Armastuslugude väljakutse august: Kuri armastus
See on romaan, mis tundub esmapilgul lihtne. Kolm ajastut, kolm naist, üks perekondlik pärand. Tegelikult on see lugu palju keerulisem. See on lugu hirmust ja vägivallast, aga ka ellujäämisest ja õigusest oma häälele. Küsimus ei ole ainult selles, kuidas naised läbi sajandite on elanud, vaid ka selles, kuidas nad on suutnud elada omal tingimustel, kui mehed on püüdnud neid panna elama enda kehtestatud tingimustel. Kirjanik viib meid 1619. aastasse, kus Altha peab seisma silmitsi nõiaprotsessiga. Ta ei ole nõid, ta on lihtsalt naine, kes oskab loodust lugeda ja märgata ka seda, mida vaatajate silmade eest üritatakse peita. Aga kui samal ajal on nõiaprotsessid tavalised üle terve riigi, kas siis selliste oskustega naine võib pääseda süüdistusest, et ta tappis ühe mehe nõidudes? Sajandeid hiljem, 1942. aastal, on Violet oma isa range kontrolli all, ümbritsetud sõjast ja ühiskondlikest ootustest. Kui need ootused ei ühti mitte üks raas ühe noore naise huvidega, looduse tõmbega, kas siis on üldse võimalik tal tegeleda oma kutsumusega? Violeti lugu on osaliselt samaaegselt tema ema ja vanaema lugu, nende naiste lugu, keda Violet ei tundnud, keda tal ei lastud tunda. Ja siis on Kate, 2019. aastal, kes lahkub vägivaldsest suhtest ning satub Weywardi majja. Seal avastab ta oma suguvõsa loo. Nende suguvõsa naiste lugu ei kao, vaid kandub edasi põlvest põlve, olles ühtlasi nii vana kui uus.
Raamatu atmosfäär on nii hästi kirjeldatud, et lugedes oled raamatus sees. Looduse kirjeldused ei ole pelgalt taust, vaid nagu elav tegelane. Putukad ja varesed on sama olulised tegelased kui inimesed. Kuigi just putukate ja lindude käitumine oli minu jaoks selles loos veidi fantaasiasse kalduv, aga jah, eks need naised olid ju ikkagi ka tavainimestest erinevad, teistsuguses, ürgsemas suhtes loodusega. Kui palju me kanname endas edasi esiemade häält, nende olemust? Kui palju meie elu on juba ette määratud ja kui palju teiste poolt paika surutud, kui palju saame ise valida? Autor ei anna lihtsaid vastuseid. Ta ei loe moraali, vaid laseb igal tegelasel otsida oma rada. Mõni leiab selle läbi valu, mõni läbi vaikuse, mõni läbi mässu. See raamat on õrn ja samas karm. Weyward ei ole vaid kolme naise lugu, see on ka inimlikkuse lugu, naiseks olemise lugu läbi ajaloo. Aga enne kõike on see meeldetuletus, et loodus ja mälu on tugevamad kui need, kes püüavad neid maha suruda. Raamat haaras kaasa ja köitis endasse, naiste lood kulgesid vaheldumisi, mõnes mõttes nii sarnased ja samas nii erinevad.
Mulle väga meeldis, üks parimaid elamusi taas sel aastal. Ja sobib ideaalselt siia väljakutsesse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar