Lugemise väljakutse 2025: 26. Raamat, mille lugemiseks said inspiratsiooni (otseselt või kaudselt) mõnest raadiosaatest.
Ühe perekonna saladuste ja mõistatuste lugu koos suure hulga toidu temaatikaga. Raamatut läbib ka küsimus, kas alkoholismil võib olla geneetiline soodumus. Max, hinnatud restoranikriitik, lastakse ootamatult töölt lahti ja ka ta tädil, kelle juures ta elab, saab tema purjutamistest villand ning viskab mehe välja. Kolmekümne kahe aastaselt (vanus, mida ehk liigagi selle loo jooksul toonitatakse) leiab mees ennast rahatult, töötult ja perspektiivitult. Tädi annab küll pooleks aastaks talle uue elukoha leidmiseni võimaluse elada oma ateljees, mis on perekonna pärandus. Sealt leiab ta isekirjutatud retseptikogu. Tundub, et see võiks olla Maxi ema oma, kes kadus teadmatult kui Max oli imik. Keegi ei tea, mis sai temast. Raamatus ongi kaks paralleelset jutustust. Maxi lugu olevikus ning tema ema elu aastal 1989, aasta enne Maxi sündimist. Kas ja mil määral need lood lõpuks kokku jõuavad, peab raamatust endast lugema. Millised saladused sellega on seotud ning kas neid õnnestub lahendada. Raamat oli pigem suhetest ja eluolust, kuigi see on liigitatud krimiraamatute hulka. Seda krimilugu või siis selle uurimist oli ikka ääretult vähe selles loos. Minu jaoks jäi see täiesti tagaplaanile, peamised olid ikka ühe elusihita mehe endaleidmise lugu ja erinevad suhted inimestel omavahel, sealhulgas perekondlikud ja armastuse ning suhted toitu ja alkoholi ning erinevad sõltuvused. Näljasena ei tasu eriti seda raamatut lugeda, sest pidevalt hüppavad erinevad toidud ja söömine ette, see on üks peamine tegevus selle raamatu jooksul. Loetav raamat, aga midagi nüüd väga põnevat ei olnud, tema saarestikumõrvade raamatud meeldisid mulle ikka hulga enam.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar