Üks rutiinne vanapoiss ja emad või tädid

pildid: pixabay, kollaaž Daire

 

 9. Rännud tädiga 

Autor: Graham Greene

Tõlkija: Mihkel Loodus 

Kirjastus: Olion 1995

272lk./1946lk.

Lugemise väljakutse: 51.  Kus joonlaud on? Pealkiri on täitsa viltu! 

Graham Greene (2. oktoober 1904 – 3. aprill 1991) oli inglise kirjanduskriitik, romaani- ja näitekirjanik. Rännud tädiga ilmus esmakordselt 1969 ja kirjanik väitis, et see raamat on ainuke teos, mille ta on kirja pannud oma lõbuks. 

Pikki aastaid kohusetundlikult pangas töötanud tagasihoidlik vanapoiss Henry Pulling kasvatab Londoni äärelinnas jorjeneid. Selle tavakodaniku ontliku ja rutiinse elu paiskab segi tema seitsmekümnendais aastais tädi Augusta, kes teda endaga kaasa rändama kutsub. Oma rännakutel puutub Henry koos tädiga kokku üsna hämara seltskonnaga – prostituutide, sõjakurjategijate, salakaubitsejate, CIA agentidega. 

Kui vahel öeldakse, et hääl ja pilt ei lähe kokku, siis minu jaoks siin raamatus ei läinud kirjeldus ja vanus kohe kuidagi kokku. Olgu küll raamat kirjutatud üle 50 aasta tagasi, siis ikkagi. Henry saadeti pensionile enne 50ndat eluaastat ja ta ei otsinud endale uut töökohta? Pensionile saadeti, sest see pangakontor, mille juhataja ta oli, likvideeriti. Üks 50ndates mees, olgugi, et vanapoiss, lihtsalt koperdab kodus ringi ning kasvatab jorjeneid aias? Täiesti terve elujõus mees?Pigem oli kirjelduse järgi vanuseks nii 70ndate ringi, aga siis ei oleks enam ema ja tädi vanused sobinud, nad oleks liiga vanad olnud. 

Raamat koosneb kahest osast ja ma ütleks, et selle teise osa oleks võinud kirjutamata jätta pigem. Esimene osa oli peaaegu lõpuni väga muhe lugu, vägagi filmilik tundus. Selline Briti huumor. Aga siis läks minu jaokslugu lappama juba ja teine osa ei istunud mulle enam. Tundus nagu oleks väga kunstlikult üritatud nalja teha ja naljakat lugu kirja panna, kus aga iseenesest mina nalja ei näinud, pigem traagikat rohk em. Liiga üle võlli oli keeratud see lugu. 

Lugu sellest, kuidas pidevas rutiinis ja korralikkuses elanud mees satub kokku maailmaga, kus rutiinil ja korralikkusel ei ole mingit sõnaõigust, kus üks hetk ei tea, mida järgmine tuua võib. Lisaks tädi pajatused oma pikast ja väga kirjust elust ning armuseiklustest. Kohtumised väga erinevate inimestega, kellest keegi ei saa väita, et ta elu on täis rutiini või korralikkust. Muutumine ajas ja oma väärtuste ümberhindamine, kui raske on seda teha ühel rutiinis elanud vanapoisil.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et lugeda kõlbas, aga ei midagi erilist siiski, kuigi pool raamatut andis lootust, et on.

Kosmos - mis see ikka siis on?

aluspilt: pixabay (Rene Tittmann), töötlus: Daire

 8. Astrofüüsika inimestele, kel on kiire

 Autor Neil deGrasse Tyson 

 Tõlkinud Lauri Liiders

 Kirjastus Rahva Raamat AS 2018

192lk./ 1674lk.

Väljakutse punktiir2023 jaanuar - Võõrad taevad (#2)

See on ka üks neist raamatutest, mis jäi eelmisel aastal lugemata kuigi oli juba finaali jõudmas. Siin raamatus on nii tuttavad taevad kui võõrad taevad. Tuttavad - sest vaadates meie kohal laiuvat taevast - teame seda ju kõik. Seal on päike, on kuu, on tähed, miks me siis seda ei tunne. Aga mis on seal, mida me palja silmaga ei näe või isegi see, mida suurte ja võimsate teleskoopidega maalt ei näe - täiesti tundmatut on seal isegi teadlaste jaoks, rääkimata siis veel tavalisest väikesest inimesest, kes vaid oma silmaga taevasse mõne pilgu heidab või veidi süvenenumalt öösel tähti vaatleb oma pea kohal. Eelmisel aastal lugesin dinosaurustest ja tumeainest, too raamat oli inimestele, kellel ei ole kiiret. Raamat oli põhjalik ja kohati üpriski keerukas tavalugejale, kes asjast palju ei tea. See raamat siin rääkis üldjoontes täpselt samadest asjadest, aga neile, kel on kiire - seega ei süvenetud väga teemasse, anti veidi pealiskaudsem ülevaade teemast. Samas minu jaoks oli selles raamatus asjad kuidagi lihtsamalt lahti seletatud, aga võib olla just see, et asja sügavuti sisse ei mindud, seetõttu arusaadavam ja kergem lugeda. Mis on üldse astrofüüsika, selle olemus, areng, mida see uurib, mis on tumeaine ja tumeenergia, universum, galaktikad, planeedid, asteroidid, komeedid, valgus, kosmilised avastused - need kõik on selle raamatu teemad. Raamat aitab orienteeruda kõigis olulisemates ideedes ja avastustes, millel tugineb kaasaegne arusaam universumist. Minu jaoks oli huvitav lugemine, aitas pigem arusaada ja kinnistada seda, mida lugesin  Lisa Randalli raamatust "Tumeaine ja dinosaurused" eelmisel aastal, kui sain uusi teadmisi juurde.

 

Tõeline pisarakiskuja ja südamemurdja

 

7. Valgus, mille lasime käest 

Autor Jill Santopolo

Tõlkinud Inna Feldbach

Kirjastus Eesti Raamat 2017

288lk./1482lk.

 

Eesti Raamatu väljakutse jaanuar: Uued algused

 

Jill Santopolo on Philomel Booksi peatoimetaja ja New Schooli kaunite kunstide magistriprogrammi abiprofessor ning samuti mitme populaarse lasteraamatu autor. See on tema esimene romaan täiskasvanutele.

Lucy on silmitsi valikuga. Aga enne kui ta saab midagi otsustada, peab ta alustama oma lugu – nende lugu – päris algusest. Lucy ja Gabriel kohtuvad New Yorgi Columbia Ülikoolis päeval, mis muudab nende elu. Ja selles päris algusest alatud lool on omakorda veel sees mitmed uued algused kuni selleni, et raamatu lõpus on arvutis fail nimega "Uued algused", seega väga hästi siia teemasse sobituv raamat. Armastuslugu, aga väga hea armastuslugu. Lugu mitte ainult armastusest vaid ka eneseteostusest, olemisest keegi, valikutest ja valedest valikutest, teelahkmetest, kus mõlemad teed tunduvad head, aga mõlemat pidi minna ei saa. Armumisest ja armastusest, arvestamisest teisega, kompromissidest ja kompromissitusest, sisemistest heitlustest ja otsustest, mis on elus kõige olulisem ja tähtsam. Kolmteist aastat kestev teekond täis unistusi, ihasid, armukadedust, reetmist, vabandamist ja andestamist – ja üle kõige armastust. Kas see oli saatus, mis nad kokku viis, ja nende omad valikud, mis neid lahus hoidsid? Üllatava emotsionaalse lõpplahendusega romaan inimsüdame sügavatest otsingutest, südant murdev kiituselaul vahemaadele, mida me läbime, et järgida oma unelmaid, ja uurimus ohvritest, mille toome armastuse nimel. 

Tasub lugeda, aga hoiatan, on täielik pisarakiskuja raamat. 

 

 

Soome ulme

 

Pildid: picobay, kollaaž ja töötlus Daire

6. Musträstas 

Autor Maarit Leijon 

Tõlkinud Arvi Nikkarev 

Kirjastus Kirjastus Skarabeus OÜ 2022

284lk./1194lk.   

Ulmekirjanduse väljakutse jaanuar:  Jüri Kallas soovitab

Paar aastat olen ulmekirjanduse väljakutse vahele jätnud, sel  aastal siis püüaks taas osaleda ja just nende soovitatud raamatute osas. Eelmisel aastal õnnestus üpris vähe ulme valdkonda jäävat lugeda, peab veidi seda elu realistlikust osast fantastlikumaks kallutama. Esimsesest soovitusest oli võimalik tutvuda Soome ulmega. Autor olnud viimase kümne aasta edukaim lühiproosat viljelev ulmekirjanik Soomes. Leidsin hoiatuse, et hästi verine raamat, aga samas lugedes tänapäeva krimisid, siis need on veel hulga verisemad ja võikamad kohati. Ja õudusega lugemise juures on mul see, et raamatus olev ei suuda eriti judinaid peale ajada, reaalmaailmas on hulga õudsemaid asju, mida karta. Kui ma muidu võin raamatusse ära uppuda, siis õudukate puhul õnnestub mul kuidagi klaasbarjääri taha jääda. Polnud nii hull ühti. Mulle meeldis, igas loos oli lõpuks ikka mingi pööre, mis tegi loo kokkuvõttes huvitavamaks. Läbiv teema nendes juttudes oli kättemaks, pikalt hõõgunud kättemaks, mis lõpuks sai teoks. Kurjus sai kurjuse läbi palga. Raamatus oli viis eraldiseisvat juttu: Südametu, Öö, Must vürst, Viimane sangar ja Musträstas. Öö jäi minu jaoks kõige nõrgemaks, teised olid üsna ühel tasemel meeldivuse poolest. 

Pärast egüptoloogi surma leiab tütar isa salajasest töötoast muumia, väga iseäraliku muumia. Ka vampiiridel on loos oma osa. (Südametu)

Neli noort istuvad autos oodates kuni heitgaasid nad tapaksid. (Öö)

Alternatiivses Venemaa ajaloos on varjaagid väga pikaealine rass. Vanim neist on suurvürstinna Olga. Loo peategelane, tänapäeva arst, elab ja töötab varjaagide suletud külas. (Must vürst)

Soome välisministeeriumi uurija Katariina Brask selgitab telepaatilisi võimeid kasutades Peterburis toimunud mõrvajuhtumit. (Viimane sangar)

Parun Gilles de Rais’ (Rüütel Sinihabeme prototüüp) ainsana ellu jäänud ohver hakkab sarimõrvarile kätte maksma. Mängu tulevad ka maagia ja tarkade kivi. (Musträstas)

Kirjad Diegole

Rivera maalid: internet, kujundusgraafika: Daire

 5. Kallis Diego, Sind embab Quiela 

Autor Elena Poniatowska  

Tõlkinud Mari Laan 

Kirjastus Toledo kirjastus 2014

88lk./910lk.

Hispaaniakeelse kirjanduse väljakutse jaanuar: Ladina-Ameerika naiskirjaniku raamat

Héléne Elizabeth Louise Amelie Paula Dolores Poniatowska Amor, tuntud kui Elena Poniatowska (sündinud 19. mail 1932 Prantsusmaal Pariisis), on Mehhiko kirjanik ja ajakirjanik.  Ta on viljelenud peaaegu kõiki kirjandusžanre, sealhulgas romaane, novelle, luulet, esseesid, kroonikaid, lastejutte ja teatriadaptsioone. Tema looming peegeldab üldjoones Mehhikot ja mehhiklaste elu. Poniatowska on pälvinud Cervantese kirjandusauhinna. 

Diego María de la Concepción Juan Nepomuceno Estanislao de la Rivera y Barrientos Acosta y Rodríguez, tuntud kui Diego Rivera (8. detsember 1886 – 24. november 1957) oli kuulsaim Mehhiko muralist ja monumentalist. Rivera elas aastatel 1907–1921 Euroopas, pärast seda naasis ta Mehhikosse.

Angelina Beloff või Angelina Belova (23. juuni 1879 – 30. detsember 1969) Venemaal sündinud kunstnik, õppis Pariisis, elas ja töötas suurema osa oma elust Mehhikos. 

Angelina Belova - Quiela - saadab Pariisist kirju Mehhikosse oma abikaasale, hiljem ülituntuks saanud maalikunstnikule Diego Riverale. Kaheteistkümnes kirjas avaneb Quiela tundlik ja ennastsalgav natuur, tingimusteta armastus oma mehe ja tema ande vastu ning kirglik pühendumus kunstile, aga ka piinav üksiolek, lein, valusad ja ilusad mälestused, mille kõige taustaks on esimese ilmasõja järgne viletsus, vaesus, külmad talved ja tühi kõht ning kõrvaltegelasteks sajanditaguse Pariisi kunstielu säravad tähed. Kirjad muutuvad, kui alguses olid kindlad ja lootust täis, siis mida edasi, seda kõhklevamaks ja lootusetumaks need muutusid. Kuid armastus, igatsus ja mälestused jäid. Raamatu aluseks on tõestisündinud lugu ja inimesed, süžee aluseks kirjad, mille Angelina kirjutas Diegole, tõsi küll muudetult ilukirjanduslikeks, võetud on vaid idee ise, mitte otseselt kirjade sisu. Omapärane lugemine, aga vist siiski mitte päris minu maitse kuna midagi ju ei toimunud otseselt. Raamat täis valu ja igatsust ning ühe naise suurt ennastsalgavat armastust. 

 

Aasta lõppes koos inkadega ja algas koos asteekidega

Pildid: tehisintellekt, kaart: Wikipeedia, montaaž ja töötlus: Daire

4. Viies päike. Asteekide uus ajalugu 

Autor Camilla Townsend

Tõlkinud Kristjan Tedre 

Kirjastus Argo kirjastus  2022

424lk./822lk.

Punktiiri väljakutse jaanuar:  Võõrad taevad

Vahel on kasulik laisk olla. Detsembris, kui argonaudi väljakutsesse raamatut otsisin, siis jäid valikusse see raamat ning raamat inkadest. Selle raamatu pärast oleks pidanud minema raamatukokku, inkade oma oli kodus olemas. Loomulikud sai loetud inkadest.

Vahel on kasulik mitte olla laisk. Uusaastaööl, kohe kui teemad välja tulid, sai mindud vaatama sobilikke raamatuid ja siia väljakutsesse olin kindel, et seekord loen just asteekidest. Kell 1 öösel sai koheselt RaRast raamat ka ära tellitud, nüüdseks on nendele raamatutele juba järjekord tekkinud. Huvitav, kas ma olin ainus, kes uusaastaööl tegeles pidutsemise asemel raamatukogu lehel surfamise ja raamatute tellimisega või oli minusuguseid hulle veel. Aga ma siiski arvan, et ma vist ikka olin esimene, kes sel aastal raamatu RaRast tellis. Oi, kuidas mulle meeldib see digitaalne elu, kus saad online suvalisel hetkel oma asju ajada, mitte ei pea ootama kuni mingi asutus lahti tehakse. Ok, järgi minemiseks oli muidugi vaja oodata. 

Nagu aasta lõpus inkadest, nii sain aasta alguses asteekidest väga palju uut teada. Kui eelnevalt teadsin vaid väikest osa selle püramiidi tipust, siis nüüd tulid juba ka püramiidi piirjooned välja... Mingil hetkel peaks vist veel maiad ka läbivaatluse alla võtma. Võrreldes inkasid ja asteeke, siis minu sümpaatia siiski kaldub inkade poole. Tundusid kuidagi intelligentsemad ja sõbralikumad kui asteegid oma suurte inimohverdustega. Asteegid nimelt uskusid, et inimveri oli jumalate jaoks ainus sobiv toit. Samas inkadest ei pruugita sedavõrd palju teada kuna nendel puudus kiri, nad kasutasid vaid nööride süsteeme, mida aga ei osata lugeda. Asteekidel seevastu oli piltkiri ning peale hispaanlaste vallutusi võtsid nad kasutusele ladina tähestiku ning kirjutasid üles oma ajalugu nii omas nahua keeles kui hispaania keeles. Raamatu viimasel peatükis on pikk loetelu meie päevini säilinud asteekide raamatutest, annaalidest, mille alusel on koostatud ka see raamat. 

Lisasin pildile ka kaardi, sealt on näha, millisel alal elasid asteegid tänapäeva Kesk-Mehhikos. Asteekide pealinn Tenochtitlani oli keskajal üks paremini planeeritud linnasid maailmas. Saarel keset Texcoco järve asuvad tänavad ja kanalid paiknesid ruudustikukujuliselt linna keskel asuva hiigelkompleksi ümber, mis koosnes astmikpüramiididest, templitest, paleedest ja aedadest. Linna ühendasid maismaaga kolm teetammi. Ja siis jõudis kätte aasta 1519 ning kohale jõudsid hispaanlased... Ka sellest ajajärgust on raamatus väga põhjalik ülevaade, kuidas hispaanlaste vallutused edenesid ja kuidas möödusid järgnevad aastad. Ei olnud sugugi nii, et hispaanlased jõudsid, tapsid kõik asteegid ning sellega oli kogu lugu. Asteekide riik küll langes, aga asteekide järeltulijad elavad tänase päevani Mehhiko aladel edasi. Väga hariv lugemine taas. Need asteekide nimed ajasid küll kohati keele sõlme ka vaikselt lugedes, aga raamat ise oli üpriski lihtsalt ja selgelt kirjutatud, nii, et ettekujutus sellest kadunud riigist ning tema ajaloost läbi mõne sajandi sai üpriski arusaadavaks. Kauge ajaloo huvilistele kindlasti soovitatav raamat. 

Kuna mulle viimasel ajal meeldib tehisintellekti joonistusprogrammiga mängida, siis lasin tal joonistada hulga pilte asteekide ja viienda päikese kohta. Minu arusaamaga kokkulangevad ja selgemad pildid monteerisin ja töötlesin kokku.

 
 

Suur lugemise väljakutse sai avastardi

Pildid: tehisintellekt, montaaž Daire

 

3. Tere, Ruby! Programmeerimisseiklused 

Autor Linda Liukas  

Tõlkinud Hels Hinrikson 

Kirjastus Hea Lugu 2016

112lk./398lk.

Lugemise väljakutse: Üllatusteema: Loe üks raamat teemal, mida ise pakkusid, aga mis väljakutsesse ei jõudnud. Teema: Pealkiri sisaldab ülipikka sõna (üle 10 täheline).

Sel aastal jõudis üllatavalt palju minu enda pakutud teemasid ja veel rohkem minu hääle saanud teemasid väljakutsesse. Eelmistel aastatel oli ikka üsna nutune see seis, mõni üksik minu poolt hääletatud teema sai sisse. Tegelikult võtsin selle raamatu välja, et alustada sellega lasteraamatute väljakutsest, seiklus ju ikkagi. Aga siis nägin, et see sobib ideaalselt siia üllatusteemasse - 24 täheline sõna, eesti keel on ikka tore keel pikkade sõnade suhtes. Olen seda teemat juba kaks aastat välja pakkunud, vaatame kas kolmandal aastal läheb õnneks ja hääletatakse sisse, seekord siis veel ei õnnestunud inimesi pikki sõnu pealkirjades otsima panna.

Raamatu autori Linda Liukase arvates kuulub programmeerimine kahekümne esimese sajandi kirjaoskuse hulka ja koodikirjutamise algtõdede teadmine on peatselt vältimatu. Läbi jutustuse avanevad programmeerimise algtõed, arvutid ja koodid lõbusal ja looval moel. Raamat koosneb kahest osast - pisikeste peatükkidega jutustused, mis kokku annavad ühe seikluse ja ülesannete osa, kus iga peatüki juurde kuulub selgitus, kuidas see lugu oli programmeerimise maailmaga seotud ning väikesed nuputamisülesanded. Täiskasvanutel, kelle jaoks on arvutimaailm ja veel enam programmeerimine võõras, ei tasu seda raamatut karta, see on pigem kergete mõtlemisülesannete raamat kui programmeerimise oma. Igaüks saab sellega hakkama ja mõeldud ongi eelkooliealistele, algklassilastel võib juba selle juures igav hakata. 

Mulle meeldib, et selliselt mänguliselt on väikestele lastele tehtud üks raamat, mis arendab natuke mõtlemist. Minu jaoks oleks olnud loogilisem, kui jutukese järgi oleks kohe tulnud selle jutu ülesannete blokk, sedasi vaheldumisi, mitte alguses kogu lugu ja seejärel kõik ülesanded. Siis olekski nagu õpikuna saaud pigem seda võtta, et täna loeme ja nuputame ühe peatüki ja homme edasi järgmise. Nüüd olles harjunud ikka raamatut algusest lõpuni lugema, sai esmalt kogu lugu läbi loetud ja seejärel järjest mõistatused nuputatud. Aga soovitan küll lastevanematele laste mõtlemise arendamiseks, ka siis, kui esialgu ei ole plaanis lapsest programmeerimisgeeniust kasvatada.