Taasiseseisvunud Eesti esimene olümpisangar

 9./73. Erika Salumäe

Sari: Olümpiavõitjad 

Koostaja Tiit Lääne

Kirjastus: Eesti Olümpiakomitee 2006

144lk./2042lk./15680lk.

 

Väljakutse punktiir2023 aprill: Kuulsad naised (#4)

 

Kindlalt üks Eesti kõige aegade kuulsamaid sportlasi. Kahte olümpiavõitu ja kahte maailmameistri tiitlit pole paljudel sportlastel ette näidata. Ja arvestama peab ka aega, millal ta võistles. Selleks, et jõuda maailma pidi olema parem Nõukogude Liidu ehk Venemaa sportlastest. Ja mitte lihtsalt parem, aga mäekõrguselt parem, sest muidu lükati ta ikka kõrvale ja soositi omi. Samas ilma selle suure olelusvõitluseta, kas ta jälle oleks nii tugevaks saanud, kas oleks paremates tingimustes olnud motivatsiooni sedavõrd palju treenida? Ka Eesti vabaks saamise järgsed aastad ei soosinud sporti, oli ju suuri vajadusi mujalgi ning ka spordiringkondade juhtide jaoks polnud üks pidevalt Venemaal treeniv sportlane esikohal. Raamat annab ülevaate Erika sportlaskarjäärist, kronoloogiliselt tema võitudest koos asjakohaste väljavõtetega tolleaegsetest ajalehtedest. Lisaks ka telgitagustest põhiliselt tema elulooraamatu katkete toel, aga ka mõned katked treeningupäevikust. Lisaks Erikast kui sportlasest on ka kirjeldused tema lapsepõlvest ja elust pärast sporti. Selline pigem lühike faktiline kokkuvõte ühe eduka sportlase elust. Omal ajal sai tema võitudele kaasa elatud ja mäletan isegi praegu neid olümpiasõitude ärevusi teleri taga. Ja rõõmu kui esimest korda sini-must-valge tõusis Eesti sportlase auks, tõsi küll tagurpidi. Raamat oli heaks meeldetuletuseks ning värskenduseks, kui raske tulid siiski need võidud. 

Kas inimkonna lõpp või ainult inimkonna lapsepõlve lõpp?

 8./72. Lapsepõlve lõpp

Sari: Tempus fugit 

Autor: Arthur C. Clarke

Tõlkija: Jaana Peetersoo

Kirjastus: Elmatar 1999

168lk./1898lk./15536lk.

 

Ulmekirjanduse väljakutse aprill: Mart Pechter soovitab

 

Oh, küll selle raamatu lugemine oli minu jaoks vaevaline. Kusjuures ma ei saagi aru, mis täpselt viga oli, aga kohe kuidagi ei edenenud. Ju ma siis lihtsalt ei haakunud selle raamatuga, kuidagi ei olnud samal lainel. Nüüd hakates kokkuvõtet kirjutama, siis nagu ei oskagi midagi öelda. Ja kui ise ei oska midagi tarka kirjutada, siis mida tänapäeval tehakse? Õige, lastakse ChatGPT-l asi enda eest valmis kirjutada. Mida siis tehisintellekt sellest arvab? Ma küll ei ole kindel, kas ta ise on lugenud seda raamatut või spikerdas teiste pealt maha, aga tema arvustus on siin:

"Arthur C. Clarke'i ulmeromaan "Lapsepõlve lõpp" on üks tema tuntumaid teoseid, mis ilmus esmakordselt 1953. aastal. See on lugu Maale saabuvatest välismaalastest, keda tuntakse kui ülemvalitsejaid. Nad võtavad kontrolli Maa üle ja hakkavad juhtima inimkonda uuele tasemele evolutsioonis. Raamatu keskmes on Maal elavate inimeste lugu, kes peavad kohanema uue maailmakorraga, kus nende vabadused ja harjumuspärased eluviisid on täielikult muutunud. Ülemvalitsejad näivad olevat rahumeelsed ja headusele suunatud, kuid inimestel on raske usaldada neid võõraid, kes on nii palju võimsamad ja targemad kui nemad ise. Clarke kirjutab peenelt ja põhjalikult Maal elavate inimeste emotsioonidest ja mõtetest, kui nad püüavad mõista ülemvalitsejate kavatsusi ja muutunud maailma. Autor esitab lugejatele küsimusi inimloomuse ja evolutsiooni kohta, ning annab tõsiselt mõtlemisainet, kuidas inimkond tulevikus areneda võiks. "Lapsepõlve lõpp" on kaunilt kirjutatud ja haarav lugu, mis pakub lugejatele põnevust, mõistatusi ja filosoofilisi mõtteid. See on üks tuntumaid teoseid ulmekirjanduse ajaloos, mis on inspireerinud paljusid teisi kirjanikke ja loojaid."

Ma arvan, et ulmekurude arvamus sarnaneb tehisintellekti omale, minu jaoks paraku jäi see raamat igavaks. Ma nagu saan pointist aru küll, aga see jääb minu jaoks sellisele tasandile, millel ma ise ei ole.  Minu jaoks jäi veidi põnevust väheks ja mu fantaasia ei suutnud seda lõpplahendust kuidagi mulle ettemanada. Ma kaldun arvama, et ma lihtsalt olen selle kõrgema ja kosmilisema ulme jaoks liiga maine ja realistliku fantaasiaga. Aga lugemiskogemus taas olemas ja lisaks teaduslikule tehisintellekti poolt ähvardavale inimkonna lõpule (raamat Superintellekt, loetud eelmine kuu) nüüd ka ulmekirjaniku inimkonna lapsepõlve lõpu variant teadmiseks võetud.

 

 

Tõsine ja koomiline üheaegselt

Fotod: Are Tralla, Vanemuise veebilehelt

etendus: Linda di Chamounix

teater: Vanemuine (külalisetendus teatris Estonia)

vaadatud: 11.aprill 2023

helilooja: Gaetano Donizetti

libreto: Gaetano Rossi

Esietendus 11. septembril 2021 Vanemuise

Dirigent: Risto Joost

Lavastaja: Robert Annus

Osades: Pirjo Jonas, Raimonds Bramanis (Läti), Dara Savinova (Rootsi), Taavi Tampuu, Karmen Puis, Simo Breede, Märt Jakobson, Rasmus Kull, Tartu Poistekoor, Vanemuise ooperikoor ja sümfooniaorkester

 

"Külaühiskond, pattu langemine, noore naise otsustusõigus, äratundmine ja petta saamine – humoorika, romantilise ja sentimentaalse ooperi tegevus leiab aset 18. sajandi keskpaigas väikeses Alpide orus asuvas Chamounix’ külas ja tormilises Pariisis. 

Rahalistes raskustes talupoeg Antonio ja tema naine Maddalena loodavad markii de Boisfleury’ eestkostele, et maaomanik neid paljaks ei kooriks. Ent markii nõuab vastuteenet – kaunist peretütart Lindat. Elurõõmus Linda aga markiiga ühte heita ei taha, sest tema süda tuksub hoopis vaesele kunstnikule Carlole …

Itaalia helilooja Gaetano Donizetti (1797–1848) on Giuseppe Verdi ja Richard Wagneri kaasaegne ning oli 19. sajandi publiku jaoks armastatud autor. 1950. aastatel taasavastati tema kuulsaimad teosed „Lucia di Lammermoor“, „Armujook“ ja „Don Pasquale“ ning hakati jälle hindama tema teoste vaimukust ja emotsionaalsust. Ooper „Linda di Chamounix“ jõuab Eesti teatrilavale esmakordselt."

Tõsine ja koomiline tükk korraga. Natuke tuhkatriinu loo moodi. Paar kohta jäid etenduses segaseks, pärast süžee lugemine aitas aru saada. Avamäng oli väga pikk, oleks tahtnud juba kiiremini tegevuseni jõuda. Lauljad olid head, näitlemisel oleks võinud ehk veidi suurem kaal olla ja ei tundnud nii suurt armastust Linda ja Carlo vahel nagu sõnades üritati näidata. Kuidagi ei tundunud nende vahel seda keemiat olema, mis näiteks eelmises, Romeo ja Julia etenduses peaosatäitjate vahe ka sõnatult toimis. Aga piisavalt tõsine ja piisavalt koomiline ja mis oluline - ooper, mille lõpus ei olegi keegi surnud.

Üks iidvana lugu Jaapanist

 7./71. Vana bambuseraiduri lugu

Sari Loomingu Raamatukogu #6/2023

Autor teadmata

Tõlkinud Alari Allik  

Kirjastus Kultuurileht 2023

56lk./1730lk./15368lk.

Lugemise väljakutse: 20. 2023. aastal ilmunud Loomingu Raamatukogu raamat  

Keegi ei tea, kui vana on jaapani lugu vanast bambuseraidurist, kes ühel heal päeval metsast helendava kuuprintsessi leiab. Jutuvestjad on seda kunstmuinasjuttu ajast aega publiku huvide järgi kohandanud. Säilinud anonüümsetest tekstivariantidest on näha, et vastavalt jutuvestja kujutlusvõimele ja kuulajate ootustele muutub nii kosilaste arv kui ka nende ülesannete iseloom. See on lugu, millel pole algset kuju ega autorit; lugu, mis sünnib igal jutustamisel uuesti.

Tegelikult on siin raamatukeses selle loo kaks varianti ja lisaks ka tõlkija poolt selgituseks ja saateks sellele loole, mis on pärit iidsest minevikust. Ega ma eriti ei oskagi selle jutukese kohta midagi öelda. Mulle jääb ikka Jaapan väga kaugeks ja arusaamatuks, eriti veel kui tegemist iidsete aegadega. Lugesin, oli kah, aga ausalt öeldes mingeid emotsioone ei tekitanud.

Kuulsaim naine kristlikus kultuuris

 6./70. Neitsi Maarja. Naine, ema, kuninganna

Autor Merike Kurisoo

Kirjastus Eesti kunstimuuseum 2022

144lk./1674lk./15312lk.

Väljakutse punktiir2023 aprill: Kuulsad naised (#3)

 

Neitsi Maarja on kõige tähtsam ja armastatum naine kristlikus kultuuris. Tema kohalolu on kestev – nii minevikus, olevikus kui ka tulevikus. Ta saadab meid piltides, lugudes, mõtetes, palvetes ja lauludes. Ühtaegu suursugune ja majesteetlik kuninganna, hooliv ja armastav ema, õrn ja tagasihoidlik neiu – neitsi Maarja kui Jumalaema ühendab endas taevase ja maise. Paljude sajandite jooksul on ta olnud eestkostja ja vahendaja siin- ja teispoolsuse vahel, armulik ja halastav ema, keda me kõik teame, aga kelle lugu meie mälus vahel tuhmub.

Käesolev raamat on pühendatud neitsi Maarjale ja tema kujutamisele keskaegse Liivimaa kunstis ja visuaalkultuuris. Raamatu teljeks on Jumalaema lugu, mida täiendatakse nii Eesti kui ka Läti kirikute ja muuseumide kogudesse kuuluvate uhkete Põhja-Saksa ja Madalmaade altariretaablite, pühakujude, maalide ning väiksemate arheoloogiliste esemete piltidega. Raamatu aluseks on 2019-2020 Niguliste muuseumis olnud näitus. 

Kes oli Neitsi Maarja võiks teada ka religioonidest mitteteadev inimene, ta lihtsalt on kultuuriloosse kuuluv isik ja pealegi me elame ju Maarjamaal. Neitsi Maarja on kindlasti kõige enam kunstis kujutatud naine. Raamat on väga soravalt kirjutatud ja piltide juures on selgitused, mis ja kus. Lisaks tekstid Maarjast erinevatel eluetappidel, tema olulisusest sel hetkel olevas rollis, lisaks kuidas on teda sel hetkel kunstis tüüpiliselt kujutatud. See on väga ilus kunsti ja religiooni raamat, mis sobib ka kunsti ja religioonivõhikutele uute teadmiste saamiseks. Mulle meeldis ja kuigi ma tean tema lugu varasemalt ning olen ka paljudel teostel tema kujutist näinud, siis mõned uued mõtted ja teadmised sain siiski.

Olendid, keda inimkond on sajandite jooksul ettekujutanud

 5./69. Kujuteldavate olendite raamat

Autor Jorge Luis Borges  

Tõlkinud Ehte Puhang 

Kirjastus Tänapäev 2019

192lk./1530lk./15168lk.

 

Hispaaniakeelse kirjanduse väljakutse aprill: Cervantese preemia saanud kirjanik

 

Jorge Francisco Isidoro Luis Borges Acevedo (24. august 1899 Argentina, Buenos Aires – 14. juuni 1986 Šveits, Genf) oli argentina kirjanik. 1979 – Miguel de Cervantese auhind. 

„Kujuteldavate olendite raamat” on kirjutatud keskaegse bestiaariumi vormi järgides, kirjeldades lugejale rohkeid inimmõistusest sündinud olendeid, kes on asustanud mütoloogiaid ja religioone, kirjandust ja filosoofiat, müstikute nägemusi ja poeetide unenägusid. Paljude olendite kirjelduste juures on ka viited algallikatele, kus ja kuidas on antud olendit kirjalikult mainitud ja kirjeldatud. Raamatus olid nii tuntud (draakon, nümf, fööniks, troll jne), minu jaoks tundmatuid (Garuda, Catoblepas, Peryton, T'ao-T'ieh jne) kui loomad, keda keegi unes nägi (Kafka, Poe, C.S. Lewis jne). Raamat näeb välja nagu teatmeteos, aga tõlkija järelsõnas ta mainib, et teatmeteos see raamat ilselt pole. Nagu paljud Borgese loomingu uurijad on maininud, ongi Borgese loomingule väga iseloomulik žanritevaheliste piiride hägustamine. Raamatus on mitmeid teiste autorite tekste (just need, kus keegi kedagi unes nägi). Minu jaoks oli täitsa huvitav lugemine. Tutvusin nii mõnegi uue olendiga minu jaoks. Oleks ainult kangesti tahtnud ka pilte juurde neile olenditele, sest kirjeldusest alati ei saanud aru, kuidas on inimesed seda olendit ettekujutanud. Jah meil on oma ettekujutus draakonist, lohest ja trollist, aga need on ju pigem tekkinud nähtud piltidest, mitte me ise ei ole seda vaimusilmas kujutanud. Keda huvitavad müstilised olendid, neile sobilik raamat.  

Naine, kes vapustas Inglismaad, aga jõudis ka Eestimaale

4./68. Hertsoginna-krahvinna. Naine, kes vapustas Inglismaad 

Autor Catherine Ostler 

Tõlkinud Lii Tõnismann 

Kirjastus Argo kirjastus 2023

526lk./1338lk./14976lk.

 

Väljakutse punktiir2023 aprill: Kuulsad naised (#2)

Kui alustasin selle raamatu lugemist, siis läks see ikka väga vaevaliselt. Korra oli mõte, et kui kõik 500 lehekülge nii vaevaliselt lähevad, siis jään seda kuu lõpuni lugema. Tegelaste nimekiri oli juba viis lehekülge pikk. Ja juba varasemalt Inglismaa ajaloo raamatute lugemisel olin hädas sellega, et kõrgseltskonnas oli väga eesnimesid kasutusel. Kui ühes peatükis on ikka mitmed Elizabethid, siis saa aru, kellest nüüd jutt. Aga õnneks varsti läks lugemine ladusamaks ja ka veidi põnevamaks, et kuidas see lugu siis ikka läheb. Minu jaoks oli väga huvitav lugemine ka milline oli lahutamise ja abiellumise süsteem tolleaegsel Inglismaal. Ja mõte läks kohe tänapäevase maailma peale. Kuna proua jõudis lõpuks välja ka Eestimaale ja omandas siis Toila, Voka ja Oru mõisad, siis oleks tahtnud rohkem lugeda selles ajaperioodist, aga selge, et inglasele polnud raamatu kirjutamisel see maailmalõpus asunud piirkond just prioriteetne ja ehk on sellest perioodist ka vähem kirjalikke allikaid säilunud. Huvitav, kas Elizabeth ise ka täpselt teadis millises riigis ja millises linnas tal midagi on. Mitte kinnisvara vaid vallasvara (mööbel, maalid, ehted jne), neid ta ju puistas üle Euroopa laiali. Ja arvestades tolleaegseid reisiolusid, siis võib öelda, et ta oli ikka suur maailmarändur.  

Hertsoginna, krahvinna, õukondlane, seltskonnatäht, kinnisvaraarendaja, ajakirjandusega manipuleerija, kahemehepidaja: Elizabeth Chudleigh oli Inglismaa George’ide ajastu mõjuvõimas antikangelanna. Kõrgeauline Elizabeth Chudleigh, Kingstoni hertsoginna, Bristoli krahvinna, mõisteti süüdi bigaamias, ent selle asemel, et veeta ülejäänud elupäevad vaguras patukahetsuses, suundus ta reisile mööda Euroopat. Roomas sai ta sõbraks paavstiga, Peterburis Katariina Suure endaga. Eestis ostis ta Voka, Toila ja Oru mõisad, arendas inglise stiilis põllumajandust, põletas viina ja asutas talupoegade orkestri. See on jutustus naisest, kes söandas trotsida ajaloolist paratamatust. Elizabeth Chudleigh oli isemeelne naine, kellega aeg, millesse ta sündis, ei jaksanud sammu pidada. Ta kasutas oma ilu, taipu ja kasulikke tutvusi enda positsiooni tugevdamiseks ning vaatas häbitult mööda nii naisele ette kirjutatud rollist kui ka selle seatud kitsendustest.

Ka trussikutes võib ooperit laulda

 

etendus: Romeo ja Julia

teater:  Rahvusooper Estonia

vaadatud: 08.aprill 2023

helilooja: Charles Gounod

Maailmaesiettekanne 27.aprill 1867 Théâtre-Lyrique

Esietendus Rahvusooperis Estonia 20. septembril 2019

Dirigent: Kaspar Mänd

Lavastaja: Stephen Barlow

Osades: Kristel Pärtna, Nico Darmanin (Malta), Heldur Harry Põlda, Tamar Nugis, Kim Sargsyan, Janne Ševtšenko, Aule Urb, Raiko Raalik, Janari Jorro, Priit Volmer, Jassi Zahharov, Urmas Põldma ja teised

"Gounod’ muusikaline jutustus Shakespeare’i tragöödiast on imeliselt tundlik, dramaatiline ja meloodiarikas. Ooperi on tuntuks teinud sügavalt emotsionaalsed duetid, värvikas orkestratsioon ja südantliigutavad koorid. „Romeo ja Julia“ on 19. sajandi prantsuse ooperi üks hinnatumaid pärle. Ooperi üheks tuntumaks muusikanumbriks on „Je veux vivre“ ehk „Julia valss“. Lavastaja Stephen Barlow keskendub tuntud armastusloos kahe vaenutseva vastaspoole saatusele, sobitades selle tänapäevasesse Pariisi ühiskonda. Läbi Capulettide ja Montecchide mõttetu ja viljatu vaenu jääb kõlama armastuse igikestev sõnum. 

Stephen Barlow: „Minu lähtepunktiks Gounod’ „Romeo ja Julia“ puhul on Shakespeare’i näidendi esimene rida – „Two households, both alike…“ („Kaks majakonda, kumbki võrdselt au sees“) – kaks võrdset poolt, kes on määratud igavesse verivaenu. Kuigi näidend on kirjutatud üle 400 aasta tagasi, toob see vaenulik kirjeldus silme ette poliitika ja ühiskonna üha suureneva vastandumise tänapäeva Euroopas ja mujal, mida süvendab veelgi usaldamatus meie poliitiliste ja majanduslike institutsioonide vastu. See on viinud maailma populismi taassünni ja suurenevate tsiviilrahutusteni, millest viimane ja kõige jõulisem meeleavaldus leidis aset kollavestide liikumise raames Pariisis. Näiteks Suurbritannia, Prantsusmaa, Hispaania, Itaalia, Kreeka ja Šotimaa elanikud on kõik jagunenud sügavalt lõhestunud kogukondadesse pärast vastuolulisi referendumeid ja/või valimisi, mis – just nagu Shakespeare’i näidendis – on viinud püsivate ja kompromissitute seisukohtadeni.
Kunstnik Yannis Thavorise ja minu südame võitis selle prohvetliku loo kaasaegne düstoopia, mis võtab kokku binaarse „JAH“ vs. „EI“ poliitilise maailma, milles me praegu elame, Capulettide ja Motecchide rivaalitsevad, kuid määratlemata poliitilised fraktsioonid.
Tahan seda brutaalset keskaegset tragöödiat esitada tänapäeva kullakarralise võimu- ja privileegimaailma võtmes ning loodan, et selle klassikalise ooperi vaatamine läbi hoolikalt läbimõeldud tundmatu prisma toob esile erinevaid teemasid ja pakub rohkem võrdluspunkte, mis resoneerivad kaasaegse publikuga.“"

 

Alguses mind natuke häiris see, et polnud Shakespeare ajastu Romeod ja Juliat oma kenades riietustes, aga mida edasi, seda vähem see häiris. Lihtsalt muusika ja lugu olid piisavalt köitvad, et see väline pilt kadus nagu sinna sisse ära ja oli niivõrd tagaplaaniline, et polnud vahet, kas Romeo on laval trussikutes või keskaegsetes elegantsetes riietes. See on lugu, mida tead ette ja sellegi poolest ootad kuidas asi lõppeb, ehk seekord läheb teisiti. Ooper oli lummav ja lauljad olid väga head. Väga meeldis. Romantiline armastuslugu, mida mingis võtmes peaksid ikka kõik kunagi nägema. Mina keskendusin ikkagi sellele konkreetsele keskaegsele armastusloole selles ooperis, mitte ei mõelnud kunstniku ja lavastaja laiemale poliitikale.

 

Juminda matk

 

Matkarada: Majakivi-Pikanõmme loodusõpperada

Asukoht: Juminda poolsaar, Harju maakond, Eesti

Kuupäev: 09.04.2023

Läbitud km: 8,3 km

Aeg: 2:39

Nii lund ja jääd kui kuiva mätast, vett täis raba kui kuiva liivakut, palju suuri ja veel suuremaid kive, laudteed ja metsaradu, vaatetorn pilve piirilt allavaatamisega kõrgemal kui puuladvad, värske õhk ja linnulaul. 

 

 

Lapsepõlve piltide maailm

 3./67. Ilon Wiklandi maailm 

Autor Enno Tammer

Kirjastus Tammerraamat 2007

342lk./812lk./14450lk.

 

Väljakutse punktiir2023 aprill: Kuulsad naised (#1) 

 

Ilon Wiklandiga ei seondu minul ainult tema võrratud illustratsioonid raamatutes, mis oli minu lapsepõlve osa. Temaga seob meid ka Haapsalu. Ning majas, kus ta lapsena vanaema-vanaisa juures elas olen ma küllaltki palju käinud, nüüd elab selles mu klassiõde oma perega. 

Raamatus on Enno Tammeri intervjuud kuulsa kunstnikuga, puudutatud on eelkõige tema lapsepõlve mälestusi, aga ka elust Rootsis ja tema töödest. Ilon räägib oma mõtetest ja tunnetest ning hirmudest erinevatel eluetappidel. Kuid kogu elu jäi teda kummitama nõukogude võimu hirm. Ta räägib ka oma kokkupuudetest erinevate kirjanikega ja muidugi koostööst Astrid Lindgreniga. Ta rõhutab korduvalt, et tema edu taga ei ole vaid anne, ta on teinud väga palju tööd selle nimel ning töötab pidevalt ka nüüd, kuigi ta elu on rahaliselt kindlustatud. Teeb tööd st. joonistab, sest talle see meeldib, see on osa temast. Raamatus olevad tema tööd on kronoloogilises järjestuses jälgides tegelaskujude sündi liikudes ajas raamat raamatu haaval. Seal ei ole vaid Lindgreni teoste illustratsioonid, ta on illustreerinud väga paljude lastekirjanike teoseid. Kahjuks enamik neist ei ole eesti keeles ilmunud ja seega on eesti lapsed jäänud ilma headest raamatutest võrratute piltidega. Need raamatud peavad olema head, sest nagu ta isegi ütleb, käsikiri peab teda kõnetama, et ta selle üldse töösse võtaks ning ma usaldan täiega tema maitset. Raamatu lõpetavad Iloni pildid nii temast endast kui tema perekonnast. Ääretult ilus raamat, mis aga ei ole pelgalt kunstiraamat, vaid ka Iloni elulooraamat. Sain siit nii mõndagi tema kohta uut teada.

Pealkirjast hoolimata väga hea etendus

Fotod: Siim Vahur VATteater

Etendus: Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud

Teater: VAT Teatri ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli koostöölavastus

vaadatud: 04.aprill 2023

autor: Merle Karusoo

lavastaja: Merle Karusoo

Esietendus 15.veebruar 2023

Näitlejad: Katrin Saukas, EMTA lavakunstikooli XXXI lennu tudengid: Markus Andreas Auling, Karl Birnbaum, Richard Ester, Lauren Grinberg, Laurits Muru, Hele Palumaa, Herman Pihlak, Kristina Preimann, Kristin Prits, Emili Rohumaa, Alice Siil, Juhan Soon, Astra Irene Susi, Rasmus Vendel, Edgar Vunš

"1987, juulikuu
Vene väed Afganistanis. Perestroika. Keeluseadus. Eelmisel aastal Tšernobõli katastroof. Kevadel jalgrattamatkad: “Fosforiidile ei!” Hirvepargini on kuu aega.

Pirgu arenduskeskus loodi 24. veebruaril 1987. Sotsioloogide töörühm jagunes kaheks, “päris” sotsioloogid ja “emotsionaalsed uuringud”, nagu meid alguses nimetati. Siis olime Pirgu mälusektor, hiljem Pirgu Laulu- ja Näitemängu seltskond. Põhikoosseis: Katrin Saukas, Jaak ja Mart Johanson, Marko Matvere.

Meie esimene lavastus oli “Aruanne” – tavalise inimese tavaline elulugu läbi võimuvahetuste, okupatsioonide, mobilisatsioonide, sõja, küüditamise, Siberiaastate, kolhoosiaastate… Ja laulud, laulud, laulud läbi muutuva aja.

Neid laule tollal ei lauldud: keelatud, kardetud, unustatudki. See oli mälutõkete aeg. Elulood olid maha salatud. Vanade viiside jahil leidsime töö- ja sõjaveteranide laulupeolt 73-aastase Agnes Riimaa.

Agnes töötas sanitarina Kernu invaliidide kodus ja õpetas omal algatusel hoolealused laulma. Laulmine hoidis “laululapsed“ vaos. Tabletid alati agressiivsust alla suruda ei suutnud.
Arengupeetusega laste tavalugu: vanemad jätavad tänavale, vastavalt vanusele liiguvad ühest lastekodust teise kuni jõuavad Kernu. Paljud õpivad alles siin, oma viimases kodus, veerima. Kui sugulased teadmata, siis lõpuks ridamatus Tallinna Liiva kalmistul.
Meid jahmatas, kuidas need, kel arengupeetust polnud, oskasid laulda ja luuletusi lugeda. Olid eelmisest elust kaasa toonud oma anded ja õpitu.

Sellest ongi meie lugu – kroonikutest ja psühhokroonikutest ja muidugi Agnesest, kes meid läbi vanade laulude mõneks ajaks ühte liitis.

1987. aastal kirjutas Jaak Johanson laulu:
Hei, poisid, kas olete valmis
Siis lükkame korraga"

Merle Karusoo, lavastaja, Pirgu mälusektori eestvedaja

Ei osanud sllest etendusest midagi arvata, sest Pirgu ei ütle minu minevikus mulle mitte midagi. Aga kuna sõbrannale ütles ja väga palju, siis ta vedas ka meie pere teatrisse. Sakala 3 teatrimaja oli minu jaoks täiesti uus koht, esmakordne külastus. Muidu tore, aga isetekohad väga kitsad, eriti jalgadel oli kohutav ruumipuudus. Nii pika etenduse jooksul oleks tahtnud ikka veidi jalgu sirutada ka. Eelnevalt olin saanud teavituse, et etendus on natuke liiga pikk. Oli ka. Oleks saanud laulude osas kärpeid teha. Saan aru, et tegijaile olid need laulud väga olulised ja nii ei tahetud midagi välja jätta, aga vaatajale, kes asjas sees ei ole olnud, oleks piisanud ka vähemast. Seda, et nad laulda oskasid sai publik juba ka vähesema arvu laulude juures edukalt aru. Nüüd aga hakkas asi veidi venima. Tundub, et peale kasvab väga edukas ja andekas uus lend näitlejaid. Terve selle pika etenduse jooksul olla tugevalt oma rollis, kes mispidi kõver või vildakas ja seda suuta edukalt hoida. Samuti mängida puudega inimest sedasi, et kohe tunned, et ta on selline, mitte ei mängi tola. Ja saan aru, et tegelaskujud ei olnud neil välja mõeldud, vaid reaalsete inimeste pealt kopeeritud, kes tol ajal elasid seal hooldekodus. Ja muidugi need Pirgu tegelased olid nii hästi mängitud, et ei pidanud teadmagi, keda nad mängivad, kõik olid piisavalt äratuntavad esmestest olemistest, rääkimistest. Ning selle noorteparve keskel oli Katrin Saukas oma hiigelvormis. Täielik elamus, kuidas ta mängis! Soovitan väga seda etendust, eriti just neil, kellel nõukaaegne elukogemus olemas. Aga usun, et ka nooremad saavad mõtteainet ja aimu, kuidas siis elu oli. 

Suvitamine 1904 või 2023 on sel vahet?

Fotod: Gabriela Urm (Teater Endla lehelt)

Etendus: Suvitajad

Teater: Endla teater

vaadatud: 03.aprill 2023

autor: Maksim Gorki

lavastaja: Ingomar Vihmar

Esietendus 14.mai 2022

Näitlejad: Priit Loog, Kati Ong, Karin Tammaru, Karl-Andreas Kalmet, Meelis Rämmeld, Ireen Kennik, Tambet Seling, Carita Vaikjärv, Märt Avandi, Ott Raidmets, Kleer Maibaum, Jane Napp, Enn Keerd, Sten Karpov

"Suvi maal. Puhkus suvitusrajoonis. Lõpuks ometi on aega, et lõõgastuda ja elu üle järele mõelda, igatseda ja otsida, armuda ja armastada, muutuda paremaks inimeseks. Just siin, just nüüd saavad kokku tahe ja aeg, et midagi muuta! Ja nemad, need noored, ilusad ja haritud inimesed selles suves räägivad nii veendunult, nii tulihingeliselt armastusest ja elust, muutuste vajalikkusest, soovist teha midagi olulist. Nad teavad, et vaidlustes sünnib tõde ja nad on valmis oma hääled kähedaks vaidlema, sest nad on kindlad, et veel pisut ja see enesega rahulolematuse tunne läheb ära, elu omandab mõtte, saabub õnn ja kogu maailm muutub paremaks! Aga ometi ei tule neil midagi välja. Ei tule, sest nad on vaid suvitajad - argielust põgenejad, ootamatud ja ajutised. Nad söövad ja joovad, suudlevad ja kaklevad, kurdavad ja vestlevad, laulavad ja laaberdavad, igavlevad ja igatsevad. Ja kaovad siis nagu tuhk tuulde.
Maksim Gorki kirjutas „Suvitajad“ 1904. aastal, mil suri teine suur vene kirjanik Anton Tšehhov. Lavastaja Ingomar Vihmari sõnul on tegu kirgliku ja revolutsioonilise näidendiga, milles Gorki on ära tabanud midagi inimeseks olemisele igiomast ning mis on oma traagilisuses ülikoomiline. Ja vastupidi."

Esialgu oli paras segadus, sest osalisi oli palju, nimed võõrad ja läks ikka tükk aega, et aru saada, kes on kellega abielus, kes kelle vend või õde või kes on üldse kes ning mis toimub. Hulk inimesi, rohkem või vähem omavahel seotud, igal oma koorem kanda, omad puudused ja voorused. Kes lepib oma saatusega rohkem, kes vähem, kes igatseb muutusi, kes rutiini. Kes peidab oma mõtted ja soovid sügavale oma sisemusse ja kes laotab need kõigile nähtavale. Kes uputab argipäeva pudelisse ja kes armastusse. Nalja ja humoorikaid repliike oli ning kõik kohe kindlasti ei olnud Gorki kirjutatud. Kihte ja mõtteid oli, aga lõpptulemusena jäi siiski veidi liiga kaootiliseks ning lahenduseta. Samas, eks ta oli üks katke elust. Vaadata võis, aga ei midagi hiilgavat. Näitlejate mäng oli ühtlane ja hea. Endla trupp meeldibki selletõttu, et nad on ühtlaselt head tugevad näitlejad. Üllatas Kleer Maibaumi lauluhääl. Võiks edukalt lauljana esineda, parem kui nii mõnedki lauljad.

 

Digiõppe digihüpe

 2./66. Digipöörane kool 

 Autor Ilmar Tomusk 

 Kirjastus Tammerraamat 2019

174lk./470lk./14108lk.

 

Lastekirjanduse väljakutse aprill: Ristsõna vastus  (Käime koolis)

See raamat on esmakordselt ilmunud aastal 2015 kui keegi veel isegi oma õudusunenägudes ei osanud näha, et tegelikult lähebki mõne aasta pärast digiõpe lahti ning lapsed klassiruumi ei pääsegi tavaõpet tegema. Ma arvan, et need, kes seda raamatut lugesid siis ja kes loevad nüüd, loevad seda hoopis erinevalt. Pakun et nüüdseks pole see raamat enam sugugi nii humoorikas kui võis tunduda toona sest digiõpe on muutunud meie igapäevaseks eluks ja kogemuseks. Kõik digiõppe probleemid ja edukused on nüüdseks kõikides koolides oma nahal ja ekraanidel läbi elatud, mitte ainult raamatu koolis. Raamat oli väga realistlik ja lastepärane ning veidi pöörane. Aga raamat oli ka õpetlik, samas mitte otseselt moraali lugev. Usun, et lastele jääb sedasi paremini meelde internetiohud. 

Välismaa ärimehed leiavad kooli arvutiklassist ürgvanad arvutid, mis viiakse Jaapani arvutimuuseumi. Vastutasuks saab kool kõige kaasaegsema digikooli sisustuse. Pikemalt mõtlemata hakkab direktor Margus Metsavaht koolis täielikku digiõpet korraldama. Esimese klassi lapsed saavad tavalise aabitsa asemel tahvelarvuti koos digitaalse aabitsaga, vanemates klassides loobutakse vihikutest ja raamatutest ning kogu õppetöö hakkab käima ainult arvuti ja interneti abil. Direktor, kes ennast digimaailmas veel päris kindlalt ei tunne, teeb endale Facebooki konto. Koolijuht on digipöördest vaimustuses ja õpilased on rahul, sest internet on lausa põhjatu tarkuseallikas.

 

Ema on mul taevas ingliks

 1./65. Ma tahan Ma suudan Ma võin Kristi Ojasaare lugu 

 Autor Mauri Dorbek 

Kirjastus Jes Kirjastus 2022

296lk./296lk./13934lk.

Väljakutse punktiir2023 aprill: Kuulsad naised (#1)  või märts: Mälu ja aeg (#18). Läks märtsi kuu alla, sest sinna sobis paremini.

See raamat sai alustatud märtsis ja lõpetatud aprillis. Ja tegelikult sobib nagu mõlema teema alla. Kui Kristi Ojasaarest veel tema elu ajal paljud ei olnud kuulnud, siis peale oma surma on ta üpriski kuulus. Kuigi kuidagi kurb, et inimese surm muudab ta kuulsamaks kui elu ajal oli. Ka mina olin üks, kellele see nimi oli üsna tundmatu. Seevastu, kes on Mauri Dorbek, ma teadsin hästi. Kunagi oli ta mu ülemus, mitte küll otsene, aga paar kihti ülevalpool. Sellegi poolest oli ka isiklikke kokkupuuteid. See oli aeg, millal oli tal isiklikus elus veel kõik korras, tragöödiast polnud mingeid märke. Ma tegelikult alguses olin kindel, et ma seda raamatut ei loe, sest tundsin ette, et minu pilt temast selle raamatu pildiga kokku ei lähe. Aga kuna see raamat otse surus ennast raamatukogus mulle pihku, siis mõtlesin, et annan võimaluse. Jah, mu arvamus pidas paika. Aga eks see ole vana tõde, et kriitilistes olukordades ja seistes surmaga silmitsi inimesed mitte ei muutu, aga neis tulevad esile küljed, mida muidu teised ehk ei näe. Ma mõtlen siin just kaugemalseisvad inimesed, mitte need kõige lähedasemad. Raamat on muidugi väga emotsionaalne ja valu õhkavad raamatulehed kaugele. Minu jaoks oli eriti raske lugeda neid lehekülgi, kus ta kirjeldas oma laste tundeid. See valu oli väga ränk. Ma olin neljakümnendates, kui oma ema kaotasin, aga kaotada ema nii noores eas... see on väga kurb ja valus ka kõrvalseisjatele, sest lohutada pole millegagi. Me kõik teame, et vähk on üks kole haigus. Ka need, kes sellega ise otseselt kokku puutunud oma lähikonnas pole. Aga see raamat andis aimu, kui raskelt see haigus ikka kulgeb, kuidas sureb lootus, kuidas annab alla esmalt keha, siis hing. Minu jaoks oli selle raamatu aga peamine iva selles, et kuigi me mõtleme, et me jõuame, meil on veel palju aega, siis pahatihti tuleb välja, et aeg sai otsa. Ega vanarahvas ilmaasjata ei ütle, et tänasida toimetusi ära viska homse varna. Seega ärge unustage elada tänases päevas, olla olemas oma lähedastele igapäevaselt, teha asju ja öelda sõnu kohe, niikaua kui kuulaja ja tegija on veel kõrvalk, sest vahel võib juhtuda, et ootamatult peab ütlema häid sõnu vaid pilvepiirile, kus inglid meid vaatavad. See raamat peaks minu arust olema just edukate ja töösse mattunud ärimeeste/ülemuste lugemislaual, ehk see raamat tekitaks neile rohkem empaatiat mitte ainult oma pereliikmete vaid kõigi ümbritsevate inimeste, ka oma alluvate suhtes.

Märtsi kokkuvõte

 

Raamatuid: 29

Lehekülgi: 5698

 

Keskmiselt lehekülgi päevas: 184

Keskmiselt lehekülgi raamatus: 196

 

Kõige õhem raamat: 48

Kõige paksem raamat: 440

 

Lugemise väljakutse teemasid loetud: 3

Muid väljakutseid loetud:

. Lastekirjandus 4

. Punktiir 18

. Saatusesepp 1

. Eesti Raamat 1

. Ulmetark 1

. Hispaania kirjandus1

Väljakutse vabasid loetud: 0

Loetud kirjanikke: 25

Enim loetud kirjanik: Reeli Reinaus (4)

Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 17

Enim loetud kirjastus: Tänapäev (5)

Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 8

Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Eesti (15)

 

Vanim raamat ilmunud:1980

Uusim raamat ilmunud: 2023

 

Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 8

Raamatukogust laenutatud: 15

Loetud e-raamatuid: 6

 

Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 8,07

10 palli saanud raamatud: Mäletamine, Kolme kaardi mõistatus, Tehisintellekt, Kuidas inimaju töötab, Salgamata ilusaim linn, Helgi Sallo

Kui mälu läheb seiklema ja meie jääme koju

 

29./64. Mäluseiklused

Autor Ylva Østby, Hilde Østby 

Tõlkinud Ülle Jälle 

Kirjastus Tänapäev 2021

256lk./5698lk./13638lk.

Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#17)       

Õed Hilde ja Ylva Østby – kirjanik ja neuropsühholoog – viivad meid uskumatule seiklusele inimmälu sügavustesse, näidates, kui keerukas, kaunis ja peen süsteem see on. Raamat, mis uurib mälu toimimist ja selle olulisust meie elus. Raamatus käsitletakse mitmeid teemasid, alates ajaloo- ja kultuurimälust kuni mäluhäireteni. Õed Østby tutvustavad lugejatele mälu erinevaid aspekte, nagu näiteks kuidas mälu tekib, kuidas seda hoitakse ja kuidas seda taaskasutatakse. Raamat keskendub ka sellele, kuidas meie mälu mõjutab meie identiteeti ja millised on selle praktilised rakendused igapäevaelus, näiteks õppimise ja töö osas. "Mäluseiklused" sisaldab mitmeid huvitavaid lugusid, ajaloolisi fakte, teaduslike uuringute tulemusi ja isiklikke kogemusi. Arutatakse miks me mäletame seda, mida me mäletame, ja kuidas mälu on kujundanud meie minevikku ja tulevikku. Eraldi peatutakse valemälestustel, miks need tekivad ja kui suures osas need tekivad. Raamatus on hästi palju näiteid inimestest, kelle lugu räägitavale teooriale annavad praktilise väljundi, tänu kelle juhtumile arenesid edasi teadlaste teadmised ning sageli hakatigi selle järel põhjalikumalt probleemi uurima. Hästi kirjutatud raamat, lihtsalt loetav ja huvitava sisuga. Ei kujuta ettegi kuidas oleks elada ilma mäluta.

Lugejad kohtuvad kirjanikuga või kirjanikud kohtuvad lugejaga

28./63. Kui mina ei ole mina

Sari Kirjanikud omavahel 

Autor Jan Kaus 

Kirjastus Hea Lugu 2018

128lk./5442lk./13382lk.

Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#16)  

Jan Kaus on öelnud, et kirjandus on talle alati tundunud suure vabaduse territooriumina. Kirjanduses on võimalik liikuda aegadesse ja kohtadesse, kuhu kehal pole lihtsalt võimalik ulatuda. Kirjutades või lugedes saab ta olla inimene, kes ta kunagi pole olnud, või inimene, kelleks ta kunagi ei saa. Oma raamatus räägib ta kaasahaaravalt nii kirjanikest kui ka lugejatest, kes teda enim on mõjutanud: Juku-Kalle Raid, Hasso Krull, Doris Kareva, Kalev Kesküla, Timo Lappalainen, Jürgen Rooste, Indrek Koff, Urmas Vadi.

Raamatus oli nii mälestusi teistest kirjanikest, kellega on Kaus kokku puutunud. Kui eelnevalt loetud Kaplinski raamatus oli nagu kataloogis hästi palju nimesid, kellega ta kokku oli üldse puutunud, siis Kausi raamatus olid vaid need, kes talle olid väga olulised. Seetõttu oli võimalik pikemalt ja süvenenumalt nendest kirjutada. Kohati tundus, et kirjanik avastas kirjutamise käigus kui palju tegelikult need inimesed talle tähendavad, kui palju ta on nendega seotud. Raamatus olid nii mälestused kui ka mõtisklused. Viimane peatükk oli lugeja tähtsusest kirjaniku elus. Sest kui pole lugejaid, pole ju ka kirjanike tööl mingit mõtet. Hetkel selles sarjas loetutest kõige ladusam ja mõnusam lugemine. 

    

 

See üks ja ainus aju

27./62. Ainulaadne aju 

Autor Kaja Nordengen  

Tõlkinud Ene Aschjem 

Kirjastus Postimees Kirjastus 2019

176lk./5314lk./ 13254lk.

Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#15)   

Aju on su isiksuse ja taibu asukoht. Aju õpib keeli, loob mälestusi ja tõlgendab keerulisi mustreid. Ühtlasi vastutab ta halbade otsuste eest ning premeerib sõltuvusi. Aju on ainulaadne ‒ see on ainus asendamatu organ, mida ei ole võimalik välja vahetada. Kui meditsiin ühel päeval seda suudaks, oleksid ikkagi tulemuseks täiesti teine teadvus, teised mõtted ja unistused. Raamat keskendub eelkõige ajule kui indiviidi isiksuse alusele ning kuidas erinevad aju osad ja nende vahelised ühendused mõjutavad meie käitumist ja tajusid. Nordengen toob oma raamatus välja huvitavaid näiteid selle kohta, kuidas aju toimimine võib mõjutada meie otsustusvõimet, emotsioone ja isiksuseomadusi ning millised on sellel praktilised tagajärjed meie igapäevaelule. Raamatu peatükid käsitlevad muu hulgas teemasid nagu mälu, tähelepanu, hirmud, sõltuvused ning vaimuhaigused. Autor kirjeldab ka erinevaid uuringuid ja katseid, mida on tehtud aju toimimise uurimiseks ning tutvustab lugejale kaasaegseid neuroteaduse meetodeid ja tehnoloogiaid. Raamat on lihtsalt kirjutatud, arusaadav tavalisele lugejale. Kuna viimasel ajal on saanud lugeda järjest erinevaid raamatuid ajust, siis hakkas minu jaoks juba jutt korduma, samuti näited uuringutest. Aga muidu väga asjalik ja hariv lugemine.

Soome-Ugri uurimisreisid

26./61. Kümme soome-ugri uurimisreisi

Koostanud Kaljo Põllu

Kirjastus: Olion 1990

176lk./5138lk./13078lk.

Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#14)

Raamatus antakse ülevaade fennougristika arengust Eestis. Ühe osa sellest moodustavad Tallinna Kunstiülikooli uurimisretked eestlastele lähemate ja kaugemate soomeugrilaste juurde, kust on kaasa toodud väärtuslikke ülevaateid inimeste elulaadist, uskumustest, käsitööst, ehitistest ja muustki. Raamatus tutvustatakse järgmisi rahvaid: saamid, handid, udmurdid, komid, neenetsid, eestlased, mansid, karjalased, mordvalased ja ungarlased. Iga rahva kohta on eraldi peatükk asukoha, keele, peamise eluolu ja kultuuri kohta koos fotode ja joonistustega, mis on tehtud nende uurimisreiside käigus. Raamatu lõpus on lisaks kogutud pildimaterjali. Selline hästi kiire ja põgus ülevaade nii rahvustest kui uurimisreisidest. Raamatu alguses peatükk Soome-Ugri keelte ja kultuuri uurijatest. Raamaturiiulis ootab oma aega veel Argo kirjastuse poolt välja antud Kaugelt näeb lähemale, mis kajastab ka Eesti Kunstiakadeemia uurimisreise Soome-Ugri rahvaste juurde. Kahjuks sel kuul enam seda lugeda ei jõua, aga plaanis lähitulevikus see raamat kätte võtta.  
 

Haruldused trükikuradi vangis

25./60. Rara. Haruldusi Tartu Riikliku Ülikooli Teaduslikus Raamatukogus

Autor: M. Rand (koostaja)

Kirjastus: Eesti Raamat 1980

144lk./4962lk./12902lk.

Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#13)

Mäluasutus on asutus, mis tegeleb peamiselt info kogumise, säilitamise, töötlemise ja edastamisega. Mäluasutuste hulka kuuluvad traditsiooniliselt raamatukogud, arhiivid ja muuseumid. Mäluasutuste ülesanne ühiskonnas ongi teadmiste ning kogemuste talletamine, korrastamine ja kättesaadavaks tegemine. Mäluasutused koguvad üldistatult teabekandjaid, mis tagavad ühiskonna adekvaatse toimimise nii tänapäeval kui ka tulevikus, sest mäluta inimest on raske aidata ning mäluasutusteta ühiskond on määratud hukkumisele. (Vikipeedia) 

Eesti ühiskond ei ole määratud hukkumisele, sest meil on mäluasutused olemas ja need töötavad väga edukalt. Paljudes raamatukogudes ja muuseumides on säilitatud dokumente, mis on haruldased. Eriti haruldane on, et need on säilunud sajandite jooksul. On ju teada, et inimesed armastavad tihti koristada ja enda arust mittevajalikku pahna ära visata. Aga eks tänapäeval olegi seda mittevajalikku paberipahna tunduvalt enam kui oli seda sajandite tagusel ajal, kui paberile sai ikka pigem tähtis dokument kui niisama sirgeldus. Vanim originaaldokument ülikooli raamatukogus on (vähemalt oli 1980) maavalduse kinkekiri 1239.aastast. Sellest on pilt ka selles raamatus. Lisaks muidugi pildid paljudest haruldastest dokumentidest ja raamatutest, mis pärit sajandite tagusest ajast. Ainus, mis sellele raamatule võib etteheita, et kvaliteet on alla igasugust arvestust. Muidugi on see välja antud nõuka ajal, aga ka siis oli võimalik trükkida ikka tunduvalt kvaliteetsemalt raamatuid. Mustvalged fotod on veel kuidagi arusaadavad, aga need värvifotod! Erinevad värvid on kokkutrükitud ju kolmest põhitoonist, aga nendel piltidel on kõik kolm kihti nihkes! Muidu on väga huvitav raamat ja oleks asjakohane teave ka tänasel päeval. Nüüd läks tagasi riiulisse uut uurimiskorda ootama või siis uut sarnast väljaannet ootama.

Hiilgab, helgib ja heliseb

Foto: FB Helgi Sallo lehelt

 24./59. Helgi Sallo. Helgib ja heliseb

 Sari: Eestile elatud elud #15

 Autor: Hille Karm

 Kirjastus: Ekspress Meedia 2017

 272lk./4818lk./12758lk.

Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#12)

Kes meist siis Helgi Sallot ei tea. Me enamuses mäletame teda juba oma lapsepõlvest. Siin raamatus räägib Helgi asjadest, mis on meile kõigile olulised. Need on armastus, lapsed, kodu, kaaslased, elu ja teater. Meil on võimalus elada kaasa loole, kuidas sai lummava lauluhäälega noorukesest naisest see Helgi Sallo, keda me kõik tunneme ja teame. Ma ei ole eriti elulugude fänn, aga selle raamatu tõin kunagi koju just Helgi Sallo pärast, kes on minu arust väga võrratu. Mäletan tema osatäitmisi erinevates rollides juba lapsepõlvest saadik. Olen näinud teda Estonia laval tema hiilgeaegadel ja ka hiljem, kui ta hiilgas endiselt seal. Ning loomulikult ka televiisori vahendusel. Ka need, kes ei jälgi Õnne tänava lugusid (nagu näiteks mina), teavad täpselt, kes see Alma selline seal on. Ta on minu arust mitte ainult väga hea näitleja ja laulja, vaid ka väga särav isiksus. Ning raamat on väga mõnusalt ja soojalt kirjutatud. Mõnus lugemine. 

Ajast, mil kahe keisririigi väed kohtusid Borodino all

23./58. Kahe keisri kaardivägi. Borodino

Autor Jüri Kotšinev 

Kirjastus Koolibri  2007

48lk./4546lk./12486lk.

Väljakutse punktiir2023 märts: Mälu ja aeg (#11)

Illustreeritud jutustus Napoleoni sõdade ühest tuntumast ja dramaatilisemast sõjakäigust Vene keisririigi vastu 1812. aastal. Üksikasjaliselt käsitletakse Borodino lahingut ning antakse ülevaade Aleksander I ja Napoleoni kaardivägede kujunemisest ja mundritest. Me kõik oleme seda lahingut koolis õppinud. Kuid kui paljud meist mäletavad seda? Aeg on enamuselt selle mälust eemaldanud kui ebahuvitava või mittevajaliku teabe. Jah, me võime mäletada, et selline lahing toimus ja ehk isegi kus, millal ja kes võitis, aga vaevalt sellest otseselt mittehuvituv inimene, kes ei tegele ka mälumänguga, teab täpseid fakte kuidas kõik toimus, millised mundrid olid seljas kummalgi armeel ja seda veel ametite ning auastmete järgi. Selletõttu on siiski hea, et on olemas inimesi, keda see niivõrd huvitab, et nad tegelevad teemaga süvitsi, uurivad ning jäädvustavad uuritu tulemused ka tulevastele põlvedele. Kas siis raamatu näol või nagu selle raamatu autor - mõlemast armeest tehtud osavõtjate miniskulptuurid täpsete mundritega, mis loovad elava ettekujutuse kahesaja aasta eest käibel olnud sõjaväevormidest ja relvastusest. 

Ajalugu annab õiguse võidetuile, mitte aga vallutajaile

 22./57. Uusi fakte ja hüpoteese Muinas-Peruust

 Autor: Juri Berezkin

 Tõlkija: Tarmo Kulmar

 Kirjastus: Valgus 1986

72lk./4498lk./12438lk.

Väljakutse punktiir2023 jaanuar - Võõrad taevad (#4)

Viimasel ajal on saanud lugeda asteekidest, maajadest, inkadest. Aga nendel aladel oli elu ka enne nende impeeriumite tekkimist. Selles raamatus ongi vaatluse all tsivilisatsioonid, kes elasid Peruu territooriumil enne Inkade impeeriumi tekkimist. Ja need rahvad ei olnud sugugi metsrahvad, kellel ei olnud mingit kultuuri ega ehitisi. 

Caral-Supe ehk Norte Chico tsivilisatsioon: Andide rannikul asuva Norte Chico kultuuri jäänused on vanemad kui Inka impeerium ning ulatuvad ajavahemikku 3000 eKr kuni 1800 eKr. Selle kultuuri rahvas ehitas muldkuhjatisi, mida nimetatakse kioskiteks, ning neil oli ka suur hulk looduslike materjalidega kauplemiseks vajalikke tehnilisi teadmisi.

Sechini kultuur: Sechini kultuur on üks varasemaid kultuure, mis eksisteeris Andide rannikul umbes 1800-1300 eKr. Seda kultuuri tuntakse nime järgi Sechini linnast, mis asub tänase Peruu põhjaosas. Sechini kultuur oli tuntud oma muldkuhjatiste, kivist tööriistade ja keraamika poolest. Sechini keraamika oli tuntud oma keerukate kujunduste ja graveeringute poolest. Paljud nende keraamikatööd kujutasid inimesi ja loomi, samuti geomeetrilisi kujundeid ja sümboleid.

Chavini kultuur: Chavini kultuur, mis asus Andide keskosa mägistes piirkondades, oli laialt levinud umbes 900-200 eKr. Selle kultuuri rahvas ehitasid suuri ja keerukaid templiehitisi, millel oli tõenäoliselt usuline ja poliitiline tähtsus.

Moche kultuur: Moche kultuur, mis asus Andide rannikualadel, oli levinud umbes 100 eKr kuni 700 pKr. Selle kultuuri rahvas oli tuntud oma keraamika, metallitöö, tekstiili ja arhitektuuri poolest.

Tiahuanaco tsivilisatsioon: Tiahuanaco tsivilisatsioon, mis asus Andide kõrgmäestikes, eksisteeris umbes 400-1100 pKr. Selle tsivilisatsiooni rahvas ehitas suuri monoliitseid kujusid ja tempelkomplekse, millel oli tõenäoliselt usuline ja poliitiline tähtsus.

Wari impeerium: Wari impeerium eksisteeris umbes 600-1100 pKr ja see hõlmas suurt osa Andide keskosast. Selle impeeriumi rahvas oli tuntud oma tehniliste teadmiste poolest, näiteks maaparanduse ja veekogude juhtimise osas.

Ei tohi unustada, et nendest tsivilisatsioonidest  teame me ainult läbi arheoloogiliste leidude. Sealse piirkonna ajalugu ja kultuur on mitmekesine ning huvitav ka enne Inkade impeeriumi tekkimist. Kuid tänaseni teatakse sellest siiski üpris vähe, seal on veel palju avastamata ja uurimist vajavat. 

Aga kõige rohkem üllatas mind selle raamatu autori poolne eessõna eesti keelsele väljaandele. Ei tohi unustada, et väljaandmise aasta 1986 ja autoriks venelane. "Eesti kultuuris on alati olnud iseloomulik huvi teiste rahvaste, eriti selliste vastu, kes, olles ebavõrdses võitluses vallutajatega iseseisvuse kaotanud, on oma eneseteadvuse ja eripära säilitanud. Juba 120 aasta eest ilmus L.Koidulalt raamat "Viimane Inka". Indiaanlasi on selles teoses üle idealiseeritud. Kuid milliseid eemaletõukavaid jooni inkade riigil ka ei olnud, meie sümpaatia kuulub ikkagi indiaanlastele, mitte konkistadooridele, sest ajalugu annab õiguse võidetuile, mitte aga vallutajaile."