Tramm nimega iha

Fotod: internet

Ballett: Tramm nimega iha

Teater: Rahvusooper Estonia

vaadatud: 26.mai 2023

autor: Tennessee Williamsi samanimelise näidendi ainetel

koreograaf: Annabelle Lopez Ochoa (Belgia/Holland)

lavastaja: Nancy Meckler (USA/Suurbritannia)

Muusika ja heli: Peter Salem (Suurbritannia)

Esietendus 4.november 2017  Rahvusooperis Estonia

Maailmaesietendus 11. aprillil 2012 Šoti Balletis

Osades:  

Blanche DuBois: Anna Roberta
Stella, Blanche’i õde: Lena Scherer
Stanley Kowalski, Stella abikaasa: Joel Calstar-Fisher
Mitch, Stanley sõber: Sergei Upkin
Alan, Blanche’i abikaasa: Patrick Foster
Jeff, Alani armuke: Cristiano Principato
Kaks joodikut: Hidetora Tabe, Alexander McCleery
Pokkerimängijad: Emanuele Sardo, Sacha Barber
Kaks reisijat: Andrea Fabbri, Anatole Blaineau
Meremehed: Sacha Barber, Finn Adams
Shep Huntleigh, miljonär Texasest: Ali Urata
Mehhiklasest lillemüüja: Ana Maria Gergely
Noor poiss: Pol Monsech
Ajalehepoiss: Luca Giovanetti
Noor Blanche: Karina Laura Leškin
Kelner/Maitre D: Samuel Pellegrin
Kabareetüdrukud: Phillipa McCann, Jordan London, Christina Krigolson

 

"Tennessee Williamsi Pulitzeri auhinnaga pärjatud näidendi „Tramm nimega Iha“ (1947) 65. ilmumisaastapäevaks valmis Šoti Balletil teosest särav balletiversioon. Võimsa dramaturgia ja tantsujoonisega loo tõid lavale rahvusvaheliselt tunnustatud koreograaf Annabelle Lopez Ochoa ning lavastaja ja režissöör Nancy Meckler. Peaosas säras eesti baleriin Eve Mutso.

Eve Mutso: „Tramm nimega Iha“ on eriline lavastus, sest selle loomisel töötasid koos koreograaf ja draamalavastaja. Balleti aluseks ei ole muinasjutt, vaid üks 20. sajandi silmapaistvamaid näidendeid. Blanche on kõige keerulisem roll, mille ma loonud olen, tema tantsimine on suur väljakutse. Selles lavastuses on midagi, mis teeb ta ka täna oluliseks – Šoti Ballett tõi selle mitu korda repertuaari tagasi ja ma tantsin nendega külalisena 2017. aastal Ameerikas.“

Nancy Meckler: „Meid Annabelle’iga inspireeris Tennessee Williamsi mõte anda oma näidendile nimeks „Ööliblikas“, mis viitab õrnale olendile, keda peibutab leegi kuumus. Nii sündis kujutluspilt haavatavast ärksast noorest naisest, kes püüab puudutada pea kohal rippuvat lambipirni – kõrvetada ja tappa võiva iha ning valguse sümbolit. Kui näidendis avanevad tema saatuse tagamaad aegamisi ja alles lõpuks, siis ballett annab meile võimaluse jutustada ka Blanche’i minevikust. Alustame Blanche’ist noore tüdrukuna ning jälgime teda läbi traagiliste sündmuste, mis teevad temast meeleheitel alkohooliku, kellel pole kusagilt abi loota. Kui ta jõuab New Orleansi, et oma õe juurde jääda, mõistame tema probleemi olemust. Võtsime Williamsi näidendi lähtekohaks ning ammutasime sellest inspiratsiooni. Williamsi näidendi tantsukeeles jutustamine on pakkunud meile võimaluse minna tegelaste mõtetesse ja väljendada nende sügavaimaid kirgi, unistusi ja hirme. Blanche’i siseelu pulbitseb fantaasiast ja karmidest mälestustest, mida näidendis välja ei mängita, kuid balletis on see kõik teie ees ning leiab kajastamist läbi tantsu.“"

Üle tüki aja taas balletti vaatamas. Kaasaegne ballett, mitte klassikaline. Lugu koorub laval lahti ka sõnadeta, kuid parema arusaamise jaoks on hea ette teada, millest lugu on. Vaadata oli ilus ja muusika oli hästi varieeruv ning kohati väga üllatav. Vahepeal oli kasutatud ka Ameerika tolleaegseid poplaule (tulid nagu raadiost). Huvitav oli nii vaadata kui kuulata. Jäime väga rahule. Lõppes see aga nagu ka eelmine mu balletti vaatamine, et lugemiskavasse jõudis koheselt balletti aluseks olev näidend, et ikka süvitsi aru saada, kes siis oli kes ja mis seal ikka päriselt toimus, kas see, mis meile tundus, et toimus, oli ikka ka see, mis päriselt toimus. Ma olen ikka rohkem sõnade inimene, kui kujundite ja muusika oma.

Raamat, mis ei vaja vaid silmi vaid ka kõrvu

24./108. Põhjamaade loodus. 100 põnevat liiki ja nende häälitsused 

Autor Jan Pedersen  

Tõlkinud Allar Sooneste 

Kirjastus Tänapäev 2017

256lk./5282lk./23622lk.

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#14)   

See on nüüd selline peaaegu Potteri õpikute laadne raamat, kus loomad lisaks jutule ja piltidele teevad ka häält. Ise muidugi piltidel ei liigu ja hääle saamiseks pead nuppu vajutama. Aga sellegi poolest hääled annavad ilmekust juurde, sest kui sa oled neid loomi-linde piltidel varasemaltki näinud ja nende kohta lugenud, siis nii mõnegi looma häälitsus oli teadmata või uudiseks, et aa, niimoodi ka nad häälitsevad. Ja muidugi lindude puhul oli tuvastus, et olen küll sellist linnulaulu kuulnud mitmeid kordi ja vahel üritanud Siutsu äppiga isegi tuvastada, kellega tegu, aga siis see ongi see lind ja ta näeb välja selline, sest tavaliselt laualavad nad kusagil puude või põõsaste lehtede varjus ning neid lõõritajaid ei õnnestugi näha. 

Kui eelmised loomaraamatud on pigem rõhunud emotsioonidele, kui intelligentsed nad on ja kuidas käituvad, siis see raamat oli faktipõhine - see loom, elab sellises kohas, sööb seda, kasvatab seal poegi, nii mitu järeltulijat, hoolitseb nende eest nii kaua jne. Tegelikult loomi oli vähe selles raamatus, enamikus olid linnud. Aga eks linde olegi rohkem ning nad teevad ka kõik häält, samas kui loomad on tihti üpris vagurad olendid. Ilusad selged fotod, kus linnud ja loomad on suures plaanis näha. Olen seda raamatut ka varasemalt lapanud ja helisid kuulanud, aga algusest lõpuni lugenud ei ole, nüüd sai siis kõik järjest loetud ja kuulatud.    

Võsavillem, susi, kriimsilm, metsatöll, hallivatimees, metsakutsa, metsapeni, laanepeni, pajuvasikas, pühajürikutsikas, lambavaras, kõrvekutsikas, sorgsaba, hallsaks...

23./107. Huntide tarkus 

Sari Looduse lood  

Autor Elli H. Radinger 

Tõlkinud Eve Sooneste 

Kirjastus Tänapäev 2022

238lk./5026lk./23366lk.

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#13)   

Autor Elli H. Radinger, sündinud aastal 1951, loobus kolmkümmend aastat tagasi advokaadiametist, et pühenduda täielikult kirjutamisele ja huntidele. Tänapäeval on ta Saksamaa mainekaim hundiuurija, kes annab oma teadmisi edasi raamatutes, seminaridel ja ettekannetes. Juba veerandsada aastat on ta veetnud enamiku ajast USA-s Wyomingi osariigis Yellowstone’i rahvuspargis metsikuid hunte jälgides. Raamatus on aru saada, et autor on lummatud huntidest, nende perekondlikkusest, käitumisest ning üritab hunte teha sümpaatseks ka teistele inimestele. Armasta oma perekonda, hoolitse nende eest, kes on sinu hoolde usaldatud, ära anna kunagi alla ega loobu eales mängimast – sellised on huntide põhimõtted. Hundid hoolitsevad hellalt oma vanade ja haavatute eest, kasvatavad armastusega järeltulijaid ja suudavad mängides kõik unustada. Nad mõtlevad, unistavad, teevad plaane, suhtlevad üksteisega intelligentselt. Karjakasvatajad mõtlevad aga veidi teisiti seistes murtud loomade juures tarandikus. 

Raamat on kirjutatud hästi, kirega. Sealt õhkub kui targad ja hoolivad on hundid. Kuid ilusti on kirjutatud ka loodusseadusest, kus kiskja vajab ellujäämiseks toitu - teiste loomade liha, kuidas hundid jahti peavad, miks nad lambakarja hulka sattudes tapavad rohkem kui söögiks vaja. Kuid ka hundikarjade omavahelised konfliktid lõppevad vahel tapetutega. Nagu eelmises sama autori raamatus, kus ta tõi paralleele vanade koerte ja vanade inimeste vahele, siis siin raamatus toob ta ka paralleele huntide ja inimeste vahel, nende käitumise ja psühholoogia osas. Hunte ma rohkem armastama ei hakanud ja nendega looduses kohtuda siiski ei soovi, aga rohkem nendest loomadest sain sellest raamatust teada küll. 

    

Üks igati vahva lasteraamat

22./106. Väravavaht ja meri 

Autor Maria Parr  

Tõlkinud Riina Hanso 

Kirjastus Eesti Raamat 2018

224lk./4788lk./23128lk.

Eesti Raamatu väljakutse mai: meri

Uue jalgpallitreeneri saabumine toob kaheteistkümneaastase Lena Lidi väravavahikarjääri kohale mustad pilved. Naabermaja Trille mõtiskleb, kuidas avaldada muljet nende klassi uuele tüdrukule. Vanaisa aga jahib merel kõigi aegade suurimat kalapurakat ega muretse põrmugi selle pärast, et hakkab juba vanaks jääma. Ühe aastaringi jooksul tuleb Lenal, Trillel ja vanaisal võidelda nii iseenda kui ka mässavate loodusjõududega. Nende mereäärsest kodukülast Prõmaka-Mathildest saab nüüd karmimate seikluste, suurte tunnete ja tõeliste draamade tander. Sest mis Lenal ja Trillel üle jääb, kui nende ehitatud parved lähevad põhja, meri uhub pudelposti koduranda, ja keegi ei hooli sellest, mida nad päriselt kõige paremini teha oskavad? 

Hästi tore lasteraamat. Tegelased on sümpaatsed, lapselikud. Ei ole ainult head ja ainult pahad lapsed, igas on erinevaid külgi nii, et tekib tunne päris inimestest ja lastest raamatut lugedes, mitte väljamõeldud tegelastest, kellega kirjanik pole elus kokku puutunud. Kaasahaarav, et mida nad nüüd järgmisena välja mõtlevad, kuidas olukorra lahendavad, mis edasi saab. Põnevust, suhtedraamat, huumorit - kõike jagub sellesse raamatusse. Ja muidugi on meri üks oluline komponent, sest elavad nad ju mere ääres ja meri on igapäevane kaaslane nii rahulikus kui mässavas olekus. Olen autori kohta kuulnud vaid kiidusõnu, aga siiani pole olnud juhust tema raamatuid lugeda, nüüd tekkis küll tahtmine veel mõned ta raamatud läbi lugeda. Vahva lugemine oli.   

Kuuba krimi

 

21./105. Laitmatu minevik 

Sari Neli aastaaega  #1

Autor Leonardo Padura 

Tõlkinud Maarja Paesalu 

Kirjastus Toledo kirjastus  2019

234lk./4564lk./22904lk.

 

Lugemise väljakutse: 39. Toledo kirjastuse väljaantud raamat

Ühel nädalavahetusel 1989. aasta Havannas raputab politseinik Mario Conde pohmelusest üles telefonikõne. Helistajaks on Vana, tema ülemus, kes annab lahendamiseks saladusliku ja pakilise juhtumi: tööstusministeeriumi kõrge ametnik Rafael Morín pole mitu päeva koju ilmunud. Juhuse tahtel on kadunud mees Conde koolivend, kes juba tollal järgis eeskujulikult reegleid ning paistis silma enesekontrolli poolest. Kõige krooniks tuleb Condel juhtumit lahendades seista silmitsi oma noorusarmastuse Tamaraga, kes nüüd on kadunud mehe abikaasa. Conde toob hiilgava karjääri teinud Rafael Moríni näiliselt laitmatust minevikust päevavalgele muret tekitavaid varje. Raamatu tegevus annab elutruu kirjelduse 1980-ndate Kuuba olustikust ja ühiskonnast, mida iseloomustas veel suhteline sotsiaalne võrdsus (kuigi oli teistest võrdsemaid). Kriminullina on see raamat minu jaoks veidi nõrk, aga Kuuba elust kaheksakümnendatel andis küll mingigi pildi. Varasemalt olen lugenud sarja teist osa ja minu arust teine osa oli tugevam natuke. Pole päris minu maitset mööda raamat, liiga aeglane ja uimane, aga lugeda võib ja kuna kolmas osa on ka juba tõlgitud, siis arvatavasti loen ka selle läbi.

Planeet Maa - inimeste või putukate planeet?

Putukad: Tehisintellekt

20./104. Putukate planeet 

Autor Anne Sverdrup-Thygeson  

Tõlkinud Sigrid Tooming 

Kirjastus Varrak 2019

230lk./4330lk./22670lk.

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#12)   

Iga inimese kohta, kes praegu maakeral elab, tuleb enam kui 200 miljonit putukat. Kas Maa on siis inimeste või putukate planeet? Putukaid leidub peaaegu igas ökosüsteemis, alates troopilistest vihmametsadest kuni kõrbealade ja arktiliste piirkondadeni. Putukad on oluline osa ökosüsteemidest, täites mitmeid olulisi rolle. Nad tolmeldavad taimi, aidates kaasa taimede paljunemisele ja viljakusele. Lisaks on paljud putukad olulised lagundajad, kes aitavad hajutada surnud taimede ja loomade jääke ning toetavad seeläbi toitaineringet. Samuti on putukad oluliseks toiduallikaks paljudele teistele loomadele, sealhulgas lindudele, kahepaiksetele ja imetajatele. Putukate mitmekesisus on hämmastav. On teada üle miljoni putukaliigi, kuid teadlased usuvad, et tegelik arv võib olla mitu korda suurem. Putukad erinevad suuruse, kuju, värvi, toitumisharjumuste ja elupaikade poolest. Mõned putukad on lendavad, teised roomavad või ujuvad vees. Inimeste jaoks on putukad olnud olulised mitmel viisil. Mõned putukaliigid on meie toiduks, nagu näiteks mesilaste poolt tolmeldatud taimedest saadav mesi või siis mõned putukad, mis on osa erinevate kultuuride toidulaual. Putukad on ka olulised põllumajanduses, kuna mõned neist tolmeldavad põllukultuure või aitavad võidelda kahjurputukate vastu. Lisaks on putukad tekitanud huvi teadlaste seas, kes uurivad nende eluviisi, ökoloogiat ja evolutsiooni. Kuigi putukad võivad mõnikord olla tüütud või tekitada probleeme inimestele, on nende roll ökosüsteemides hindamatu. Putukate mõistmine ja kaitsmine on oluline samm, et säilitada Maa ökoloogiline tasakaal ja tagada meie enda jätkusuutlik tulevik. 

Raamat oli põnevalt kirjutatud ja sai mitmekülgseid teadmisi nende eluviiside, käitumise, olemise, tegemiste, söögi, paljunemise jne kohta. Autor suutis putukate maailmast kirjutada nii, et nende vastu mitte ainult ei tekkinud huvi vaid ka sümpaatia. Väga hästi kirjutatud raamat, võib täitsa lugeda mõne põneviku asemel.

 

„Ela nii, nagu sureksid sa homme, ja õpi nii, nagu elaksid igavesti.“ Mahatma Gandhi

 

19./103. Vanade koerte tarkus 

Sari Looduse lood  

Autor Elli Radinger 

Tõlkija Eve Sooneste

Kirjastus Tänapäev 2019  

322lk./4098lk./22438lk.

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#11)

Ma võtsin selle raamatu lugemisse vaid seetõttu, et see on ilmunud Looduse lood sarjas, kuna see sari mulle väga meeldib ning plaanis on kõik raamatud läbi lugeda. Koerteraamatute suhtes on mul lihtsalt suured eelarvamused. Koerte suhtes ka. Nagu keegi ühes raamatus väitis, et ta ei ole allergiline koerte vastu vaid koerahammustuste vastu. Mina samuti. Ma ei vihka koeri, aga ma tõesti ei salli hoolimatuid koeraomanikke, kes näevad maailma silmaklappidega, kellele nende koer on a ja o ning nad ei suuda või ei taha arvestada teiste inimestega. Ma ei räägi siin koerte järelt koristamisest või ilma rihmata jalutajatest. Ka ei suudeta aru saada, et kui koer on rihma otsas, siis ei pea koera laskma vastutuleva inimeseni, nii, et ei ole võimalik mööduda koerast ilma, et koeraga tekiks puude või koerarihm ei takistaks otse edasiliikumist. Sorry, aga ma tõesti ei taha teie illikukudest koertest mööduda ka 10 cm kauguselt ja see peaks olema ometi minu õigus. Ma tean, mida tähendab midagi (olete ju korduvalt kuulnud: ärge kartke, ta ei tee midagi...). Midagi = kolm nädalat sinikaid, märkimaks igat hammast koera suus. Ja kuigi peremees nägi vaeva koera kättesaamisega, sest koer oli jõu poolest temast üle (ta oli alles nooruke, mis siis veel saab kui ta täiskasvanuks sai) ja ta nägi koera ründamas (täpselt paar sekundit peale seda kui ta oli eelneva lause öelnud ja koera kehakeelest võis juba paljugi väljalugeda (seetõttu jäin liikumatult seisma), mitte vaid tema peremees, kes oleks oma koera pidanud tundma), siis ta 5 minutit hiljem kinnitas, et tema koer ei suudagi nii kõrgele hüpata ning kuna jope pole katki, siis koer ei saanud hammustada... Seetõttu ma suhtun ka eelarvamustega koerteraamatutesse, kuidas pimedad loomaarmastajad oma koerte geniaalsust kiidavad ja samal ajal suhtuvad hoolimatult kõigisse, kes nende koertevaimustusega ei liitu ning nende armastatut ei ülista. Selles raamatus oli seda ka, aga palju enam oli siiski loomapsühholoogiat, just eakate loomade käitumise ja olemise analüüsi ning paralleele oli tõmmatud inimestega. Sellest raamatust oleks saanud välja kirjutada hulga mõtteteri, kus autor toob välja soovitused ja ideed just eakatele inimestele võtta eeskujuks nii mõndagi koertest ning nende olemisest, et muuta ka oma päevi vanaduses rohkem päiksemalistemateks. Kuna mul on viimasel ajal just teemaks eakad ja nende koolitamine, nende oskuste elus hoidmine või uuendamine seoses elu kiire muutumise ja digimaailmaga, siis leidsin sellest raamatust palju mõtteid ja häid soovitusi. Minu jaoks oli see raamat rohkem psühholoogia raamat kui loomaraamat. Ma arvan, et sellest raamatust loevad inimesed välja väga palju erinevat, seal on sedavõrd palju kihte. Kes loeb koertest, kes eakusest, kes üldse millestki muust. Soovitan lugeda, eriti kui tegemist mingilgi moel seenioridega.

Öökull huikas ja samovar undas ühtevalu

Näitus: Öökull huikas ja samovar undas ühtevalu

Kelle: Urmas Lüüs ja Hans-Otto Ojaste

Kus: Hop galerii

Millal: 21.mai 2023

Öökulli ja samovari ei näinud, muid asju küll. Kui palju on võimalik mahutada sektsioonkappe ühte pisikesse tuppa? Rohkem kui te eales ettekujutada võite. Aga õnneks oli ikka arvestatud esivanema mõõtudega, seega kinni kuhugi ei jäänud. Seda soovitaks nüüd küll kindlasti vaatama minna ja mitte vaid sugulaste poolest. Kes on harjunud tavanäitustel maale käima vaatamas, see saab ikka tõsise kultuurišoki, et selline võib ka näitus olla. Ja inspireeritud on see Tšehhovist ja tema Kirsiaiast. Näitusest ütlevad pildid enam kui sõnad:

Ja nüüd kõik galeriisse ise vaatama!

Esimene lilleõis

Esimene lill läks rõdul õitsema. Pakendil lubatuga täitsa sarnane:
 

Muuseumiöö rahvusarhiivis

Mis: Muuseumiöö 2023

Kus: Rahvusarhiiv, Maneeži 2 ja 4, Tallinn

Millal: 20.mai 2023

Tule saa osa rahvusarhiivi Muuseumiöö eriprogrammist "Öös on liikumist: liikumisest jäävad jäljed".

18.00 Rahvusarhiivi Maneeži tänava majade esimene ekskursioon.
19.00 Sisekaitseakadeemia ja Tartu Ülikooli kriminalistika õppejõu Raivo Öpiku ettekanne "Liikumisest jäävad jäljed". Ettekanne räägib kriminalistika olemusest ja ajaloost ning kuidas jälgede järgi rekonstrueeritakse kuriteosündmus ja leitakse kurjategija.
20.15 filmiprogramm „Kriminaalne Tallinn“. 1950.–1980. aastatest lühidokumentaalid ja ringvaatepalad heidavad valgust erinevatele hämaratele teemadele, nagu näiteks alkoholism, varastamine, vägivald, tööluus, suguhaigused, liikluseeskirjade rikkumine. Vastukaaluks kõikvõimalikele rikkumistele saab filmides näha ka miilitsakooli innukaid kursante harjutamas enesekaitse ja pahalaste kahjutuks tegemise võtteid, kuriteopaiga inspekteerimist ja jälitustegevusi.

Ekskursioon oli huvitav. Pildid allpool. Ettekanne oli keskmiselt huvitav, veidi rohkem oleks tahtnud ehk teooria asemel praktikast kuulda. Filmiprogramm aga oli 99% üles ehitatud alkoholismile ja hulkurlusele Nõukogude ajal, oleks võinud olla mitmekesisem, vaevalt, et sel ajal siis vaid see ainus kuritegevusliik oli. 

Ja muidugi nad kiusasid sõltlast... Jagasid tasuta raamatuid. Vanu raamatuid. Esimese Eesti Wabariigi aegseid. Ja mul polnud mitte mingit kotti kaasas. Oehh, aga 14 tükki sain ikka koju tassitud. Oleks veel kott olnud ja oleks esimesena kohale jõudnud... Siis vist oleks veel ühte riiulit jälle juurde vaja olnud...

Arhiivitöötaja laud enne arvutiajastut

Arhiivitöötaja laud enne arvutiajastut

Kõik täiesti tasuta...

Absurdne komöödia

 

Fotod: teatri kodulehelt

Etendus: Audients

Teater: Raaam Teater (etendus Kumus)

autor: Jeton Neziraj (Kosovo)

lavastaja: Madis Kalmet

Esietendus 07.mai 2022

Vaadatud: 21.mai 2023

Näitlejad:Priit Võigemast, Henrik Kalmet

"Nädal enne esietendust, kõige pöörasemal peaproovide perioodil, külastab teatrijuhti (Priit Võigemast) veider uurija (Henrik Kalmet) ühe salapärase süüasjaga, millel nimeks “Teatritoimik”. Algab pingeline ja samas absurdne ülekuulamine, kus väga kiiresti hägustub, mis süüasjaga on üldse tegemist, kes keda süüdistab ning millega seoses. Mis on päriselt ja mis mängult? Tundub pealtnäha lihtne lugu võimu ja vaimu omavahelistest suhetest ning vastuoludest, aga lähemal vaatlusel hakkavad hargnema erinevad tasandid.Veidi Kafkalik vaade jaburasse bürokraatlikku masinavärki ja selle koomiline kokkupõrge boheemlasliku ning maagilisena näiva teatrimaailmaga. Kas need maailmad või need kaks ootamatutel asjaoludel kokku saanud inimest on üldse nii erinevad, kui esmapilgul tundub? Ja et vinti veelgi peale keerata, tulevad mängu ka meelemürgid.

“Audients” või täpsemalt öeldes “Vaclav Haveli Audients”, on kaasaegse Kosovo näitekirjaniku Jeton Neziraj värske lavalugu, mis on kõvasti inspiratsiooni saanud Vaclav Haveli 1975ndal aastal ilmunud näitemängust “Audients”."

Noh minu jaoks läks veidi liiga jaburaks kätte ära. Samas nalja oli ja nalja taustal oli ka tõsielulist bürokraatia tögamist. Vaimu ja võimu vastandumist. Kuidas nõrk vaim võib vahel sellega mitte leppida ja abi otsida võimust.  Ning olenevalt võimust, siis kas nõrk vaim saab võidu ja hävitab nii mõnegi tugeva vaimu, või mitte. Tundus, et kohati vist läks näitlejatel veidi lappama ning nad kukkusid laval etteantud teksti asemel interpreteerima, igatahes oli naljakas mõnes kohas kuidas näitlejad väevõimuga ise naeru tagasi hoidsid. Vaevaliselt õnnestus hakkama saada kohati. Kohati läks tükk liiga absurdseks kätte, kohati oli tunne, et nüüd ollakse ummikseisus ja vaja oleks kedagi kolmandat lavale, kes aitaks loo edasi. Aga kui ma juba esimesel korral kui noort Kalmetit laval nägin, veendusin tema andekuses, siis nüüd sain veelkord kinnitust. Eriti see tema kehakeel! Võigemast oli oma tavalises headuses, võib olla jäi isegi veidi alla minu jaoks, ehk liiga lõdvalt läks panema. Vaadata võis, aga peale niivõrd tugevat tükki kui oli Ajurünnak paar päeva tagasi, jäi lavastus keskpäraseks.

Mida etenduse lõpu poole, seda vähem on aega hingamisele mõelda

Fotod: Kalev Lilleorg, teatri kodulehelt

Etendus: Ajurünnak

Teater: Rakvere Teater (külisetendus Kumus)

autor: Aaron Loeb

lavastaja: Taago Tubin

Esietendus 14.oktoober 2022

Vaadatud: 19.mai 2023

Näitlejad: Grete Jürgenson, Imre Õunapuu, Peeter Rästas, Elar Vahter ja Märten Matsu

"Süsimust komöödia

Tipp-proffidest ärikonsultantide tiim saab ülesande 90 minuti jooksul töötada välja salajane plaan inimkonna päästmiseks. Töö käigus hakkavad nad  järjest enam aduma, kuivõrd vähe nad selle plaani tegeliku olemuse ja eesmärkide kohta teavad. Püüd navigeerida vandenõuteooriate miiniväljal paneb kriitiliselt proovile meeskonnatöö ja viib vältimatu küsimuseni „kas meie kontrollime olukorda või kontrollitakse meid?“"

Hea, et tükk oli ühes vaatuses, muidu oleks vaheajal toimunud vaatajas kindlasti jahenemine, maa peale tagasitulek, aga nüüd oli publik täielikult kaasa haaratud ja tüki edenedes hoiti juba hinge kinni, et mis nüüd edasi, kuidas see asi lõpuni jõuab või kas üldse jõuab... Tükk muudkui kruttis ja kruttis mööda spiraali üles ja kui hetkeks jõuti laval lahenduseni, mis veidi pinget alandas, siis järgmistel sekunditel sellest lahendusest tuli välja uus spiraal ja juba kõrgemal ning intensiivsem. Kas meie mängime või mängitakse meiega, kes on need niiditõmbajad ja mis on nende tegelik eesmärk? Ülihästi ja veenvalt mängitud. Kui oleks kontekstist väljas näinud mõnda katket, siis oleks tundunud, et näitlejad mängivad üle, aga vaadates näidendi kulgu, siis oli kõik täpselt omal kohal. Kusjuures viiest näitlejast neli oli minu jaoks võõrad, kas pole varem näinud või pole tähele pannud neid. Seekord aga kõigilt väga hiilgav mäng. Tõesti soojalt soovitan, eriti veel neile, kes töö tõttu peavad vahel tegema meeskondlikke ajurünnakuid. Ainus hoiatus, peale lavastust võib paranoiline suhtumine kõrgemalt antud käskudesse süveneda.

Siga on ärasöömiseks, siga on pattalöömiseks...

 18./102. Natuke meie moodi 

Sari Looduse lood 

Autor Kristoffer Hatteland Endresen

Tõlkinud Kristina Porgasaar 

Kirjastus Tänapäev 2022

318lk./ 3776lk./22116lk.

 

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#10)

Inimese ja sea suhe on alati olnud keeruline. Siga on kõige räpase, koleda, häbiväärse ning patuse elavaks metafooriks. Siga on eemale tõugatud või ehk oleks õigem ütelda siseruumidesse lukustatud ning inimeste pilgu eest hästi varjatud. Samas on siga ka hinnaline meditsiiniline inimkeha mudel. Ta on ka see loom, keda me oleme viimase viiekümne aasta jooksul kõige rohkem söönud. Soovides minna sigade olemuse ning nende ümber oleva müsteeriumiga süvitsi jälgis Kristoffer Hatteland Endresen Lääne-Norras Jærenis intensiivses seatööstuses seakasvataja rollis olles ühe pesakonna põrsaste teekonda sünnist tapamajani. Teekonnast sai paeluv jutustus isust ja vastikusest, toidust ning moraalist. Samas juurdleb autor inimkonda sajandeid vaevanud küsimuse üle: Kust siis läheb tegelik piir inimese ja looma vahel? 

Minu jaoks jagunes see raamat kaheks. Ühest küljest autori kirjeldused seakasvatuses, mida ta nägi, tundis, arvas. Ja siis arutlused ajaloo, kultuuri, looduse ja inimese suhete kohta, sea rollist inimese elus. Väga huvitav oli, kui ta üritas leida algpõhjust, miks osa religioonidest on sea söömise ära keelanud. Või siis, kui ta tegi kokkuvõtte kohtuasjadest läbi ajaloo, kus süüpingis on istunud siga. Või meditsiinis sea rollist ning arvatavast tulevikust. Ja loomulikult mida sead peaksid tundma, kui targad nad on ja kuidas nad arenenud-taandarenenud on ajaloo vältel. Väga hea raamat, soovitan.

 

 

Mõmm-mõmm, karujõmm

 

 

17./101. Karu. Eesti looduslood

Sari Eesti looduslood #1

Autor Vahur Sepp 

Fotod Kenno Kaupmees

Kirjastus Tulip OÜ 2018

48lk./3458lk./21798lk.

 

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#9)

Raamatust saab teada millist elu karud aastaringselt elavad. Mida nad söövad, kuhu pesa teevad, kaua magavad, kuidas pulmi peavad, millal karupojad sünnivad, millised on karude suhted inimestega ja palju muud huvitavat. 

Pruunkaru on suurim metsas elav kiskja Euroopas ning võib kaaluda kuni 300 kilo. Eesti pruunkarude populatsioon on hinnanguliselt umbes 700-900 isendit. Eesti metsades elavad pruunkarud eelistavad tihedaid metsasid, kus on piisavalt varjumiskohti, samuti soojad metsaalad, nagu päikesepaistelised metsaservad ja rohumaad. Nad eelistavad peamiselt okas- ja segametsi, kus on piisavalt toitu. Toitumiselt on karu kõigesööja ja valdava osa toidust moodustavad mitmesugused marjad, seened, seemned ja putukad.

"Kui juhtute metsas karu kohtama, siis nautige seda hetke! Midagi nii haruldast ei pruugi edaspidi enam juhtuda. Metsaott, kes pole teie lõhna tundnud, võib tõusta püsti ja jääda uudistama. Siis tasub teda viisakalt ja valjult tervitada. Sellele järgneb kiire ja paaniline põgenemine." (raamatust)

Raamat andis ülevaate karudest ja oli aru saada, et autor tundis looma ning karud talle meeldisid. Raamat oli küll lühike, aga väga asjalik.

Need erilised lehmad ja nende salajane elu

16./100. Lehmade salajane elu 

Sari Looduse lood  

Autor Rosamund Young  

Tõlkinud Marie Kuri 

Kirjastus Tänapäev 2017

144lk./3410lk./21750lk.

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#8)

Kite’s Nesti farmis uitavad lehmad (ning lambad, kanad ja sead) vabalt ringi. Nad otsustavad ise, kuidas järglasi kasvatada, mida süüa ja kus magada. Kui lehmad saavad rahus oma lehmaelu elada, tuleb nähtavale iga looma isikupära, mis on neil kõigil erinev – nagu inimestelgi. Raamatust selgub, et lehmad armastavad, mängivad, kiinduvad ja loovad sõprussuhteid, mis kestavad elu lõpuni. Nad hoiavad üksteise lapsi, leiutavad mänge, peavad vimma ja leinavad. Enamik meist ei tea, et midagi sellist on võimalik, sest tänapäeva põllumajanduses ei ole ruumi loomade loomuliku elukorraldusega arvestamisele. 

Autor armastab oma loomi, ta tunneb kõiki nime ja nägupidi ning arvestab nende eripärade ja soovidega. Selles farmis on inimene teisejärguline, ainult loomadele abiandja kui need seda küsivad. Ja tundub et perenaine saab aru nende keelest, mõistab sõnatuid vestlusi kehakeeles. Raamatus ei ole üldistusi lehmade kohta sest nad on kõik autori jaoks vaieldamatult isiksused, erinevad oma soovide ja iseloomude poolest. Pigem ongi see autori mälestusraamat oma loomadest, mitte sedavõrd lehmade ja natuke ka teiste koduloomade üldistav tutvustus. 

Kohati oli huvitav lugemine, kohati läks veidi igavaks, eriti see järjepidamine milline lehm oli milliste lehmade esiema. Autor muidugi teadis peast oma veiste sugupuid. 

Kakskümmend asja, mida võiks teada lehmadest:

Lehmad armastavad üksteist … vähemalt mõned neist.
Lehmad hoiavad üksteise lapsi.
Lehmad peavad vimma.
Lehmad mõtlevad mänge välja.
Lehmad saavad pahaseks.
Lehmad oskavad inimestega suhelda.
Lehmad oskavad probleeme lahendada.
Lehmad loovad eluaegseid sõprussuhteid.
Lehmadel on toidu suhtes eelistused.
Lehmad võivad olla ettearvamatud.
Lehmad võivad olla head seltsilised.
Lehmad võivad olla igavad.
Lehmad võivad olla targad.
Lehmad armastavad muusikat.
Lehmad võivad olla õrnad.
Lehmad võivad olla agressiivsed.
Lehmad on usaldusväärsed.
Lehmad võivad olla andestavad.
Lehmad võivad olla kangekaelsed.
Lehmad võivad olla arukad.
           

Agnes ja kummitused tegutsevad taas

 

15./99. Agnes ja vari aknal 

Sari: Agnes #3

Autor Tuutikki Tolonen 

Tõlkinud Helena Lemendik  

Kirjastus Eesti Raamat 2023

168lk./3266lk./21606lk.

 

Lugemise väljakutse: 37.    Tõeliselt tore lasteraamat (ilmunud 2020 või hiljem)

Tegemist on jah ühe toreda lasteraamatusarja viimase, kolmanda osaga. Kuigi minu jaoks natuke nagu iga osaga läks nõrgemaks ja vähem põnevamaks, siis tore raamat igatahes. Parajalt müstikat, parajalt laste tegemiste reaalsust, parajalt perekonnaprobleeme, parajalt põnevust, parajalt ajalugu ja parajalt tänapäeva. Üks raamat, kus on palju erinevaid kihte ja ma arvan, et täiskasvanu loeb sellest raamatust erinevaid asju välja kui laps. Soovitan aga mõlematele, nii lastele kui täiskasvanutele.

Agnes ja tema ema on kolinud salapärasesse villasse. Käes on suvi ning villas otsustatakse korraldada kunsti- ja fotograafiakursused. Ühel päeval ilmuvad maalikursuse joonistuste hulka tööd, mida keegi enda omaks ei tunnista. Lisaks jäädvustab Agnese kaamera kummalise varju: keegi justkui seisaks Hugo tühja toa aknal. Kas Rauhala villal on rääkida veel mõni saladus? 

Sipelgad vallutavad maailma

14./98. Lugusid sipelgate maailmast 

Sari Elav teadus #38

Autor Edward O. Wilson 

Tõlkinud Tanel Saimre 

Kirjastus Argo kirjastus 2023

168lk./3098lk./21438lk.

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#7)

Maailma tuntumaid loodusteadlasi Edward O. Wilson jutustab sipelgate kireva maailma kaudu oma eluloo alates poisipõlve kohtumistest nende imeliste putukatega Alabama metsades kuni tunnustatud teadlasena tehtud uurimisreisideni kogu maailmas. Wilson viib lugeja avastusretkedele nii kaugetesse paikadesse nagu Mosambiik, Paapua Uus-Guinea ja Dauphini saar Mehhiko lahes, aga ka oma vanemate rohtunud aeda, ja uurib lähemalt 25 sipelgaliiki.  

Raamatus "Lugusid sipelgate maailmast" tutvustab Wilson lugejale sipelgate sotsiaalset struktuuri, kommunikatsioonisüsteeme, tööjaotust ning nende kolooniate keerukat ja organiseeritud eluviisi. Ta avab sipelgate maailma saladused, sealhulgas nende uskumatud kohanemisvõimed, võitlused teiste kolooniate vastu, toidujahi strateegiad ja isegi sipelgate sõdivad käitumismustrid. Raamat pakub mitmeid põnevaid lugusid ja näiteid sipelgate käitumisest ning kuidas sipelgad oma keskkonnas toimivad. Wilson viib otsekui sipelgate maailma, kus saab näha ja mõista nende putukate keerukat ja hämmastavat käitumist. Raamat pakub põnevaid teadmisi sipelgate kohta, pakkudes samal ajal ka sügavamat arusaama looduse mitmekesisusest ja sotsiaalsetest struktuuridest. Raamatut ilmestavad Kristen Orri illustratsioonid ning hulk fotosid Wilsoni noorusajast ja teaduslikelt ekspeditsioonidelt.

Sipelgad on ühed huvitavad putukad ning siit sai palju nende kohta uut teada. Eriti üllatas, et igal pool polegi sipelgad need head putukad ning vahel on vaja nende levikule piir panna, et nad teisi liiki ei lämmataks. Sipelgaliigid võivad samuti olla mõnes kohas võõrliigid, kes tulevad ja vallutavad ning anastavad seal algselt olnute territooriumid ning põhjustavad algsete liikide hukku. Võõrliigid paraku tekitavad kahju ka põllumajandusele ja inimestele, mitte vaid teistele putukatele. Hariv ja huvitav raamat, üsna kerge lugemine. 

Mütoloogia, inimesed ja loomad

 13./97. Teekond urust templisse ehk märk on vaataja silmades 

 Sari Looduse lood 

 Autor Aleksei Turovski, Marcus Turovski 

 Kirjastus Tänapäev 2016

 252lk./2930lk./21270lk.

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#6)

Miks on hakatud erinevates kultuurides teatud loomi pidama pühaks ja miks neile omistatakse erinevaid tähendusi ja omadusi? Kui palju on neis müütides tegelikkust ja mida leiab maailma eri paigus ühist ja erinevat? Selles raamatus on põimitud legendid zooloogiaga. Sissejuhatavale loole järgneb pikemalt ja põhjalikumalt loomade psühholoogia, nende olemine, inimese arusaamised loomadest. Raamatus on juttu nii putukatest, kaladest, lindudest, imetajatest, eriti ahvidest kui ka draakonitest. Saab teada kui tähtsad on loomade jaoks kuulmine, nägemine, haistmine, kompamine. Raamat oli iseenesest huvitav, ainus mida võiks ette heita, et aeg ajalt oli kasutatud termineid, mis zooloogile on iseenesest mõistetavad tavaväljendid, aga mis zooloogiast mitte nii teadlikule inimesele on võõrad ning neid termineid oleks võinud lahti seletada kasvõi märkustena. 

"Mütoloogia on inimese elu lahutamatu osa. See ei ole kunagi olnud midagi välist, kõrvalist või teistsugust. Uurides inimese liigi ja inimkonna evolutsiooni, tuleb kindlasti pöörata tähelepanu ka müüdi evolutsioonilisele arengule. Inimene on ainus loom, kes sotsialiseerub müüdi abil. Sotsiaalsus ja sellega otseselt seotud unikaalne keele ja kõne abil suhtlemine ja mõtlemine on mütoloogiliste süsteemide evolutsioonis esmatähtis. Pärisinimesel on ilmselt lõputu hulk ökoloogilisi nišše ehk elukutseid. Me suudame võimsa empaatia ja kontseptuaalse mõtlemise najal õppida igalt loomaliigilt. Seda on inimkond kümnete ja võib-olla sadade tuhandete aastate vältel ka teinud. Nende õpingute kestel on inimene oma „tõelistesse” lugudesse – müütidesse, mille järgi inimkond elas, kaasanud väga palju erinevaid loomaliike, kelle positsioonid on muutunud ja arenenud koos inimühiskondade arenguga. Inimeste võrdlemine teiste loomaliikidega on tõesti võimas demagoogilise propaganda võte ning see praktika on levinud iidsetest aegadest tänapäevani. „Nemad (teine rahvas, teine partei, teine riik jne) on elajad; see või teine on siga, eesel, metsloom”. Või siis: „Need lendurid on meie hiilgavad kotkad ja pistrikud, vaarao on oma rahva võimsaim pull (Hapi). Töökas kui sipelgas või mesilane; liiderlik nagu kõuts või ahv”. Iga selline võrdluse vorm kas vastandab või samastab loomaliike inimesega. Kui see võte on suunatud vastaste pihta, lülitatakse nood justkui inimese liigist välja, neid samastatakse kahjuritega. Kui selline võrdlus on aga positiivne, siis esitatakse reeglina juhti või juhte kui meid, kes me ise tunneme end inimestena, heade, kindlate ja võimsate vanematena." (Turovski)

 

Ka putukatest on legende loodud

12./96. Legendiloomad

Autor Jaak Põder, Urmas Tartes 

Kirjastus Varrak 2008

244lk./2678lk./21018lk.

Väljakutse punktiir2023 mai: Erilised elukad (#5)

Pealkiri lubab küll rääkida legendiloomadest, aga tegelikult räägib putukatest. Seega õige pealkiri oleks legendiputukad. Raamat putukate elust, inimeste suhtumisest putukatesse ning nende osast rahvapärimuses ja legendides. Putukatel, mutukatel, matikatel, sitikatel, ussikestel ja teistel väikestel loomadel on meie pärimustes ja ilmaennustustes sama auväärne koht nagu lindudel, imetajatel ja taimedel. Raamatus on välja toodud erinevate rahvuste pärimused ja legendid sama putuka kohta. Autorid on omalt poolt välja toonud ka loodusteadusliku seletuse. Raamatus on ka palju suurepäraseid lähivõtte fotosid erinevatest putukatest. Suurt osa nendest putukatest polegi kunagi sedavõrd lähedalt näinud. Loodus ja putukahuvilisele kindlasti väga huvitav ja uusi teadmisi andev raamat. Neile, kellel on mingi putukate seotud foobia, vist mitte, sest fotodel on putukad väga elavad. Või siis just abiraamat foobiast lahti saamiseks, sest need putukad sealt piltidelt ei hüppa, lenda ega hammusta. 

Hispaania lumi?

 

11./95. Lumes on tühjus

Sari: Loomingu Raamatukogu 3-4/2015

Autor: Benjamín Prado

Tõlkija: Lembit Liivak

Kirjastus: Kultuurileht 2015

120lk./2434lk./ 20774lk.

Hispaaniakeelse kirjanduse väljakutse mai: Elus oleva Hispaania kirjaniku raamat

Hispaania kirjaniku (sünd. 1961) näiliselt kerges ja mänglevas laadis kriminaalromaan, mis lisaks mõrvaloole jutustab lugude sepitsemise käänulisest teest. 

Tegelikult ma isegi ei tea, kas tegu ikka oli päris kriminaalromaaniga. Ok, mõrv toimus, ju siis oli. Rohkem pigem psühholoogiline romaan manipulatsioonist, üksindusest, armastusest, kirjaniku loomevaevadest, üksinduse tragöödiast. Kohe alguses lubatakse, et toimub mõrv, aga sa ei saa teada, kes on kes, kes kogu loo jutustab, kas mõrvar või kõrvalseisja. Tegelikult ka peale raamatut jääb kohati mõte, et kas see juhtus tegelikult või oli see loos, mida üks tegelane kirjutas. Kogu lugu muudkui kruttis ja kruttis, kord ühest kohast, siis järsku juba järgmisest kohast. Kord said spiraalid oma teel kokku, siis läksid taas lahku. Või äkki oligi kogu lugu lihtsalt üks järjekordne väljamõeldud lugu, millest kolm meest kohvikus arutasid? Igatahes selline psühholoogiline raamat pigem, kes päris korralikku kriminulli otsib, see kindlasti siit ei leia.