Ulmekirjanduse väljakutse 2025 märts: Lauri Lukas soovitab
Ausalt öeldes ma ei teagi, miks ma seda lugesin. No soovitus oli ja kui ma teisest raamatukogust tõin ükskord portsu neid vanemaid soovitatud ulmekaid, mis minu raamatukogus ei ole, siis sattus ka see sinna hulka. Teised lugesin kohe läbi, aga see jäi. Ei kutsunud see kaanepilt kuidagi lugema, aga kuna ma pole harjunud raamatuid ilma lugemata tagastama ja nüüd oli viimane kord seda pikendada, siis andsin ikka võimaluse. Tegelikult, ega ma midagi poleks kaotanud, kui ikka oleksin jätnud lugemata. Pigem jah, see vist meeste teema rohkem.
Alternatiivajalugu: mis oleks saanud, kui Hitler poleks olnud diktaator, vaid ulmekirjanik, ja kirjutanud oma maailmavallutusplaanid keskpärasesse ulmeromaani. Peategelane Feric Jaggar koos oma võimsa relva, Teraskomandöriga, seisab tõelise inimkonna ja lõpliku hävingu vahel, võideldes pahade mõjutajate ning nende juhitud mõistuseta mutandihordide vastu. Nii peetaksegi allutussõda teiste maailmade vastu, kus aatomikatastroofi järel on enamik elanikest muteerunud ja mõjutajate kontrolli all. Ainus tõeliselt põnev osa minu jaoks oli ära arvata, keda või mida autor tegelaste ja riikide all silmas pidas. Tuletasin meelde Hitleri lähikonda kuulunud ajaloolisi tegelasi ja proovisin neid alternatiivversioonidega kokku viia. Mõned sobitusid üsna selgelt. Et Zindi tähistas Nõukogude Liitu, ei olnud ka just keeruline mõistatada. Kokkuvõttes jäi aga kogu lugemine minu jaoks liiga igavaks. Algus oli parem, kuid mida edasi, seda igavam tundus. Need lahingustseenid olid kuidagi liiga üheülbalised, korduvad. Ja see järelsõna oli muidugi veel omaette kiiksuga ooper sinna kirjutatud, sellest oli isegi natuke raske läbi närida, igavus mattis enda alla. Tõenäoliselt lihtsalt minu huumorimeel ei klappinud selle raamatuga. Mina ei soovita, aga kindlasti on sellel raamatul oma lugejaskond, kes sellist alternatiivabsurdi veidi teistmoodi tajub kui mina.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar