Kui sa oled kunagi avastanud end külmkapi ees seismas ilma igasuguse näljatundeta või sind haarab ühel hetkel vastupandamatu isu millegi järele (tavaliselt ikka hästi mittetervisliku) või tajud, et maandad ennast süües, siis see raamat näitab, miks me seda teeme. Judson Brewer – psühhiaater ja neuroteadlane – ei hakka rääkima, mitu kalorit süüa või millist dieeti järgida. Selle asemel ta uurib, kuidas meie aju harjumusi loob ja miks need nii visalt püsivad. See pole järjekordne “ära söö seda” käsiraamat. Brewer räägib, kuidas teadvelolek aitab märgata, kas su isu on päris nälg või hoopis igavus, stress või üksildus. Ta toob välja, et süü- ja häbitunne ei vii kuhugi, sest palju tõhusam on uudishimu oma käitumise vastu. Raamat on täis lihtsaid tähelepanelikkuse harjutusi, mida saab kohe proovida. Näiteks isu “lainena” vaatlemine – see tõuseb ja langeb, kui sa ei reageeri kohe. Breweri lähenemine põhineb teadusuuringutel ja tema enda programmil, mis on aidanud inimestel muuta söömisharjumusi ilma keelamise või kontrollita. Ta õpetab, et harjumused ei kao käsu peale – neid tuleb asendada tähenduslikuma käitumisega, lõpetada võitlus oma isudega ja hakata nendega sõbraks saama. Mitte selleks, et loobuda naudingust, vaid et süüa teadlikumalt. Peamine, mida võiks sealt raamatust välja tuua:
1️⃣ Peatu ja küsi: “Mis tunne see on?”
Enne kui käsi automaatselt küpsisekarpi sirutub, tee väike paus ja uuri, kas see on päris nälg või hoopis emotsioon – igavus, stress, väsimus. Brewer soovitab olla uudishimulik, mitte hinnanguline.
2️⃣ Vaata isu kui lainet
Isu ei püsi kogu aeg ühtemoodi tugev – see tõuseb ja langeb nagu laine. Kui sa ei reageeri kohe, märkad, et see võib iseenesest vaibuda. Pane tähele, kuidas tunne muutub 5–10 minuti jooksul.
3️⃣ Asenda automaatne näksimine teadliku tegevusega
Kui märkad, et isu pole seotud näljaga, proovi teadlikult valida midagi muud – jalutuskäik, paar sügavat hingetõmmet, sõbrale sõnumi saatmine. See aitab aju harjumust ümber õpetada.
Lugeda ei olnud seda kõige kergem, võib olla oleks tõesti parem olnud nagu autor kirjutas - üks peatükk päevas, mitte kõike korraga. Meeldis, et oli räägitud teiste inimeste näiteid. Kuigi nii mõneski kohas oleks tahtnud talle kõvasti vastu vaielda. Nimelt on meil mõlemal üks ahvatleja, kummikommid. Autor suutis süüa kummikomme nii, et tegi endale selgeks, et tegelikult talle need üldse ei maitse ja nii võõrutada ennast sellest sõltuvusest. Ma söön vist teisi kummikomme, mina küll ei suuda selle kummikommi põhjalikumalgi uurimisel ja testimisel leida, et need mulle tegelikult üldse ei meeldi. Meeldivad ja kohutaval kombel meeldivad. Muidugi mitte kõik sordid, aga ma neid sorte, mis ei meeldi, neid ma üldse ei ostagi. Ja ma ei söö neid ka terve koti kaupa korraga, piisab täiesti mõnest kommist korraga. Kohati ma tundsin ka, et see raamat ei käi minu kohta, sest mul ei ole sellist emotsioonide mahalaadimise söömist või kohutavat ülesöömist. Pigem ehk jah harjumus ja erinevad isud. Samas ma tean, mis tunne on, kui sa füüsiliselt tunned, et lähed kohe lõhki, magu on nii täis ja sul samal ajal on katastroofne nälg, nagu sa poleks terve päeva süüa saanud. Või, et sa tunned, et sul on kõht täiesti tühi, aga sa ei tunne nälga ja pole isu üldse söögi järele (siis kipudki pigem ebatervislikke asju näksima, sest organism tunneb, et vajab energiat). Seda põhjustas kunagi hormoonidega ravim. Kuna tol ajal alguse saanud ülekaalu tõus ei kipu ikka kuidagi taanduma, siis huvitas, kas ma saan sellest raamatust abi. Üritan siis peamist järgida ja rohkem teadlikult asju võtta, mitte olles söömise suhtes automaatpiloodil.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar