See sari läheb mu arust järjest paremaks. Esimene osa tundus tagantjärele kõige nõrgem. Öine tuli on teine osa Renée Ballardi ja Harry Boschi ühisest uurimisest ning tundub, et nüüd on need tegelased ja nende omavaheline dünaamika paika loksunud. Kirjaniku otsus saata Renée esimene paarimees pensionile ja tuua mängu Bosch, tema teise sarja peategelane, oli igati õige. See töötab. Bosch on küll pensionil, aga mitte elust ega õiglusest loobunud ja Renée on endiselt öötööline, kes oma ametit väga tõsiselt võtab. Mulle meeldib see stiil, et ühes raamatus on korraga mitu uurimist. Mitte lihtsalt paralleelsed lood, vaid erineva raskusastme ja sisetempoga juhtumid, mis võivad lõpuks põimuda, või siis mitte põimuda. See annab loole kihilisust ja ei lase tegevusel seista. Koos lahendavad mingit vana mitukümmend aastat lahenduseta jäänud asja. Bosch ajab mingit oma juhtumit. Renée tegeleb uue päevakajalise asjaga, lisaks veel paar väiksemat juhtumit, mis aitavad näidata, et ta ikka teeb oma tööd ka, mitte ei aja ainult omal käel saladusi taga. Autor on suutnud selle kõik hästi tasakaalu panna. Ei teki tunnet, et mõni liin on sinna lihtsalt mahu pärast pandud. Raamat on küll üsna mahukas, aga kiiresti loetav, kiiremini kui mõnd teist poole õhemat raamatut. Dialoogi on palju. Connelly kirjutab nii, et lugejal on lihtne asjaga kaasas olla ning lood ei lähe omavahel lugedes segi, kõik on piisavalt selgelt eristatud. Keelekasutus on ladus, jutustamine sujuv. Ei pane tähelegi, kui raamat juba läbi. Tegemist on psühholoogiliselt läbi mõeldud lugudega. Soovitan neile, kes tahavad kuritegude käsitlemisel vaheldust. Midagi, kus on mitu tasandit, mitu lugu ühes. Ootan, et järgmised osad ka tõlgitakse. Inglise keeles on veel kolm raamatut ilmunud, seega on, mida oodata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar