Briti saarte kirjanduse väljakutse oktoober: Täpselt minu tassike teed!
Tegemist on psühholoogilise põnevikuga, seega täpselt ühe sellise žanriga, mida ma kõige rohkem lugeda armastan. Esialgu arvasin, et tegevus toimub Ameerikas, kuid üsna ruttu selgus, et sündmused leiavad aset hoopis Suurbritannias ning ka autor ise elab Inglismaal, Dorsetis. Miks ma siis arvasin, et tegu on Ameerikaga? Ilmselt seetõttu, et 10-aastasel peretütrel on rangelt keelatud üksi majast väljuda. Teda ja tema 6-aastast õde viiakse kooli ja tuuakse sealt tagasi otse õpetaja käest, kes annab lapsed vanemale üle. Kui vanem vastas ei ole, ei lasta lapsi lihtsalt kuhugi. Ükskord, kui noorem õde siiski kodust üksi välja hiilib, eksib ta paari tänavavahe järel täiesti ära, sest tal pole aimugi, kuidas koju tagasi minna. See tähendab, et ta pole kunagi koos vanematega kodu ümbruses jalgsi käinudki. Selline eluviis seostub minu jaoks pigem Ameerika kui Euroopa argipäevaga, kuid võib-olla olen ma lihtsalt harjunud mõtlema teisiti. Või ehk on brittide pereelu tõesti nii teistmoodi, kui meie siin arvame. Eestlased seevastu tunduvad olema hoopis teist masti rahvas. Lapsed on meil sageli sunnitud varakult ise hakkama saama. Raamat ei keskendu siiski ainult lastele. Siin on juttu ka nende vanematest, vanaemast, onust ja onunaisest, koolikaaslastest ning nende vanematest. Ja veel ühest salapärasest tegelasest, kes tuleb ja hakkab justkui seda näiliselt täiuslikku perekonda veel täiuslikumaks muutma. Või siis hoopis vastupidi, sest muidu ei oleks see ju põnevik. Tõeline põnevus tekib siiski alles viimases veerandis, ent psühholoogilist pinget on juba algusest peale. Viimase suure pöörde suutsin küll ära aimata, aga kõik varasemad käänakud ei olnud sugugi nii läbipaistvad. Raamat oli igati loetav ja veidi teistsugune kui need kriminaalsemad põnevikud, mida ma tavaliselt loen. Ometi jäi mulle mõni elukorraldus ja situatsioon mõneti võõraks ja raskesti mõistetavaks. Pinget ja põnevust jagus siiski küllaga, nii et žanrinõuetele teos vastas. Ja pärast jäin mõtlema, kas autor polnud oma loo inspiratsiooni saanud siiski päriselust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar