Ulmekirjanduse väljakutse 2025 august: tondid, kummitused
On olemas maju, kus inimesed elavad, ja maju, kus inimesed elavad vaid lühikest aega, enne kui nende mõistus hakkab pragunema nagu niiske tapeet hallitanud seinal. Shirley Jacksoni „Kummituslik Hilli maja” on lugu viimasest. Lugu räägib neljast inimesest, kes lähevad uurima salapärast Hilli maja – vana, suur ja veider ehitis, mille ajalugu on täis traagikat ja müstikat. See ei ole tavaline õudusromaan, kus kummitused kolistavad ja hõljuvad valgete läbipaistvate olenditena. Pigem on see psühholoogiline peegel, kus iga tegelane näeb midagi veidi teistsugust, aga kõik jõuavad samale järeldusele: Hilli maja ei ole koht, kus inimene peaks end kauaks sisse seadma. Autor ei kirjuta lugejale ette, mida uskuda. Ta laseb külmal tuulel vaikselt sisse libiseda ja paneb sind küsima: kas majas on tõesti midagi üleloomulikku või elavad kummitused hoopis peades? Eleanori, romaani keskse tegelase viib iga krigin, iga kopsimine, iga hirmukild sammukese sügavamale majaga ühtesulamise poole. Lugeja ei saa lõpuni kindel olla, kas Eleanor vajub hullumeelsusesse või on maja ise tahtlik ja kurjakuulutav olend, kes noore naise oma kütkesse painab. Teose tugevus seisneb atmosfääris. kirjanik ei vaja verd ega karjeid, et luua õudust. Piisab poolhämarast koridorist, ustest, mis lähevad iseenesest kinni, õhkuvast külmast ning seintest ja nurkadest, mis on kummaliselt asetsevad nii, et toad ei ole seal, kus nad olema peaksid loogiliselt. Mõnikord tundub, et midagi ei juhtugi, aga samas on õhus pidev pingetunne. Selline raamat, kus kummitused ja õudus ei hüppa sulle raginal näkku, vaid hiilivad vaikselt kuklasse ja jäävad sinna kummitama. Kuigi ka mingi kummitus ikka lõhkus koridoris ringi ning üritas tuppa pääseda, või oli see maja ise? Raamat, mis paneb sind endalt küsima: kas majad võivad tõesti elada? Omapärane raamat, kohati tundus väga kerge ja kiire lugemine ja järgmisel hetkel ei läinud, ega läinud edasi. Mõte kippus kummitama minema, loed teksti ja samal ajal märkad, et mõtled hoopis millelegi muule. Ma usun, et see on nüüd selline raamat, millest saab tugevama elamuse kui seda lugeda üksinda kusagil naksuvas maamajas sügisöösel kui puuoksad akende taga kriibivad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar