Selles raamatus pettusin, ei saanud midagi uut teada. Raamatu oleks saanud nii kolmandikus mahus avaldada ja ikka oleks kõik öeldud saanud. Autor lihtsalt nämmutas ja nämmutas pikalt ühte ja sama asja ning siis mingil hetkel tuli taas sama asja juurde tagasi ja hakkas taas otsast pihta. See, et tunded nakkavad pole vist kellelegi üllatuseks, oleme vist kõik kogenud, kuidas teise halb tuju suudab ka meie tuju ära rikkuda ja kuidas teise rõõm paneb ka meid naerma ja rõõmustama. Mida lähedasem inimene, seda tugevam mõju, samas aga suudab näiteks ühe sportlase võidurõõm olla rõõmuks väga paljudele inimestele. Ning massipsühhoosi kuidas massides tunded võimenduvad, oleme ka näinud. Ning halb kipub ikka palju enam ja kiiremini võimenduma kui hea. Ühesõnaga, kes natukegi psühholoogiast teadmisi omab või on veidikenegi elukogenud, sellele see raamat küll eriti midagi ei paku, kahjuks. Eks veidi paneb lihtsalt neile asjadele mõtlema ja endakeskis arutlema, kas ma olen alati osanud õigesti käituda, osanud vahel mõnes olukorras oma tundeid ja tuju hoida, et mitte teiste emotsioonide ülekandumise läbi ise kannatada. Ja teada, mida emotsionaalsem inimene, seda kergemalt ta teiste tujusid ning tundeid üle võtab ja läbi elab. Selles suhtes on hea olla veidi emotsioonitu, siis ei liigu ka enda tunded nii kergesti teisi inimesi vallutama. Võib lugeda, aga ega eriti midagi uut ja põrutavat küll teada ei saa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar