Spordiklubist varastatud hinnalised kingad!

 

3./189. Kellegi teise kingades
Autor: Jojo Moyes
Tõlkija: Marge Paal
Kirjastus: Rahva Raamat 2024
460lk./1128lk./32205lk.

Minu jaoks oli see raamat nüüd täielik naistekas, just see, mida ma pean naistekaks. Täiesti roosa raamat, samas loetav, midagi kogu aeg toimub, erinevad karakterid, huumorit, suhteid, elusituatsioone, sõprust, armastust, vihkamist. Samas kohati usutav ja samas kohati tunne, et täielikult kusagilt väljaimetud ja kramplikult üritatud segasemaks või hullumeelsemaks ajada. Moyes kirjutab hästi, ladusalt ja mõnusalt. Samas võrreldes tema eelnevate raamatutega, millest olen nii mõndagi lugenud, siis see oli minu jaoks kohati veidi mitteusutav ja kohati veidi liiga roosa. Liiga tuhkatriinulik lugu oli kohati ja seda mitte ainult ühe tegelase puhul. Aga kuna see oli lugu erinevatest rikkusekihtidest pärit naiste elust, mis ootamatult kokku põrkasid omavahel, siis ega ma ei tea jah väga rikaste ja väga vaeste tegelikust elust midagi, äkki ongi nii, nagu seal raamatus kirjas. Samas ma arvan, et see raamat ei jää mulle meelde sedavõrd, nagu jäid eelmised loetud. Midagi mulle selles raamatus meeldis ja see köitis mind, samas midagi häiris pidevalt selle meeldimise kõrval. Natuke liiga tuhkatriinulik ehk minu jaoks.

Raamat saab alguse spordiklubis, kus lähevad kotid vahetusse. Ameeriklanna Nisha Cantor elab ülijõukate maailmakodanike elu kuni hetkeni, mil ta abikaasa teatab lahutusest ja jätab ta kõigest ilma. Kakskümmend aastat abielu ja mehe soovide järgi igati elamist ning nüüd ei kaota ta ainult oma kotti spordiklubis, vaid mees ei lase teda enam ka talle kuuluvaid asju hotellist võtta, jättes ta puupaljalt Londonisse maha. Nisha on kindlalt otsustanud oma glamuurse eluviisi juurde naasta, aga kuidas, seda ta esialgu ei tea, kui tal pole midagi, isegi ta kallid kingad läksid spordiklubis kaduma. Seda sellepärast, et oma elu madalpunkti jõudnud Sam Kemp võttis spordiklubist kogemata kaasa Nisha koti. Kuid Samil pole aega kadunud spordikoti pärast muretseda – ta on hõivatud iseenda ja oma pere vee peal hoidmisega. Sami mees kaotas pool aastat tagasi isa ja töö, millest peale on ta olnud tugevad depressioonis, kuid ta keeldub ravimeid võtmast ja terapeudi juurde minemast. Tütar on varsti kodust välja lendamas ja seega elab veidi teises maailmas kui Sam. Sami vanemate jaoks on Sam tasuta koristaja ja kõige organiseerija. Terve perekond istub Sami kukil ning naine teeb kõik mida teised soovivad. Tööl on uus šovinistist ülemus, kes leiab igas Sami tehtus ja tegemata jätmises vigu, nõuab võimatut ja teeb Sami elu igati võimatuks. Naine püüab igati, aga ikka on kõik valesti ning teda ähvardab lahtilaskmine. Nisha kõrge kontsaga Christian Louboutini kingi jalga proovides valdab teda ootamatu enesekindlus, mis viib ta arusaamisele, et midagi peab muutuma – ja see miski on tema ise. Raamatus on kaks lugu – Nisha ja Sami lugu, kohati põrkuvad, kohati jooksevad eraldi. Sam on minu jaoks usutavam kui Nisha, samas ega ma neid Nisha taolisi inimesi eriti ei tunne, Sami taolisi kohe kindlasti, eks seda Sami ole mingil määral minus endaski. Lisaks neile kahele naisele on peamiste tegelaste hulgas veel mitu naist, kellega nad oma elus kokku satuvad. Naiste vaheline sõprus ja solidaarsus ning naiste vaheline rivaalitsemine ja vihkamine. Peotäis meestegelasi satub ka sisse, aga nemad on taustajõud selles loos. See on ikka naise kirjutatud raamat naistest naistele.

Vadstenas rööviti tütarlaps!


2./188. Hinnaline saak
Sari: Krimilood Rootsimaal #1
Autor: Christoffer Holst
Tõlkija: Kadri Okas
Kirjastus: Foorum Kirjastus (Krimiraamat) 2024
301lk./668lk./31745lk.

Krimikirjanduse ja põnevike väljakutse märts: need naabrid

Esimene osa uuest muhekrimi sarjast. Kuna autori eelmine saarestikumõrvade sari meeldis, siis sai kohe uuega tutvust tehtud. Peategelasteks on poolõed, ühe isa ametlik tütar ja sohitütar. Louise Collinsi elu sisuks on olnud karjäär. Tal on olnud omanimeline ajakiri ja see on olnud tema elus peamine. Nüüd on ta 70nene, hiljuti jäänud ootamatult leseks ning seejärel kaotanud töö ajakirja juures. Ta ei oska oma eluga midagi tarka enam peale hakata, ei oska puhata ning elada üksinduses. Kuid paarkümmend aastat tagasi ilmus ta ellu poolõde, kellest ta varasemalt midagi ei teadnud. Poolõde Lina on kolmkümmend aastat noorem ning ülirikas hotelli-magnaadist isa ei ole teda kunagi tunnistanud. Vaatama sellele, et õed on kasvanud üles väga erinevates oludes, on iseloomult erinevad, siis neil õnnestub omavahel sõbruneda ja muutuda lähedasteks. Neid ühendab huvi kõige vastu, mis on salapärane ja seletamatu. Kui sureb kingsepp, kelle töökoda on Lina delikatessipoe kõrval Stockholmi südalinnas, selgub, et vana mees pidas ka eradetektiivi ametit. Ja uudishimulik Lina ei suuda vastu panna ning uurib veidi naabrist jäänud kliendikaustu. Samal ajal on Vätterni järve äärsest Vadstena linnast öiselt maanteelt jäljetult kadunud noor tüdruk. Naisi hakkab see lugu huvitama ning nad ei jäta oma nina asjasse toppimata. 

See oli nüüd üks väga muhekrimi kui nii võib öelda. Seda uurimise ja nina toppimise värki oli ikka vägagi vähe võrreldes muuga. Pigem oli see perekonnalugu, kahe õe ja nende isa lugu. Kahe õe perekonna, nende kujunemise, töö, iseloomude lugu. Krimi oli selles raamatus õige vähe. Ma loodan, et see oli sissejuhatav raamat ning tulevikus järgmised osad muutuvad rohkem kriminaalsemaks ja tuleb ka üks korralik uurimine ikka, mitte vaid möödaminnes kuidagi ei lahene see krimipool ära. Seega soovitaks pigem neile, kes otsivad sellist suhete lugu, mitte kriminaalset lugu, kus on verd ja laipu ridamisi.

Äike on äge! või hoopis ohtlik?

1./187. Välk ja pauk

Sari: Elav teadus 

Autor: Sven-Erik Enno

Kirjastus: Argo kirjastus 2019

367lk./367lk./31444lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga juuli: oht #8 (populaarteadus)

Eelmine kuu sai ootamatult kiiresti läbi ja nii jäi üks ohtlik väljakutseraamat pooleli. Sai siis augustis see võlg lõpetatud.

Tegelikult ma pole siiani seda ohtu õieti tajunud. Äike on mind lapsepõlvest saadik lummanud ja on raske olnud mind akna juurest eemale saada, eriti mida tugevam äike just parajasti kohal on. Öösiti on veel eriti lahe seda vaadata. Mida rohkem välku ja mürtsu seda põnevam ja ägedam. Kui otseselt ise õues äikese käes ei ole, siis mujal ma pole ohtu tajunud, kuigi kuhugi sisse löömise pauke olen kuulnud küll. Aga see on alati tundunud kusagil eemal millegi muuna kui otsese ohuna. Peale selle raamatu lugemist, siiski hakkasin rohkem ohu peale mõtlema, samas ma ei usu, et mind endiselt äikese ajal kuhugi akende lähedusest eemale saab ajada. Eriti kui olla kusagil kodust kaugemal, mingis lõunapoolsemas riigis.

Raamat algab ülevaatega äikeseprotsessi taustast – kuidas ja miks ühinevad meie igapäevased kaaslased õhk, veeaur ja päikesesoojus laastavaks äikesetormiks. Teises peatükis on juttu piksepilve elutsüklist, ehitusest ja liikumisest, samuti saab selgemaks äikesepilvest algavate tormituulte, rahe, paduvihma ja tornaadode olemus. Kolmandast peatükist leiab vastuse välguga seotud küsimustele, alustades sellest, kuidas saab elekter äikesepilve ja lõpetades salapärase keravälguga. Neljas peatükk tutvustab äikese ja välgu uurimise ajalugu ning tänapäeva, viies aga kirjeldab äikest maailma, Euroopa ja Eesti kontekstis. Kuues peatükk annab põhjaliku ülevaate välgu ohtudest ja õpetab ennast ja oma kodu selle eest kaitsma. Viimane peatükk on mõeldud neile, keda huvitavad äikesevaatlused. Selle viimase peatüki ma lugesin küll üsna diagonaalselt läbi, sest vaadata mulle meeldib, aga vaadelda kindlasti ei viitsi.

Raamatust sai palju uut teada, sest siiani oli minu jaoks äike ikka üks äike, ei mingeid erinevaid välkude ega äikeste liike.  Natuke igavam oligi minu jaoks need tehnilised kirjeldused, kuidas see protsess toimub mingil juhul, millal mingisugune välk täpselt tekib. Samas kõik oli üpris lihtsalt kirja pandud, nii, et ka koolifüüsika täiesti ära unustanu, saab asjale pihta, kui vähegi süveneda ja üritada aru saada. Üldiselt oli väga huvitav ja hariv raamat. Kellele äike meeldib, võib rahulikult lugeda. Kes äikest aga paaniliselt kardab, talle võib aga see raamat veel enam hirmu peale ajavam olla, sest kuigi seal õpetatakse ka kuidas ennast ja kodu kaitsta, siis minu jaoks oli see osa hoopis enam hirmutekitav kui rahustav. Samas ma arvan, et minu puhul jääb siiski äike mind lummama ja äikesekartust ei teki. Samas kui ma satuks äikese kätte kusagil metsasemal alal või üksikus maamajas üksinda, siis ma ei tea. Linnas suures majas küll kartust ei teki, aga eks seal olegi üpris ohutu olla. Raamatus olid ka kirjas, kus on äikese ajal ohtlik või ohutum olla. 

Juuli 2024 kokkuvõte


Raamatuid: 31

Lehekülgi: 5576
 
Keskmiselt lehekülgi päevas: 180
Keskmiselt lehekülgi raamatus: 180
 
Kõige õhem raamat: 64
Kõige paksem raamat: 367
 
Lugemise väljakutse teemasid loetud: 7
Muid väljakutseid loetud:
. Koduriiul 0
. Kolmjalga 7
. Soome kirjandus 1
. Ulme kirjandus 4
. Eesti ajalugu 3
. krimikirjandus 8
. LuuleViis 0
Väljakutse vabasid loetud: 1

Loetud kirjanikke:   24
Enim loetud kirjanik: Jorn Lier Horst (3) ja Matthew Costello ja Neil Richards (3)
 
Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 17
Enim loetud kirjastus: Eesti Raamat (4), Varrak (4)

Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 10
Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Eesti (6), Suurbritannia (6)
 
Vanim raamat ilmunud: 1995
Uusim raamat ilmunud: 2024
 
Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 1
Raamatukogust laenatud: 18
Loetud e-raamatuid: 12
 
Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 8,45
10 palli saanud raamatud:Droonisõdalane, Pöördloendus 1945, Poiss, kes nägi pimeduses, Mees, kes kannab süükoormat, Pan Kleksi akadeemia, Soodushinnaga sõit

Sooduspilet - kas privileeg või alavääristus?


31./186. Soodushinnaga sõit. Kunst olla pensionär
Autor: Merete Mazzarella
Tõlkija: Kadi-Riin Haasma
Kirjastus: Varrak 2022
280lk./ 5576lk./31077lk.

Lugemise väljakutse 2024: 31. Hallpead austa, kulupead kummarda! Raamatu peategelasteks on vanemaealised inimesed

Isiklik: "Kogukonnatöö vananevas ühiskonnas" lugemised #16 (vabatahtlik)   

Mida tähendab pensionile jäämine? Mida mõtlevad ja tunnevad pensionärid? Kuidas teised inimesed neisse suhtuvad? Mida üldse tähendab ühe inimese jaoks selle joone ületamine, et nüüd sa oled nagu ametlikult vana? 

Merete Mazzarella on Soome kirjandusprofessor, kes saab 64 aastaseks ja lahkub töölt ülikoolis. Raamat pajatabki tema mõtteid mõned kuud enne pöördepunkti jõudmist ning esimesi aastaid pensionärina.

Üheselt ei saa öelda, mida pensionile jäämine tähendab. Mõni igatseb seda aega, teine tunneb kabuhirmu, aga kummalegi ei pruugi tegelik pensionile jäämine kujuneda selliseks, kui nad seda ette kujutasid. Samas on see kindlasti üks verstapost inimeste elus. See tekitab küsimusi ja mõtteid inimese minapildi kohta, teiste pildi kohta sinust ja sinu kohast ühiskonnas. Üllatavalt vähe räägitakse ja mõeldakse, mida pensionile jäämine siis üldse tähendab. Kui peab järsku maha astuma keerlevalt töökarusellilt. Samuti arutleb ta üldse töö olemuse üle ja kuidas see on aja jooksul muutunud. Mitmel korral arutleb ta ka fraasi üle: vanasti oli parem, parandades, et tegelikult oli vanasti lihtsalt teistmoodi. 

Raamatus ei ole vaid arutlused ja mõtisklused, vaid ka sellel eluperioodil autori läbielatust, perekonnast, sõpradest, töökaaslastest, kokkupuutest ametiasutuste ja teiste inimestega. Väga palju on vihjeid erinevatele kirjandusteostele, aga ka ühele doktoritööle, mille oponendiks ta just enne koju jäämist saab. Selle pealkiri on „Loobumise kunst“ ja see räägib vananemise kuvandist läbi aegade, peamiselt ilukirjanduses. Seda doktoritööd tahaks ka ise väga lugeda, sest teema haakub mu magistriõpingutega ülikoolis. Üldse oli selles raamatus väga palju mõtteid, mida olen isegi ülikooli loengutelt kaasa saanud, aga millele ise varasemalt ei osanud tähelepanu pöörata või sellest mõelda, sest enda arust ju oled alati noor, ka siis, kui see pensionile jäämise aeg kätte jõuab. Autor keeldus minemast pensionäride klubisse, sest need on ju mõeldud vanadele inimestele, aga tema on ju alles ikka noor, mis sellest, et pensionil. Tema jaoks oli suur šokk kui bussijuht müüs talle mõned kuud enne pensionile jäämist küsimata soodushinnaga pileti. Loomulikult naine hakkas protestima ja nõudis täishinnaga piletit, ta ju pole veel pensionär! Tal oli endal ettekujutus, et kui ta kunagi pensionile jäädes ise küsib soodushinnaga piletit, siis müüja imestab, et te olete juba pensionil, ei oleks kuidagi arvanud! Samas pidid Soomes ja Rootsis paljud pensionieas inimesed ostmagi täispileti, sest soodushinnaga pilet tekitab neis alaväärsust.
Väga hästi ja sümpaatselt kirjutatud raamat, soovitan lugeda mitte ainult pensionil olijatel, sinna eluetappi jõudvatel, vaid ka noortel inimestel.


Katastroofidest õppimiseks ei tohi neid unustada


30./185. Katastroofid
Sari: Imelise ajaloo raamat
Autorid: Imeline ajalugu
Kirjastus: Äripäev 2024
90lk./5296lk./30797lk.

Argo kirjastuse väljakutse 2024 kolm jalga juuli: oht #7 (ajalugu)

Suured õnnetused ja hävitavad loodusnähtused.

• Tšornobõl: ajaloo suurim tuumakatastroof
• Antiikaja ökokatastroofid
• Kaksiktornide 15. korruselt kukkunu jäi ellu
• Väljasuremised on Maad tabanud vähemalt 5 korda
• Tšiili kaevurid 69 päeva lõksus
• Piibli 10 nuhtluse teaduslikud seletused
• Orkaan Katrina külvas surma ja kaost
• Eesti viimased näljahädad
• Haitil järgnes maavärinale kooleraepideemia
• Ajaloo suurim lennukatastroof
• Lennuõnnetused parandavad turvalisust
• Mis juhtuks, kui inimesed Maa pealt kaoksid?

Läbi ajaloo on inimesi tabanud erinevad ohud, mille tagajärjeks on suured katastroofid, kus on hukkunud palju elavat, mitte vaid inimesi, vaid ka loomi. Juba enne inimese siia maailma tekkimist tabas maakera mitu sedavõrd gigantset katastroofi, mille puhul enamus tol hetkel elanud loomariigist lihtsalt suri välja. Kuid kellelgi ikka õnnestus siiski ellu jääda ja uued liigid vallutasid maakera. Ka hiljem on loodus üritanud inimesest lahti saada, suurte looduskatastroofidega, siiani pole see õnnestunud veel. Kuid paljudes suurtes õnnetustes on süüdi inimesed ise, keegi, kes ei kannata oodata, keegi, kes ei usu, et midagi saaks valesti minna, keegi, kellel ongi pahatahtlikud kavatsused, keegi, kes enesele teadmata tekitab ohu. Sageli ka looduskatastroofidel oleks väiksemad hävituslikud tagajärjed, kui need toimuksid puutumatus looduses, mitte seal, kuhu inimese käsi on sekkunud, kuhu on ehitatud linnad, kus pole arvestatud looduse eripärasid. Kui inimene üritab olla looduse kroon ja selle allutada, mõtlemata looduse toimimisele, siis varem või hiljem midagi juhtub ja süüdi jääb ikka loodus, mitte inimene, kes vallutas looduselt maad, mida ei oleks pidanud muutma. Enamik nendest lugudest selles raamatus olid juba tuttavad, neist on palju kirjutatud-loetud. Raamatusse on koondatud erinevad artiklid katastroofidest ja näebki välja nagu kõvakaaneline üheteemaline Imelise ajaloo ajakiri. Minu jaoks olid kõige huvitavamad lood piibli nuhtluste teaduslikest seletustest ja sellest, mis juhtuks kui ühel heal päeval kõik muu jääks alles, peale inimese.

Jules Verne ja tema fantaasiamaailm


28./183. Back Cupi saare saladus
Sari: Seiklusjutte ajast aega 
Autor: Jules Verne
Tõlkija: Martin Kirotar
Kirjastus: Viiking 2018
228lk./5000lk./30501lk.
 
29./184. India printsessi pärandus
Sari: Seiklusjutte ajast aega 
Autor: Jules Verne
Tõlkija: Martin Kirotar
Kirjastus: Viiking 2019
206lk./5206lk./30707lk.

Ulmekirjanduse väljakutse juuli: raamat kirjastuselt Viiking

Jules Verne on kindlalt üks mu lapsepõlve lemmikutest, kelle raamatuid said korduvalt ja korduvalt neelatud ja ikka olid põnevad ning huvitavad. Mingil hetkel küll nägin, et mingid uued asjad on temalt tõlgitud ja ilmunud eesti keeles, kuid siis ununesid. Nüüd väljakutse tõttu avastasin ja panin kohe järjekorda, et neid ma tahan kindlasti lugeda. Kuigi need nüüd ei olnud enam nii põnevad raamatud, kui need mu lapsepõlve omad. 

«Back Cupi saare saladus» on ulmeseiklus, millest ei puudu hull teadlane ja tema tohutu hävitusjõuga hirmuäratav relv, piraatide võimas salaorganisatsioon, nende baas vulkaanikraatriga saladusliku saare südames, lahingud allveelaevade vahel ning loo kulminatsiooniks ka suurriikide laevastike rünnak piraatide saarele ja superrelva käivitamine. 

«India printsessi pärandus» on sünge ja düstoopiline ulmevisioon kahest drastiliselt erineva ühiskonnamudeli valinud linnast. Nendeks on ühe ja sama India päranduse eest Ameerikasse rajatud saksa teadlase juhtimisel toimiv Stahlstadt – Teraselinn – ning prantsuse teadlase ideaale järgiv France-Ville. Selles superrelvadega peetava sõja ohtu käsitlevas romaanis rõhutas Jules Verne teaduse ja tehnoloogilise progressi ohtusid.

Kui esimese saare raamatu läbi sain, siis korra tuli mõttesse, et oot, kas see nüüd ikka kuulub ulme alla või ei. No kirjutamise ajal kindlasti kuulus, aga ulmel on sageli kombeks aastatega muutuda vahel reaalseks, mitte jäädagi ulmeliseks. Tänapäeval on inimkonna kasutuses hulga enam ja tugevamaid massihävitusrelvi, kui Jules Verne omal ajal välja mõelda oskas. Ja raha ning mõjuvõim on läbi ajaloo olnud tegurid, mis panevad sõdu pidama, teisi inimesi alistama ning hävitama. Ning need rahvuste vahelised konfliktid olid sajandeid tagasi ning on ka tänapäeval ja karta on, et ega tulevikki neist ei pääse. 

Raamatud ise olid üpris kiiresti leotavad, tegevust neis väga palju ei olnud, kuigi kogu aeg nagu midagi toimus. Panid tahtma lugeda veel mõnda raamatut, mis ilmunud eesti keeles ja mul veel lugemata jäänud. Jules Verne fantaasiamaailm meeldib mulle endiselt.

 

Eestil ja Lätil on mitte ainult ühine piir, vaid ka sarnane ajalugu


27./182. Läti rahva käekäik. Hetki ajaloost
Sari: Loomingu Raamatukogu 2021/4-5 
Autor: Anna Žīgure
Tõlkija: Arno Baltin
Kirjastus: Kultuurileht 2021
96lk./4772lk./30273lk.

Lugemise väljakutse 2024:  3. Tunne oma naabreid: lätlase või leedulase raamat

Anna Žīgure on lätlaste isikliku ajaloo kildudest kokku pannud mosaiigi, väikesed katked rahva saatusest läbi ajaloo. Katked on mõned vaid paar-kolm lauset pikad, teised veidi pikemad, nii poole lehekülje jagu. Mõned katked täiendavad üksteist, teised räägivad täiesti erinevast maailmast. Sest nagu eestlasigi on ka lätlaseid pillutatud üle maailma, küll vägisi viidud Siberi küll sunnitud põgenema, küll mindud lihtsalt paremat elu otsima. Ega eestlastel ja lätlastel polegi nii erinev see saatus olnud, üsna palju on sarnasusi, samu ajaloo keerdkäike ja kannatusi. Mõnda lugu oleks tahtnud pikemalt lugeda, rohkem teada saada selle taustast ja tulevikust. Vahel oleks tahtnud, et need lood ei oleks olnud umbisikulised, vaid nende juurde oleks märgitud, kes räägib, mis soost ja kui vana ta sel hetkel oli, millest ta räägib. Ehk see oleks andnud veidi täpsema ja täiuslikuma pildi. Kuid esmase aimu meie naaberrahvast ja tema ajalookeerdkäikudest lihtsate inimeste silme ja mälu läbi, sai kätte. Soovitan lugeda just neil, kes ajalooraamatud ei viitsi lugeda, saab mingi aimu mälestuste põhjal.