Neljas raamat sarjast. Kirjanik tegutseb ise enda raamatus. Ühena peategelastest. Seekord veel eriti suur roll temal, sest ta on peamine kahtlusalune mõrvas. Ja siis üritab sammu pidada Hawthorne'iga, kes siis püüab tuvastada, kes oli tegelik mõrvar. Või ikkagi on süüdi Anthony Horowitz ise, kelle kirjutatud teatrietenduse esietenduse järgne arvustus tegi nii kirjaniku kui kogu näidendi täiesti pihuks ja põrmuks. Ja mitte lihtsalt mahategev arvustus, vaid igapidi terav ja torkav ja solvav. Kõigile, nii autorile kui lavastajale kui näitlejatele. Muidugi hakkab mõrva uurima varasemalt tuttav uurija Cara Grunshaw, kes pole unistanud oma eelmise mõrvajuhtumi alandust ning seda, mis rolli mängisid selles Hawthorne ja eriti Horowitz. Seega pole kirjanikul lootagi kergemale karistusele ja vangikong juba ootab teda.
Mulle kuidagi Horowitzi raamatud on meeldima hakanud, olenemata, millisest sarjast juttu on. Kõik on sellised veidi muhedad, veidi teravad, veidi põnevad, veidi pingelised, veidi igavad, veidi mõistatuslikud, veidi ettearvatavad. Lugu läheb ja sa loksud sellega kaasa, autor teeb mingi pöörde ja sa jääd nagu ta oma kirjanduslik minagi sellele järele vaatama arusaamatult, et mis siis nüüd juhtus, miks nii läks. Hawthorne on ühest küljest vastik ja samas teisest küljest täiesti tore. Vahepeal mühatad, vahepeal muutud veidi tigedaks, vahepeal muigad, vahepeal üritad takka kiirustada, et samas paluda veidi rahulikumalt võtta. Sellised segased tunded on mul kõiki tema raamatuid lugedes. Mis muud, kui palun järgmist osa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar