Kolmas raamat sarjast. Selles osas saab selgeks, et pole mingit vahet, kas inimene või kass. Nimelt siis, kui meessugu on armunud. Nii inimmees kui kõuts. Täpselt sarnane käitumine. Nii armumisel oma väljavalituga suhtlemisel kui siis, kui silmapiirile ilmub konkurent. Täiesti võimalik igati paralleele tõmmata. Vähemalt selles raamatus küll. Ja armunud on nii poissmehest professor kui kõuts Winston. Ning mõlemale satub teele konkurent. Kuidas kumbki olukorrad lahendavad, see jääb ise lugemiseks. Loomulikult ei puudu raamatust ka kuriteod. Muidu see ei saaks ju olla üks korralik kassikrimi. Või mis raamat see muidu oleks, kui kuritegude lahendamise vahepeal kirjeldaks Winstoni elu: söömine, üritamine köögis midagi söödavat pihta panna, lesimine sohval ja unenägude nägemine, vahel tiir õues, et oma väljavalitud Odette üle vaadata. Aga kui on taas kurjategijad mängus, siis ei jää ju Winstonil muud üle kui seda lahendama hakata, inimesed ise ju ei suuda seda. Eriti kui tegemist on koolides toimuvate seifivargustega. Ja nüüd jõuavad need oma järjega Kira kooli. Kui teistest koolidest saadakse seifist laste toiduraha kätte, siis Kira koolis on asi hoopis hull. Raha oli vähe, aga seal olid matemaatika riigieksami tööd! Nüüd ähvardab abituriente selle eksami uute ülesannetega uuesti tegemine ja teadagi matemaatika eksam pole kunagi kerge ning veel teha seda kaks korda järjest! Seega tuleb need tööd kiiresti kätte saada ning Winston oma kassikambaga on muidugi kõige osava selle lahendamisel! No, Kira ja tema sõbrad muidugi ka veidi aitavad kaasa. Lahe lugemine oli. Mulle järjest enam see sari meeldib ja äkki on lootust, et see edasi tõlgitaks. Nii tahaks Winstonist ja tema tegemistest edasi lugeda. Mõnusalt humoorikalt kirjutatud. Lastepäraselt, aga mitte lapsikult.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar