Seda, et oma silm ei ole kuningas, vaid petis, seda olen juba üsna tükk aega teadnud. Ülikoolis tehti see veel eriti hästi selgeks nii psühholoogia kui disaini loengutes. Ja seda mitte vaid nüüdsel ajal kui me enam üldse ei tea, kas selle, mida me näeme, autoriks on tehisintellekt või on see ikka päris reaalselt olnud asja pilt. Aga üldse püüab aju meile tõlgendada seda mida silm näeb ning tõlgib sageli asjad valesti. Näeb kõverjooni seal, kus jooned on sirged, ei suuda hinnata õigeid pikkuseid, näeb värve hoopis valesti ja muud ka. Eks inimesed on sellest inspiratsiooni saanud ja tekitanud veel enam illusioone, mis silma ja aju koostöös ära petab. Nii näeme, et rõngad keerlevad kui vaatame paberilehte või elevandil on olenevalt vaatenurgast kas neli või viis jalga all. Lisaks veel kaksikpildid, mis olenevalt vaatamisest on üks või hoopis teine. Mängud perspektiiviga, mängud esi- ja tagaplaaniga, joonised, kus ei ole lõppu ega algust vaid ainult kulg. Selles raamatus oli välja toodud rida illusioone, mis meie silma ja aju petavad. Enamusega olin juba kokkupuutunud varem, mõned olid veel uued. Lisaks seletas autor ka lastepäraselt ära, mis on aju ja mis silm ning kuidas me üldse näeme. Mõnus raamat. Lugesin seda, sest otsin hetkel materjali oktoobris toimuvateks üritusteks. Üks räägibki erinevatest illusioonidest, kuidas aju ja silm ei tee koostööd või kuidas neid ära petta. Teine räägib tehisintellekti tagamaadest, visuaalidest, millest ei ole enam kuidagi võimalik aru saada, et need ei ole päriselt eksisteerivad, vaid tehisintellekti looming hoopis. Kui kellelgi on midagi põnevat neil teemadel silma jäänud, siis võib kas siia kommentaaridesse või messingeriga mulle otse lingid või pildid saata. Juhul kui teema huvi pakub, siis jälgige Tallinna Raamatukogude kodulehte oktoobris. TÕN nädala raames toimuvad mõlemad üritused.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar