Mingi koletis kusagil millegipärast ärkab


10./94. Koletis Esimene osa Ärkamine 
Sari Koletis 
Autor Marjorie Liu
Illustreeritud Sana Takeda 
Tõlkinud Maarika Luts   
Kirjastus Kirjastus Loeb 2022
208lk./2314lk./20654lk.
 
Ulmekirjanduse väljakutse mai: Tiina Sulg soovitab

Graafiline romaan. Tegevus leiab aset alternatiivses maailmas, kus kohtuvad art déco ilu ja aurupungi õudus, pajatab eepilise loo Maika Poolhundist – inimeste ja arkaanlaste vahelise murrangulise sõja üle elanud teismelisest. Ahistamise ja kohutava ohuga silmitsi seistes on Maika ühtlasi nii kütt kui ka saak, kes otsib vastuseid oma salapärase mineviku kohta. Samal ajal kui need, kes üritavad teda ära kasutada, jäävad temast ainult ühe sammu maha. Ja kogu selle aja jooksul on koletis ta sees ärkamas...
No ei haakunud ma kuidagi selle looga. Ja sain taas kinnitust, et graafiline romaan pole ikka minu jaoks. Ma eelistan lugeda, mitte piltide järgi poolt teksti aimata. Mulle meeldib kui mu peas moodustavad sõnad pildi. Tundub, et pildist sõnade moodustamise variant on mu peas veidi rikkis. Võib olla sellepärast ei meeldi mulle eriti ka filme vaadata. Lugu iseenesest jäi mulle üpris arusaamatuks, kes on kes ja kellest parasjagu jutt ning mis toimub. Järgmisi osi ei plaani küll lugeda enam.
 
 

Vanalinna tuur

 

Matkarada: Muusikalinna giidituur Vanalinna keldrid

Asukoht: Tallinn, Eesti
Kuupäev: 15.05.2023
Läbitud km: 2,29 km
Aeg: 1:21
 

Tuur kohtadest (baaridest), kus 90ndatele ja uue sajandi alguses noored kogunesid, et eelkõige kuulata muusikat, kus olid erinevad live kontserdid aga ka makimuusika taustaks. Muusika, mis oli underground stiilides, mis meeldis noortele. Ma arvan, et see pakkus rohkem inimestele, kelle jaoks oli see nostalgia, kes olid ise ka sel perioodil noortena nendes kohtades pidudel käinud või niisama seal hänginud ja muusikat kuulanud. Tallinna tolleaegse baarinduse ja muusikaga mittetuttavale inimesele see tuur sedavõrd ei pakkunud kuna kusagil sees ei käidud ning paljud kohad on hetkel üldse kinni või siis tegutsevad hoopis teised baarid/asutused. Aga piltidele klõpsiti meid ikka üsna ohtralt seekord. 
 
 
Fotod: Betti Sare (Facebooki ürituse lehelt)

 

Aegna saart avastamas

 


Matkarada: Aegna saar
Asukoht: Aegna saar, Tallinna kesklinn, Harju maakond, Eesti
Kuupäev: 13.05.2023
Läbitud km: 15,38 km
Aeg: 5:00
 
Tallinna päeva puhul tegi Kesklinna valitsus tasuta matka Aegna saarele, mis kuulub Tallinna kesklinna alla. Panin küll enda arust teekonna jälgimise sisse, aga midagi läks valesti ja gps ei jäädvustanud teekonda, on vaid km ja aeg. Joonistasin kaardile enam-vähem selle teekonna, mille läbisime. 
 
Linnahalli kailt algas teekond saarele.
 
Aegna saare ja Viimsi poolsaare vahele jäävad Kräsuli ja Kumbli saar, mida ühendab Aegnaga Suursalmi väin. Aegnast loode poole jäävad Sillikrunn ja Vullikrunn. Saarest lääne pool on Punakivi kari. Aegna kirdeosas on kitsas poolsaar, mis lõpeb Lemmiku ninaga. Saare põhiosa põhjatipp on Eerikneem. Eerikneeme ja Lemmiku nina vahele jääb laht. Läänerannikul on Kurikneem ning lõunarannikul Talneem, kus asub jahisadam. Aegna on valdavalt tasane, saare looduslikud kõrgemad kohad on loodeosas asuvad luited. Lemmiku nina siseosa ulatub kõrgus 4,7 meetrit üle merepinna. Rannikupatareide piirkonnas on maapinda kunstlikult täidetud. Kogu saarel on rannavalle, saare idarannikul asub rannaastang. Saarel leidub suuri rändrahne nagu näiteks Eerikukivi ja Tulekivi. Aegna saarest on ligi 70% kaetud metsaga. Valdavalt leidub saarel männikuid, kuusikuid, sanglepikuid ja kaasikuid. Aegna on saanud rohke metsa ja liivaranna pärast puhke- ja väljasõidukohaks. 
 
Selle laevaga tulime ja nüüd algas giidiga matk mööda saart.
 

Mis teil siin saarel head on? Eks ikka meri...

... ja mets.

Kui meri ja mets kokku saavad, aga kumbki ei taha alla anda.

Kui nii edasi kulgeb, siis varsti saab sellest saarest poolsaare moodi saar.

Giid on kivikuningas

Päkapikk kivikese kõrval


Reisisell uurib mälestusplaati

Eesti Wabariigi aegne mälestusplaat, mis elas üle ka nõukogude armee poolse okupatsiooni saarel.

Kivikülv jääajast

Aegna muinasaegse asustuse tõendiks on saare idaosas asuv kultusekivi. Samuti on kultusekive teada Hundipea nukilt. Vanimad kirjalikud andmed Aegna saare kohta pärinevad 1297. aastast, mil Taani kuningas Erik Menved keelas Aegnal ja Naissaarel metsaraie. Aegna saar oli tõenäoliselt osa Viimsi küla kogukonnamaast. Saare püsiasustusest pärinevad varasemad teated 1469–1470. 1557 toetas Tallinna linn Aegna elanikke Jurgen Sani ja Katrynit raha ning teraviljaga. 1681. aasta talumeeste loendi järgi oli saarel 10 talu. Aegnal oli tollal eesti ja rootsi segarahvastikuga püsiasustus. Kalapüük tõi kohalikele elanikele vähe tulu ning saare liivase pinnase tõttu oli seal võimalik kasvatada ainult heina, kuid sedagi pidi mandrilt juurde tooma. Aegna saar läks koos mitme teise saarega 1689. aastal Tallinna alluvusest riigi haldusse. Saare elu hakkas sellest ajast peale korraldama riigile kuuluv Viimsi mõis. 1726. aastal oli Aegnal 3 talu, neist suurima peremees oli rootslane Hansfarre Dier. 1736. aastal on esmamainitud Aegna kalmistut. 1782 hingerevisjoni järgi elas Aegnal 31 inimest ja saarel asus 4 talu. 19. sajandi viimasel veerandil hakkas elanike elujärg veidi paranema. Elanike põhiline tegevusala oli kala- ja hülgepüük, samuti kuulus iga talu juurde väike põllulapp. 20. sajandi alguses oli saarel 7 talu.

Aegna kalmistu

See kõikse suurem kivi ehk Tulekivi. Selle kivi ette mahtus kogu 25 inimeseline matkaseltskond ühispildile.

1931. aastal avastati saarelt kivilabürint.


Esimese maailmasõja ajal rajati Aegnale rannikupatareisid ning 3 km pikkune Aegna kindlusraudtee, mis oli osa Peeter Suure merekindlusest. Suurima patarei betoonehitis oli 200 m pikk ning selle mõlemas osas paiknes soomustorn kahe 12-tollise kahuriga. See patarei lasti osaliselt 1918. aastal sakslaste eest taganevate punaväelaste poolt õhku. Vabadussõja ajal suudeti need riigikaitse seisukohast väga olulised rannikukahurid taastada. Aegna saarele asutati 1922. aastal Aegna Komandantuur ning 1923. aastal asutati senised tsiviilelanikud Kräsuli saarele ja mandrile. Juunis 1930 oli komandantuuri koosseisus 331 sõjaväelast, sõjaaegne koosseis oli plaanitud ligi kolm korda suurem. Saarel tegutsesid erinevad sõjaväelaste seltsid, mitu orkestrit ning näite- ja spordiring. 1930. aastatel oli saarel üle 150 ehitise. Saarel asusid Aegna sõjaväelinnaku elumajad, suur kasarm, Aegna ohvitseride kasiino, staap, elektrijaam, leivakoda, raamatukogu, ambulatoorium, saun jm. Eesti annekteerimisel 1940. aastal läks saar Nõukogude vägede kätte. Eestist taganev Punaarmee hävitas 1941. aastal jällegi kõik rannikukahurid, laskemoonalaod ja osa elumaju. Aegnale asus hiljemalt 1947. aastal Balti mere laevastikule allutatud õhutõrjeväeosa, kus teenis umbes 100 mereväelast. Kõik Nõukogude mereväega seotud isikud lahkusid saarelt 1957. aastal ning nende asemele asusid piirivalvurid ja mõned eraisikud. Endisi sõjaväehooneid hakati andma ettevõtetele puhkemajadeks. 1964. aastal oli kokku 23 ettevõttel saarel puhkemaju ja suvilaid. Aegnale hakati turiste lubama 1960. aastate algul. Saar allutati 1975. aastal Tallinna Mererajoonile.


Tallinna rannakaitse keskkomandopunkt Aegnal

Tallinna rannakaitse keskkomandopunkt Aegnal, sissepääs punkti.

Saare põhjatipus

Meri oli hästi madal

Adru ja liiva taga oli mets, kuhu minna ei tohtinud merikotkaste pesitsemise pärast.

Vana ja noor

Kui peaaegu 15 kilomeetrit matkatud, siis on hea pikali visata ja pilvitust taevast pilvi otsida.

Ja seal ta paistab - Tallinn

Rõduaiandus

Kevade lähenemisl hakkavad tahtmatult näpud sügelema mulla järele. Kui muud pole, siis tuleb muuta rõdu ja aknalauad aiamaaks. Pellargoonid on talve toas edukalt üle elanud ja õitsevad kui segased. Seemned ja sibulad on mulda saanud ja osalt juba kasvavad mühinal, osalt veel üritavad imavalguse kätte jõuda. 



12.mai 2023


Emadepäev


 14.mai 2023

Euroopa päeva orienteerumismäng

 

Mis: Euroopa päeva orienteerumismäng 
Matkarada: Tallinna vanalinn
Asukoht: Tallinn, Eesti
Kuupäev: 07.05.2023
Läbitud km: 5,89 km
Aeg: 2:45
Taas üks traditsiooniks muutuv tegevus. Kolmandat aastat järjest sai osaletud Euroopa päeva orienteerumismängus Tallinna vanalinnas. Kuigi peab tõdema, et iga aastaga jääb see mäng aina lahjemaks, seda nii punktide arvu, kilomeetrite kui küsimuste osas. Aga sellegi poolest sai rada läbitud. Kaks küsimust näitab, et on valesti vastatud - tegelikult pärast selgus, et üks oli neil endil valesti pandud ja me siiski vastasime õigesti. Seekord siis vedasin ka sõbranna kaasa, temale oli selline matk esmakordne. Ja esimest korda said kõik, kes raja läbisid ning selle tõendust Euroopa Elamuskeskuses käisid ette näitamas ka valida mingit nänni. Meie pere sai siis tänu mängule kahe pudeli võrra rikkamaks.

 
Kaks matkaselli vanalinna tänaval orienteerumas

Kui juba Toompeale viis tee, siis tuli kõik vaateplatvormid ka lisaks ikka läbi käia ja see jäädvustada

Kuberneri aias Hermannil külas

Matkaks väga ilus pilvitu päikeseline päev

Elamuskeskus andis autasu eduka orienteerumismängu läbimise eest

Putukad ründavad


9./93. Kurjad putukad
Sari Looduse lood 
Autor Amy Stewart
Tõlkinud Krista Kallis
Kirjastus Tänapäev  2018
292lk./2106lk./20446lk.
 
Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#4)
 
Milline foobia teil on?  Akarofoobia, apifoobia, arahnofoobia, entomofoobia, helmintofoobia, isopterofoobia, katsaridafoobia, knidofoobia, leptidopterofoobia, mürmekofoobia, parasitofoobia, pedikulofoobia, sfeksofoobia, skoletsifoobia? Igatahes putukaid on inimesed läbi ajaloo kartnud ja sageli põhjusega. Hea fanataasiaga inimesele võib seda raamatut soovitada õuduskirjanduse aseaineks. Ma arvan, et õudukad ei olegi nii õudsad kui see raamat ettekujutades täpselt kuidas need putukad toimivad. Just need, kes vajavad inimest või tema verd, et elus püsida ja paljuneda. Ja putukad oskavad olla kurjad, vahel ise seda ettekujutamatagi, sest nemad ju lihtsalt toituvad ja paljunevad. Ühe raamatus ära toodud putukaga olin ka ise eelmisel suvel püsti hädas, ei aidanud üksi tõrjevahend. Nüüd raamatust sain teada, et oleksin vajanud parasiitherilase liiki Encarsia formosa't omale appi. Hetkel on kogu lootus talvekülmal, mis peaks mu rõdu taimeaia kurjade karilaste rünnaku jätkumise eest sel aastal päästma. 
Raamat oli põnevalt kirjutatud, ladus lugemine. Minu jaoks oli kohati põnevam ja õudsam kui mõni õuduspõnevik. Täitsa soovitan lugeda.

 

Viimsi matk

 

Matkarada: Tädu loodusõpperada + Kuradi koobas
Asukoht: Randvere küla, Viimsi vald, Harju maakond, Eesti
Kuupäev: 01.05.2023
Läbitud km: 3.77 km
Aeg: 1:39

Mäealuse maastikukaitsealal asuv Tädu loodusõpperada on suurepärane võimalus teha tutvust Viimsi poolsaare eriilmelise ja rikkaliku loodusega. Üheks omanäolisemaks vaatamisväärsuseks on näiteks rändrahnudel kasvavad kuused. Tädu 3,1 kilomeetri pikkune õpperada pakub informatsiooni nii siinsete metsaelanike kui ka erinevate loodusnähtuste kohta. Tädu õpperajale minnes tee oma metsaretk veelgi põnevamaks ja pane oma teadmised proovile nutimängus Seiklus Tädu loodusõpperajal. (https://loodusegakoos.ee)

Nutimängus osalesime kuna meile on need eelnevalt meeldima hakanud. Tegelikult on nutimäng kahetine. Ühelt poolt see muudab retke elavamaks ja lisaks jalgadele pead rohkem kasutama ka aju, et nuputada erinevaid küsimusi. Tänu nendele saab ka veidi tarkust juurde. Samas teisest küljest jälle on suur osa tähelepanust hoopis nutitelefonil selle asemel, et ümbritsevat loodust jälgida. Aga kuna loodus ikka vahel suutis võitu saada, siis õnnestuski mõnest kontrollpunktist küsimust märkamata mööduda ja pidime tegega väikese edasi-tagasi lisa jalutuskäigu. 

Sammaldunud kivid ja tuulemurrud - need olid väga sagedased matkateel

Sipelgapesa

Sattusime kellegi tualettruumi kogemata

Kivid, kivid, kivid - sammaldunud ja sammaldumata, aga igal pool suuri ja veel suuremaid kive.

Metsakoll irevil kihvaga piilumas ühe silmaga

Kuulsa suure kivi otsas kasvanud Tädu kuuse jäänused

Aga neid kivi otsas kasvavaid puid seal ikka oli. Mis teha kui maapinnal pole kivivaba ala piisavalt.

 Peale Tädu matkarada suundusime koopa juurde, kus ka varasemalt pole käinud. 

Viimsi Kuradikoobas on inimese kaevatud koobas Harju maakonnas Viimsi vallas Lubja külas Viimsi Lubjamäe kirdetipus. Koobas on arvele võetud kui ürglooduse objekt ja kaitstav looduse üksikobjekt. Oletatavasti Liivi- vôi Pôhjasôja ajal sôjaliseks otstarbeks liivakivisse kaevatud koobas. See on kahest otsast avatud kaarekujuline tunnel, mille pikkus on 18 m, kôrgus 1,2 m ja laius 2-2,5 m. Pôhjapoolne ava on 2 m lai ja 1,3 m kôrge, lôunapoolne - 4 m lai ja 2,3 m kôrge. Seintes on vaadata harvade püriidi pesakestega kollakasvalge Tiskre kihistusse kuuluv kambriumi liivakivi. Kuradikoobas oli juba möödunud sajandil üks Tallinna turismiobjektidest. Hiljem on seda kasutatud laoruumina. Rahvapärimuste järgi on krahv Buxhoewden hoidnud siin röövitud varandust. Koopa juures olevat öösel vaime nähtud-kuuldud.




 



Koopa ümbruses ajab maapind rauda sisaldavat vett välja