Sõrmus, mis ühendab ja lahutab

6./36. Sõrmuste isand I. osa. Sõrmuse vennaskond

Autor: John Ronald Reuel Tolkien

Tõlkijad: Votele Viidemann, Ene Aru

Kirjastus: Tiritamm 1996

429lk./1703lk./9318lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 aprill: Age Lahemaa soovitab

Kuidagi ma olen osanud sellest raamatust alati kaarega mööda minna. Isegi ei tea miks. Kääbik sai omal ajal loetud ja meeldis. Sõrmuste isanda osas oli aga mingi tõrge. Filmi ka ei ole näinud. Või õigemini kunagi kui see välja tuli, siis laps oli väga vaimustunud, käis kinos vaatamas ja laenutas kasseti koju ja hakkas õhinaga mulle ka näitama. No ma suutsin peale ehk kolmandikku magama jääda. Mul see probleem filmidega pidevalt, mugavas asendis, pilk kinnitunud ühte punkti ja uni tuleb. Raamatut suutsin ikka palju pikemalt lugeda. Algus läks üsna ludinal, aga lõpp hakkas venima. Kogu aeg oli viimastel päevadel tunne, et loen ja loen viimast peatükki ja see ei lõppegi. Tuli muidugi välja, et vahepeal lõppes ja siis algas uus peatükk, mida ma nüüd viimaseks arvasin olevat. Venis ja venis. Tegelikult üldjoontes oli ju teada ka, mis selles raamatus toimub, sest niivõrd kuulus raamat. Tegelaste nimed olid tuttavad suures osas, aga eks selle aeglase tempo juures saigi rohkem selgemaks, kes nad siis täpselt ikka olid, milline iseloom neil oli ja kust nad pärit olid. Võib olla seetõttu oligi algus rohkem põnevam mu jaoks, et siis ilmus iga nuka tagant mõni uus tegelane, kellest pidi aru saama, kes ta selline on ja kuidas sinna maailma sobitub. Ma usun, et nooremana oleks mulle see raamat rohkem meeldinud, aga see ilmus eesti keelde minu jaoks liiga hilja. Pealegi see oli aeg, kus arvuti jõudis mu ellu ja ma lugesin vähem ja ulmet üldse eriti mitte. Hetkel on küll kaks järgmist osa ka lugemislaua lähedal, aga see ajab juba üle nendest soovitatud ulme raamatutest, mis ma oma riiulist olen välja otsinud ja suurel hulgal on neist ikka mitu osa. Pealegi üsna paksukesed suures osas ka kõik.
 

Universumi lõpu viimne õhtusöök

5./35. Universumi lõpu restoran

Sari: Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas 2  

Autor: Douglas Adams

Tõlkija: Kati Metsaots

Kirjastus: Rahva Raamat 2023

240lk./1274lk./8889lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 aprill: kosmos

Kui „Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas“ mulle väga meeldis oma nutika absurdihuumori, tempoka tegevuse ja ootamatute pööretega, siis selle järje lugemine osutus oluliselt keerulisemaks. Võib-olla on süüdi magistritöö kirjutamine, mis ei jätnud just palju ruumi, et aju lõdvaks lasta ja end täielikult maailma sisse elada. Võib-olla oli absurdi seekord lihtsalt rohkem, kui mu väsinud mõistus suutis vastu võtta. Igal juhul ei saanud ma raamatuga seekord kuidagi ühele lainele. Tundsin, et see, mis esimeses osas oli vaimukas ja teravmeelne, muutus siin kohati lihtsalt kaootiliseks. Lugesin raamatut mõnekümneleheküljeliste juppidena, mis ei ole selle stiili puhul kindlasti parim viis. Tegelased hakkasid segi minema, episoodid sulasid üheks kirjuks segapudruks ja loo joon muutus ähmaseks. Ka universumi lõpu restoran ise, milleni siiski jõudsin, jäi ootamatult kiiresti selja taha. Kuid salapärane vastus 42 tuli taaskord mängu ja sain teada isegi seda, millal ja kellega Maa asustati.
Tõenäoliselt ei olnud see lihtsalt õige aeg selle raamatu jaoks. Arvan, et äkki loen selle mingil rahulikumal hetkel uuesti läbi ja siis ühe korraga, sest Adamsi maailmad vajavad täielikku keskendumist ja alistumist nende veidrusele. Seekordne lugemine jäi kahjuks pealiskaudseks ja katkendlikuks, kuid potentsiaal naudinguks on selles raamatus kindlasti olemas. Lihtsalt tuleb seda lugeda õigel ajahetkel õigel lainel olles.

Keskkonnakaitse õudusulme

4./34. Sankt-Peterburgi viirastused

Sari: Harakiri  #11

 Autor: Juhan Paju

Kirjastus: Hara 1993

128lk./1034lk./ 8649lk.

Ulmekirjanduse väljakutse aprill: Aet Ajee soovitab

Keskkonnakaitse õudusunenägu või kalamehe jutustus või kolmekümne aasta tagune ulmelugu.  Paju stiil mulle kuidagi sobib, ehk annab juurde ka see, et mäletan teda Haapsalus ringi kõndimast. Seekordne lugu aga pole Haapsalust, kus tal enamuse raamatute tegevuskoht vaid Sankt-Peterburg. Noor merebioloog satub instituutide likvideerimise alla ning jääb tööta, kuid mitte kauaks. Varsti pakutakse talle uut tööd, mis alguses tundub talle küllaltki uskumatu. Järjest on inimesed rääkinud, kuidas neil on WC potist või vanniäravoolutorust välja tulnud ussitaoline tegelane ja neid ampsanud. Seega, ma ei soovita seda raamatut lugeda WC potil ega vannis istudes. Võis siis, pigem jah, kui just õudusvärinaid tahate saada. Neil õnnestub üks kinni püüda ja osutub, et tegu on kala, mitte ussiga ning siis ilmub veel välja imelikke kalu. Eks need ole seotud jõe kaldal olevate vett reostavate objektidega. Keskkonnakaitseline lugu, mis kolmekümne aastaga on muutunud järjest realistlikumaks, vaatamata suurele keskkonnaalasele teadlikkuse ja normide tõusule. See on nüüd üks neist lugudest, mis mulle on suutnud kõheduse peale ajada ja kui ma tavaliselt kaks korda ühte ja sama raamatut ei loe, siis otsustasin seekord erandi teha, eriti kuna tegu Paju raamatuga, mis mul kodus täiesti olemas oli. Eelkõige just kirjaniku tõttu. Kusjuures see on nüüd selline raamat, mis täiesti loetav ka neil, kes ulmet ei armasta. Kirjeldused ja tegevus on täiesti realistlikud kui suudate ennast kujutada 90-ndate Leningradi. 

Saja aasta vanune krimilugu

3./33. Roheline kütt

Autor: Edgar Wallace

Tõlkija:  nimetu

Kirjastus: Kuldsulg 2003

158lk./906lk./8521lk.

Lugemise väljakutse grupp 10 aprill:  Ma ei tea, mis raamat see oli, aga selle kaanel oli mingi maja.

No see mingi maja osutus Garre rüütlilossiks, kus üks roheline mees kummitamas käib. Ameerika miljonär on Inglismaale elama kolinud ja ostnud endale iidse Garre rüütlilossi. Ta elab seal tagasitõmbunult, salapärase erakuna. Ootamatult hakkab lossis kummitama Roheline Kütt - vanasti ümbrust hirmul hoidnud lossivaim, keda vahepeal pole aastasadu nähtud. Toimuvad mõistatuslikud mõrvad, neid kutsutakse lahendama Scotland Yard. Päevavalgele ilmuvad minevikuvarjud. Raamat ilmus esmakordselt aastal 1923 ja eesti keeles viis aastat hiljem. Saan aru, et selles raamatus on kasutatud esimese eesti keelse raamatu tõlget. Seetõttu on raamatu stiilist tunda, et tegu saja aasta taguse looga.

Üks läbivaid motiive on õiguse ja õigluse otsing. Roheline kütt justkui kehastab õiglust, mis tegutseb väljaspool seadusi. Siin võib märgata sarnasusi Robini Hoodi legendiga. Lisaks käsitletakse usaldamatust, võimu kuritarvitamist ja seda, kuidas varjatud minevik võib inimest kummitada ka aastakümnete pärast. Tehtud tasumata kurjuse eest ei õnnestu põgeneda ei ajas ega ruumis. „Roheline kütt“ on näide klassikalisest 20. sajandi alguse inglise kriminaalromaanist, milles on nii müsteeriumi kui ka seiklusromaani. See ei ole ainult detektiivilugu, vaid ka mõistatuslugu, kus iga tegelane võib olla süüdi ja iga vihje viib järjest sügavamale intriigide võrku. See sobib neile, keda köidavad gooti elemendid, salapärased lossid ja kummituslikud lood, kuid kes soovivad nende taga näha siiski inimlikke motiive ja selgitusi. Pinget pakkuv kuid samas mitte ülemäära vägivaldne või, laipu ikka on omajagu, aga pole verd ja soolikaid nagu viimase aja paljudes krimiromaanides. Loetav, aga peab arvestama sellega, et tegemist saja aastase looga, mis ei pruugi tänapäevasele inimesele enam nii kaasahaarav olla, samas ei ole tegemist ka otseselt ajaloolise krimigi vaid ainult ajaloolise taustaga tänapäeva lugejale. 

Edgar Wallace raamatuid on mul kodus üksjagu, sest mul õnnestus sattuda Haapsalu raamatukogust väljavisatud ja tasuta jagatavate raamatute riiuli juurde ükskord, kui nad olid teinud just puhastuse W tähega kirjanike raamatute hulgas.

Saksad surevad, mets ja maa saavad meitele

2./32.  Rõngu roimad 2: Põrgutõld

Sari: Kriminaalne raamatukogu #6

Autor: Joel Jans

Kirjastus: Lummur  2025

190lk./ 748lk./8363lk.

Lugemise väljakutse grupp 10 märts: Raamat lugemiseks enda lemmik raamatutegelasele

Selle teemaga läks nüüd täiesti raskeks. Ajus tekkis täielik kinnikiilumine ja ma ei suutnud mingil moel välja mõelda, kes võiks olla mu lemmik raamatutegelane. No ei ole sellist tegelast. Ühte ja ainust lemmikut. Aga õnneks lahendas kirjastus Lummur mul selle probleemi. Suur tänu kirjastusele selle raamatu eest! Kui ma seda nägin, läksid asjad kohe paika. Selle raamatu ma annaks lugemiseks kahele härrasmehele, kes mõlemad mulle meeldivad. Paul Alexander von Fockile ja Melchior Wakenstedele. Kui ma peale esimese Rõngu roimade raamatu lugemist oleks Alexander Lenzi neile eeskujuks toonud, siis peale teist osa ütleks, et kõik kolm on ikka täitsa ühe pikkused ja kangused. Nad võiksidki ühe sellise kolmekesi koos uurimise ka läbi viia. Nagu aru saada, siis ajalooline krimi mulle meeldib ja veel eriti kui see toimub Eestimaal. Kui nüüd need tegelaste kirjanduslikud isad natuke kiiremini ainult uusi raamatuid suudaks kirjutada. Apteekrihärra uusi seiklusi lubati kindlasti juba vähemalt aasta tagasi ja parunihärra puhul läheb vist hetkel võhm filmi sisse panekusse (no ei ole ma filmide austaja). Vähemalt siis pastorihärra uued seiklused ja uurimised lugemiseks, eks ta peab pingutama, et teistele oma raamatute arvuga järele jõuda. Alexander Lenz on sümpaatne tegelane, kes siis satub taaskord uurima kummalisi tapmisjuhtumeid. Lenzi seekordsed uurimised viivad teda ka Rõngust kaugemale, sealhulgas Otepääle, kus asjaolud viitavad sellele, et saatan ise on öösiti mitu aadlikku otse põrgu viinud. Uhke põrgutõllaga, mis otse sohu kihutab. Teine lugu viib Rannu maile, kus üks väga kehv pastorihärra oma teenistustega rahva Rõngu kirikusse ajab ning isegi saksad peavad surnud pereliikme matmiseks väljastpoolt pastori kutsuma, kes siis aga hoopis kahtlustama hakkab, et pereliige mitte juhuslikult õnnetuses surma ei saanud. Kolmandas loos on tegemist maarahva soost nõidade, madude, vanade vaenude kui ka jubedate ebauskumustega ja selles sasipuntras toimuvate tapmistega. Lenz on siis nendest kolmest detektiivihärrast see kõige taibukam, sest kui Melchioril kulub ühe tapmise uurimiseks paks raamat, Paulil õhem raamat, aga ikkagi terve raamat, siis Alexander saab ühe raamatu jooksul hakkama kolme erineva kuriteo lahendamisega. Peaasi, et tal need kuriteod sedasi otsa ei saa ja ikka jaksu on neid ka edaspidi lahendada ja kirjanikul fantaasiat jätkub, sest Rõngu kandi roimadest loeks veel mitut uut raamatut hea meelega. 

Kui elu viib muinasjuttu

1./31. Muinasjutt

Sari: Orpheuse kuldraamat 5  

Autor: Stephen King

Tõlkija: Jay Skaidrins

Kirjastus: Fantaasia 2024

558lk./558lk./8173lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Piret Piirisaar soovitab

Esmalt tänan Fantaasia kirjastust, tänu kellele see raamat mu raamaturiiulisse jõudis. 

Romaani keskmes on 17-aastane noormees Charlie Reade, tavaline kooli- ja spordipoiss, ent sisimas sügavalt traumeeritud. Ema kaotus ja isa alkoholism on jätnud temasse jälje, mida ta püüab kompenseerida, olles vastutustundlik, töökas ja empaatiline. Kui ta asub hooldama eraklikku naabrimeest ja tema haiget koera, vallanduvad sündmused, mis viivad lugeja paralleelmaailma, muinasjutumaailma. Mis mulle meeldis, oli see, et kuigi lugu ise toimub osaliselt väljamõeldud maailmas, oli Charlie tegelaskuju päris realistlik. Ta polnud mingi superkangelane, vaid lihtsalt üks kutt, kellel olid omad hirmud, valud ja lootused.Ta tahab lihtsalt head teha, aga peab selle käigus päris palju riskima ja ka enda üle järele mõtlema. See pole ainult seiklus- või fantaasialugu, see räägib väga palju ka sellest, mis toimub inimese mõtetes ja valikutes. Raamatus oli palju juttu hirmust. Karta võib mitte ainult füüsilisi asju, nagu koletised või võitlused, vaid ka sisemisi tundeid, et ei saa hakkama või et võib midagi väga olulist kaotada või ära rikkuda. Päriselus tuleb neid hirme tihti ette. Aga nagu Charlie näitas, isegi siis, kui kardad, saad ikkagi edasi liikuda ja vahel on hirm ka liikuma sundiv põhjus. Oluline on lootus, isegi siis, kui kõik tundub väga halb, ei tohiks alla anda. See on lugu kuidas üks noor inimene kasvab, õpib ennast usaldama ja leiab tähenduse isegi kõige pimedamas olukorras, lugu vaprusest, sõprusest ja armastusest. Mõnes kohas oli raamat küll üsna pikk ja aeglane, kirjeldused pikad, aga samas ei olnud see igav. Pigem tundus, et autor tahab, et sa päriselt elaksid nende tegelaste maailmas ja tunneksid, kuidas nemad tunnevad. Mulle meeldis ka see, et seal oli palju viiteid klassikalistele muinasjuttudele. Kuigi alguses raamatu paksus veidi hirmutas, et kas tõesti on seal piisavalt tegevust või hakkab lugu venima, siis oli täitsa huvitav lugemine, mida võivad lugeda erinevas eas lugejad. Ja kes kardab Kingi õudukaid, siis see on küll kohati verine ja julm, kuid pole üldse nii hull. Üks selliseid lugusid, mis mulle sobib - seiklust, realismi, maagiat, tundeid, võitlust, põnevust. Võitlus hea ja kurja vahel. 

Märts 2025 kokkuvõte

Raamatuid: 6

Lehekülgi: 1534

 

Keskmiselt lehekülgi päevas: 49

Keskmiselt lehekülgi raamatus: 256

 

Kõige õhem raamat: 138

Kõige paksem raamat: 380

 

Lugemise väljakutse 2025 teemasid loetud: 2

Lugemise väljakutse 2024 teemasid loetud: 0

Muid väljakutseid loetud:

. Lugemise väljakutse 10: 0

. Ulme: 4

. Hea Lugu: 0

Väljakutse vabasid loetud: 0

Loetud kirjanikke: 5 + 1 kogumik 

Enim loetud kirjanik: -

meesautorid: 5

naisautorid: 1

segapaarid: 0

 

Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 4

Enim loetud kirjastus: Eesti Raamat (3)

Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 5 + 1 kogumik eri riikidest

Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: -

 

Vanim raamat ilmunud: 1983

Uusim raamat ilmunud: 2025

 

Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 5

Raamatukogust laenatud: 1

Loetud e-raamatuid: 0

Loetud lastekirjandus: 0

noortekirjandus: 0

täiskasvanutekirjandus: 6

loetud žanrid:

Krimi, põnevik 1

ulme, fantaasia 5

 

Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 7,83

10 palli saanud raamatud: pole

 

Teekond peale maailmalõppu

6./30. Needuste allee

Autor: Roger Zelazny

Tõlkija: Juhan Habicht

Kirjastus: Katherine 1992

160lk./1534lk./7615lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 märts: Malle Aasmaa soovitab

Ohtlik postapokalüptiline Ameerika. Raamatu peategelane on Hell Tanner, endine kurjategija, kes oli vangis. Kui aga on vaja toimetada elutähtsaid vaktsiine Bostonisse, pakutakse Tannerile vabadust vastutasuks selle ohtliku missiooni täitmise eest läbi needuste allee – radioaktiivse ja mutantidega asustatud maa-ala, kus inimene on inimesele hullemgi veel kui mutant. Kirjeldused hävitatud linnadest ja ohtlikest olenditest on elavad ja haaravad. Raamatu tempo on kiire ja tegevusrohke, hoides pidevalt pinevust ja põnevust. Hell Tanner ise on keeruline ja huvitav tegelane. Ühel hetkel jäle tegelane ja teisel kangelane. Raamatus ei kardeta näidata maailma ja inimeste julmust, kuid samas leidub loos ka musta huumorit ja lootusekiiri. On nii häid kui halbu tegelasi. Raamat käsitleb ellujäämist, lunastust ja inimvaimu vastupidavust isegi kõige lootusetumas olukorras. Kirjeldused toimuvast tekitasid väga selge filmi ajju lugemise ajal. Maailm oli sünge, aga alati ilmus ikka kõige süngemate hetkede järel taas helgemad hetked, mis ei lasknud asjal liiga depressiivseks muutuda ja jättis lugejale ikka tunde, et tulevik ei jää tulemata, elu läheb edasi ja inimsugu jääb kestma. Nojah, see oli küll ettearvatav, kas vaktsiin jõuab või ei jõua kohale, mulle vähemalt, aga ei seganud lugemist, sest kuidas ja mis olid veel põnevad ja teadmatud. Selles suhtes meenutas neid Hollywoodi märulifilme, kus üks kangelane on paljakäsi kümne hambuni relvastatud vastase vastu ja ikka on tema, kes puhta nahaga välja asjast tuleb. Aga eks selliseid kangelasi vaja ka meie maailm nii enne kui pärast maailmalõppu.
Zelazny läks mul juba eelmisel aastal vaja rohkem tema raamatuid lugeda nimekirja ja selle raamatuga ta kinnistas ennast seal veel tugevamalt. Mulle meeldib kirjaniku stiil ja loodetavasti soovitatakse selles väljakutses veel tema teoseid.

Imeilus naine - kas libarebane või kooljas?

5./29. Libarebased ja kooljad

Autor: Pu Songling

Tõlkija: Andres Ehin

Kirjastus: Eesti Raamat 1986

320lk./1374lk./7455lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 märts: libaloomad

Pu Songling (1640–1715) on Hiina kirjanik. See raamat sobib neile, kellele meeldivad salapärased ja veidi kõhedad lood. See on kogumik lühijutte, kus päriselu ja müstika segunevad nii loomulikult, et piir reaalsuse ja fantaasia vahel muutub häguseks. Peategelasteks on libarebased, kooljad ja muud kummalised olendid, kes satuvad inimestega kokku igasugustes ootamatutes olukordades. Paljud jutud on romantilised, kus noor mees armub kaunisse naisesse, kes hiljem osutub libarebaste suguvõsast pärinevaks olendiks või hoopis kooljaks. Mõni on naljakas, mõni aga päris hirmus. Just see mitmekesisus teebki raamatu huvitavaks, sest kunagi ei tea, milline nüüd järgmine lugu on. Kuigi paljud lood on sarnased, siis ikka on neis midagi erinevat. Aga üks on ühine, soov olla armastatud ja leida enda kõrvale ilus ja armas kaasa. Kuid üldiselt kui mees nägi imeilusat naist, siis ta oli kindlasti kas libarebane või surnud ja enamasti ükski mees seda ei adunud enne kui oli hilja.

Kuigi need jutud on kirjutatud rohkem kui 300 aastat tagasi, ei tundu need sugugi vanamoodsad. Pu Songling oskas oma lugudesse põimida inimeste igavikulisi hirme, lootusi ja püüdlusi. Ta kirjutas lihtsas ja elavas stiilis ning paljudes lugudes on ka terav ühiskonnakriitika tolleaegse Hiina valitsemissüsteemi ja korruptsiooni kohta. Songling põimib omavahel Hiina rahvapärimuse ja fantaasia, sest need lood ei ole lihtsalt hirmutamiseks, vaid annavad ka väikese pilgu mineviku maailma ja inimeste uskumustesse. Raamat viib Hiina vanadesse legendidesse, kus tavalised inimesed võivad igal hetkel sattuda libarebase küüsi või avastada, et nende naabruses elab hoopis kooljas, liikuda siin ja sealpoolses maailmas edasi-tagasi või omada võluvõimeid. 

Ühest küljest oli see Hiina vana maailm, tema folkloor ja filosoofia huvitavad, aga seda oli raske pikalt järjest lugeda, eriti õhtul väsinult. Seetõttu võttis lugemine mitu nädalat. Pigem on see raamat, mida võikski lugeda mõne loo kaupa hästi pika aja jooksul, siis püsib põnevus ja raamat ei muutu igavaks ning veidi rutiinseks. Jälle üks väga pikalt riiulis seisnud raamat lõpuks loetud.

Lumi pimestab ja uputab

4./28. Lumepimedus

Sari: Cherringhami mõistatused 8, Krimiraamat 

Autor: Matthew Costello & Neil Richards

Tõlkija: Leena Suits

Kirjastus: Eesti Raamat 2025

138lk./1054lk./7135lk.

Lugemise väljakutse 2025: 42. Lumi tuli maha ja valgeks läks maa… - raamat, mille kaanel või sisus on palju lund
 
Lund on nii kaanel kui sisus ning lumel ehk talvel on oluline roll selles loos. Selle kandi viimaste aastate rängim lumetorm lõikab Cherringhami muust maailmast ära. Linnakese piiridest väljas, kõrgete müüridega gooti stiilis härrastemajas asub kiratsev vanadekodu Broadmead Grange. Üks selle asukas, vaene vana Archy kaotab lumemöllus tee ja temast saab Cherringhamis järjekordne ohver. Kas Archy vandus tõepoolest alla loodusjõududele või põhjustas tema surma kellegi kuri käsi? Kui juba Sarah ja Jack satuvad asja uurima, siis võib aimata, et kõik ei ole nii, nagu alguses välja paistab. Kes oli Archy ja mis üldse seal vanadekodus toimub, midagi kahtlast on sellega lahti. Ja kuidas suhtuvad Cherringhami elanikud üldse suurde lumetormi, millega nad pole harjunud, kui oluliselt see kogu elu seisma paneb. Kas see on rõõm või mure või mõlemat, olenevalt kelle vaatekohast vaadata. Mõnus väike kiire lugemisamps üheks õhtuks. Seekordne lugu meeldis rohkem kui paar eelmist, oli kuidagi veidi vähem äraarvatavam, kuigi sain aru, mis toimub veidi enne kui lugu oma uurimisega sinnani jõudis. Loodetavasti saab neid Cherringhami mõistatusi lugeda veel pikalt eesti keeles. 

Kas õuduskirjanduse lugemisel peab hakkama õudne?

3./27. Dracula külaline

Sari: Ulmeguru ulmesari 

Autorid: Ambrose Bierce, Robert Louis Stevenson, H. G. Wells, Artur Machen, Jack London, Arthur Conan Doyle, Lafcadio Hearn, F. Marion Crawford, John Buchan, Algernon Blackwood, E. F. Benson, William Hope Hogdson, Bram Stoker, Henry S. Whitehead, H. P. Lovecraft.

Tõlkija: Silver Sära

Kirjastus: MTÜ Gururaamat 2025

380lk./ 916lk./6997lk.

Lugemise väljakutse 2025: 52. Paljutõotav pealkiri

Tänan Ulmeguru Jüri Kallast, et võitsin selle raamatu loosiga omale. 

Dracula on kõigile tuttav tegelane, ka neile, kes pole kunagi raamat Bram Stokeri lugenud. Kui temaga tegemist, siis järelikult õudusjutt. Õudusjutt - järelikult peab olema ju õudne! No ei hakka õudne, kohe üldse ei hakka, ehk mõne jutu juures veidi kõhe, aga mitte õudne. Ja siis jõudsin looni, mis mulle selles raamatus tegelikult isegi kõige rohkem meeldis - järelsõnani. Ja ma sain aru, mis mul viga on, seal oli just räägitud täpselt minust. Miks ma ootan, et oleks õudne ja miks ma pärast taas tõden, et ei olnud ju. Psühholoogiliselt harjub aju ehmatavate või häirivate elementidega ning need ei tekita enam tugevat emotsionaalset reaktsiooni kui on piisavalt palju õuduslugusid elu jooksul loetud. Pole lihtsalt enam seda lugemisnärvi, mida näitab ka see, kui veriseid krimisid inimene loeb ja ma eelistan juba ikka neid verisemaid. Pealegi on minu arust väga hästi öeldud juba eessõnas: "Õudne on juttude tegelastel, kes kõike toimuvat peavad läbi elama.". Kui tekst ei aktiveeri lugeja kujutlusvõimet piisavalt, jääb hirmureaktsioon nõrgaks. Kuna mina ei ole tegelane seal loos ja õudusjutte lugedes ma jään alati kuidagi aknast sisse piilujaks, mitte ei lähe täiesti loosse sisse, siis ei saagi mul ju õudne hakata. Need lood, kus ma suudan veidi enam loos sees olla, tunnetada lugu, need on just need, mis tekitavad veidi kõhedust. Selletõttu ma tunnetan ka kõige õudsamatena just reaalelu kirjeldavaid raamatuid, sest ma suudan neid piisavalt jubedalt ettekujutada, neisse siseneda. Aga neid õudusjutte ma võtan oma peas kui väljamõeldud üleloomulikke lugusid ja seega ma jään neist lugudest ka väljapoole. Pealegi loen ma oma turvalises keskkonnas tänu millele on turvatunne suurem ja hirmureaktsioon nõrgem, pealegi enamus lugusid ei haaku minu isiklike hirmude ja foobiatega, mistõttu jääb ka mõju nõrgemaks. Tänu sellele raamatule ma sain nüüd need asjad paika ja ehk edaspidi oskan ka õuduslugusid paremini nautida, neisse sisse minna, mitte jääda kõõluma lävepaku taha. 

Selles raamatus oli tegelikult üks lugu, millesse ma juba enamvähem sisse vupsatasin ja üsna hästi tunnetasin ning see oli ka lugu, mis tekitas kõige enam kõhedust. Päris õudust mitte, sest ma siiski jäin oma turvalisse keskkonda ja vaid varbad ja näpud ületasid selle maagilise piiri ning puutusid hüljatud õuduslaeva kusagil kaugel ookeanil. Tegemist oli siis looga William Hope Hogdsonilt "Hüljatud laev". Teine lugu, mis mulle rohkem sobis oli Ambrose Bierce "Kummitusmaja", seda suutsin ka oma vaimusilmas rohkem ettekujutada realistlikumalt, st. õudsamalt. Aga no ei ole mul võimalik kõikidesse lugudesse sisseminna tegelase kingades. Midagi ei ole teha, kui tegelane on lihtsalt niivõrd ohmu. Kui ikka mitmed inimesed räägivad ja keelavad vampiiri lossi minna, tegelane ise ka saab aru, et tegemist on vampiiriga, siis ta ikka läheb lihtsameelselt sinna ja siis loodab, et keegi ta nüüd ära päästab, mingi ülim ime. No ei suuda mina sellise jäärapäise isiku kingadesse astuda, ma oleks ammu sealt kadunud nagu tuul. 

Üldsiselt oli aga hea raamat, mulle sellised klassikalised vanemad õuduslood meeldivad rohkem kui mingid tehnoloogilised uuemad lood. Ja nüüd ma tean, et õuduskirjanduse nautimine ei eelda tingimata hirmutunnet, vaid võib võtta kui meelelahutust või põnevuslugusid. Seega loen ja naudin neid ka edaspidi ilma otsese õudustundeta.

Ajalooline põnevik, gooti õudusromaan või romantiline armastuslugu?

2./26. Kuningas Stahhi ajujaht

Sari: Mirabilia  

Autor: Vladimir Karatkevitš

Tõlkija: Laine Soe

Kirjastus: Eesti Raamat 1983

192lk./536lk./6617lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 märts: Lauri Lukas soovitab

Lauri kirjutas: "Kellele ajalooline põnevik, on isegi mingeid ajaloolise kriminulli sugemeid, kellele aga sünge stiilipuhas gooti õudusromaan kummitavate mõisade, hirmuäratavate üleloomulike sajanditetaguste kättemaksjate ja piinatud mõisapreilidega, taustaks Valgevene/Poola maa-aadli allakäik kuskil XIX sajandi lõpus.". Minu jaoks ei olnud see hetkel kumbki. Hoopis üks ajalooline armastuslugu Valgevene maamõisast, mõisapreili ja tudengi armumise lugu taustaks maa-aadli allakäik ja ikka need igavesed rahaahnus ja kättemaksuiha. Seega, saab sellest raamatust väga mitmeid asju välja lugeda olenevalt lugejast. Judinaid see lugu mulle peale ei ajanud ja lugemine läks üsna vaevaliselt. No ei olnud kohe minu raamat. Ajalooline taust oli seal kõige huvitavam, sest mul polnud aimugi Valgevene aadelkonnast ja mis seal aladel on üldse kunagi toimunud. See kummitava ajujahi seltskond võis ju kohalikule mõisapreilile hirmu nahka ajada, aga ma olin täitsa kindel algusest peale, et mingeid kummitusi seal nüüd küll mängus ei ole. Ei tundunud sedasorti raamat olema. Pigem ikka selline lugu, kus vapper prints päästab kurja lohe käest õrna printsessi ja nad elavad õnnelikult edasi kuni nad surnud ei ole. Surnuid ikka jagus omajagu sellesse raamatusse ja ikka oli inimkäsi selles süüdi, et nad elu jätsid, mitte müütilised olendid ega kummitused. Nüüd on see raamat igatahes lõpuks loetud (peale 40+ aastat oma järjekorra ootamist riiulis) ja saab võimaluse mõne tasuta riiuli kaudu kellegi teise riiulisse liikuda. Lauri soovitustest on mul varasemalt vaid üks raamat loetud (Jaam üksteist), aga lisaks loetud ajujahile on veel üks raamat, mis kodus olemas. Kui ma 28.veebruaril oma raamaturiiulit vaatasin, siis jäi see raamat silma ja mõtlesin, et keegi võiks seda soovitada, saaks lugemata raamatute riiulisse tükk maad tühja ruumi juurde...

Pärast maailma hukku

1./25. Süsteem

Autor: Mairi Laurik

Kirjastus: Fantaasia 2016

344lk./344lk./6425lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 veebruar: Eili Einama soovitab

Armastuslugu, millel on postapokalüptiline maailm taustal. Armastusloos ei ole midagi ulmelist. Täitsa realistlik keeruline lugu, kus kõik üritavad asju oma arust parimal moel lahendada ning peategelased jäävad seetõttu elukeerdkäikude hammasrataste ja mittemõistmise - mitterääkimise labürinti. Noorte armastus, vanemate armastus oma laste vastu, naise ja mehe vahelised tunded, ideaalsed paarid ja südamete leitud paarid. Loos on piisavalt keerdkäike, et asja põneval tasemel hoida. Algus jäi minu jaoks veidi igavaks, sest ma pole päris see inimene, kellele romantilised armastuslood meeldiks, aga edasi läks juba veidi huvitavamaks kui süsteem hakkas kaikaid kodaratesse loopima. Ja see postapokalüptiline maailm oli väga hästi kirjeldatud, mitte otse pealesuruv, aga pidevalt tasakesi taustal olles ja ettekujutust loov. 

Raamatu sündmustik hargneb kauges tulevikus Tartus ja Emajõe luhtadel. Tulevikus haarab maailma kaos, mis seab inimkonna eksistentsi küsimärgi alla – liigina ähvardab meid kas väljasuremine või kiiritussaaste tõttu muteerumine. Ellujäämiseks tuleb langetada raskeid otsuseid, mistõttu teadlased loovad arvutiprogrammi, mis aitab leida kõige eluvõimelisemaid geenikombinatsioone. Kuid programmeerija Ray Domen näeb süsteemis potentsiaalset ohtu ning lisab koodi varjatud lõkse, mis võimaldaksid vajadusel programmist loobuda. Paraku ei suuda ta ette näha, kuidas tema loodud mehhanism mõjutab kauges tulevikus ühe noore naise elu, muutes selle äärmiselt keeruliseks. Süsteem on kõige olulisem, inimesed vaid etturid süsteemi mängus. Aga kes loovad ja viivad edasi seda süsteemi, eks ikka needsamad inimesed, kes ühel hetkel ei pruugi olla enam süsteemi juhid vaid etturid süsteemi sees. 

Hiljuti loetud "Novembriöö kirjad" samalt autorilt meeldis mulle rohkem, aga lõppkokkuvõttes võin öelda, et ka see raamat meeldis, vajasin vaid pikemat lugemist, et sellesse raamatusse sisse minna. 

Veebruar 2025 kokkuvõte

Raamatuid: 9

Lehekülgi: 2232

 

Keskmiselt lehekülgi päevas: 80

Keskmiselt lehekülgi raamatus: 248

 

Kõige õhem raamat: 72

Kõige paksem raamat: 383

 

Lugemise väljakutse 2025 teemasid loetud: 2

Lugemise väljakutse 2024 teemasid loetud: 1

Muid väljakutseid loetud:

. Lugemise väljakutse 10: 1

. Ulme: 5

. Hea Lugu: 0

Väljakutse vabasid loetud: 0

Loetud kirjanikke: 7 

Enim loetud kirjanik: Suzanne Collins (3)

meesautorid: 3

naisautorid: 6

segapaarid: 0

 

Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 6

Enim loetud kirjastus: Tänapäev (4)

Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 4

Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Eesti (3), USA (3)

 

Vanim raamat ilmunud: 2006

Uusim raamat ilmunud: 2024

 

Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 5

Raamatukogust laenatud: 3

Loetud e-raamatuid: 1

Loetud lastekirjandus: 1

noortekirjandus: 3

täiskasvanutekirjandus: 5

loetud žanrid:

Krimi, põnevik 2

ulme, fantaasia 4

luule 1

muinasjutt 1

sport 1

 

Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 8,22

10 palli saanud raamatud: polnud

Pilapasknäär revolutsiooni keerises

9./24. Pilapasknäär

Sari: Näljamängud # 3 

Autor: Suzanne Collins

Tõlkija: Evelin Schapel

Kirjastus: Tänapäev 2011

332lk./2232lk./6081lk.

 

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Piret Piirisaar soovitab

 

„Näljamängude“ triloogia kolmas ja viimane osa, mis viis Panemi kodusõja keerisesse. Kui esimesed kaks raamatut keskendusid Näljamängudele ja ellujäämisele, siis selles osas oli fookuses revolutsioon, propaganda ja võimuvõitlus. Võrreldes eelmiste osadega tundus see aeglasem ja vähem kaasahaarav. Kolmas raamat keskendus rohkem revolutsiooni tagamaadele ja Katnissi rollile Pilapasknäärina – sümbolina, kelle abil mässajad rahvast motiveerisid võitlusse. Mässajad ja Kapitoolium olid selgelt vastandatud, kuid samas tundusid mõlemad pooled kohati must-valgetena ja väga sarnastena. Revolutsiooni tegelased, eriti 13. ringkonna juht Coin, ei äratanud usaldust, kuid nende tegelik taust ja motiivid jääid siiski vähem lahti kirjutatuks. Üks silmatorkavamaid muutusi selles osas oli Katnissi tegelaskuju areng – või pigem taandumine. Kui esimestes raamatutes oli ta tugev, sihikindel ja otsusekindel, siis siin tundus ta kurnatuna, kaotas oma initsiatiivi ja oli pigem mängukann poliitiliste jõudude vahel. Peeta ja Gale’iga  kolmnurk, mis varasemalt tekitas rohkem pinget, ei olnud enam nii kaasahaarav. Nooremana oleks ehk see armukolmnurk pakkunud rohkem huvi, kuid hetkel tundus Katnissi kõikumine kahe kuti vahel vähem olulisena, ei pakkunud eriti pinget. Tema tegelik võitlus iseendaga ja sellega, millisesse maailma ta tahaks kuuluda oli ka arvestades eelnevaid raamatuid kuidagi kaootiline, ebakindel, järjekindlusetu. Aga see ma arvan oligi pigem autori enda nägemus Katnissist, kui noorest, veel väljaarenemata tüdrukust, kes on sattunud elu hammasrataste ja võimuvõitluste vahele. Keda peetakse kohati kergelt manipuleeritavaks marionetiks ning kui ta vahelduvalt seda üritab mitte olla, siis tekitab see manipuleerijates segadust ja viha tema vastu. Lõpp ei pakkunud klassikalist kangelase võidukäiku, vaid pigem peegeldas seda, kuidas sõda ja poliitika jätavad kõik osalised katkisteks ja väsinuteks. Katniss ei saa täit rahu ning küsimus, kas revolutsioon tõi kaasa tõelise muutuse või lihtsalt uue võimu, jääb õhku. „Pilapasknäär“ ei ole halb raamat, kuid võrreldes triloogia varasemate osadega tundus see nõrgem. See kaotas osa oma tempokusest ja põnevusest, asendades selle poliitika ja propaganda teemadega, mis ei olnud enam nii köitvalt kaasahaaravad ning mõned süžeepöörded olid ettearvatavad. Võib olla kunagi võtan kätte ka eelloo(d), kuid hetkel jätkan teiste kodus olevate soovitustega.

 

Leegid tõusevad tuhast

8./23. Lahvatab leek

Sari: Näljamängud #2  

Autor: Suzanne Collins

Tõlkija: Evelin Schapel

Kirjastus: Tänapäev 2010

320lk./ 1900lk./5749lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Piret Piirisaar soovitab

Sarja teine osa. Esimese osa mängud ei lõppenud nii, nagu võim tahtis, Katniss kavaldas nad üle. Võim ei andesta. See võib olla surmav. Kui mängude võitjad on hetkel puutumatud, siis on ju võimalik neid survestada nende pereliikmeid ja sõpru ähvardades. Kas tõesti on Katniss süüdanud leegi, mis toob endaga kaasa ülestõusud näidates mängude kaksikvõitmisega, et on võimalik diktatuuri ülekavaldada ja panna nad tegema midagi, mida nad alguses ei ole plaaninud? Kuid elu ei ole enam sama ei neil endil, nende ringkonna inimestel ja üldse kogu riigis. Midagi hõõgub pealispinna all ja aeg ajalt viskab ka leeke välja, mis küll kiiresti summutatakse. Kuid siis mõtleb võim välja veel mõned variandid, kuidas rahvast maha suruda ning Katnissil on seal oma roll. Ta on sunnitud tegema seda, mida ta ei taha, kuid kas ka lõpuni? Või on ta muutunud ja muutunud on ka inimesed tema ümber? Keda usaldada ja keda mitte? Ega ei ole kerge usaldada eriti kui pidevalt oled jälgimises, iga su sammu ja juttu kuulatakse pealt ning pole teada, kas ja kuipalju võib üldse kedagi usaldada ning kõige olulisem, kui palju võib iseennast usaldada? Teine raamat meeldis mulle vist tsipake isegi rohkem kui esimene, siin oli pealispinna all rohkem liikumist ja kihte kui esimeses või siis olid nad pealispinnale lähemal ja rohkem nähtavaks muutunud. Mitte ainult lugejale vaid ka raamatu tegelastele. Kohe läheb ka kolmas osa lugemisse...
 

Võitlus elu ja surma peale

 

7./22. Näljamängud

Sari: Näljamängude triloogia #1

Autor: Suzanne Collins

Tõlkija: Evelin Schapel

Kirjastus: Tänapäev 2009

304lk./1580lk./5429lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Piret Piirisaar soovitab

Soovitatud triloogia esimene osa. See triloogia on ikka väga pikalt juba oodanud riiulis lugemist. Ma ei teagi, miks ma seda varem kätte võtnud ei ole, võib olla sellepärast, et seda on palju kiidetud ja mul tekib sageli siis tõrge lugemiseks. Aga oli täitsa huvitav ja põnev raamat. Usun, et oleksin nooremana veel rohkem seda nautinud, samas kindlasti veidi pinnapealsemalt lugenud, mitte püüdnud leida tagapõhja sealt alt, miks kirjanik mõned asjad just nii kirjutas. Võib olla isegi mõnes kohas otsinud mõtet või tagapõhja sealt, kuhu kirjanik seda ise ei mõelnud või mingit vihjet sisse ei põiminud. Nooremana ehk oleks mul ka kergem olnud leppida või siis, ei oleks sedavõrd tunnetanud, kui palju noori seal ikka oma elu kaotas, kui verine kogu see lugu oli. Samas ka tema 12. ringkonna elu oli juba piisavalt vägivalda täis, nagu ühes diktaatoririigis ikka. Kuidas tuli ka seal lastel ja noortel igapäevaselt võidelda oma elu eest, et mitte surra nälga. Kuid samas kuidas vastuhakk küll kobrutas pealispinna all, aga kõik alistusid sellele, kelle käes oli võim ja jõud. 

Kunagise Põhja-Ameerika varemetel asub särav Kapitoolium, mille elanike oodatuimaks meelelahutuseks on iga-aastased Näljamängud: võitlus elu ja surma peale ülisuurel areenil televisiooni otse eetris. Mängude võitmine tähendab kuulsust ja rikkust, kaotus aga kindlat surma. 16-aastasest Katniss Everdeenist saab mängudel osaleja ilma, et ta seda tegelikult tahaks. Kui ta soovib võita, peab ta hakkama valima ellujäämise ja inimlikkuse, elu ja armastuse vahel.

Esimese osaga ei saa sündmused otsa, elu ei lähe paremaks, vägivaldne ühiskond surub pead tõstjad tagasi alla (tapab ära) ja teised on veel madalamad kui enne, lasevad diktatuuril valitseda, aga ikkagi kobrutab pealispinna alla hoopis rohkem otsides väljapääsu. Kas järgmises osas see selgub, miks ja kuidas on see kirjanikul lahendatud, sest lugematagi on selge, et nii see enam kesta ei saa, selline julmus ja võimukus ei kesta enam pikalt. Seega, tuleb kohe ka järgmised kaks osa lugemisse tõsta. 

Maailma hiigellinn Tamsalu

 

 

6./21. Novembriöö kirjad

Sari: Tänapäeva romaan 

Autor: Mairi Laurik 

Kirjastus: Tänapäev 2017

237lk./ 1276lk./ 5125lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Kaia Metsaalt soovitab

Mulle selle aasta soovitused meeldivad. Kui eelmisel aastal soovitatutest ei olnud ma enamust lugenud ja ülejäänutest oli väga üksikud kodus olemas, siis selle aasta soovitustest on paljud loetud ja kodused raamaturiiulid tühjenevad märgatavalt, kui uue kuu soovitustest need välja otsin, mis kodus olemas ja ootasid, et ehk kunagi pääsevad lugemises löögile.  

Eesti teadlaste läbimurre nanotehnoloogias on siia toonud teistmoodi rahasid ja uusi vajadusi. Praeguse Tamsalu kohale on püstitatud hiiglaslik tehas. Koos teaduskeskuse, töölistele mõeldud elamiste ning organisatoorse ja meelelahutusliku infrastruktuuriga moodustub kõrge betoonmüüriga piiratud tehaselinn. Keire on suurema osa oma teadlikust elust elanud just müüri taha jäävas linnas, alul omast tahtest, siis olude sunnil. Käesolevas raamatus jutustab naine isiklikku Tamsalu-lugu kirjade vahendusel oma elukaaslasele. Igal ööl, kui ta ei suuda magada. Igal novembri ööl ühe kirja. Igal ööl, et peletada eemale unetust ja valusid. Rääkida sellest kõigest, mis olnud, on liiga raske. Oma noorusest, tööelust, eelmistest armastustest, lapsevanema hirmudest, tehasest, sealsest elukorraldusest, ohtudest, surmadest, vigastustest, haigustest - mille kõige põhjustajaks on uus nanotehnoloogia. Sellest uskumatust elust, mis Tamsalu hiidlinnas toimub. Hiidlinnas, kus elab rohkem inimesi kui mujal Eestis kokku. Linnas, kuhu on tulnud elama inimesi üle terve maailma. Kuhu pääseb vaid rongiga läbi müüri ja tunnelite. Kus on linna sisenemisel passikontroll. Kus on sõjaväelise diktatuuri moodi kord. Kus keegi täpselt ei tea, mida kõike toodetakse, aga veel vähem, mida arendatakse ja mille kallal teadlased töötavad. Kuidagi on kõik seotud nanotehnoloogia ja pisikeste nanorobotitega. 

Mulle meeldis, kohati küllaltki õudne, kui on seda kõike oma fantaasias ettekujutada. Lugemine oli ladus ja suutis anda korraliku pildi kõigest sellest maailmast sealt. Ja naise elust ja valust. Tasub lugeda.

Lotovõit on saatanast!

5./20. Võidupilet

Autor: Adele Parks

Tõlkija: Piret Lemetti

Kirjastus: Eesti Raamat 2021

383lk./1039lk./4888lk.

Lugemise väljakutse 2025: 20. Raamat, mille kaanepilt sulle üldse ei meeldi ja lugema ei kutsu

See on nüüd jah selline kaanepilt, mis mind lugema ei meelita vaatamata sellele, et auto on kollane ja see meelitab tähelepanu. Selle raamatu suhtes on väga vastakad tunded. Kui ma olin jõudnud poole peale, siis tekkis mõttesse tunne, et mul on piisavalt kõrini sellest tropist pereisast ja ajudeta šopahoolikust tütrest ja mind üldse ei huvita mida nad kokkuostsid kuhjade viisi ja mis lolle käike nad muudkui tegid. Nii kõrini, et korraks tuli mõte isegi see pooleli jätta. Aga nagu ma ei tavatse raamatuid pooleli jätta, nii lugesin ka seda edasi, no natuke paremaks läks. Kui kaks kolmandikku oli loetud, siis hakkas peas vasardama uus küsimus - oot, aga see pidi ju olema kriminull, kus see krimi siis on? Võtsin ju selle Martinsoni eelmise aasta parimate krimkade nimekirjast (hmm, pealegi miks see seal oli, kui see on ilmunud juba 2021?). No lõpuks jõudsin ikka krimiosa ka ära oodata. See viimane veerand päästis selle raamatu minu jaoks üpris hävitavast hinnangust. Keerdkäike oli ikka mitmeid, kuigi mõned hammustasin läbi eelnevalt. Kokkuvõttes, ma ei taipa küll, kuidas see raamat üldse sai sattuda parimate krimide nimekirja, äkki mõni tehisintellekt tegi selle aasta nimekirja hoopis? Ainus moraal, mis sellest raamatust tuli - ära osta iialgi ühtegi lotopiletit kellegagi kahasse, olgu nad su nii head sõbrad kui tahes. Raha ajab alati kõik tülli omavahel. Ja alati on keegi, kes teistel naa üle kõrvade üritab tõmmata. Nii raamatus kui reaalses elus. Ja suur lotovõit on saatanast! Parem üldse mitte riskida ja lotopileteid osta.
Lexi ja Jake on koos oma sõprade, Pearsonide ja Heathcote’idega, viisteist aastat samu numbreid kasutades lotopileteid ostnud. Nad on õhtusöökide ajal, kala ja krõbekartulit süües, suvel grilli juures omavahel rääkinud kõigest – lastest, abielust, tööst, majadest ja elust – ja iga kord, kui võit on neist mööda läinud, oma ebaõnne üle ühiselt naernud. Aga ühel laupäevaõhtul juhtub midagi ootamatut. Sõpruskonda hakkavad tekkima mõrad. Keegi neist valetab. Ja siis tuleb ka lotovõit, mida keegi enam oodata ei osanud – nende aastate eest valitud numbrid osutuvad viimaks võidunumbriteks.

Londoni kõrgema seltskonna kriminull

4./19. Kes kahju kardab…

Sari: Detektiiv William Warwick 1  

Autor: Jeffrey Archer

Tõlkija: Peeter Villmann

Kirjastus: Varrak 2024

312lk./656lk./4505lk.

Lugemise väljakutse grupp 10 veebruar: Raamatuselja luule + üks raamat sealt

Endalegi üllatuseks tuli see luuletamine seekord üsna kergelt välja. Kõigepealt võtsin kolm raamatukogu raamatut ja siis lasin silmadel üle koduse raamaturiiuli minna - osutus, et ei pidanudki nii väga kombineerima, heade sobilike pealkirjadega raamatuid oli üsna palju. Lõpuks siis tuli välja selline luuletus:

Mees, kes jooksis üle tänava

alastimaratonist ironmanini

ilma ainsagi sõnata.

 

Ohvrite ohver,

kes kahju kardab

taevastes kõrgustes.

 

Võidupilet

peidus su silme all

kuni su endale saan.

 

Lugemisse jõudis sellest virnast kriminull Kes kahaju kardab. Uue sarja esimene raamat. Saame tuttavaks järjekordse noore ja nutika kutiga, kellel on väga karismaatiline tippadvokaadist isa, kes loodab, et poeg asub tema jälgedes, kuid jälgedesse astub hoopis ta lesbist tütar. Aga poeg eelistab minna Londoni tänavatele pätte püüdma ja neid kinni panema, mitte advokaadina üritada neid karistusest päästa. Kuid esialgu läheb ta vanemate nõudmisel ülikooli ja saab sealt kunsti alase hariduse. Ülikooli lõpetamise järel alustab William karjääri, mis paneb paika kogu tema edasise elu – pärast õpipoisina pealinna tänavatel patrullimist saab temast Scotland Yardi kunsti ja antiikesemete üksuse detektiivkonstaabel ja arvata võib, et ta järgnevate raamatute jooksul ronib veel kõrgemale mööda karjääriredelit. Esimeses raamatus uurib ta Rembrandti hindamatu väärtusega maali vargust Fitzmole’i muuseumist ja samal on ta laual ka mõned väiksemad kuriteod. Lisaks sellele on vaja lahendada tal koos isa ja õega kunagine mõrv. Minu jaoks oli see esimene osa veidi selline sagrine, liigset ballasti täis. Muidugi andis sellega venitada raamatu mahtu ning sai mõned infokillud juurde, aga neid oleks saanud ka hoopis kompaktsemalt kirja panna. Seega oli minu jaoks veidi liiga laialivalguv see raamat, aga ehk on seda vaja järgmiste osade jaoks, et kui vundament on hästi lai all, siis õnnestub edaspidi sinna juba kõrgemaid torne peale ehitada. Esimene osa jättis veidi õlgu kehitama, aga mõtlen ikka sarjale vähemalt teise võimaluse anda, juhul kui ikka eesti keelde veel tõlgitakse. 

Mis vahe on draakonil ja lohel?

3./18. Väike draakon ja lohe Moneywald

Autor: Leelo Tungal

Illustraator: Kairit Krikk

Kirjastus: AS Kalev 2006

80lk./344lk./4193lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 veebruar: draakonid, lohed

Nii kui uue kuu teemat nägin, tuli meelde, et mul oli ju kusagil ootel see Tungla raamat, mille pealkirjas olid mõlemad. Leidsin üles ja lugesin läbi. Lastefantaasiaga siis tegu, kus jõulujutus tegutsevad nii draakon kui lohe. Ühel õnnestub siis see hea tegelane olla ja teisel paha. Ja ikka see tüüpiline Grinchi jõulujutt, kus keegi üritab jõulud pihta panna ehk siis selles loos rahaks teha. Räägitakse ka kuidas Mullivaldist sai Moneywald ja kes on kommidraakon. Üks armas väike jõululooke, õnneks lugemise päeval oli korraks lumi maas, seega tuli veidi jõulutunnet lugemisse sisse. Lastele ja lastemeelsetele täitsa sobilik lugemine ning polegi oluline, kas parajasti on jõulud käes või ei. Juba autori nime nähes teadsin, et see saab olema üks kerge mõnus lugemine ja nii oligi. 
 

Vanim teadaolev eesti keelne luuletus

2./17.  Seal tähevõlvi all

Sari: Loomingu Raamatukogu 2024/18 

Autor: Reiner Brockmann

Tõlkija: Wimberg

Kirjastus: Kultuurileht 2024

72lk./264lk./4113lk.

Lugemise väljakutse 2024: 20. 2024.aastal Loomingu Raamatukogus ilmuv teos

Vaikselt tuleb ikka eelmise aasta väljakutsega ka lõpu poole nihkuda. Nüüd jääb veel lugeda 3 teemat 4 raamatuga. Ausalt, ei saa aru, mis fenomen see on, et igal aastal hääletatakse Loomingu Raamatukogu teema sisse. Tegelikult on ju see sama teema, ega siis aastaarv seda ei muuda. Peaks saama diskvalifitseeritud nagu ebaõigete võtetega sportlased. Kes tahavad, saaksid neid ju lugeda teiste teemade alla. Minu jaoks on jah paraku see üks teema, mis ei kuulu kindlasti lemmikteemade hulka. Isegi ei saa aru, ma ju loen küll neid LR asju, aga siis ma pigem ikka tahan valida teema või autori järgi, mida loen, mitte aastaarvu alusel. Nojah, eks ma pigem loengi jah neid varasemaid, nii enda sünniaegseid vihikuid. Ju need praegused ei ole veel piisavalt laagerdunud mu jaoks. Seekordne teos sattus täiesti juhuslikult mu lugemisse. Vaja oli leida Mirkost midagi lugeda, sest paberraamatut polnud võimalik pimedas bussis lugeda. Mõtlesin, et vaatan, kas saan mõne aegunud väljakutse punkti ometi sealt läbitud. Eelmise aasta loomingu raamatukogudest oli saadaval täpselt 1 raamat, seesama. Kui lugesin tutvustust, et tegemist on inimesega, kes elanud 17.sajandil, siis ma enam ei kahelnud, et pean lugema. Mul ju see kiiks, et vaja lugeda vanu ja veel vanemaid raamatuid. Kasvõi uustrükis. Pealegi algas Eesti raamatuaasta ja sel ajal sobis ju hästi lugeda teadaolevalt ajaloo esimese eestikeelse kunstluuletuse „Carmen alexandrinum Esthonicum…“ autoriga tutvust teha. Pean tunnistama, et Reiner Brockmanni (1609-1647) nime kuulsin elus esimest korda. Ei tea, et teda oleks kunagi kusagil õpikus nimetatud või laialdasemalt räägitud, temast kui olulisest isikust Eesti luules. Olgu, et tema looming ei olnud tänapäevaste arusaamade kohaselt ehk kõige kvaliteetsem, aga arvestama peab, et tegemist oli siiski sakslase, mitte eestlasega ja aastaks 1637. See, et üks sakslane soostus ära õppima eesti keele tasemel, et oli võimeline selles keeles luuletama ja ta seda ka tahtis teha, see on juba üks märkimisväärne olukord. Lisaks eesti keelele luuletas ta veel ka saksa, ladina ja kreeka keeles. Tema luuletused olid küll meile veidi harjumatud pühendusluuletused suures hulgas. Kirjutatud siis kellegi pulmad, matuste, lahkumiste, saavutuste puhuks. Riim veidi lihtsakoeline ja sõnumi täielikuks arusaamiseks vahel vaja teada nende tausta, kellele need luuletused ta kirjutas. Kuid need isikud ja nendega seotu on saanud ammu juba ajalooks. Seetõttu oleks tahtnud, et luuletuse juures oleks veidi enam olnud tausta lahti kirjutatud, mitte vaid nimed ja sündmus. Aga üldiselt mulle meeldis. Riimisepad meeldivad mulle ikka enam kui need vabavärslased. Ja nendest luuletustest oli tunda omaaegse eluolu ja suursugususe hõngu.

Raudmees jookseb maratoni

1./16. Alastimaratonist Ironmanini. Triatloni ilu

Autor: Janek Oblikas 

Kirjastus: Marathon100 2024

192lk./192lk./4041lk.

Lugemise väljakutse 2025: 6. Raamat, mida tahtsid möödunud aastal lugeda, kuid jäi ajanappusel lugemata

Seda raamatut oli plaan lugeda kohe, kui nägin, et selline raamat on kirjutamisel, aga läks ikka natuke aega, enne kui jõudsin lugemiseni.

See raamat algab sealt, kus eelmine, "Rabajooksust alastimaratonini", lõppes. Alastimaraton on võidetud ning ees ootab uus väljakutse – miks mitte saada raudmeheks? Just sellest teekonnast see raamat räägibki: selle võlust, valust ja ilust.Kõigest, mis sellele teekonnale jäi. Kõigest, mis sellel teekonnal abiks oli. Kõigest, mis seda teekonda takistas. Kõigest, mis ei tapnud ja tegi hoopis tugevamaks.See on lugu inimesest, kellele meeldib jooksmine, sportlik eluviis ja üha uued eesmärgid.

Kes võiksid seda raamatut lugeda? Kõik, kellel on harrastusspordi pisik juba veres – need, kes tunnevad end ära selles loos ning saavad autori kogemustega samastuda või talle vastu vaielda. Need harrastussportlased, kes veel ei ole julgenud endale raudmehe või raudnaise eesmärki seada, kuid mängivad juba triatloni mõttega. Kui keegi saab sellest raamatust inspiratsiooni oma piire nihutada, siis on see oma eesmärgi täitnud. Samuti need, kes igal aastal lubavad, et seekord hakkavad tõsisemalt spordiga tegelema – vähemalt uusaastalubadusena mõneks nädalaks –, võivad sellest raamatust motivatsiooni leida. See on tõestus, et kui üks inimene suudab, ei ole ka teistel põhjust alla anda. Samas tuletab see raamat meelde, et treenida tuleb mõistlikult – et vältida vigastusi ja kogeda rohkem spordi võlu kui valu. Ja siis on veel see viimane grupp – need, kes spordist suure kaarega mööda käivad ning isegi uusaastalubadustes ei julge endale liikumiseesmärke seada. Nemad võivad siit leida kinnitust, et sport ongi kahjulik – sest kui ei tee trenni, pole ju ka spordivigastusi! Tõsi, liikumise kasulikkusest räägitakse küll palju, aga… eks külmkapi ja diivani vahet käimine on ka ju omamoodi liikumine. Kui tervis jupsima hakkab, ehk siis jõuab lõpuks ka välisukseni.

Kuigi see raamat asub raamatukogus spordi ja kehakultuuri riiulis, võiks selle vabalt ka huumoriraamatute sekka sokutada. Siis oleks seal ka ometi üks tõeliselt naljakalt kirja pandud raamat. See on kirjutatud mõnusas, sarkastilises võtmes – musta huumoriga, mis keerab äpardused täiesti üle võlli. Kuidas muidu kõige kergemini äpardustest ja eksimustest üle saada, kui mitte esmalt iseenda üle naerdes? Ja äpardus või eksimus ongi madalam kui muru ja ei sekelda enam ringi hambad irevil. Muidugi, valu ei ole alati see tegelane, kelle üle lihtsalt naerda saab, tema on juba kraadi võrra tugevam tegelane. Teda tuleb vahel tõsisemalt taltsutada. Ja paraku on selles raamatus valust juttu täpselt sama palju kui võlust. Võib-olla kiirgab lugejale see valu veel tugevamini kui võlu. Millegi kogemiseks peab ikka seda pigem ise läbi elama. Valu kogemus on meil kõigil, samas kui spordivõlu kogemust ei pruugi olla. Raamat on väga ausalt ja avameelselt kirjutatud, võib öelda, et autor ei jooksnud pelgalt alasti maratoni, vaid ka kirjutas ennast selle raamatuga alasti. Siin on kirjas nii mõnigi teema, mida enamasti ei soovita üldsuse ette tuua, kuigi ehk peaks, et ümbritsev ühiskond oskaks paremini märgata ja arusaada. 

Kuigi üldjoontes ma teadsin autori raamatus kirjas olevaid lugusid juba varasemalt, siis ikkagi oli väga põnev lugemine ja kui ma olen pigem ikka selline lugeja, keda on raske raamatute juures nutma või naerma ajada, siis naerma ajas see raamat mind ikka vägagi mitmel korral ning suu oli pidevalt muigvel. Seda, et ta raudmees on, teadsin ennegi, aga see raamat näitas, kui kindlad ja samas kui haavatavad need rauad ja mehed tegelikult on.

Pildil olen koos raamatu autoriga oma koduõues, aasta oli siis 1976. 

2025 jaanuar kokkuvõte

 

Raamatuid: 15

Lehekülgi: 3849

 

Keskmiselt lehekülgi päevas: 124

Keskmiselt lehekülgi raamatus: 257

 

Kõige õhem raamat: 92

Kõige paksem raamat: 544

 

Lugemise väljakutse 2025 teemasid loetud: 7

Lugemise väljakutse 2024 teemasid loetud: 2

Muid väljakutseid loetud:

. Lugemise väljakutse 10: 1

. Ulme: 4

. Hea Lugu: 1

Väljakutse vabasid loetud: 0

Loetud kirjanikke:   14

Enim loetud kirjanik: Stanislaw Lem (2)

meesautorid: 9

naisautorid: 4

segapaarid: 2

 

Loetud raamatute väljaandnud kirjastuste arv: 13

Enim loetud kirjastus: Eesti Raamat (3)

Loetud nii mitme maa kirjanike teoseid: 9

Enim loetud selle maa kirjanike raamatuid: Suurbritannia (4)

 

Vanim raamat ilmunud: 1962

Uusim raamat ilmunud: 2024

 

Loetud paberraamatuid koduriiulitest: 3

Raamatukogust laenatud: 11

Loetud e-raamatuid: 1

Loetud lastekirjandus: 3

noortekirjandus: 0

täiskasvanutekirjandus: 12

loetud žanrid:

Krimi, põnevik 6

ulme, fantaasia 5

ajalugu 1

muinasjutt 1

novellid 1

saagad 1

 

Keskmine hinnang kümne palli süsteemis: 8,00

10 palli saanud raamatud: Reisija 23, Liivakell

Kas ka inimaju vajab draiverit?

15. Ajudraiver

Sari: Teaduse kaardivägi 9 

Autor: Joel Jans

Kirjastus: Lummur 2022

288lk./3849lk.

Ulmekirjanduse väljakutse 2025 jaanuar: Kaia Metsaalt soovitab

Sellest nimekirjast oli mul varasemalt loetud 5 ja pool raamatut. Nüüdseks siis loetud veel 1,5 raamatut ja üks raamat on veel olemas ja ootab lugemist. Ajudraiveri lugemise lõpetasin jaanuari viimastel minutitel. Kes arvab, et surmaga lõppeb kõik, kes arvab, et teispoolsuses läheb kõik edasi. Selles loos ei ole surm lõpp, vaid hoopis algus. Lugu saab alguse ajal kui kogu inimsugu on välja surnud ja tehisintellekt hakkab inimesi taastama. Küll virtuaalselt, aga surnust ärganud ise ei saa arugi alguses, et nad mingid tehised on. Elu läheks nagu sealt edasi, kus see kunagi pooleli jäi, aga tehisintellektil on suured ambitsioonid ja see plaanib elustada kõik inimesed, kes kunagi maailmas elanud on. Kui tänapäeva inimene saab juba aru sellest virtuaalsest maailmast, siis kuidas selgitada asja muinasaegsele, keskaegsele või kasvõi sajand tagasi elanud inimesele? Kas need inimesed vajaksid oma ajju draiverit, mis nad uuendaks? Tekivad vastuolud selles suhtes ka tehisintellektide endi seas. Juttu jätkub nii seiklusi, virtuaalmaailma kui inimsuhteid. Täitsa huvitav maailm oli, palju detaile oli minu jaoks paigas, samas jättis ruumi ka oma fantaasiale. Ja iga aastaga võib see raamat omapärasemaks muutuda vastavalt sellele kuidas tehisintellekti maailm meil kiirelt edasi areneb.