Muinasjutumaa

16./91. Külaskäik muinasjutumaale

Autor: Marie Duval

Illustreerija: Liliane Crismer 

Tõlkija: Helle Michelson

Kirjastus: Egmont Estonia 2002

272lk./2969lk./15720lk.

Koduriiuli väljakutse 2024 aprill: Selle raamatu seljal on teksti kõrval ka pilt.

Kuna kuu hakkas ära lõppema ning varem valitud siia väljakutsesse raamat, läks suurde väljakutsesse, siis vaatasin kiiresti oma lasteraamatute riiuli üle. Täiesti sobilik raamat leiduski. Selle raamatuga on nüüd nii, et kui sa ise ei oska midagi uut ja huvitavat välja mõelda ja kirja panna, siis alati on võimalus võtta suur hulk vanu aegumatuid muinasjutte ja teha neist lühikokkuvõtted. Üldiselt nagu tehisintellekt esialgu. Ise veel välja ei mõtle, kogub kokku teiste poolt kirjutatu ja teeb sellest kokkuvõtliku teksti. Siin raamatus on kõik kaunimad muinaslood kärbitud variandis, aga väikelastele täiesti sobilikus formaadis ja rikkalikult illustreeritud. Illustratsioonide koha pealt võib ka muidugi küsida, kas sellised disneylikud multifilmi tegelased on just kõige ideaalsem variant, või peaks väikelapsele pigem pakkuma realistlikumaid joonistusi, aga värviküllane ja detailirikkad pildid on küll ja usun, et pisikestele lastele meeldib. Suurmatele nostalgiat vanadest armsatest muinasjuttudest, mida juba lapsepõlveski kuuldud. 

 

Ka koomiksitega on võimalik ajalugu õpetada

14./89. Viikingikuningas Olav

Autor: Kaisi Pillart

Kirjastus: Argo kirjastus 2021

64lk./2633lk./15384lk.

 

15./90. Keiser Babur

Autor: Kaisi Pillart

Kirjastus: Argo kirjastus 2022

64lk./ 2697lk./15448lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga aprill: suurmehed #5-6 (laste)

Esiteks pean tänama Argo kirjastust nende raamatute eest, sain need ühe lastekirjanduse väljakutse eest. Kuna albumis olid need soovitustena olemas, siis tuli meelde need riiulist üles otsida. Alguses mõtlesin, et mis, koomiks, need ju pole mingid teabekirjanduse raamatud. Oleme ju ikka harjunud koomiksisse suhtuma kui alaväärtuslikku kirjandusse. Aga need raamatud üllatasid täiega. Sai täitsa ülevaate nii Olavist kui Baburist ning seda täiesti ajaloolisest seisukohast, mitte lihtsalt ilukirjanduslikuna. Olav oli muidugi tuttavam kuju, temast varasemaltki loetud, aga Babur oli mul ajaloos kuidagi kahe silma vahele jäänud ja tema kohta ma ei teadnud midagi. See hea, et nüüd ülevaate sain. Täiesti soovitan lastele, kes eriti lugeda ei armasta, need ikka tekitavad parajalt huvi ja kui juba huvi tekkinud, eks siis loetakse ka edasi. Igatahes minus tekitas ja ma juba uurisingi Baburi kohta juurde. 

Tervisliku toitumise õpperaamat

13./88. Tervislik toitumine

Autorid: Tagli Pitsi, Kristin Salupuu

Kirjastus: Rahva Raamat 2023

272lk./2569lk./15320lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga jaanuar: Tervis #12 (populaarteadus)

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #12 (vabatahtlik) 

Taas üks raamat, mis jõudis juhuse läbi siia. Ei, ma ei otsinud raamatut teemasse tervis, ega ma pole ka hakanud pidama plaani oma toitumist tervislikumaks muutma (kuigi ega see halba ei teeks). Lihtsalt kolledžis sel semestril oli mul tervisliku toitumise aine ja õppejõuks Tagli Pitsi. Kuna oli vaja õppida testideks ja osaleda tervisepäeva läbiviimises, siis kogemata avastasin, et tal ka raamat sel teemal kirjutatud. Ja tegelikult see raamat ja meie slaidid oli täitsa üksühele. Raamatus muidugi enam juttu ka juures. Seega oli heaks kordamismaterjaliks seda raamatut lugeda lisaks loengutele ja slaididele. Nii see raamat loetud sai ja testid ka üpris kõrgetele hinnetele sooritatud. Nii, et teoorias olen ma nüüd üsna tugev, aga praktika tahab veel arendamist, et ma ei peaks vaid ütlema, et tehke mu sõnade, mitte mu tegude järgi. 

Raamat ise on kergesti loetav ka neile, kellel algteadmised selles valdkonnas puuduvad. Kuidas inimorganism toimib, mida ta vajab ja miks. Miks on oluline süüa mitmekesiselt ja mille jaoks ikka need valgud, rasvad ja süsivesikud vajalikud on. Rääkimata siis vitamiinidest ja mineraalidest. Miks me üldse sööme ja mis juhtub toiduga peale selle suhu panemist? Toidu -ja toitumissoovitused (kui sa ei tea, mis neil vahet, siis loe kindlasti seda raamatut). Kas peab jälgima vaid kilokaloreid, või on võimalik tervislik olla ka siis, kui kilokaloreid on rohkem, aga kõik makro- ja mikrotoitained on tasakaalus ning organismi jaoks olemas. Lisaks veidi ka liikumissoovitusi, toidu pakendite lugemise oskust ja toidu ohutuse alast teavet. Lõpus on ka mõned toiduretseptid, ühe nädala ideaalne menüü, kus kõik vajalik organismile on tasakaalus. Hea raamat ja hea õppejõud. Kiidan ja soovitan.

Kirjandusest enne meie ajaarvamist

12./87. Muistne kirjandus

Autorid: Aili Kiin, Märt Läänemets, Haljand Udam, Jaan Unt

Kirjastus: Koolibri 1997

160lk./2297lk./15048lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga aprill: suurmehed #4 (ajalugu)

Vanakreeka kirjandus, Rooma kirjandus, India kirjandus ja Hiina kirjandus. Kui Vanakreeka ja Rooma kirjanduse ülevaade oli peamiselt kuni meie ajaarvamise alguseni, siis India ja Hiina oma tutvustati pikemalt, kuni nende pärimusliku kirjanduse lõppaastateni ja see oli juba üsna vaid mõni sajand enne tänapäeva. Vanakreeka ja Rooma kirjandusest teadsin ikka ühte ja teist ning olin isegi paari teost lugenud. Hiina kirjandusest olen ka ühte-kahte mainitud raamatut lugenud, kuigi suur osa selle maa kirjandusest on üsna võõras mulle, aga India oli täielik tundmatu maa väljaarvatud Tagore, aga tema on juba ka uuemasse kirjandusse kuuluja. Ma ei ole sealt varasest ajajärgust midagi lugenud ja ausalt öeldes ka ei teadnud sellest midagi. Minu jaoks oli isegi veidi üllatav, et India kirjakultuur on sedavõrd vana ja margilise tähendusega kirjanduse ajaloos. Kui järele mõelda, siis olid kõik need religioonid teada ja iga religiooniga ju kaasneb ka mingid religioossed tekstid. Igatahes huvitav raamat ja silmaringi avardav oli ka. 

Mis sel raamatul ja tolle väga ammuse aja kirjandusel on tegemist suurmeestega? Aga see raamat oli täis suurmehi. Sest kui me teame 2000 ja rohkem aastat tagasi elanud inimest, seda, mida ta tollel ajal kirjutas, siis ta peab olema oma aja suurmees, muidu oleks järeltulevad põlved ta ammu ära unustanud. Ja raamat oli täis kuulsaid mehi (aga mitte ühtegi naist): Homeros, Aischylos, Sophokles, Euripides, Sokrates, Platon, Aristoteles, Caesar, Cicero, Vergilius, Horatius, Kalidasa, Tagore, Lali, Konfutsius, Lao-Zi, Mo-Zi, Meng-Zi, Xun-Zi, Zhuang-Zi, Guan-Zi, Guan-Zhong ja paljud teised. Mõned nimed tuttavad, teada, teised üpriski tundmatud või päris tundmatud. Aga seda mulle, mitte selleaegse kirjanduse ja suurmeestega kursis olevale inimesele. Mõnest inimesest oli pikemalt kirjutatud, mõne puhul vaid mõne sõnaga tema loomingust. Tegelikult oleks isegi rohkem tahtnud lugeda just nendest tundmatutest, sest nendest tuttavatest ma olen juba varasemaltki lugenud/kuulnud. Nende suurmeestega saab alguse meie maailma kirjalik kirjandus, enne neid olid küll suulised pärimused, aga paberile, pärgamendile või kuhugi muule kirjutamismaterjalid need ei jõudnud ja meieni otseselt pole säilinud. Kirjanduse huvilisele hea lühiülevaade, et põhjalikumalt ise edasi huvitavaid suurmehi ja nende loomingut uurima hakata.

Palgulusest lapse silme läbi

11./86. Tere tulemast eikuhugi

Autor: Elizabeth Laird

Tõlkija: Kristel Kriisa

Kirjastus: Glossus 2017

318lk./2137lk./14888lk.

Lugemise väljakutse: 40. 2024 - kultuuririkkuse aasta. Loe raamatut mõne teise rahva (kultuuri) kohta, kellest sa veel eriti midagi ei tea

Võtsin selle raamatu riiulist koduriiuli väljakutse jaoks, aga mida enam lugedes, seda enam hakkas kiusama mõte, et siia punkti alla sobiks see ideaalselt ja seega leidsin koduriiuli väljakutse jaoks ühe teise raamatu. 

Me kõik oleme kuulnud Süüriast ja põgenikest, kuid kui palju me teame tagapõhja, mis seal toimub. Kuidas näevad kohalikud elanikud seda ja kuidas eelkõige lapsed seda üle elavad, mis mõtted ja tunded neil on sellega seoses. 12-aastane Omar ning tema vennad ja õed on pärit Süüria ühest kaunimast linnast nimega Bosra. Omar ei huvitu poliitikast, tema ainus soov on saada suurena edukaks ärimeheks. Peagi aga langevad pommid, inimesed hukkuvad ning Omar ja tema pere on sunnitud kodust põgenema, kaasas vaid need asjad, mida kanda jaksavad. Kuhu nad ka ei põgeneks, sõja varjud jälitavad neid kõikjal ja nad on sunnitud võtma ette ohtliku teekonna ning kodumaalt põgenema. Kuhu aga minna, kui koju naasta pole enam võimalik? Mis saab kui laste ja täiskasvanute maailmad põrkuvad, kui lõppeb otsa lapsepõlv. Kui 12-aastane on sunnitud iga päev nii enne kui peale kooli töötama, et pere saaks kuidagigi toime ja kui isegi see karm lapsepõlv võetakse ära käest. Kuidas isa on peres see, kes kõike kamandab ja otsustab, aga mis juhtub, kui ta enam ei oska või suuda oma perekonna eest väljas olla, kui tema vaated elule ja riigi poliitikale ei ole enam vastuvõetavad tema lastele. Me oleme harjunud seda põgenike probleemi nägema ühest küljest - Euroopa inimeste küljest kui põgenikud nagu rohutirtsuparv vallutab maad. Selles raamatus oli aga välja toodud, miks see parv on liikuma läinud. Muidugi, on seal ka need majanduspagulased, nagu selleski raamatus enne sõda juba põgenes noor mees Euroopasse, et seal kergemalt ja suuremalt äri teha kuna kodumaal ei õnnestunud läbilöömine. Euroopas aga tema äritegevus soikus ja ju ta jäi abirahadele toetuma, sest eelkõige juba tekkisid kultuurilised konfliktid. Nemad on harjunud hoopis teistsuguste kommete ja traditsioonidega, kui Euroopa riikide põliselanikud. Ja mida rohkem neid saab, mida rohkem nad mingitesse paikadesse kontsentreeruvad, seda rohkem nad nõuavad ka asjade muutust nende harjumuste alusel. Aga see raamat paneb veidigi asjadele mõtlema ka nende vaatepunktist.

Kuna autor ise ei ole Süüriast, siis ma ei tea, kui täpne see lugu on, kui suures osas see vastab reaalsusele, aga usun, et päris laest ta seda siiski ei võtnud ja on teinud enne ikka uurimistööd ja vestelnud sealt pärit põgenikega. Üldiselt täitsa loetav raamat ja mingigi ettekujutuse sealsest elust andis, loodetavasti tõese. 

Reaalsuseks saada võiv ulmeraamat

10./85. Hääled öös

Sari: Bestseller 

Autor: Dean Koontz

Tõlkija: Jaanus Kangro

Kirjastus: Travon 1998

422lk./ 1819lk./14570lk.

Ulmekirjanduse väljakutse aprill: Tuuli Tolmov soovitab

Ometi kord soovitati ühte raamatut, mis juba ootas riiulis oma järjekorda. Mulle meeldis seda raamatut lugeda, ei mäletagi enam, millal sai veel selliste ilusate paksude lehtedega raamatut lugeda. Mõnus tunne ja lisaks mõne lehe keeramisega kohe oli ka edenemine näha. Raamat oli ka sisu osas just seda tüüpi ulme, mis mulle meeldib. Põhiosas kõik reaalne ja siis midagi natuke lisaks ulmelist. Samas ma arvan, et see on selline raamat, mis mingi aja pärast võib nihkuda ulmekirjanduse riiulist juba reaalkirjanduse riiulisse. Lihtsalt põnevik, ei midagi ulmelist enam. Raamat on geenitehnoloogia taustaga, kuid me ei tea, mis tegelikult geenitehnoloogias salajastes laborites on toimunud ja mis seal ka hetkel võib toimuda, rääkimata veel mõne aasta pärast kui teadus muudkui suurte sammudega areneb. Kaks raamatu peategelast joonistasin tehisintellektiga siia illustratsiooniks. Sama labor, aga erinevad teadlased ja erinevad lähtumised, headuse ja kurjuse kokkupõrge. Mis on inimestele oluline, see on ka teaduses produtseeritav. Lihtsalt inimesi ja riike on erinevaid ning prioriteedid on erinevad. Mulle raamat meeldis ja soovitan lugeda. Sobib ka neile, kellele meeldivad põnevikud, aga kes ei armasta eriti ulmet. Seda raamatut saab võtta üsna realistlikult, vähemalt siis, kui omada piisavas koguses fantaasiat ning see on isegi veidi kõhedaks ajav, see oletatav reaalsus või äkki siiski juba reaalne reaalsus.

 

Tšernobõli lugu koos krimiga

9./84. Piisavalt põhjuseid surra

Autor: Morgan Audic

Tõlkija: Madis Jürviste

Kirjastus: Koolibri 2023

405lk./1397lk./14148lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse aprill: Tegutseb uurijatepaar

Raamatu tegevus toimub Tšernobõlis ja selle ümbruse külades. Loosse on sisse põimitud nii olukord elektrijaama katastroofi ajal, peale seda kui nüüd 30 aastat hiljem. Plahvatuse ajal tapetakse kaks naist, nende mõrvar jääb leidmata. Tšornobõli keelutsoonis olev turismigrupp leiab majaseinale riputatud laiba. Kohale kutsutud politsei teeb kindlaks, et tegu on mehega, kelle ema oli tol ööl tapetud. Ukraina kohalik uurijatepaar (mees ja naine) loodab, et juhtumi lahendamine toob kaasa võimaluse pääseda minema ohtlikust Tšernobõlist. Poisi isa, endine minister ja tähtis nina, ei usalda muidugi mõrva uurimist kohalikele, vaid palkab vene võmmi, kes on Tšernobõlist pärit ning valmis kõigeks, et süüdlane tuvastada. Seega tegelikult on siin uurijateks üks paar ja üksainus. Samas nende teed mingil hetkel ikka ristuvad ja ühel hetkel meestest tekib uus koostööd tegev uurijapaar. Raamatu autoriks on prantslane, kuid tundub, et tal on üsna tugev eeltöö tehtud ning isegi peensusteni mõni asi välja uuritud. Võib olla kohapealne elanik leiaks rohkem möödarääkimisi ja uskumatust, ei tea. Aga kuna ma pole niivõrd kursis, mis seal kolmkümmend aastat hiljem toimus, siis minu jaoks oli üsna usutav lugu. Raamat on kirjutatud enne suure sõjategevuse algust, kuid Donetski sõda on juba sissekirjutatud. Raamatu tegevus toimub vana tuumajaama ümbritsevas kiiritatud tsoonis, mis peaks olema suletud, aga ei ole seda mitte: sinna korraldatakse ekskursioone, seal elatakse ning surrakse. Ma küll ei saa aru, miks inimesed lähevad sinna turismiekskursioonidele. Miks mõned kohalikud inimesed ohule vaatamata tagasi oma kodudesse läksid, sellest saan küll aru. Tegelikult on see taustalugu sama öövastav, kui sel toimuvad kirjanduslikud mõrvad. Üldiselt nõrganärvilistele mitte soovitatav raamat, samas väga põnev ja pingeline raamat. Ning teadmisi saab ka Ukraina ja Venemaa kohta (viimased pole küll meile mingid uudised).  Ja miks on kaanel pääsuke - lugedes saab see selgeks, pääsukesed tulevad mitmed korrad seal jutus tegevusse.

Kolmest suurkujust lastele

6./81. Leonardo ja sulepea, mis visandab tulevikku

Sari: Suurvaimu sähvatus 

Autor: Luca Novelli

Tõlkija: Els Heinsalu

Kirjastus: Argo 2021

112lk./768lk./13519lk.

 

7./82.  Hawking ja mustade aukude mõistatus

Sari: Suurvaimu sähvatus 

Autor: Luca Novelli

Tõlkija: Els Heinsalu

Kirjastus: Argo 2020

112lk./880lk./13631lk.

 

8./83.  Galileo ja esimene tähesõda

Sari: Suurvaimu sähvatus 

Autor: Luca Novelli

Tõlkija: Els Heinsalu

Kirjastus: Argo 2021

112lk./992lk./13743lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga aprill: suurmehed #1-3 (laste)

Ma olen neid raamatukesi näinud küll ja isegi mõelnud, et võiks sisse vaadata, aga nüüd siis avanes hea võimalus nendega tutvuda. Kolm suurkuju, kellest ma ikka ühte ja teist tean, aga natuke sain ikka igaühe kohta ka nendest lasteraamatutest teadmist juurde.  Raamatud on lastepärased, minajutustajaks suurmees ise, elulugu alates sünnist kuni surmani. Lihtsalt kirjutatud ja vahele ka teaduslikumat juttu, aga ka see kergesti lapsele arusaadavas keeles. Vaatasin, et selles sarjas on tal ikka väga palju raamatuid ilmunud, millest siis eesti keelde kolm jõudnud. Palju ka illustratsioone juures, mis mõneti aitavad mõistmisele kaasa, mõneti tekitavad mõnusa humoorika fooni tekstile kõrvale. Raamatute lõpus on sõnaraamatud, mis selgitavad paari lausega iga raamatus ettetulnud mõiste ära. Väga lastesõbralikud raamatud ja täitsa soovitan lastele sokutada lugeda. 

Leonardo on nimi, mis ühendab kunsti ja teadust: ta oli maalikunstnik, arhitekt, insener ja teadlane. Leonardost sai legend juba eluajal. Kuid teda süüdistati ka nõidumises ning paljud kaasaegsed pidasid teda mingit sorti võlur Merliniks, kes oli aadlike ja valitsejate teenistuses.

Tuntud astrofüüsikut Hawkingit on võrreldud kolme ajaloo suurima geeniuse, Galileo, Newtoni ja Einsteiniga. Ta uuris musti auke ja otsis vastust kõige keerukamatele küsimustele, mida inimkond on esitanud: kuidas universum sündis? Kui suur see on? Kui kaua see on eksisteerinud? Mis oli enne oli? Kuidas see lõpeb?

Galileo pani aluse tänapäevasele teadusele. Ta ehitas loendamatu hulga seadmeid ja viis avalikult läbi katseid. Ta avastas tuhandeid asju: Kuu mäed ja Jupiteri kaaslased ja päikeseplekid.

Üritasin tehisintellekti panna joonistama kolme meest, numbrite tundmisega on tal küll raskused, igatahes järjekindlalt joonistas neli, no ütleme siis, et raamatute autor on see neljas, kes suurkujudega laua taga vestleb. Ega tal pole eriti häid teadmisi nende suurmeeste välimuse kohta ka, katsetas üht ja teistpidi neid väljanägema panna. Sellel pildil suutis vähemalt teleskoobi aknast välja vaatama suunata. Igatahes oli minul üpris lõbus, ma ei tea, kas AI-l ka kui ma järjest sundisin teda joonistamisega ühel ja sama teemal tegelema.

Järjekordne mõrv Inglismaal!

5./80. Mõrv Blackwater Bendis

Sari: Stella ja Lyndy mõistatused 2  

Autor: Clara McKenna

Tõlkija: Nele Mikk

Kirjastus: Eesti Raamat 2022

294lk./656lk./13407lk.

Lugemise väljakutse 2024: 14.Loe raamatut, mille kaanepildil on sinu lemmik aastaaeg 

Lugu läheb edasi esimesest osast. Stella viibib juba paar kuud Inglismaal New Forestis ning valmistub kihluspeoks krahv Atherly pojaga, kes on talle juba väga meeldima hakanud. Kuid tulevane ämm ei suuda leppida Stella ameerikaliku vaba olekuga ega jõua ära kahetseda, et ta poeg ei saanud omal ajal abielluda leedi Philippaga, kes on nüüd rikka lordi naine. Aga siis leitakse Blackwateri ojast Philippa mehe surnukeha ja kaunis, kuid salakaval leedi Philippa on taas vaba! Kas tulevane ämm ja Philippa saavad oma tahtmise, kas Lyndy laseb ennast taas Philippa võrku meelitada, kuidas õnnestub Stellal vastuseisud oma tulevase ämma, Inglise koorekihi ja oma isaga, kas kõik tegelased on ikka need, kellena nad esinevad ja lõpuks kes siis ikka on mõrvar? Palju küsimusi, kuid kõigile saab ka loo jooksul vastused. Taas on Stella see, kes taipab esimesena, kes on mõrvar. Nüüd ootab juba loo kolmas osas öökapil, kas Stella ja Lyndy jõuavad abiellu astuda või tuleb veel mõni laip nende teele ette?

Eestlane 19.sajandi fotodel

4./79. Eesti rahva rõivad

Koostanud: Anneli Jalava

Kirjastus: Tänapäev 2019

207lk./362lk./13113lk.

Eesti ajaloo väljakutse aprill: Eesti tekstiil ja rõivad

Näppu sattus huvitav raamat etnograafilistest fotodest, milledel on Eesti lihtrahvas, talupojad. Vanim pilt on aastast 1866 ja noorim 1940. Raamatu fotode autorid on seitse enne 1940. aastat tegutsenud Eesti kultuuriloos väga olulist professionaalset ja nimeka fotograafi:

• Eesti ärkamisaja üks suurkujusid, Tallinna 19. saj tuntuim päevapiltnik Charles Borchardt (1834–1892); 
• 1869. aastal Tartus fotoateljee avanud Reinhold Sachker (1844–1919); 
• 20. sajandi alguses esimesi paikseid Kuressaare piltnikke Otto Eduard Buhgan (1859–1942); 
• pärandkultuurist huvitunud Heinrich Tiidermann (1863–1904); 
• Sõrve kolinud Vene keisrikoja fotograaf Carl Oswald Bulla (1855–1929); 
• juba oma tegevuse algusaegadel tuntud fotograafid ja kirjastajad Georg-Johannes Parikas (1880–1958) ja Peeter Parikas (1889–1972)
• fotopostkaardi-komplektide seeria „Kaunis kodumaa”  autor Carl Sarap (1893–1942).

Huvitav oli vaadata, mida kanti ja kuidas arenes talupojamood. Piltide kõrval oli andmed nii fotode kohta kui fotodele jäädvustatud tüüpiliste rõivaste-peakatete kohta selgitused. Ma ei lakka ikka imestamast, kuidas on suudetud toonased pisikesed pildid saada sedavõrd heas kvaliteedis pea A4 suurusesse. Ei saa see olla vaid tänapäeva tehnika, ka tollased piltnikud pidid väga head tööd tegema.

Pildil olevate fotode autorid ei ole nii kuulsad mehed. Fotod on minu pildialbumist. Ülemisel on minu vanaema (pikem tüdruk) oma õe ja emaga. Tüdrukute vanuse järgi pakuks, et tehtud kusagil 1910.-12. aastal.  Teisel pildil on lisaks neile tüdrukutele, kes on kasvanud naisteks vahepeal ja nende emale ka tüdrukute abikaasad ning minu vanaema kolm last, kõige väikesem umbes aastane minu ema. Seega on pilt tehtud 1930. aasta suvel.

Kuidas kaasavalt juhtides muutusi luua

3./78. Ruumi loojad: kuidas kaasavalt juhtides muutusi luua

Koostajad: Helina Kärgenberg, Piret Jeedas

Kirjastaja: MTÜ Ruumiloojad 2013

83lk./155lk./ 12906lk.

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #12 (kohustuslik) 

Raamat kaasavast juhtimisest.Mina lugesin kogukonnatööga seoses, aga seda saab kasutada igal pool, kus on inimesed ja juhtimine. Kuidas on mõttekas kaasata inimesi, mitte kõike üritada ise ära teha.

Raamatu läbilugemisel tuli kirjutada kuni 300 sõnaline jutt, kuidas saad loetut kasutada oma põlvkondadevahelise projekti juures, mida lugedes avastasid. Minu jutt tuli selline:

Lugedes tekkisid märksõnad, kui samal ajal oma tulevasele projektile mõtlesin. Minu põlvkondade vaheline projekt on alles organiseerimise järgus, pole veel teostatud ja arvatavasti midagi veel muutub. Seega esimene märksõna, mille kirja panin on aeg. Iga projekt vajab aega. Aega korraldamiseks, läbimõtlemiseks, ideede põrgatamiseks ja inimeste kaasamiseks. Ettevalmistamise etapp on kindlasti palju ajamahukam, kui sellele järgnev ürituse enda toimumise aeg. Teine märksõna - ma pole kõige targem. Kindlasti pole ma seda üritust läbi viies kõige targem, kuna korraldamise kogemus puudub. Õnneks on mul võimalik kaasata kogenumaid töökaaslaseid, kes aitavad asja õiges suunas juhtida. Selles osas ongi kaasamine üks väga oluline asi. Kui sa ei oma veel kontakte nende kogukondadega, kellega tahad seda üritust teha, siis pead kindlasti kaasama neid, kellel on kontaktid ja tutvused, keda juba kogukonnad usaldavad. Mul on õnnestunud kaasata ürituse ettevalmistamisse nii neid, kellel on tugev kogemus töös vanemaealistega, kui neid, kes omavad noortetöö kogemust.  Nad oskavad vaadata asjadele erinevatest nurkadest. Istudes koos ja mõeldes üritust läbi, on saanud põrgatada ideid ning esialgsest ideest on saanud hoopis midagi muud, mis tundub kõigile rohkem sobilik olevat. Kaasamise juures ongi hea, et ideed muutuvad, rikastuvad. Veel panin endale kirja, et “Meetodid ei ole peamised, oluline on ikkagi protsess, miks midagi toimub.” Seetõttu ma oma ürituse juures kindlasti kombineerin meetodeid, kuidas kaasata neid, kes üritusest osa võtavad. Hetkel tundub, et alguses oleks hea üks tutvumisring moodustada ja kasutada seal 6 sõna tehnikat, et ennast tutvustada teistele. Ürituse mõtleme läbi viia maailmakohviku meetodiga, ehk siis nagu raamatuski oli kirjas, et nimetust võib muuta ja meil oleks ta kogemustekohvik, mis on kombineeritud lugude rääkimise meetodiga. Jõudsime oma üritust planeerides välja selleni, et lood on need kõige olulisemad, mitte teadmised ja oskused mingit asja ära seletada/mõistatada. Lood on need, mis jäävad mällu pikemaks ajaks ning mis võivad ühendada erinevad põlvkonnad. Eks näeb, kuidas õnnestub.

Raamatut saab lugeda siin

Mida kinkida sõbrale?

2./77.  Uruhiir, kes vaatas kuud

Autor: Mila Teräs

Tõlkija: Piret Pääsuke

Illustraator: Nora Surojegin

Kirjastus: Hea Lugu 2024

32lk./ 72lk./12823lk.

Soome kirjanduse väljakutse 2024 aprill: Soome kirjaniku raamat, mille Raamatu ja roosi päeval oma sõbrale kingiksid

Kuna ma Soome väljakutset üritan lasteraamatutega läbida, siis tuli leida üks väga ilus lasteraamat. Kuigi sõbrad võivad olla täiskasvanud, siis üks väga ilusate piltidega raamat sobib alati kingituseks. Ja kui seal sees veel ka mingi ilus mõte on, siis eriti. See on raamat väikestest, kuid võrratult kaunitest hetkedest, mida kogeb vaid korraks peatudes. Ja meie kiirustavas maailmas on hetkel vaja kindlasti neid peatumise hetki võtta, muidu läheme kinnisilmi ilusatest asjadest mööda. Sõbraga kohtumise hetk on kindlasti üks selline hetk, mil aeg maha võetakse ja miks mitte koos ka pilt öötaevasse heita, eriti kui olla kusagil kaugel, linna valgusreostusest eemal. See on raamat pisikesest töökast uruhiirest, kel polnud aega osaledagi metsaelanike kuu vaatamise peol, aga kui ta siis järsku korraks tõstis oma pilgu... Raamat, peale mida kindlasti tõstad pilgu öötaeva poole ja uurid kuud... natukenegi.

Elamist ja elu mõtet kajastav raamat

1./76. Kuuvalgus

Autor: Aki-Pekka Sinikoski

Tõlkija: Dea Oidekivi

Kirjastus: Rahva Raamat AS 2022

40lk./40lk./12791lk.

Lugemise väljakutse: 36. Meri! Lained! Kas kaanel või sisus

Meri on nii kaanel kui sisus. 

Raamat algab: "Kui ma väike olin, lendas mu ema kuule. Ta töötas tsirkuses. Sel õhtul lennutati ta õhku, nagu tavaliselt. Siiski ei olnud see päris tavaline õhtu, sest taevas säras täiskuu ja õhk oli täis maagiat. Kui mu ema õhku kerkis, ei lõpetanudki ta tõusmist. Läbi telgi, üle pilvede, kuukooreni välja. Seal ta nüüd istub. Vaatab alla ja naeratab."

Lugu väikesest tüdrukust, kelle ema vaatab nüüd teda vaid kuult. Lugu tüdrukust ja tema isast, koerast, kellel on vahel tunne, et teda ei ole olemas, muinasjutulistest meestest, fanataasiamaailmast, mis annab jõudu reaalsesse maailma. Raamatut illustreerivad Ilja Karsikase kaunid akvarellpildid. Hästi südamlik raamat, täiskasvanuna lugedes, kindlasti kurvavõitu veidi, samas laps võib olla isegi ei adu täpselt, kuhu siis ema kadus. Üks väga armas ja ilus lasteraamat, mida soovitan ja seda pigem võib olla isegi rohkem suurtele kui lastele. Lapsed saavad sellest raamatust kindlasti hoopis midagi muud, kui täiskasvanud. Raamat, mille ridade vahel on ka palju mõtteid. Mulle väga meeldis.

Märts 2024 kokkuvõte

 Raamatuid: 28

Lehekülgi: 4450

 

Keskmiselt lehekülgi päevas: 144

Keskmiselt lehekülgi raamatus: 159

 

Kõige õhem raamat: 26

Kõige paksem raamat: 392

 

Lugemise väljakutse teemasid loetud:5

Muid väljakutseid loetud:

. Koduriiul 1

. Kolmjalga 8

. Soome kirjandus 1

. Ulme kirjandus 1

. Eesti ajalugu 1

. krimikirjandus 1

. LuuleViis 5

Väljakutse vabasid loetud: 5

Loetud kirjanikke: 23 + kogumikud

Enim loetud kirjanik: Virve Aljas-Switzer (3)

 

Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 20

Enim loetud kirjastus:  Argo (3), East York Press (3), Eesti Raamat (3)

Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 9

Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Eesti (13)

 

Vanim raamat ilmunud: 1900

Uusim raamat ilmunud: 2024

 

Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 6

Raamatukogust laenatud: 15

Loetud e-raamatuid: 7

 

Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 8,46

10 palli saanud raamatud: Taeva tütred, Sonettide sarmikas daam, Water the Flowers Not the Weeds, Eesti digikultuuri manifest, Vahetevahel

Märtsi luuleviis

24./71. Kosmonaut

Sari: Värske Raamat #19 

Autor: Talvike Mändla

Kirjastus: Kultuurileht 2017

67lk./4126lk./12427lk.

 

25./72.  Taltsad unekäod

Autor: Peep Pedmanson

Kirjastus: Umara 1997

72lk./4198lk./12499lk.

 

26./73. Mosaiik

Autor: Helmi Rajamaa

Kirjastus: Abe 1993

110lk./4308lk./12609lk.

 

27./74. Tulek on su saatus

Autor: Ene Mihkelson 

Kirjastus: Eesti Raamat 1987

96lk./ 4404lk./ 12705lk.

 

28./75.  Sõrmus

Autor: Aleksis Rannit

Kirjastus: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1972

46lk./4450lk./12751lk.

Isiklik väljakutse LuuleViis märts

Viis esimest juhuslikult kätte sattunud luulekogu kodus. Väga erinevad. Viie palli süsteemis said kaks hindeks kolm, kaks neli ja üks viie. See viimane oli Mosaiik. Nagu ma varemgi olen märkinud, siis mida traditsioonilisem ja riimuslikum luule on, seda enam ta mulle meeldib, Luule puhul ikka riim ja rütm on see, mis asjale õige värvingu annab. No lihtsalt jah, mul selline vanakooli maitse luule suhtes. 

Kui järjestada siis: Helmi Rajamaa,  Talvike Mändla, Peep Pedmanson, Aleksis Rannit ja Ene Mihkelson. Kellelgi teisel kindlasti mingi teine järjekord.

Nüüdseks juba ajalooks saanud lood Eestist

23./70. Ajaloo lood. Värvikaid juhtumeid elust Eestis

Koostaja: Marko Kadanik

Kirjastus: Hea Lugu 2022

238lk./4059lk./12360lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga märts: kogumik #6 (ajalugu)

Selle raamatu kaante vahele on kogutud erinevad lood ajaloost 20.sajandil. Teemad on seinast seina. Oli selliseid, millest olin kuulnud, kuid palju oli minu jaoks ka tundmatut. Oli nii isikulugusid kui  erinevaid juhtumeid. Isikutest olid vaatluse all Kivilombi Ints, Felix Moor, Madeleine Wanderer ja Otto Tief, tema küll juba laibana. Juttu on Hispaania gripist, Merivälja ufost, zeppeliini lennust Tallinnas, põrgumasinatest Tartus, Poola võõrtöölistest Esimese Vabariigi ajal, Kopli liinidest ja kosmonautide einetest. Samuti vaadeldi punaarmee vägitegusid, miilitsauurija tööpäevi, salapiirituse vedu, seisuseid Eestis, koolimajade põletamist ja nõukogude ajal loomade raudteevedusid naabervabariikidesse. Lood olid mõnusad lugeda, kirjutataudki tavainimesele, mitte kuivade ajalooliste faktidena. Mulle täitsa meeldib, et seekord raamatuid otsides just see raamat ka näppu sattus. Oli põnev ja mõnus lugemine.

Sõna on mõrvaks või mõrv on sõnaks?

22./69. Sõna on mõrv

Sari:  Hawthorne & Horowitz #1

Autor: Anthony Horowitz

Tõlkija: Sash Veelma

Kirjastus: Tänapäev 2023

392lk./ 3821lk./12122lk.

 

Lugemise väljakutse 2024:  Üllatusteema: Raamat, mis on kirjutatud mõnest reaalselt olemas olnud/olevast kirjanikust

Endalegi üllatuseks lugedes avastasin, et kõige paremini sobib hetkel see raamat just siia teemasse. See raamat on kirjutatud reaalselt olemasolevast kirjanikust - Anthony Horowitzist. Ja juba vanasõna ütleb, et kes siis ikka koera saba kergitab kui mitte koer ise ja seega kirjutab temast ei keegi muu, kui ta ise. Ta ei ole vaid ennast kirjutanud selle raamatu üheks peategelaseks, minajutustajaks, vaid on siia sissepõiminud ka enda reaalset elu ja varasemaid teoseid. Hea nipp, kuidas oma varasematele teostele reklaami teha. Igatahes oli siin seda reaalset Anthony Horowitzi piisavalt siia väljakutse punkti alla pistmiseks. 

Tegu siis esimese raamatuga Hawthorne & Horowitz sarjast. Väga nutikas, aga keerulise loomuga detektiiv Daniel Hawthorne, endine politseiuurija, kes sai politseist kinga, aga sellegi poolest kutsutakse sageli lahendama keerulisi kuritegusid. Nüüd tuleb ta ideele lisaks lasta enda tegemised kajastada ka raamatus ning valib kirjanikuks ja oma abiliseks välja Horowitzi, kellega on telesarja juures koostööd teinud olles talle konsultandiks. Vastu tahtmist asjasse tõmmatud kirjanik Horowitz leiab end üsna ruttu keset lugu, mille üle tal puudub vähimgi kontroll. Hawthorne on üleolev, tujukas ja ärritav, aga iga kord, kui autor otsustab asjast loobuda, toimub mõni paljudest üllatavatest pööretest, ja uudishimu ei lase tal selga keerata. Horowitz jätkab moodsa aja Watsoni rollis, saades asjadest muidugi aru natuke hiljem kui peaks ja mitmel korral ikka valesti. Kuna sari jätkub, siis on arusaadav, et lõpuks laabub kõik hästi, pätid püütakse kinni, peategelased jäävad ellu ja lõplikult riidu ei lähe. Hawthorne on ja jääb üsna salapäraseks tegelaseks, aga sellised pahad poisid uurijatena sageli lugejatele ju peale lähevad. Eks neid sarju ole teisigi, kus uurijad on isepäised seltsimatud kohati jobud tegelased, samal ajal küllaltki geniaalsed asju märkama. Kuna Horowitz kirjutas varasemalt Siidimaja, Sherlock Holmsi uue romaani ja seda on korduvalt mainitud ka käesolevas raamatus, siis arvata võib, et kirjanik sai Holmesi lugudest inspiratsiooni, kuid tahtis asjad tuua tänapäeva ja käia ringi veidi vabamalt, kui ta oleks saanud jätkates Sherlocki lugudega. Hawthornel on mitmed sarnasused Sherlockiga, eelkõige oskab ta näha väga pisikesi detaile ning neist lugeda välja teisi üllatavaid lugusid. 

Sarja esimeses raamatus läheb kuulsa näitleja ema matusebüroosse ja korraldab ära seal enda matused. Kuus tundi hiljem ta tapetakse. Kas tegu oli kokkusattumusega või kõik on lavastatud? Hawthorne  ja Horowitz hakkavad asja uurima ning minevikust tuleb välja nii mõnigi luukere. Kohati mõnusat sarkastilisemat huumorit lisaks keerdkäikudele. Minu jaoks oli veidi vähe põnevust, aga loodan, et järgmised osad lähevad paremaks. Kohati jäi veidi venima, oleks võinud tempokam olla, aga üldjoontes loetav ja pole väga verine. Mina igatahes täitsa soovitan, eriti kellele Holmsi laadsed krimid meeldivad.

Mis siis, kui saaksid eluhetke parandada ja seda uuesti teha?

21./68. Kellassepp

Autor: Anna Erishkigal

Tõlkija: ?

Kirjastus: Seraphim Press 2017

59lk./3429lk./11730lk.

Veel üks Everandist leitud eesti keelne e-raamat. Tõlkija nime ei ole antud ja tõlkes oli ikka üpris palju grammatilisi vigu, seega tundub, et tegemist automaattõlkega. Goodreadsist leidsin, et seda on tõlgitud paljudesse keeltesse. 

Tegemist ulmejutuga. Maria O’Connore’il on palju suuremaid probleeme kui see fakt, et tema kell seiskus kell 3:57. Kui ta viib oma kella lahke parandaja juurde, siis ootamatult selgub, et ta sai kummalise auhinna – võimaluse taaselada ühe tunni oma elust. Aga see tund peab olema täpselt valitud, et ta ei kohtuks endaga minevikus. Kas Marial õnnestub parandada minevikus viga, mida ta hetkel kõige enam kahetseb? Põhjamaade rahvad uskusid, et vajadus, mitte saatus, vormib tulevikku ning  aeg ei ole muutmatu vaid on mõnikord muudetav maagia või tahtejõu abil.  Nad uskusid, et saatust valitsevad kolm Jotun’it (hiiglannat), kes  juhtisid jumalate ja inimeste saatust. Kas nad annavad Mariale võimaluse? 

Raamatu idee oli hea, teostuselt jättis minu jaoks veidi kaheldavaks, samas see oli ka hästi lühike lugu ja originaalis ehk siiski parem kui tõlkes. Idee eest hinne viis, teostuse eest kolm. Aga mulle meeldib, et üritatakse ka ikka eesti keelde panna neid lugusid, anda ka eestlastele võimalust e-raamatutena tutvuda erinevate lugudega. Et eesti keel on ka teiste suuremate keelte seas olemas.

Pisikesed raamatud, kus on palju vaadata

18./65. Tänan, Tontu!

Autor: Bromley Switzer ja Virve Aljas-Switzer

Illustraator: Robert Askew

Tõlkija: Ene Timmusk

Kirjastus: East York Press 2020

26lk./3304lk./11605lk.

19./66. Vahetevahel

Autor: Virve Aljas-Switzer

Illustraator: Christine Walker

Tõlkija: Ene Timmusk

Kirjastus: East York Press 2020

32lk./3336lk./11637lk.

 

20./67. Plekist konservikarbid ja nöörid

Autor: Virve Aljas-Switzer

Illustraator: Dharmali Patel

Tõlkija: Ene Timmusk

Kirjastus: East York Press 2020

34lk./3370lk./11671lk.

 

Kui otsisin ühte koolis vaja minevat raamatut e-raamatuna, siis leidsin tasuta võimaluse seda lugeda ainult sellisest kohast nagu Everand. Nimelt sai sinna teha kuuajase tasuta proovikonto. Kui ma oma inglise keelse raamatu loetud sain ja uudistasin, mida seal veel võiks saada kiiresti lugeda enne, kui tasuta periood lõppeb, siis märksõnaga eesti tulid ka mõned raamatud välja. Enamus küll inglise keelsed tutvustused, ajaloolised või keeleõpe, aga leidsin ka mõned eesti keelsed raamatud. Kolm pisikest raamatukest Virve Aljas-Switzerilt jäid kohe silma. Uurisin, kes ta siis on. Tegemist väliseestlasega Kanadast. Ta on õppinud kommunikatsiooni disaini ja on East York Press kirjastuse üks asutajaid. Raamatukesed on teksti poolest kesisemad, kuid see eest hästi palju ilusaid pilte. Minu lemmikuks sai Vahetevahel. Ma ütleks, et see on pigem suurtele mõtisklemiseks üliilusate piltidega. Vahel võib pisike raamat pakkuda suurt elamust. Kõik kolm raamatut olid toredad.  

Tontu tahaks kõigest hingest abiks olla. Isegi kui ta alati ei saa hakkama sellega, mida tahaks teha, on ta südamega asja juures. Tontu on muhe koerapoiss. Ta pole alati Tontu, teistes keeltes on ta Frank või Marcel... heal poisil ikka mitu nime. 

Vahetevahel on mõeldud kõigile, kes igatsevad oma lähedaste järele. Kui mäletada neid, kes on kaugel, ei lahku nad tegelikult kunagi meie juurest.

Plekist konservikarbid ja nöörid on lugu kahest lapsest, kes elavad kõrvalmajades ja peavad omavahel nööri otsas olevate konservikarpidega sidet. Ühel päeval aga sõidab ühe lapse pere ära elama teisele poole maakera... 

 

Noorte krimi

17./64.  Külmunud kaunitar

Autor: Lexa Hillyer

Tõlkija: Kristina Uluots

Kirjastus: Rahva Raamat 2023

349lk./3278lk./11579lk.

Polegi ammu ühtegi noortekat lugenud. Vahel on nii, et mõni raamat kohe sokutab ennast näppude vahele ja jõuab täiesti plaanide väliselt lugemisse. Selle raamatuga läks just nii. Ma loen küll aeg ajalt ka noortekaid, kuid otsene sihtrühm ma pole juba ammu. Kuidagi see kaanepilt pani raamatut kätte võtma ja kuna tagakaanel lubati noorte krimi, siis see krimi sõna otsustas selle, et see raamat jäi raamatukogus näppude külge. 

Selle raamatu peategelasteks on kolm õde 15, 16 ja 17. Kõik erinevad oma iseloomult. Vanim õde on korraliku õpilase musternäide ja siis ühel päeval leitakse ta surnuks külmununa. Mis juhtus, kes on süüdi? Vahi alla võetakse naabripoiss, kes on neile nagu vend. Keskmine õde ei usu, et poiss süüdi on ning hakkab omal käel uurima õe surma. Raamatus selgub ka noorema õe lugu. Nagu noorteka puhul ikka on märksõnadeks armumine, kool, narkootikumid, alkohol, peod, suhted vanemate, sõprade ja teiste noortega, saladused, tunded, õiged ja valed otsused. 

Usun, et see raamat on huvitavam õiges vanuseklassis olijale, kes suudab paljude nende asjaoludega samastuda, minul pole paljude seal puudutatud teemadega olnud ka oma nooruses puutepunkte, kuna ajastu oli siis teistsugune kui tänapäeval. Võib olla oli tahetud siia mahutada natuke liiga palju erinevaid probleeme noortemaailmast, see ei võimaldanud minna mitme probleemiga veidi rohkem süvitsi, et arusaada põhjuseid. Kuid üldiselt loetav. Pigem ikka selline noortepsühholoogia ja probleemid, mitte otseselt krimi. Põnevust oli vähe, küllaltki emotsioonitu minu jaoks, võib olla noortele mitte.

Kuidas kolme minutiga rääkida lihtsalt keerulistest asjadest

15./62.  Teadus kolme minutiga: 2015-2016

Sari: Elav teadus 

Koostaja: Ebe Pilt

Kirjastus: Argo 2017

208lk./ 2689lk./10990lk.

 

16./63. Teadus kolme minutiga: 2017-2019

Sari: Elav teadus 

Koostaja: Ebe Pilt

Kirjastus: Argo 2019

239lk./ 2928lk./11229lk.

 

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga märts: kogumik #4 ja 5 (teadus)

 

Väljakutse selgitada oma aastate pikkust tööd ja keerulisi asju teaduses võhikutele kolme minutiga. Mõned said paremini, mõned kehvemini hakkama. Oli nii väga huvitavaid kui igavamaid kolmi minuteid. Eks see olenes kindlasti ka kui keerulise ja tavainimesele arusaamatu asjaga üldse tegeleti. Kuigi raamatus oli võimalik ka lisaks vaadata, siis mina piirdusin vaid lugemisega, kuna ma eelistan alati asjadest lugeda neist kuulamise asemel. Mul lihtsalt on otsetee aju sellesse osasse, mis asjadest asu saab ja mällu talletab ainult silmadest. Kõrvade kaudu on millegipärast selline vastasasuvast kõrvast teabe välja lekkimine ja õigesse kohta mitte talletumine. Millegipärast ühte asja vaadates-kuulates hakkab mul sageli lihtsalt igav või tekib tahtmine midagi muud ka kõrvale teha, aga sama asja lugemisel seda kunagi ei juhtu. 

Raamatud olid huvitavad ja oli mitmeidki põnevaid asju, millest ma midagi ei teadnud. Esimene raamat köitis kuidagi enam, kas oli asi minu jaoks uudsuses või olidki teemad seal mulle rohkem sobivamad. Või siis see, mis minu jaoks oli selles raamatus võib olla isegi kõige köitvam, õpetus, kuidas kolme minutiga hakkama saada, kuidas mitte minna üle aja ja kuidas lihvida oma esinemisoskust. Sest koolis kui on antud ajapiirang 5 minutit igale esitlusele võib kindel olla, et esimesed räägivad oma veerand tundi jutti kui neid ei katkestata ja ka edaspidi saavad vaid mõned üksikud viie minetilise ajapiiranguga hakkama. Juba slaidiesitlused on tavaliselt sellised, mida ei ole isegi lugedes võimalik selle ajaga toime tulla. Probleemiks ongi see, et inimesed ei oska kontsentreerida seda, mida nad tahavad öelda, räägivad laialivalguvalt, pole piisavalt ettevalmistunud, läbi rääkinud oma teksti. Avalik esinemine on keeruline ja seal peab sedavõrd paljude asjadega arvestama. Selles osas olid need teadlasehakatised tublid, et suutsid oma kolme minutiga rääkida oma aastate pikkusest tööst, tuua välja just oluliseima ja seda nii, et tavainimene, kes valdkonnast midagi ei tea, ka sellest aru saab. Sest sageli ei saa tänapäeval enam isegi teine sama valdkonna teadlane põhjalikult aru, millega teine teadlane tegeleb, sedavõrd spetsiifiliseks on kõik muuutunud. Raamatud olid head ja kel vähegi huvi teada saada, millega üldse Eesti teadlased tegelevad, siis tasub kindlasti lugeda. 

 

 

 

 

Eestimaa ja Liivimaa maarahvast 17.-19. sajandil

14./61. Eesti talurahvas XVII-XIX sajandil. Uurimusi Läänemeremaade ajaloost V

Sari: Tartu Riikliku Ülikooli Toimetised #784

Autorid: Herbert Ligi, Ülle Liitoja, Aadu Must, Tiit Rosenberg, Jüri Linnus

Kirjastaja: Tartu Riiklik Ülikool 1987

110lk./2481lk./10782lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga märts: kogumik #3 (ajalugu)

Kui teaduse alla oli mul kohe raamat teada, mida võtta ja lugeda, siis ajaloo raamatuid hakkasin otsima märksõnadega ajalugu ja artiklid. Ja tulemusena leidsin viis raamatut, mida pealkirja/tutvustuse järgi tekkis tahtmine lugeda. Selles osas teeb see väljakutse lausa karuteeneid - alguses pole midagi ja siis ühe otsimise asemel leiad terve virna ning jälle nihkuvad juba raamatukapil olevad jutukad muudkui sujuvalt edasi ja peab neid korduvalt raamatukogus pikendama. Aga jah, viimaste aastatega on tänu selle kirjastuse väljakutsetele mul tekkinud sõltuvus teaduslikematest raamatutest, on need siis ajaloost või mõnest muust valdkonnast. Samas muidugi kunagi ammustel aegadel peale kooli lõppu oli ju sooviks üldse Tartu Ülikooli ajalugu õppima minna, kuhu ma küll ei jõudnudki. 

Kuna selles väljaandes oli tegemist teaduslike artiklitega, siis oli raamat veidi kuivavõitu ja väga palju numbrilisi andmeid täis, eriti esimesed Ligi artiklid Lõuna-Eesti demograafilisest arengust 1711-1819. Katk oli just Eestimaal möllanud ja väga palju elanikkonnast surnud. Statistikast ning selle vahelt õnnestus väljalugeda mõned mõtted, millele pole varem mõelnud. Peale katkuaja lõppu väga suuresti suurenes pulmade arv ja seal olid nii peigmehed kui pruudid enamasti lese seisuses - ellujäänutel tuli edasi minna eluga. Ja järgmised aastad olid erakordse iibe aastad - väga suures osas sünde ja peaaegu olematud surmad - sest nõrgemad oli juba katk kõik viinud. Edaspidi pulmade-sündide ja surmade arv sõltus väga tugevasti ikaldustest ja epideemiatest. Pulmi peeti enamasti aasta viimastel kuudel, kui saak oli salve saanud ja kui see oli kehv, siis lükati pulmad edasi. Kui aga oli hea aasta ning pulmi peeti palju, siis järgmisel aastal kasvas kohe ka suuresti sündide arv. Ikaldused tõid samas kaasa järgmisel aastal surevuse kasvu, kuigi otseselt nälga surnute arvud olid väikesed, pigem võttis ikka mingi nakkushaigus nõrgenenud organismiga inimesi. Minu jaoks väga üllatav oli laste suremuse arv, teadsin küll, et lapsi suri palju, eriti kui mingi epideemia oli, aga, et pidevalt oli lapsi surnutest 75-85%! Teisetes artiklites vaadeldi hingeloendite usaldusväärsust, võrreldi erinevaid sünni-, abielu- ja surmameetrikaid nende loenditega, vaadeldi andmete klappimist ja mitteklappimist. Uuriti, millised mõisateenijad ja maakäsitöölised üldse olid sel ajal Eestimaal ja selgitati ka kuidas ja kust just sellised andmed on tulnud. Üldkokkuvõttes oli üpris huvitav lugemine. Ja mis veel oli huvitav, artiklite refereeringud lisaks eesti keelele olid muidugi vene keeles (nõukaajal ikkagi ilmunud), aga ka saksa keeles, mitte inglise, nagu tänapäeval kombeks. Lugeda soovitan siiski vaid tõsisel ajaloohuvilisel või kellel peaks olema vaja õpingutes selle valdkonna kohta materjali. Tuli meelde, et sai alles üsna hiljuti tööl otsitud ühele kooliõpilasele referaadi jaoks infot väljaannetest, kus on kajastatud millised mõisatöölised Eesti mõisates üldse olid tegevad.
 

Andersen kirjutas ka muud peale muinasjuttude

13./60. Piltideta pildiraamat. Kuulsa Daani kirjaniku Andersen'i kuujutud

Autor: Hans Christian Andersen

Tõlkija: Hermann Namsing

Kirjastus: J.Reevitsa kulu 1900

63lk./2371lk./10672lk.

Koduriiuli väljakutse 2024 märts: Selle raamatu pealkiri on raamatu kaanele kirjutatud väikestes kirjatähtedes. 

See oli hetkel kõige vanem lugemata raamat minu riiulis. Miks selline imelik pealkiri sel raamatul? Seal tõesti ei ole üldse pilte kui tagakaane väikest Amorit mitte arvestada. Raamat koosneb 33st pisikesest jutukesest, pildikesest kuu silmade läbi erinevatest kohtadest ja elusituatsioonidest üle maailma, mille siis algaja kirjanik oma katusekambris kuu jutustamise alusel paberile paneb. Kui me oleme Anderseni harjunud lugema ikka muinasjuttude kirjutajana, siis selles raamatukeses on vaid realistlikud pildid tolleaegsest elust. Kindlasti ei ole see lasteraamat, vaid ikka täiskasvanutele kirjutatud. Või siis ei ole tänapäeva lasteraamat, omal ajal vist kirjutati selliseid lugusid tõesti ka lastele. Rohkem on selliseid raskeid, rõhuvaid jutukesi, kellegi surmast või vaesusest, olustikulisi reaalseid lugusid. Üks mällu sügavama jälje jätnutest jutuke memmest, keda ootas ees tema elu kõige pikem reis - kirstus surnuaeda. Eelmise sajandi alguse raamatud olid sageli mitte otsesed tõlked, vaid tõlkijate enda ümberjutustused loetust, seega pole kindel kui palju selles raamatus originaali sõnastust järgi on jäänud. Aga lugeda oli kerge, sageli on nii vanade raamatute kirjakeel palju erinev tänapäeva kirjakeelest, kuid selles oli vaid mõned üksikud suured erandid. Näiteks järgarvud kahekümnest alates: kakskümnesesimene ja kolmaskümneskolmas. Muidu tore raamatuke, aga teist korda küll rohkem ei loeks. 

Tõlkija Hermann Namsingi kohta leidsin sellise tutvustuse: Hermann Namsing Sakala artikkel

Digikultuurist nii ja naapidi

12./59. Eesti digikultuuri manifest

Sari: Bibliotheca mediorum et communicationis 

Autorid: Maria Hansar, Hilkka Hiiop, Indrek Ibrus, Madis Järvekülg, Veronika Kalmus, Rainer Kattel, Mare Koit, Oliver Laas, Mari-Liis Madisson, Merle Maigre, Anu Masso, Maarja Ojamaa, Pille Pruulmann-Vengerfeldt, Ulrike Rohn, Raivo Ruusalepp, Andra Siibak, Jaan Tallinn, Marek Tamm, Katrin Tiidenberg, Peeter Torop, Aro Velmet, Andreas Ventsel

Kirjastus: Tallinna Ülikool 2021

174lk./ 2308lk./10609lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga märts: kogumik #2 (teadus)

Käesolev raamat koondab ühtede kaante vahele Tallinna Ülikooli ja Postimehe koostöös ilmunud kakskümmend esseed, mis ilmusid 2020. aastal Postimehe lisalehe AK rubriigis „Digikultuur“.

Digiteema on mind pikemat aega huvitanud, kui üks äärmiselt kiiresti muutuv, uuendusmeelne ja põnev  valdkond. Digikultuuri mõiste all on tegelikult kaks erinevat kultuuri. Esiteks käitumiskultuur digitaalses maailmas. Eks kõik ole kokku puutunud laialt levinud valeuudiste, spämmimise, libakirjade, trollimise, andmete õngitsemise, vihakõnede, verbaalsete rünnakute ja muu sellisega. Digimaailm tundub esmapilgul olevat anonüümne maailm ja seetõttu julgevad palju oma halvema poole täies ulatuses internetti välja paisata. Reaalses elus ei kujutaks ettegi, et paljud viisakad ontlikud inimesed selliselt räuskaks ja solvaks teisi enda ümber. Ka digimaailmas on kultuursus ja kultuuritus nagu igal pool mujalgi. Kuid digikultuur on ka digitaliseeritud kultuur. Tänu raamatute digitaliseerimisele on paljud teosed inimestele kättesaadavaks muutunud. Suur osa muusikast on tänapäeval juba digikanalite kaudu kättesaadav, samuti televisioon, filmid, kunst. Muuseumid ei ole enam lihtsalt esemete kogud, vaid ühe enam muutuvad need interaktiivseteks, nii kohapeal külastamiseks kui ka internetis inimeste kohale meelitamiseks. Digimängud on üks järjest suurenev tööstusala, kus enam ei tehta põlveotsas ühe-kahekesi, vaid ühe mängu eelarve on miljonites ja tegevuses tuhandeid inimesi. Tehisintellekt murrab järjest enam meie digimaailma, sageli me isegi ei mõtle, et see, mida me kasutame on tegelikult tehisintellektiga seotud. Eesti on maailmas tuntud kui edumeelne digiriik, ja põhjendatult. Samas ei ole me suutnud panna seda digiriiki kuigi edukalt teenima meie riikluse kõige põhilisemaid väärtusi: keele ja kultuuri säilimist ja arendamist. 2020.aasta oli digikultuuri aasta ja selles raamatus olevad esseed ongi selle aasta puhul kirjutatud. Samas 2020.aasta oli digitaalne väljakutse kogu maailmale, kuna covidi pandeemia sundis paljusid asju ülevaatama ja õpetas olema loomingulised ka digimaailmas.

Kaks asja, mis panid mind selles raamatus mõtlema. 

Esiteks noorte digiseadmete kasutus. Me oleme kõik arvamusel, et noored ja digi, see on käsikäes olev asi, neil juba emapiimaga sisse imetud ning nad on selles väga osavad. Kuid uurimisest tuli välja, et kuigi 97% noortest kasutab internetti iga päev, siis vaid 41% nendest kasutab selleks arvutit. Seega noored on põhiliselt nutitelefonides, aga sealne kasutus on siiski väga ühepoolne, suunitlusega sotsiaalmeediale ja mängudele. Nutitelefonist saab küll ka otsida infot, aga selle kasutamine on siiski piiratud. Seega võib juhtuda, et kui tänaste noorte põlvkond jõuab täiskasvanuikka, on endiselt suur digilõhe valitsemas, noored ei oska kasutada arvutit töövahendina. 

Teiseks info puudus ja info üleküllus.  Kõik teame, et mida kaugemale tagasi ajalukku, seda vähem on meil infot sealsest ajast, mis on jõudnud meieni. Kuid tänapäeval, kui on suur info üleküllus, sageli isegi infomüra? Mida saavad tulevased ajaloolased meie kohta teada? Kuidas nad närivad läbi sellest meeletust infoküllusest? Kuid kus on meie tänapäevane info ladestunud? Sotsiaalmeedias, youtubes, google drives, välismaistes serverites asuvates blogides, veebilehtedel jne. Suures osas on kogu info välismaiste (era)ettevõtete käes ja ühel hetkel väga tõenäoliselt mõne sõrmeliigutusega jäädavalt kustutatud. Ja kogu see info on süstematiseerimata, uppunud infomürasse. Meie kodumaistes mäluasutustes säilitatakse väga vähe digitaliseeritud materjali, sest see ei jõua lihtsalt sinna. Seega võib juhtuda, et mõnesaja aasta pärast on ajaloolased silmitsi olukorraga, et ka meie ajastust on säilinud väga vähe kvaliteetset infot. Asi, millele me hetkel ei mõtle, või ei oskagi mõelda.

Digikultuuri tuleks mõista uue tähendusloome kontekstina, uutmoodi „lingitud“ maailmana, mida me alles hakkame paremini mõistma. See uus „digitaalne olukord“ sunnib meid ka Eestis revideerima mitmeid seniseid põhimõtteid ja käitumisharjumusi.

Mõisamõrvad

4./51. Mõisahäärberi mõistatus

Sari: Cherringhami mõistatused #2

Autorid: Matthew Costello, Neil Richards  

Tõlkija: Leena Suits

Kirjastus: Eesti Raamat (Krimiraamat) 2024

132lk./1846lk./10147lk.

11./58. Mõrv Morrington Hallis

Sari: Stella ja Lyndy mõistatused  #1

Autor: Clara McKenna

Tõlkija: Nele Mikk

Kirjastus: Eesti Raamat 2021

288lk./ 2134lk./10435lk.

Lugemise väljakutse 2024: 37. Kaksikud. Kaks raamatut, mille kaanepildid on sarnased, kuid autor erinev

Teise kaksikuks sobija leidmine võttis tükk aega aega. Muidu oli tunne, et neid mõisahoonete/lossidega krimkasid on palju, aga kui otsima hakata, siis sarnaseid nagu ei leidnudki eriti. Ütleme siis, et need leitud raamatud on kahemuna kaksikud. 

Tegelikult on neil raamatutel veel enam sarnasust kui vaid kaanepildis. Mõlemas on peategelasteks mees ja naine, kes pole hetkel krimiuurija seisuses ning tegevus toimub Inglismaal ning juba raamatu alguses toimub mõrv.

Mogdon Manori eakas omanik Victor Hamblyn sureb mõistatuslikus tulekahjus. Aga oli see õnnetus? Ohvri kõik kolm keskealist last, kes elavad Cherringhami külas, võivad olla pärijad. Ja nad võivad olla ka mõrvarid. Politsei ja tuletõrje arvab ühte, Jack ja Sarah teist... Muidugi selgub raamatukese lõpuks tõde. Hästi kiire lugemine, ei pea eriti süvenema ka, aga seda ei arvanud ära, mis siis tegelikult ikka toimus, lool oli vaatamata raamatu õhuksusele siiski mitu kihti ja pöördeid. Ootan selle sarja järgmisi raamatuid, need on väga lõõgastavad lugemised väsinult peale tööpäeva või õpinguid.

Kevad 1905: isa võtab vaba loomugatütre Stella kaasa Inglise maahäärberisse salapärasesse pulma. Kui ta aga Morrington Halli lopsakatele mõisamaadele pärale jõuab, tunnistab tema kalk ja ambitsioonikas isa, et ta ei kingi peigmehele ainuüksi oma parimaid ratsahobuseid, vaid on lubanud rahapuuduses vaevlevale Atherly krahvi pojale anda ka tütre käe. Suguvõsade vahel kuhjuvate kultuurilise kokkupõrgete taustal varjutab Morrington Halli skandaalne mõrvajuhtum. Kas isade tahtel kokkusobitatud pruutpaar leiab armastuse või võimaluse lahku minna ja milliseid intriige varjab veel see vana mõisahoone ja tema asukad ning külalised. Raamatus on tähtsal kohal ka tõuhobused ning võiduajamised. See sari on kuidagi minu pilgu alt üldse välja jäänud, kaks osa veel ilmunud ja nüüd mul raamatukapil ootel. Ei olnud selline hästi kiire lugemine nagu teine kaksik, samas selline mõnus ja humoorikas ning ajalooline. Mõnikord tekkis küll tahtmine neile Inglise aristokraatidele öelda, et tulge tänapäeva, ärge olge nii kitsarinnalised. Aga noh tegevus toimub ikkagi 120 aastat tagasi ja hea on mõelda, et eluolu on ikka mõnes asjas pikkade sammudega edasi liikunud. Peategelased olid mõlemad väga sümpaatsed ja mõned teised jälle väga vastumeelsed. Tegelikult olidki tegelased natuke liiga mustad ja valged, inimestes on ikka nagu rohkem halle toone ka. Soovitan sellistele romantilisema ja kergema krimi austajatele, kes ei taha lugeda vaid mõrvauurimisest, vaid keda köidab ka olustik ja tegelaste elu.