja säilitatav ning vigade rohke. Kirjakunsti areng aitas eelnevate põlvkondade saavutustel säilida täpselt. Interneti positiivseks tagajärjeks on informatsiooni leviku kiirenemine ja digitaalne mälu. Samas kiiretempoline virtuaalne elu muudab inimesed kannatamatuks ja kahandab nende valmidust püsivaks pühendumuseks. Tehisintellekti kolm põhikomponenti on sensorid, eesmärgikriteeriumid ja mälu. Aga need on ka inimeste ja loomade kolm põhikomponenti. Sarnaste probleemidega silmitsi seistes on loomad ja masinad jõudnud sarnaste lahendusteni. Selle raamatu suureks plussiks minu jaoks oligi võrdluse toomine loomade või inimeste ja tehisintellekti vahel. Sageli sellised vaatenurgad, millele nagu mõelnudki ei ole. Mulle meeldis ja võin soovitada neile, kel asja vastu huvi, aga kardavad, et teema on väga keeruline ning arusaamatu neile.

Mõrv Palmse mõisas!

 12./47. Kolme kaardi mõistatus

 Sari Sagadi paruni mõrvalood #4

 Autor Ain Kütt 

 Kirjastus Hea Lugu 2023

288lk./2228lk./10168lk.

Lugemise väljakutse:  1. Täiesti uus! Raamat, mis ilmub 2023.aastal.

Kui tihti kipuvad sarja raamatud vaikselt kehvemaks minema, siis selle sarja raamatud lähevad minu arust vastupidi iga raamatuga järjest põnevamaks ja paremaks. Aasta 1830. Sagadi mõisahärra Paul Alexander Eduard von Focki karjäär on saanud tagasilöögi, korralistel valimistel on ta üllatuslikult taandatud kohaliku meeskohtu eesistuja ametikohalt teiseks assessoriks. Ja see on väga suur hoop eneseuhkuse pihta. Loo kulgemise ajaks on küll mõisahärra taas alkoholi kütkest välja pääsenud, aga raamatus on väga hästi tunda tema fustratsiooni, suurt kibestumist, eneseuhkuse valusat pihtasaamist. Seetõttu on naabermõisnikud võtnud nõuks Fockile Palmse mõisa piduüritusel üks vingerpuss mängida, kuid kõik läheb viltu, ning toimub mõrv, mille peasüüdlane näib olevat Sagadi mõisavalitseja Gerhard Wagner. Keerukaks teeb selle uus kohtu eesistuja, Idavere härra Gernet, kes ametlikku juurdlust läbi viies kipub Fockist ikka sammu võrra ees olema. Lisaks keerutavad segadust nii päästetud merehädalised, salakuulajad kui topeltelu elavad kohalikud mõisnikud ja nii on Fockil tükk tegemist taipamaks, et tegelikult on tapatööde taga hoopis suurem vandenõu. 

Autor on õppinud ajalugu ülikoolis, suunitlusega Eesti ajaloole ning töötanud mitmes muuseumis. Seetõttu on  raamatul tugev ajalooline taust ning see tundub olema kirjeldatud väga autentselt, tegelased on väga usutavad. Välja arvatud muidugi salapärane preili Maria Juliana von Nottbeck, kes tundub olema ebatüüpiline mõisapreili, lisaks on tema kapis ikka omajagu luukeresid, mida autor iga raamatuga natukese haaval paista laseb. Aga mis selles loos on tõde, mis vale, pole selge enne kui kirjanik sarjale punkti paneb. Selles raamatus läks Maria Juliana lugu vaid segasemaks ning tekib kahtlus, et see lugu, mille ta rääkis eelmistes raamatutes Fockile, pole sugugi täis tõde. Aga kuidagi peab ju põnevust sarja kulgedes üles kruttima ja kui Fock on selline üpris tüüpiline mees ja küllaltki läbinähtav oma tegemistes ja olemises, siis peab ju üks naistegelane see salapära ja põnevust tekitav tegelane olema. Igatahes paluks nüüd kiiresti järgmist osa sellele sarjale, lõpp jäi nii segase ja põneva koha peale...

Mälestusteraamat

 

11./46. Pühendused. Mälestusi eesti kirjanikest 

Sari Kirjanikud omavahel 

Autor Sirje Kiin 

Kirjastus Hea Lugu  2018

192lk./1940lk./9880lk.

 Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#4)

Kusagil raamatus oli mõte, et inimene (tema hing) on elav seni kuni elab veel keegi, kes teda mäletab. Kirjanik on elav siis niikaua kuni veel keegi tema teoseid loeb ja temast mälestusi kirjutab/räägib. Selles mälestusteraamatus on kirjanikke, kes rohkemal või vähesemal määral elavad oma teoste kaudu ja muidugi ka kirjanikke, kes ka päriselt elavad meie keskel. Autor meenutab oma kokkupuuteid erinevate kirjanikega, kellega elu teda kokku on viinud. Läbi selle raamatu jõuab lugejani, et kirjanik ei ole vaid see, mida ta on kirja pannud, vaid ta on ka täiesti tavalist elu selle kõrval elav inimene koos oma vooruste ja puudustega. 1980. aasta autentsed päevikumärkmed avavad ajaloolise 40 kirja sünniloo taustu. Teatakse neid, kes kirjale alla kirjutasid, aga siin on ära toodud ka suur hulk nimesid, kes seda ei teinud, kas siis oma põhimõtete või julguse puudumise tõttu. Ja nendel aegadel polnudki nii lihtne olla julge. Tutvustatakse ka Wellesto kirjandusrühmitust ning avalikustatakse, kes peitus mõnede varjunimede taga ning miks. Palju on juttu elust Nõukogude Eestis ja salajasest võitlusest vabaks saamise nimel, selle nimel, et muu maailm saaks teada, mis siis tegelikult siin raudse eesriide taga toimub. Sageli annab alles aeg tegeliku pildi toimunust kui keegi selle pildi oma ja teiste mälu järgi mälestusteks kokku kirjutab.

 

Aju vajab aega olla ajuvaba

 10./45. Meele aeg 

 Autorid Michel Chaskalson, Megan Reitz 

 Tõlkinud Kaja Riikoja 

 Kirjastus Äripäev 2019

 208lk./1748lk./9688lk.

 Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#3)

"Meel näeb valgel paberil musti märke ja annab neile vaevata tähenduse. Seesama meel, mis muudab sõna „päikeseloojang“ sujuvalt värvi- ja varjuküllaseks kujutluspildiks. Ilma vähimagi pingutuseta. Meelel, mis tuleb toime selliste saavutustega, on suurem infotöötlusvõime kui kõigil Maal leiduvatel arvutitel, ruuteritel ja internetiühendustel kokku. Aju tillukeses, umbes liivaterasuuruses tükikeses on sada tuhat neuronit ja miljard sünapsi, mis kõik omavahel infot vahetavad. Aju on meele superarvuti, mis võib siduda sada triljonit bitti infot. Me teadvustame vaid murdosa sellest, mida mõtleme, tunneme ja tajume, seepärast me enamasti ei märkagi, kuidas käitume ja miks just ühel või teisel moel. Seda võiks võrrelda olukorraga, kus meie käsutuses on suur moodne kruiisilaev, kuid ookeanireisi asemel popsutame sellega ainult sadama läheduses."

Selle raamatu lugemisel olid kahetised tunded. Esmalt, need suunamised mediteerimisharjutustele, mis iga natukese aja pärast jälle meelde tuletati, see häiris lugemist, sest see on midagi, mis pole päris minu jaoks. Kuigi ma usun, et paljusid võib see aidata, eriti kui nende elu ongi nagu orav rattas. Lihtsalt aeg enda jaoks, aeg puhastada oma aju igapäevastest mõtetest ning õppida tundma ja arusaama ümbritsevast. Õppida, et on asju, mida tuleb lasta lihtsalt olla või minna ja pole mõtet selle peale oma närvirakke kulutada, pigem suunata oma mõtted ja tegemised hoopis muudele radadele. Kui istud kusagil ummikus, siis ei aita sind kuidagi edasi see, et sa ärritud ja sõimled. Kuna hetkel sinust endast midagi ei sõltu, siis lepi olukorraga ja tegele millegi muuga. Saada teade, et hilined, kuula midagi kasulikku, loe midagi, mõtle positiivsetest asjadest, tee plaane, unista. Kasuta see aeg ära kasvõi niisama puhkamiseks. Ummikus jõuab ühtemoodi edasi nii see, kes on ärritunud kui see, kes on rahulikuks jäänud. Aga peale ummikust pääsemist on ärritunud inimese edasine päev ka ärrituse tähe all möödumas, vastupidiselt rahulikuks jäänud inimesele. Võib olla selleks on jah alguses vaja ka teadlikult oma meelega tegeleda ja selleks sobib ka autorite toodud mediteerimine. Ei tohi unustada, et autoriteks on ameeriklased, kes räägivad enda keskkonnast, mis on palju ületöötanum ja ärritunum kui siinne põhjamaine väikeriigi elu. Teisalt kõik mõtted ja arvamused, mis raamatus olid toodud, need langevad kokku minu arvamuste ja seisukohtadega, minu enda elu kogemustega. Mõnele asjale polnud varasemalt mõelnud, aga jah, ka nendega nõustusin. Raamatus on ka mitmeid illustreerivaid näiteid, et asi selgem oleks. Kui autorid väidavad, et inimene kes töötab nädalas 70 tundi on sama tootlikusega kui inimene, kes töötab 56 tundi, siis võid mõelda, et kuidas nii. Aga kui kujutada ette meest tavalise saega metsas viis tundi ühte väga jämedat puud saagimas. Kui talle öelda, et tee paus ja puhka, siis ta vastab, et mul ei ole aega, ma pean saagima. Aga kumb mees jõuab kiiremini eesmärgile, kas see, kes väsinuna jätkab nüri saega nühkimist või see, kes teeb pausi, puhkab, sööb-joob ja teritab saetera ning siis jätkab? Või kes meist ei ole tundnud, et kui me kardame midagi järgmisel päeval olevat, et äkki me ei saa hakkama, et äkki läheb nässu, siis vägagi tõenäoliselt nii just juhtubki? Aga kui endale sisendada, et kindlasti saan hakkama kuigi ma kõike ei tea, sisendada endale enesekindlust, optimismi, siis on tulemiseks kordaminek. Samuti mõtleme ja tajume ühes meeleseisundis mingit sündmust ühel moel ja teises teisiti. Kui meil on hea tuju, siis ärritavad meid kõrvalised asjad palju vähem kui siis, kui oleme väsinud ja ärritunud. Meie aju on evolutsiooni käigus arenenud nii, et hoiab negatiivseid kogemusi nagu takjapaelaga kinni, positiivsed aga libisevad maha nagu teflonilt. See tähendab, et meil on kalduvus negatiivsusele. Kalduvust negatiivsusele saab kompenseerida, kui otsida ja nautida positiivseid kogemusi: armastust, rõõmu, tänulikkust, rahu, huvi, lootust, uhkust, lõbu, vaimustust. Ja sellega ühtib ka minu kunagi ühest lasteraamatust võetud moto: "tuleb näha kõiges midagi head, ka kõige halvemas". Kannatus jaguneb kaheks: primaarseks ja sekundaarseks. Primaarne kannatus on vältimatu. Elus juhtub alati asju, mida me ei soovi. Kui me ei luba asjadel olla nii, nagu need on, siis need võimenduvad ja lisandub veel täiendavaid mittevajalikke kannatusi. Kannatusi ei saa maailmast kõrvaldada, kuid me saame arendada võimet teele sattuvate kannatustega loovamalt toime tulla. Kogu maailma pole vaja nahaga katta, piisab ka sandaalide kandmisest. India vana legend jutustab kuningast, kelle meelest oli konarlikul maapinnal kõndimine tema õrnadele jalgadele liiga piinarikas. Nii saatis ta laiali teate, et kogu tema kuningriik tuleb katta nahaga. Kuningriigis polnud selleks aga piisavalt nahka ja kuningas sai väga vihaseks. Õnneks päästis alamad kuninga raevu eest üks tark mees, kes pakkus teise lahenduse: kuningale valmistati paar sandaale. Nii sai ta kõikjal, kuhu tee teda viis, astuda siledal nahal. 

Kokkuvõtteks võin öelda, et mulle see raamat meeldis, pani mõtlema ja aru saama kuidas meie meel, mõte ja mälu töötavad. Kuidas on vaja aega, mitte ainult tegemiseks vaid ka järelmõtlemiseks, iseendaga olemiseks. Kuidas aeg näitab, mis on tegelikult mis, ega vanasõna ilmaasjata ei ütle, et aeg annab arutust.

Vanadus ei ole meelakkumine ei talle endale ega pereliikmetele

 9./44. Märkmed minu ämmale 

 Autor Phyllida Law 

 Tõlkinud Tiina Tarik 

 Kirjastus Argo kirjastus 2022

112lk./1540lk./9480lk.

Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#2)

Märtsi kuu kohustuslik kahe punkti raamat. Tahaks nüüd veidi kriitiline olla. Kui võrrelda eelmise kuu kahepunkti raamatut Supervulkaanid, siis see on küll lati alt läbi jooksmine seekord. Raamat, mida pidi süvenenult lugema, kohati isegi läbinärima, et aru saada, raamat, mis andis juurde suure hulga uusi teadmisi ning pigem ilukirjanduslik raamat, mitte populaarteaduslik või ajalooline. Vähemalt mitte minu jaoks ja paljudes raamatukogudes on ka ilukirjanduse all see raamat. Raamat, mille läbilugemine ei andnud mitte mingeid teadmisi juurde. Raamat, mis pani õlgu kehitama ja minu jaoks oli täiesti igav. Ma olen pikalt elanud koos oma ema ja vanaemaga, kes mõlemad lahkusid siit ilmast väga eakatena, seega olen näinud pealt ja tunda saanud, mida tähendab vananemine, mida tähendab elada koos erinevate haigustega, elada koos vanuriga, kes on mitu aastat enne lahkumist olnud voodihaige ja seda mitte hooldekodus vaid kodus, igapäevaselt tema kõrval elades ja teda abistades (tõsi, suurema raskuse sai tookord kaela mu ema, mitte mina). Kurdiks jäämise või seniilsusega ei ole kokku puutunud, aga muude vananemise nähtustega küll. Minu jaoks paraku see raamat ei olnud kiidetult humoorikas. Ma arvan, et sellisena võivad seda raamatut näha pigem inimesed, kes pole selle protsessi keskel ise olnud. Jah, autor armastas oma ämma ning üritas igati tema elukvaliteeti tõsta ning pigem võttis asja humoorikalt jäädes rahulikuks ka kõige hullemates olukordades. Hea, kui oma elu kõrges eas inimestel on kõrval sellised toetajad, paraku kõigil seda pole ja sageli peavad vanurid oma elulõpu veetma kusagil võõras paigas oma armastatud inimestest ja kodusest keskkonnast eemal. Seega selles suhtes oli hea ja positiivne raamat ja seda võiks lugeda ning eeskujuks võtta kõik, kel sarnane olukord on kunagi ees. Et saab rahulikult ja südamlikult ja armastusega elada koos oma eakate lähisugulastega, koos nende puuduste ja voorustega, koos paremate ja halvemate päevadega nende elus. Saab välja mõelda nippe, mis võib neid aidata ennast paremini tunda, tunda täisväärtusliku osana perekonnas.  

Kuuba eluolust krimiraamatu taustal

 8./43. Havanna tuuled 

Autor Leonardo Padura 

Tõlkinud Maarja Paesalu 

Sari Neli aastaaega  #2

Kirjastus Toledo kirjastus 2021

228lk./ 1428lk./ 9368lk.

Hispaaniakeelse kirjanduse väljakutse märts: Raamat, mille tegevus toimub XX sajandi Hispaanias või mõnes Ladina-Ameerika riigis

Tegevus toimus Kuubas, Havannas. Mario Conde on keskealine Havanna politseinik, kes tegelikult eelistaks olla kirjanik. Ta jagab oma kodu vanaisa järgi nime saanud tapluskala Rufinoga ning oma üksildasi õhtuid ülekaalulise ratastoolis sõbraga. Ühel põrgulikult palaval ja tuulisel päeval armub Conde pööraselt ja pöördumatult tänaval kohatud naisesse, kes kõigi tema muusikaliste fantaasiate kulminatsioonina armastab džässi ja mängib saksofoni. Samal ajal aga peab nostalgitsemisele kalduv armunud politseinik jälile saama, kes on tapnud noorukese laitmatu iseloomustusega kooliõpetaja.

Sellesse raamatusse on üritatud kokku panna väga mitmed žanrid. Krimiromaan. Armastusromaan. Eluolu kirjeldus Kuubas  1980ndatel. Romaan sõprusest. Romaan lapsepõlve ja noorukiea nostalgiast. Kõike on ja samas pole see otseselt neist ükski. Krimiromaani alla vist kuulub, aga minu arust see uurimine jäi kohati vägai tahaplaanile ja pigem ma nimetaks seda suhteromaaniks. Sest ka selles krimiloos oli olulisem just taust, miks selline asi jutus, miks tapeti noor kooliõpetaja, kes ta tegelikult oli. Kohati olid minu jaoks jube lohisevad laused. Ühest lausest oleks kohe mitu saanud teha, aga ma olen tähele pannud, et seda esineb ka teiste Ladina-Ameerika autorite juures. Kriminullina ei olnud see minu maitse, aga kui võtta seda rohkem Kuuba eluolu ja suhteid kirjeldava teosena, siis oli täiesti loetav ja kohati isegi huvitav. Just see, kuidas vaatamata elusaatusele säilis koolipoiste sõprus tugevalt ka siis, kui positest olid saanud mehed. Ma ausalt ei teagi, kas olen kunagi midagi lugenud Kuuba kirjanikult, pigem vist isegi mitte, seega tuli väljakutse kasuks ja sain ka sealse elustiili ja olemisega tuttavamaks. Eriti kontrastne oli lugemine kuna lugesin samal ajal paralleelselt ka Jaapani eluolu.

 

Jaapani ajaloost ja kristluse levikust sinna

 7./42. Vaikus 

 Autor Endō Shūsaku

 Tõlkinud Margit Juurikas

 Kirjastus Gallus 2016

 240lk./1200lk./9140lk.

Lugemise väljakutse:  28. Raamat kirjanikult, kelle sünnist möödub 2023.a 100 aastat

Endō Shūsaku 23. märts 1923 Tōkyō – 29. september 1996 Tōkyō. Ta õppis prantsuse kirjandust Keiō Ülikoolis ja täiendas end Prantsusmaal. Ta oli usutunnistuselt katoliiklane ning käsitles oma teostes ida ja lääne suhteid kristlase vaatevinklist. Romaan keskendub perioodile 1540–1650, mida on Jaapani ajaloos peetud “kristluse sajandiks“. Kristlus jõudis Jaapanisse nn Sõdivate riikide ajastu (1467–1603) keskpaigas, mil lõhestatud riiki juhtis nõrk keskvalitsus. Perioodi lõpul toimus Jaapani ühendamine, mille nimel tegutsesid kolm väejuhti Oda Nobunaga, Toyotomi Hideyoshi ja Tokugawa Ieyasu, kes kõik olid esialgu võrdlemisi heades suhetes portugali jesuiitidega. Nende motivatsiooniks ei olnud mitte niivõrd usk, vaid ühelt poolt vajadus kristlastega kaasneva kaubavahetuse järele, teisalt – eelkõige Nobunaga ja Hideyoshi puhul – põlgus budismi vastu. Ent koos kristluse levikuga nende suhtumine nii jesuiitidesse kui ristiusku muutus.

Isa Rodrigues on idealistlik jesuiidipreester Portugalist, kes rändab 1640ndatel salaja Jaapanisse kavatusega aidata tagakiusatud jaapani kristlasi. Ta võetakse peagi kinni ja temast saab tunnistaja jaapani kristlaste erakordselt piinarikastele kannatustele. Ka isa Rodrigues ise pannakse valiku ette – loobuda elust või oma Jumalast. Lisaks sõltuvad tema valikust ka tema kaaslaste elud. Ta on kaotamas usku nii endasse kui Jumalasse. Miks Jumal lubab süütutel nii palju kannatada? Millise piirini on võimalik oma väärtuste seista? Kas pealesunnitud avalik taganemine neist on ikka reetmine? Kas sellise reetmisega on endaks jäädes võimalik leppida, isegi kui Jumal vaikib?

Polnud päris minu maitse raamat. Kuigi siin raamatus on peategelaseks portugallane, mitte jaapanlane, siis minu jaoks on see Jaapani ühiskond, kultuur ja elu ikka täiesti mõistetamatu. Olenevalt kas siis tegu on kauge ajaloo või tänapäevaga. Peamine muidugi oli siin hoopis oma usule ja veendumustele truuks jäämine ka oma ning teiste inimeste elu hinnaga. Kas usust taganemine on õige otsus, kui sellest ei sõltu ainult sinu elu ja piinamine vaid ka paljude teiste inimeste elu ja piinamine. Kuidas võib muutuda ajas ja oludes inimese arvamine endast ja teistest inimestest kui ta seisab silmitsi erinevate olukordadega. Teoses üritatakse paralleele tõmmata Jeesuse ja Peetruse looga, looga salgamisest ja argusest. Lugu inimestest, kes küll soovivad olla julged ja kartmatud, kuid nad oma sisimuselt ei ole seda ja kas on võimalik ennast sedavõrd muuta, käituda ennastsalgavalt kui iseloomult oled loodud araks. Mõtteainet see raamat igatahes andis.

 

Sügav etendus emadusest

Fotod: Ugala teater

Etendus: Ema

Teater: Ugala (külalisetendus Kumu auditooriumis)

vaadatud: 07.märts 2023

autor: Florian Zeller

lavastaja: Tanel Jonas

Esietendus 01. oktoober 2021

Näitlejad: Terje Pennie, Margus Tabor, Oskar Punga, Klaudia Tiitsmaa

 

Kogu elu on ema Anne hoolitsenud oma poja, tütre ja abikaasa eest. Nüüd, kus lapsed on pesast välja lennanud ja maja on tühi ning kõle, tundub talle järjest enam, et elu on kaotamas maitset, värvi ja lõhna. Mida peab tegema naine, kes on oma pesakonna suureks kasvatanud ja maailma saatnud? On tema elul veel mingi eesmärk, mille suunas liikuda või on rong juba pöördumatult läinud? Kuid ühel päeval naaseb ootamatult koju Anne’i poeg Nicolas ja alguse saab lugu armastusest, mis on nii tugev, et võib lämmatada nii poja kui ema enda.

Florian Zeller (s 1979) on prantsuse romaani- ja näitekirjanik. Ta on hetkel üks mängitumaid autoreid kogu maailmas. 2010. aastal Pariisis esietendunud „Ema“ on mõttelise näidenditriloogia esimene osa, sellele järgnenud „Isa“ ja „Poeg“ on Eestis lavale jõudnud Theatrumis.

Omapärane lavastus, sest ühte stseeni mängiti läbi mitu korda ja igakord erinevalt. Ei saanudki aru, mis oli siis tegelikult, mis oli fantaasias, mis kellegi mälestuses. Üks oli positiivsem ja teine negatiivsem lahendus. Natuke depressiivseks läks see etendus, aga samas teema oligi selline - lapsed kasvavad suureks ja lendavad pesast välja, aga vanematele jäävad nad endiselt lasteks ja nad klammerduvad nende külge. Eriti kui aastaid ongi inimese ainus elu olnud lastekasvatamine ja nende eest hoolitsemine. Täiesti koduperenaiste elusaatus, kes polegi kunagi ennast väljaspool kodu saanud teostada ja sel hetkel, kui lapsed on suured ja neid enam sedavõrd ei vaja, siis nad ei oskagi enam midagi peale hakata oma eluga, kusagilt uuesti alustada. Sedasi on kerge depressioonil tekkida ning leida lohutust tablettidest ning alkoholist. Kui kogu aeg on oldud keegi, keda on vajatud, kelle najal on kodu püsti seisnud, siis ühel hetkel ollakse mittekeegi, keegi enam ei vaja. Ja mida enam klammerdutakse lastesse, mida enam neile peale käiakse, mida enam end neile peale surutakse, seda enam nad põgenevad ja üritavad kütketest lahti pääseda, seda vähem nad helistavad ja külla tulevad. Kui raske on ühel emal lasta lahti pojast, lasta ta iseseisvalt elama, ise tegema oma vigu ja kordaminekuid, mitte sekkuma tema ellu ka siis, kui kõik ei ole hästi, kui emasüda valutab, kui minia ei ole see, kes emale meeldiks. Kui alguspoole pani etendus õlgu kehitama, siis mida edasi, seda sügavamaks mõju muutus ja etenduse lõppedes võin öelda, et väga hea ja mõtlema panev etendus. Ning muidugi Terje Pennie võrratu osatäitmine, teised olid ka head muidugi.

 

Mäletada või unustada, selles on küsimus.

 6./41. Mäletamine. Mäluteadus ja unustamise kunst 

Autor Lisa Genova  

Tõlkinud Kalle Klein

Kirjastaja Vesta Raamatud 2022

240lk./960lk./8900lk.

Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#1)

Mälu on kõik ja mitte midagi. Mälu on väga oluline, kuid samas mitte nii oluline. Mälu on vaja peaaegu kõigeks, mida te teete. Need kolm lauset on sellest raamatust. Raamatus räägitakse millised mälud on inimesel olemas. Kuidas need toimivad. Millised aju piirkonnad sellega tegelevad. Kuidas mingi mälestus või õpitu üldse meile meelde jääb. Natuke ka mälutehnikatest. kui tahad, et miski meelde jääks kuidas peaks toimima. Kas see, mida me mäletame on ikka see, mis tegelikult toimus. Tegelikult on enamus inimeste mälestused valed või väga piiratud selles osas, mis kõik ikka päriselt toimus. Miks mäletavad inimesed ühte ja sama erinevalt. Eksperimentidest inimeste mälu ja meeldejätmise võime kohta. Miks me unustame ja kas see on loomulik või haiguslik nähe. Mis vahe on tavapärasel vananemisel ja alzhaimerisse haigestunutel. Mida saab teha, et kaitsta oma mälu. 

Selles raamatus uurib neuroteadlane ja tunnustatud kirjanik Lisa Genova, kuidas mälestused tekivad ja kuidas me neid meenutame. Saab teada, kas ununenud mälestused on üksnes ajutiselt kättesaamatud või igaveseks kustutatud ning õpib selgelt eristama normaalset unustamist Alzheimeri tõve põhjustatud unustamisest. Lisaks on selgitatud, kuidas mõjutab mälu emotsioon, uni, stress ja kontekst.

Sain teada, et olen vähemalt 16 aastat oma elust lihtsalt maha maganud, aga kui tähtis on olnud see magamine minu mälu seisukohast. Kui keeruline on inimaju ning üldse meelespidamine ja mälestuste talletamine. Ajju ei saa nagu arvuti kõvakettale panna järjest mingeid teadmisi või mälestusi ning siis ühe klikiga need üles leida ning lugeda täpselt sellistena nagu need said salvestatud. Aju salvestab, aga paraku mitte alati saja protsendilise täpsusega ning seda, mida me ei korda või mälust välja ei võta, mälu vaikselt kustutab. Kui palju on ühel tavalisel õpilasel meeles mitmekümne aasta pärast see, mida kunagi sai koolis hiilgavalt kontrolltöödes teatud, kuid mida pole peale seda kunagi tarvis läinud ning mälust üles otsitud? Väga vähe või on nii sügaval peidus, et iseenesest see enam välja ei tule, ainult uuesti nähes võib tulla mõte, et jah, seda ma ju kunagi teadsin. Kergesti ja loetavalt kirjutatud keerulistest asjadest. Minu jaoks oli väga huvitav. 

  

Laste ja kummituste detektiivitööd

 2./37. Vanalinna detektiivid. Mustpeade maalid 

Sari: Vanalinna detektiivid #1 

Autor Reeli Reinaus 

Kirjastus Tänapäev 2018

144lk./288lk./8228lk.

3./38. Vanalinna detektiivid. Verega kirjutatud kirjad 

Sari: Vanalinna detektiivid #2
Autor Reeli Reinaus 

Kirjastus Tänapäev 2018

144lk./432lk./8372lk.

4./39. Vanalinna detektiivid. Neitsitorni meedium

Sari: Vanalinna detektiivid #3

Autor Reeli Reinaus 

Kirjastus Tänapäev 2020

144lk./576lk./8516lk.

5./40. Vanalinna detektiivid. Niguliste muumia ja nõiamärgid 

Sari: Vanalinna detektiivid #4

Autor Reeli Reinaus 

Kirjastus Ronk Ronk 2021

144lk./720lk./8660lk.

Lastekirjanduse väljakutse märts: Ristsõna vastus (Kisub kriminaalseks)

Tänapäeval on neid laste kriminulle ikka ohtrasti, oleks minu lapsepõlves neid ka sedavõrd palju olnud, siis seikles vaid Kalle Blomkvist oma kambaga ringi. Eks nüüd tuleb tagant järgi neid lugeda. Otsisin, mida seekord võtta ja sattusin sarja peale, mida polegi veel lugenud. Tundusid veidi asisemad lood olema, mitte väga titekad ja seega saigi kõik neli osa kohe korraga ette võetud. 

Rebeka ja Gregor kohtuvad juhuslikult Tallinna vanalinnas asuvas Mustpeade majas ning nad saavad ülesandeks uurida välja, miks kaovad sealt salapäraselt maalid. Selgub, et lapsed näevad kummitusi ning saavad nendega ka vestelda ning seega küsivadki nad abi nendelt. Ka järgmistes raamatutes ning salapäraselt saadavates ülesannetes on tihedalt kummitustega seotud lood. Teises osas peavadki kindlaks tegema, kas vanalinna korterites kummitab. Kolmandas uurima Neitsitornis toimuvaid üleloomulikke seansse, kas tegu on pettusega või mitte. Neljandas kohtutakse Niguliste muumia vaimuga ning saadakse temalt abi. Uurima asuvad küll kaks last, aga uurimiste kestel nende kamp suureneb veel ühe tüdruku ja kahe poisi võrra. Viimased kolm küll kummitusi ei näe ja nendega ei suhtle vaid aitavad kaasa muudmoodi. Minu jaoks suureks plussiks on neis raamatutes, et märkamatult räägitakse loo kõrvalt lastele Tallinna vanalinna ajalugu ning erinevaid lugusid nii kummitustest kui kunagi elanud isikutest. Mulle olid küll kõik lood juba ajalootuuridelt vanalinnas tuttavad, aga huvitav oli ikka lugeda. Ma arvan, et ainult nendest ajaloolistest asjadest paljud lapsed ei viitsiks lugeda, kuid nüüd seikluste vahelt, saavad juurde ka Tallinna ajaloo teadmisi. Uurimislood ise on ka täitsa põnevust pakkuvad ja lastepärased. Viimane raamat lõppeb nii, et kindlasti on kirjanikul plaanis seda sarja veel edasi kirjutada. Loen kindlasti veel, kui järjed ilmuvad.

 

Igas Inglismaa väikelinnas on mõni mõrvaohver

 1./36. Mõni luiskab, mõni sureb

Sari: Mirabilia 

Autor: Ruth Rendell

Tõlkija: Ralf Toming, Harald Rajamets

Kirjastus: Eesti Raamat 1993

144lk./144lk./8084lk.

Lugemise väljakutse: 23. Raamatu tegevus toimub Inglismaal asuvas väikeses linnas või külas

Inglismaal ikka jagub neid väikelinnu ja asulaid, kus toimuvad mõrvad. Seekordne lugu toimub Kingsmarkhami väikelinnas, kus noorte popmuusika festivali lõpus leitakse festivaliala kõrvalt ühe noore naisterahva laip. Vanaldane elutark ja südamlik peainspektor Wexford asub mõrva uurima ja lõpptulemuseks on muidugi midagi muud, kui algul kõik arvasid. Selline aeglase kulgemisega uurimislugu, kohati minu jaoks liiga aeglane ja uimane. Kahtlusaluseid nagu polnudki või siis pigem olid kõik kahtlusalused, lugu oli parajalt segane ja eks tunnistajad andsid ka valeinformatsiooni, et asi veel segasemaks läheks. Lõpuks siiski selgus tõde nii inspektori kui lugejate jaoks. Olen ka muid Rendelli raamatuid lugenud ja ütleks, et see ei ole tal kõige parem teos, aga vahelduseks täiesti loetav. Pigem küll aeglase krimi austajatele.

Veebruari kokkuvõte

 

Pilt: tehisintellekt

Raamatuid: 17

Lehekülgi: 3584

 

Keskmiselt lehekülgi päevas: 128

Keskmiselt lehekülgi raamatus: 211

 

Kõige õhem raamat: 62

Kõige paksem raamat:384

 

Lugemise väljakutse teemasid loetud:5

Muid väljakutseid loetud:

. Lastekirjandus 1

. Punktiir 7

. Saatusesepp 1

. Eesti Raamat 1

. Ulmetark 1

. Hispaania kirjandus1

Väljakutse vabasid loetud: 0

Loetud kirjanikke: 15

Enim loetud kirjanik: Peter Wohlleben (3)

Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 11

Enim loetud kirjastus: Argo (4)

Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 8

Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Eesti (4), Saksa (4)

 

Vanim raamat ilmunud: 1899

Uusim raamat ilmunud: 2022

 

Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 6

Raamatukogust laenutatud: 7

Loetud e-raamatuid: 4

 

Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 8,82

10 palli saanud raamatud: Urikivist ristimisastjani, Lennud unes ja ilmsi, Looduse salajane võrgustik, Maja metsa varjus, Amfitrüon

Tallinna algusaegadest

 17./35. Rafala. Idateest ja Tallinna algusest 

 Autor Marika Mägi 

 Kirjastus Argo 2015

190lk./3584lk./7940lk.

Lugemise väljakutse: 38. Eesti ajaloost kõnelev raamat, ükskõik mis periood või alateema, aga mitte ilukirjandus

Selles raamatus käsitletakse Tallinna tekke ja viikingite Idatee küsimusi teiste Läänemereäärsete maade ajaloo taustal. Laiem kontekst ja uued paralleelid naabermaadega toovad kaasa uusi tõlgendusi. Muuhulgas selgitatakse, miks pole muinaslinna jäänuseid leitud Toompea ja Tallinna vanalinna alalt, ning kust seda otsida tuleks.

Olen lugenud kahte Mauri Kiudsoo raamatut, kus käsitleti sama ajaperioodi ning kaubateid ning kontakte sel ajal. Tema raamatud meeldisid natuke enam kui see. Rafala oli täis infot ja oletusi, aga jäi minu jaoks väga kuivaks. Kõik nagu oli olemas, skelett oli tugev, aga oleks tahtnud rohkem liha sinna skeletile, sest tegu ei ole ju siiski teadusliku tööga vaid tavalugejatele mõeldud teosega. Enamusega, millest see raamat kirjutas, olen juba varasemalt kursis, kas siis raamatutest või vanalinnas toimunud paljudel ekskursioonidel räägitust. Mis koht siis täpselt oli see Rafala (Rävala), mida mainitakse, millal tekkis asustus Tallinna ümbrusse ning mis oli tähtsam kaubanduskeskus, kas tulevane Tallinn või Iru. Kus oli vana eestlaste linnus, kas Toompeal või Tõnismäel ning kuidas linn alguse sai ning kust kuhu arenema hakkas. Kõigest sellest on raamatus juttu.

 

Jumalatele on kõik lubatud

 16./34. Amfitrüon

 Autor: Molière

 Tõlkija: August Sang

 Kirjastus: Eesti Riiklik Kirjastus 1962

112lk./3394lk./7750lk.

Lugemise väljakutse: 32. Raamat, mille esmailmumisest on vähemalt 200 aastat (on ilmunud enne 1823).

Olen ka varasemalt sama sarja Moliere näidendeid lugenud ja need on meeldinud, seega nähes minu jaoks uut, lugemata raamatukest, võtsin tasuta raamaturiiulist kohe kaasa. Ma isegi ei tea, kumba ma nende näidendite juures rohkem naudin, kas Moliere või August Sanga tõlget. Igatahes nende kahe koostöö on väga nauditav. 

1668.aastal mängiti seda näidendit esmakordselt. Moliere teater oli allakäigus, tal olid erinevad probleemid. Madalseisust aitas välja uus komöödia Amfitrüon, mis osutus väga edukaks ning tõi nii publiku kui kassarekordeid. Moliere loomingus on see aga erandlik teos, kus ta kasutab antiikkirjanduse ainet, pealegi mütoloogilist, mis võimaldas jumalate ilmumisel ja lahkumisel mängu tuua efektse lavamasinavärgi. Muinaskreeka müüt jutustab, kuidas väepealik Amfitrüoni abikaasasse Alkmenesse armunud Zeus (Jupiter) Amfitrüoni sõjasolekul tema kuju võttis ja Alkmene juurde pääses. Nende armuühendusest sündis Herakles. Komöödiaks on kirjutatud olukord kui Amfitrüon ja tema teener Sosia põrkavad kokku nendeks maskeerunud jumalatega ning tekkinud segaduses üritatakse aru saada, kes on kes. Lõbus ja kerge lugemine.

Nootideta laulik 19.sajandi lõpu lastelauludest

15./33. Laste laulik

Autor: Friedrich Kuhlbars

Kirjastus: Trükitud Hermann'i trükikojas 1899 

80lk./3282lk./7638lk.

Lugemise väljakutse: 13. Raamat Eesti Lastekirjanduse Keskuse varasalvest

Valisin sealt nimekirjast kõige varasema teose. Palju raamatuid on tegelikult sealt nimekirjast juba oma lapsepõlves või poja lapsepõlves loetud ning tõesti on tegemist väga heade raamatutega. Tegelikulkt võiks see nimekiri aga olla hulga pikem, sest neid häid raamatuid on eesti kirjanikud ikka hulga enam kirjutanud.

Luulekogu (õigemini küll nootideta laulik) jaguneb seitsmesse temaatilisse osasse. Lisaks aastaaegadest inspireeritud tsüklitele („Kevade- ja suvelaulud“, „Sügise laulud“, „Talvelaulud“, „Jõululaulud“) on kogumiku liigenduse aluseks ka ööpäevaring („Hommikulaulud“, „Õhtulaulud“, „Lahkumise ja rändamise laulud“). Valdavalt sisaldab kogumik loodusluulet. Vahel kirjutab Kuhlbars ka nukramatel teemadel. Surmast, mis toonases lasteluules polnud mingi tabu. Loodustemaatika kõrval iseloomustab Kuhlbarsi luulet tugev kristlik aluspõhi, mis tollasele lasteluulele ka üldisemalt iseloomulik oli. Leidus tuttavaid luuletusi, mida pea igaüks teab ("Teele, teele kurekesed", "Elagu kõik meie armsamad aasad") kui ka täiesti võõraid, mida ma ei ole kunagi varem lugenud. Lugedes üritasin mõelda, et kuna pealkirjaks on laulik, siis peaks neid olema võimalik ka laulda. Mõnikord võttis küll mühatama, et misasja, selline lastelaul, ei kujuta küll tänapäeval enam ette, et võidaks sellist laulda. Surma temaatika oli ka minu jaoks veidi võõrastav, eriti kuna tegemist oli ju laulude, mitte pelgalt luuletustega. Huvitav lugemine oli minu jaoks. Eriti kuna tegemist oli niivõrd vana raamatuga, mida ma küll lugesin pdf-ina arvutis, mitte füüsilise raamatuna. Ja gooti kirjas teosed on minu jaoks alati eriti kutsuvad. Raamat on internetis tasuta kättesaadav: https://kivike.kirmus.ee/index.php?t=3&oid=0&module=400&op=3&pid=AR-20357-45373-22176
 

Kas emotsioonid on vaid inimestel või ka loomadel?

14./32. Loomade hingeelu 

Sari Looduse lood 

Autor Peter Wohlleben 

Tõlkinud Eve Sooneste 

Kirjastus Tänapäev  2017

224lk./3202lk./7558lk.

Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#7)

Hoolitsevad oravad, truult armastavad rongad, kaastundlikud metshiired, leinavad hirvelehmad – kas need tunded polegi mitte ainult inimeste jaoks? Kirglik metsnik ja menukas looduskirjanik Peter Wohlleben räägib loomariigi senitundmatust tahust. Uusimate teaduslike uuringute ja illustratiivsete lugude varal viib ta lugeja maailma, mis on seni üsna tundmatu: metsa- ja koduloomade keeruka käitumise, nende emotsionaalse ja teadliku elu maailma. Ning näitab, et loomad seisavad meile lähemal kui aimatagi oskasime.

Kolm Wohllebeni raamatut peaaegu järjest - hakkas juba veidi korduma. Samas eks need raamatud ju kattusidki osaliselt teemadelt. Selles siis autor uurib ja kirjutab oma kogemuste põhjal loomade käitumist, nende emotsionaalsust, nende tundeid, väljanäitamisi. Mis on oluline inimeste maailmas, kas see on samaväärselt oluline ka loomade seas? Kas loomad tunnevad sarnaseid tundeid? Kas neile on omased ematunded, tänulikkus, argsus, julgus, valetamine, petmine, varastamine, himu, lein, häbi, kahetsus, kaastunne, abivalmidus, kasvatus, mugavus ja veel palju muud. Peatükk peatüki järel saab lugeja selgeks, et loomad ei ole pelgalt loomad, vaid nad täiesti võrdsed olendid inimesega. Ainult mõtlemise osas tundub, et seda oskavad inimesed kõige paremini. Väga meeldis mõttekäik, et kui inimesed on sedavõrd üle loomadest või siis nad vähemalt arvavad seda, siis miks nad üritavad suhtlemiseks õpetada loomadele omi märke ja sõnu, mitte ei õpi ära kasutama seda, mida loomad kasutavad? Kuna paljud loomad on näidanud oma intelligentsi ning õppinud ära inimese keele märkides või sõnade väljaütlemise ning inimese poolsete sõnade tähendustest arusaamise, siis kas hoopis inimene on rumalam, et ta ei suuda loomade keelt selgeks saada? Kui loomade osas autor ei too esile midagi eriti uut ja üllatavat, siis tema suhtumine ja arvamine puude osas oli küll minu jaoks midagi, millele ma pole varasemalt mõelnud. Kindlasti plaanin lugeda veel Wohllebeni ülejäänud raamatud, mis on eesti keelde tõlgitud ka kunagi läbi, hetkel väike paus, ootan ära järgmiste kuude teemad kõigepealt.

Ka väga väike võib ajaloos suuri tegusid teha

Fotod: Pixabay

 

13./31. Viiskümmend looma, kes muutsid ajalugu 

Sari ... muutsid ajalugu  

Autor Eric Chaline 

Tõlkija  Raivo Hool  

Kirjastus Koolibri 2012

224lk./2978lk./7334lk.

Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#6)

Taas üks raamat, mida ei plaaninud lugeda, aga mis kätte sattus ja kuna sobis nii kenasti just selle kuu väljakutsesse, siis trügis lugemisse väljaspool järjekorda. Täitsa asjalik raamat. Palju tihedat infot ja oli ka seda, millest polnud varasemalt kuulnud. Seega sain jälle veidi targemaks. Raamat oli ülevaatlik ja muidu kergesti loetav, aga kuna oli väga palju infot, siis väga palju järjest ei olnud võimalik lugeda, aju sai ülekoormuse. Kohati üllatas alguses nende loomade valik sinna, aga iga looma juures oli selgitus, miks just see sinna jõudis ja kuidas ta on mõjutanud inimese eluolu sajandite vältel. Mõni ei olegi otseselt mõjutanud inimtegevust vaid on kaasaaidanud suurel määral looduse mõistmisele ning teaduse arengule. Raamatusse on jõudnud üpris palju putukaid ja seda nende olulisuse pärast ajaloos. Kui mõnel loomaliigil on kunagi peaaegu õnnestunud inimrass maamunalt pühkida, siis on selleks troopiline rotikirp, kes on põhjustanud nii tõsise haiguse epideemiaid, et seda tõbe tuntakse musta surma või suure katku nime all. See laastas maailma 6. ja 20. sajandi vahel nõudes miljoneid inimohvreid ning muutes seeläbi ajaloo kulgu. Suurimatest loomadest, kes esmapilgul tunduvad hirmuäratavad, on aga inimkond pigem jagu saanud ja need on väljasurnud või väljasuremise äärel. Seevastu pisikesed on kanged ja nendest nii kergesti inimene jagu ei saa. Hariv raamat, mida silmaringi avardamiseks soovitaks lugeda küll.

  

 

Eesti Vabariik 105

 Kontsert: Ilus oled, isamaa!

Esineja: Tallinna politseiorkester, Tallinna kammerkoor

Kus: Mustpeade maja

Osaletud: 24.veebruar 2023

Kavas: eesti heliloojate muusika ja laulud

Tutvustus:

𝗧𝗮𝗹𝗹𝗶𝗻𝗻𝗮 𝗽𝗼𝗹𝗶𝘁𝘀𝗲𝗶𝗼𝗿𝗸𝗲𝘀𝘁𝗲𝗿 on Tallinna linna haldusalasse kuuluv 33-liikmeline professionaalsetest muusikutest koosnev kollektiiv, mis kuni 31.12.2021 kandis nime Politsei- ja Piirivalveorkester. Viimane loodi 2010. aastal pärast taasiseseisvumist 1992. aastal asutatud endiste Politseiorkestri ja Eesti Piirivalve Orkestri baasil. Orkestri eelkäijaks on 1928. aastal loodud Tallinna Politseinike Kogu Puhkpilliorkester, mille tegevus peatati 1940. aastal. Orkestri peadirigendid on läbi aegade olnud Johannes Kostabi (1928-1940), Kaido Kodumäe (Politseiorkester 1992-2010), major Arvi Miido (Piirivalveorkester ja Politsei- ja Piirivalveorkester 1992-2014) ja Hando Põldmäe (2014-2021). Tallinna politseiorkestri peadirigent on 𝗥𝗶𝗶𝘃𝗼 𝗝𝗼̃𝗴𝗶.

Orkestri esinemiste ampluaa on lai ja kontserdikalender stiililiselt mitmekülgne, kuhu kuulub esinemisi nii linna kui riiklikel üritustel, kontserte muusikafestivalidel, kontserdisaalides jm avalikel kui ka kinnistel üritustel.
Lisaks täiskoosseisulisele orkestrile on orkestril oma bigbänd, kuhu kuuluvad orkestri džässiarmastajatest muusikud, nt Peedu Kass, Ülo Mälgand, Jaak Oserov, Danel Aljo, Roland Karu, Eno Kollom jpt ning mida juhendab Eesti üks bigbändimuusika eestvedajaid Siim Aimla. Samuti kuuluvad orkestri juurde ka väiksemad instrumentaalansamblid (vaskpillikvintett, puupillikvintett, saksofonikvartett), svingbänd ja dixieland ansambel.

𝗧𝗮𝗹𝗹𝗶𝗻𝗻𝗮 𝗸𝗮𝗺𝗺𝗲𝗿𝗸𝗼𝗼𝗿 kogunes helilooja Uno Naissoo algatusel eksperimentaalkoorina Eesti Heliloojate Liidu juures 1962. aastal. Tegu oli esimese kammerkooriga Eestis ja terves toonases Nõukogude Liidus. Algaastatel oli kokku kutsutud elukutselistest muusikutest koosneva koori ülesanne tutvustada Eesti heliloojate põnevat uudisloomingut ning täiendada Eesti Raadio fonoteeki. Tänapäeval koosneb koor harrastuslauljatest, kelle seast leiab väga erinevate valdkondade ja elualade esindajaid ning keda ühendab armastus kõrgetasemelise koorimuusika vastu. Koor on võitnud mitmeid auhindu kodumaistel ja rahvusvahelistel koorikonkurssidel. Värskeimad neist on 2019. aastal A-kategooria I koht Tuljaku võistulaulmisel ning 2020. aastal XV Eesti Kammerkooride Festivali Grand Prix. 2019. aastast on Tallinna kammerkoori kunstiline juht ja dirigent 𝗛𝗲𝗹𝗶 𝗝𝘂̈𝗿𝗴𝗲𝗻𝘀𝗼𝗻. 

 

Foto: Tallinna Kultuuri- ja spordiamet. Mats Õun

 

 

Teist aastat järjest Mustpeade majas nende  kahe kollektiivi vabariigi aastapäeva kontserdil käidud. Eelmisel aastal oli rohkem erinevate heliloojate teoseid, seekord kammerkoor suures osas esitas Mart Saare loomingut. Kontsert oli ilus ja tekitas eestimaisuse tunde, oli kohe arusaada, mis pidupäevaga on tegemist. Mõlemad väga head kollektiivid ja esinevad hästi. 

Ja alati ei jäädvustata ka kontserdi kuulajaid. Seekord ka foto, et käisime kontserdil.

Foto: Tallinna Kultuuri- ja spordiamet. Mats Õun

Foto: Tallinna Kultuuri- ja spordiamet. Mats Õun

Maja metsa varjus keset müstilisi kõhedaid sündmusi

12./30. Maja metsa varjus 

Autor Mark Edwards 

Tõlkinud Liina Saarm 

Kirjastus Pegasus 2022

384lk./2754lk./ 7110lk.   

 

Lugemise väljakutse: 19. Raamat, mis on Tiina Liinaku lugemisnimekirjas.

Uurisin seda nimekirja - osa on juba loetud, osa on, et võiks lugeda ja siis on üks, mis on juba tükk aega minu lugemisnimekirja tipus ootel olnud. Eelmine Edwardsi raamat, mida lugesin (Harakad), meeldis väga. Kiire ja väga põnev lugemine mitmete ootamatustega. Täpselt selline oli ka käesolev raamat. Alguses ei osanud lõppu kohe kindlasti ette näha. Vahepeal kippus kole müstiliseks kätte, samas miski kuklas ütles, et kirjanik on siiski realist ja lahendab selle müstika nagu eelmiseski loetud teoses realistlikult ära. Põnevus muudkui keriti üles. Usun, et väga nõrganärvilistel võib see lugu kummitama tulla, eks loos endas oli ka kohati kummitustega tegemist. Sellinne õuduka sugemetega psühholoogiline põnevik.

Kaks aastat tagasi kaotas Julia traagilises õnnetuses pere. Tema abikaasa uppus tütar Lilyt päästa üritades kodu lähedal jões. Aga tüdruku surnukeha jäi leidmata ja Julia usub sisimas, et Lily on endiselt elus. Üksi ja rahahädas, avab Julia kodumaja kirjanike loomemajana. Üks esimesi külalisi on õuduskirjanik Lucas, kellele saab Lilyga juhtunu väljaselgitamine kinnismõtteks. Kuid kõigest mõni päev pärast mehe saabumist toimub majas rida kõhedaid sündmusi.

Hea ja põnev raamat, soovitan lugeda. Raamat, mida on raske käest panna, aga samas tunned, et keset lugemist oleks natuke vaja rahunemispause, et närvid ja vererõhk saaksid veidi rahuneda.

 

99 protsenti maakeral elanud liikidest on väljasurnud

 11./29. Üksildane Jüri ehk liikide kadumine 

Sari Imeline Teadus 

Autor Lothar Frenz  

Tõlkija Anu Wintschalek

Kirjastus Äripäev  2013

302lk./2370lk./6726lk.

Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#5)

Selle raamatu võtsin kohe oma riiulist välja kui lugesin selle kuu teemat ja nüüd siis trügisid järjest teised raamatud siia väljakutsesse vahele. Aga ikkagi sain loetud ka selle. Ootas oma õiget aega üsna pikalt mul riiulis. Liikide kadumisest on viimastel aastakümnetel väga palju räägitud ja kõik ju teavad, et dinosaurused, mammutid ja dodod on välja surnud. Aga kui palju teisi, eriti just väiksemaid liike on ka välja surnud, seda üldiselt ei teadvustatagi. Ja mitte ainult loomad, vaid ka taimed, putukad, kalad... Teadlased kardavad, et järgmise 50 aasta jooksul võib maakeralt kaduda tervelt pool kõigist looma- ja taimeliikidest ning praegune massiline väljasuremine on võrreldav sellega, mis toimus dinosauruste ajastu lõpus. Sealjuures ei tea me täpselt isegi maakeral elavate liikide arvu. Mõne liigi puhul inimesed võivad olla isegi õnnelikud, et need välja surevad, aga seda soovides ei teadvustata endale, kuidas kõik on kõigiga seoses ökosüsteemis ja ühe tüütu putuka väljasuremine võib põhjustada mõne teise liigi väljasuremise, sest oli sellele tähtsaks toidu või muuks allikaks. Samas paljud liigid kaovad tänu inimestele, kas siis nende elukeskkondade hävitamise tõttu, tänu inimestele levivate haiguste, keskkonna muutuste või hoopiski mõtlematuse tõttu. Kui palju liike on hävitanud võõrliigid, keda inimene on teadlikult või tahtmatult (näiteks rotid laevadelt) asustanud kuhugi, kus ei ole nende õige elukoht ja seega nad hävitavad seal looduslikult elunevad liigid. Kui metsikult on omal ajal tapetud erinevaid loomi, kas siis söögiks, hirmust või lõbuks. Selles raamatus on juttu vaid vähestest liikidest erinevate mandrite kaupa, kes on loodusest väljasurnud ja keda ei ole õnnestunud ka loomaaedades elus hoida. 

Raamatu epiloog on üsna intrigeeriv. Seal väidetakse, et loodusele on täiesti ükskõik, mis toimub, kas liigid surevad välja või ei. Väljasuremine on algusest peale asjade loomuliku käigu juurde kuulunud, Ühed organismid tulevad, teised lähevad - mõnikord nii, et ühed lähevad teisteks üle, mõnikord nii, et ühed peavad teistele ruumi tegema. Mõnikord tuleb ette ka massilist väljasuremist. Esimene suur liikide väljasuremine toimus 440 miljonit aastat tagasi, kui elu oli valdavalt meres. Planeedi ajaloo suurim liikide väljasuremine leidis aset 250 miljonit aastat tagasi kui kadus üle 90 protsendi kõigist meres ja maismaal elanud liikidest. Viimane ja kõige tuntum massiline väljasuremine toimus ligikaudu 65 miljonit aastat tagasi kui surid välja dinosaurused. Loodusel oli sellest ükskõik. Aeg läks lihtsalt edasi ja elu leidis taas lihtsalt uue tee. Igale massilisele väljasuremisele järgneb evolutsioonihüpe ja peale seda saab planeet täiesti uue, varasemast erineva ilme tänu uutele elanikele, kes on hoopis teistsugused , kuid ometi väljaarenenud ellujäänud liikidest. Inimkond on sisse juhatanud kuuenda massilise väljasuremise. Liikide väljasuremise koefitsient on 1000 kuni 10000 korda kõrgem kui enne inimese sekkumist. Loodusele on täiesti ükskõik, kas tänapäeva liigid surevad massiliselt välja, maastikud kaovad, terved ökosüsteemid varisevad kokku ning maakera pale pööratakse põhjalikult pea peale. Rohkem kui 99 protsenti liikidest, mis kunagi meie planeedil eksisteerisid, on nii või teisiti juba välja surnud. 

Loodusel võib ju sellest ükskõik olla, aga kas inimkonnal võib ka ükskõik ikka olla või siiski mitte? Loodusel on tegelikult ju ka täiesti ükskõik, kas inimene elab või on väljasurnud. 

 

Kas puud on sotsiaalsed olendid?

10./28. Puude salapärane elu 

Sari Looduse lood 

Autor Peter Wohlleben

Tõlkinud Olav Renno

Kirjastus Tänapäev 2016

220lk./2068lk./6424lk.

 

Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#4)

 

Kui eelmine Peter Wohllebeni raamat sattus mulle lugemisse juhuslikult, siis selle raamatu võtsin juba teadlikult kohe ette, kuna esimene raamat sedavõrd meeldis. See raamat meeldis ka, aga kriipsukese ehk vähem, aga väga hea raamat seegi. Puud - seisavad paigal, tuul vahel liigutab oksi või vahel murrab maha, kevadel lähevad lehte ja sügisel kukutavad lehed maha kuni ära kuivavad või maha raiutakse. Aga kas nad on sotsiaalsed ja suhtlevad omavahel, abistavad üksteist, mõtlevad ja tunnevad? Metsnik ja kirjanik Peter Wohlleben tõestab veenvalt, et tõesti, mets on sotsiaalvõrgustik. Ta kirjeldab põhjapanevatele uutele teaduslikele avastustele toetudes, kuidas puud on nagu inimperekonnad: puuvanemad elavad koos oma lastega, suhtlevad nendega, toetavad neid kasvamisel, jagavad toiteaineid nendega, kes on haiged või vaevatud, ja isegi hoiatavad üksteist ähvardavast ohust. Wohlleben jagab ka oma sügavat armastust metsade ja laante vastu, seletades elu, surma ja taastumise protsesse, mida on jälginud oma hoolealustes metsades. Taas kerge ja huvitav lugemine ning paneb mõtlema nii mitmeski asjas. Pärast selle raamatu lugemist enam nii kergekäeliselt ühtegi oksa enam murdma ei lähe. Saab ka teada puude olulisusest ökosüsteemis ning kuidas nad on seotud nii putukate, loomade kui teiste taimedega. Ja muidugi inimetegvus ning puud... Soovitan lugeda, kel huvi taimede vastu või kes armastavad käia metsas jalutamas. Hea raamat. Nüüd veel juba üks tema kirjutatud raamat lugemise ootel.  

 

 

 

Vulkaanid maas, vees ja kosmoses

 

9./27. Supervulkaanid. Mida need räägivad Maast ja kaugetest maailmadest 

Sari Elav teadus  #37

Autor Robin George Andrews 

Tõlkinud Triin Olvet  

Kirjastus Argo kirjastus  2022

320lk./ 1848lk./ 6204lk.

Väljakutse punktiir2023 veebruar: Elav teadus (#3)

Kui kahte eelmist raamatut ("Lennud unes ja ilmsi" ja "Looduse salajane võrgustik") sai lugeda nagu ilukirjanduslikku raamatut, need olid hästi lihtsalt loetavad, siis selle raamatu lugemine enam nii lihtsalt ja kiiresti ei läinud. Mitte, et see kehv raamat oleks, lihtsalt siin oli ääretult palju tihedat materjali, millest oli vaja ennast läbi närida. Eriti kuna eelnevad teadmised vulkaanide kohta piirdusid sellega, et nad purskavad või ei purska, või siis järsku jälle purskavad. Ja kui purskavad, siis on väga tuline ning laava ning tuhk hävitavad oma teel kõik elava ning väga kiiresti. Arvasin, et raamat räägib ühest suurest vulkaanist teise järel, mis maakeral kunagi on pursanud, kuid suurema osa raamatust oli vaatluse all hoopis vulkaanid teistel planeetidel või kuudel. Ja sellest ei olnud mul veel üldse aimu. Seega väga teadmistevulkaaniline raamat ja loodan, et nendest pursetest mu ajusse ikka kasu ka on. Igatahes hetkel sain küll väga palju uut ja huvitavat teada. 

Vulkaanid ei ole hävitajad, vaid hoopis loojad: vägagi tõenäoliselt on just tulemäed loonud Maal nii lopsaka ja mitmekesise elu. Nad toovad planeedi sügavustest pinnale materjali, mis aitab teadlastel lahti harutada planeetide tekkelugu ja ehk isegi vaadata tulevikku.  Kas Maa vulkanismi mootoril töötav, Päikesesüsteemis ainulaadne laamtektoonika ongi see ime, mis lubas elul tekkida ja püsida? Kui elu suudab eksisteerida isegi vulkaanis, ehk võiks naaberplaneedilgi leiduda mõni veider eluvorm? Vulkaanid on sama värvikad ja vaheldusrikkad nagu nende looming – nad purskavad musta vesist magmat, ehitavad merepõhja klaaslinnu ja Kuu peal tardunud laavajärvi, aga see pole veel kõik. Päikesesüsteemi suurimad vulkaanid suudavad oma koduplaneedi suisa pea peale keerata!